Obsah (8)

§ 113§ 68§ 121§ 118§ 27§ 28§ 32§ 56

1-12-9573 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. märts 2013.a, Pärnu kohtumaja Kriminaalasja number 1-12-9573 (12250100759) Kohtukoosseis Eesistuja kohtu

§ 113

alusel Ringkonnaprokurör Anne Sillaots Süüdistatav Kaitsja Kannatanu 1) Nimi: INDREK KRUUV 2) Elu- või asukoht ja aadress: xxxxx 3) Isikukood või sünniaeg: 38007304223 4) Kodakondsus: x 5) Haridus: xxxxxxxxxxx 6) Emakeel: xx 7) Töökoht või õppeasutus: xxxxxxxxx 8) Karistatus: xxxxxxxx 9) Kuriteo kvalifikatsioon:

§ 113Ants Nõmmik, vandeadvokaat määratud korras kannatanu xxxxxxxxx Juhindudes Kr

MS § 315 lg 4, § 309, § 311 – 313, § 180 lg kohus RESOLUTSIOON otsustas: 1. Süüdi tunnistada Indrek Kruuv

§ 113

alusel ja mõista karistuseks 11 (üksteist) aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel tuleb arvata karistusaja hulka eelvangistusaeg ja seeläbi Indrek Kruuvi karistusaja algust arvata alates 20.04.

1. 1 / 36 1-12-9573
2. Tõkend vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel. 23.04.2012 ringkonnaprokurör Anne Sillaotsa poolt Indrek Kruuvile kui vabaduspiiranguga isikule kohaldatud lisapiirangud tühistada kohtuotsuse jõustumisel.
3. Menetluskulud Välja mõista Indrek Kruuvilt riigituludesse menetluskulud: 800 € sundraha seoses I astme kuriteo toimepanemisega; 28.45 € kaitsjale tehtud toimiku koopiate kulu; 273 € ekspertiiside kulu (surnu, alkoholi jt kergesti lenduvate ühendite määramine, sõeluuring narkootiliste ja psühhotroopsete ainete klassi määramiseks); 663 € sõrmejäle ekspertiisikulu; 14 535 € DNA ekspetiisikulu; 2630.40 € riigi õigusabi kulu (kohtueelsel uurimisel 288 € ja kohtus 2342.40 €). 8 € tunnistaja A A sõidukulu. Menetluskulu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr. 10220034796011 SEB Pangas või arveldusarvele nr. 221023778606 AS-s Swedbank viitenumbriga
4. Märkida tuleb tasumise dokumendile, millise menetluskulu tasumisega on tegemist, samuti kriminaalasja number ja süüdimõistetu nimi, kelle eest tasutakse, juhul kui makset ei teosta süüdimõistetu ise. Kohtuotsus saadetakse kohtutäiturile täitmiseks 30 päeva möödumisel kohtuotsuse jõustumisest, kui süüdlane ei ole rahalisi nõuded vabatahtliku täitmise aja jooksul tasunud.
5. Asitõendid Asitõendid, mis antud hoiule Lääne prefektuuri Pärnu asitõendite hoiuruumi: - 20.04.2012 a. Pärnus Vana-Rääma asuva kõrvalhoone peoruumides ja sama hoone hoovis sündmuskoha vaatlusel kaasa võetud: valget värvi verekahtlase määrdumisega käterätik, vasakul asuva peosaali uksest sisenedes vasakule jääva redeli eest maast- pakend 9; pakendis nr 9 oli lisaks hammas; plasttops, milles oli sigaretikoni verekahtlase määrdumisega filtriosal, välisukse juurest maast- pakend 14;verekahtlase määrdumisega paberrätik, peosaali vasakul asuvalt laualt- pakend 15.Märkus. esitatud pakendis nr 15 paberkott, milles paberrätik. Samalt sündmuskohalt võetud DNA proovid-vasakul asuva peosaali ukseava juurest paremalt maast vereloigust - pakend 6;vasakul asuva peosaali otseseinas asuva diivani paremalt poolt verekahtlasest määrdumisest pakend 8;-vasakul asuva peosaali otseseinas asuva diivani eest maast vasakult poolt verekahtlasest tilgast- pakend
6. KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada kohtuotsuse jõustumisel; - 20.04.2012 a. Pärnus Vana-Rääma 2 sündmuskoha vaatlusel kaasa võetud: Klan Estonia logoga verekahtlase määrdumisega nahkvest, - pakendis 13 anda T J taotluse tõttu üle T Je KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel kohtuotsuse jõustumisel. Lääne prefektuuri Pärnu asitõendite hoiuruumis asuvad alljärgmised asitõendid KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel tagastada Indrek Kruuvile kohtuotsuse jõustumisel: - Indrek Kruuvi kinnipidamisel seljas ja jalas olnud esemed: sinine T-särk kirjaga „State of California“- pakend 3 R; sokid ( musta värvi valgete detailidega) – pakend 5R; musta valge äärega aluspüksid pakend 7R, - Indrek Kruuvi kinnipidamisel seljas olnud riided ja jalas olnud jalatsid: pruunikas tuulejope „Columbia“- pakendis 1R, must pikkade varrukatega trikotaažpluus „Tommy Hilgfiger“- pakendis 2 R, musta värvi püksid“ Pierre Cardine“- pakendis 4R, jalatsid ( mustad kingad“ Ecco“) – pakendis 2 / 36 1-12-9573 6R; - korter 8 T R ja Indrek Kruuv arve sisaldab kommunaalteenuseid; üürileping xxx 09.september 2011 sõlmitud T R ja Indrek Kruuv vahel, lepingul sisaldub muuhulgas T R tel nr. ja Indrek Kruuvi tel. nr J Jt 24.04.2012 lahangul seljast võetud riided musta värvi eest lukuga suletav kampsun- pakend 1 JJ; musta värvi, valgete logode ja kirjadega kapuutsiga pusa- pakendis 2JJ;musta värvi T-särk, eest rusikas käsi kujutava pildiga- pakendis 3JJ; beeži värvi põhjal pruunide laikudega pikad püksidpakendis 4JJ; musta värvi aluspüksid- pakendis 5JJ; pruuni värvi pealt nööritavad tanksaapad pakendis 6JJ; Klan MC logoga musta värvi müts pakendis 8JJ, J J jalast musta värvi sokid (lahangul ära võetud) – pakend 7JJ; – eeltoodu hävitada KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel kohtuotsuse jõustumisel. Alljärgmised asitõendid jätta kriminaalasja materjalide juurde KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel: - Häirekeskuse päringu vastus ja helifail DVD-r plaadil 20.04.2012 kõnedega pakendis 16 - J J laiba sõrmejälgede kaart- pakend 9 JJ. Lääne prefektuuri Pärnu asitõendite hoiuruumis asuvad alljärgmised asitõendid hävitada kohtuotsuse jõustumisel KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel: - sündmuskohalt kaasavõetud: Vindiga metallist pudelikork- pakend 1;Veinipudeli korgi fooliumpakend 2; SPORTLAND kliendikaart 0842300 pakend 3;hallikas käterätik, parempoolse ruumi baariletilt- pakend 4;0,7 l veini pudel – pakend
7. - A-M M võrdlusjälgede kaart kinnises, teibiga suletud ümbrikus- pakend
8. Lääne prefektuuri Pärnu asitõendite hoiuruumis asuvad alljärgmised asitõendid KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel tagastada M T kohtuotsuse jõustumisel: - M T ja Indrek Kruuv elukoha läbiotsmisel xxxx, Pärnu leitud ja kaasavõetud esemed pakendatud ühtsesse pakendisse - pakend 17:mobiiltelefonid: Nokia 7500 Prisma, IMEI: xx, milles mälukaart 512MB; Nokia 1208 IMEI: xx, milles sees ZEN SIM kaart x Sony Ericsson W100i IMEI: x; Diil SIM kaart 8xF; Nokia E51-1 IMEI x, ilma SIM kaardita, mälukaardid: ScanDisk 256MB Compact Flash; DANE-ELEC 2 GB; ScanDisk 4GB SD HC, võtmekimp nelja heledat värvi metallist võtmega, milledel peal kirjed järgmiselt: väiksel võtmel JMA, ümmarguse ülaosaga võtmel SILC, väiksemal kandilise ülaosaga võtmel PÄRNU PORT ARTUR Luku-Ekspert, suuremal kandilise ülaosaga JMC ning võtmekimbu küljesoleva halli värvi metallist võtmehoidjaga, millel kiri VIP ASIAKAS.SEB pank internetipangaleping 1864063 Kliendi nimi KULLER MAARIO ik.xxx arvelduskontod: xxx koos kasutus tingimustega; OÜ PRIMOS GRUPP arve oktoober 2011 xxxxx I korrus juhataja R B; eluruumi üürileping 12.november 2011 T K ik. xxx üürileandja ja M T ik. xxxxx üürnik, üüriobjekt korter xxx, Pärnu, leping on allkirjastamata. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse resolutiivosa teinud kohtule teatada kirjalikult seitsme päeva jooksul alates selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon kohtuotsusele esitatakse kirjalikult otsuse teinud kohtu kaudu Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast mil pooltel on võimalik kohtuotsusega tutvuda. Kohtuotsusele edasi kaevata ei saa, kui kohtumenetluse pooled loobusid KrMS § 315 lg 6 kohaselt apellatsiooniõigusest pärast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise ja asitõendite osas otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS
9. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras Pärnu Maakohtule 10 päeva jooksul. 3 / 36 1-12-9573 Kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamine:
10. märts 2013.a. kell 09:
11. Kohtuotsusele edasikaebamisel on motiveeritud kohtuotsus kättesaadav Pärnu kohtumaja (Kuninga tn) kantseleist alates
12. aprill 2013.a. ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK
13. Käesolevas kriminaalasjas on Indrek Kruuvile esitatud süüdistus selles, et tema, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kellaajal, kuid 20.04.2012 ajavahemikus kella 00:00 kuni kella 13:00, lõi isiklikul pinnal tekkinud tüli käigus Pärnu linnas Vana-Rääma 2 asuvas kõrvalhoones kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata esemetega, kuid kõvade piiratud pinnaga esemetega, sealhulgas ka rusikatega ja jalgadega J J korduvalt, kuid mitte vähem kui kümnel korral, näo-, kaela- ja peapiirkonda. Löömise tagajärjel tekitas Indrek Kruuv J J eluohtlikke tervisekahjustusi, milliste tagajärjel J J suri sündmuskohal ning leiti 20.04.2012 kella 13:00 paiku. Indrek Kruuv põhjustas J J peksmisega järgmised eluohtlikud tervisekahjustused, mis põhjustasid viimase surma: ajukolju, näokolju massiivne tömp trauma, sisserõhutusmurd vasakul eesmises koljuaugus koljupõhimikul, traumaatiline ämblikuvõrkkelmealune verevalum väikeaju pinnal, näokolju (ninaluude, sarnaluude, ülalõualuude, alalõualuu) luude hulgimurrud ja kilpkõhre plaadi põikisuunaline murd. Vigastuste tagajärjel tekkis peaajuturse ja tekkis mehhaaniline lämbus vere aspiratsioonist. Kõiki Indrek Kruuvi poolt J Jle tekitatud peapiirkonna vigastusi tuleb käsitleda komplekssena - surm võis saabuda nii kõikide vigastuste tagajärjel kui ka igast üksikust vigastusest eraldi. Kogumina sedastati J J surnukehal järgmised tervisekahjustused: sisserõhutusmurd vasakul eesmises koljuaugus koljupõhimikul, traumaatiline ämblikuvõrkkelmealune verevalum väikeaju pinnal, sõelluu lestmete killuline murd, ninaluude lahtine killuline murd põrutushaavadega ninajuurel, mõlema sarnaluu killuline ja ülalõualuu lahtine killuline murd rebimis-põrutushaavaga hammaste
14. ja
15. vahel, kõvasuulae killuline murd, mõlemapoolne alalõualuu murd lõualiigesest, hammaste 31.,
16. ja
17. traumaatiline kaotus koos alveoolide murdudega, kilpkõhre plaadi põikisuunaline murd koos verevalumitega ümbritsevates kudedes ja nahaaluse verevalumiga paremal pool kaelal kõri projektsioonil, vasaku
18. roide murd tagumisel kaenlajoonel koos verevalumitega roietevahelistes lihastes ja verevalumiga vasakut neeru ümbritsevas rasvkoes, põrutushaavad koos verevalumitega keelelihases, põrutushaavad ja verevalumid üla- ja alahuule limaskestal, põrutushaavad, nahaalused verevalumid ja nahamarrastused/ -kriimustused pea piirkonnas, nahaalune verevalum koos pehmete kudede tursega vasaku käe II, III ja IV kämblaluu kaugmise otsa kohal sõrmeliigesel, nahamarrastus koos nahaaluse verevalumiga paremal küünarnukil ja nahaalune verevalum parema käe V kämblaluu välispinnal. Seega Indrek Kruuv tahtlike tegudega, mis põhjustasid teise inimese tapmise, pani toime

