Obsah (6)

§ 84§ 46§ 56§ 11§ 10§ 85

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 3. detsember 2012. a, Tallinnas Haldusasja number 3-12-1690 Haldusasi OÜ Grun

§-s 11 märgitud uurimispõhimõtet.

1. Tähelepanuta ja sisuliselt kontrollimata on jäetud A. K selgitused, millest tuleneb, et ta ei ole suhelnud ise OÜ Corora Grupp juhatuse liikme A. Sga või J. K ning Säästva Metsamajandamise Keskuse OÜ-ga. Mitte miski ei välista seda, et tehingus osalevad mitu vahendajat, kes leiavad sobiva ostja või müüja. Seejuures ei nähtu maksuotsusest, et OÜ Corora Grupp juhatuse liige A. S viitaks sellele, et ta suhtles ainult A. Kga või et ta selgesõnaliselt välistas tehingus M. K ja OÜ Tom Car vahendustegevuse. Selliselt on jäetud tuvastamata olulised asjaolud.
2. Maksuhaldur viitab kontrollaktis vastuseks kaebaja eriarvamusele, et maksuotsuse tegemisel on lähtutud

§-s 84 sätestatud majandusliku tõlgendamise reeglist (maksuotsuse lk. 2). Rohkem viiteid maksuotsusest

§-le 84 ei leia. Maksuotsuses on seisukoht, et kohtupraktika kohaselt majandusliku tõlgendamise põhimõttest lähtuvalt ei ole ühelgi tõendil kindlalt ettemääratud jõudu, vaid kõiki tõendeid tuleb hinnata nende koostoimes ja vastastikuses seoses. Kaebaja leiab, et eeltoodu ei seondu majandusliku tõlgendamise meetodiga. RKHKo asjas nr. 3-3-1-23-11 on peetud puudust

§ 84õiguslikes põhjendustes veaks, mis on kaasa toonud maksuotsuse tühistamise.

Ka käesolevas asjas on maksuotsus õiguslikult põhjendamata. Tehtud viited

-ile ja TuMS-ile on selgelt ebapiisavad. Motivatsioon

§ 84kohaldamise kohta 2 sisuliselt puudub.

Maksuotsuse osas, milles on toodud tulumaksu määramise õiguslik alus, ei ole tehtud viiteid

§-le 84. Selline maksuotsus ei vasta

§ 46lg 3 p 5 sätestatule.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

1. Maksuotsus on piisavalt motiveeritud ja selle tühistamiseks puudub alus. Kaebaja viide teise üksikjuhtumi kontrolli käigus saadud M. K seletuste kohta on asjakohatu, sest see on eraldiseisev menetlus ega ole seotud käesoleva asjaga. Viidatud menetluses andis M K Excar OÜ juhatuse liikmena seletusi 04.11.
2. Käesolevas asjas alustati menetlust OÜ Grundar Puit suhtes alles 07.02.
4. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega uurimispõhimõtte rikkumise kohta. Vastustaja on pöördunud OÜ Tom Car esindaja poole korduvalt (21.02.2012 ja 02.05.2012 korraldused). OÜ Tom Car esindajale edastati korraldused tähitult. Esimest (21.02.2012) vastustajale AS Eesti Post ei tagastanud, millest võib järeldada, et OÜ Tom Car sai korralduse kätte. Teine korraldus (02.05.2012) edastati samuti tähitult samale aadressile, kuid see kiri tagastati AS Eesti Post poolt märkega „tähtaja möödumisel“. Kuivõrd OÜ Tom Car esindajalt seletusi võtta ei õnnestunud, lähtus vastustaja muudest tõenditest ja seletustest saadud informatsioonist, mille kohaselt mitte keegi peale kaebaja ei kinnitanud, et 24 kinnistu vahendajaks oli OÜ Tom Car. Ka ei nõustu vastustaja kaebaja väitega selle kohta, et maksumenetluses antud isikute seletused olid pealiskaudsed.
5. Kaebaja ei selgita, kuidas tegelikult vahendus toimus, vaid näitab teoreetilisele võimalusele, et võis olla ka teisi (st. mitu) vahendajat. Vastustaja leiab, et kaebaja teoreetiline võimalus mitme vahendaja kasutamise kohta on otsitud.

§ 56

lg 1 kohaselt on maksukohustuslasel kaasaaitamiskohustus, mille kohaselt oleks kaebaja pidanud sellisel juhul vastustajat teavitama. Teoreetilise võimalusega väljatulek alles kohtumenetluses on otsitud etteheide.

