Obsah (5)

3-12-2380 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 30. august 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-2380 Haldusasi J.S.i (

§ 180lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

KAEBUSE ASJAOLUD

Tallinna Vangla direktori asetäitja 09.12.2011 käskkirjaga nr 1266 rakendati J.S. abitöölisena majandustöödele alates 05.01.2012 kuni 04.07.
Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 14.06.2012 käskkirjaga nr 343 rakendati J. S. täiskoormusega abitöölisena majandustöödele alates 05.07.2012 kuni 04.01.
J. S.i töö sisuks oli vanglavormide parandamine ning tema töötamise koht asus alates 05.01.2012 hoones, mille kõrvale on rajatud vanglateenistujate suitsetamiseks 1 3-12-2380 ettenähtud koht. 22.08.2012 käskkirjaga kõrvaldati kaebaja distsiplinaarmenetluse ajaks töölt ning edaspidi kaebajat käskkirjaga 343 määratud tööle lubatud ei ole.
14.09.2012 esitas J.S. Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse summas 4000 eurot seoses sellega, et ta oli sunnitud väidetavalt tervist kahjustavates tingimustes töötama.
06.11.2012 vastusega nr 5-18/38113-1 jättis vangla J.S.i taotluse rahuldamata, leides, et mittevaralise kahju tekkimine J.S.il ei ole tõendatud.
12.11.2012 esitas J.S. Tallinn Halduskohtule kaebuse, milles nõuab Tallinna Vanglalt 4000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamist. KAEBAJA SEISUKOHAD
Kaebuse kohaselt sõlmis vangla kaebajaga 14.06.2012 töölepingu, milles puudusid töökoht ja eriala. Kaebaja väidete kohaselt oli tema töökohaks olnud kabinet väike, kohutavas olukorras ning asus päikese poole, kuid kaebaja oli sunnitud hoidma akna suletuna, kuna akna ees asub kuni 5 meetri kaugusel suitsetamiskoht kogu vangla administratsioonile. Kaebaja ei pöördunud selle probleemiga arstide ega vangla poole, tuues põhjenduseks selle, et vastasel juhul oleks ta vallandatud. Kaebaja möönab, et on ise suitsetaja ning on seda olnud üle 20 aasta, kuid alates
aastast ei suitseta kaebaja intensiivselt – päevas kulub vaid 4 sigaretti. Kuna kinnipeetavatel on võimalik suitsetada vaid kaks korda päevas (hommikuse ja õhtuse jalutuskäigu ajal), ei saa selle asjaoluga, et kaebaja on suitsetaja, õigustada tema poolt tubakasuitsu sissehingamise talumist töö ajal, mil tal endal ei ole lubatud suitsetada. Kaebaja arvates oleks vangla pidanud neid asjaolusid ette nägema ning rajama vangla administratsioonile suitsetamiskoha elu- ja tööhoonetest kaugemal. Kaebaja rõhutab, et tubakasuits on tervisele kahjulik. Kaebaja märgib veel, et kuna ta põeb kroonilist bronhiiti, on tal vaja hingata värsket õhku. Kaebaja leiab, et kuna ta töö ajal pidi suitsu sisse hingama, siis oli tegemist tema piinamisega, kuna suitsuhais tekitas temas pidevat soovi suitsetada. Sellisel viisil kahjustas vangla kaebaja arvates tema tervist. VASTUSTAJA SEISUKOHAD
Tallinna Vangla peab kaebust põhjendamatuks ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja viitab kinnipeeturegistri andmetele, mille kohaselt on kaebaja ise suitsetaja, mistõttu jalutuskäikude ajal saab ta ise suitsetada ning tubakasuitsu sisse hingata. Vangla selgitab, et kaebaja töökoht asus ruumis, mille akent on võimalik avada. Nimetatud aken asub vanglateenistujate suitsetamiskohast 6,2 meetri kaugusel. Suitsetamiskoht asub vabas õhus, mistõttu õhk vahetub seal pidevalt. Sellest tulenevalt olid kaebajale tagatud töötingimused, mis on kooskõlas kehtiva õigusega ning ta ei olnud sunnitud suitsuhaisu taluma. Vastustaja ei pea põhjendatuks kaebaja väidet, et kui ta oleks avaldanud rahulolematust töötingimustega, siis oleks ta töölt vabastatud, kuna kinnipeetava töölt vabastamise alused on reguleeritud justiitsministri 07.02.2007 määrusega nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ ja viidatud määrusest sellist alust kinnipeetava töölt vabastamiseks ei tule. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb kannatanule kohustus hoida ära kahju tekkimist. 2 3-12-2380 Vastustaja viitab ka Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-34-05 ja 3-3-1-27-02, märkides, et käesoleval juhul ei ole tõendatud kahju tekkimine kaebajal, samuti ei viita faktilised asjaolud olukorrale, mille suhtes kohtupraktikas peetakse mittevaralise kahju hüvitamise nõuet põhjendatuks. Mitte igasugune üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vastustaja palub kohtul jätta kõrvale kaebaja pretensioonid kabineti suuruse ja olukorra ning töökoha varustuse ja sisustuse osas, kuna neid asjaolusid tõstab kaebaja esmakordselt esile alles kohtumenetluses. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja hinnanud asjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel.
