Obsah (5)

§ 20§ 21§ 241§ 187§ 188

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 14. oktoober 2013, Tallinn Haldusasja number 3-13-867 Haldusasi A.K. kaebus AS Ühisteenused

) § 20 lg 3. Seega peab üldreegli järgi asulas sõiduk olema sõidutee suhtes pargitud paralleelselt mõlema telje suhtes vähemalt 0,2 m sõiduteeäärest.

§ 20

lg 4 p 1 kohaselt tohib asulas antud sõidukit parkida ka sõiduteel selle ääre suhtes teatava nurga all kohas, kus seda lubab liikluskorraldusvahend või on olemas sõiduteelaiend. Viivistasu otsuse määramisel tehtud fotodest nähtub, et sõiduk oli pargitud nurgi. Antud juhul ei asunud kõnealune sõiduk liikluskorraldusvahendiga sõidukite nurgi parkimiseks ettenähtud alal. Samuti ei asu antud tänaval (Vana-Viru tn) ka sõiduteelaiendit – seda on näha ka viivistasu otsuse koostamisel parkimisjärelevalve ametiisiku poolt tehtud fotodelt. Seega kõnealusel aadressil ja kohas tuleb sõiduk parkida paralleelselt sõidutee äärega, milliselt sõiduk antud juhul pargitud ei olnud. Kuna

sätestab viisi ja eeldused, kuidas parkimine nurgi sõiduteel on lubatud, siis ilma vastavate eeldusteta ei ole sõiduki parkimine nurgi

järgi lubatud.

-is sätestatud viisi vastaselt parkimine ei ole lubatud ehk on keelatud. Seega oli nimetatud sõiduk pargitud viisil, mis ei vasta

-le, mis ühtlasi tähendab, et sellisel viisil on parkimine on

järgi keelatud – seetõttu puudus järelevalvet teostaval ametiisikul pädevus määrata vaidlusalune viivistasu otsus. 4.

1. Eelnevat kinnitab ka asjaolu, et sõidukile oli enne vaidlusaluse viivistasu otsuse määramist koostatud eelmise kuupäeva seisuga hoiatustrahv, just parkimisnõuete (viisi) rikkumisega seonduvalt. Kaebaja märgib, et väärteoga seonduvalt pole määrav see, kas sõiduk oli pargitud avalikul tasulisel alal või kohas, kus liikluskorraldusvahend seda keelab, vaid 2 antud juhul just parkimise viis – sõiduk oli pargitud viisil, millisel see antud kohas seaduse kohaselt on keelatud. Üldise liikluskorralduse kohaselt tuli parkida paralleelselt, mis sisuliselt tähendabki, et sõiduki muul viisil sinna parkimise liikluskorraldusvahend keelab. 4.
2. Riigikohus on 16.03.2005 kohtulahendis 3-3-1-8-05 on sedastanud, et parkimistasu või nö viivistasu parkimise eest ei tohi tasulisel parkimisala võtta ka parkimise eest selleks keelatud kohas. Antud lahendi p-s 12 on Riigikohus asunud seisukohale, et „Kohalik omavalitsus ei saa lubada parkimist ja nõuda selle eest raha seal, kus parkimine on Liikluseeskirja või liikluskorraldusvahendiga üldse keelatud. Keegi ei saa parkimistasu maksmisega osta õigust parkida selleks keelatud kohas. Seetõttu ei saa parkimistasu maksmata jätmise korral määrata ka viivistasu.” Antud juhul tuleb erinevalt vastustaja vaide rahuldamata jätmise otsuses märgitud grammatilisele tõlgendamisele lähtuda teleoloogilisest tõlgendamisest – Riigikohtu sedastatud seisukohtade eesmärgist. Analoogia kohaldamisest tulenevalt on põhirõhk sellel, et keegi ei saa omandada tasu ees õigust rikkuda parkides liiklusseadust (endisi liikluseeskirju) või liikluskorraldusvahendiga määratud liikluskorda – näiteks parkida sõiduk tänaval keset sõiduteed (ka tasulisel parkimise alal, kus sõidutee äärde parkimine on lubatud). Kokkuvõtvalt on Riigikohus nentinud, et valeparkimise korral on ettenähtud vastav süüteomenetluslik tagajärg ning parkimistasu maksmata jätmisel puudub õiguslik alus viivistasu otsuse määramiseks. Seega antud juhul oli tegemist väärteoga kui muu rikkumisega, mis prevaleerib õiguslikult tasulise parkimiskorra institutsiooni üle. 4.
3. Kokkuvõtvalt leiab kaebaja, et antud juhul on vastustaja rikkunud tema subjektiivseid õigusi seeläbi, et kaebajale on määratud viivistasu otsus, ilma et vastustajal oleks selleks esinenud õiguslik alus. 4.
4. Täpsustatud kaebuses märkis kaebuse esitaja, et antud juhul on haldusasjas esitatud tõendite pinnalt tuvastatav, et kõnealune kaebaja mootorsõiduk registreerimismärgiga xxxxxx asus Tallinnas aadressil Vana-Viru tn 6 / 8 ees vaidlusaluse viivistasu otsuse koostamise ajal parkimiskeelu alas. Selle tõendamiseks edastab kaebaja kohtule esialgse kaebuse lisast 3 (15.02.2013 hoiatustrahv nr 058060) adekvaatsema ärakirja (tl 62). Sellelt nähtub, et mootorsõiduk asus liiklusmärgi 384 (parkimiskeelu ala) mõjupiirkonnas (vt Majandus- ja kommunikatsiooniministri
5. veebruari
6. a määruse nr 12 „Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele” lisa 3). Hoiatustrahvist nähtub, et rikkumine on kvalifitseeritud

