KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Sirje Õunpuu Otsuse tegemise aeg ja koht 28. oktoober 2013. a, Tallinnas Tartu mnt kohtumajas Tsiviilasja number 2-09-29508

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 28.02.2012 kuni põhinõude kohase täitmiseni Osaühingu XXX kasuks. Kohtukulude jaotus 2 Menetluskulud jätta kostja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Apellatsioonikaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil Hageja nõue ja põhjendused Osaühing XXX esitas 27.02.2012 kohtusse hagi Aktsiaseltsi XXXvastu 600 euro nõudes. 03.03.2011 sõlmisid hageja ja kostja veolepingu, mille kohaselt hageja kohustus vedama kaupa Saksamaalt Venemaale ning kostja maksma selle eest tasu. Veolepingu p 8 kohaselt kohustus kostja veo eest hagejale tasuma 5450 eurot ning lisaks 150 eurot ööpäevas seisuaja eest, kui seisuaeg ületab lepingus kokkulepitud mahalaadimise aja. Hageja on omapoolsed kohustused täitnud, kaup on kohale toimetatud. Lepingu p-s 7 oli ette nähtud kolm mahalaadimispunkti Venemaal Leningradi oblastis: Peterburi, Gatšina ja Kommunar. Lepingu kohaselt oli nimetatud punktides kauba mahalaadimiseks ette nähtud järgmine aeg: Peterburis – 24 tundi, Gatšinas - 24 tundi ja Kommunaris - 48 tundi. Hageja ei vedanud kaupa Venemaale ise, vaid sõlmis lepingu OÜ-ga XXX. Kauba mahalaadimine ning sellest tulenev seisuaeg ületas lepingus ettenähtud aega. Nimelt: - vedaja seisis Peterburi tolliterminalis Yanino ajavahemikul 11.-17.03.2011 6 ööpäeva 6 tundi ja 15 minutit. Lepingujärgselt oli mahalaadimiseks ning sellest tulenevaks seisakuks Peterburis ette nähtud 24 tundi. Seega seisis vedaja lisaks ettenähtud ööpäevale veel 5 ööpäeva ning ligi 7 tundi; - Gatšina tolliterminalis Rostek-Severo-Zapad viibis vedaja 17.-18.03.2011 ja see oli kooskõlas kokkulepituga; - ajavahemikul 18.–22.03.2011 seisis vedaja Kommunar Voshod tolliterminalis 98 tundi 15 minutit s.o 4 ööpäeva ja 2 tundi 25 minutit. Lepingu kohaselt oli mahalaadimiseks ette nähtud 48 tundi. Seega seisis vedaja kauba maha laadimiseks 2 ööpäeva rohkem kui leping ette nägi. Eeltoodust tulenevalt ületas mahalaadimiseks kulunud aeg kokku rohkem kui 7 ööpäeva lepingus kauba mahalaadimiseks ettenähtud ajast. Hageja esitas kostjale veoteenuse osutamise eest arve summas 6500 eurot sh 5450 eurot lepingujärgne veotasu ja 1050 eurot seisutasu seitsme ööpäeva eest. Kostja tasus arve vaid osaliselt leides, et tõendatud on vaid 3 seisupäeva. 4 seisupäeva eest on hagejale kostja poolt endiselt tasumata, kokku 600 eurot. Kostja on kirjavahetuses hagejaga seisupäevade arvestuse osas sisuliselt nõustunud, kuid on maksmisest keeldunud põhjusel, et tema kliendil on seisupäevade arvestuse osas oma arvamus. Seega on kostja oma võlga hageja ees tunnistanud. Taotleb kostjalt välja mõista põhivõlgnevus summas 600 eurot ja hagi esitamise ajaks, so 27.02.2012, sissenõutavaks muutunud viivis summas 361,20 eurot. Alates 28.02.2012 kostjalt välja mõista viivis protsendina 0,2% päevas põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Viivis on poolte vahel kokku lepitud ja kajastatud arvel. Kostja vastuväited 3 Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta see rahuldamata. Kostja ei vaidlusta poolte vahel rahvusvahelise kaubaveolepingu olemasolu. Vedu teostati hageja poolt ja kostja tasus kokkulepitud veotasu, mida hageja ei vaidlusta. Hageja taotleb välja mõista summa, mis tuleneb tema auto seisakutest, kuid ei ole oma seisukohti seisakute osas tõendanud. Selleks, et vältida vedaja poolt kunstlikult seisuaja tekitamist, kostja täpsustas veolepingus, et mahalaadimise ajaks on ettenähtud 24+24+48 tundi, aga see on kauba füüsiliseks mahalaadimiseks st tolliformaalsused ja teised asjaolud jäävad kokkulepitud ajast välja. Hageja ei esitanud kohtule CMR saatelehtede originaale, vaid koopiad ja nendel ei ole korrektselt vormistatud kauba üleandmine saajale. Hageja poolt esitatud seisulehed ei ole õigesti tõlgitud eesti keelde, need võivad vene keeles tähendada ka parkimislehte. Kostja ei ole tunnistanud kunagi ühtegi seisupäeva, tasus hagejale kolme seisupäeva eest vaid eesmärgil, et säilitada hagejaga edasine koostöö. Lepingu kohaselt pidi hageja kõigist viivitustest teatama koheselt kostjale. Hageja informeeris seisakutest kostjat mõne aja pärast, kui enam midagi korraldada ei andnud, sest hageja tahtis vaid teenida lisaraha. KOHTU PÕHJENDUSED Poolte vahel sõlmiti 03.03.20011 rahvusvaheline kaubaveo leping. Kostja oli veo tellijaks (saatjaks), hageja vedajaks. Lepinguga võttis hageja endale kohustuse toimetada kaup Saksamaalt Venemaale. Kostja kohustus maksma veotasu. Lepingu kohaselt tuli kaup peale laadida Saksamaal 04.03.2011, kohaletoimetamise tähtaega lepingus kindlaksmääratud ei olnud. Mahalaadimine pidi toimuma kolmel erineval aadressil: Peterburis, Gatšinas ja Kommunaris. Kokku lepiti mahalaadimise ajas, mis oli vastavalt mahalaadimiskohale 24 tundi, 24 tundi ja viimases sihtkohas 48 tundi. Kokkulepitud tingimuseks oli, et nimetatud aja ületamisel maksab tellija seisuaja eest 150 eurot ööpäevas. Kostja kohustus maksma teenuse eest 5450 eurot (sisaldas ka Eesti-Vene piiri ületamise) 7 päeva jooksul alates CMR originaali kättesaamisest. Kaup toimetati kohale ja anti saajatele üle. Hageja esitas 24.03.2011 kostjale arve 5450 eurot transporditeenuse eest ja 1050 eurot seisupäevade (7 päeva) eest. Kostja tasus veotasu ja kolme seisupäeva eest. Toodud asjaolude üle pooled ei vaidle. Vaidlus on asjaolus, kas vedajal olid seisupäevad, mille eest on kostja kohustatud tasuma. Asjas kohalduvad eelkõige rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) sätted, sest kauba vastuvõtmise ja üleandmise kohad asuvad eri riikides. Kostja ja hageja vastastikused kohustused tulenevad nendevahelisest lepingust, millist olukorda CMR täpsemalt ei reguleeri. Kuna CMR-i mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid teineteise vastu, tuleb veolepingule kohaldada lisaks ka siseriiklikku õigust. Puudub vaidlus, et poolte vahel oli sõlmitud veoleping. Tulenevalt