Esmalt märgib kohus, et kuna töötamiskoha kabineti suurust ja halba varustust või vastavust tegelikule töömahule ei ole kaebaja vastustaja juures eelnevalt vaidlustanud ning sellised asjaolud toob kaebaja esmakordselt esile alles kohtumenetluses, vanglale esitatud taotluses vastavaid etteheiteid kaebaja välja ei toonud, siis jätab kohus need

§ 47lg 1 ja Vang

S § 11 lg 8 alusel tähelepanuta. Vastavalt kinnitab seda kaebaja esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue, mille kaebaja esitas vanglale lahendamiseks; kaebaja koostas nõude 14.09.2012 ja see on registreeritud vastustaja juures 18.09.2012 (tlk 20 ja 17). Kahjunõudes vanglale märgib kaebaja, et ta pidi viibima tervist kahjustavas keskkonnas pikemat aega, ta ei saanud töökohal viibides avada õhutusakent, et hingata värsket õhku, sest aknast ca 5 m kaugusel asub vanglateenistujate suitsetamiskoht. Kaebaja väitis, et olenemata sellest, kas aken oli suletud või avatud, oli tunda suitsu- ja vinguhaisu, mida ta oli sunnitud sisse hingama vastu oma tahtmist ja sellest tulenevalt viitab kaebaja tervise kahjustamisele.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja töötas vanglas kabinetis, mille vahetus läheduses asus vanglateenistujate suitsetamiskoht. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kaebaja on suitsetaja. Pooled vaidlevad selle üle, kas vangla on kaebajale taganud nõuetekohased töötingimused, kui töökabineti aken asus vangla töötajatele rajatud suitsetamiskoha läheduses ning kas vangla tegevuse tulemusena on kaebajale tekkinud mittevaraline kahju.
Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 ning võlaõigusseaduse § 128 lg-st 5 tulenevalt peavad mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks olema korraga täidetud järgmised eeldused: - asutuse tegevus peab olema olnud õigusvastane; - asutuse tegevus peab olema tekitanud mittevaralise kahjuna käsitatava füüsilise või hingelise valu või kannatuse; - tegevuse ja kahju vahel peab esinema põhjuslik seos; - kahju ei ole kõrvaldatav muude õiguskaitsevahenditega; - asutuse tegevus peab olema alandanud isiku väärikust, kahjustanud tema tervist, võtnud talt vabaduse, rikkunud tema kodu või eraelu puutumatust või sõnumi saladust või teotanud tema au või hea nime; - isiku õiguste rikkumine peab olema olnud süüline (vt Tartu Ringkonnakohtu 16.09.2011 otsus haldusasjas nr 3-10-1604, p 8).
VangS § 39 lg 1 sätestab, et kinnipeetava töötingimused peavad vastama töökaitseseadustega kehtestatud nõuetele, välja arvatud vangistusseadusest tulenevad 3 3-12-2380 erisused. Vanglateenistus on kohustatud kindlustama kinnipeetava elule ja tervisele ohutud töötingimused. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 3 kohaselt ei või töökeskkonnas (ümbrus, milles inimene töötab) toimivad füüsikalised, keemilised, bioloogilised, füsioloogilised ja psühholoogilised tegurid ohustada töötaja ega muu töökeskkonnas viibiva isiku elu ega tervist. Sama seaduse § 6 lg 4 järgi tuleb tagada töökohtade varustatus värske õhuga.
Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja töötingimused oleks tema tervist ohustanud. Samuti oli tagatud töökoha varustatus värske õhuga, kuna kaebaja töökohas oli võimalik akent avada. Töökaitset puudutavate normide mõtte kohaselt peaks töötaja olema kaitstud ka väljastpoolt töökeskkonda tulenevate mõjutuste eest, kui need töökeskkonda mõjutavad. Seega peaks tööandja arvestama ka näiteks sellega, et kui suitsetavatele töötajatele on töökohas loodud suitsunurk, siis suitsupausi pidavad töötajad ei häiriks teisi töötajaid.
Tubakaseaduse § 30 lg 1 kohaselt otsustab sama seaduse §-s 29 nimetamata juhtudel ruumis või piiratud maa-alal suitsetamise lubamise vastavalt ruumi või piiratud maaala valdaja enda äranägemisel. Seega otsustab vangla, millisel alal võimaldada suitsetamist. Käesoleval juhul on suitsetamiskoht rajatud väljapoole vanglahoonet, mis tähendab, et tubakasuits läheb otse välisõhku.
Kuna suitsetamiskoht asus kaebaja töökoha aknast umbes 6 m kaugusel, täpsustatud mõõtmistulemustel 6,2 m kaugusel (vastustaja vastus kohtunõudele 21.06.2013 tlk 132), siis kaebaja võis näha suitsetavaid isikuid, kuid see veel ei too kaasa TTOS või tubakaseadusega sätestatud nõuete rikkumist. Kaebuse esitaja on kinnipeetav, kes vangla tingimustes peab arvestama, et ta ei saa suitsetada mitte igal ajal ja saab seda teha üksnes määratud ajal ja kohtades, samas saavad vanglatöötajad suitsetada neile rajatud suitsetamiskohtades, mistõttu töötajate suitsetamine selleks ettenähtud kohas ei ole kaebajale suunatud piinamine nagu seda kaebaja ekslikult märgib. Kaebaja peab vanglas asudes nii või teisiti nägema ja kogema ka muid töötajate tegevusi, mis kinnipeetavale on keelatud, kuid see veel ei tähenda, et vangla on asunud kaebajat nn piinama ja ei saa väita, et tubakaseaduse nõuetele vastava suitsetamiskoha rajamisega ei ole tagatud temale töötamiseks vajalikke tingimusi. Kuigi kaebaja on märkinud vastuseks 29.01.2013 kohtumäärusele (tlk 90), et ta suitsetavaid töötajaid nähes mõtles ise pidevalt suitsetamisele, „närvid olid piiri peal“, see oli „moraalselt ränk“, see oli „reaalne piinamine“, sellisel „moel tekitas vangla juhtkonna suitsetamine kahju“ tema tervisele, nähtub kaebaja vastusest kohtule 14.06.2013 (tlk 125), et ta ka praegu näeb oma kambri aknast, kuidas 500 m või 900 m kaugusel vangla töötajatele rajatud teises suitsetamise kohas tehakse suitsu ja kaebaja märgib, et see ei sega kinnipeetavaid. Seega nähtub, et kaebaja on vastuoluline, kuna ühe suitsetamiskoha suhtes on tal etteheited selle kohta, et ta peab nägema suitsetamist ja see on piinav, teise suitsetamiskoha suhtes aga jääb ta seisukohale, et see ei sega kedagi ehkki kohtule nähtub kaebaja väitest, et ta näeb ka teise suitsetamise koha puhul sama tegevust. Tubakaseadusest ega ühestki muust seadusest ei tulene, et suitsetajaid tuleks suitsetamise ajal nö teiste isikute pilkude eest ära peita. Samas märgib kohus, et kaebaja on edasiselt vastuoluline ka selles, et kui vastupidiselt eelmärgitule ta leiab, et tervisele tekitas kahju hoopiski suitsu sissehingamine ja seda kinnitavat väidetavalt ka tema esitatud ekspertuuringute kirjeldus (tlk 79-84), ei oleks asjakohane viidata piinadele, mida põhjustas suitsetajate tegevuse nägemine. Kaebaja poolt esitatud ekspertuuringute kirjelduses ei ole märgitud, et kaebajal oleks 4 3-12-2380 tuvastatud kroonilist bronhiiti, kuigi kaebaja on bronhiiti põdenud. Viidatud uuringud ei saa kuidagi kinnitada, et kaebajale tekitati piina. Esitatud andmetest ei nähtu, et kaebaja oleks selle dokumendi esitanud vanglale tema kahjunõude arutamisel, mis aga ei takistanud vanglal võtta seisukohta, kas kaebajale võidi põhjustada tervisele kahjulikke tagajärgi. Vangla selliseid tagajärgi ei tuvastanud.
