KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur
(4)kuud, saades seeläbi baasmaksumuse kulu 504 eurot ja 80 senti. 2013. aasta osas on vastustaja selgituse kohaselt sarnane arvutus tehtud lähtudes Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 2013 määruses nr 18 „Kutseõppeasutuse koolituskoha baasmaksumus 2013. aastal“ kehtestatud kutseõppeasutuse koolituskoha baasmaksumuse 1368 euro alusel. 10. Kaebajale 7. mail 2013 esitatud teatises märgitud vormiriietuse kulude kohta selgitab vastustaja, et vormiriietus koosneb ühest vormiseelikust, kahest pikkade ja kahest lühikeste varrukatega vormisärgist, vormisviitrist ja lipsust, mille maksumuseks on koos käibemaksuga 119,54 eurot. Toitlustamiskulude osas toob vastustaja välja iga kuu kohta toitlustuspäevade arvu ning sellele vastava kulusumma, mis kokkuvõttes on 146 päeva ja 626,57 eurot, millel lisandub praktika toiduraha 22,50 eurot. Vastustaja selgitab, et toitlustamiskulude summad kuus on arvestatud vastavalt teenuse kasutamise päevade arvu korrutamisega alates immatrikuleerimisest kuni 31. detsembrini 2012 vastavalt Sisekaitseakadeemia rektori 26. mai 3 2008 käskkirjaga nr 0-2/41, 2. juuli 2012 käskkirjaga nr 1.1-2/21 ja 28. detsembri 2012 käskkirjaga nr 1.1-2/38 kinnitatud toitlustamise päevanormi määrale 3 eurot ja 83 senti (60 krooni). Alates 1. jaanuarist 2013 kuni eksmatrikuleerimiseni aga vastavalt Sisekaitseakadeemia rektori käskkirjaga nr 1.1-2/38 kinnitatud toitlustamise päevanormi määra 4 eurot ja 50 alusel. Majutuskulude summa on osas viitab kaebaja Sisekaitseakadeemia nõukogu 14. detsembri 2011 otsusega nr 1.1-6/41 kinnitatud majutuse tasumäärale 30 eurot kuus või kui teenust on kasutatud vähem kui terve kuu, siis vastavalt kasutatud päevade arvule arvestatuna proportsionaalselt kuutasust 30 eurot. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 11. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leian, et T.B.i kaebus on põhjendatud vaid osaliselt. Rektori otsus kaebaja eksmatrikuleerimise kohta on õiguspärane, samuti ei ole alust tühistada Häirekeskuse nõudekirja. Sisekaitseakadeemia teatis, millega nõutakse kaebajalt õppekulude hüvitamist, on aga osaliselt põhjendamata ning seega õigusvastane ja tuleb vastavas osas tühistada. 12. Kaebaja eksmatrikuleerimise õiguslikuks aluseks on Sisekaitseakadeemia rektori 30. aprilli 2013 käskkirja nr 6.1-5/159 kohaselt Sisekaitseakadeemia nõukogu 13. juuni 2012 otsusega nr 1.1-6/28 kinnitatud Sisekaitseakadeemia õppekorralduse eeskirja (edaspidi ÕKE) punkt 436.1, mille kohaselt eksmatrikuleeritakse õpilane akadeemia algatusel edasijõudmatuse tõttu, kui ta ei soorita arvestust, eksamit või praktikat ettenähtud tähtajaks ning ÕKE punkt 491, milles on sätestatud, et praktikale suunatud, kuid seda ettenähtud tähtajaks mitte sooritanud või negatiivsele hindele sooritanud õpilane eksmatrikuleeritakse akadeemiast õppetöös edasijõudmatuse tõttu. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja suunati praktikale SA-sse Tallinna Kiirabi ega ka selles, et praktikaaruande kaitsmise tulemusena (protokoll tl. 151) hinnati T.B.i praktika hindega mittearvestatud, mis on negatiivne hinne. Kuivõrd praktika sooritamine negatiivsele hindele toob ÕKE p 436.1 ja p 491 kohaselt vääramatult ning ilma võimaluseta seda kaalutlusõiguse alusel otsustada, kaasa õpilase eksmatrikuleerimise, taandub käesolev vaidlus lõppekokkuvõttes sellele, kas kaebaja praktika hindamine negatiivse hindega oli õiguspärane või mitte. Leian, et otsus hinnata kaebaja sooritus aines Prantika medistiiniasutuses (ainekood RPK4103) hindega mitterahuldav oli lõppekokkuvõttes õige ja põhjendatud ning see õigustas ka kaebaja eksmatrikuleerimist ning temalt õppekulude hüvitamise nõudmist. 13. Sisekaitseakadeemia Päästekolledži direktori 13. septembri 2011 käskkirjaga nr 6.2-5/19 kinnitatud Sisekaitseakadeemia Päästekolledži praktika juhendi (edaspidi praktikajuhend) puntki 3.4 kohaselt on praktika hindamise aluseks päästeasutuse poolse juhendaja poolt täidetud hindamisleht ning praktika aruanne. Praktikajuhendi punktis 3.11 on aga sätestatud, et praktika loetakse sooritatuks, kui õpilane on olnud praktikal päästeasutuses õppekavas ettenähtud mahus ning saavutanud kõik praktika õpiväljundid. Praktika õpiväljundid tuleb praktikajuhendi punktist 1.6 tulenevalt määratleda vastava praktika programmis. Kõnealusel juhul on praktikal RPK4103 praktika programmist (tl. 113
- jj)nähtuvalt järgmised õpiväljundid: 1) õpilane tunneb kiirabibrigaadi töökorraldust; 2) õpilane mõistab häirekeskuse ja kiirabibrigaadide koostöö aluseid; 3) õpilane mõistab kiirabi poolt antava meditsiiniabi võimalusi ja haigete 4 hospitaliseerimise korda; 4) õpilane koostab nõuetekohase praktikaaruande vastavalt SKA üliõpilastööde koostamise ja vormistamise juhendile. Eelviidatud praktikajuhendi punktist 3.11 tulenevalt on praktika võimalik sooritatuks lugeda, kui saavutatud on kõik õpiväljundid. 14. Vastustaja selgitusest nähtuvalt hinnati kaebaja praktika hindega mittearvestatud, kuna leiti, et kaebaja poolt koostatud praktikaaruanne ei vastanud sellele esitatud nõuetele. Seega sisuliselt leidis komisjon kaebaja praktikat hinnates, et kaebaja ei ole saavutanud eelnimetatud neljandat õpiväljundit ehk ei ole koostanud nõuetekohast praktikaaruannet. Selline hinnang tuleb lugeda õigustatuks. Vastustaja on õigesti märkinud, et kaebaja praktikaaruanne ei vastanud Sisekaitseakadeemia rektori 6. jaanuari 2012 käskkirjaga nr 6.1-5/1 kinnitatud Sisekaitseakadeemia kirjalike tööde koostamise ja vormistamise juhendis sätestatud nõuetele. Vastustaja on põhjendatult viidanud näiteks sellele, et eelnimetatud dokumendis esitatud nõuetele ei vasta kaebaja poolt esitatud praktikaaruande (tl. 168
- jj)tiitelleht ja sisukord, samuti ei vasta aruande struktuur eelnimetatud dokumendiga kehtestatud nõuetele. Neile asjaoludele, millele viidati ka Sisekaitseakadeemia 28. mai 2013 vaideotsuses nr 6.1-19/1696, ei ole kaebaja kohtule esitatud kaebuses iseenesest ka vastu vaielnud ega väitnud, et praktikaaruanne tegelikult kehtestatud vorminõuete vastas. Kuna kehtestatud vorminõuetele vastava praktikaaruande koostamine oli praktika programmi kohaselt üheks õpiväljundiks, siis on sellise aruande koostamata jätmine või vorminõudeid eirava praktikaaruande koostamine iseenesest alus lugeda vastav õpiväljund mittesaavutatuks. 