§ 774

lg-st 1 kohustub kaubaveolepinguga üks isik (vedaja) teise isiku (saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale) ning saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu).

§ 787

lg 1 kohaselt tuleb veotasu ja seisuraha vedajale maksta veose üleandmisel saajale.

§ 779

lg 3 sätestab, et vedaja võib veose mahalaadimiseks kuluva aja eest nõuda eraldi hüvitist (seisuraha) juhul, kui selles on kokku lepitud. Vaidlust ei ole, et poolte vahel sõlmitud autokaubaveo lepingus oli kokkulepe, mille kohaselt veoki seisuaeg, mis ületab lepingus kokkulepitud mahalaadimise aja tasustatakse vedajale 150 eurot ööpäev. Kohus ei nõustu kostja nimetatud sätte tõlgendamisega, et seejuures oli 4 mõeldud vaid aega, mis kulub kauba reaalseks mahalaadimiseks tolliprotseduure arvestamata. Kohus ei pea reaalseks, et sellisel juhul oleks ühe veoki koorma reaalseks mahalaadimiseks kokku lepitud 96 tundi e. neli ööpäeva ja ette nähtud lisatasu veelgi pikema laadimisaja eest. Üldteada asjaolu on, et rahvusvahelise autokaubaveo lepingutes, kus sihtkohaks on Venemaa, lepitakse kokku seisutasud, sest Venemaa tollivormistused põhjustavad sageli pikaajalisi seisakuid. Põhjendatud ei ole ka kostja kahtlused, et hageja on seisakuid tahtlikult põhjustanud seisutasu saamise eesmärgil. Veok teenib vaid liikumisel ja 150 eurone seisutasu kompenseerib väga väikese osa seisupäevaga vedajale põhjustatud kahjust. Nimetatud asjaolu on hageja seaduslik esindaja kinnitanud kohtuistungil. Kostja esindaja on istungil samuti kinnitanud, et ükski vedaja ei ole huvitatud niisama seismisest (tl 207). Esimeseks kauba mahalaadimispunktiks oli Peterburi Yanino tolliterminal. Sinna saabus veok 11.03.2011 ennelõunal. Seda tõendab Yaninosse saabumise kinnitusleht (t.l.152) ja Yaninosse saadetud kauba CMR saatelehed (tl 153-154). Nimetatud dokumentidel on ühesugused tolliterminali templid, saatelehtedel ka kuupäeva märge 11.03.

