) ning rikkumised ei võimalda hanget jätkata. Kaebajad pidasid tõenäoliseks ja arvestasid lepingu sõlmimisega. Kõnealune riigihange on olnud kogu aeg vaidlustuskomisjoni tähelepanu all ja ka kohtud said hankega seoses seisukohti avaldada Lemminkäineni konsortsiumi esialgse õiguskaitse taotlust lahendades. Rahandusministeeriumi juures tegutsev vaidlustuskomisjon ega kohus ei näinud riigihankes selliseid rikkumisi, mis tinginuks hankemenetluse kehtetuks tunnistamise. Seetõttu võis oodata, et Maanteeamet saab hankega lõpule minna ja hankelepingu sõlmida. Rahandusministeeriumi finantskontrolli osakond (ehk lõppastmes seesama Rahandusministeerium, kes vaidlustuskomisjoni kaudu hanke jätkamisega seoses probleeme ei näinud) aga leidis üllatuslikult äärmiselt lühikese aja jooksul, et asjade loogiline kulg tuleb peatada ja hange tuleb kehtetuks tunnistada. Vaidlustatud otsus rikub kaebajate õigust sõlmida hankemenetluse tulemusena Maanteeametiga hankeleping. Kaebusega kaitstav kaebajate subjektiivne õigus tuleneb esmajoones
§-dest 50 ja
-i. Vaidlustusmenetlustes osaleva konkureeriva pakkuja taotluse alusel ei saa riigihanke riiklikku järelevalve menetlust algatada ega hankemenetlust kehtetuks tunnistada olukorras, kus vaidluste lahendamiseks pädevad institutsioonid - Rahandusministeeriumi juures tegutsev vaidlustuskomisjon ja kohus - pole riikliku järelevalve läbiviimise ja hankemenetluse kehtetuks tunnistamise võimalikke aluseid tuvastanud. 3 Rahandusministeeriumi finantskontrolli osakonna poolt teostatava riikliku järelevalve mõtteks ja eesmärgiks ei ole sekkuda pakkujate poolt algatatud vaidlustesse hankemenetluses, rääkimata sekkumisest ühe vaidlustaja taotluse alusel ja tema huvides. See, kuidas riiklik järelevalve saab käivituda hankemenetluses esitatud vaidlustuste lahendamise käigus, on reguleeritud
lg-s 10 järgmiselt: "Vaidlustuse läbivaatamise käigus asjaolu ilmnemisel, mis võib tuua kaasa hankemenetluse kehtetuks tunnistamise otsuse või ettekirjutuse tegemise Rahandusministeeriumi poolt § 108 lõikes 1 või 2 sätestatud alusel, teavitab vaidlustuskomisjon viivitamata Rahandusministeeriumi ning peatab vaidlustuse läbivaatamise kuni Rahandusministeeriumi poolt järelevalve teostamise lõppemiseni." Vaidlustuse lahendamisel saab riikliku järelevalve seega initsieerida vaidlustust läbivaatav vaidlustuskomisjon, mitte vaidlustuse esitanud pakkuja. Praegusel juhul on aga Rahandusministeerium algatanud ja viinud läbi riikliku järelevalvemenetluse ning teinud ka otsuse ilma, et vaidlustuskomisjon oleks selles suhtes
Riigihange on olnud läbivalt vaidlustuskomisjoni otsese tähelepanu all. Vaidlustuskomisjon on lahendanud sisuliste otsustega kokku 4 käesolevast riigihankest tekkinud vaidlust (vaidlustusi oli meile teadaolevalt kokku seitse, kuid kolmes neist ei tehtud sisulist otsust), seal hulgas 3 käesoleva aasta teises pooles menetletud vaidlust, mille puhul olid teada juba kõik need hankemenetlusega seotud asjaolud, millele tuginedes Rahandusministeeriumi finantskontrolli osakond hanke kehtetuks tunnistas. Ühelgi juhul pole vaidlustuskomisjon näinud alust riikliku järelevalve algatamiseks ja hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks. Vastupidi, 02.09.2010 tegi vaidlustuskomisjon otsuse, millega tunnistas kehtetuks Maanteeameti otsuse hankemenetluse kehtetuks tunnistamise kohta. Eriti just nimetatud vaidlustuskomisjoni otsuse valguses on käesoleva kaebusega vaidlustatud Rahandusministeeriumi otsus täielikult mõistetamatu. Rahandusministeeriumi erinevate ametiasutuste seisukohad peavad olema ühtsed ning nende tegevus ei tohi anda vastuolulisi signaale hankemenetluses osalevatele isikutele. Vastuolud haldusaparaadi ja kattuvate pädevustega haldusorganite tegevuses peavad olema välistatud, nagu Riigikohus on rõhutanud 18.12.2002 otsuses nr 3-3-1-66-
järgi on riigihangete üle riikliku järelevalve teostamise pädevus Rahandusministeeriumil. Rahandusministeeriumis tegeleb riigihangete üle riikliku järelevalve teostamisega riigihangete järelevalve talitus ja Rahandusministeeriumi põhimääruse p 23 järgi 4 finantskontrolli osakond. Rahandusministeeriumi osakonnajuhatajate pädevus ja volitused on sätestatud Rahandusministeeriumi põhimääruse punktis 21. Nimetatud punktist ei tulene osakonnajuhataja pädevust ja volitust teha Rahandusministeeriumi nimel otsuseid hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks. Rahandusministeeriumi põhimääruse p 21 alapunkti 6 kohaselt osakonnajuhataja üksnes esindab osakonda oma ülesannete täitmisel ning annab osakonna nimel osakonna pädevusse kuuluvates küsimustes arvamusi ja kooskõlastusi ministeeriumi juhtkonnale ja teistele struktuuriüksustele, mitte ei tee iseseisvalt riikliku järelevalve raames otsuseid. Sellist pädevust ei tulene ka finantskontrolli osakonna põhimäärusest ega selle juhataja ametijuhendist (kõik nimetatud dokumendid on Rahandusministeeriumi kodulehel kättesaadavad). Vaidlustatud otsuse allkirjastanud ametnikul on olemas Rahandusministri poolt volikirjaga antud volitus kirjutada alla
Selline volitus pole aga kehtiv. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 49 lg 1 p 3 järgi otsustab ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvad küsimused minister, kui nende otsustamine ei ole seaduse või Vabariigi Valitsuse määrusega pandud alluvatele ametiasutustele või ametnikele. Kuna