1. 06.06.2012 kontrollaktiga võeti kokku kaebaja suhtes läbiviidud maksumenetlus. Kontrollaktis leidis vastustaja, et kaebaja
2. a detsembrikuu käibedeklaratsiooni tuleb korrigeerida, sest kaebaja on arvestanud rohkem sisendkäibemaksu summas 8000 eurot. Samas märkis vastustaja kontrollaktis, et kaebaja esitas ise 25.04.2012 parandusdeklaratsiooni summas 8000 eurot. Kuivõrd kaebaja parandas ise deklaratsiooni samas ulatuses, mille tulemuseni jõudis ka vastustaja maksumenetluse käigus, siis ei ole põhjust kajastada seda maksuotsuses. Kaebaja 25.04.2012 parandusdeklaratsioon viitab asjaolule, et kaebaja tunnistab algselt
3. a detsembrikuu käibedeklaratsioonis ebaõigete andmete kajastamist. Maksuotsuses kajastub tulumaksukohustus, mis tuleneb ettevõtlusega mitteseotud kuludest. Tulumaksunõue on leidnud kajastamist nii kontrollaktis kui ka vaidlustatud maksuotsuses. Kaebaja maksustamine on nii faktiliselt kui ka õiguslikult motiveeritud. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
4. Käesolevas haldusasjas ei vaidle pooled selle üle, et kaebaja talle kuuluvad metsakinnistud
5. a detsembris edasi müüs. Seda kinnitab maksuotsuses viidatud OÜ Grundar Puit ning Säästva Metsamajandamise Keskus OÜ vahel 22.12.2011 notaribüroos sõlmitud kinnistute müügi- ja käendusleping (t. lk. 90-91). Ka ei vaidle pooled selle üle, et eeltoodud tehingu sõlmimist vahendas kaebajale OÜ Corora Grupp. Nimetatud vahendusteenust kinnitavate tõenditena on maksuhaldur maksuotsuses viidanud OÜ Corora Grupp juhatuse liikme A. S 15.03.2012 e-maili teel maksuhalduri korraldusele antud vastusele (t. lk. 72-73), Säästva Metsamajandamise Keskus OÜ finantsjuhi J. K (K) 15.03.2012 e-maili teel maksuhalduri 3 korraldusele antud vastusele (t. lk. 71), OÜ Corora Grupp 23.12.2011 arvele (t. lk. 74 pöördel) ning vahendusteenuse eest tasumisele panga vahendusel, mida kinnitab OÜ Grundar Puit AS Swedbank konto väljavõte (t. lk. 123, kanne nr. 335).
6. Samas vaidlevad pooled selle üle, kas kaebajale sai lisaks OÜ-le Corora Grupp samade kinnistute müügitehingut Säästva Metsamajandamise Keskus OÜ-le vahendada ka OÜ Tom Car. Oma järelduses OÜ Tom Car 27.12.2011 arve fiktiivsuse ning OÜ Tom Car ja OÜ Grundar Puit vahel väidetud vahendustehingu puudumise kohta tugines maksuhaldur just eeltoodud, OÜ Grundar Puit ning Säästva Metsamajandamise Keskuse OÜ vahelist vahendusteenuse osutamist tõendavatele tõenditele, kuid ka vastuoludele OÜ Grundar Puit juhatuse liikme A. K 14.03.2012 seletuse (t. lk. 65-67) ning ülalviidatud tõendite vahel, mis kinnitavad vahendusteenuse osutamist OÜ Corora Grupp poolt. Lisaks on maksuhaldur maksuotsuses tuginenud ka asjaolule, et OÜ Tom Car juhatuse liige M K ei olnud maksuhaldurile selgituste andmiseks kättesaadav. Haldusasja materjalidest nähtub, et maksuhaldur saatis kontrolli käigus 21.02.2012 tähtkirjaga OÜ-le Tom Car korralduse kohustusega maksuhalduri juurde ilmuda ning OÜ Tom Car ja OÜ Grundar Puit vaheliste tehingute kohta teavet anda ja tõendeid esitada, kuid viimane täitis korralduse vaid osaliselt, st. teabe andmiseks maksuhalduri juurde ei ilmunud (vt korraldus t. lk. 56 ning maksuotsus, t lk. 44). Kohtuistungil selgitas vastustaja, et OÜ Tom Car esitas maksuhaldurile vaid tõendid tehingu vahendamise kohta – arve ja sularahas tasumise tõendi (kohtuistungi protokolli lk. 11). 02.05.2012 tähtkirjaga OÜ-le Tom Car saadetud korraldus (t. lk. 64) jäi viimase poolt samuti täitmata (vt. maksuotsus, t. lk. 44 pöördel). Maksuotsusest ilmneb, et M K ei olnud maksuhaldurile ka telefoni teel kättesaadav (t. lk. 44 pöördel). Eeltoodud tõendite põhjal kogumis tuvastas maksuhaldur tehingu mittetoimumise OÜ Grundar Puit ning OÜ Tom Car vahel.
7. Kaebaja heidab maksuhaldurile kaebuses ette uurimispõhimõtte rikkumist, mille tulemusena võis maksuhaldur jõuda maksuotsuses ebaõigele seisukohale ning maksuotsuse õigusliku aluse motiveerimispuudustele, mis toovad kaebaja arvates kaasa maksuotsuse õigusvastasuse. Kohus võtab järgnevalt seisukoha kaebaja väidete osas.
8. Maksuhalduri uurimispõhimõte tuleneb