1. Saabumise kinnituslehe kohaselt on veoki saabumine Yanino tolliterminali ametniku poolt registreeritud 11.03.2011 kell 12.
2. Veoki saabumist esimesse mahalaadimispunkti, Yaninosse, tõendab ka seisuleht (tl 155-156). Sellel on allkirjad ja Yanino tolliterminali tempel. Seisulehelt nähtuvalt veok reg nr-ga XXXsaabus Yaninosse 11.03.2011 kell 11.30 ja lahkus Yanino tolliterminalist 17.03.2011 kell 18.
3. Seega seisis veok esimeses mahalaadimispunktis „Yanino“ 11.03.2011 kella 11.30-st kuni 17.03.2011 kella 18.15-ni, kokku 150 tundi ja 15 minutit ehk 6 ööpäeva, 6 tundi ja 15 minutit. Kuivõrd veolepingu p 7 kohaselt oli nimetatud punktis kauba mahalaadimiseks ette nähtud ajaks 24 tundi, siis on hagejal õigus seda ületava aja eest ( 5 ööpäeva) nõuda vastavalt lepingu punktile 7 täiendavat seisutasu. Teiseks mahalaadimispunktiks oli Gatšina tolliterminal Rostek-Severo-Zapad, kuhu saabus veok kostja saadetava kaubaga 17.03.2011 õhtul, kuid tolliterminalis formaalseid protseduure läbida ning kaupa reaalselt maha laadida sai veokijuht alles 18.03.2011 hommikul. Seda tõendavad kauba CMR saatelehed (tl 157-158), millele Gatšina tolliterminali ametnik on löönud templi kuupäevadega 17.03.2011 ja 18.03.2011 ning seda oma allkirjaga ka kinnitanud. Samuti tõendab veoki 18.03.2011 Gatšina laadimispunkti jõudmist saabumise kinnitusleht (tl 160), mille kohaselt on veoki saabumine Gatšinasse tolliterminali ametniku poolt registreeritud 18.03.2011.2011 kell 09.
4. Auto viibimine Gatšina tolliterminalis kokkulepitud mahalaadimisaega ei ületanud ja hagejal selles osas nõuded puuduvad. Kolmandaks mahalaadimispunktiks oli Kommunar ning veok pidi läbima Voshod tolliterminali, mis asus Peterburis. Voshodi tolliterminali saabus veok kaubaga 18.03.2011 pärastlõunal. Nimetatud asjaolu tõendavad kauba saateleht (tl 161), millele Voshodi tolliterminali ametnik on löönud templi kuupäevaga 18.03.2011 ning seda oma allkirjaga ka kinnitanud, samuti saabumise kinnitusleht (tl 163), mille kohaselt on veoki saabumine Voshodi tolliterminali ametniku poolt registreeritud 18.03.2011 kell 19.50 ning seisuleht (tl 156), millel on Voshodi tolliterminali ametniku poolt löödud Voshodi tolliterminali tempel ja kinnitus ametniku allkirjaga. Seisulehelt nähtuvalt saabus veok Voshodi tolliterminali 18.03.2011 kell 18.50 ja lahkus Voshodi tolliterminalist 22.03.2011 kell 21.
5. Veok suundus pärast formaalsete tolliprotseduuride läbimist 22.03.2011 Peterburi Voshodi tolliterminalist viimasesse mahalaadimispunkti aadressile Pavlovskaja str, Kommunar. Hilise saabumise tõttu sai veokijuht kauba maha laadida alles järgmisel päeval, st 23.03.2011, mida kinnitab ka sama kuupäevaga tempel ja allkirjaga kinnitus CMR saatelehel (tl 161). 23.03.2011 kella 10.00 paiku, pärast Kommunaris kauba mahalaadimist hakkas veok Eestisse tagasi sõitma. 5 On tõendatud et veok seisis Voshodi tolliterminalis 18.03.2011 kella 18.50-st kuni 22.03.2011 kella 21.05-ni, kokku 98 tundi ja 25 minutit ehk 4 ööpäeva, 2 tundi ja 25 minutit. Kuna veolepingu kohaselt oli nimetatud punktis kauba mahalaadimiseks ette nähtud 48 tundi, siis on hagejal õigus seda ületava aja eest (2 ööpäev) nõuda lepingu punkti 7 kohaselt seisutasu. Veok oli varustatud sõidumeerikuga, mis salvestas salvestusketastele info nii teatud kuupäeval läbitud vahemaa, kui juhi tegevuse kohta, eristades seejuures puhkepause ja sõitmist. Seega kõiki saabumisi ja lahkumisi on võimalik kontrollida ka sõidumeeriku salvestusketastelt, mis on kohtule esitatud (tl 166-173) ja teisi eelnimetatud tõendeid toetavad. Eeltoodust tulenevalt oli vedajal veo teostamise käigus kokku 7 seisupäeva, mille täiendava tasustamise osas pooled olid veolepingus kokku leppinud. Kostja on menetluse käigus esitanud vastuväiteid seisulehtede vormile. Pooled ei ole lepingus kokku leppinud seisulehtede esitamise kohustuse osas, rääkimata nende vorminõuetest. Seisulehel on kohtu arvates sisuliselt üheselt arusaadav auto saabumine ja lahkumine, vaatamata vene keele mõningasele ebakorrektsusele. Seadus seisulehtede koostamise kohustust ette ei näe. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud tõenditega on leidnud tõendamist kauba mahalaadimisel esinenud vedaja veoki tühiseisakud, mis ületasid veolepingus poolte poolt kokkulepitud mahalaadimise aja ja mille täiendava tasustamise osas olid pooled 03.03.2011 sõlmitud veolepingus kokku leppinud. Kostja on osa

§ 100

).