ei võimalda delegeerida riigihangete üle riikliku järelevalve teostamisel Rahandusministeeriumi otsustuspädevust alluvatele ametiasutustele või ametnikele, on volitus seadusega vastuolus ja kehtetu. Volituseta tehtud vaidlustatud otsus on tühine HMS § 63 lg 1 p 3 alusel või tühistatav. 7.2.3. Vaidlustatud otsus on sisuliselt õigusvastane - puudub vajadus hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks, sest hankemenetlusega on õiguslikult võimalik jätkata. Pole selliseid olulisi rikkumisi, mis hankemenetlusega jätkamist takistaksid. Vaidlustatud otsus on sisuliselt otsus edukaks tunnistatud ühispakkumuse esitanud kaebajate kahjuks (HMS § 66 analoogia), mistõttu tulnuks otsuse langetamisel eriliselt kaaluda kaebajate õigusi ja huve, sh HMS §-st 67 tulenevat ja
-l põhinevat usaldust selle suhtes, et hange viiakse lõpule (
-i mõte ja eesmärk on, et hankemenetlus lõpeb eduka pakkujaga sõlmitava hankelepinguga). Selline kaalumine vaidlustatud otsuses puudub, nagu puudub ka olulise avaliku huvi kaalumine (vastuolu HMS §-ga 4). Vaidlustatud otsusest on näha, et vastustaja pole hanke sisusse süüvinud. Vastustaja on lähtunud tegelikkusele mittevastavast olukorrast, nagu oleks ainult kaebajad esitanud algses pakkumuses eelprojektiga ja hankedokumentide (edaspidi HD) III osas tooduga võrreldes teistsuguseid lahendusi. Tegelikkuses esitasid teistsuguseid lahendusi juba esialgsetes pakkumustes kõik pakkujad. Nemad lihtsalt ei esitanud neid mitte maantee eraldusriba laiuse osas, vaid muudes osades. Ebaõigest eeldusest lähtuv otsus ei saa olla õiguspärane. Haldusorgan on otsuse teinud üksnes AS-i Merko Ehitus kaebuse pinnalt. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks isegi oodanud ära Maanteeameti sisulisi seisukohti otsuse projekti suhtes, mida vastustaja Maanteeametilt küsis. Seoses vaidlustatud otsuse esimese argumendiga märgivad kaebajad, et antud juhul pole täpne rääkida
-i tähenduses alternatiivide lubatavusest või mittelubatavusest, sest pakkujad ei esitanud alternatiive selles tähenduses. Pakkujad esitasid oma pakkumused eelprojekti alusel ning need lahendused ei pidanud kattuma eelprojektiga ja HD osas III toodud tellija tingimustega. Eelprojekt on üksnes lähtealus hanke objektiks olnud projekti koostamiseks ja 5 loomulikult ei esitanud erinevad pakkujad ühesuguseid projekte. Kõik projektid olid erinevad, teisiti ei saanud see olla. Ükski õigusnorm ei toeta seisukohta, nagu tohiks alternatiive pakkuda vaid ulatuses, milles hankija pole põhilahendust HD-s ette andnud ja milles pakkumusi võib läbi rääkida. Läbirääkimistega hankemenetlustes toimuvad läbirääkimised esitatud pakkumuste kohandamiseks hankedokumentidele (
Läbirääkimiste piirid ei ole seostatavad alternatiivide lubamise või mittelubamisega ega võimalike alternatiivide ulatusega. Alternatiivide esitamine on võimalik näiteks ka avatud hankemenetluses, kus läbirääkimisi ei toimugi.
lg 5 kohaselt peaks hankija hanketeates (ja ka hankedokumentides) üldjuhul teatama, et ta lubab alternatiivseid lahendusi. Käesoleva riigihanke hanketeates polnud alternatiividele viidatud, küll aga oli selle kohta säte HD-s. Niinimetatud alternatiividena HD p 8.1 tähenduses olid lubatud üksnes iga pakkuja poolt koostatavad, üksnes talle teadaolevad unikaalsed projektlahendused, mis said iga pakkumuse hinna koostamise aluseks. HD p 8.1 pinnalt pole ükski pakkuja ega asjast huvitatud isik hanketeadet ega hankedokumente vaidlustanud. Hanke alusdokumendid jäid sellistena kehtima ja pakkujad olid kohustatud esitama oma pakkumused nende järgi. Ka vaidlustuskomisjon ega kohtud pole selles osas tuvastanud
-i olulist, hanke kehtetuks tunnistamist kaasa toovat rikkumist. Samuti on ekslik vastustaja seisukoht, justkui tuleneks
lg-st 1 ja § 31 lg-st 5, et alternatiivsete lahendustega pakkumuste esitamine on lubatud üksnes juhul, kui hankija sõlmib hankelepingu majanduslikult soodsaima pakkumuse alusel. Niisugust piirangut osundatud sätetest kaebajate arvates ei tulene ega saa tuleneda. Kui hankija korraldab projekteerimise ja ehituse hanke, on loogiline, et ta lubab pakkuda erinevaid projektlahendusi, sest see annab hankijale võimaluse saada tehniliselt maksimaalselt sobiv ja hinnalt madalaim pakkumus. Pole mõistlikku põhjendust, miks peaks olema erinevate nn alternatiivsete projektlahenduste lubamine välistatud pelgalt seetõttu, et hankija hindab pakkumusi üksnes hinnakriteeriumi alusel. Samas, isegi kui vastustaja seisukoht pakkumuste alternatiivsusest/pakkumustes sisalduvate erinevates projektlahenduste lubatavusest oleks õige, poleks konkreetsel juhtumil kindlasti tegemist sellise rikkumisega, mis õigustaks hanke kehtetuks tunnistamist. Ükski pakkuja ei vaidlustanud täiesti arusaadavatel põhjustel HD sätteid, mis võimaldasid erinevate projektlahenduste väljatöötamist ning nende alusel madalaima hinnaga pakkumuse koostamist. Vastupidi, kõik pakkujad pakkusid Maanteeameti eelprojekti ja HD III osa tingimustega võrreldes erinevaid projektlahendusi, sest kõik pakkujad said ka sellel projekteerimisehitushankel ühtmoodi aru asjaolust, et omavahel konkureerivad võrdsetel alustel oskused ja ideed koostada muuhulgas HD p 8.1 lubatud piirides parim projektlahendus madalaima hinna saavutamiseks. On mõeldamatu eeldada, et erinevad pakkujad esitavad projekteerimisehitushankes eelprojekti ja eeltingimuste alusel täpselt ühesugused projektlahendused. Pakutud erinevate projektlahenduste hindamise tingimuste piisavuse osas, mille vastustaja on kahtluse alla seadnud, pole samuti ükski pakkuja esitanud mingeid vaidlustusi. Ka selles osas pole probleemi näinud vaidlustuskomisjon ega kohtud. Järelikult on ka see vaidlustatud otsuses toodud argument otsitud ja põhjendamatu. Märgime, et 11.12.2008 tegi Tallinna Ringkonnakohus otsuse haldusasjas nr 3-08-2222, kus vaidluse all olid käesoleva hanke alusdokumendid, esmajoones valitud hankemenetluse liik ja vaidlusest käis läbi ka nn alternatiivide ning pakkumuste 6 hindamiskriteeriumi (hind) küsimus. Tallinna Ringkonnakohus leidis selles lahendis, et Maanteeamet oli hankemenetluse liigi õigesti valinud (vt eelkõige otsuse p 11 ja 12) ning ringkonnakohus ei avaldanud seisukohta, nagu oleks hanke alusdokumendid ebaseaduslikud eelprojektiga võrreldes teistsuguste lahenduste lubamise tõttu, või mis tahes muul põhjusel. Riigikohus küll tühistas selle ringkonnakohtu otsuse seoses