Kaebaja viited sellele, et ta on põdenud bronhiiti, vastab iseenesest tõele, kuna eelmärgitud kokkuvõttest nähtub, et kaebaja on bronhiiti põdenud. Kaebaja esitatud kokkuvõte tugineb meditsiinidokumentidele, mis on vanglal olemas. Bronhiidi põdemist märgib ära vanglas olemasolev med-kaart ning vangla ongi kaebajale selgitanud, et tervisekaardi andmetel kaebaja ei ole töötamisega seotud ajal bronhiiti põdenud ja bronhiiti põdes ta varasemalt, kuid bronhiiti ei saanud põhjustada ametnike suitsetamine selleks ettenähtud kohas. Kaebaja poolt kohtule esitatud dokumendi sisu uurides nähtub, et kokkuvõttes ei märgita, et kaebaja põeks bronhiiti mingil kindlal põhjusel, sj halbadest töötingimustest tulenevalt, ja nagu nähtub, on kaebajal diagnoositud bronhiit ammu enne käesolevat sündmust. Dokumendi kokkuvõttes lk 7

(8)(tlk 84) märgitakse selgelt, et 06.01.2010 on teostatud kopsude korduv röntgenkontroll, andmed on patoloogilise leiuta. Vanglal ei olnud kohtule vastamisel põhjust kahelda meditsiinikaardi andmetes, mis kaebaja töötamise perioodil bronhiidi põdemist ei kajastanud, seega ei saanud vangla oma lahendis jõuda ka järelduseni, et kaebaja on töötamise ajal saanud bronhiidi või põdenud bronhiiti. Vangla ei ole eksinud, kui ta on märkinud, et tervise kahjustamise kohta andmeid ja tõendeid ei esitatud ning arvates 01.01.2012 ei ole diagnoositud kaebajal haigust, mida saaks seostada suitsu- ja vingugaasi sissehingamisega.

Kaebaja on veel väitnud, et töökabinetis ta tundis pidevalt suitsu- ja vingugaasi. Selline väide tuli vanglale üllatuslikuna, kuna nähtub, et vanglale ei olnud saabunud ühtegi signaali sellest, et töötajatele rajatud suitsetamisekohast võiks suits liikuda kabinettidesse. Nii on vastustaja ka täiendavalt uurinud ja märkinud kahjunõude lahendis, et kõrvalkabinetis, mille aken on samuti suitsetamiskoha läheduses, ei ole töötaja suitsuvingu tundnud ja ametnik sai akent lahti hoida, sj ametniku tööruum asub suitsetamiskohale lähemal. Seda kinnitavad ka kohtule esitatud fotod sündmuspaigast ja neilt nähtub, et suitsetamiseks rajatud varjualune jääb lähemale sellele töökabinetile, mis on kaebaja töötamisruumi kõrval. Kohus siinkohal märgib, et on väheusutav, et vangla oleks hoidnud töötajaid, sj ametnikke, tingimustes, mil neil tuleks sisse hingata suitsuvingu ja juhul, kui selline suitsuving oleks esinenud, et siis oleks vangla jätnud selle juba varasemalt tähelepanuta. Samas nähtub, et kabinettides pidid valitsema samasugused tingimused või vähemalt olid kaebaja töötamiseks ettenähtud ruumil eelised, kuivõrd tema töötamiseks ettenähtud ruum asus suitsetamisekohast kaugemal. Isegi oletades, et kui kaebaja tööruumini võinuks jõuda mingil põhjusel, nt erilistest ilmastikutingimustest tingitult tuulesuuna mõjul suitsulõhna, ei saanud see olla pidev või alaline nähtus, et põhjustada kahjulikke tagajärgi kaebaja tervisele. Samas kaebaja sellist olukorda ise ei kirjelda, mistõttu võib järeldada, et kõrvuti asetsevate kabinettide tingimused peaksid olema sarnased. Kohus ei pea usutavaks kaebaja paljasõnalist väidet, et avades oma töökohas akna, pidi kaebaja sisse hingama tubakasuitsu ja seda pidevalt, mis võinuks tema tervist kahjustada. Tõendatud on, et töötajate suitsetamiskoht asus tööruumi aknast piisavalt kaugel, st et sellise vahemaa peal pidi suits enne aknani jõudmist välisõhku hajuma. Esitatud andmetest nähtub, et suitsetamiseks oli rajatud spetsiaalne koht nii, et suits 5 3-12-2380 väljub välisõhku. Suitsetamisel eralduvad kahjulikud gaasid/ained peaksid loogiliselt hajuma juba 3 m raadiuses ja ei ole usutav, et suitsetamisel eralduvad gaasid või suitsuhais oleks tuntav veel 6,2 m pealt ja avaldaks mõju ka siseruumile, sj suletud akna korral. Praktiliselt ei oleks võimalik ühelgi suitsetajal suunata suitsetamisel suitsuvoogu 6m või 6,2 m kaugusele ka juhul, kui esineks mõnel isikul sellist pahatahtlust.