§ 21

lg 4 p 2 rikkumisena, mille kohaselt parkida ei tohi kohas, kus liikluskorraldusvahend seda keelab. Kaebajale määrati hoiatustrahv juhindudes

§ 241

lg-st 1, mille kohaselt sõiduki parkimise eest selleks keelatud kohas või liikluskorraldusvahendiga ettenähtud parkimiskorda või -viisi rikkudes – karistatakse rahatrahviga kuni kümme trahviühikut. Eelnevast johtuvalt tuleb järeldada, et kaebaja mootorsõiduk asus kohas, kus parkimine oli keelatud ehk ei olnud lubatud. Antud kohtuvaidluse raames parkimisväärteo rikkumise ümberkvalifitseerimiseks puudub õiguslik alus – see oleks lubamatu ja vastuolus hea haldustavaga. Parkimiskorra rikkumisel tuleb lähtuda kohaliku omavalitsuse enda poolt kirjalikus hoiatamismenetluses fikseeritud haldusaktist – so 5.02.2013 hoiatustrahv nr

1. 4.
2. Kaebaja leiab, et vastustaja seisukoht, et kaebuses toodud seisukohtade aktsepteerimine tooks kaasa parkimiskorralduses segaduse, kuivõrd parkimisjärelevalvet teostav isik peaks ühtlasi ka hindama, kas sõiduki parkimisel on järgitud liikluskorralduse nõudeid, ei ole tõsiseltvõetav ning on otsitud. 3 4.
3. Antud juhul ei ole tegemist keeruka õigusvaidluse ega vastustaja igapäevase põhitegevuse raamidest väljuva vaidlusega. Seega pole põhjendatud vastustaja lepingulise esindaja menetluskulude hüvitamine ega kandmine kaebaja poolt. 4.
4. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista kaebaja poolt kantud menetluskulud, millest moodustavad õigusabikulud 2088 eurot ning 30 eurot riigilõivud so kokku 2118,00 eurot. VASTUSTAJA SEISUKOHAD
5. Vastustaja AS Ühisteenused leiab, et määratud viivistasu otsus on seaduslik ning kaebuses toodud väited ei anna alust selle tühistamiseks. Seetõttu tuleb kaebus rahuldamata jätta. 5.
6. Käesolevas asjas on tõendatud, et esinesid viivistasu määramise aluseks olevad asjaolud – mootorsõiduk SAAB registreerimismärgiga xxxxxx oli pargitud Tallinna linna avalikul tasulisel parkimisalal aadressil Vana – Viru tänav 6 juures ning tema eest ei olnud tasutud parkimistasu. 5.
7. Käesolevas asjas on kaebaja viidanud asjaolule, et nimetatud mootorsõiduk oli pargitud parkimiskorra nõudeid eirates ja et selles osas on määratud hoiatustrahv. Vastustaja ei nõustu siinkohal kaebaja seisukohaga, justkui tingiksid need asjaolud viivistasu otsuse tühistamise. 5.
8. Parkimiskorra nõuete eiramine ei välista viivistasu määramist. Üksnes asjaolu, et sõiduk on pargitud avalikul tasulisel parkimisalal parkimiskorra nõudeid eirates ja sellega on toime pandud väärtegu, ei välista viivistasu määramist. Käesolevas asjas on tõendatud ja poolte vahel puudub ka vaidlus küsimuses, et mootorsõiduk SAAB registreerimismärgiga xxxxxx oli pargitud avalikul tasulisel parkimisalal ja tema eest ei olnud tasutud parkimistasu. Sellest tulenevalt esinevad „Liiklusseaduses“ sätestatud alused viivistasu määramiseks.

§ 187

lõike 1 kohaselt on viivistasu kohalik maks, mida tuleb tasuda kohaliku omavalitsusüksuse volikogu poolt määratud alal (tasulise parkimise ala) sõiduki või selle haagise parkimise eest.

§ 188lõikes 1 on sätestatud alused, millal kuulub määramisele parkimise viivistasu.

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et viivistasu on maksu kõrvalkohustus ning seega käsitletav samuti kohaliku maksuna.

§ 188

ega ka teistest asjakohastest viidetest ei nähtu, et viivistasu määramine on välistatud juhul, kui sõiduk on pargitud parkimiskorralduse nõudeid eirates. Samuti ei ole viivistasu määramine välistatud asjaolu tõttu, et samas asjas on määratud hoiatustrahv parkimiskorralduse nõuete eiramise eest. 5.4. Riigikohtu halduskolleegium on oma 16.03.2005 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-8-05 asunud seisukohale, et parkimistasu määramine on välistatud siis, kui nimetatud kohas ei tohi üldse parkida, sest sellises kohas parkimise eest ei saa nõuda parkimistasu ja sellest tulenevalt on välistatud ka viivistasu määramine. Riigikohtu halduskolleegium on nimetatud otsused seda teemat analüüsinud järgmiselt: „Tasulise parkimise ala kehtestamine tähendab selle ala kehtestamist, mille piires on üldjuhul lubatud parkida üksnes raha eest. Kohalik omavalitsus ei saa lubada parkimist ja nõuda selle eest raha seal, kus parkimine on Liikluseeskirja või liikluskorraldusvahendiga üldse keelatud. Keegi ei saa parkimistasu maksmisega osta õigust parkida selleks keelatud kohas. Seetõttu ei saa parkimistasu maksmata jätmise korral määrata ka viivistasu. Keelatud kohas parkimise eest on

§-ga 7437 ette nähtud rahatrahv, sõltumata sellest, kas parkimistasu on makstud või pole makstud.“ 4 Vastustaja soovib aga siinkohal osundada asjaolule, et käesoleva vaidluse tinginud asjaoludel puudub poolte vahel vaidlus küsimuses, et kaebaja mootorsõiduk oli pargitud avalikul tasulisel parkimisalal kohas, kus iseenesest oli lubatud parkida. Vastustaja on seisukohal, et asjaolu, et mootorsõiduk oli pargitud sellisel kombel, et see oli vastuolus liikluskorraldusvahendite nõuetega, ei välista viivistasu määramist. Samuti ei välista viivistasu määramist asjaolu, et mootorsõiduki parkimisel liikluskorralduse nõuete eiramise eest oli määratud ka hoiatustrahv. Vastustaja hinnangul on siinkohal hoopis oluline asjaolu, et kohas, kus mootorsõiduk oli pargitud, oli parkimine iseenesest lubatud. Sellest tulenevalt oleks kaebaja pidanud tasuma ka parkimistasu ja selle tasumata jätmisel kuulus määramisele

§ 188lõike 1 punktist 1 tulenevalt viivistasu.

5.