§ 113järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1. Kohtuistungil uuritud tõendid: Dokumentaalsed tõendid: 1) Häirekeskuse kiri 12.07.2012, tõendab kuriteo toimepanemise aega ja asjaolusid I kd tlk 79-80 2) Asitõendi vaatlusprotokoll 24.07.2012, milles vaadeldud kõnesid 20.04.2012 häirekeskusesse I kd tlk 81-83, tlk 84 CD plaat 4 / 36 1-12-9573 3) Kiirabikaart 20.04.2012 I kd tlk 85 4) Sündmuskoha vaatlusprotokoll 20.04.2012 koos fotodega I kd tlk 86-134 5) Täiendav sündmuskoha vaatlusprotokoll 14.05.2012 koos fotodega I kd tlk 134-140 6) Surnu kohtuarstliku ekspertiisi akt nr 62 koos fotomaterjaliga 20.07.2012 I kd tlk 141-165 7) Isiku läbivaatuse protokoll 21.04.2012 I kd tlk 165-175 8) DNA ekspertiisi akt nr 12E-GE 0507 19.09.2012 I kd tlk 176-213 9) Asitõendi (baaritool) vaatlusprotokoll 19.09.2012 I kd tlk 214-217 10) Asitõendi (J.J pikkade pükste) vaatlus 18.09.2012 I kd tlk 218-219 11) Asitõendi (verekahtlase määrdumisega paberrätik) vaatlus 18.09.2012 I kd tlk 220-221 12) Asitõendi (I.Kruuvi kinnipidamisel 20.04.2012 jalas olnud pikad püksid) vaatlus 18.09.2012 I kd tlk 222-226 13) Asitõendi (I.Kruuvi kinnipidamisel 20.04.2012 tema seljas olnud jope) vaatusprotokoll 18.09.2012 I kd tlk 227-231 14) Asitõendi (veremäärdumistega käterätt ja selles olnud hammas) vaatusprotokoll 17.09.2012 I kd tlk 230-231 15) Asitõendi (J J saapad) 18.09.2012 vaatlusprotokoll I kd tlk 232-234 16) 2 õiendit toimiku koopiate kohta 28.45 €; 3 õiendit ekspertiisikulu 273 €, 663 €, 14 535 € kohta; 2 riigiõigusabi taotlus- määrust kaitsja kulu kohta kohtueelsel menetlusel – 172.80 €, 115.20 € ja kohtus 2342 €; tunnistaja A A 8 € sõidukulu I kd tlk 235-241, II kd 71-76 17) 26.11.2012 vastus Tallinna Vangla Meditsiiniosakonnast I.Kruuvi taotlusele I kd tlk 78 18) Asitõendi (rahakott ja selle sisu vaatlusprotokoll) 31.05.2012 II kd tlk 79-85 19) Asitõendi (nahkvest) 17.09.2012 vaatlusprootokoll II kd tlk 86-87 20) Asitõendi (võtmed) 20.04.2012 vaatlusprotokoll II kd tlk 88-89 21) Asitõendi (kingad) 18.09.2012 vaatlusprotokoll II kd tlk 90-92 22) I.Kruuvi kahtlustatavana kinnipidamiseprotokoll koos lisadega I kd tlk 9-
2. Kohtuistungil ülekuulatud isikute ütlused: - tunnistajad R K, J O, J S, A-M Mi, T M, A K, M L, A-L M, JK, M O, A A, RR-S, GM, R J, K S, C J, O V, A K, V M; - süüdistatav Indrek Kruuv. Kohtuvaidlus: Prokurör nõudis I.Kruuvi süüdistunnistamist ja karistamist

§ 113alusel 11 aasta pikkuse vangistusega.

Kaitsja ja süüdistatav vaidlesid süüdistusele vastu ning taotlesid õigeksmõistvat kohtuotsust. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohus, arvestades uuritud tõenditest kujunenud siseveendumust, on seisukohal, et esitatud süüdistus on täielikult tõendamist leidnud. Prokurör on ka kohtuvaidluses kummutanud kaitsja ja süüdistatava poolt esitatud asjaga seotud kõik vastuväited ja selles osas nõustub kohus samuti prokuröriga. Kohus on seisukohal, et prokuratuuri seisukohad on veenvad ja asjas on küllaldane tõendite kogum. Samuti süüdistus on juriidiliselt omistatud õigesti. 5 / 36 1-12-9573 Käesolevas asjas vaidlust ei ole selles, et kuritegu pandi toime Pärnu linnas Vana Rääma asuva kinnistu kõrvalhoones, mille pahemas majaosas asub nn. MC Klan klubi, ehk siis motomeeste klubi ja parempoolses olid peo ja saunaruumid. Lisaks on tunnistajad asjasse puutuvalt maininud välisust, treppi, väikest esikut, mida on sündmuskoha vaatluses nimetatud tamburiks, mille ÕS kohane vaste on esik- tuulekoda, vasakul kaminaruum, mille tagaosas saunaruumi pääs, kuhu kaht treppi pidi saab üles magamisruumidesse ja esikust või tamburist paremale baariletiga ruum, mille tagaosades saab magamisruumidesse. 1. Vahetult kannatanu peksmist I.Kruuvi poolt pealtnägijad tunnistajad A.-M. M, A. K ja V. M, kes on kohtus üle kuulatud tunnistajatena. Nad on andnud ütlusi, et J.J peksmine I.Kruuvi pool toimus nn. kaminaruumis. Seega on kuriteo toimepanemise kohaks Vana Rääma Pärnu asuva kõrvalhoone parempoolne osa, millest siis sündmusega otseselt seotud kaminaruum ehk peksmise koht ja nn baariletiga ruum - surnukeha leidmise koht. Sündmuskoha vaatlusprotokollis on vaadeldud seega kuriteo toimepanemise kohta ja sellega seotud kohti. Peksmist pealt näinud tunnistajate ütlused haakuvad omavahel täielikult. Koos ekspertarvamustega jt tõenditega, tõendavad nimetatud tunnistajate ütlused täielikult esitatud süüdistust. Tunnistajate ütluste kohaselt oli J.J ja I.Kruuvi vahel eelnevalt vaidlus, sest I.Kruuv leidis, et J.J ei sobi sinna peole, samas ei olnud teistel midagi J.J vastu ja see ei olnud ka I.Kruuvi sünnipäeva pidu, et korraldusi jagada. Tunnistaja R. Ki (II kd tlk 8

1. jj)ütluste kohaselt oli J.J sel päeval hea tuju ja ta oli tulnud Soomest töölt, soovis seltskonda ning tal oli igav. R. K iseloomustas J.J kui sõpra ja meeldivat inimest, kes ei olnud agressiivne ega lahendatud probleeme vägivallaga. A-M Mi (II kd tlk 21
2. jj)ütluste kohaselt hakkas J.J I.Kruuvi jalaga lööma, kui viimane nõudis tema lahkumist. Tunnistaja ei näinud, et I.Kruuvi löök tabas, vaid ta nägi, et I.Kruuv liikus tagasi. Seejärel läks aga vastastikuseks kakluseks. Ühel hetkel tegi aga I.Kruuv nn uppercut löögi – lõuahaagi. Tunnistaja A.-M. M kirjeldas seda lööki, et see tuli alt poolt ja ta teab seda lööki, kuna on ise poksiga tegelenud. Tunnistaja kirjeldab, et antud löögi tagajärjel läksid J.Jl jalad nõrgaks ja vajus põrandale. Vastu J.J enam ei löönud. Eeltoodu alusel kohus tuvastab, et poolte vaheline vastastikune kaklus lõppes J.J võitlusvõimetuks muutumisega. A.-M. M ütluste kohaselt peksmist jätkas aga I.Kruuv rusikatega 5-6 korda, olles lööjana poolpüstises asendis ja kummargil. Vaatamata järgnevatele löökidele, mis J.Ji tabasid, olid ta käed kõrval. Ta ei pareerinud lööke ega löönud vastu. Käed olid kõrval ja I.Kruuv lõi. Tunnistaja A.-M. M ütluste kohaselt seejärel asus I.Kruuv kannatanut ka veel jalgadega lööma, kannatanu nägi 3-4 jalalööki, mis tabasid näo ja pea piirkonda. J.J jätkuvalt ei teinud midagi ja kõik löögid said seega täpselt tabada teda. Seejärel I.Kruuv hakkas võtma ka baaripukki ja tahtis selle mitte pehme osaga, vaid metallosaga – puki jalaga J.Jsi lüüa, kuid siis tunnistaja A.-M. M enam ei suutnud ja läks vahele. Üleval maganud J Kp oli samuti madina peale üles ärganud ja temagi tuli appi I.Kruuvi peatama ning lükkas viimast eemale. Baaritoolilt leiti I.Kruuvi DNA profiil ja J.J verd (I kd tlk 208 jj). A.-M. M ütluste kohaselt tema ja V. M mõtlesid, et J.J tuleb külili keerata, et veri kurku ei läheks ja nõnda nad ka tegid. Nad palusid J.J ka nuusata ja pühkisid verd näost. J.J nuuskas 6 / 36 1-12-9573 verd, vastu mitte midagi ei rääkinud ja muul viisil ei liigutanud end. Tunnistaja ütluste kohaselt I.Kruuv lükati eemale ja nad ise olid šokis ning ei osanud rohkem midagi teha. Samaselt peksmise asjaolude kohta on andnud ütlusi ka A. K (II kd tlk 29 jj), et J.J hakkas I.Kruuvi (hüüdnimega xxx) ukse pealt lööma. Tunnistaja arvates, siiski J.J jalalöök I.Kruuvi ei tabanud, sest viimane sai jalast kinni ja J.J kukkus. Tema rohkem lööke tähele J.J poolt ei pannud. Samas kohus märgib, et see on ka arusaadav, sest peksmist pealt näinud tunnistajad nägid konflikti pealt erinevatel perioodidel. Seetõttu on nende tähelepanekud asjaolude suhtes, kas täielikud või osalised, sest konfliktiga samal ajal või vähemasti algusest räägiti veel juttu ja tähelepanu võis ka olla seetõttu ka osaliselt kõrvale suunatud. Kuid seda üksnes alguses. Asjaolude pinnalt ei ole täheldatav, et tunnistajate poolt alkoholi tarvitamine sünnipäeval seaks kahtluse alla nende ütlused selles osas, mida nad kindlalt väidavad, et nägid ja kuulsid ehk meeltega tajusid. Samas peksmist pealt näinud tunnistajate ütlused ei ole omavahel vastuolus, nad haakuvad üksteisega ja ka täiendavad üksteist. Ka tunnistaja A. K ütluste kohaselt nägi ta, kuidas I.Kruuv lõi rusikatega J.J näkku. Tunnistaja kirjeldab, et sel hetkel oli I.Kruuv küürakil, kui ta lõi. Enne seda nägi aga A.-M. M nn uppercut lööki ja J.Ji mahavajumist ja seda seega enne vastastikust kaklust. A. Krosštein annab ütlustega veel täiendavat teavet mahavajunud kannatanu löömise kohta. Nimelt hoidis I.Kruuv vasaku käega kannatanust kinni, kui paremaga lõi. Ka A. K ütluste kohaselt J.J vastu ei löönud ja ta käed olid maas enda kõrval. Järelikult kohus tuvastab, et pärast I.Kruuvi lõuahaaki, oli kannatanu silmnähtavalt muutnud võitlusvõimetuks. Seejärel lõi A. K ütluste järgi I.Kruuv kannatanut veel ka jalgadega ja kannatanu nägu oli siis juba verine. Tunnistaja ütluste kohaselt nad karjusid, et I.Kruuv lõpetaks. A.-M. M läks vahele ja alla tuli ka J K (hüüdnimega xxx). Ja taas nagu eelnevgi, siis ka edasine haakub A.-M. M ütlustega. Tunnistaja V. M ütluste (II kd tlk 67
3. jj)kohaselt palus I.Kruuv J.J lahkuda. Samaselt A.-M. M ja A. K ütlustega, hakkas J.J lahkuma, kuid võttis uksepiidast kätega kinni ja tegi jalalöögi I.Kruuvi suunas. Seejärel viskas I.Kruuv J.J pudeliga, mis ei tabanud ja oligi alanud vastastikune kaklus. Tunnistaja ütluste kohaselt oli ta seejärel toimuva suhtes seljaga, sest ta istus laua taga, kuid ühel hetkel kui ta tagasi keeras end, oli J.J juba pikali ja I.Kruuv lõi teda rusikatega näkku. Tunnistaja ütluste kohaselt ei oska ta täpselt seletada, mis asendis siis oli I.Kruuv, kuid ta oli nagu tal peal või kummardas. A.-M. M ja A. K ütluste kohaselt on arusaadav, et V. M peab silmas seda, et kuna kannatanu enam end pärast lõuahaaki ei liigutanud ega tõusnud, siis oli I.Kruuv kannatanu kohal kummargil või küürakil, et ta ulataks kannatanut rusikatega edasi lüüa. Tunnistaja V. M ei ole kindel, kas J.J veel vastu lõi või ei löönud. Samas on ülekaalukalt tunnistajad andnud ütlusi selle fakti kohta, et pärast lõuahaaki J.J end enam kaitsta ei suutnud ja oli täielikult ning silmnähtavalt võitlusvõimetu. Seega V. M ütlused haakuvad täielikult teiste peksmist pealt näinud tunnistajate ütlustega, seda nii eelneva kohta kui ka järgnenud sündmuste osas. Seega eeltoodud tunnistajate ütlustega on tõendatud, et I.Kruuv lõi tahtlikult korduvalt võitlusvõimetut kannatanut rusikaga näkku ja seda tegi korduvalt ka kinga kängitsetud jalaga. I.Kruuvi kingadelt leiti ka kannatanu DNA-d ka ekspert seostab nende vigastuste teket just tunnistajate poolt nähtuga. Samuti tunnistajate ütluste kohaselt on arusaadav, et kui nemad kaugemal olles, said igati aru kannatanu võitlusvõimetusest, siis sai sellest aru ka lähemal olnud I.Kruuv, kes rusikaga pekstes teise käega kannatanust kinni hoidis, kuigi kannatanu mingit vastupanu ei osutanud ega reageerinud kasvõi kätega. Seega I.Kruuvi poolt kannatanu kehaline väärkohtlemine on igati tuvastamist leidnud. Lisaks üritas süüdistatav kannatanut lüüa ka baaripukiga. Kas nimetatud I.Kruuvi vägivalla tegudega on kannatanule põhjustatud 7 / 36 1-12-9573 vigastused üksnes