-i nende sätete põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisega, mis nägid ette vaidlustuskomisjoni otsustele kaebuse esitamise otse ringkonnakohtule. Eeltoodust järeldub, et diskussioon alternatiivide lubatavuse või mittelubatavuse üle on praegusel juhul asjakohatu, pealiskaudne ja pelgalt teoreetiline. Mingisugust olulist menetluskorra rikkumist pole võimalik tuvastada ja vaidlustatud otsus on käsitletavas osas põhjendamatu. Maanteeameti poolt koostatud riigile äärmiselt olulise suurhanke HD oli eeldatavalt Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi ja suure tõenäosusega ka Rahandusministeeriumi poolt eelnevalt kooskõlastatud. Seega pole kohane teha etteheiteid hankijale ning pole alust tunnistada hankemenetlust kehtetuks. Täna pole hanke jätkamise võimaluste analüüsimise kontekstis mingit vajadust ja alust rääkida võimatusest hankedokumente tagantjärele muuta. Selline realiseerimatu vajadus, mida tegelikkuses ei eksisteeri, ei saa olla hankemenetluse kehtetuks tunnistamise põhjuseks. Võib pidada põhjendatuks vastustaja järeldust, et hankemenetluse käigus on Maanteeamet ületanud
Maanteeamet on läbirääkimiste käigus võimaldanud mõnedel pakkujatel õigusvastaselt oma esialgseid pakkumusi muuta. Samas, niisugune rikkumine ei tingi praegusel juhul hankemenetluse kehtetuks tunnistamist ega takista hankemenetluse lõpuleviimist. Pakkumusi võimaldati muuta ja pakkumusi muutsid õigusvastaselt kõik teised pakkujad, välja arvatud kaebajad. Edukaks tunnistati pakkumus, mis oli hinna poolest parim. Pakkumusi muutnud pakkujaid ei saa käsitada heausksetena, sest kõik pakkujad pidid teadma, et pakkumuse muutmisega
-i sätetega vastuolus oleval viisil seondub pakkumuse tagasilükkamise või vastavaks tunnistamise otsuse vaidlustamise risk. Rõhutame, et olles teadlik sellisest riskist, ei muutnud kaebajad oma pakkumust selliselt, et 6 meetrine eraldusriba oleks asendatud 13,5 meetrise eraldusribaga, kuigi Maanteeamet niisuguse ettepaneku kaebajatele 09.03.2010 läbirääkimistel tegi. Oma riske ebaadekvaatselt hinnanud pakkujad ei tohi saada eelist riske adekvaatselt hinnanud pakkuja ees. Taoline "võrdse kohtlemise tagamine" viiks tegelikult kaebajate ebavõrdsele kohtlemisele ja kaebajate õiguste rikkumisele. Vaidlustatud otsuses väidetakse, et Maanteeamet on eraldusriba laiust puudutavas osas muutnud hankemenetluse käigus hankedokumente õigusvastaselt sellega, et on pakkujatele (v.a kaebajatele) tehtud korrigeerimisettepanekus lubanud muuta eraldusriba laiust 13,5 meetrilt 6 meetrile. Kaebajate arvates pole siin tegemist mitte hankedokumentide muutmisega, vaid algsest erineva projektlahenduse esitamise võimaldamisena, mis viis pakkumuse lubamatu muutmiseni. Samas, ükskõik kuidas Maanteeameti sellist tegevust ka käsitleda, taoline rikkumine ei tingi praegusel juhul hankemenetluse kehtetuks tunnistamist ega takista hankemenetluse lõpuleviimist. 7 Vastustaja on vaidlustatud otsuses leidnud, et hankemenetluses ei ole esitatud ühtki vastavat pakkumust ja seetõttu on pakkumuste vastavaks tunnistamise otsused kõik õigusvastased. Vastustaja niisugune seisukoht on õige osas, mis puudutab kõigi teiste, v.a kaebajate, pakkumust. Kaebajate pakkumust puudutavas osas on vastustaja järeldus aga vale, sest see põhineb valel eeldusel, nagu ei tohtinuks esialgses pakkumuses üldse pakkuda kitsa eraldusribaga lahendust. Tegelikkuses oli kitsa eraldusribaga lahendus HD p 8.1 järgi lubatud ja võimalik. Ka Tallinna Halduskohus möönis Lemminkäineni konsortsiumi kaebuse tagamiseks esitatud esialgse õiguskaitse taotlust lahendades, et pole alust pidada kaebajate pakkumust mittevastavaks. Eelnevast järeldub, et tegelikkuses ei esine asjaolusid, mis takistaksid hankega jätkamist ja hankelepingu sõlmimist kaebajatega.
Maanteeamet on hankemenetluse läbiviimisel küll hankemenetluse korda rikkunud, kuid rikkumised ei ole olnud sedavõrd olulised, et need oleks mõjutanud hankemenetluse lõpptulemust. Riikliku järelevalve teostaja poolt on kohatu tulla enam kui kaks aastat kestnud hankemenetluse lõppfaasis – vahetult enne hankelepingu sõlmimist – välja hankemenetluse kehtetuks tunnistamise otsusega argumendil, et HD ei olnud vastustaja arvates seaduslik. Märgime, et kaebajad on pidanud vajalikuks hoida vastustajat ning samuti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi hanke käiguga kursis. Kaebajad esitasid põhjaliku ülevaate hanke käigust vastustajale 29.08.2010 kirjas. Sellele kirjale ei järgnenud mingisugust riikliku järelevalve teostamist. Vaidlustatud otsuse toime kõrvaldamise korral on võimalik sõlmida hankeleping ilma vajaduseta pöörduda hankemenetluses tagasi mingisuguste varasemate etappide juurde.
lg 2 järgi peab pakkumus vastama hanketeates, hankedokumentides ja juhul, kui hankija teeb käesolevas seaduses sätestatud korras eraldi pakkumuse esitamise ettepaneku, selles ettepanekus sätestatud tingimustele. Kaebajad leiavad, et kui hanketeade ja hankedokumendid on vastuolus, tuleb
ja 3 sätestatud põhimõtetest (konkurentsi tagamine, riigi vahendite säästlik kasutamine, võrdne kohtlemine) lähtuvalt tõlgendada vastuolu pakkuja kasuks. Kui kehtiv HD sõnaselgelt võimaldab alternatiivide esitamist, ei ole võimalik HD-ga võrreldes erinevaid lahendusi pakkunud pakkujate pakkumust mittevastavaks pidada, kui pakutud lahendused ise on normikohased. Antud juhul vastas kaebajate pakkumus HD-le, nagu ka Tallinna Halduskohtus õigesti järeldas oma 16.09.2010 määruse lk 7 ja 8 (haldusasjas nr 3-10-1948). Kaebajate pakkumus oli normikohane. Hanketeate p II.1.9 ja HD p 8.1 vastuolule hankemenetluse kehtetuks tunnistamise otsuse rajamine enam kui kaks aastat pärast hanketeate ja HD avaldamist ja pärast kõigi hankemenetluse toimingute (v.a hankelepingu sõlmimine) lõpuleviimist on riigi poolt sõnamurdlik ja nii pakkujate kui ka riigi õigusi ja huve kahjustav. Seda eriti olukorras, kus taoline vastuolu ei rikkunud kellegi õigusi ega avalikke huve. Kaebuses on põhjalikult selgitatud, et hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks polnud õiguslikku vajadust ja hankeleping oleks tänaseks Maanteeameti ja kaebajate vahel juba sõlmitud, kui vastustaja poleks hankemenetlusse kiirustades ja põhjendamatult sekkunud. Õiguslikud analüüsid, mis tehti 2010.a hilissuvel ja sügisel, kui Maanteeamet pidi otsustama, kuidas hankemenetlusega jätkata, näitasid, et hankemenetluse jätkamine ja hankelepingu sõlmimine kaebajatega on õiguslikult võimalik ja teostatav. 8
Seetõttu ei olnud ka kaebaja pakkumuse edukaks tunnistamine õiguspärane. Eeltoodust tulenevalt kaebajate väide, nagu oleksid kaebajad õigustatud sõlmima hankijaga hankelepingut, ei vasta tegelikkusele. Kaebajatel puudub hankelepingu sõlmimise õigus, kuna nende pakkumus ei vasta hankedokumentidele. Samuti ei riku vaidlustatud Rahandusministeeriumi otsus kaebajate õigusi, kuna ebaseadusliku hankemenetluse kehtetuks tunnistamine on kõigi menetlusosaliste s.h. ka kaebajate huvides ning kaebajatele ebaseadusliku hankelepingu sõlmimise võimaluse taastamata jätmine ei ole kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumine. 8.2. Soovitud eesmärgi saavutamine tühistamiskaebusega ei ole võimalik. Kaebuse kohaselt on kaebuse eesmärgiks
ja 69 tulenevate kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise kõrvaldamine ja hankelepingu sõlmimise võimaluse taastamine. 8.3. Kaevatav haldusakt on nii formaalselt kui sisuliselt õiguspärane. Vaidlustatud otsuse allkirjastanud ametnikul on olemas Rahandusministri poolt volikirjaga antud volitus kirjutada alla
Rahandusminister on 16.07.2010 käskkirjaga nr 138 volitanud VVS § 49 lg 1 p 1 ja 10, § 52 lg 1 ja § 75 lg 1 alusel ning kooskõlas Vabariigi Valitsuse 24.12.1999 määrusega nr 412 kinnitanud „Rahandusministeeriumi põhimääruse“ punkti 11 alapunktiga 4. Riigihanke eesmärgiks on
kohaselt tagada hankija rahaliste vahendite läbipaistev, otstarbekas ja säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ning olemasolevate 9 konkurentsitingimuste efektiivne ärakasutamine riigihankel.
sätestab Rahandusministeeriumi pädevuse järelevalve teostamisel.
p 3 kohaselt on Rahandusministeeriumil riikliku järelevalve teostamisel õigus teha vastavalt
sätestatule otsus või ettekirjutus, kui hankija on riigihanke käigus rikkunud riigihangete seaduse sätteid. Rahandusministeeriumi finantskontrolli osakonna poolt teostatava riikliku järelevalve mõtteks ja eesmärgiks ei ole sekkuda pakkujate poolt algatatud vaidlustesse hankemenetluses, rääkimata sekkumisest ühe vaidlustaja taotluse alusel ja tema huvides. Riiklikul järelevalvel on kohustus tunnistada hankemenetlus kehtetuks
Riiklikul järelevalvel on diskretsiooniõigus tunnistada hankemenetlus kehtetuks
Seega, kui Rahandusministeeriumile esitatakse taotlus, kiri, märgukiri vms, milles on viidatud hankija poolt konkreetses hankemenetluses toime pandud
-i rikkumistele, siis on Rahandusministeerium seisukohal, et viidatud rikkumiste toimepanemise kindlakstegemiseks tuleb alustada järelevalvemenetlust, kuivõrd Rahandusministeeriumi ülesandeks on teostada riiklikku järelevalvet riigihangete seaduse rikkumise üle. Seadusest ei tulene, et Rahandusministeerium ei või algatada järelevalvemenetlust viidatud seaduse rikkumiste tuvastamiseks ajal, kui samas hankemenetluses vastuvõetud otsused on vaidlustatud vaidlustuskomisjonis või vaidlustuskomisjoni otsus on edasi kaevatud. Seadusest ei tulene, et hankija poolt hankemenetluses toimepandud rikkumiste tuvastamisel riikliku järelevalve teostaja poolt, samuti asjaolude esinemisel, mis riikliku järelevalve teostaja hinnangul on asjaoludeks, mis ei võimalda hankemenetlusega jätkata, ei või riikliku järelevalve teostaja teha
lg 1 või
Riiklik järelevalvemenetlus toimub avalikes huvides. Kaebuses on viidatud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-66-02, mille kohaselt peavad vastuolud haldusaparaadi ja kattuvate pädevusega haldusorganite tegevuses olema välistatud. Ideaalis peaks avaliku halduse tegevus kindlasti olema vastuoludeta. Kuid olukorras, kus vaidlustuskomisjon on seotud seadusest tulenevate vaidlustuse esitamise ajaliste piiridega, samuti vaidluse esemega, ei ole võimalik täielikku vastuolude puudumist tagada, kuna riikliku järelevalve toimimisele seab riigihangete seadus üksnes ajalise piiri, milleks on õigus teha hankemenetluse kehtetuks tunnistamise otsuse või ettekirjutus enne hankelepingu sõlmimist. Kaebuses on väidetud, et Tallinna Ringkonnakohus suunas oma 14.10.2010 määruses Maanteeametit selgelt hankemenetlust jätkama, et avalik huvi ei jääks kaitseta. Rahandusministeerium on arvamusel, et kaebaja viide on asjakohatu. Hanketeate ja hanke alusdokumentide vaidlustamise tähtaeg oli möödunud ja vead hanke alusdokumentides olid üheks asjaoluks, mis tõid hiljem tagajärjena kaasa pakkujate ebavõrdse kohtlemise hankija poolt. Hankedokumentide vastavus seadusele ei olnud nimetatud kohtuasjas vaidluse esemeks. Hankijal ei olnud seaduslikku alust nõuda alternatiivsete lahenduste esitamist hankedokumentides, kuna alternatiivsete lahendustega pakkumuste esitamine peab olema lubatud hanketeate kohaselt, juhul, kui hankija sõlmib hankelepingu majanduslikult soodsaima pakkumuse alusel ning on kehtestanud pakkumuste hindamise kriteeriumid. Nimetatud tingimusi Maanteeamet ei täitnud. 10 Hanke algdokumentides kindlaks määratud projektilahendusest erinev lahendus võib olla kas alternatiivne lahendus või hanke alusdokumentidele mittevastav lahendus. Kuna Rahandusministeeriumi otsuses nimetatud põhjendustel ei olnud Maanteeametil seaduslikku alust võimaldada alternatiivsete lahenduste esitamist aga hiljem alternatiivse lahendusega pakkumist vastavaks tunnistada, tulnuks alternatiivseid lahendusi sisaldav pakkumus mittevastavuse tõttu hankedokumentidele tagasi lükata. Riikliku järelevalve teostaja põhistas hankemenetluse kehtetuks tunnistamise otsust muuhulgas asjaoluga, et Maanteeamet lubas seadusevastaselt alternatiivsete lahenduste esitamist olukorras, kus hanketeatest ja hankedokumentidest lähtuvalt ei oleks võinud alternatiivsete lahenduste esitamist lubada. Tegemist ei ole asjakohatu, pealiskaudse ega pelgalt teoreetilise aruteluga alternatiivide lubatavusest, vaid nimetatud asjaolud, alternatiivsete lahenduste esitamise lubamine Maanteeameti poolt, samuti alternatiivse lahendusega pakkumuse osas hankemenetluses otsuste vastuvõtmine, on riikliku järelevalve poolt tuvastatud rikkumised (faktilised asjaolud), mis kogumis teiste Maanteeameti rikkumistega tõid kaasa Rahandusministeeriumi poolt