§-st 11.

§ 11

lg 1 kohaselt on maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid.

§ 11

lg 2 kohaselt otsustab maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega. 16. Kohus on seisukohal, et maksuhaldur rakendas OÜ Tom Car ning OÜ Grundar Puit vahelise vahendusteenuse kontrollimisel uurimispõhimõtet piisaval määral.

§-st 11 koosmõjus

§-ga 10, mis sätestab maksuhalduri ülesande maksude arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollimisel ning tasumisele kuuluva maksusumma arvestamisel ja määramisel, tuleneb maksuhaldurile kohustus otsustada maksusumma määramine juhul, kui maksu määramiseks piisavad tõendid on kogutud. Sealjuures viib maksuhaldur menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse (

§ 10lg 3).

Kohus märgib, et kaebaja seadusliku esindaja suulistest ütlustest maksumenetluses (t. lk. 66) ei saa järeldada, et kaebajale osutasid Säästva Metsamajandamise Keskuse OÜ-ga lepingu sõlmimiseks vahendusteenust kaks vahendajat. See ei nähtu ka OÜ Corora Grupp vastusest (t. lk. 73) ega Säästva Metsamajandamise Keskuse vastusest (t. lk. 71). Kahe vahendaja kasutamist ei 4 kinnita kaebaja ka 18.06.2012 eriarvamuses kontrollaktile (t. lk. 51-52). Eeltoodust tulenevalt ei pidanud maksuhaldur maksumenetluse käigus kontrollima versiooni, mille kohaselt oli kaebajal kinnistute müügil kaks vahendajat. Kohus märgib, et kahe vahendaja kasutamist ühe ja sama objekti müügil tuleb pidada pigem ebatraditsiooniliseks kui tavapäraseks müügiobjekti vahendamise viisiks, mistõttu juhul, kui kaebaja soovis väita ning tõendada sellise vahendusviisi kasutamist, lasus temal ka vastava väite esitamise ja tõendamise koormus. Kohus nõustub vastustajaga selles, et

§ 56

lg 1 kohaselt on maksukohustuslasel maksumenetluses kaasaaitamiskohustus – kohustus teatada maksuhaldurile kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Kaebaja enda kaasaaitamiskohustust maksumenetluses antud asjaolu osas ei täitnud. Kohus nõustub maksuhalduriga selles, et maksumenetluse käigus maksuhalduri poolt kogutud tõenditest ilmneb vaid ühe vahendaja – OÜ Corora Grupp kasutamine kinnistute müügitehingus.