Kohus siinkohal selgitab, et suitsetamise keelu rakendamiseks seadusega on korraldatud arvukalt erinevaid arutelusid, nende arutelude kestel on avaldatud erinevaid seisukohti, millised meetmed kasutusele võtta, et tagada isikutele suitsuvaba keskkond. Kuna kaebaja ei ole ise esitanud mingeid andmeid sellest, kuidas saaks sigareti suits levida 6,2 m kaugusele, siis uuris kohus, kas on avaldatud teavet, milline peaks olema vahemaa, mil suitsetaja võiks teisi isikuid suitsetamisega häirida ja põhjustada kahjulike ainete levikut. Kohtule on olnud kättesaadav Sotsiaalministeeriumis
a koostatud Tubakapoliitika Roheline raamat (Internetis kättesaadav: http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/ASO/Alkoholi_ja_tubakapoliitika_rohelised_raamatud/Tubakapoliitika_roheline_raamat.pdf), siis märgib kohus, et sellesse kogutud uuringute ja andmete kohaselt on erinevates riikides peetud vajalikuks sisse seada suitsuvabad tsoonid/kaitsevööndid (selle raamatu lk 15, p 3.1), mis viitab ja aitab käesolevas asjas kohtule selgitada, et suits ei saaks levida kaebaja nimetatud viisil 6,2 m pealt siseruumi (suletud akna korral) või siis aknasse, kui see avatakse. Kuna selle raamatu andmetel on arutlustel olnud teemaks ka küsimus, kas suitsuvaba keskkonna tagamise meetmena rajada üldkasutatavate hoonete ukseavauste juurde vähemalt 3-6 m ulatuses suitsuvabad vööndid, siis saab kohus neist avalikustatud andmetest järeldada, et 3- 6 m peaks olema piisav vahemaa, mis tagab suitsuvaba keskkonna. Käesoleva vaidluse kontekstis tähendab see ühtlasi, et teiste isikute sigaretisuits kaugemale ei saaks levida. Samas ei esine seadustes nõuet, mille kohaselt peaks suitsetajatele mõeldud ruumid või suitsetamiseks mõeldud alad asuma teiste isikute eest varjatud kohtades ja nii, et keegi suitsetavat inimest ei näeks. Kaebaja heitis ette, et ta näeb suitsetavaid ametnikke ja see kahjustab tema tervist, millega kohus ei saa eeltoodust lähtudes nõustuda.
Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et passiivne suitsetamine ehk kaudne suitsetamine kahjustab isikute tervist ja igal isikul on õigus nõuda suitsetamise lõpetamist kohas, kus see pole lubatud, kuid antud juhul ei ole kaebaja administratsioonile sellist nõuet esitanud ja nagu nähtub, ei ole suitsetamiseks määratud koht rajatud seaduse nõudeid eirates. Kaebaja ei ole ise viidanud ühelegi normile või asjaolule, mis võiks kinnitada, et suitsetamiseks määratud koht ei vasta õigusaktide nõuetele. Kui kaebaja töötamiskohal oleks ka tegelikult olnud töötamiseks suitsetamise teemast tulenevalt ebasoodsad mõjud, siis oli kaebajal vajalik ja võimalik lõpetada väidetav ebasoodne olukord nõude esitamisega vanglale. Nõude esitamist ei välista vanglas kehtiv kord ja sellise nõude sai esitada ka seaduse alusel, kui esineks ka tegelikult põhjus keelata suitsetamine antud kohas. Lisaks märgib kohus, et ka TTOS § 14 lg 5 p 4 ja § 25 lg 1 viidates saab väita, et töötajad, kes leiavad, et nende tervis on seatud ohtu töökeskkonnas leviva tubakasuitsu tõttu, saavad pöörduda lisaks veel ka Tööinspektsiooni poole avaldusega järelevalve teostamiseks töökeskkonna ohutuse osas. Seega oli ja on kaebajal igal juhul tagatud nõuda endale ohutut töökeskkonda, kuid antud juhul kaebuse esitaja ei ole enne kahjunõude esitamist töökeskkonnast tulenevatele riskidele tähelepanu juhtinud, mistõttu ei ole etteheidetav, justkui oleks vastustaja jätnud oma kohustused täitmata. Vastustajal puudusid ja puuduvad senimaani andmed ja teadmised, et suitsetamiseks mõeldud koht võiks mõjutada 6 3-12-2380 eemal olevate kabinettide tingimusi ja kuna vangla ei olnud kaebajat häirivast probleemist teadlik, ei saanud vangla loogiliselt midagi kaebaja olukorra kontrollimiseks või parandamiseks ette võtta. Samas saab kohus järeldada, et kaebajat ei ole hoitud erinevates tingimustes võrreldes vangla ametnikega, seega ei saaks kohtul ja kaebajal tekkida ka kahtlustusi, et kaebajale sooviti põhjustada kannatusi. Kohus eeltoodust tulenevalt ei saa väita, et vangla oleks jätnud kaebajale tagamata normidele vastava töötamiskoha ja tõendamist ei leidnud, et vangla põhjustas kaebaja tervisele kahju või kutsus esile piinu/kannatusi.
Kahjunõude lahendamisel tuleb arvestada asjaoluga, et kaebaja ise ei juhtinud kordagi vangla tähelepanu sellele, et teda häirib aknast tulev suits või suitsuhais ning et selle tõttu ei saa ta värske õhu saamiseks akent avada. Kaebaja väide, et kui ta oleks sellele asjaolule vangla tähelepanu juhtinud, oleks ta töölt vabastatud, on põhjendamatu. Kohus nõustub kokkuvõtteks vastustajaga, et kaebaja ise ei ole teinud midagi, et väidetud kahju ära hoida. RVastS § 7 lg-st 1 aga tuleneb kannatanule kohustus hoida ära kahju tekkimine.
RVastS § 9 lg 1 alusel saab mittevaralise kahju hüvitamist nõuda siis, kui isiku tervist on kahjustatud. Käesoleval juhul ei ole kaebaja ära näidanud, et tema tervis oleks ka tegelikult kahjustada saanud. Kohus märgib siinkohal, et vastustaja viide Riigikohtu 26.05.2005 lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-34-05 („Moraalse kahju tõendatuks lugemisel peab olema selgeks tehtud, milles selline kahju seisneb, s.t missugused on õnnetuse mittevaralised kahjulikud tagajärjed hageja jaoks. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad.“) ei ole päris asjakohane, kuna viidatud otsuse tegemise aluseks olnud sündmused leidsid aset enne võlaõigusseaduse jõustumist ning mittevaralise kahju hüvitamist reguleeris
aasta tsiviilseadustiku üldosa seadus, mille alusel mittevaralise kahju hüvitamise põhimõtted erinesid kehtivatest põhimõtetest.
aastal jõustunud võlaõigusseaduse muudatuste kohaselt eeldatakse isikult vabaduse võtmise, isikule kehavigastuse tekitamise, tema tervise kahjustamise või muu isikuõiguse rikkumise, sealhulgas isiku au teotamise korral kannatanul mittevaralise kahju tekkimist, st mittevaralise kahju hüvitise nõudmiseks piisab ülaltoodud asjaolu äranäitamisest, põhjendada tuleb vaid kahju suurust.