1. Vastustaja leiab, et mootorsõiduki parkimisel avaliku tasulise parkimisalal ei ole välistatud viivistasu määramine üksnes asjaolu tõttu, et mootorsõiduki parkimisel on rikutud liikluskorralduse nõudeid. Vastustaja hinnangul tuleb vaadata siin hoopiski küsimust, kas antud kohas oli lubatud parkida ja kas parkimisel kuulus tasumisele parkimistasu – need on küsimused, millele käesolevas asjas tuleb vastata jaatavalt. Vastustaja hinnangul kuulus sellest tulenevalt ka määramisele viivistasu. 5.
2. Vastustaja soovib osundada ka asjaolule, et kaebuses toodud seisukohtade aktsepteerimine tooks kaasa parkimiskorralduses segaduse, kuivõrd parkimisjärelevalvet teostav isik peaks ühtlasi ka hindama, kas sõiduki parkimisel on järgitud liikluskorralduse nõudeid. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3. Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohti järgmiselt.
4. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised asjaolud: 7.
5. 16.02.2013 kell 10:24 koostati Tallinnas aadressil Vana-Viru tn 6 ees mootorsõidukile Saab registreerimismärgiga xxxxxx viivistasu otsus (VTO) nr 0066010751 (edaspidi ka vaidlustatud VTO), kuna parkimistasu on maksmata (tl 17). 7.
6. Sõiduk Saab, registreerimismärgiga xxxxxx, parkis 16.02.2013 kell 10:24 Vana-Viru tn 6 aadressil Tallinna linnas tasulise parkimise piirkonnas parkimistasu maksmata ja oli pargitud erinevalt parkimiskorralduseks fikseeritud teekattemärgistusega ettenähtust nurgeti (põiki teeservaga), kuid asus osaliselt alal, mis oli ette nähtud parkimiseks. Kohus leiab, et eeltoodu on tõendatud kaebaja enda seletuste ning esitatud fotode (tl 13 ja 15) alusel. 7.
7. 15.02.2013 kell 2:41 koostas Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet mootorsõidukile Saab registreerimismärgiga xxxxxx, mis asus Tallinnas aadressil Vana-Viru tn 8 trahviteade nr
8. Trahviteatest nähtub, et mootorsõiduk registreerimismärgiga xxxxxx parkis keelatud kohas, rikkudes liiklusseaduse (

) § 21 lg 4 p 2 sätestatud nõudeid (tl 14, 16, 62). 7.

1. Vaidlust ei ole ka küsimuses, et sõiduki Saab, registreerimismärgiga xxxxxx vastutavaks kasutajaks on A.K. (vt registreerimistunnistus tl 12).
2. Käesolevas asjas on vaidlus selles, kas AS-l Ühisteenused oli õigus teha sõidukile Saab, registreerimismärgiga xxxxxx, mis parkis 16.02.2013 kell 10:24 aadressil Vana-Viru tn 6, viivistasuotsus arvestades, et sõiduk oli pargitud viisil, mida liiklusseadus ei lubanud (vt

§ 20

lg 3 ja 4) ning kaebuse esitajale oli tehtud 15.02.2013

§ 21lg 4 p 2 nõuete rikkumise eest trahv (tl 14, 16, 62).

5 9. Kohus ei nõustu käesolevat asja lahendades kaebajaga kõigepealt selles, et lähtudes Riigikohtu 16.03.2005 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-8-05 avaldatust ei oleks tohtinud kaebuse esitajale viivistasu otsust teha, kuna kaebaja parkis liiklusseaduse nõudeid eirates, millest tulenevalt oli parkimine keelatud. Kohtu poolt tuvastatud asjaoludest nähtub, et mootorsõiduk registreerimismärgiga xxxxxx parkis 15.02.2013 kell 02:41 keelatud viisil, ja talle määrati selle eest hoiatustrahv

§ 21lg 4 p 2 sätestatud nõuete rikkumise eest.