Rahandusministeerium on seisukohal, et Maanteeamet, tehes kolmele pakkujale (v.a. kaebajale) 26.04.2010 korrigeerimisettepaneku, milles andis pakkujatele võimaluse esitada hanke alusdokumentides kindlaks määratud tingimustest erinev lahendus ehk HD-le mittevastav lahendus, eksitas pakkujaid. Eksitust süvendas hankedokumentide p-s 15.3 sätestatud seadusevastane hankedokumentide muutmise kord, millest võisid pakkujad järeldada, et Maanteeameti poolt tehtud ettepanekute mittetäitmise puhul võib pakkumus mittevastavaks osutuda. Rahandusministeeriumi hinnangul on HD p 15.3 eksitav vaatamata sellele, et
lg 1 reguleerib pakkumuste kohandamist nn hankedokumentides kindlaks määramata nõuetele. Olukorras, kus HD-s sisaldus seadusevastane säte (HD p 15.3), mis Rahandusministeeriumi hinnangul sisuliselt innustas pakkujaid korrigeerimisettepanekuid hoolikalt täitma, ei ole kohane rääkida riskide adekvaatsest või ebaadekvaatsest hindamisest. 8.4. Vastustaja ei nõustu väitega, nagu oleks vaidlustatud otsus vastuolus Tallinna Ringkonnakohtu 14.10.2010 määrusega, milles kohus suunas Maanteeametit hanget jätkama, et avalik huvi ei jääks kaitseta. Kaebajate poolt viidatud menetluses (haldusasi 3-10-1948) ei olnud vaidluse esemeks käesolevas menetluses olulist tähendust omavad asjaolud. Samas on Tallinna Ringkonnakohus andnud oma hinnangu vaidlusaluste asjaolude kohta käesolevas asjas 03.12.2010 tehtud määruses, kus kohus leidis, et vaidlustatud Rahandusministeeriumi 26.10.2010 otsuses toodud asjaolud s.o. puudus seaduslik alus alternatiivsete lahenduste nõudmiseks, esitamiseks, vastavaks tunnistamiseks ja hindamiseks; hankija poolt täiendava korrigeerimisettepaneku tagasivõtmise korral ei ole võimalik läbirääkimiste etappi tagasi pöörduda; hankijal ei ole võimalik enam alusdokumente muuta on piisavad
lg 2 kohase otsuse tegemiseks ning kaebajate väited vastustaja poolt kaalutulusreeglite rikkumise kohta on alusetud. 8.5.
52 lg 1 kohaselt hindab hankija alternatiivseid lahendusi, kui ta sõlmib hankelepingu majanduslikult soodsaima pakkumuse alusel ja on hanketeates lubanud alternatiivsete lahendustega pakkumusi esitada. Ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2004/18/EÜ artikkel 24 kohaselt on pakkumise variante võimalik esitada üksnes juhul, kui 11 lepingu sõlmimise kriteeriumiks on majanduslikult soodsaim pakkumine ning juhul, kui see on märgitud hanketeates. Rahandusministeeriumi 26.10.2010 otsuse alapunkt 1 kohaselt võimaldas Maanteeamet lubamatult alternatiivsete lahenduste esitamist. Hankijal ei olnud seaduslikku alust nõuda alternatiivsete lahenduste esitamist hankedokumentides, kuna alternatiivsete lahendustega pakkumuste esitamine peab olema lubatud hanketeate kohaselt, juhul, kui hankija sõlmib hankelepingu majanduslikult soodsaima pakkumuse alusel ning on kehtestanud pakkumuste hindamise kriteeriumid. Nimetatud tingimusi Maanteeamet ei täitnud, kuna alternatiivsete lahenduste esitamist 25.09.2008 hanketeade ei lubanud ning ainsaks hindamise kriteeriumiks oli madalaim hind. Kaebajad tunnistavad, et nad esitasid hanke alusdokumentides kindlaks määratud AruvallaKolu 26,6-32 km teelõigu eraldusriba osas üksnes alternatiivse lahenduse. Kuna Rahandusministeeriumi otsuses nimetatud põhjendustel ei olnud Maanteeametil seaduslikku alust võimaldada alternatiivsete lahenduste esitamist aga hiljem alternatiivse lahendusega pakkumist vastavaks tunnistada, tulnuks alternatiivseid lahendusi sisaldav kaebajate pakkumus mittevastavuse tõttu HD-le tagasi lükata. Riikliku järelvalve teostamise käigus ilmnes, et vaidlusaluses hankemenetluses ei vastanud ükski pakkumus HD-le, mistõttu ei olnud seadusliku hankemenetluse läbiviimine võimalik. Alternatiivsete lahenduste esitamise lubamine Maanteeameti poolt, samuti alternatiivse lahendusega pakkumuse osas hankemenetluses otsuste vastuvõtmine, on riikliku järelevalve poolt tuvastatud rikkumised (faktilised asjaolud), mis kogumis teiste Maanteeameti rikkumistega tõid kaasa Rahandusministeeriumi poolt
8.6. Rahandusministeerium on seisukohal, et Maanteeamet, tehes kolmele pakkujale 26.04.2010 korrigeerimisettepaneku, milles andis pakkujatele võimaluse esitada hanke alusdokumentides kindlaks määratud tingimustest erinev lahendus ehk HD-le mittevastav lahendus, eksitas pakkujaid. Eksitust süvendas hankedokumentide p-s 15.3 sätestatud seadusevastane hankedokumentide muutmise kord, millest võisid pakkujad järeldada, et Maanteeameti poolt tehtud ettepanekute mittetäitmise puhul võib pakkumus mittevastavaks osutuda. Rahandusministeeriumi hinnangul on HD p 15.3 eksitav vaatamata sellele, et
lg 1 reguleerib pakkumuste kohandamist nn hankedokumentides kindlaks määramata nõuetele. Olukorras, kus HD-s sisaldus seadusevastane säte (HD p 15.3), mis Rahandusministeeriumi hinnangul sisuliselt innustas pakkujaid korrigeerimisettepanekuid hoolikalt täitma, ei ole kohane rääkida riskide adekvaatsest või ebaadekvaatsest hindamisest ning tegemist oli rikkumisega, mis andis aluse hankemenetlus kehtetuks tunnistada. Maanteeameti poolt 26.04.2010 esitatud täiendav korrigeerimisettepanek oli sisuliselt hankedokumentide muutmine. 8.7. Vastustaja on seisukohal, et mõlemad otsuse tegemise eeldused olid täidetud, kuna vastustaja tuvastas otsuses õigesti
-i rikkumised ning menetluse jätkamine ei olnud võimalik, kuna rikutaks
toodud pakkujate võrdse kohtlemise printsiipi ja
Ebaseadusliku hankelepingu sõlmimisel olnuks tõenäoline risk, et hankemenetluse reeglite rikkumise tõttu võidakse hankelepingu kulude hüvitamisel keelduda toetuse väljamaksmisest kulude mitteabikõlblikkuse tõttu. Samuti esineb riigihangete seaduse rikkumise korral ning 12 ebaseadusliku hankelepingu sõlmimise korral tõenäoline risk, et projekti raames makstud toetus võidakse tagasi nõuda kas osaliselt või täielikult.