§ 101

lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Hageja taotleb kostjalt kokkulepitud viivise 0,2 % võlgnetavalt summalt väljamõistmist alates 01.04.2011 kuni hagiavalduse kohtule esitamiseni s.o. 27.02.2012 kindlas summas ning sealt edasi kuni põhinõude täitmiseni protsendina võlgnetavalt summalt.. Hageja on seisukohal, et nimetatud viivis oli äratoodud kostjale esitatud arvel, mille kostja vastu võttis ja seega viivisega nõustus. Kohtu arvates ei saa siiski järeldada, et pooled olid sellises viivisemääras kokku leppinud. Kohus peab vajalikuks seejuures viidata ka Riigikohtu 17.12.2009.a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09, kus on asutud järgmisele seisukohale: kuigi majanduskäibes võib arvele viivise lisamine olla tavapärane käitumine ka neil juhtudel, mil lepingus ei ole viivises kokku lepitud, ei tähenda sellise arve vastuvõtmine ja/või allkirjastamine üldjuhul seda, et arve vastuvõtja nõustub arvel esitatud tingimustega, milles varem kokkulepitud ei ole. Hageja poolt veoarvel viivis suuruse märkimine ei tähenda poolte kokkulepet viivise osas. 6 Eeltoodu ei võta hagejalt siiski õigust nõuda viivist seadusjärgses ulatuses. Kohus osundab siinkohal Riigikohtu 07.11.2005.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-100-05 (p 16) avaldatud seisukohale, millest nähtub, et juhul, kui hageja nõuab viivist, kuid pole tõendanud viivise kohta kokkuleppe olemasolu, tuleb tema nõuet käsitada seadusest tuleneva viivise nõudena.

§ 113

lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§ 94sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.

Kostja ajavahemikus 01.04.2011-27.02.2012 oli viivituses 600 euro tasumisega. Referentsintressimäär

1. jaanuarist kuni
2. juunini 2011 oli Eesti Panga teatel 1,00% (aastas). Seega oli
3. a esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 1 + 7 = 8% aastas. Ajavahemikul
4. aprillist. 2011 kuni
5. juunini 2011, s.o 91 päeva eest oli 600 euro suurust nõudesummat ja 365-päevast aastat arvestades viivis 11 eurot 97 senti (600 x 0,08 / 365 x 91). Referentsintressimäär
6. juulist kuni
7. detsembrini 2011 oli Eesti Panga teatel 1,25% (aastas), st
8. a teisel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 1,25 + 7 = 8,25% aastas. Ajavahemiku
9. juulist 2011 kuni
10. detsembrini 2011, s.o 184 päeva eest oli 600 euro suurust nõudesummat ja 365-päevast aastat arvestades viivis 24 eurot 95 senti (600 x 0,0825 / 365 x 184). Referentsintressimäär
11. jaanuarist kuni
12. juunini 2012 oli Eesti Panga teatel 1,00% (aastas). Seega oli
13. a esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 1 + 7 = 8% aastas. Ajavahemikul
14. jaanuarist 2012 kuni
15. veebruarini 2012, s.o 58 päeva eest oli 600 euro suurust nõudesummat ja 366-päevast aastat arvestades viivis 7 eurot 61 senti (600 x 0,08 / 366 x 58). Kohtu arvestuste järgi on kuni hagi esitamiseni viivis sissenõutavaks muutunud summas 44.53 eurot. Kohus rahuldab TsMS §-st 367 lähtudes samuti hageja nõude viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudelt (600 eurot)

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 28.02.2012.a kuni põhinõude kohase täitmiseni. Ts

MS § 173 lg 1 kohaselt esitab kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel, sama paragrahvi 4. lõike kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. § 162 lg 1 kohaselt kannab kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtukulud tuleb jätta kostja kanda. Kohtunik