Kaebaja väidete osas kohtule märgib kohus lisaks järgmist. Kui kaebaja tugineb ühelt poolt sellele, et pidi sisse hingama suitsu ning ühtlasi pidi ta seetõttu võitlema sooviga ise suitsetada, teisest küljest aga märgib kaebaja, et ei saanud suitsuhaisu tõttu akent avada, mistõttu ei olnud tema kabinetis piisavalt värsket õhku, siis nähtub, et kinnise aknaga ei olnud praktiliselt võimalik suitsetamisest tekkinud gaase sisse hingata. Puuduvad igasugused andmed, et suits tungis ja sai tungida kabinetti kinnise aknaga. Kui kaebaja ei avanud akent, siis ei saanud ta ka suitsu sisse hingata, kuna suitsu sissehingamiseks puudus sellest tulenevalt võimalus, seega ei saanud suitsu väidetav levimine põhjustada tagajärjena suitsu sissehingamist. Kaebaja väidetel ta põeb kroonilist bronhiiti, kuid eelnevalt kohus märkis, et on tõendatud, et kaebaja tema poolt näidatud töötamise ajal bronhiiti ei põdenud, diagnoositud ei ole ka nn kroonilist bronhiiti. Samas ei ole kaebaja väitnud, et kabinetti ei oleks saanud näiteks aeg-ajalt tuulutada; bronhiidi põdemisel ei olekski võimalik akent pidevalt terve tööpäeva jooksul lahti hoida, va soojal ajal. Arvates 22.08.2012 oli kaebaja töölt kõrvaldatud ning tegelik töötamise aeg ei olnud nii pikk nagu seda märgib kaebaja lähtudes nn töölepingute ajast, kuid nagu nähtub, oli ka soojal ajal kabineti võimaliku kuumuse korral kaebajal võimalus esitada administratsioonile vastav informatsioon, et leida 7 3-12-2380 lahendusi, kuidas kabinetti õhutada ja seda ka siis, kui tõepoolest oleks esinenud probleeme kabineti õhutamise küsimuses, sj tingitult suitsuhaisust.
Kaebaja seisukohtadest kohtule saab omakorda kokkuvõttes siiski järeldada, et teda häiris ennekõike asjaolu, et teised isikud saavad suitsetada igal ajal, kuid tema mitte ning kaebajale ei tekkinud tegelikke probleeme seotult suitsu sissehingamisega ega akna avamise võimatusega. Vastavalt on kaebaja ka ise kohtule märkinud, et „Seega on ilmne, et olen nikotiinisõltlane ning süstemaatilise suitsu vaheaegadel tahtsin väga suitsetada. Mõtlesin mitte tööle, vaid sellele, kui väga tahan suitsetada – närvid olid piiri peal, see on moraalselt ränk. Ja teatan, et see oli reaalne piinamine!!! Sellisel moel tekitas vangla juhtkonna suitsetamine kahju minu tervisele! Ja seda on võimatu mitte tunnistada“.
Kuna kaebajat häiris tegelikult asjaolu, et ta nägi ametnikke suitsetamas ja see tekitas temas väidetult piina, siis leiab kohus, et eelmärgitu võis kaebajas tekitada ebamugavustunnet, kuid see ei too vältimatu tagajärjena kaasa tervisekahju, mida tuleks hüvitada rahaliselt. Vanglatöötajatele kehtib töötamisel paljudes tegevustes teistsugune kord ning nõuded, mis kaebajale ei laiene, ometi ei tähenda see seda, et kui töötajale samasugused piirangud ei laiene, et siis tekitatakse kaebajale igakordselt piinu. Kuna kaebaja väidetav tervisekahju ei ole leidnud kinnitust ja nagu nähtub, oli kaebaja häiritud hoopiski teadmisest, et teised suitsetavad ja see tekitas piina, siis on ikkagi tegemist sellise ebamugavustundega, mis ei anna alust eeldada kahju tekkimist kaebajal, et nõuda rahalist hüvitist. Sugugi mitte igasugune riive ei anna alust kahju hüvitamise nõudele. Ka ei nähtu, et töötingimused oleksid kaebaja inimväärikust riivanud. Inimväärikust alandavaks saab Riigikohtu hinnangul pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
septembri
a otsus asjas nr 3-3-1-3-10, p 9).
Kokkuvõtvalt leiab kohus, et ei ole tõendatud vastustaja õigusvastane tegevus ega ka kahju tekkimine kaebajal, siis ei ole võimalik põhjusliku seose tuvastamine teo ja tagajärje vahel. Eelnevast tulenevalt ei ole kaebaja kahjunõudel alust.
Vastavalt

§ 108lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist. Kohus vabastas kaebaja riigilõivu tasumisest seoses maksejõuetusega.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Kalmiste Kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale