← Eesti

3-12-139/33

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-12-139 Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. aprill 2012, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 14.10.2011 maksuotsuse nr 12.2-3/1049-15 tühistamiseks Asja läbivaatamise aeg
  2. märts 2012 Menetlusosalised Kaebuse esitaja – esindaja advokaat Meelis Krautmann Vastustaja – Maksu- ja Tolliameti esindajad Mare Ülenurm ja Riina Masing Resolutsioon
  3. Jätta XXX kaebus rahuldamata.
  4. Jätta kaebuse esitaja menetluskulud kaebaja enda kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest 04.aprillist 2012 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 04.mail 2012 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Maksuhaldur viis läbi üksikjuhtumi kontrolli, mille käigus kontrollis XXX
  6. aasta ja
  7. aasta tulumaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust. Kontrolli käigus tuvastatud, maksustamise seisukohalt tähendust omavad faktilised ja õiguslikud asjaolud toodi ära Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 17.06.2011 kontrollaktis nr 12.2-3/1049-11, millele XXX esitas 29.09.2011 eriarvamuse. Kontrolli tulemusel tegi Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus 14.10.2011 maksuotsuse nr 12.2-3/1049-15, milles määrati maksustamisperioodi
  8. aasta eest XXX täiendavalt tasumisele tulumaksu summas 20 669, 03 eurot.
  9. 16.11.2011 esitas XXX vaide nimetatud maksuotsuse kehtetuks tunnistamise nõudes. Maksu- ja Tolliameti 21.12.2011 vaideotsusega nr 6-1/569-2 jäeti XXX vaie rahuldamata. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS
  10. XXX esitas kohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 14.11.2011 maksuotsuse nr 12.2-3/1049-15 tühistamist ja palub kaebuse rahuldamise korral vastustajalt välja mõista kaebaja kasuks kokku 2120,20 eurot ja riigilõiv kaebuselt 958,67 eurot. Kaebaja leiab, et kinnistu kaasomandi võõrandamisest saadud kasu summas 1 470 000 krooni ei kuulu TuMS § 15 lg 1 alusel tulumaksuga maksustamisele. Võõrandatud kinnistu 1/3 kaasomandi osa oluliseks osaks oli eramu, mida kaebaja kasutas enda peamise ja alalise elukohana kuni võõrandamiseni ning seepärast on saadud tulu maksuvaba. Kaebaja väidab, et isegi kui asuda seisukohale, et tema poolt kinnistu 1/3 kaasomandi võõrandamine oli kaebaja maksustatavaks tuluks, siis on maksuotsus antud pärast kolmeaastast aegumistähtaega. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
  11. Vastustaja palub jätta kaebus täielikult rahuldamata, kuna vaidlustatud maksuotsus on õiguspärane. Vastustaja vastuväidete kohaselt on maksuhaldur käesoleval juhul juhindunud maksusumma määramisel kuueaastasest tähtajast ning selles osas vaidlus puudub. Maksuotsuses on maksukohustuslase tahtlus tuvastatud ning maksuotsus on tehtud aegumistähtaega arvestades. Kaebaja tahtlus on tuvastatav kõiki käesolevas asjas kogutud tõendeid kogumina hinnates. Vastustaja hinnangul on maksuotsus piisavalt põhjendatud ning on arusaadav ja igati kontrollitav, miks maksuhaldur peab kaebaja tegevust tahtlikuks. Kokkuvõtvalt on vastustaja hinnangul asjas tõendamist leidnud, et kaebaja võõrandatud kinnistul ei elanud, ta ei kasutanud seda enda elukohana, seega puudus tal õigus kinnistu võõrandamisel jätta kasu deklareerimata ja tulumaks tasumata. Vastustaja hinnangul on põhjendamatu kaebaja etteheide maksuhalduri poolt uurimispõhimõtte mittejärgimise kohta. Tõendamiskohustus ei lasu maksuhalduril, vaid haldusmenetluse üldpõhimõtete kohaselt peab isik ise tõendama enda vastutusalasse kuuluvaid asjaolusid. Vastustaja palub jätta arvesse võtmata kaebaja väiteid asjaolu kohta, et Meelis Võsu ei ole kuni tänaseni tasunud 200 000 krooni. Vastustaja väidab, et osalise tasumise fakt on esitatud kaebaja poolt esmakordselt uue asjaoluna alles kaebuses, ei maksu- ega vaidemenetluses sellist väidet esitatud ei ole, kuigi maksukohustuslane pidi olema väidetavast mittetasumise asjaolust teadlik juba maksumenetluse ajal, mistõttu selle esitamine kohtumenetluses uue asjaoluna tuleb lugeda MKS § 102 lg 1 p 2 kohaselt asjakohatuks. Vastustaja leiab, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid sellekohta, et V. Ormissoni tn 5 oli tema peamine või alaline elukoht. Vaidlustatud maksuotsus on lõppjäreldustes õige ega kuulu tühistamisele. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
  12. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata.