1. Kohtuistungil kuulas kohus täiendavalt üle OÜ Corora Grupp endise juhatuse liikme A. S ning OÜ Tom Car juhatuse liikme M. K, kes on äriregistri andmetest nähtuvalt alates 02.10.2012 ka OÜ Corora Grupp juhatuse liige. M. K ütlustest nähtub, et OÜ Tom Car vahendas OÜ Grundar Puit kinnistuid edasimüügi vahendamiseks OÜ-le Corora Grupp, kuid ise OÜ-ga Säästva Metsamajandamise Keskus ei suhelnud (t. lk. 136-139). A. S ütlustest aga selgub, et tema vahendas M. K poolt talle edastatud kinnistuid J. Kle, kes esindas Säästva Metsamajandamise Keskust ning ise OÜ-ga Grundar Puit ei suhelnud (t. lk. 141-142).
2. Kohus on seisukohal, et eeltoodud tunnistajate ütlused ei lükka ümber maksuhalduri poolt maksuotsuses tehtud järeldusi selle kohta, et kinnistute müüki Säästva Metsamajandamise Keskusele vahendas vaid OÜ Corora Grupp ja mitte OÜ Tom Car. Kuigi tunnistajate kohtuistungil antud ütlused olid omavahel haakuvad, on need vastuolus kaebaja seadusliku esindaja varem maksuhaldurile antud ütlustega. Nimelt selgitas kaebaja juhatuse liige OÜ Tom Car kasutamist vahendajana maksuhaldurile antud ütlustes järgmiselt: „Olen ka enne müünud OÜ-le Säästva Metsamajandamise Keskus, siis oli ka M K vahendaja, kuid ma ei mäleta, mis firmat ta siis esindas. Tal on olnud erinevaid firmasid. M K tundis volitatud isikut J K’e, kes esindas OÜ-d Säästva Metsamajandamise Keskus. Mina teda ei tundnud, seega ei saanud ka
3. a. detsembris toimunud tehinguid teha otse OÜ-ga Säästva Metsamajandamise Keskus“ (t. lk. 66). Seega saab kaebaja seadusliku esindaja ütlustest järeldada nii seda, et M K suhtles otse OÜ-ga Säästva Metsamajandamise Keskus kui ka seda, et kui see nii oli, puudus kaebajal vajadus teise vahendaja järele. M K aga eitas kohtuistungil Säästva Metsamajandamise Keskusega suhtlemist, selgitades, et pakkus kinnistuid vaid A. Sle (t. lk. 136). Seega on kaebaja seadusliku esindaja maksuhaldurile antud ütlused ning M. K kohtuistungil antud ütlused omavahel vastuolus.
4. Usutavateks ei saa pidada ka A. S kohtuistungil antud ütlusi. Kuigi tunnistaja selgitas kohtuistungil, et ta tunneb kaebaja seaduslikku esindajat isiklikult juba 2003.,
5. või
6. aastast (t. lk. 141) ning maksuhaldurile 15.03.2012 antud vastusest korraldusele selgub, et isik oli varem OÜ-ga Grundar Puit ka tehinguid teinud (viidatud vastuses selgitab A. S: „Mina, A. S, olen vahendanud OÜ Grundar Puit metsakinnistuid OÜ-le Säästva Metsamajandamise Keskus“, t. lk. 73), ei suhelnud tunnistaja enda väitel OÜ-ga Grundar Puit enne kui alles arvet esitades (t. lk. 141-142). Samal põhjusel on ebausutav on ka kaebaja suutmatus, kinnistute vahendamise osas otse A. Sga läbi rääkida. Kohtuistungil vastas kaebaja seaduslik esindaja kohtu küsimusele, miks ta ainult ühte vahendajat (st. A. Sd) ei kasutanud järgmiselt: „Mina ei teadnud, et tema seal on“. Ka selgitas kaebaja seaduslik esindaja, et ta ei pakkunud kinnistuid otse A. Sle vahendamiseks. Vastuseks kohtu küsimusele, millal sai kaebaja seaduslik esindaja teada, et tal on kaks vahendajat, selgitas A. K: „M ütles mulle, et seal on inimene veel vahel, kes tahab saada raha“ 5 (t. lk. 144). Kohus leiab, et on ebausutav, et kuni arve esitamiseni kaebaja teise vahendaja, A. S, olemasolust midagi ei teadnud (vt kaebaja selgitus t. lk. 144) ning A. S ei teadnud midagi sellest, kelle kinnistuid ta OÜ-le Säästva Metsamajandamise Keskus vahendab (vt A. S ütlusi t. lk. 142). Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt leidnud, et ütluste ja seletuste usaldusväärsuse kontrollimisel on oluline muu hulgas hinnata ka neis väljendatud asjaolude „elulist usutavust“ ehk seda, milline on ütlustes ja seletustes kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus (Riigikohtu halduskolleegiumi 24.01.2011 otsus asjas nr. 3-3-1-73-10, p 24 ning 19.05.2009 otsus asjas nr. 3-3-1-32-09, p 19). Kohus on seisukohal, et üldiselt tõenäoliseks ei saa pidada tehinguid teinud isikute vastuolulisi ütlusi tehingute kohta juhul, kui tehingud poolte vahel toimusid. Ka ei saa üldiselt tõenäoliseks pidada kaebaja suutmatust, suhelda kinnistute vahendamise osas otse A. Sga, kellel pidid kaebajaga enda kinnitusel olema otsekontaktid juba 2003.,
7. või
8. aastast. Ka ei saa pidada üldiselt tõenäoliseks seda, et kaebajal kui kasumit taotleval äriühingul oli täiesti ükskõik, kui mitu vahendajat tema kinnistute müügil on ning kui suurt vahendustasu ta peab kinnistute vahendamise eest maksma.
9. Lisaks eeltoodud vastuoludele isikute ütlustes, tuleb oluliseks pidada ka OÜ Tom Car
10. a majandusaasta aruandest nähtuvaid andmeid. OÜ Tom Car
11. a. majandusaasta aruande tegevusaruandest nähtub, et OÜ Tom Car põhitegevusalaks
12. aastal oli autode remont, hooldus ja müük. Majandusaasta aruande lisast 2 „Müügitulu“ nähtub, et
13. aastal oli OÜ Tom Car müügitulu kokku 324 543 eurot, millest sõiduautode ja väikebusside müük moodustas 318 744 eurot ning rent 5799 eurot (aruande lk. 9). Seega ei kajastanud OÜ Tom Car vahendusteenuse osutamist enda majandusaasta aruande müügitulus ega ka kasumiaruandes. Kohtuistungil ei osanud kaebaja tehingu majandusaasta aruandes kajastamata jätmist selgitada (t. lk. 139). Asjaolu, et OÜ Corora Grupp tegeleb, vastupidiselt OÜ-le Tom Car, metsa vahendusega, nähtub nii viimase
14. a. tegevusaruandest kui ka majandusaasta aruande lisast 9 „Müügitulu“, millest nähtub
15. aastal kinnisvara vahendamine summas 40 000 eurot. Ka eeltoodud tõendid toetavad maksuhalduri järeldust selle kohta, et OÜ-le Grundar Puit osutas vahendusteenust vaid OÜ Corora Grupp, mitte OÜ Tom Car. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et maksuhaldur asus vaidlustatud maksuotsuses asjaosaliste tehinguid hinnates õigele seisukohale selles, et OÜ Grundar Puit ning OÜ Tom Car vahelist vahendustehingut ei toimunud. Arvestades äriühingute juhatuse liikmete omavahelist ammust tutvust ja tihedaid sidemeid (A. S ütluste kohaselt tunneb ta kaebaja seaduslikku esindajat 2003.,
16. või
17. aastast ning M. Kt umbes 20 aastat, vt t. lk. 141), mis väljendus ka kohtuistungil ilmnenud kooskõlastatud ütluste andmises, on vastustaja maksuotsuses õigesti järeldanud ka seda, et OÜ Grundar Puit oli teadlik asjaolust, et OÜ Tom Car rekvisiitidega arvel näidatud teenust ei ole soetatud OÜ-lt Tom Car ning arve on koostatud vaid maksueelise saamise eesmärgil (maksuotsuse lk. 5). Eeltoodust tulenevalt on õige ka maksuhalduri poolt kogutud tõenditele antud järeldus, mille kohaselt on OÜ Grundar Puit teadlikult kasutanud fiktiivset OÜ Tom Car arvet oma raamatupidamis- ja maksuarvestuses (maksuotsuse lk. 5).
18. Kaebaja leiab, et maksuotsus ei vasta