§ 121

järgi või rasked tervisekahjustused

§ 118

järgi või on I.Kruuvi vägivaldne tegevus tahtlik ja põhjuslikus seoses kannatanu surma tekkega

§ 113järgi, jõuab kohus edasi analüüsides teisigi asjaolusid kogumis allpool.

2. Haakuvalt eeltooduga andsid ülejäänud tunnistajad ütlusi eelkõige peksmisele eelnenud ja järgnenud asjaolude kohta. Seega käesolevas otsuse punktis nimetatud tunnistajad vägivallategusid kannatanu kallal pealt ei näinud. Ka tunnistaja J K (II kd tlk 94

1. jj)andis eeltooduga tunnistajate ütlustega haakuvalt ütlusi, et ärkas üles kisa peale. Kui ta hakkas ülevalt alla tulema, siis nägi, et A.-M. M ja I.Kruuv rabelevad omavahel. Tegemist on seega olukorraga, mida eelnevad tunnistajad on juba ka rääkinud, et A.-M. Matsi läks vahele, kui I.Kruuv haaras baaripuki. J. Ki ütluste kohaselt ei saanud ta asjast alguses aru, kuid läks Mappi ja rahustas I.Kruuvi maha, siis nägi, et justkui inimene magas ukse juures. Kuivõrd J. Künnap soovis konfliktidest hoiduda ja nägi, et olukord on konfliktne, pani ta jope kohe selga ja lahkus õue. Arvestades eeltoodut, eeskätt ka A.-M. M ütlusi, kogumis tuleb tõdeda, et I.Kruuv soovis võitlusvõimetut J.Ji, keda oli juba pärast võitlusvõimetuks muutmist paljukordselt rusikatega ja kinga kängitsetud jalaga pekstud, rünnata veel lisaks baaripukiga. Kuid seda takistasid teised tunnistajad, mida kinnitab oma ütlustega ka J. K. Seega soovis I.Kruuvi vähemalt otsese tahtlusega, vaatamata kannatanu võitlusvõimetuse saabumisele ja pärast seda paljukordselt veel peapiirkonda peksmisele, talle veelgi enam vigastusi põhjustada. J. K ütlused kinnitavad I.Kruuvi subjektiivse koosseisu olemasolu tahtluse näol kogumis teiste tõenditega. Tunnistaja J. O (II kd tlk 10
2. jj)andis kohtuistungil ütlusi, et on I.Kruuvi sõber. J. O oli samuti tulnud L. K sünnipäevale, kuid õhtul nemad läksid T. Ma ära magama seal samas klubis olnud eraldi tuppa. Seega nemad konflikti pealt ei näinud, kuid nägid konflikti tagajärge. Ühel hetkel tuli I.Kruuv ja ajas nad üles, öeldes, et lähme Viljandisse jooma sõbra juurde. Arvestades tõendeid kogumis, oli nimetatud hetkeks juba J.J peksmine lõppenud tunnistajate vahele segamise tõttu. Kui J. O toast välja tuli, nägi J.Jmaas istumas, ta ei vastanud küsimusele, vaid pobises midagi mittearusaadavalt ja J. O läks edasi. Ära minnes, autos rääkis I.Kruuv J. O, et J.J oli olnud väike arusaamatus, et tüli oli olnud ja J.J oli teda löönud. Kui autoga koju jõuti, siis I.Kruuv oli veel natuke aega seal, nad jõid ära mõned õlled ning siis ta lahkus. Hommikul tuli tagasi. J. O ütlusi kinnitas kohtuistungil ka tunnistaja T. M (II kd tlk 23 jj), et neid käis üles ajamas I.Kruuv ja välja minnes märkas ta ühte meest teadvusetult maas poollamavas asendis. Seega J. OM ütlused kinnitavad veel paljude teistegi tunnistajate ütlusi selles, et kannatanu ei suutnud artikuleeritult rääkida ja oli ilmselt teadvusetu. Seega tõendid kogumis lükkavad ümber I.Kruuvi väited kohtuistungil, kuidas ta kannatanuga veel hiljem suhtles ja kannatanu talle vastas, kuidas kannatanu liikus, seisis ja istet võttis. Tunnistaja J S (II kd tlk 14
3. jj)andis kohtuistungil ütlusi, et on I.Kruuvi sõber. J. S oli samuti sünnipäeval. Õues suitsu tehes ja J.Ja juttu rääkides, oli I.Kruuvil J.J sõnavahetus, teemaks oli see, et miks ta nende poole peale tuleb, kus on sünnipäev, et see ei ole tema pidu. Tegemist on esimese ära ajamisega, mille kohta J. S on ütlusi andnud, et seda pealt nägi. J.J läks küll ära, kuid hiljem tuli tagasi ja kutsus J. S kaasa teisele poole ning ta pakkus talle alkoholi. Nad rääkisid omavahel sõbralikult juttu, kuna polnud üksteist ammu näinud. Seejärel lahkus J. S autoga koos Ra Vana-Pärnusse, et mahla osta. See oli õhtul enne 24:00 ja tagasi jõudsid pärast 8 / 36 1-12-9573 südaööd. Tagasi jõudes poeruumi, märkas J. S, et toimunud oli kaklus ja J.J oli pikali maas, arusaamatult pobises ja tõmbles. I.Kruuv ütles, et palus J.J lahkuda ja siis oli viimane ukse piitadest kinni võtnud ja teda löönud jalaga. Seega ka J. S nägi konflikti tagajärge ja kannatanu seisukorda, mille kohta on aga vastuoluliselt andnud ütlusi üksnes I.Kruuv. Kohus on seisukohal, et J. Saati ütlused on olulised fakti osas, et I.Kruuv oli kokkuvõttes korduvalt J.J ära ajanud antud sünnipäevalt, ehkki ta ei olnud nn peo peremees ega sünnipäevalaps. Tunnistaja A-L Mi ütluste (II kd tlk 34
4. jj)kohaselt oli temagi tulnud L. K sünnipäevale. Ka tema andis ütlusi sündmuskoha ruumide ja kohal olnud isikute kohta, milles iseenesest vaidlus puudub. Samuti on nii tema kui ka mitmed teised ülekuulatud kinnitanud, et sünnipäeval ei oldud ainult ühes ruumis, lisaks käidi ka tihti väljas, eeskätt juttu rääkimas ja suitsu tegemas. Tema sel päeval mingit konflikti ei märganud. Samas lahkus A-L M ka õhtul kella 23:00 paiku, mistõttu suurim konflikt ei olnud veel alanud. Nõnda on ka süüdistuses märgitud kuriteo toimepanemise aja alguseks alates kell 00:00. Seega antud tunnistaja ütlused aitavad tõendada süüdistuse raame ajaliselt ja kinnitavad süüdistuse paikapidavust selles. Tunnistaja M O ütluste (II kd tlk 37) kohaselt on I.Kruuv tema sõber. Ta oli 19.04.2012 Uku baari vastas seltskonnas, sh I.Kruuviga, ja 16-17:00 paiku viis ta I.Kruuvi koju. Järgmisel hommikul s.o kella kolme paiku, tuli tema juurde I.Kruuv ja soovis Viljandisse sõita koos J. Oa. See ei tulnud aga kõne alla, kuna tunnistajal oli vaja hommikul viia lapsed kooli ja Viljandi oleks liiga pikk sõit. Antud tunnistaja seega kinnitab J. O ütlusi, et I.Kruuv soovis pärast peksmist lahkuda ja Viljandisse sõita. Süüdistuse seisukohalt ei ole nimetatud asjaoludel aga määravat tähtsust, samas aitavad ka selle tunnistaja ütlused lisaks teistele tõenditele kaudselt piiritleda J.J peksmise aega. Tunnistaja M L ütluste (II kd tlk 32
5. jj)kohaselt töötab ta Uku kohvikus baaridaamina. Uku baar asub sündmuskoha vastas. 20.04.2012 päeval kella 01-03:00 ajal tuli baari süüdistatav, kes oli väga ärritunud ja ütles: „Kutsuge kiirabi, kutsuge kiirabi, ma vist tapsin oma sõbra“. Süüdistatav rääkis ka seda kannatanu kohta, et nii nagu ma ta eile sinna jätsin, nii ta praegu seal on, et ta viskas talle Cocat näkku ja viina, aga ta ennast ei liiguta. Kohus leiab, et tunnistaja M. L ütlused kinnitavad I.Kruuvilt pärinevate kuulduste paikapidavust omaksvõttu, et ka I.Kruuvil on olnud selline subjektiivne arusaam asjaoludest selliselt, mis on pea samane kohtu poolt praegu tuvastatud asjaoludega. Ta leidis, et on tapnud inimese enda vägivaldse käitumise tagajärjel, ehkki võõra baaridaami ees ehmatava sõnumiga olles ning mõnevõrra tagasihoidlikult väljendades, kasutades sõna „vist“. Teatud teo omaksvõttu sisaldab ka lause, et kannatanu on ikka ka päeval samas asendis nagu öösel jäi. Kohtul puudub kahtlus, et I. Kruuv oli veel kuriteost tajutu mõju all ja puudub alus arvata, mis pidanuks ta tõde moonutama. Nimelt, M. L juuresolekult tehtud telefonikõnes Häirekeskusele I.Kruuv väitis, et J.J on samasuguses asendis nagu ta maha jäeti. Nimetatud fakt kinnitab aga kausaalseost I.Kruuvi vägivaldse tegevuse ja kannatanu surma saabumise vahel. I.Kruuvi ütlustes on hilisemad versioonid seega tekkinud otsitud ajenditel ja vastuolus tegeliku olukorraga, milles ta leiab, et J.J seisukord oli ikkagi parem ja ka keegi teine võis tema hiljem tappa vägivallaga. Seega olles mõnevõrra hommikuks ka kainenenud – selginenud ja ahastuses toimunust, ei ole kahtlust, et I.Kruuv asjaoludest, enda tegevustest ja selle tagajärgedest, tegi objektiivsed järeldused. Ilma I.Kruuvi poolt rakendatud vägivaldse tegevuseta - eluohtlike vigastuste tekitamisteta, ei oleks ka J.J surm saabunud. Tunnistaja A Aa ütluste (II kd tlk 38
6. jj)kohaselt oli ta 19.04.2012 Pärnus ja ka sünnipäeval, ehkki sünnipäevalast ta varem ei teadnud. Tunnistaja ütluste kohaselt tarvitas sel õhtul palju 9 / 36 1-12-9573 alkoholi ja seetõttu ta mäletab vähe ning konflikte ei mäleta üldse. Pidu toimus nii sees kui väljas. Tunnistaja läks kella ühe paiku ära. Järgmisel päeval läks tunnistaja sinna tagasi, kuna oli unustanud rahakoti maha. Rahakotti ta aga kätte ei saanud, sest talle tundus, et uks on suletud ja kohapeal mingit liikumist ei ole. Tunnistaja R R-S (II kd tlk 39
7. jj)andis kohtuistungil ütlusi, et elab antud sündmuspaiga lähedal ja 20.04.2012 hommikust mäletab seda, et Motoklubis oli uks kinni. Ta ei mäleta, kas sel korral uksel ees oli taba või mitte, kuid uks oli kinnises asendis. Eelnimetatud tunnistaja ütlustega on seega tuvastatud, et hommikul oli sündmuskohal uks suletud ja mingit liikumist ei toimunud. Seega kaudselt lükkavad ka nende tunnistajate ütlused ümber I.Kruuvi poolt välja pakutud versiooni, et keegi teine hiljem käis veel kannatanut tapmas. Oluline on seegi, et mingit liikumist ei olnud märgata, mistõttu võis eeldada ka, et uks on lukus. Tunnistaja G M (II kd tlk 41
8. jj)andis ütlusi, et saabus Pärnusse 19.04.2012 Soomest ja sõitis A K autoga. Ta võttis viimase peale Uku kohviku juurest kesköö paiku ja viis ära kogu R. Varese ja Anne Liisi. Seejärel sõitis ta Motoklubi juurde tagasi, kuid oli tänaval ja sees ei käinud. Seega antud tunnistaja ütlused kinnitavad üksnes A. –L. M kojuviimist nagu ka A. – L. Mi on kinnitanud. Tunnistaja R J (II kd tlk 42) andis ütlusi, et oli L. K sünnipäeval ja läks bussiga järgmisel päeval koju umbes lõuna paiku. Tunnistaja ütluste kohaselt oli ta alkoholi tarvitanud ega pannud kohapeal tähele mingit intsidenti. Kohus on seisukohal, et antud tunnistaja ei tea tõendamiseseme asjaolusid konkreetselt kuritegu toimepannud isiku kohta. Tõendite kogum viitab ka sellele, et antud sünnipäeval olnud kõik isikud - tunnistajad ei saanudki konflikte I.Kruuvi ja J.J vahel pealt näha, sest tõendid kogumis viitavad sellele, et pidu toimus nii õues kui sees ja edasi-tagasi liikumist oli palju. Seega paljuski sõltus sellest, kes, kus ja millal oli ning sellele vastavalt mida tajus. Eeltoodu on järelikult loogiliselt seletatav ja selles ei ole seetõttu midagi kahtlust äratavat ega vastuolulist. Tunnistaja K S (II kd tlk 42