  13. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt müüs XXX aastatel 2007 – 2009 järgmised kinnistud: 2 1)
  15. 2007 kinnistu asukohaga V. Ormissoni 5, Tartu linn; 2)
  17. 2007 kinnistu asukohaga Lible, Katermu küla, Illuka vald, Ida-Virumaa; 3)
  19. 2007 kinnistu JÕEORU, asukohaga Voore küla, Saare vald, Jõgevamaa; 4)
  21. 2008 kinnistu HANSUMÄE IV, asukohaga Murati küla, Haanja vald ja 5)
  23. 2009 kinnistu LOOMUSE, asukohaga Väkra küla, Valjala vald, Saaremaa. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 lg 1 p 3 kohaselt maksustatakse tulumaksuga residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu, sealhulgas kasu vara võõrandamisest (§ 15). TuMS § 15 lg 1 täpsustab, et tulumaksuga maksustatakse kasu (§ 37) ükskõik millise võõrandatava ja varaliselt hinnatava eseme, sealhulgas kinnis- või vallasasja müügist või vahetamisest. Seega on eeldus, et kui isik saab vara võõrandamise tulemusena kasu, siis peab ta kasumilt tasuma tulumaksu. Järgmisena on TuMS-s sätestatud mõningad erandid, millal tulumaksu vara võõrandamisel saadud kasult tasuma ei pea. Käesoleval juhul on TuMS § 15 lõikes 5 sätestatud eranditest asjassepuutuv vaid punktis 1 sätestatu, mille kohaselt tulumaksuga ei maksustata kinnisasja võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või – hoonestusõiguse esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana. Seega tuleb kohtul käesolevas asjas kindaks teha, kas kaebuse esitaja kasutas Tartus, V. Ormissoni 5 kinnistu oluliseks osaks olevat eluruumi kuni selle võõrandamiseni oma alalise või peamise elukohana.
  24. Isiku elukoha määratlemisel tuleb lähtuda faktilistest asjaoludest: tõendite kogumist. Vaidlust ei ole selles ja kinnistusregistri andmetel on XXX 10.10.2002 kinnistamisavalduse alusel sisse kantud V. Ormissoni tn 5 1/3 omanikuna. Vastav kanne on kustutatud 17.07.2007 ja uue omanikuna on sisse kantud Meelis Võsu (tl 52).
  25. Rahvastikuregistri kannete järgi oli XXX elukoht
  27. 1999 –
  29. 2010 Kalevi 30-5, Tartu ja
  31. 2010 –
  33. 2011 Ääsi 2A, Tartu ning alates
  35. 2011 kuni käesoleva ajani Kaare12, Tartu, ent see asjaolu üksi ei anna alust arvata, et kinnistu V. Ormissoni tn 5, Tartu kasutamine kuni müümiseni ei olnud XXX peamine elukoht. Maksuhaldurile XXX poolt esitatud füüsilise isiku tuludeklaratsioonides on märgitud järgmised postiaadressid: 2004, 2005 ja 2006.aastal Kalevi 30-5, Tartu ja
  36. aastal – Ääsi 2A, Tartu. Samuti ei ole maksuhaldurile XXX poolt kontrolli käigus esitatud kinnistute notariaalsetes müügi- ja ostulepingutes üheski XXX elukohaks märgitud V. Ormissoni tn 5, Tartu. Juba 04.08.2006 on Lible kinnistu ostulepingul XXX oma elukoha aadressina märkinud Ääsi 2A, Tartu. Ja kuigi ka need asjaolud ei anna alust arvata, et K. Koppel ei kasutanud kinnistut V. Ormissoni tn 5 oma peamise elukohana, võib neid aadresse pidada kaudseiks tõendeiks, mis viitavad sellele, et kaebaja ei lugenud end seotuks kinnistuga V. Ormissoni tn
  38. Usutavad ei ole ka kaebaja väited selle kohta, et ta ostis korteri Kalevi 30-5 oma õele, kuna õde ei saanud tol ajal pangast laenu. Kui õel oli võimalik laenu saada, võõrandas ta selle korteri õele, kuid sellest ajast jäid muutmata tema elukoha aadress Kalevi 30-
  39. Kohus ei kahtle asjaolus, et kaebaja võis oma õele korteri osta, küll aga ei kohustanud teda ükski seadus rahvastikuregistris seda korterit oma elukohana registreerima ja seda aadressi mitmetel dokumentidel nii tuludeklaratsioonidel kui ka notariaalselt tõestatud müügilepingutes, oma postiaadressina märkima.
  40. Asja materjalidest nähtuvalt sõlmiti Eesti Energia AS ja XXX vahel 17.01.2003 tarbimiskohaga V. Ormissoni tn 5 elektrienergia ostu- müügileping nr 31012869 (tl 91 pöördel), mille lõpetamiseks esitas XXX
  42. 2007 avalduse (tl 92 pöördel). Vaidlust ei ole selles, et elektrienergia tarbimine kinnistul V. Ormissoni tn 5 oli, väljaarvatud 20 päeval alates
  44. 3 2006 kuni
  47. Eesti Energia AS poolt esitatud andmetest nähtuvalt tasus 20.07.2006 kinnistu V. Ormissoni tn 5 elektrienergia kasutuse eest Hanna Sibul 1263 krooni, kuid enamuses tasus
  48. ja 2007.aastal elektrienergia V. Ormissoni tn 5 eest OÜ Sploonia (tl 107-109).
  49. Kaebaja väited, et ta tasus kanalisatsiooni kasutamise eest oma osa naaber Argo Raidile, on paljasõnaline ja ei ole tõendatud, kuna maksuhalduri poolt kogutud andmetest nähtuvalt maksis Virve Raid perioodi
  51. 2007 –
  53. 2007 kanalisatsiooni eest AS-le Tartu Veevärk 274.65 krooni. Seega tarbiti kanalisatsiooniteenust 5,11 m3 eest kuus, mis ei ole aga eluliselt usutav, kuna on kohtu arvates kahe pere majapidamise kohta liiga väike. Ka tunnistaja Argo Raid ei esitanud ühtegi tõendit nimetatud kulude kandmise kohta. Kohus ei sea kahtluse alla fakti, et Argo Raid tegi kanalisatsiooniga liitumise lepingu, kuid seab kahtluse alla ütluse, et tema poolt oli kolm ja kaebaja poolt kaks inimest, kuna kaebaja on maksumenetluses väitnud, et
  54. aasta kevadel-suvel kolis kaebaja abikaasa lastega elama oma ema juurde Ääsi 2a, Tartu, seega ei saanud XXX peres olla 2007.aastal kaks kanalisatsiooni tarbijat. Vasturääkivad on ka tunnistaja A. Raidi ja tunnistaja Martin Saare ütlused XXX pere suuruse kohta – tunnistaja A. Raidi mäletamist mööda oli XXX pere kolmeliikmeline, tunnistaja M. Saar väidab, et XXX oli 2 last V. Ormissoni tn 5 olemas. Seega ei ole kohtu hinnangul usutav tunnistaja A.Raidi ütlus, et kuna XXX oli kaks inimest ja temal kolm, siis ta maksis mulle vähem kui pool summast. Kohtu arvates ei tõenda tunnistaja M. Saare ütlused mitte millegagi asjaolu, et XXX püsielukoht oli kuni 17.07.2007 V. Ormissoni tn
  56. Kontrollimenetluse ajal esitas XXX maksuhaldurile pangakonto väljavõtte, millest nähtuvalt on 2004.aasta otsekorralduslepingu alusel tehtud ülekandeid AS-le Express Post (tl 84-85). AS Express Post teatisest nähtuvalt oli XXX tellitud enne 17.11.2005 ajaleht Postimees aadressile V. Ormissoni tn 5a ja pärast seda kuupäeva suunati sama ajaleht aadressile Ääsi 2A Tartu (tl 86). Kohtul puuduvad tõendid, et pärast 17.05.2005 oleks XXX poolt tellitud aadressile V. Ormissoni tn 5 perioodikaväljaandeid.
  57. Kohtul puuduvad tõendid ka muude teenuste (nt prügivedu, televisioon, internet vm) tarbimise kohta, mis näitaksid V. Ormissoni tn 5 kasutamist kaebaja peamise elukohana. Maksuhaldur on kogunud maksumenetluses tõendeid, millest nähtuvalt kasutasid erinevatel aegadel V. Ormissoni tn 5 eluruume hoopiski Hanna Sibul ja Henri Pastel, aga ka Mario Pastel ja Kristiina Pastel. Hanna Sibula seletuskirjast (tl 88) nähtuvalt elas ta ajutiselt V.Ormissoni tn 5 koos tollase elukaaslase Henri Pasteliga viimase venna Mario Pasteli ja tema abikaasa Kristiina Pasteli Horvaatias äraoleku ajal, mistõttu tasus perioodi 08.05.2006 – 31.05.2006 eest 14.06.2006 XXX tehtud arve nr 29774906 alusel elektrienergia eest summas 1263 krooni (tl 98). Eeltoodud asjaolusid kogumis arvesse võttes on kohtu hinnangul asjas tõendamist leidnud, et kaebaja võõrandatud kinnistul, V. Ormissoni tn 5, ei elanud, ta ei kasutanud seda enda elukohana, seega puudus tal õigus kinnistu võõrandamisel jätta kasu deklareerimata ja tulumaks tasumata.
  58. Kohus ei saa nõustuda kaebaja väitega, et maksuhaldur ei ole maksumenetluses järginud uurimispõhimõtet. Kohtule esitatud 17.07.2007 lepingu kohaselt (tl 59-64) on 600 000 krooni enne lepingu sõlmimist müüjale tasutud, mida XXX lepingule alla kirjutades ka kinnitab. Ülejäänud 1 800 000 krooni tasuti pärast lepingu sõlmimist. XXX pangakontole nr 1101473454 on Meelis Võsu 18.07.2007 üle kandnud 1 300 000 krooni ning 18.07.2007 kanti arvelduskontole nr 221011367058 (AS Swedbank) 500 000 krooni. Seega on lepingu allkirjastamise järel tasumisele kuulunud summa ostja poolt tasutud. Kuna lepingu pinnalt tasumise kohustuse täitmise osas maksuhalduril mingit kahtlust ei tekkinud, siis puudus maksuhalduril vajadus ja ka kohustus 4 selle asjaolu osas täiendavate uurimistoimingute tegemiseks. XXX maksumenetluses sellist väidet ei esitanud. Kinnistusraamatus on kanne omanikuvahetuse kohta tehtud 17.07.
  59. Kohus nõustub vastustajaga, et järelikult ka sellelt pinnalt ei saanud tekkida kahtlust tasumise fakti osas. Kuna lepingut ei ole üles öeldud, siis saab ka eeldada, et tehingu pooled on enda lepingujärgsed kohustused täitnud. Nimetatud lepingu punktidest 7 ja 8 nähtuvalt on Meelis Võsu saanud AS-lt Hansapank laenu summas 2 400 000 krooni, millisele summale on ka omandatud kaasomandi osale hüpoteek seatud. Kohtu arvates toetab ka see asjaolu maksuhalduri hinnangut, et maksumenetluses kogutud tõendite põhjal ei saanud tekkida kahtlust faktis, et Meelis Võsu on tasunud kogu lepingus märgitud summa. Kuna XXX ei esitanud olulist väidet, et ta ei ole saanud kogu müügilepingus märgitud summat, ei maksu- ega vaidemenetluses, kuigi maksukohustuslane peab esitama maksukohustust vähendavad tõendid maksumenetluse ajal enne maksuotsuse koostamist, vaid esitas alles kohtumenetluses, siis järeldab kohus, et kaebaja jättis tõendid esitamata tahtlikult, mistõttu kuulub kohaldamisele MKS § 102 lg 1 p 2 ja järelikult tuleb need jätta arvesse võtmata.
  60. Kohus nõustub vastustajaga, et maksuotsuses on maksukohustuslase tahtlus tuvastatud ja maksuotsus on tehtud aegumistähtaega arvestades. Arvestades eeltoodut, on kohus veendunud, et kinnistu V. Ormissoni tn 5 ei olnud XXX peamine elukoht ja nimetatud kinnistul ta ei elanud, millest ta oli ilmselgelt ka ise teadlik ja mistõttu tal puudus seadusest tulenev alus jätta kasu vara võõrandamisest deklareerimata. Maksukohustuslase poolt kasu vara võõrandamisest deklareerimise kohustuse mittemõistmine ei ole usutav ning selle deklareerimata jätmine pidi olema tahtlik. Seega esitas XXX tahtlikult tuludeklaratsioonis valeandmeid, jättes kasu vara võõrandamisest deklareerimata. Kaebaja eesmärgiks saab pidada tulu saamist sellelt tulumaksu tasumata. Kohus on seisukohal, et vastustaja on tasumisele kuuluva maksusumma määranud põhjendatult ja õigesti, mistõttu maksuotsuse tühistamiseks puudub alus ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.
  61. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Maare Aloe kohtunik 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.