Obsah (4)

§ 2§ 32§ 4§ 5

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 14.11.2012; Tallinn Haldusasja number 3-12-438 Haldusasi Elisa Eesti AS kaebus Tarbij

st tulenevale õigusele teha ettekirjutus ja määrata rahatrahv, mistõttu keeldus TV3 kaebajale teenuste osutamisest. Elisa Eesti AS on seisukohal, et ärakuulamisõiguse teostamise piiramine HMS § 40 lg 3 p 1 alusel oli põhjendamatu ja ebaproportsionaalne. Haldusaktis puudub põhjendus, mis sedavõrd intensiivset põhiõiguste riivet õigustaks. Seega on oluliselt rikutud ka põhjendamiskohustust. Kaebaja on seisukohal, et haldusakt on motiveerimata. Haldusakti motiveerimata jätmine ei võimalda käesoleval juhul tuvastada, kas vastustaja on kaebaja majandustegevusse sekkumise ja menetluses osalemise õiguse piiramise enda jaoks üldse läbi mõelnud.

1. Kaebaja leiab, et ettekirjutus on ringhäälingus reklaami avalikustamise keelamise osas õigusvastane, kuna kaebaja ei ole oma rohkem kui 15-aastase tegevusaja jooksul mitte kunagi ühtegi reklaami ringhäälingus avalikustanud. Enamgi veel, Elisa Eesti AS ei oma ega opereeri ühtegi tele- ega raadiojaama ega ole seetõttu põhimõtteliselt võimeline ettekirjutust selles osas täitma. Kaebaja hinnangul on ettekirjutus selles osas seetõttu õigusvastane. Reklaami avalikustamisega tegeleb ringhäälingus vastav meediateenuse osutaja, kas televisioonikanali või raadiojaama omanik. Kui Tarbijakaitseamet soovib keelata ringhäälingus mõne reklaami avalikustamise, saab sellise ettekirjutuse adressaadiks olla üksnes vastava meediateenuse osutaja. Ettekirjutus ei ole täidetav, sest kaebajat kohustatakse lõpetama tegevust, millega kaebaja ei tegele.
2. Ettekirjutus on ZEN-i tingimuste Elisa Eesti AS veebilehel ja välireklaamina avalikustamise keelamise osas õigusvastane, kuna keelab informatsiooni avalikustamise, mida

alusel ei loeta reklaamiks. Välireklaamina ei ole ettekirjutuse punktis 1.3. nimetatud ZEN-kõnekaardi tingimusi kunagi avalikustatud. Veebilehekülg www.zen.ee on

§ 2lg 2 p 1 mõttes teenuse osutamise kohaks.

Kaebaja hinnangul ei tulene nimetatud sättest, et silmas on peetud üksnes füüsilisi müügikohtasid, kuna puudub mistahes põhjus kohelda füüsilisi ja virtuaalseid müügikohti erinevalt. Kaebaja juhib tähelepanu, et ettekirjutuses viidatud välireklaami puhul ei ole tegemist välireklaamiga, vaid kaebaja esindustesse üles pandud teabega, mida ei ole tänavalt näha. Teave oli müügiesindusse paigutatud selliselt, et polnud kahtlust teabe ilmsele suunatusele müügiesinduses asuvale kliendile. Tegemist ei olnud välireklaamiga, vaid hoopis otseselt RekS § 2 lg 2 p 1 välistuse alla mineva teabega. Teabe avalikustamist ei saa käsitleda keelatud reklaamina.

1. Elisa Eesti AS on seisukohal, et ettekirjutus on õigusvastane, kuna ettekirjutuse punktis 1 nimetatud teated osas, milles need on käsitletavad reklaamina, ei ole keelatud, eksitavaks ega võrdlevaks reklaamiks. Kaebaja leiab, et ettekirjutus põhineb olulises osas sõnade kontekstivälisel väljarebimisel. Kõnealused reklaamid moodustavad ühtse terviku kampaaniatingimustega, mille olemasolule ja asukohale reklaamid otsesõnu viitavad. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas on tegemist eksitava reklaamiga. Kaebaja leiab, et ettekirjutuse punktis 3.
2. tehtud etteheited on põhjendamata. Reklaamist 2 ega kampaania tingimustest ei saa järeldada, et tarbija ei pea kampaanias osalemiseks mitte mingeid tingimusi omalt poolt täitma või et pakkumine oleks igavene. Kampaania tingimustes on selgelt märgitud, milliseid tingimusi peab tarbija täitma, et ta vastavaid teenuseid kasutada saaks. Ettekirjutuse punktis 3.
3. on esitatud väide, et fraas „kõige rohkem võimalusi“ on võrdlev reklaam, mille kohta reklaamis tõendusmaterjal puudub, ei ole asjakohane. Reklaamiseadus ei nõua mingi tõendusmaterjali esitamist otse reklaamis ning see ei olekski enamikel juhtudel objektiivselt võimalik. Elisa Eesti AS leiab, et tegemist ei ole võrdleva reklaami, vaid teenuse olemuse kirjeldusega.
4. Elisa Eesti AS on seisukohal, et ettekirjutus on õigusvastane, kuna on olulises osas põhjendamata. Ettekirjutus ei vasta HMS § 54 toodud nõuetele ning ettekirjutusest ei selgu selle andmise faktiline alus. Tarbijakaitseamet on lubamatult sekkunud konkreetsete reklaamide detailidesse. Ettekirjutus on olulises osas põhjendamata, kuna sealt ei selgu ettekirjutuse tegemise motiive. VASTUSTAJA SEISUKOHT
5. Tarbijakaitseamet on seisukohal, et on talle õigusaktidega antud pädevuse piires kohase menetluse tulemusel teinud õiguspärase ja faktiliste asjaoludega tõendatud selge ja üheselt mõistetava ettekirjutuse Elisa Eesti AS-ile, millise tühistamiseks halduskohtu poolt puuduvad seadusest tulenevad alused. Tarbijakaitseamet palub jätta Elisa Eesti AS kaebuse Tarbijakaitseameti 03.02.2012 ettekirjutuse nr 6-25/1200939-001 tühistamise nõudes rahuldamata.
6. Vaidlustatud ettekirjutus on tehtud vastavuses HMS-s sätestatud nõuetele (ettekirjutus vastab tarbijakaitseseadusest,

st ja HMS §-dest 54, 55, 56 ja 57 tulenevatele nõuetele) ning on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, ettekirjutus on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, põhjendatud faktiliste asjaoludega ning vastab vorminõuetele. Ettekirjutuse teinud ametnik on TKA turujärelevalve osakonna juhataja A. Reinkort, kellele sellekohane volitus on antud peadirektori 02.01.2012 volikirjaga nr 1-9/12-00103-001. Volitus annab õiguse ettekirjutuse tegemiseks tarbijakaitseseaduse ja

alusel. Antud juhul oli ettekirjutuse tegemine seotud nimelt HMS § 40 lg 3 punktis 1 nimetatud asjaoludega. Kontrollides veebilehel http://www.zen.ee/et avalikustatud teavet ZEN kõnekaardi reklaamikampaania „Võta ZEN ja 60EUR on sinu!“ tingimuste kohta selgus, et Elisa ZEN kõnekaardi reklaamikampaania oli planeeritud kuni 12.02.

1. Tarbijakaitseameti hinnangul on ettekirjutuses esitatud seisukohad laiemas mõttes Elisale olnud teada juba pikemat aega, samuti on Tarbijakaitseamet eelnevalt pidanud Elisaga kirjavahetust ZEN kõnekaardi reklaamide osas, viidates reklaamide vastuolule RekS-i ja TKS-ga. Tarbijakaitseamet püüdis kiire tegutsemisega eeskätt takistada tõenäolist ja võimalikku tarbija majanduskäitumise moonutamist läbi ebaausa kauplemisvõtte kasutamise. Lisaks tarbijate huvide eest seismisele on Tarbijakaitseametil vastavalt RekS-le kohustus sekkuda eksitava reklaami avalikustamisse, kui see tõenäoliselt eksitab isikuid, kellele see on suunatud või kelleni see jõuab ja mis oma eksitava iseloomu tõttu võib mõjutada nende isikute majanduskäitumist või nimetatud põhjustel kahjustab või võib kahjustada reklaami tellija konkurenti. Samuti ei tohi jätta tähelepanuta varem sarnastes menetlustes Elisale antud võimalust oma arvamuse esitamiseks.
2. Kaebuse esemeks olev ettekirjutus on tehtud tuginedes kahe erineva seaduse -