9. jj)andis ütlusi, et on I.Kruuvi sõber ja oli ka L sünnipäevapeol. Samuti märkis temagi, et pidu oli nii sees kui väljas ja väljas oli I.Kruuvil ka J.J sõnavahetus olnud, kuid nagu ikkagi leppisid ära. Tunnistaja mingeid ebameeldivusi ei märganud ja kell 01:05 tellis takso, kuna pidu sai otsa. Tunnistajal on see kellaaeg täpselt meeles, sest kui käis politseis ütlusi andmas, siis vaatas enda mobiilist selle üle. Antud tunnistaja ütlused seega haakuvad esitatud süüdistuses toodud ajavahemiku alguse määratlusega. Ka antud tunnistaja viitab I.Kruuvi ja kannatanu esimesele sõnavahetusele, mil I.Kruuv leidis endal voli ja õigust olevat kannatanut ära ajada. Nimetatud asjaolu on oluline hilisemal analüüsil seetõttu, et saab hinnata, mis asjaoludel kannatanu lõpuks vihastas ja I.Kruuvi suunas jalalöögi tegi. Samuti K. Sarve ütluste kohaselt on ümber lükatud I. Kruuvi väited, et pärast kannatanu peksmise lõppemist läks pidu edasi ja nagu ei olnudki midagi hullu. Viide nimetatud kelleajal kinnitab seda, et siiski vahetult pärast peksmist ka pidu lõppes nagu kinnitavad ka enamus tunnistajaid. Tunnistaja C J (II kd tlk 43
10. jj)andis ütlusi, et on I.Kruuvi sõber. Ta oli 19. aprillil L K sünnipäeval. Tunnistaja ütluste kohaselt tõi ta kohe selle välja, et peol olles inimesed liikusid edasi-tagasi. Samas ta märkas mingit sõnelust I.Kruuvi ja J.J vahel ning läks vahele ja nad lõpetasid intriigi tekitamise. C. Jte kohaselt kutsus J.J neid enda poole alkoholi tarvitama, kaasa läks üksnes J. S. C. J andis ütlusi ka selle kohta, et tema sel päeval enam J.Ji ei märganud ja läks ära pärast südaööd koos oma naisega taksoga. Nagu kohus on eelnevalt ka märkinud, et asjaolu, et C. J enam J.J ei märganud, on seletatav sellega, et pidu toimus nö nii sees kui väljas ja piduliste liikumist oli palju, mistõttu ei saanudki kõik olla tunnistajateks 10 / 36 1-12-9573 I.Kruuvi vägivallategude suhtes J.J kallal. Ka antud tunnistaja viitab konfliktile, kui I.Kruuv esimest korda kannatanu ära ajas. Samas C.J andis ütlusi ka selles, et antud hoonest on võimalik välja saada ukse lukustamisel ka katuse aknast. C.J ütluste kohaselt tuleb siis minna magamistuppa, kus on läbi katuse laeaken ja upitada end kerega sinna peale ja end tõsta. Tunnistaja on sellest aknast välja roninud ja oli siis täie tervise juures. Arvestades nimetatud fakti, kuivõrd kannatanu jäi samasse asendisse – oli seda nii öösel I. Kruuvi lahkudes kui päeval kannatanu juurde tulles ja isegi kui uks oli lukustatud, ei ole eluliselt usutav, et keegi teine käis katuseakna kaudu kannatanut tapmas nagu on ka süüdistatav välja pakkunud ja pärast sättis kannatanu samasse asendisse nagu ta I. Kruuvist maha jäi. Käesolevas asjas puuduvad igasugused viited selle kohta, et kannatanu vastu oleks keegi teine peale I.Kruuv viha pidanud ja et ka laiemalt sellel versioonil saaks üldse olla elulist usutavust. Järelikult eeltoodud ütlustega on tuvastatav asjaolu, et I.Kruuv esitatud süüdistuse järgi peksis kannatanut pärast viimase võitlusvõimetuks muutumist haakuvalt süüdistuses toodud asjaoludega ja kuivõrd kannatanu oli ka kiirabisse helistades lõuna ajal samas asendis, millest ta jäi maha öösel pärast I.Kruuvi lahkumist, kinnitab see, et kannatanu surm võis saabuda I.Kruuvi vägivaldse tegevuse tõttu. Viimast asjaolu saab kohus hinnata veel täpsemalt kogumis järgmiste tõendite ja eeskätt ekspertiisi tulemuste analüüsimisega. 3. Süüdistatav on vaidlustanud sündmuskoha vaatlusprotokollide objektiivsuse. Kohus süüdistatava vastuväidetega ei nõustu ja annab selleks ka alljärgnevalt vastavad põhistused. Kohus on seisukohal, et nimetatud vaatlusprotokollid samuti tõendavad kuriteo asjaolusid. 14.02.2013.a kohtuistungil küsitletud tunnistajad O.V ja A.K andsid ütlusi, et 20.04.2012.a Pärnus, Vana Rääma kinnistul olevas kõrvalhoones peoruumides toimetatud sündmuskoha vaatluse ja täiendava vaatluse käigu kohta, mille käigus ei suudetud kaitsja ja süüdistatava poolt kõigutada nimetatud tõendite usaldusväärsust. Kohus nõustub antud tõendite usaldusväärsuse küsimuses prokuröri seisukohtadega. Kaitsja poole poolt küsitud asjaolud selle kohta, kuidas ja kellega sündmuskohale jõuti, ei ole küsimus sündmuskoha vaatlusest, vaid sündmuskohale saabumise asjaolu. Asjasse puutuv tõend on sündmuskoha vaatluse protokoll ja seal sisalduv. Sündmuskoha vaatlus toimetatakse kuriteo tõendamise kohas või kohas, mis on sellega toimepanemisega seotud, mis vastab seaduse KrMS § 84 sätestatule. Nii on toimitud ka arutatava kuriteo menetlemisel. Kui kuriteo sündmus ei teo ega jälgede mõttes ei kandunud pesuruumi, magamistuppa ja majapidamistarvete ruumi, siis neis ei olnud sündmuskoha vaatlust tarvis toimetada. Ammugi siis magamisruumis üleval, ehk need külgnevad kaminaruumiga, kus kannatanut peksti. Kuna baariruumi taguses toast on fotod tehtud, siis ei muuda see süüdistatava arvamuse kohaselt liigne pilt sündmuskoha vaatlust ju ebausaldusväärseks, isegi kui see on sinna lisatud. Samuti ei elimineeri see foto sündmuskoha vaatlusprotokolli tõendina. Samas on tunnistajad T.M ja J.O rääkinud, et tulles sellest toast, mis on kujutatud I.Kruuvi arvates liigsel fotol, nägid nad baariletiga ruumis, mis asub nende magamispaiga eestoas, J.J. Seega on siin pigem olemas seos sündmuskoha ruumiga, mida kinnitavad ka tunnistajad, ja mitte ainult menetleja, kes seal vaatlust toimetades, on seda vajalikuks pidanud. Menetlustoimingu õigsuse seisukohast üle kuulatud tunnistaja A. K andis ütlusi, et esmasel sündmuskoha vaatlemisel liiguti väljast sissepoole, sündmuskoht turvati patrulliga, keda 11 / 36 1-12-9573 lubati vaid alale, mis oli juba kontrollitud ja sündmuskohal ei viibinud kõrvalisi isikuid. Seega on oldud võimalikult hoolikas sündmuskoha vaatlemisel. Süüdistava vastuväite kohaselt, miks sündmuskohalt ei pakitud kaasa kõiki esemeid, mis ruumis on nähtav, andis vastuse ütlustega A. K, et visuaalsel vaatlusel ei sedastatud seal kuriteojälgi ja seega puudus vajadus kõiki esemeid kaasa võtta. Ka menetluspraktikaga on kooskõlas, et sündmuskohalt ei võeta ilma nähtava vajaduseta kaasa rohkem esemeid, kui vaja on. Kui menetluse käigus tekib vajadus täiendavaks vaatluseks, sest keegi tunnistajatest on rääkinud mingist esemest teo toimepanemisel, siis tehakse täiendav sündmuskoha vaatlus jne. Prokurör tõi kohtuvaidluses välja, et käesoleval juhul seetõttu toimetatigi täiendav vaatlusprotokoll, kuna tunnistaja A.-M M viitas ka, et I.Kruuvil oli J.Ji ründamisel käes baaritool, kuid I.Kruuvi takistati ja seepärast uute tekkinud asjaolude valguses tuli uuesti minna sündmuskohale ka baaritoolile tehtud viite kontrollimiseks. Baaritool on vaadeldud asitõendina (I kd tlk 214-217). Ehkki käesolevas asjas leiti toolilt kannatanu verd ei näinud ükski tunnistaja pealt, et I.Kruuv oleks kannatanut baaritooliga löönud või jõudnud lüüa. I.Kruuvi takistati sellega löömast, kuna mindi vahele. Järelikult eraldi võetuna asjaolu, et tooli metallist jalg on verine, ei tähenda veel seda, et sellega löödi KrMS § 7 lg-st 3 juhindudes. Nimelt, arvestades tõendeid kogumis koos sündmuskoha vaatlusprotokolliga, tuleb kohtul tõdeda, et kannatanu veri ilmselt pritsis ka asjadele, millega teda ei löödud. 20.04.2012.a sündmuskoha vaatlusele lisatud fotode pinnalt menetlejatele O.Ve ja A. Ke esitati süüdistatava poolt küsimus: „Kui te sündmuskohal surnukeha vigastate, kas te peate seda fikseerima? „ Kohus nõustub prokuröriga selles, et eeskätt arvestades usaldusväärsete tõendite kogumi kaalukust, viitab see süüdistatava küünilisele suhtumisele juhtunusse, kuna on valmis omistama oma teo tagajärgi kasvõi kriminaalmenetlejatele – et moonutati kellegi teise poolt kuriteo asjaolusid. Seda just iseäranis olukorras, kus tunnistajad on kirjeldanud jõhkrat peksmist I.Kruuvi poolt, kui J.J lõpuks isegi käsi ei tõusnud, kuid I.Kruuv jätkas peksmist, sh ka jalgadega. Samal ajal olid I.Kruuvil kõvad jalanõud ja mitte pehmed spordijalatsid või sussid – olid kingad, täpsemalt „Ecco“ kingad, mis on samuti vaadeldud ja temalt kinnipidamisel ära võetud (I kd tlk 9-22, II kd tlk 90-92). Tuleb nõustuda prokuröriga, et nimetatud kingadesse kängitsetud jalaga on võimalik purustada näoluid ja seda kinnitab ka usaldusväärne tõendikogum. Samas on ilmselge, et sõltumata jalanõust on jalalöök tõsine ja kahjustav. Ka ekspertarvamuse 4. punkti kohaselt (I kd tlk 147) on J.J tekkinud vigastused elupuhused, s.t. mitte surmajärgsed. Kui siinkohal välja tuua 19.02.2013.a I.Kruuvi antud ütlused ja vaadata tagasi Häirekeskuse kõnefaili vaatlusprotokolli (I kd tlk 81 jj), mis on tõendina uuritud, siis just I.Kruuv oli 20.04.2012.a esimesena sündmuskohal ja muutis vähemalt osaliselt olustikku selles mõttes, et valas J.J nii Jägermeistrit kui Coca Colat näkku. Selle asjaolu kinnitamist, endast väljas I.Kruuvi poolt, kuulis ka tunnistaja M. Lr. Lisaks kui vaadata Häirekeskuse kõnefaili, siis selle kohaselt räägib I.Kruuv keskuse töötajaga järgmist: „Ma tulin ühte kohta ja meil siin on väike pidu ja siin üks inimene ei liiguta ennast, noh. Mis tähendab ei liiguta, kas ta hingab? No ta jäi eile magama, täna nüüd ei liiguta, noh. Aga hingab või ei hinga? Ma ei tea, ma ei vaadanud, ma vaatasin, et ta on sama koha peal, kus ta jäi pikali magama, et ta on seal.“ Eeltoodud kõne viitab ka I.Kruuvi kohtustungil antud ütluste ebausaldusväärsusele ja kõrvaldamatule vastuolule neis. I.Kruuv on rääkinud ka sellest, et J.J oli veel püsti ja J jäi istuma ning ta on ise seda öelnud, et jäi pikali, seal ta pikali oli. Kohtuistungil üle kuulamise 12 / 36 1-12-9573 lõpu poole (II kd tlk 102), ta on märkinud: „Aga kui mina mööda läksin, siis J istus tugitooli või selle diivani pool nii, et ma temast üle ei oleks pidanud astuma.“ Viitega, et sündmuspaiga vaatlusprotokollis oli kannatanu aga juba pikali. Kõik eeltoodu näitab seda, et süüdistatav üksnes otsib enda tegevustele õigustusi, kuid seetõttu satub ka ise endaga vastuollu. Sündmuskoha vaatlusest ei nähtu verejälgi baariruumi istumiskohtadelt – diivanilt või diivani äärtelt, kus väidetavalt kannatanu istet võttis. Kannatanut ei pandud isegi maha istuma vastu diivani äärt. Seega kannatanu jäi mitte istuli asendisse baari ruumi nagu ka Häirekeskuse kõne viitab, vaid samasse asendisse nagu teda I.Kruuv viimasena nägi, s.o pikali asendisse, lämbudes pikkamisi ja hääbudes enda verre nagu seda kinnitab ekspert. Ex ante I.Kruuvi juuresolekul ka tunnistajad kartsid, et kannatanu võib lämbuda ja tuleb külili keerata ning pühkisid verd kannatanult. Vaadeldud on ka sündmuspaigalt leitud verine pabertaskurätt, milles oli kannatanu hammas ja DNA ekspertiisi kohaselt oli tegu kannatanu verega. Süüdistatav on viidanud, et surnukeha võidi hiljem kahjustada (nt menetlejate poolt), kuna ühe pildi peal ei ole vereniret kannatanul näos ja teisel on. Tunnistajana üle kuulatud menetlejate ütluste kohaselt see on ilmselt tingitud surnukeha keeramisest sündmuskohal, mis on ka KrMS § 87 (surnukeha vaatlus) kohaselt hädavajalik. Nimetatud vaatluse käigus ei ole võimalik välistada ega takistada vere jooksmist. Ekspert on märkinud samuti (I kd tlk 147, arvamus p 6, et surnukeha riietel, on lohistamise jälgi, mis on kooskõlas kuriteo asjaoludega, kuid lohistamisel vigastusi ei tekitatud. Vigastused on elupuhused. Seega kohtul puudub igasugune põhjus arvata, et ka hilisemalt on surnukeha nõnda liigutatud, et kannatanul tekkisid vigastusi. Küsimus, kas kiirabi oli lahkunud, kui alustati sündmuskoha vaatlust või mitte, kõlas O. V ja A. K vastus erinevalt. V arvas, et polnud veel lahkunud, aga K arvas, et oli lahkunud. Vastus on sündmuskoha vaatluse protokollile lisatud foto 1 (I kd tlk 90), kus on näha ühe kiirabi töötaja säär, et mitte ainult ei ole ju seal näha ühte patrulli, vaid et on kiirabi töötaja näha. Seega kui I.Kruuv helistas Häirekeskusesse kell 13:00:53 (I kd tlk 81) ja kõne kestis 01:48 minutit, tuli seejärel kohale ka kiiresti kiirabi. Menetlejate saabumisel oli kiirabi lahkumas. Kiirabitöötajat on näha sündmuskoha vaatluse fotol suunaga väljapoole välistrepil, mis on ka tõenäoline, kuna kiirabi oli kohal kell 13:04-13:07 20.04.2012.a kiirabikaardi kohaselt (I kd tlk 85). Nad vaatasid surnukeha üle, sest kutsuti igaks juhuks vaatama, kas J.J on elus. See on loomulik, et kannatanu juurde kiirustab esmalt arstiabi. Ka I.Kruuv kõnes Häirekeskusele on märkinud, et ta ei vaadanud, kas kannatanu hingab või mitte. I. Kruuv annab kiirabile mõista, et olukord on kindlasti kriitiline. Kiirabi tuli kohale ja vormistas kiirabikaardi, mille ka tõendina prokurör esitas. Kõik see võttis aega, surnukeha ülevaatus, kiirabikaardi vormistamine ja sündmuskoha vaatlus on alanud kell 13:20, ehk siis kolmeteist minuti pärast kiirabi lahkumist 20.04.2012.a. Kuid see kokkupuude menetlejatega, kus kiirabi annab üle kiirabi kaardi, annab üle oma arvamuse kannatanu seisundist - surnukehast, ei tee kiirabi töötajatest sündmuskoha vaatlusel osalejaid, nagu patrullistki, kes sündmuskohta turvas. Kiirabil on oma roll abi osutamisel ja surma tuvastamisel, sündmuskoha vaatlusel nad ei osalenud ja olid konkreetselt ruumis surnukeha juures kuni kella 13:07ni. Nad tegid oma tööd ja nende koosseis ei ole ka saladus, vaid nende koosseis on fikseeritud kiirabi kaardil ja samuti on kirjas sellel, mida tehti. Seega ei ole sündmuskoha vaatluse osas menetlusnorme rikutud KrMS § 152 kohaselt. Asjaolu, et ühel pildil on peal kiirabi töötaja õues, ehk lahkumas, ei saa kuidagi kõigutada sündmuskoha vaatlusprotokolli usaldusväärsust, vaid see haakub dokumentides toodud kella-aegadega. 13 / 36 1-12-9573 Sündmuskoha vaatlust alustatigi pildistamisega väljast suunaga ruumidesse, kus asus surnukeha. Samuti on igati arusaadav, et objektiivsuse huvides on kohal ka patrull, kes takistab kõrvaliste isikute juurdepääsu sündmuskohale ja see ei tähenda, et antud patrulli ülesanne oleks vaatluses osalemine. Patrull ei saa üldjuhul tulla enne lähemale, kui on vaatlus tehtud. 4. Vastavalt surnu kohtuarstlikule ekspertiisiaktile nr 62 20.07.2012.a (I kd tlk 134-140) eksperdi arvamus p 2, tuginedes võimalik J.J surmaaeg orienteeruvalt kümme tundi enne leidmist kiirabi poolt 20.04.2012.a, kell 13:02-13:07, ehk orienteeruvalt kell kolm ja ka M.O kinnitas, et Kruuv tuli tema elukohta kella kolme paiku öösel. Pärast J.J peksmist lõppes aga pidu ca 01:00 paiku. Tunnistaja K. S ütluse kohaselt kui pidu lõppes, tellis ta takso ja politseis ütlusi andes vaatas mobiilist takso tellimise kõne aega, mis oli kell 01:05. Arvestades tunnistajate ütlusi kogumis pärast kannatanu peksmist pidu ka pea koheselt lõppes ja kõik sättisid end minema. Seega peksmine leidiski aset pärast südaööd, mis haakub süüdistusega. Seega ka surma saabumise aja kohaselt ekspertarvamuse järgi, saab olla I.Kruuvi tegevus põhjuslikus seoses kannatanu surma saabumisega. Oluline on siin märkida, et surnu kohtuarstlikus ekspertiisiaktis oleva eksperdi arvamuse p 9 kohaselt saanuks õigeaegse arstiabi korral J.Ji elu veel päästa, mis viitabki asjaolule, et J.J peksule ei järgnenud surm momentaalselt ja koheselt, ning et Jants lämbus, hääbus pikkamisi omaenese verre, võimetuna midagi ise ette võtta, kuna peksmise lõppfaasis võis saabuda sügav teadvusetus kohtumeediku arvamus p 8 kohaselt. Teadvusetus ei võrdu aga surmaga. Kuivõrd kohus on seisukohal, et ainuke kannatanu peksja oli I.Kruuv ja arvestades tunnistajate ütlusi, oli tegemist paljukordsete rusikate ja kinga kängitsetud jalaga just kannatanu pea piirkonda löömistega, on kannatanu surma saabumine I.Kruuvi tegevusega põhjuslikus seoses. Kannatanu suri just nende vigastuste tõttu, mida I.Kruuv tekitas. Surnu ekspertiisis antud ekspertarvamuse (I kd tlk 147
11. jj)p 1 kohaselt on kannatanu ajukolju, näokolju massiivne tömp trauma, mille põhjustasid sisserõhutusmurd vasakul eesmises koljuaugus koljupõhimikul, traumaatiline ämblikuvõrkkelmealune verevalum väikeaju pinnal, näokolju luude hulgimurrud ja kilpkõhre plaadi põikisuunaline murd. Vigastuse tagajärjel kujunes välja peaajuturse ja tekkis mehhaaniline lämbus vere aspiratsioonist. Arvestades pärast kannatanu võitlusvõimetuks muutumist I.Kruuvi jõhkrat peksmist, saavad olla need vigastused ja tagajärjed põhjustatud I.Kruuvi poolt ja need olid talle ka igati ette nähtavad. Kõik ekspertiisiaktis toodud vigastused on haakuvad ka I.Kruuvile esitatud süüdistusega. Ka ekspertarvamuse p 5 kohaselt on kannatanu tervisekahjustused tekitatud tömbi vägivalla toimel korduvatest jõulistest löökidest näkku, kaela ja pea piirkonda kõvade piiratud pinnaga esemetega, nende hulgas ka rusikatega ja kängitsetud jalaga ning osad vigastused võivad olla tekitatud ka kukkumisest vastu ümbritsevaid kõvasid tömpe esemeid ja pindu. Eeltoodu kõik haakub esitatud süüdistusega. 5. Kohus nõustub prokuröriga, et I.Kruuvi ütlused ei ole usaldusväärsed ja I.Kruuv ei suutnud nõutaval viisil – s.o eluliselt usutavalt ja loogiliselt seletada vastuolusid tema kohtus ning varem antud ütluste vahel ning muude tuvastatavate asjaolude vahel. Erinevuste ja vastuolude selgitamise peale vastas I.Kruuv kohtuistungil korduvalt, et jääb kohtus öeldu juurde, andmata vastust, kuidas ta selgitab vastuolusid omaenda ütlustes, jättes 14 / 36 1-12-9573 seega talle antud võimaluse selgitada vastuolu tegelikult kasutamata. Suurimad vastuolud tema ütlustes olid tema avaldatu ja usaldusväärsuse kontrolli käigus etteloetud lõikudena: 1) J.Ji poolse tülinorimise paisutamine vähemalt mitmele korrale, sh uute detailide lisamisega nagu et tüli oli ka pitside lõhkumise pärast (II kd tlk 100 pöördel). Iseenesest ei ole küll välistatud, et kohtumenetluse käigus asjaolusid täpsustatakse, kuid kui süüdistatava ütlused on olulises vastuolus teiste tõenditega ja ka tema enda kohtueelsel uurimisel antud ütlustega, on kohtul võimatu uskuda ka uute detailide lisamise paikapidavust; 2) J.Ji poolse jalaga löömise kordade arvu suurendamine mitmele korrale, mida ka ükski tunnistaja ei ole sellisena kinnitanud. I.Kruuvi kohtuistungil antud ütluste järgi (II kd tlk 98, 98 pöördel) J.J lõi jalaga mitu korda ning J.J lõi jala ja kätega vähemalt neli korda, sh pähe, enne kui I.Kruuv enda eest üldse nö seisma hakkas, enne ta ka pareeris lööke. Samuti andis I.Kruuv kohtuistungil ütlusi, et ta sai kannatanult lööke ka pähe ja rindkeresse, ehkki neid ei maininud ta kordagi kohtueelsel uurimisel (II kd tlk 101) ja vastuolu selgitada ei oska. 3) omapoolsete löökide arvu vähendamine; 4) J.J liikumisevõime ja rääkimisvõime omistamine peale viimase peksmist (II kd tlk 98- 99), mis on vastuolus rõhuvalt tõendite kogumiga. 5) J.J esinevate vigastuste vähendamine peale peksmist, näidates vaid verejooksu ninast ja kulmunurga juures olevat kriimustust, veremäärdumiste puudumisest sündmuskohal; 6) kohtuistungil sündmuskohalt viimasena lahkumise eitamine. Kohtuistungil sisuliselt peopaiga uste lukustamise eitamine kaasasolnud kahe võtmega, millised ta ise üle andis menetlejale ja mis on viimase asitõendi vaatluse protokolliga ka nähtavaks tehtud kohtule ja vaadeldud. Vaatamata sellele, et kohtueelsel uurimisel andis I.Kruuv ütlusi, et uksed lukustas tema ise, kui teised seisid juba tänaval ja need samad võtmed andis üle kinnipidamisel menetlejale (II kd tlk 101 pöördel-102; võtmete vaatlusprotokoll II kd tlk 88-89). Aga mitte vaid I.Kruuvi versioonid ei muutunud ajas, vaid need versioonid ei haaku teiste muude kogutud kontrollitud tõenditega: 1) Vahepealset viinapitside lõhkumise üle tüli ei kinnita mitte ükski tunnistaja, et see muutus järjest paisuvaks norimiseks ja lõpuks seisti nina vastu nina. Väga piltlik kirjeldus, kuid mitte keegi tunnistajatest seda ei kinnita. 2) Kaminaruumis, 20.04.02012.a, kus tegelikult lahti rullus kuriteosündmus, mida räägivad tunnistajad J.J poolsetest jalalöökidest : - A.-M.M andis ütlusi, et nägi, kuidas J.Jlõi kaks korda, ta ei tea, kas I.Kruuv sai pihta või hüppas I.Kruuv tagasi. Ta ütleb, et I.Kruuvi keha liikus tagasi, aga kas ta sai pihta või mitte, seda ei pannud tähele; - A.K andis ütlusi, et märkas, kui J.J üks kord lõi jalaga, siis I.Kruuv haaras jalast, J.J kukkus ja tunnistaja ei räägi rohkem jalaga löömisest; - V.M andis ütlusi, et J.J hakkas lööma, aga ta ei tea, kas ta sai pihta. Seega on kolme tunnistajaga ümber lükatud Kruuvi ütlused (nt II kd tlk 98 pöördel) J.J poolse kohutava jalgadega peksmise, ründe ulatuse ja tagajärgede osas. I.Kruuvi pükste ja kingade vaatluse kohta on koostatud ka protokollid (I kd tlk 222-226; II kd tlk 90-92). Eeltoodut kinnitab ka DNA ekspertarvamus, mille kohaselt kannatanu tanksaabastel puudus I.Kruuvi DNA (I kd tlk 207). Kui I.Kruuvi jalalöökidele viitavalt on I.Kruuvi kingadel ja pükstel konkreetselt kannatanu veri, siis I.Kruuvi suunas tehtud kannatanu jalalööki, tuleb pidada võrreldes kannatanule osaks saanud vägivallaga äärmiselt tagasihoidlikuks, kuna kannatanu jalast jõudis kinni haarata I.Kruuv, mille tagajärjel kannatanu kukkus. Kannatanu löökide tabamise kohta andmed puuduvad. Seega jõu ülekaal oli I. Kruuvil algusest peale kuni lõpuni välja. 15 / 36 1-12-9573 Asjaolu, et ekspertarvamuse kohaselt (I kd tlk 206, p 6.4.3.; 6.4.8.) ei saa välistada I.Kruuvilt pärinevat bioloogilist materjali kannatanu pükste vasaku külje tasku alt ja vasaku sääre esiosalt võetud kannatanu vereproovist, on seletatav ka sellega, et süüdistatav peksis rusikatega kannatanut näkku, samal ajal olid kannatanu jalad tema jalge vahel nagu on viidanud ka tunnistaja V. M ja samuti I. Kruuv lohistas kannatanu teise ruumi pärast mingi aeg peksmist. Loomulikult sai I. Kruuv ka kannatanu jalast kinni ja toimuski kaklus. Kannatanu jalalöökide tabamise kohta andmed puuduvad. Kas kannatanu vigastused vasakul ja paremal käel võisid tekkida (I kd tlk 147, p 3), sellest, et kui kannatanu jalad olid I.Kruuvi jalge vahel ja viimane teda lõi (s.o pärast võitusvõimetust) või vastastikkuse kakluse tulemusel, selle kohta annab arvamuse ekspert. Kohus tuginebki ekspertiisiaktis avaldatud seisukohale (I kd tlk 146), et arvestades kannatanu mõlema labakäe piirkonnas sedastatud vigastuste morfoloogilistele iseärasustele ja lokalisatsiooni, on need vigastused (kätel ja kehal) iseloomulikud tüüpilisele võitluse ja enesekaitse käigus saadud vigastustele. Samas tunnistajad ka viitavad, et enne kannatanu võitlusvõimetuks muutumist toimus vastastikune kaklus. Kuivõrd keegi tunnistajatest ei näinud, et kannatanu löögid oleksid I.Kruuvi tabanud, on ilmselt tegemist vigastustega, mis tekkisid I. Kruuvi löökide blokeerimisest. Erinevalt kannatanust I.Kruuvi kehal vigastusi ei ole ja keegi ei näinud, et kannatanu oleks I.Kruuvi ka pähe löönud. Kuni kannatanu võitlusvõimetuks muutumiseni toimus ka vastastikune kaklus, kuid sellise erandina, kus lõppkokkuvõttes I.Kruuvil võimaliku kannatanu poolse ründe tõttu tekkinud vigastused puuduvad ja kannatanu on surnud. I.Kruuvi pruunika tuulejope Columbia kohta on DNA ekspert (I kd tlk 201-202; jope vaatlusprotokoll I kd tlk 227- 231) märkinud esiteks kaudselt, et ta ei saa välistada nt parema käe varrukal J.J biloogilise materjali sisaldumist (p 4.1.1.) ja jope vasaku hõlma voodrilt võetud proovi kohaselt on ekspert märkinud (p 4.1.3.), et see on segaprofiil, mis on kokkulangev J.J profiiliga. Käe varrukal ja hõlma voodrilt viide kannatanu bioloogilisele materjalile võib osundada vastastikusele kaklusele - kontaktile enne kannatanu võitlusvõimetuks muutumist. Need nö märgid ei saa samuti viidata kannatanu poolt I.Kruuvi jõhkrale peksmisele, sest I.Kruuvil ei ole vigastusi rindkerel (I kd tlk 21 – foto I.Kruuvi kinnipidamisprotokolli juurde). Kokkuvõttes antud DNA sai tekkida nii võimaliku konflikti (vastastikune löömine või löökide blokeerimine) käigus kui ka I.Kruuvi poolt kannatanu lohistamisega baariruumi või ka siis, kui I. Kruuv päeval juba surnud kannatanult elumärke otsis. I.Kruuvi väide sellest, kus ja mis vigastused tal J.J ründest olid, on ümber lükatud ka I.Kruuvi isiku läbivaatluse protokolliga 21.04.2012.a (I kd tlk 165-175), mis on tehtud kohtumeediku osavõtul tema suhtes ja algab sõnadega: pea piirkonnas vigastusi ei sedastatud. Edasi järgnevad I.Kruuvi ütluste järgi kirjeldused temal olnud kriimude, hematoomide kohta I.Kruuvi kätel ja jalgadel. Selle tõendi usaldusväärsust kinnitab ka 20.04.2012.a isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll koos lisadega isiku fotodest (I kd tlk 9-22). Kokkuvõtlikult siiski I.Kruuvil olnud vigastused viitavad temale kui peksja vigastustele, mitte kui kannatanu vigastustele. Peksti ju J.Ji tunnistajate ütluste kohaselt I.Kruuvi poolt nii käte kui jalgadega. Ilmne, et nii jõhkrast peksmisest rusikatega, on jätnud I.Kruuvi kingadele, pükstele ja kätele samuti jäljed. 16 / 36 1-12-9573 I.Kruuv on väitnud ka kohtuistungil, et J.J lõi talle vastu nina ja verd hakkas tulema (II kd 98), samas kohtuarst I. Kruuvi peas mingeid vigastusi ei tuvastanud. I.Kruuv on seda asjaolu ka segaselt väljendanud, et ei hakanudki verd kohe tulema pärast väidetavat J.J lööki, vaid hiljem. Esiteks jääb arusaamatuks nimetatud verejooksu tekke põhjuslik seos, kuna see väidetavalt tekkis hiljem. Teiseks, sündmuskohalt, sh riietelt ei leitud I.Kruuvi verd ja I.Kruuvi verisest ninast ei ole rääkinud ka ükski tunnistaja. Seega on I. Kruuvi väide ebausaldusväärne. I.Kruuv esitas kohtus vastuväite, viidates, et ka tema kannatas ja seda kinnitab marrastus näos 20.04.2012.a isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokollile on tõepoolest lisatud foto, nr 6, mis viitab nagu mingile marrastusele I.Kruuvi peas. Samas mitte keegi tunnistajatest ei ole viidanud, et J.J oleks jõudnud üldse tabada I.Kruuvi. Vaatamata sellele jõuab kohus allpool in dubio pro reo seisukohale, et enne kannatanu võitlusvõimetuks muutumist toimus vastastikune kaklus, ehkki tõendite kogumi järgi I.Kruuvil puuduvad sellised vigastused, mis näitaks, et üldse kannatanul õnnestus teda tabada mõne löögiga. Pärast I.Kruuvi lõuahaaki muutus kannatanu silmnähtavalt võitlusvõimetuks. Peksmist I.Kruuvi poolt jätkati ka siis, kui kannatanul enam käedki ei tõusnud maast üles. I.Kruuvi isiku vaatlus kinnitab seda, et tema ülekehal pole ainsatki vigastust, kriime, hematoome, haavu, muhke vm, mis võiksid teda kaudseltki käsitleda võimaliku ohvrina. Tunnistajate ütluste kohaselt J.J jalalöögid otseselt ei tabanud I.Kruuvi, sest keegi seda ei märganud. Ükski tunnistaja ei ole ka rääkinud, et J.J oleks kasvõi üritanud I.Kruuvi pähe lüüa nt jalaga või käega. Kohus nõustub, et prokurör on antud süüdistatava vastuväite juures toonud välja ka omalt poolt olulise argumendi, millele ei andnud süüdistatav vastust, miks I.Kruuv kogu menetluse vältel, siis antud marrastuse tekitamist ei omistanud J.Jle. Nimetatud küsimus jääb vastamata. Järelikult ja kokkuvõttes eeltoodut I.Kruuvi vastuväide ei ole usaldusväärne. Vaatlus näitab ka seda, et I.Kruuvi käelaba on tugevalt paistes, mis näitab aga hoopis temapoolsele väga tugevate hoopide jagamisele kannatanule rusikatega. Käed on paistes pealt poolt tugevalt ja lillakat värvi. Eeltoodu aga haakub ka esitatud süüdistusega, et toime pandi jõhker peksmine kannatanu kallal, mistõttu kannatanu lõpuks andis ka elu. Mitte keegi kohtus tunnistusi andnud isikutest ei prokuröri ega kaitsja tunnistajatest ei ole rääkinud, et J.J suhtles artikuleeritud kõnega pärast peksmist. Ei saa unustada siinjuures ka kannatanu suuri vigastusi peas - puruks ja pealuu küljest lahti löödud lõualuud jt vigastused. Kes väitis Jantsi vastu mõmisevat, kes pobisevat, vaid I.Kruuv kohtuistungil väitis, et ennast kannatanuga vestlust arendavat, teda talutavat kui püstiseisvat ja rääkivat isikut. Kohtueelsel uurimisel (II kd tlk 101 pöördel), on I.Kruuv rääkinud küll, et pärast löömingu lõppemist sikutas ehk lohistas kannatanut, vastamata jääb küsimus, milleks on seda vaja üldse teha, kui I.Kruuvi hilisemate väitete järgi kannatanu ka ise vabalt püsti seisis. I.Kruuvi jutt ulatuslikult ei haaku rõhuva usaldusväärse tõendikogumiga. V. M ja A.-M. M hindasid kannatanu seisundit sedavõrd halvaks, et keeras ta külili, väitega, et ta võib muidu verd kurku tõmmata, mida kinnitavad ka tunnistajad J. K ja A. K. Seda polnuks ju olnud vaja teha, kui J.J tõepoolest ise liikunuks ja olnuks adekvaatne. Vastupidist on aga I.Kruuv üritanud väita, et J.J justkui liikunuks, istunuks ja seisnuks. Kaks tüdrukut keerasid meesterahva külili, sest ta ei olnud võimeline ise liikuma ja end abistama. 17 / 36 1-12-9573 Peksmise jõhkruse kohta on andnud ütlusi ka tunnistaja A.