Kohus loeb ustavaks kaebuse esitaja väite, et vaidlusaluse viivistasu otsuse tegemise ajaks (so 16.02.2013 kell 10:24) ei olnud sõidukit vahepeal teisiti pargitud. Vastustaja ei ole kaebaja vastavaid väiteid ka vaidlustanud või ümber lükanud. Seega oli sõiduk viivistasu otsuse tegemise endiselt pargitud samas kohas, kus eelnevalt hoiatustrahvi tegemise ajal. Asjaolu, et VTO peale oli aadressiks kirjutatud Vana-Viru tn 6 ja trahviteatele Vana-Viru 8 ei lükka eeltoodut samuti ümber, kuna üldteada on asjaolu, et parkimiskohtadel puuduvad selged aadressid ning VTO-dele ja trahviteadetele märgitakse tavaliselt lähim ametiisikule nähaolev aadress. Samuti puudub poolte vahel vaidlus parkimiskoha ja viisi suhtes. 10. Kohus nõustub kaebajaga selles, et arvestades Riigikohtu 16.03.2005 kohtulahendis nr 33-1-8-05 p-s 12 toodud seisukohta ei saa kohalik omavalitsus lubada parkimist ja nõuda selle eest raha seal, kus parkimine on Liikluseeskirja või liikluskorraldusvahendiga üldse keelatud. Käesoleval juhul nõustub kohus siiski vastustajaga ja leiab, et tegemist ei ole olukorraga, mida on kirjeldatud eelpoolmainitud Riigikohtu lahendis. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei tõenda kaebaja esitatud väärteomenetluse protokoll seda, et auto oli täielikult pargitud keelualal. Kohus on seisukohal, et Riigikohtu 16.03.2005 kohtulahendis nr 3-3-1-8-05 nimetatud keeluala all on silmas peetud konkreetselt liikluskorraldusvahenditega parkimiskeelualaks tunnistatud kohta. Käesoleval juhul tunnistab kaebaja sisuliselt seda, et auto et auto oli pargitud valel viisil. Asjaolu, et auto ei asunud täielikult parkimiskeelu alal, näitavad ka käesolevas asjas tõendina fotod. Auto täielikku asumist parkimise keelualas ei tõenda ka väärteomenetluses kaebajale määratud trahv, sest nimetatud otsuse alustes ei käsitleta küsimust, kas kaebaja auto asus osaliselt tasulise parkimise alal. Asjaolu, et kaebajale sellise parkimise eest tehti trahv

§ 21

lg 4 p 2 alusel, ei tähenda, et nimetatud trahviteatega oleks haldusmenetlusele siduvalt tuvastatud viivistasu määramise aluseks olnud asjaolud. Haldusmenetluses olulised asjaolud tuvastatakse vastavas haldusmenetluses ja seda on vastustaja kohtu hinnangul teinud korrektselt fikseerides auto asukoha ja parkimiskella näidud.

1. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et käesoleval juhul prevaleerib väärtegu õiguslikult tasulise parkimiskorra institutsiooni ees. Kaebaja on käesoleval juhul rikkunud nii liiklusõiguse kui ka parkimise norme. Need erinevad normid kaitsevad erinevaid hüvesid, mida üheaegse rikkumise puhul tuleb kaitsta vastavalt alusnormides ettenähtud korrale. Käesoleval juhul on liiklusnormide kaitse eesmärgiks liiklusohutus ja parkimistasude laekumise tagamine viivistasude määramist käsitlevate normide eesmärgiks. Ühestki seadusest ei tulene, et alusnormide üheaegse rikkumise korral tuleks kaitsta ainult ühte õigusaktidega soovitavat eesmärki jättes teise eesmärgi kaitseta. Seetõttu on kohtu arvates kaebaja väide, et väärteoga seotud normid prevaleerivad parkimiskorra tagamisega seotud normide ees, ilmselgelt ekslik.
2. Kohus leiab, et vastustaja väited sellest, et kaebuses toodud seisukohtade aktsepteerimine tooks kaasa parkimiskorralduses segaduse, kuivõrd parkimisjärelevalvet teostav isik peaks sel juhul ühtlasi hindama, kas sõiduki parkimisel on järgitud liikluskorralduse nõudeid, on asjakohane ainult osaliselt. Parkimisjärelevalvet teostav isik peab viivistasu määramisel kohtu arvates viivistasu määramiseks muude oluliste hulgas hindama ja välja selgitama, kas 6 tegemist on parkimiseks lubatud kohaga või mitte, sest vastasel juhul ei ole tal võimalik langetada õiguspärast otsust. Kohus on seisukohal, et tulenevalt Riigikohtu eelpooltsiteeritud otsusest, peab viivistasu määrav ametiisik viivistasu määramisel muuhulgas veenduma ka asjaolus, et parkimiskohal ei ole parkimine liikluskorraldusvahenditega üldse keelatud. Käesoleval juhul on parkimisjärelvalvet teinud isik tuvastanud, et kaebaja oli parkinud auto parkimisalale (vähemalt osaliselt) ja jätnud selle eest tasumata. Seega ei oma haldusmenetluses enam tähtsust, kas ülejäänud osa sõidukist asub parkimisalal või asus see parkimiskeelualal.
3. Kõike eeltoodut arvestades ei ole vaidlustatud viivistasu otsus kohtu hinnangul õigusvastane ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.
4. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja tähtaegselt menetluskulude välja mõistmiseks vajalikke dokumente kohtule esitanud ei ole ja menetluskulud jäävad menetlusosaliste kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 7