ja tarbijakaitseseaduse nõuete rikkumisele, mis on ilmselge ka ettekirjutusest. Kaebaja on ZEN kõnekaarti reklaamides rikkunud nii

s sätestatud nõudeid kui ka kasutanud oma reklaamis keelatud ebaausaid kauplemisvõtteid, eesmärgiga luua tarbijas ettekujutus tasuta saadavast teenusest, mille kasutamisele asumisel saab tarbija 60 euro suuruse rahasumma. Ettekirjutus põhineb

§ 32

lg 1 p-s 1 ja TKS § 40 lg 1 p-s 1 selgelt fikseeritud ettekirjutuse tegemise õigusele Tarbijakaitseameti poolt ning osundab õigusnormide rikkumisele

s ja 3 tarbijakaitseseaduses. Tarbijakaitseamet on vaidlustatud ettekirjutuses selgelt osundanud, millised ZEN kõnekaardi reklaamis avaldatud väited on oma olemuselt eksitava iseloomuga ning seda, et nende avaldamine sellisel kujul moodustab ebaausa ja eksitava kauplemisvõtte kasutamise TKS tähenduses, meelitades tarbijaid ebaausate väidetega tulema lepingut sõlmima ZEN kõnekaardile või seda omandama. Sellekohane analüüs on olemas ettekirjutuse punktides 3.1., 3.2., 3.

1. ja 3.
2. ning selle kohtule esitatavas kirjalikus vastuses uuesti kordamist ei pea Tarbijakaitseamet vajalikuks. Nendime, et kõik ettekirjutuse viidatud punktides esitatud väited on tõesed ning tulenevad allpool viidatud reklaamides avaldatust sõnaselgelt. Eksitav reklaam ning ebaausa ja eksitava kauplemisvõtte kasutamine on osundatud reklaamides nii 60 euro suuruse rahasumma lubamine, sõna „tasuta“ kasutamine kui ka sõna „sõber“ kasutamine ZEN kõnekaardi kasutajatele osundades. Ettekirjutusest selgub üheselt, et tarbija ei saa lubatud raha summas 60 eurot, igasuguse pakutava „tasuta“ teenuse kasutamine eeldab 10 või 15 euro suuruse summa laadimist ZEN kõnekaardile, mida ei saa pidada tasuta teenuse osutamiseks.
3. Kaebaja on arvamusel, et Elisa veebilehel www.zen.ee reklaami avaldamise keelamine on vastuolus

§ 2

lg 2 p-s 1 sätestatuga ning seetõttu on selles osas reklaami avalikustamise keelamine ettekirjutusega ebaõige. Vastustaja selle seisukohaga ei nõustu. Tarbijakaitseamet ei pea asjasse puutuvaks vaielda teemal, kas ja millisel määral on koduleht majandus- ja kutsetegevuse kohaks ettevõttel, kellel majandustegevuse registri andmetel puudub ekaubanduse luba. Kohatu on väita, et RekS ei kohaldu kodulehel avalikustatud reklaamile tuues seejuures põhjenduseks, et tegemist on majandus- ja kutsetegevuse kohaga. Eeltoodust tulenevalt on eksitav ja tegelikkusele mittevastav Elisa kaebuses esitatud väide, et veebilehe näol on tegu Elisa majandus- ja kutsetegevuse kohaga ZEN kõnekaartide turustamiseks ning selles osas tuleb esitatud kaebus jätta rahuldamata.

1. Elisa Eesti AS on arvamusel, et ta ei ole avalikustanud välireklaami ning seetõttu on alusetu keelata välireklaami esitamist. Vastustaja vaidleb sellele väitele vastu ja on veendunud, et haldusemenetluses on kindlasti tõendatud välireklaami avalikustamine. Ettekirjutuse tegemisel on tuvastatud välireklaami esitlemine Rocca al Mare kaubanduskeskuse I korrusel asuvas Elisa müügikoha klaasseinal suunaga kaubanduskeskuse üldkasutatavale alale. Välireklaam asus müügikoha klaasseinal ning oli paigaldatud moel, et see oli vabalt nähtav kõigile kaubanduskeskuses liikuvatele isikutele. Eeltoodust tulenevast on ilmne, et Elisa on avalikustanud ZEN reklaami välireklaamina ning sellest osas on esitatud kaebus ilmselgelt põhjendamatu.
2. Kaebaja on arvamusel, et telereklaami avalikustamise osas on tegu ebaõige ettekirjutuse adressaadiga, kuna Elisa ei oma ühtegi telekanalit või telejaama ning seetõttu ei saa ta ettekirjutust täita. Tarbijakaitseamet on veendunud, et reklaamide avaldamine telekanalis TV-3 oli võimalik vaid AS Elisa sellekohase tahte kohaselt ning tema soovil ja teadmisel. Elisa ZEN kõnekaardi reklaamimise eesmärgiks saab olla üksnes Elisa kaupade ja teenuste müügi suurendamine, ehk otsene majandushuvi, millest tulenevalt on Tarbijakaitseamet veendunud, et ettekirjutuse adressaat oli valitud õiglaselt ja põhjendatult. Ringhääling hõlmab endas üldkasutatava terminina nii teleringhäälingut kui ka raadioringhäälingut. Näiteks Eesti Ringhäälingute Liitu kuulub teiste hulgas ka AS TV
3. Väheusutav, et viidatud ZEN kõnekaardi reklaami avaldas telekanal kaebaja soovi või teadmiseta. Telereklaami ZEN kõnekaardi osas esitleti telekanalis TV-3 ning see reklaamiklipp edastati AS-i TV-3 poolt Tarbijakaitseametile. Telereklaam koosneb nii sõnalisest kui pilditekstis esitavat osast. Eeltoodust tulenevalt on Tarbijakaitseamet arvamusel, et kaebuse esemeks olev ettekirjutus on tehtud kohases menetluses, ettekirjutuse tegemiseks pädeva isiku poolt, ettekirjutus on tervikuna faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud ning selle tühistamiseks puuduvad seaduses ettenähtud alused. 4 KOHTU PÕHJENDUSED
4. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Tarbijakaitseameti 03.02.2012 ettekirjutust nr 6-25/1200939-001 ja taotletud selle tühistamist. Nõuet täpsustati veel ka kohtuistungil ning avaldaja jäi tühistamisnõude juurde kindlaks (kohtuistungi protokoll, tl 107, keskel). Vaidlustatud haldusakt on antud lähtuvalt

§ 32lg 1 p-st 1 ning tarbijakaitseseaduse § 40 lg 1 p-st 1.

Kaebuse esitajat kohustati lõpetama

§ 4

lg 1, § 4 lg 2 p 3 ja § 5 lg 1 ning tarbijakaitseseaduse § 121 lg 2, § 122 lg 9, § 123 lg 2 p 4, § 123 lg 6 ning § 123 lg 8 p 20 vastuolus olevate ZEN kõnekaardi reklaamide avalikustamine ringhäälingus, Elisa Eesti AS-i veebilehel ja välireklaamina hiljemalt 07.02.2012. 17.

§ 32

lg 1 p 1 kohaselt võib reklaamialast järelevalvet teostav asutus või tema volitatud ametiisik teha

rikkumise korral reklaami tellijale, teostajale ja avalikustajale ettekirjutuse, milles juhib tähelepanu õigusrikkumisele ja esitab nõude selle lõpetamiseks. Tarbijakaitseseaduse § 40 lg 1 p-s 1 on sätestatud, et õiguserikkumise avastamise korral võib järelevalve teostaja teha ettekirjutuse, milles esitab nõude lõpetada õiguserikkumine. Vaidlustatud haldusaktis viidatud

§ 4

lg 1 kohaselt on keelatud reklaam, mis ükskõik millisel viisil eksitab või tõenäoliselt eksitab isikuid, kellele see on suunatud või kelleni see jõuab, ja mis oma eksitava iseloomu tõttu võib mõjutada nende isikute majanduskäitumist või nimetatud põhjustel kahjustab või võib kahjustada reklaami tellija konkurenti.

§ 4

lg 2 p 3 kohaselt loetakse reklaami eksitavaks eelkõige siis, kui see annab eksitavat teavet kaupa, teenust, kauba müüki või teenuse osutamist iseloomustava hinna ja hinna tasumise tingimuste kohta.

§ 5

lg 1 sätestab, et reklaamis, milles otseselt või kaudselt osutatakse samal kaubaturul tegutsevale konkurendile või konkurendi pakutavale kaubale või teenusele, mis täidab samu vajadusi või on ette nähtud samaks otstarbeks kui reklaamitav kaup või teenus, peab võrdlus põhinema võrreldava kauba või teenuse ühel või mitmel asjakohasel, olulisel ja tõendataval tunnusel, mille hulgas võib olla ka hind. Tarbijakaitseseaduse § 121 lg 2 kohaselt on ebaausa kauplemisvõtte kasutamine keelatud nii enne kui ka pärast kauba või teenusega seonduva tehingu tegemist, samuti tehingu tegemise ajal. Tarbijakaitseseaduse § 122 lg-s 9 on sätestatud, et eelkõige on ebaaus tarbijat eksitav või tema suhtes agressiivne kauplemisvõte. Sama seaduse § 123 lg 2 p 4 kohaselt peetakse kauplemisvõtet eksitavaks, kui sellega esitatud teave on ebaõige või kui faktiliselt õige teabe esitusviis petab või tõenäoliselt petab keskmist tarbijat ja selle mõjul teeb või tõenäoliselt teeb keskmine tarbija tehinguotsuse, mida ta muul juhul ei oleks teinud. Teave on ebaõige kui see sisaldab valeandmeid hinna või hinna arvutamise aluste või konkreetse hinnaeelise olemasolu kohta. Lähtuvalt eelnimetatud seaduse ja paragrahvi lõikest 6 peetakse kauplemisvõtet eksitavaks ka siis, kui sellest konkreetses olukorras kõiki kauplemisvõtte asjaolusid ning sidevahendiga seotud piiranguid arvestades ei selgu oluline teave, mida keskmine tarbija vajab teadliku tehinguotsuse tegemiseks, kui sellega on varjatud olulist teavet või esitatud teavet ebaselgelt, arusaamatult, mitmetähenduslikult, ebaõigel ajal või kui ei ole mainitud kauplemisvõtte ärilist eesmärki, kui viimane ei selgu juba kontekstist ning selle mõjul teeb või tõenäoliselt teeb keskmine tarbija tehinguotsuse, mida ta muul juhul ei oleks teinud. Sama seaduse ja paragrahvi lõike 8 punkti 20 kohaselt peetakse kauplemisvõtteid alati eksitavateks ja need on keelatud kui kaupa või teenust kirjeldatakse sõnadega „prii“, „tasuta“ või muu samalaadse väljendiga, kuid tarbija peab tasuma muude kulude eest, kui pakkumisele reageerimise ja kauba kättesaamise või kohaletoimetamisega seotud vältimatud kulud. 18. Tarbijakaitseamet pidas kõnekaardi telereklaami, Elisa Eesti AS-i kodulehel avalikustatavat reklaami ning välireklaami tarbijaid eksitavaks. Reklaami kirjeldus on toodud ära vaidlustatud haldusakti esimeses punktis (tl 9). Tarbijakaitseameti vastavasisuline hinnang on vaidlustatud haldusakti punktis 3. Avaldaja ei ole seda sisuliselt ümber lükanud. Vastustaja on seisukohal, et tarbijatele ei kavatsetud anda ZEN kõnekaardi soetamise järgselt 60 euro suurust rahasummat, vaid 5 peale täiendavate tingimuste täitmist oli võimalik mingil määral tasaarvestust teostada, mis ei ole aga võrdsustatav konkreetselt lubatava rahasummaga. Samuti on vastustaja näidanud haldusakti punktides 3.2. ja 3.3., et tegelikkuses ei oleks tarbijad saanud oma sõpradega piiramatult ja tasuta suhelda ning teenuse eest oleks tulnud tasuda. Kohus nõustub vastustaja sellekohase hinnanguga. Lähtuvalt HKMS § 165 lg-st 2 ei ole vaja kõiki põhjendusi üle korrata. 19. Avaldaja vaidlustab Tarbijakaitseameti ettekirjutust veel ka seonduvalt eelneva ärakuulamise põhimõtte eiramisega haldusmenetluses, sellega, et aktsiaselts ei ole ise reklaame ringhäälingus avalikustanud ning poleks võimeline ettekirjutust selles osas täitma, et teabe avalikustamise korral veebilehel ja välireklaami puhul ei olnud tegemist reklaamiga

§ 2lg 2 p 1 tähenduses ja et ettekirjutus on olulises osas põhjendamata.

Eelnimetatud väiteid tuleb samuti kontrollida. Tarbijakaitseameti pädevust haldusakti andmisel ei ole kaebaja poolt kahtluse alla seatud ja mis puudutab vaidlustatud ettekirjutuse koostanud isiku volitustesse, siis ei olnud kohtuistungi toimumise ajaks ka selles enam vaidlust (kohtuistungi protokoll, tl 107).

1. Vastustaja põhjendab haldusmenetluse läbiviimist menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata erandliku olukorraga. Tarbijakaitseametile oli selgunud, et ZEN kõnekaardi reklaamikampaania läbiviimist planeeriti kuni 12.02.2012 ning õigusvastast reklaamikampaaniat ei saanud lasta segamatult lõpule viia. Vastustaja viitab seejuures ka haldusmenetluse seaduse § 40 lõike 3 punktile 1, mille kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Eelnimetatud sättele on osundatud vaidlustatud haldusakti viiendal leheküljel. Vastustaja viitab seejuures ka Riigikohtu 17.06.2011 lahendi 3-3-1-37-11 punktile 13, milles on selgitatud, et haldusmenetluse seaduse § 40 lg 3 sätestab erandid, mis annavad haldusorganile õiguse jätta menetlusosaline ärakuulamata. Vastustaja hinnangul oli tegemist tarbijate majanduskäitumise tõenäolise ja võimaliku moonutamisega läbi ebaausa kauplemisvõtte kasutamise. Kaebuse esitaja on pidanud ärakuulamisõiguse teostamise piiramist HMS § 40 lg 3 p 1 alusel põhjendamatuks ja ebaproportsionaalseks ning olukorda tavapäraseks ning rutiinseks, kuid eelnimetatud väidetega ei saa nõustuda. Vastasel korral ei oleks Tarbijakaitseamet saanud oma ülesandeid eksitava reklaami esitamise tõkestamisel tõhusalt täita. Kohus nõustub Tarbijakaitseameti vastavasisulise hinnanguga. Eelnevalt on aga kohus asunud seisukohale, et antud juhul oli tegemist eksitava sisuga reklaamiga.
2. Kaebuse esitaja väitis, et kõnekaardi reklaamide avalikustamise keelamine ringhäälingus ei olnud täidetav kuna aktsiaselts ise ei ole kunagi ühtegi reklaami ringhäälingus avalikustanud ning ei opereeri ühtegi tele- ega raadiojaama. Vastustaja selgitas, et reklaami avaldamine televisioonis saab toimuda aktsiaseltsiga sõlmitud lepingute alusel, mis tähendab seda, et kaebuse esitaja võib selle ka lõpetada tehes vastavasisulise korralduse. Tarbijakaitseamet viitas ka sarnasele vaidlusele AS-ga Eesti Loto haldusasjas 3-11-1493, milles kohtud asusid seisukohale, et kaebajal on mõju telereklaami avaldamisele ja ta saab seda pidurdada või lõpetada (kohtuistungi protokoll, tl 108). Kohus nõustub vastustaja eelnimetatud seisukohaga.
3. Avaldaja on asunud veel ka seisukohale, et teabe avalikustamise korral veebilehel ja välireklaami puhul ei olnud tegemist reklaamiga

§ 2

lg 2 p 1 tähenduses.

§ 2

lg 2 p-s 1 on sätestatud, et reklaamina ei käsitata majandus- või kutsetegevuse kohas, kus müüakse kaupa või osutatakse teenust, antavat teavet kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta, ning käesoleva lõike punktis 2 nimetatud teavet. Kaebuse esitaja on pidanud veebilehekülge teenuse osutamise kohaks, sest füüsilisi müügikohti ei peaks kohtlema erinevalt virtuaalsetest ning vaidlustatud ettekirjutuse punktis 1.3 nimetatud välireklaami ei saa avaldaja hinnangul vaadelda välireklaamina kuna tegemist oli müügiesindusse ülespandud teabega, mis paiknes siseruumides ja ei olnud tänavalt nähtav. Vastustaja hinnangul on lähtuvalt

§ 2

lg 2 p-i 1 sõnastusest oluline, mida 6 mõista majandus- ja kutsetegevuse koha all, kus müüakse kaupa või osutatakse teenust (tl 35). Tarbijakaitseamet märkis, et osundatud veebilehel ei müüdud ZEN kõnekaarte ning seetõttu ei olnud ka tegemist kõnekaartide müügiga seotud majandus- või kutsetegevuse kohaga. Samuti on vastustaja toonud eraldi välja veel asjaolu, mille kohaselt ei olnud aktsiaseltsil nähtuvalt majandustegevuse registri andmetest e-kaubanduse luba, mis on täiendavaks põhjenduseks sellele, et antud juhul ei saanud veebilehe puhul olla tegemist majandus- ja kutsetegevuse kohaga. Neid väiteid ei ole kaebuse esitaja ümber lükanud. Välireklaami osas on vastustaja viidanud

teise paragrahvi esimese lõike punktidele 1 ja 8, mille kohaselt tuleb vaadelda välireklaamina avalikus kohas asuvat või avalikust kohast jälgitavat reklaami, kusjuures avalikuks kohaks on ka ehitis või selle osa, mis on avatud üldiseks kasutamiseks või mis on tegelikult üldkasutatav. Eelnimetatu taustal ei lükka kaebaja rõhuasetus seonduvalt teabe siseruumides paiknemisega vastustaja seisukohta ümber. Tarbijakaitseamet on tuvastanud, et välireklaam oli kaubanduskeskuse üldkasutatava ala klaasseinal ning paigaldatud moel, mis võimaldas kaubanduskeskuses liikuvatel isikutel seda vabalt näha. Selle kohta on esitatud ka näitlik materjal (tl 69). Lähtuvalt eeltoodust nõustub kohus vastustaja seisukohaga. Antud juhul ei olnud tegemist eranditega

§ 2lg 2 tähenduses.

1. Kaebaja peab vaidlustatud ettekirjutust õigusvastaseks ka seetõttu, et see on olulises osas motiveerimata. Kohus nimetatud seisukohaga ei nõustu. Viieleheküljelises haldusaktis sisaldub põhjendusi piisaval määral ning kohtumenetluse käigus on esitanud vastustaja ka täiendavaid selgitusi. Haldusmenetluse seaduse §-s 58 on sätestatud, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud (väidetavad) rikkumised ei võinud mõjutada asja (sisulist) otsustamist. Antud juhul nõustus kohus vastustaja põhiväidetega ning hinnanguga, mille kohaselt oli tegemist tarbijaid eksitava reklaamiga ning seega ei saa tühistada vaidlustatud ettekirjutust üksnes sellel põhjusel, et seda oleks olnud võimalik ka paremini põhjendada.
2. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Lähtuvalt HKMS § 109 lg-st 1 eeldab see menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamist. Antud juhul ei ole vastustaja menetluskulude hüvitamist taotlenud (kohtuistungi protokoll, tl 108). Seega jäävad menetlusosaliste võimalikud kulud nende endi kanda. Enno Loonurm Kohtunik 7