15. Vastustaja on ka õigesti leidnud, et kaebaja koostatud praktikaaruande puudused olid olulised, tegemist ei olnud pelgalt üksikute vormistuslike kõrvalekalletega kehtestatud norminõuetest. Vaatluspraktika näol on tegemist õppevormiga, mille eesmärgid on sätestatud praktika juhendi punktis 1.5 ning praktika programmis. Viimases on praktika eesmärk sõnastatud järgmiselt: Mooduli edukal läbimisel õpilane teab erakorralise meditsiinialase töö korraldusest kiirabis ja kinnistab teoreetilisi teadmise praktilise vaatluse kaudu. Praktikaaruande näol on tegemist üliõpilase iseseisvalt koostatava kirjaliku tööga, mis peab praktikajuhendi punkti 3.5. kohaselt andma ülevaate praktika käigust, ülesannete ja eesmärkide täitmisest ning praktika väljundite saavutamisest. See tähendab, et praktikaaruandest peab nähtuma, milliseid ülesandeid õpilane praktika jooksul täitis ja milliseid tähelepanekuid vaatluspraktika objektiks olevast tööst ja vastava päästeorganisatsiooni töökorraldusest ta tegi. Seega saab hindamiskomisjon just eeskätt praktikaaruande põhjal otsustada, kas praktika eesmärk ning õpiväljundid on saavutatud. Vastustaja on õigesti leidnud, et kaebaja praktikaaruanne ei võimalda hinnata õpiväljundi õpilane mõistab kiirabi poolt antava meditsiiniabi võimalusi ja haigete hospitaliseerimise korda. Selle õpiväljundiga seotud küsimusi ei ole praktikaaruandes põhimõtteliselt üldse kajastatud. Selle õpiväljundi sisuks on arusaadavalt õpilase teadmised sellest, millist laadi meditsiiniabi suudab anda kiirabibrigaad ning kuidas, millistel tingimustel ja kelle otsusel toimub haigete hospitaliseerimine. Kaebaja on praktikaaruandes kirjeldanud esiteks SA Tallinna Kiirabi ajalugu ja selle organisatsiooni üldist võimekust (brigaadide arv jms). Järgnevalt on kaebaja pealkirja Haigete transport all kajastanud SA Tallinna Kiirabi töökorraldust haigete transportimisel ja vastava transpordi tellimisel. Edasi on kaebaja kirjeldanud kiirabibrigaadi koosseisu ja kutsenõudeid, esitanud erinevate kiirabi töökorraldust iseloomustavate mõistete definitsioonid (valve, väljasõit), kirjeldanud kiirabibrigaadide jaotust ja kiirabibrigaadi juhi 5 õigusi ja kohustusi ning viimaks kiirabibrigaadi tegevust väljasõidueelsel ajal, sündmuskohal ja tagasisõidul kiirabibaasi. Tegemist on lakooniliste kirjeldustega, millest ei nähtu tegelikult üldse, kas või mida kaebaja vaatluspraktika ajal õppis tähele pani. Viidatud kirjelduste lõppu on lisatud viide www.Riigiteataja.ee. Arusaadavalt on kaebaja kajastanud, ilma seejuures õigusaktile täpsemalt viitamata, sotsiaalministri 19. detsembri 2001 määruses nr 131 „Kiirabibrigaadi koosseisu ja varustuse nõuded ning tööjuhend“ sätestatut, ent selle põhjal ei olnud vastaval hindamiskomisjonil võimalik hinnata, kas kaebaja vastava õpiväljundi saavutas või mitte. Asjaolu, et kaebaja praktikaaruanne ei vastanud ei vormistuslikult ega sisu polest praktikaaruandele esitatud nõuetele õigustab iseenesest praktika hindamist hindega mittearvestatud ning seega oli vastav otsus õiguspärane. 16. Märgin siiski, et nii päästekolledži tasemeõppe juhtivspetsialisti 4. aprilli 2013 ettekandes (tl. 17) kui ka vaideotsuses (tl. 20) ning vastustaja poolt kohtule esitatud seletuses on ekslikult leitud, nagu oleks kaebaja praktikabaasi poolse juhendaja arvamus kaebaja praktika läbimise kohta olnud negatiivne. Kaebaja praktikabaasi poolseks juhendajaks olnud Rita Popova poolt Sisekaitseakadeemiale 21. veebruaril 2013 esitatud kirjas (tl. 152) toodut ei saa tegelikult käsitada juhendaja hinnanguna. Nimelt tuleneb praktikajuhendi punktist 3.4, et päästeasutuse poolne juhendaja täidab praktikajuhendi lisas 1 toodud hindamise lehe. Selle lehe kohaselt peab juhendaja avaldama arvamust selle kohta, kas praktikandi teoreetiline ja praktiline ettevalmistus oli piisav tööülesannetega toimetulekuks ning tooma välja tugevad ja nõrgad küljed, samuti tuleb hindamise lehel tuua näiteid olukordadest, kus praktikant oma tööga hästi toime tuli või kus midagi vajaka jäi ning viimaks on võimalik esitada täiendavad kommentaarid praktikandi töödistsipliini, töökaaslastega läbisaamise jms kohta. Antud juhul ei vasta Rita Popova e-kirjas antud seisukoht kõige olulisemale küsimusele, mille koha juhendaja oma arvamuse andma oleks pidanud. Nimelt ei esita R. Popova oma hinnangut selle kohta, kas praktikandi ettevalmistus oli piisav tööülesannetega toimetulekuks, samuti ei ole toodud näiteid sisuliste tööülesannetega toimetuleku kohta ning piirdutud on üksnes üldise hinnanguga töössesuhtumisele ja isikuomadustele. Juhul kui Sisekaitseakadeemia siseste õigusaktidega on kehtestatud praktikabaasi poolse juhendaja arvamuse vorm ning küsimused, mille kohta juhendaja arvamust peab avaldama, siis saab arvamust hindamisel arvesse võtta vaid siis, kui see tõepoolest neile küsimustele ka vastab. Antud juhul ei saa väita, et kaebaja praktikabaasi poolne juhendaja oleks andnud negatiivse hinnangu praktikaprogrammis loetletud õpiväljundite 1-3 saavutamise kohta. Eeltoodu ei ole käesoleval juhul siiski oluline ega muuda kaebajale antud hinnet õigusvastaseks. Nimelt tingis kaebaja praktika hindamise hindega mittearvestatud ainuüksi see, et saavutatud ei olnud praktika programmis väljendatud neljas õpiväljund, st. kaebaja ei olnud koostanud nõuetekohast praktikaaruannet. Praktikaaruande nõuetekohasuse hindamisel aga praktika programmi kohaselt praktikabaasi poolse juhendaja arvamusega ei arvestata ning seda ei saakski teha. Kuivõrd aga praktika eest positiivse hinde arvestatud panemine oleks võimalik olnud vaid juhul kui kaebaja oleks saavutanud kõik õpiväljundid, siis piisab ka ühe õpiväljundi (antud juhul õpiväljund õpilane oskab koostada nõuetekohase praktikaaruande vastavalt SKA üliõpilastööde koostamise ja vormistamise juhendile) mittesaavutamisest, mis tingis praktika hindamise hindega mittearvestatud. 6 17. Kaebuses esitatud etteheited, mis puudutavad õppetöö üldist korraldust päästekoolis, samuti vaidlusaluse praktika korraldust, ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Kaebaja väide, et tal ei võimaldatud praktikat sooritada, on vastuolus kaebaja enda seletusega selle kohta, kuidas ta praktikal viibis ja kiirabibrigaadiga kaasa sõitis. Tehtud väljasõitude kohta on kaebaja esitanud praktikaaruandes ka loendi. Asjaolu, et kaebajal võimaldati praktika läbida kiirabibrigaadi öistes vahetustes ei õigusta iseenesest kuidagi nõuetele mittevastava praktikaaruande koostamist. Mis puudutab kaebaja juhendamist praktika käigus, siis oli toimikust nähtuvalt tegemist vaatluspraktikaga, mille kestel pidi kaebaja eeskätt vaatlema kiirabibrigaadi tööd ja tegema selle põhjal tähelepanekuid ning järeldusi oma õpitava erialaga (päästekorraldaja) seoses. Praktika käigus oleks kaebajal olnud võimalik küsimuste tekkimisel pöörduda kiirabitöötajate poole, kellega ta vahetult töökontaktides oli. Juhul kui talle tõepoolest teda huvitavat teavet ei antud või tema asjassepuutuvatele küsimustel ei vastatud või kui kaebaja hinnangul jäid mingisugused õpiväljundid saavutama just puuduliku juhendamise tõttu, oleks see pidanud kajastuma ka praktikaaruandes. 18. Sisekaitseakadeemia 7. mai 2013 teatise nr 4.1-2/2026 näol on tegemist haldusaktiga, millega pannakse kaebajale kohustus tasuda 1863,74 euro suurune summa. Sisekaitseakadeemiast eksmatrikuleeritud õpilase kohustus hüvitada õppekulud tuleneb rakenduskõrgkooli seaduse (RaKKS) § 273 lg 1 punktist 2, milles sätestatakse, et sisekaitselisest rakenduskõrgkoolist eksmatrikuleeritud isik on kohustatud hüvitama riigi poolt tema õpingutele tehtud õppekulud, kui ta eksmatrikuleeriti ebarahuldava õppeedukuse tõttu. Leian, et selline kohustus laieneb ka Sisekaitseakadeemias kutseõppe õppekavade alusel õppivatele õpilastele ega puuduta vaid neid, kes on immatrikuleeritud rakenduskõrghariduse õppekavadele. Ebarahuldav õppeedukus on üldmõiste, mis tähistab õpitulemusi, mis välistavad õppe jätkamise. Õpilase eksmatrikuleerimist ÕKE p 436.1 ja p 491 alusel ehk praktika negatiivsele hindele sooritamise tõttu tuleb käsitada eksmatrikuleerimisena ebarahuldava õppeedukuse tõttu RaKKS § 273 lg 1 p 2 tähenduses. Seega on kaebajal seadusest tulenev kohustust õppekulud hüvitada. 19. SiMm 2007/61 § 3 lg 1 kohaselt koosnevad hüvitatavad õppekulud järgmistest kulukomponentidest: riikliku koolitustellimuse õppekoha või koolituskoha baasmaksumus, põhistipendiumi kulud, vormiriietuse kulud, toitlustamiskulud ja majutuskulud. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt on õppe- või koolituskoha baasmaksumuseks ülikooliseaduse § 131 lõike 3 alusel ja kooskõlas RaKKS § 27 lõikega 1 Vabariigi Valitsuse kinnitatud ja immatrikuleerimise hetkel kehtiv riikliku koolitustellimuse rakenduskõrgharidusõppe õppekoha baasmaksumus või kutseõppeasutuse seaduse § 331 lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse kinnitatud ja immatrikuleerimise hetkel kehtiv riikliku koolitustellimuse kutseõppeasutuse koolituskoha baasmaksumus. 20. Vaidlusalusel teatisel on iseenesest olulised põhjendamispuudused ning see ei vasta haldusmenetluse seaduse §-s 56 sätestatud haldusaktile esitatud põhjendamisnõudele. Nimelt ei selgu teatisest, kuidas või millistest andmetest lähtudes on arvestatud õppekulud, mille hüvitamist kaebajalt nõutakse. Need põhjenduspuudused on vastustaja aga kohtumenetluse käigus suures osas kõrvaldanud, esitades omapoolsed selgitused ja viited Sisekaitseakadeemia sisestele õigusaktidele, millega kehtestatu summadest lähtuvalt on õppekulude, mille 7 hüvitamist kaebajalt nõutakse, suurus arvutatud. Leian, et haldusorganil on võimalik kohtumenetluses haldusakti põhjendamispuudused kõrvaldada, kui on ilmne, et vastavad põhjendused on haldusakti küll märkimata jäänud, ent tegelikult haldusorgan just neist põhjendustest ja asjaoludest lähtus. Sellisel juhul tuleb haldusaktis põhjenduste esitamata jätmist käsitada vormiveana, mis ei mõjutanud asja otsustamist. Käesoleval juhul on vastustaja poolt kohtule 20. septembril 2013 esitatud täiendavas kirjalikus seletuses toodud põhjendused ja arvestused veenvad selles, et neist lähtuti ka vaidlusaluse teatise esitamisel. Tegelikult tulnuks Sisekaitseakadeemial siiski vastavad arvestused ära näidata teatises, millega isikult kulude hüvitamist nõutakse. See andnuks adressaadile kohe võimaluse kontrollida arvestuste õigsust ning kujundada omapoolne seisukoht, kas kulude suurust tasub vaidlustada või mitte. 21. Teatises kajastatud õppekoha baasmaksumuse arvutamisel on vastustaja õigesti lähtunud sellest, et kaebaja õppis riigieelarvelisel õppekohal 2012. aastal jooksul 4 kuud ning 2013. aasta jooksul 3. kuud. Enne 1. septembrit 2013 kehtinud kutseõppeasutuse seaduse § 331 kohaselt kehtestati Vabariigi Valitsus määrusega riikliku koolitustellimuse alusel moodustatava koolituskoha baasmaksumus igaks eelarveaastaks. 2012. eelarveaastal oli vastav baasmaksumus kehtestatud Vabariigi Valitsuse 27. jaanuari 2012 määrusega nr 6 „Kutseõppeasutuse koolituskoha baasmaksumus 2012. aastal“ ning selle kohaselt oli koolituskoha baasmaksumuseks 1262 eurot aastas. Põhjendatuks tuleb lugeda vastustaja poolt baasmaksumuse jagamist akadeemilisest kalendrist tuleneva 10-kuulise õppeaasta peale. Kuivõrd kaebaja õppis Sisekaitseakadeemias 2012. eelarveaasta jooksul neli kuud kümnest, on vastustaja õigesti arvestanud õppekoha baasmaksumuse summa 1262:10x4=504,80 eurot. 2013. aastal oli kutseõppeasutuse õppekoha baasmaksumus kehtestatud Vabariigi Valistuse 31. jaanuari 2013 määrusega nr 18 „Kutseõppeasutuse koolituskoha baasmaksumus 2013. aastal“, mille kohaselt oli koolituskoha baasmaksumuseks 1368 eurot. Kuivõrd kaebaja õppis Sisekaitseakadeemias 2013. aastal õppeaasta 10 kuust 3 kuu vältel, siis on põhjendatult arvutatud selle aja õppekoha baasmaksumuseks 1368:10x3= 410,40 eurot, mis teeb kogu õppeaja baasmaksumuse summaks 504,80+410,40=915,20 eurot. 22. Vormiriietuse kulude suuruse on vastustaja oma täiendavas kirjalikus seletuses lahti kirjutanud vormiriietuse elementide kaupa. Kaebaja ei ole iseenesest vastu vaielnud sellele, et ta vastustaja nimetatud vormiriietuse elemente saanud ei oleks, ent vastustaja väide nende maksumuse kohta on tõendamata. Vastustaja pole esitanud mingisuguseid andmeid, mis võimaldaks nende maksumuses veenduda. Ei ole teada, kuidas toimub kadettidele vormiriietuse väljastamine, ent loogiline oleks, et selle kohta koostatakse mingisugune dokument. Selles dokumendis võiks olla märgitud ka üle antud vormiriietuse maksumus. Selline dokument oleks sel juhul piisav tõend maksumuse kohta. Iseenesest ei ole vastustaja kirjalikus seletuses esitatud riietusesemete hinnad kuidagi ülemäärased, ent selliste numbrite esitamine peab tuginema mingisugustelgi tõenditel. Näiteks toitlustus- ja majutuskulude suurus on kehtestatud Sisekaitseakadeemia siseste õigusaktidega, need õigusaktid on kättesaadavad ning Sisekaitseakadeemialt ei saaks seda laadi vaidluses nõuda, et ta tõendaks või põhjendaks täpsemalt, kuidas on kujunenud toitlustamise päevanormi maksumus või majutuskulu kuumaksumus. Vormiriietuse kulu puhul pole aga vastustaja ka kohtumenetluses 8 viidatud ühelegi allikale, mille alusel selle summa suurus arvutatud on. Seega on nii vaidlusaluses teatises kui ka vastustaja vastuses esitatud summa suvaline ning selle vastavust kulu tegelikult suurusele ei ole võimalik kontrollida. Seetõttu tuleb teatis vastavas osas tühistada. 23. Mis puudutab toitlustamiskulusid, siis on Sisekaitseakadeemia rektori 26. mai 2008 käskkirjaga nr 0-2/41 (tl. 178) kehtestatud kutseõppe õppekavade alusel õppivate õpilaste toitlustamise päevanormiks 60 krooni, mis vastab 3,83 eurole. Rektori 28. detsembri 2012 käskkirja nr 1.1-2/38 punktist 1 tulenevalt kehtis rektori 26. mai 2008 käskkiri vastavas osas kuni 1. jaanuarini 2013. 1. jaanuarist 2013 kehtestati toitlustamise päevanormiks rektori 28. detsembri 2012 käskkirjaga 4,50 eurot. Vastustaja on esitanud oma täiendavas kirjalikus seletuses arvestused selle kohta, mitmel päeval kaebajat koolis toitlustati. Kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud ega väitnud, et toitlustamist vastustaja poolt kirjeldatud määral ei oleks toimunud. Samuti on vastustaja nõudnud kaebajalt praktika toiduraha hüvitamist summas 22,50 eurot, mis vastab viie päeva toitlustamise päevanormi maksumusele. Kaebusest nähtuvalt suunati kaebaja praktikale ajavahemikuks 11. veebruarist kuni 17. veebruarini, mille hulka jäi 5 tööpäeva. Vastustaja poolt esitatud arvestuste ning rektori 2. juuli 2012 käskkirjaga nr 1.1-2/21 (tl. 179) kinnitatud Sisekaitseakadeemia pääste ja politsei valdkondade kutseõppe õppekavade ning politsei valdkonna rakenduskõrgharidusõppe õppekavade alusel õppivate kadettide toitlustamise ja toitlustamise kulude katmise korra punkti 3.4 alapunkti 1 kohaselt arvutatakse toitlustamise kulude hüvitis lähtudes ühele kadetile määratud toidurahast praktika korral iga praktikapäeva kohta, välja arvatud nädalavahetused ja riikliku pühad. Kaebaja pole väitnud, et talle praktika toiduraha ei makstud. 24. Majutuskulude arvestus on vaidlustatud teatise ja vastustaja täiendava seletuses toodud selgituste valguses siiski lõppkokkuvõttes osaliselt põhjendamatu. Vastustaja on majutuskulude arvetuse alusena viidanud Sisekaitseakadeemia nõukogu 14. detsembri 2011 otsusega nr 1.1-6/41 (tl.181) kehtestatud hinnakirjale, mille kohaselt maksab õppuri majutamine Väike-Maarjas 30 eurot kuus, kusjuures pooliku kuu puhul arvestatakse maksumus proportsiooni alusel kuutasust. Vastustaja on täiendavas kirjalikus seletuses välja toonud päevade arvu, mil kaebajale majutus tagatud oli. Kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud ega väitnud, et talle majutus tagatud ei olnud. Seega saab päevade arvu puhul lähtuda vastustaja täiendavas seletuses esitatust. Samas on vastustaja põhjendamatult leidnud, et 30 eurot kuus vastab 1 eurole päevas. Eelviidatud hinnakirjas on maksumus kehtestatud kuumaksumusena ning märgitud, et pooliku kuu puhul arvestatakse maksumus proportsiooni alusel kuutasust. Vaadeldavate kuude puhul on päevamaksumuseks 1 euro vaid nende kuude puhul, milles on 30 päeva ehk siis septembri, novembri ja aprilli puhul. Detsembris ja jaanuaris (mil vastustaja selgituse kohaselt ei olnud kaebajale majutus tagatud terve kuu jooksul) on 31 päeva, seega on kuumaksumusest proportsionaalselt arvutatud majutuse päevamaksumus 30:31=0,968 eurot. Seega ei kujune detsembrikuu majutuskulu suuruseks mitte 21 eurot, nagu vastustaja on arvestanud, vaid 20,33 eurot ning jaanuaris mitte 25 eurot, vaid 24,20 eurot. 2013. aasta veebruaris oli 28 päeva, mis tähendab, et majutuse päevamaksumuseks kujunes 30:28=1,071 eurot. Seega pidanuks veebruari majutuskulu suuruseks olema mitte 19 eurot, nagu kaebaja arvestanud on, vaid 20,35 eurot. Seega on 9 vastustaja arvestanud majutuskulude suuruse detsembrikuu eest 67 senti kaebaja kahjuks, jaanuarikuu eest 80 senti kaebaja kahjuks ning veebruarikuu eest 1 euro ja 35 senti kaebaja kasuks. Kokkuvõttes on arvestus seega siiski 0,67+0,80-1,35=0,12 eurot kaebaja kahjuks. See vahe ei ole summana suur, ent avaliku võimu poolt üksikisikule pandud rahaline kohustus ei saa olla suvaline. Seetõttu tuleb vaidlusalune teatis vastavas osas tühistada. 25. Nõustuda ei saa Häirekeskuse seisukohaga, et vaidlus Häirekeskuse ja T.B.i vahel 31. augustil 2012 sõlmitud stipendiumilepingu täitmise üle on eraõigusliku iseloomuga. Kõnealuse lepinguga on sisuliselt antud kaebajale avalik-õigusliku iseloomuga teenistussuhtest tulenev soodustus (stipendium) ning lepitud kokku selle soodustuse andmise tingimused ja kord. Muuhulgas on kaebaja vastusoorituskohustuseks jätkata pärast päästekorraldaja kutseõppe läbimist teenistussuhet Häirekeskusega 2 aasta jooksul. See kohustuski on iseloomult avalik-õiguslik, kuna teenistussuhteid reguleerivad normid on avalik-õigusliku iseloomuga. Seetõttu leian, et sõlmitud lepingust tekkiv suhe kaebaja ja Häirekeskuse vahel on avalik-õigusliku iseloomuga ning lepingu pinnalt tekkiv vaidlus kuulub lahendamisele halduskohtus. 26. Häirekeskuse 7. mai 2013 nõudekirja tühistamiseks ei ole alust. Häirekeskuse ja kaebaja vahel 31. augustil 2012 sõlmitud lepingu punkti 5.1.1 kohaselt on kaebajal kohustus stipendium Häirekeskusele tagastada, kui ta eksmatrikuleeritakse enne päästekorraldaja kutse omandamist. Käesoleval juhul eksmatrikuleeriti kaebaja enne päästekorraldaja kutse omandamist ning seega on tal kohustus stipendium tagastada. Kaebaja ei ole vastu vaielnud Häirekeskuse 7. mai 2013 kirjas nr HK 2.-1/922 nimetatud stipendiumi summa suurusele ega väitnud, et vastavas ulatuses ei oleks talle stipendiumi välja makstud. 27. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalisel rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga. Kaebaja on tasunud riigilõivu 15 eurot (tl. 23). Kaebuses esitatud kolmest nõudest kuulub vaid üks rahuldamisele osaliselt. Vaidlus Sisekaitseakadeemia 7. mai 2013 teatise õiguspärasuse üle moodustab seega ühe kolmandiku vaidlusest. Sisekaitseakadeemia teatisega nõuti kaebajalt 1836,74 euro suuruse summa tasumist, kohtuotsusega tühistati see 119,54+0,12=199,66 euro ulatuses, mis vastab 6,4% vaidlusalusest summast. Seega rahuldati kaebus eelnimetatud ühest kolmandikust vaid 6,4% ulatuses. Ühele kolmandikule vastava menetluskulu suurus on 15:5=5 eurot ning selle rahuldamine 6,4% ulatuses tähendab, et põhjendatud on 0,32 euro suuruse menetluskulu väljamõistmine kaebaja kasuks. Kuna osaliselt rahuldamisele kuulus Sisekaitseakadeemia vastu esitatud nõue, tuleb selline menetluskulu välja mõista Sisekaitseakadeemialt. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik 10