§-dest 50 ja 69) sõlmida hankemenetluse tulemusena Maanteeametiga hankeleping. Kaebuse eesmärgiks oli hankelepingu sõlmimise võimaluse taastamine. Kaevatava haldusaktiga tunnistati hankemenetlus kehtetuks. Kohus käesolevas haldusasjas esialgset õiguskaitset ei kohaldanud. Pakkumuse jõusoleku tähtaeg möödus 06.12.2010. Kohus ei nõustu kohtuistungil esitatud kaebajate esindaja seisukohaga, et kuna pakkuja poolt tehti hankijale ettepanek pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamiseks, siis on kõnealuses hankes võimalik tähtaja pikendamise aktsepteerimisel hankelepingu sõlmimine kaebajatega. Riigihankemenetluses reguleerib pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamist
, mille kohaselt pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamise ettepaneku (kohustuslik on kirjalik vorm) saab teha hankija ning üksnes ajal, mil pakkumus on veel jõus. Antud juhul on pakkumuse jõusoleku tähtaeg möödunud ning kaebajale ei ole tähtaegselt hankija poolt tehtud vastavat ettepanekut. Riigihange on tunnistatud kehtetuks ja sama objekti suhtes on käimas uus hankemenetlus. Eeltoodust lähtudes ei oma kaebajate ettepanek õiguslikku tähendust ning tühistamiskaebus ei ole kohtumenetluse kestel muutunud asjaolude tõttu enam eesmärgipärane, st selle rahuldamine ei loo kaebajatele võimalust hankelepingu sõlmimiseks. Kaebajad tühistamistaotlusest loobuda ei soovinud. Kohus võttis kohtuistungil vastu kaebajate täiendava nõudena õigusvastasuse tuvastamise taotluse, mille esitamiseks põhjendatud huvi (soov esitada kahjunõue) puudumist ei ole alust väita. Kaebajad esitasid taotlused alternatiivsetena.
Vaidlus puudub selles, et Rahandusministeerium oli
p-st 3 tulenevalt haldusorganina pädev otsust tegema (välispädevus).
alusel võib Rahandusministeerium oma otsusega tunnistada hankemenetluse kehtetuks või teha selleks ettekirjutuse hankijale või teha ettekirjutuse riigihangete seaduse ja selle alusel antud õigusaktide rikkumise lõpetamiseks. Järelevalve teostamise ajalise piiri määrab
lg 1, mille kohaselt järelevalve teostamine on võimalik kuni hankelepingu sõlmimiseni. Käesolevas asjas ei ole vaidlus, et järelevalveotsus tehti enne hankelepingu sõlmimist. Kaevatava haldusakti allkirjastanud K.Siruli volitused tulenevad rahandusministri 16.07.2010 käskkirjast nr 138 (tlk 123, I kd), millega volitatakse K.Sirulit tegema Rahandusministeeriumi nimel
Volituse andmise alusena viidatakse VVS § 49 lg 1 p-le 1 ja 10, § 52 lg-le 1 ja § 75 lg-le 1 ning Vabariigi Valitsuse 24.12.1999 määrusega nr 412 kinnitatud Rahandusministeeriumi põhimääruse p 11 ap-le 4. Kohus leiab, et VVS-st ega
-st ei tulene, et riikliku järelevalve otsuse riigihankemenetluses peaks tegema rahandusminister. Samuti ei ole Rahandusministeeriumi põhimääruse või muu siseaktiga määratud otsuse tegemiseks volitatud ametnikke. Kohus ei nõustu kaebajatega selles, et
peaks asutusesiseselt volituse andmiseks ette nägema delegatsiooninormi. Kuna järelevalvemenetlus on oma olemuselt haldusmenetlus, on kohaldatavad HMS üldsätted. Viidatud rahandusministri käskkirjaga antakse üldvolitus eelmärgitud otsuse tegemiseks. Sellega on haldusorgani siseselt määratud allkirjaõiguslik isik HMS § 8 lg 2 alusel (sisepädevuse määramine). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebajate väide volituste puudumise kohta ei ole põhjendatud. 11.2. Kaevatava haldusakti sisuline õiguspärasus. Esmalt peab kohus vajalikuks käsitleda kaebajate väiteid järelevalvemenetluse alustamise osas. Kaebajate esindaja nõustus kohtuistungil, et kaevatav otsus ei ole õigusvastane põhjusel, et menetlust alustati AS Merko Ehitus taotluse alusel. Kohus märgib, et järelevalvemenetluse alustamise kaalumisel (kui seadus näeb ette kaalutlusõiguse) ei oma tähtsust, millisest allikast saadakse teada asjaolust, mis võib tingida järelevalvemenetluse alustamise. Üldjuhul ei ole ka isikul subjektiivset õigust nõuda järelevalvemenetluse alustamist. Seega ei oma kõnealune asjaolu tähtsust kaevatava haldusakti õiguspärasuse hindamisel. Kaebajate väited, et järelevalveotsusega kaitsti põhjendamatult AS Merko Ehitus huve on asjakohatud, kuna järelevalvemenetluse eesmärgiks ei ole isikute subjektiivsete õiguste kaitsmine, vaid primaarne on riigihangete seaduse täitmise kontrollimine. Samuti ei saa
lg-st 10 (vaidlustuskomisjoni poolne teavitamine vaidlustusmenetluses ilmnenud hankemenetluse kehtetuse kaasa toovast asjaolust) ja asjaolust, et vaidlustuskomisjon, kes korduvalt lahendas erinevaid vaidlustusi antud objekti hankega seoses, ei teavitanud järelevalveorganit vajadusest kaaluda järelevalvemenetluse alustamist, järeldada, et puudus faktiline alus menetluse alustamiseks või otsuse tegemiseks.
ei välista vaidlustusmenetluse ajal järelevalvemenetluse alustamist ega anna alust järelevalvemenetluse alustamata jätmiseks põhjusel, et vaidlustuskomisjon ei ole esitanud 14 vastavat teadet. Järelevalveorgan ei ole oma ülesannete täitmisel õiguslikult seotud vaidlustuskomisjoni seisukohtadega ning seadus ei kohusta vaidlustuskomisjoni arvamust küsima. Vaidlustuskomisjoni poolt
Vaidlustuskomisjoni vaidlustusmenetluses tehtud otsustes seisukohtade ebamäärane esitamine küsimustes, mis ei puudutanud otseselt vaidlustuse eset on küsimus vaidlustuskomisjoni poolt hea halduspraktika kujundamise vajadusest. Järgnevalt käsitleb kohus
lg 2 kohaldamist.
lg 1 loetleb rikkumised, mis toovad kaasa otsuse või ettekirjutuse tegemise, sama paragrahvi lg 2 annab haldusorganile kaalutlusõiguse ka muude lõikes 1 loetlemata rikkumiste korral selliste volituste rakendamiseks.
lg 2 sätestab, et Rahandusministeerium võib teha hankemenetluse kehtetuks tunnistamise otsuse, kui hankija rikub hankemenetluse käigus seadust ja ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda kõiki asjaolusid arvestades hankemenetlust jätkata. Puudub vaidlus, et riiklikul järelevalveorganil on diskretsiooniõigus tunnistada hankemenetlus kehtetuks
Viidatud sätte kohaldamiseks peab esinema
rikkumine ja ilmnema asjaolud, mis ei võimalda kõiki asjaolusid arvesse võttes hankemenetlust jätkata. Lähtudes
Kontrolli teostamine teenib ka
eesmärkide saavutamist (
- rahaliste vahendite läbipaistev, otstarbekas ja säästlik kasutamine; isikute võrdne kohtlemine ja konkurentsitingimuste efektiivne ärakasutamine). Kui riigihankemenetluse rikkumised on olnud olulised ning rikkumiste kõrvaldamine ei ole võimalik, on ilmne, et hankemenetlust jätkata ei saa. Asjaolu, et riigihankemenetlus on suunatud hankelepingu sõlmimisele, ei tähenda, et see oleks prevaleeriv. HMS 4.jagu, milles toodud normidele kaebajad viitavad, reguleerib haldusakti muutmist ja kehtetuks tunnistamist, mitte riikliku järelevalvemenetluse tulemusel hanke kehtetuks tunnistamist, mis on reguleeritud
3.jaos. Menetlusosalistel on vaidlus selles, kas Aruvalla-Kose teelõigu km 26,6-32 eraldusriba laiuse osas olid lubatud alternatiivsed lahendused. Alternatiivsete lahenduste esitamist ja hindamist reguleerivad
ja § 31 lg 5.
lg 1 sätestab, et hankija hindab alternatiivseid lahendusi, kui ta sõlmib hankelepingu majanduslikult soodsaima pakkumuse alusel ja on hanketeates lubanud alternatiivsete lahendustega pakkumusi esitada.
lg 2 kohaselt hindab hankija üksnes neid alternatiivseid lahendusi, mis vastavad hankedokumentides alternatiivsetele lahendustele kehtestatud nõuetele ja mis on tunnistatud nende nõuete alusel vastavaks.
lg 5 kohaselt kui hankija sõlmib hankelepingu majanduslikult soodsaima pakkumuse alusel ja on hanketeates sätestanud võimaluse esitada pakkumuses lisaks kõigile hanketeates ja hankedokumentides sätestatud tingimustele vastavale lahendusele ka alternatiivseid lahendusi, määrab ta hankedokumentides alternatiivsete lahenduste ja nende esitamise nõuded. Viidatud normidest tuleneb, et alternatiivsete lahendustega pakkumuste esitamine peab olema lubatud hanketeates ning hankija saab alternatiivseid lahendusi hinnata, kui ta sõlmib 15 hankelepingu majanduslikult soodsaima pakkumuse alusel, sealjuures saab hankija hinnata vaid neid alternatiivseid lahendusi, mis on hankedokumentidele vastavad ja hankija poolt vastavaks tunnistatud. Lisaks peab hankija määrama hankedokumentides alternatiivsete lahenduste ja nende esitamise nõuded. Kohtu hinnangul peavad kõik eelmärgitud tingimused olema täidetud, et tagada läbipaistva ja võrdset kohtlemist tagava riigihanke läbiviimine. Puudub vaidlus, et hankelepingu sõlmimise ainsaks kriteeriumiks oli hind. Samuti puudub vaidlus, et HT osa II p 1.9 ei lubanud alternatiivseid lahendusi. Kaebajad on seisukohal, et kuigi üldjuhul peaks hanketeade lisaks hankedokumentidele viitama alternatiivide lubatavusele, käesoleval juhul seda tehtud ei olnud, kuid alternatiive lubas HD p 8.1, mis määras projektlahenduse piirid. Hankedokumendid olid sellisena kehtivad ja keegi neid tähtaegselt ei vaidlustanud. Samuti on kaebajad seisukohal, et projekteerimis- ja ehitushanke puhul on ka loogiline, et pakkuda saab erinevaid projektlahendusi, sest see annab hankijale võimaluse saada tehniliselt ja hinna poolest sobivaim pakkumus. Maanteeamet selgitas kohtuistungil (kohtukõne teesid), et ei olnud huvitatud alternatiivsetest lahendustest, mida tulnuks
alusel hinnata, mistõttu võib öelda, et Maanteeamet ei pidanud alternatiivsete lahenduste lubamisel silmas alternatiivseid lahendusi
HD p-s 8.1 pidas Maanteeamet silmas, et pakkujad saaksid teha erinevate tehniliste lahenduste osas ettepanekuid. Projekteerimis- ja ehitushanke puhul on põhjendatud teatud ulatuses alternatiivsete lahenduste esitamine.
-st ja kohtule teadaolevatest tõlgendamisreeglitest lähtudes ei saa eelkäsitletud normidele anda tõlgendust sõltuvalt sellest, millise valdkonna hankega on tegemist. Alternatiivsete lahenduste saamise soovi korral peab hankija juba hanketeates seda märkima. Hanketeade ja hankedokumendid ei saa olla vastuolus. Hankedokumentides tuleb lisaks määrata alternatiivsete lahenduste nõuded. Hanketeade alternatiivseid lahendusi ei lubanud ning HD lisa III p-de 4.3.1. ja 4.7.1 ja eelprojekti kohaselt oli vaidlusaluse eraldusriba laiusena ettenähtud 13,5 meetrit, mitte 6-13,5 meetrit või kuni 13,5 meetrit. HD p 8.1 eeltoodud seisukohta ei muuda, kuna seda punkti ei saa käsitleda eraldiseisvana HD teistest asjassepuutuvatest punktidest ja see ei kõrvalda puudust, et HT ei lubanud alternatiivide esitamist. Seega oleks kaebajate pakkumus tulnud tunnistada mittevastavaks ning hankelepingu sõlmimine nendega võimalik ei olnud. Asjaolu, kas keegi pakkujatest hanketeadet või hankedokumente vaidlustas tähtsust ei oma, kuna vastasel juhul oleks järelevalvemenetlus üldse välistatud. Õige ei ole ka väide, et alternatiivide mittelubamisel olid välistatud erinevad tehnilised lahendused, st kõik esitatud projektid oleksid olnud identsed. Erinevate tehniliste lahenduste esitamist ei välista hanke alusdokumentidega teatud nõuete fikseerimine. Projektid pidid HT-s ja HD-s määratud nõuetele vastama, olema kattuvad HD-s kindlaksmääratud tingimuste osas, muus osas oli tehniline lahendus antud valdkonna õigusnormidega lubatud piire arvestades pakkuja kujundada. Õige on kaevatavas haldusaktis toodud seisukoht (tõlgendades koosmõjus
lg-t 4 ja 5 ning §-i 52), et hankija hindab alternatiivseid lahendusi, kui ta sõlmib hankelepingu majanduslikult soodsaima pakkumuse alusel ja on kehtestanud hankelepingu esemega seotud objektiivset hindamist võimaldavad pakkumuse hindamise kriteeriumid, mis antud juhul puudusid. 16
Kohus nõustub vastustajaga, et väljakuulutamisega läbirääkimistega hankemenetluse puhul ei ole võimalik pidada läbirääkimisi pakkumuste nendes osades, mis vastavad hanke alusdokumentides selgelt ja ühemõtteliselt sätestatud nõuetele, läbirääkimisi saab pidada üksnes aspektides, mis ei ole pakkumuste esitamise hetkel määratletavad või mida ei ole hankedokumentides esitatud (
Vaidlusaluse teeosa eraldusriba laius oli hankedokumentide eelviidatud punktidega määratud. Seega ei olnud hankijal õigust läbirääkimiste alustamiseks teha ettepanekut teistele pakkujatele korrigeerida eraldusriba laiust pakkumuses esitatud 13,5 meetri asemel 6 meetri laiuseks. Maanteeamet lähtus HD koostamise ajal kehtinud Teede- ja Sideministri 28.09.1999 määrusega nr 55 „Tee projekteerimise normid ja nõuded“ kinnitatud „Maanteede projekteerimise nõuetest“, mille p 2.3.1 lg 7 kohaselt I klassi maantee, kus võib tekkida vajadus suurendada sõiduradade arvu, eraldusriba tuleb suurendada 7,5 meetri võrra. Eriteadmistega isiku (T.Metsavaht, TTÜ) hinnang küsiti alles hankemenetluse käigus. Nimetatud hinnangus leiti, et 13,5 meetrit ei ole majanduslikult ega keskkonnasäästlikest kaalutlustest tulenevalt põhjendatud ning vajadus täiendava sõiduraja järele tekib 2050.a., seda kogu teelõigul, mistõttu ei ole maanteelõikude erinev käsitlus põhjendatud. Seega oleks hankija pidanud hanget ette valmistades vastava asjaolu kindlaks tegema, et kohaldada õigesti kehtivat normi. HT ja HD alternatiivse lahenduse esitamist selles osas ette ei näinud. Hankedokumendis kindlaksmääratud tingimuse muutmine hankemenetluse käigus enam võimalik ei olnud. Kohus nõustub seega ka kaevatavas haldusaktis toodud seisukohaga, et hankija poolt HD p-s 15.3 sätestatud HD muutmise kord on vastuolus
§-ga 36, mis ei võimalda muuta hankedokumente peale pakkumuste esitamise tähtpäeva. HD p 15.3 kohaselt läbirääkimistel riigihanke komisjoni poolt
lg 1 alusel tehtud pakkumuste kohandamise ettepanekud loetakse hankedokumentide tingimusteks
lg 2 mõttes.
lg 1 kohaselt võib hankija muuta hankedokumente enne hanketeates määratud pakkumuste või hankemenetluses osalemise taotluse esitamise tähtpäeva.
lg 1 võimaldab hankijal pidada läbirääkimisi pakkumuste tingimuste üle, mis on HD-ga määratletud. Kuna kaebajate pakkumus tulnuks tunnistada mittevastavaks HD-le kitsa eraldusriba esitamise tõttu vaidlusaluse Aruvalla-Kose teelõigu osas ning oli ilmne, et hankijal tuli õigusnormist ja esitatud eriteadmistega isiku hinnangust lähtuvalt muuta hankedokumente (vajaduste muutumine hankemenetluse käigus), mida ei saanud teha läbirääkimiste etappi tagasi minnes, oli hankemenetluse kehtetuks tunnistamine põhjendatud. Uus hankemenetlus tagab huvitatud isikutele võimaluse võrdsetel alustel konkureerida ning hankijale võimaluse saada oma vajadustele vastav ja eelduslikult parima võimaliku hinna ja kvaliteedi suhtega pakkumus. Kohus jätab pikemalt käsitlemata kaebajate argumendid seoses vaidlustuskomisjoni otsuste ning teistes haldusasjades tehtud kohtute lahenditega (õiguskaitse määrused, tühistatud ringkonnakohtu otsus), kuna need ei saa olla siduvad käesolevat asja lahendavale kohtunikule. 17 Kohus peab vajalikuks vaid märkida, et esialgse õiguskaitse määrus tehakse vähese aja ja piiratud informatsiooni tingimustes, mistõttu ei pruugi kohtu eelhinnang jääda alati lõplikus lahendis püsima. Vaidlustuskomisjonile seadusega antud volitused vaidlustuse läbivaatamisel ja vaidlustusmenetluse piirid ei võimalda kontrollida igas menetluse etapis kogu eelneva menetluse õiguspärasust, mistõttu ei saa vaidlustuskomisjoni otsustest teha selliseid järeldusi nagu kaebajad seda on teinud. Põhjendatud võib olla kaebajate etteheide, et järelevalvemenetlust ei alustatud varem, kuid see ei mõjuta kuidagi kaevatava haldusakti õiguspärasust. Kohus leiab, et kuna kaevatav haldusakt kaebajate subjektiivseid õigusi ei riku ega rikkunud kaebuse esitamise ajal ning haldusakt on õiguspärane tuleb kaebus tervikuna HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel jätta rahuldamata. 12. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebajate menetluskulud viidatud sätte alusel nende endi kanda. Vastustaja taotleb menetluskulu (esindajate kulu) väljamõistmist kaebajatelt. HKMS § 93 lg 5 alusel mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohtupraktika kohaselt loetakse haldusorgani poolt välise õigusabi kasutamine vajalikuks, kui vaidlus on haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv. Riigihankemenetluse üle järelevalve teostamise üle toimuvat vaidlust ei saa pidada Rahandusministeeriumi igapäevase põhitegevuse raamidest väljuvaks ning ilmselgelt on ministeeriumil olemas ressursid (sh kompetentsed ametnikud) kohtumenetluses esindamiseks. Tegemist ei ole õiguslikult eriliselt keeruka või mahuka vaidlusega. Avalikkuse suur huvi antud hankemenetluse vastu ja hankemenetluse pikaajalisus ei saa õigustada kaebajatelt menetluskulu väljamõistmist. Seega tuleb jätta vastustaja menetluskulu taotlus rahuldamata. Kolmas isik menetluskulu taotlust ei esitanud. Kristina Maimann Kohtunik 18
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.