-M.M, kes on poksiga tegelenud ja tundis ära nn uppercut löögi - lõuahaagi. Nimelt, tema ütluste järgi kui kaklus I.Kruuviga ja J.Ji vahel oli mõnda aega kestnud, tegi I.Kruuv nn uppercut löögi ja J.J vajus põrandale, ning siis kummargil olles lõi I.Kruuv vähemalt viis-kuus korda Jantsi, kelle käed olid kõrval, rusikaga näkku ja I.Kruuv, olles end püsti ajanud, tegi veel kolm- kuni viis korda jalalööke kannatanu näkku. I.Kruuv on kohtuistungil ka seda olukorda tugevasti moonutanud (II kd tlk 98). I.Kruuvi ütluste kohaselt tahtis kannatanu püsiti tõusta ja teda rünnata, seetõttu jätkas ta ka mahalangenud kannatanu peksmist kätte ja jalgadega, isegi kaalus kirve võtmist ja baaritooli võttis kätte, et seda saaks kilbina kasutada. Samuti on baaripuki võtmise kohta I.Kruuv öeldnud, et soovis sellega lõpetada kannatanu rünnakut (II kd tlk 99), ehkki tõendi kogum kinnitab seda, et kannatanu oli ammu võitlusvõimetu kõigi pealtnägijate jaoks. Baaritoolilt leiti ka I.Kruuvi DNA profiil (I kd tlk 208) ja J.J verd. Kohtukoosseis leiab, et nimetatud süüdistatava väited, arvestades tunnistajate ütlusi kogumis, on paljuski juba absurdsed. Selgelt on tunnistajate ütlustega tuvastav, et pärast nn uppercut lööki langes J.J maha ja oli võitlusvõimetu ka kaugemal olnud tunnistajatele silmnähtavalt. Tunnistaja A. Krosštein andis ütlusi, et J.Js oli nokaudis – s.t. võitlusvõimetu. Seejärel jätkab I.Kruuv rusikatega näkku tagumist ja löögi täpseks suunamiseks hoiab ta veel kannatanu riietest teise käega kinni. Mingit takistust ju kinnihoidmisel ega ka löömisel ei olnud, sest kannatanu oli võitlusvõimetu - liikumisvõimetu. I.Kruuv tagus talle vähemalt viis korda rusikaga kummargil olles ja teise käega riietest hoides näkku ja pähe nii et verd hakkas tulema. Siis I.Kruuv lõi vähemalt mitu korda jalaga J.J näkku, tagajärg oli see, et J.J jooksis suust ja ninast verd ning silmad paistes. Selge on see, et tunnistajad ei lugenud lööke ja andsid ütlusi selle kohta, mida peavad kindlalt paika pidavaks, mistõttu löökide arv ka haakub ekspertarvamusega. Järelikult väited, et maas olnud J.J jätkas rünnakuid ja üldse oli alust arvata, et seda J.J teeb, on ex ante täielikult välistatud ja rõhuva tõendikogumiga täielikult kummutatud. Sellist arusaama ei saanud I.Kruuvil vähimalgi määral tekkida, sest maha varisedes, olid J.Ji käed kõrval sõltumata löökide arvust ja tugevusest – ta ei löönud vastu ega saanud nt midagi ähvardavatki I.Kruuvile öelda. Sellisel viisil mahavarisenud inimene ei saa kuidagi mõjuda enam ähvardavalt või et oleks alust vähimalgi määral arvata temast vägivaldse rünnaku teostajat. Isegi löömisel pidi kannatanust kinni hoidma, et löögid paremini tabaksid. Samuti A.-M. M ütluste kohaselt on selgelt arusaadav, et baaripukki ei kavatsenud I.Kruuv kasutada kilbina. Baaripukki võttes, oli J.J võitlusvõimetu ja seda juba nö ammu, kui rääkida I.Kruuvi käe ja „Ecco“ kingadesse kängitsetud jalalöökide arvust pärast kannatanu mahavarisemist. Kannatanu lamas oli maas ja paljad käed olid liikumatult kõrval. Seejärel veel baaripukiga ründav I.Kruuv kisti eemale maas olnud kannatanust tunnistajate poolt. Mitte, et kisti eemale kannatanu I.Kruuvist. Või kasvõi kisti eemale kannatanu ja I.Kruuv üksteisest – ka nõnda need asjad ei olnud. I.Kruuv võttis baaripuki, et minna sellega J.Jantsi juurde. Ebaloogiline on võtta kätte ka väidetav kilp ja minna sellega väidetava ründa juurde. Kokku kukkus kannatanu vähemalt kahel korral maha, esimesel korral siis, kui kannatanu jalalöök I.Kruuvi ei tabanud ja kannatanu pikali kukkus, kuna I.Kruuv sai jalast kinni ning teisel korral oli nö lõplik kukkumine pärast nn uppercut lööki. I.Kruuv on aga oma ütluseid moonutanud nõnda, et justkui kindlasti oli tal alust eeldada ka pärast nn uppercut lööki, et kannatanu ründab teda. Kaugemalgi olnud tunnistajate ütlused välistatavad selle täielikult. 18 / 36 1-12-9573 Tunnistajate ütluste kohaselt ka pärast kannatanu jalalööki oli kaklus kannatanu ja I.Kruuvi vahel, kuid pärast lõuahaaki, ei saanud toimuda ex ante mingeid rünnakuid ega enda kaitsmiseks pareerivaid lööke kannatanu poolt. Ühepoolset kaklust, s.t et vaid üks ründab ja lööb, ei ole olemas, sest selle nimetus on peksmine vms. Seega I.Kruuv enda ütlustega oluliselt moonutab tegelikke asjaolusid. Pärast nn uppercut lööki kannatanu isegi ei pareerinud ega suutnudki üritada pareerida I.Kruuvi lööke enda seisundi tõttu – ei suutnud kätki tõsta, mis rünnakust saab siis kannatanu poolt enam juttu olla. I.Kruuv annab aga ütlusi, et pärast seda lööki tahtis kannatanu kohe püsti tõusta (II kd tlk 98 pöördel), mis on samuti täielikult tõendikogumiga välistatud. Selle väidetava kohese püstitõusmise juures jõudis I.Kruuv veel kannatanuga diskuteerida, et mis tal viga on ja rahunegu maha ning siis hakkas kannatanu maas olles püstiseisvat I.Kruuvi lööma ja kukkus uuesti maha. I.Kruuvi ütluste kohaselt seejärel lõi ta kannatanut jalaga 25 sekundit, samas kaks korda. See kõik on väga segane kirjeldus, mis ei sisenda usaldusväärsust. Kogu selline asjade käik ei haaku aga ka usaldusväärse tõendikogumiga. Tuleb tõdeda, et I.Kruuv on pelgalt püüdnud oma tegusid tagant järgi pisendada, osalt ka olematuks muuta ja see on selgelt ka ristküsitlusel välja tulnud. I.Kruuvi ütluste kohaselt pärast nn kaklust ei juhtunud nagu midagi (II kd tlk 99), rahvas käis jätkuvalt siia-sinna, keegi ei reageerinud antud vahejuhtumile mitte mingit moodi ja pidu käis edasi ning tunnistajad lihtsalt keerasid J.J külili ja puhastasid näo ära. Aga tegelikkuses ikka ei olnud kaugeltki nii, et pidu läks lihtsalt edasi ja kõik oli korras ning et kannatanu oli vahepeal tõusnud isegi poolistukile. Nimetatud I.Kruuvi ütlused on täielikult ümber lükatud tunnistajate ütlustega, kes nägid kannatanu seisukorda või kes nägid isegi antud peksmist pealt. Ka I.Kruuv annab alguses istungil ütlusi, et nimetatud juhtum oli öösel enne ühe paiku (II kd tlk 98 pöördel). Tunnistajate ütlused kogumis kinnitavad vaid üht, antud pidu lõppes tegelikult seetõttu, et peksmist pealt näinud või kannatanu seisukorda pealt näinud tunnistajate arvamus oli see, et see ei ole pidu, mis saab edasi kesta. Seejärel pidu lõppeski. Samuti on kummastav sealjuures, et kui võitlusvõimetu inimese peksmise kui mitte pidurduva jõhkruse tõttu läksid tunnistajad I.Kruuvile vahele, siis I.Kruuv annab ütlusi (II kd tlk 102), et see oli täitsa tavaline kaklus ja midagi jõhkrat ei olnud ja tema midagi kohutavat ei teinud. Ex ante tunnistajate ütlustega sellised I.Kruuvi väited aga ei haaku kuidagi asjaoludega. Paljuski peksmist pealt näinud noored inimesed - tunnistajad kohtuistungil ka tunnistasid, et nad ei osanud küll õigesti reageerida, sest olid šokis või niivõrd ehmunud, sest sünnipäevapidu võttis järsu pöörde, sisuliselt tekkis äärmuslikult traagiline kontrast ja sellest omakorda soov kiirelt lahkuda. Järelikult lahkuti mitte sellepärast, et midagi ei juhtunud, vaid et sündmus oli liig õõvastav ja ei osatud toimida. Sama on tegelikult lõppkokkuvõttes näha ka seda I. Kruuvi käitumisest. On näha, et ka I. Kruuv üritab kõike koheselt unustada, soov on selleks kiirelt sõita Viljandisse jooma ja lõpuks soovib ta alkoholi tarvitada ka päeval kaineks saades, pärast surnukeha avastamist. Järelikult antud peksmise ex ante jõhkrus oli kõikidele arusaadav, ebainimlik ja raskesti oma meeltesse jäävalt talletatav, et sooviti esmase reaktsioonina seda kiirelt unustada. Eeltoodu tõttu soovitigi ära ja ei tuntud endal süüd, sest peksja oli I.Kruuv. I.Kruuv on omistanud pärast A.-Mari M poolt nimetatud nn uppercut lööki ja sellele järgnenud peksmist ka kannatanule lisaks liikumis- ja kõnevõime (II kd tlk 98-99), mida keegi tunnistajatest ei ole kinnitanud. Tunnistajate kirjeldused hoopis välistavad selle. Juba pärast lõuahaaki kannatanu enam ei suutnudki reageerida ja pärast sellele järgnevat peksmist ka liikuda. Ka surnu ekspertiisiaktis toodud ekspertarvamuse 8. punkti kohaselt on üksnes võimalik, et kannatanu pea piirkonnas olevate vigastuste saamise algperioodil säilis osaliselt 19 / 36 1-12-9573 kannatanu taju – kui ka füüsiline tegevuse võime. Seega see on üksnes löökide saamise algperioodil. Pärast peksmist ei suuda kannatanu end isegi keerata ja pigem tunnistajad arvavad, et kannatanu nuuskab, ehkki kannatanu ei saa pigem millestki aru, mõmiseb ja verd tuleb ka ilma nuuskamata. Samuti on ekspert märkinud, et kannatanu massiivne peaajuturse olemasolu kinnitab, et kehavigastuste tekitamise lõppfaasis pärast korduvaid jõulisi lööke näkku saabus sügav teadvusetus. Järelikult on ka ekspertarvamusega välistatud I.Kruuvi hilisemate dialoogide ja diskussioonide võimalikkus kannatanuga pärast peksmist ja ka peksmise ajal, eeskätt pärast nn lõuahaaki. I.Kruuvi ütluste (II kd tlk 99) kohaselt tema aga talutas kannatanut ja viimane oli lihtsalt uimane ning purjus ja ei mitte midagi enamat. I.Kruuvi ütluste kohaselt tahtis ta kannatanut talutada pikutama pehme peale ja seejärel oli nende vahel ka dialoog. Nimelt kannatanu avaldas, et keeldub. Kohtueelsel uurimisel rääkis ta aga kannatanu sikutamisest ehk lohistamisest (II kd tlk 101 pöördel). Taas toimub seega I.Kruuvi poolt liialdades asjaolude moonutamine ja paisutamine ning enda rolli nö ilustamine kohtuistungil ütlusi andmisel. Seejärel kohtuistungil antud ütluste kohaselt otsustas I.Kruuv oma ütluste kohaselt kannatanule teki tuua, kannatanu jäi teda lausa seistes laua juurde ootama ja kui tagasi tuli, oli kannatanu istet võtnud. Eeltoodud jutt ei haaku kuidagi teiste tõenditega, ei tunnistajate ütlustega ega sündmuskoha vaatlusega. Tegemist on väga teravate ja kohati lausa kriiskavate vastuoludega rõhuva usaldusväärse tõendikogumi kõrval. Asjaolu, et J.J oli pärast I.Kruuvi peksmise lõpetamist seoses tunnistajate vaheletulemisega, praktiliselt kontaktivõimetu