§ 46

lg 3 p-s 5 sätestatule, kuna maksuotsus on õiguslikult põhjendamata ning puudub motivatsioon

§ 84kohaldamise kohta.

Kohus nõustub kaebajaga küll selles, et maksuotsuses puudub motivatsioon

§ 84

kohaldamise kohta, kuid ei nõustu kaebaja sellest tuleneva järeldusega maksuotsuse õigusliku motiveerimatuse osas, kuna maksuotsusest ilmneb selgelt, et maksuhalduri viide

§-le 84 on ebaõige ning haldusakti andmise tegelik õiguslik alus on toodud maksuotsuse p-s 2.

§ 46

lg 3 p 5 kohaselt peavad haldusaktis sisalduma haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Maksuotsuse p-s 1.1 selgitab maksuhaldur vastuseks kaebaja eriarvamusele järgmist: „Maksuhaldur on lähtunud

§-s 11 sätestatud uurimisprintsiibist ja

§-s 84 väljendatud tehingu majandusliku sisu tuvastamise põhimõttest“ (lk. 2). Kohus nõustub kaebajaga selles, et 6 maksuotsuses puuduvad muud viited

§-le 84. Ainuüksi sellest ei saa aga järeldada maksuotsuse õigusliku aluse puudumist. Maksuotsusest nähtuvalt määras maksuhaldur kaebajale tasumiseks tulumaksu, tuginedes maksu määramisel

§ 85lõikele 4, § 92 lõike 1 punktile 2, Tu

MS § 1 lõikele 3, § 51 lõikele 1, lõike 2 punktile 3, § 3 lõikele 2, § 4 lõike 11 punktile 1 ning § 54 lõikele 4. Seega võib järeldada, et vastuseks kaebaja eriarvamusele esitatud viide

§-le 84 ei olnud maksuotsuse andmise tegelikuks õiguslikuks aluseks ning maksuhalduri vastav viide oli ebaõige.

§ 84

sätestab: „Kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule“. Riigikohus on leidnud, et

§ 84

rakendamiseks peab objektiivsetest asjaoludest olema võimalik järeldada, et tehingute ja toimingute peamine eesmärk on maksueelise saamine ning tegevusel puuduvad muud majanduslikud põhjendused (halduskolleegiumi 4. novembri 2009. a otsus asjas nr. 3-3-152-09, p 18). Ka on Riigikohus leidnud, et

§ 84

kohaldamine on õigustatud juhul, kui tegemist on tehingutega, millel puudub majanduslik sisu ning mille eesmärk on vältida maksude tasumist (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr. 3-3-1-23-09, p 12;
3. aprilli
4. a otsus asjas nr. 3-3-1-15-11, p 12). Seega saab

§ 84

rakendamine kõne alla tulla juhul, kui puudub kahtlus selles, et tehing toimus, kuid kahtlus on tehingu tingimuste vastavuses tehingu tegelikule majanduslikule sisule. Käesoleval juhul tuvastas maksuhaldur, et tehingut OÜ Tom Car ning OÜ Grundar Puit vahel ei toimunud. Seega puudus maksuhalduril ka vajadus OÜ Tom Car ning OÜ Grundar Puit vahelise tehingu suhtes

§ 84rakendamiseks.

22. Haldusmenetluse seaduse § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Nii HMS § 56 lg 2 kui ka

§ 46

lg 3 p 5 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Riigikohus on leidnud, et haldusakti motiveerimine on haldusakti õiguspärasuse oluline eeldus (vt Riigikohtu

1. oktoobri 2007 otsus haldusasjas nr. 3-3-1-39-07, p 9). Haldusakti põhjendamine on üldine nõue, mis peab tagama põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (
2. mai
3. otsus haldusasjas nr. 3-3-1-14-00). Kui haldusakti adressaat ei tea haldusakti andmise tegelikke põhjuseid selle andmise hetkel, siis ei ole tal efektiivselt ja argumenteeritult võimalik vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Läbi haldusakti õigusliku ja faktilise aluse saab isikule selgeks, miks just selline haldusakt tema suhtes anti. Vastasel korral võib haldusakti õigusliku ja faktilise alusel otsimine kanduda üle kohtumenetlusse. Sellisel juhul ei kontrollita enam haldusorgani tegevust, vaid otsitakse põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks (Riigikohtu
4. novembri
5. a otsus haldusasjas nr. 33-1-49-08, p 11). Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul pidi kaebajale olema maksuotsuse p-s 2 toodud motivatsiooni põhjal selge, millisel õiguslikul alusel talle tasumiseks tulumaks määrati, mistõttu tal oli võimalus maksuotsust efektiivselt ja argumenteeritult vaidlustada. Asjaolu, et maksuotsuse p-s 1.1 viitas maksuhaldur ebaõigesti

§-le 84, ei saanud kaebajat viia maksuotsuse õigusliku aluse osas eksiteele, kuna maksuotsuse punkti 1.1 ei saa pidada maksuotsuse osaks, mille eesmärgiks on põhjendada tulumaksu määramise õiguslikku alust. HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Käesoleval juhul on ilmne, et viide

§-le 84 ei saanud mõjutada asja otsustamist. 23. Eeltoodud kaalutlustel jääb kaebus rahuldamata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. 7 Tiina Pappel kohtunik 8