ja ei suutnud üldse artikuleeritult rääkida, on kinnitanud küllaldaselt mitmed tunnistajad ja seda kinnitab ka surnu vigastuste olemuse kohta antud ekspertiisiakti p 8. I.Kruuv oma ütlused lähevad selles osas tõendikogumiga lahku (II kd tlk 99 pöördel). Lisaks eeltoodule rääkis I.Kruuv kuidas ta oma mobiiltelefon antud ruumist otsis ja J.Ja rääkis, kuidas talle abi pakkus lausa mitu korda ja J.J ütles „ei-ei-ei“ ning ei tahtnud temaga rääkida, ehkki suhtlemisega tal probleeme ei olnud. See kõik ei haaku aga kuidagi usaldusväärsete tõendite kogumiga. I.Kruuv ei suutnud ka kõrvaldada vastuolu selles osas, kas ta lahkus viimasena ja lukustas ukse. Tunnistaja A. K nägi viimastena just I.Kruuvi ja J. O. Järgmisel hommikul oma rahakotti otsima läinud A.A ütleb, et uksed olid kinni ja seda kinnistas ka R. R-S. Mõlemad ei osanud vastata, kas taba sang on lukus, aga seda nad ei suutnud ka eitada, igal juhul oli uks kinnises asendis. Sündmust kohalt leiti ka nimetatud rahakott ja vaadeldi asitõendina (II kd tlk 79-85). Kohus nõustub prokuröriga ka selles, et I.Kruuvi viide sellele, et sündmuskohale võis saabuda veel keegi, kes juba täiesti läbipekstud ja mitteliigutavat J.J veelkord läbi peksis, oleks enam kui ebatõenäoline. Ebatõenäoline oleks kui keegi võinuks sinna sündmuskohale peale I.Kruuvi veel jääda, kes kannatanuga ka eelnevalt kakles ja/või omas vihavainu J.J suhtes. Ühelt poolt on I.Kruuv ka andnud istungil ütlusi (II kd tlk 99 pöördel), et ta ei mäleta, kas pani lahkudes ukse kinni, kuid igal juhul öösel sündmuspaigast lahkudes keegi tõmbas ukse kinni. Seal on ka kaks ust. Samas märkis I.Kruuv, et ukse sulgumisel läheb uks sneprisse, lisaks tabasse panemine ei ole seetõttu vajalik ja lõuna ajal tulles oli võti peidukohas. Kohtueelsel uurimisel kinnitas I.Kruuv aga, et tema sulges lukustas ukse (II kd tlk 101 pöördel) ja jääb nende ütluste juurde, vastuolu seletamata. Seega alguses istungil ta ka möönis, et võis ukse lukustada, kuid kohtuistungil siiski lõpuks väitis kategooriliselt, et tema ei pannud ust lukku (II kd tlk 102). 20 / 36 1-12-9573 A.Ai, R. R-Sri ütlused viitavad, et uks siiski pigem võis olla lukustatud, eeltoodut kinnitab omakorda täiendavalt aga ka asjaolu, et ka I. Kruuvi kinnipidamisel ta käitleb neid võtmeid ja annab need uurijale üle. Milleks hoida enda käes võtmeid, kui uksed on lahti ja avatud? Arvestades ka asjaolu, et I.Kruuv siiski lahkus viimasena majast, siis kohtul tõendite kogumist kujunenud siseveendumuse kohaselt, ei ole kahtlust, et I.Kruuv ka ukse lukustas. Vastamata jäävad väidetavate I.Kruuvi heade kavatsuste taustal see, et kuidas sellises seisukorras kannatanu üldse oleks saanud akendeta ruumis ja lukustatud majas endale abi kutsudagi või kasvõi nt koju minna kui I.Kruuvi poolt väidetavasti midagi jõhkrat ei juhtunud (II kd tlk 102), kui ta väidetavalt I.Kruuvi ütluste kohaselt jäi maha istuma. Vastamata jäävad küsimused I.Kruuvi subjektiivsest arusaamast lähtudes, kuidas oleks kannatanu saanud üldse liikuda ukseni, leida üles katuseaken või suutnud upitada end katuse akna avani. Seega I.Kruuvi ütlused on tugevalt moonutatud ja ka vastuolus usaldusväärsete tõendite kogumiga. Selliseid viiteid tõendi kogumis puuduvad, et keegi teine oleks kannatanut soovinud kasvõi lüüa, rääkimata tapmisest. Ei ole eluliselt usutav, et keegi tänavalt kella ühe ja kolme vahel oleks sisse astunud ja asunud J.J tapma, pärast sünnipäevaliste ja I.Kruuvi lahkumist. J.Jolid sellised vigastused ja verekaotus, et ka mingigi tapmissooviga isik, oleks sellest aru pidanud saama, et isiku elu on nagunii juba ohus. Kuid see kõik on siiski pelk spekulatsioon süüdistatava poolt paljude versioonide, kõrvaldamata vastuolude ja moonutuste taustal. Lisaks DNA ekspertiis viitab J.J ja I.Kruuvi vahelisele kontaktile. Surnu kohtulik ekspertiis viitab aga kannatanu J.J vigastuste arvu ja paiknemise osas just sellele olukorrale, mida sündmuskohal pealtnägijatest tunnistajad kohtus rääkisid. Järelikult ka puuduvad need lisavigastused, mida oleks oletatav isik tekitanud, mida I.Kruuv on üritanud väita. Ka asjaolu, et kannatanul ei olnud oma vesti seljas ja see leiti mujalt, ei kinnita seda, et kannatanu liikus pärast seda, kui kõik peol olnud isikud lahkusid. Seega see vest võis olla seljast kistud seljast juba peksmise käigus või hiljem, sest DNA ekspertiisiakti kohaselt on vestil ka I.Kruuvi bioloogiline materjal. Arvestades kannatanu ja I.Kruuvi konflikti, on selge, et kannatanu vestile I.Kruuvi biloogiline materjali ei saanud tekkida muust, kui vaid antud konfliktist. Vest on vaadeldud asitõendina (II kd tlk 86-87). Tõendikogum, sh ärevuses I.Kruuvi enda räägitu Häirekeskusesse helistades, viitab sellele, et kannatanu jäi liikumatult maha. Olulise tähendusega on DNA ekspertiisiakti, sündmuskoha ja asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt oluline seegi, et kannatanu tanksaabastel ei leitud peale J.J enda DNA ühegi teise isiku DNA-d, seal on veri, mis on J.J veri. Tähtis on seegi, et kannatanu veri oli tema saabaste väliskülgedel, mis viitab sellele, et kui oli vaja J.Jtoimetada teise ruumi, siis jalad olid vajunud väljapoole ja kannatanu veristelt püksteltki on näha lohistamisjäljed. Vastasel korral ei oleks saabaste väliskülgedel saanud olla verejälgi. Ka surnu ekspertiisiakti ekspertarvamuse p 6 on märgitud, et kannatanu seljas olnud riiete määrdumised, voltimisejäljed ja mõlema saapa väliskülgedel sedastatud triipjad määrdumised võivad viidata surnukeha lohistamisele, samas surnukeha lohistamisele viitavaid vigastusi ei sedastatud. Samas vaidlust ei ole selles, et kannatanu viidi teise ruumi pärast peksmist. Järelikult kannatanu ei saanud ise liikuda, kui jalad olid nõrgaks läinud ja vajunud väljapoole ja jäljedki viitavad lohistamisele. Et kannatanu pärast peo seltskonna lahkumist ei liikunud ega saanudki liikuda, kinnitab ka I.Kruuvi kõne Häirekeskusele, mille kohaselt ta märgib, et kannatanu on samas asendis ja kohapeal ka lõuna ajal, kuhu ta öösel maha jäi (I kd tlk 81). 21 / 36 1-12-9573 Süüdistatav on andnud kohtuistungil ka ütlusi, kuidas kannatanu teda varasemalt ähvardas tema elu kallale tulla, viidates, millised võisid olla tema oletatavad kujutelmad, kui kannatanu teda ründas ja ta väidetavalt hädakaitseseisundis tegutses. Tõendite kogum viitab aga selgelt, et tegemist on tagantjärgi üksnes otsitud argumentidega eesmärgiga end süüst vabastada, mis aga ei haaku jällegi usaldusväärse tõendikogumiga. Samas on nimetatud ähvarduste omistamine ka vastuolus I.Kruuvi enda ütlustega selles osas, et kui ta kannatanu väidetavaid ähvardusi reaalseteks pidas, ei peljanud ta teda korduvalt ära ajada, ehkki ise ei olnud sünnipäeva laps ega nö peaperemees. Seega ei peljanud ta ka kannatanut vihastada. Iseenesest küll hädakaitse puhul vastavate pidepunktidena tulevad arvesse näiteks ründele eelnenud ja järgnenud sündmuste käik, ründe toimumise aeg (nt päevaajal või öösel), koht (nt avalik või kaitsja eluruum) ning muud rünnet ja kaitsetegevust iseloomustavaid tegureid (vastavalt nt ründajate arv, ründe viis ning nt passiivselt kaitselt aktiivele ülemineku põhjused). Kontrollides hädakaitseseisundi esinemist tuleb arvestada ka eelnenud sündmuste käiku (RKL nr 3-1-1-124-01, p 7.2 ja nr 3-1-1-17-04, p 15.1). Kujuteldava või kunagi tulevikus ähvardava ohu mõjul hädaseisundit ei teki. Samuti ei teki hädaseisundit juhul, kui ähvardavat ohtu oli võimalik vältida mitte üksnes kuriteo tunnustega tegusid toime pannes, vaid ka teistsugust, seaduskuulekat käitumisviisi valides. Õigusvastasust välistava asjaoluna käsitletaksegi hädaseisundit nimelt seetõttu, et isikul puudub objektiivselt igasugune alternatiivne võimalus ohtu vältida - ning isegi selle tingimuse täitmisel vaid juhul, kui tekitatud kahju on ärahoitavast kahjust väiksem (RKL 3-1-1-1-01). Kohtupraktika kohaselt isegi kui süüdistatav on alguses hädakaitseseisundis ja hiljem see lõpeb, kuid isegi siis, kui süüdistatav vaatamata nt hädaseisundi lõppemisele jätkab elutähtsatesse organitesse nt pea piirkonda kannatanu peksmist kängitsetud jalaga, võib see moodustada tahtliku tapmise vaatamata sellele, et esialgu kasutas hädakaitseseisundit tekitavat vägivalda süüdimõistetu suhtes kannatanu (RKL 3-1-1-104-99). Seega isegi kui I.Kruuv oleks olnud hädakaitseseisundis, oli see igal juhul lõppenud pärast kannatanu võitlusvõimetuks muutumist, mis ex ante pidi olema ka talle igati arusaadav. Kohtu seisukoht on aga see, et I.Kruuvil ei ole hädakaitseseisundit esinenudki. Riigikohus on ka märkinud, et juba maas lamava ründe toimepannu tapmine võib olla kättemaksuakt ja kvalifitseeritav tapmisena üldalustel (RKL 3-1-1-121-96). Samuti mis puudutab I.Kruuvi väiteid tema väidetava viibimise asjaolude kohta hädakaitseseisundis, tuleb öelda sedagi, et vastuolude kõrvaldamata jätmine ja ütluste korduv muutmine süüdistatava poolt on kohtupraktika kohaselt üks asjaolu, mis võib kummutada väidetava tegutsemise hädakaitseseisundis (RKL nr 3-1-1-67-96). Käesolevas asjas esineb selgelt süüdistatava poolt vastuoluliste versioonide ja ütluste üleküllus ning paljusus. Kokkuvõttes, I.Kruuvi ütlused ei ole usaldusväärsed ja need tuleb täies mahus kõrvale jätta. Ta ei suutnud kõrvaldada vastuolu kohtueelsel menetlusel ja kohtus antud ütluste vahel, need ütlused ei haaku ainsagi teise kriminaalse menetlusega kohtus kontrollitud tõendiga. Järelikult tema ütlused on ennast õigustavad ja kantud soovist vabaneda vastutusest. I.Kruuvi poolt tehtud viited ja avaldused, et J.J soovis teda tappa, kuna oli sellega varem ähvardanud, ei saa samuti olla usaldusväärsed, sest tõendite kogum ja I.Kruuvi ütluste analüüs kinnitab, et I.Kruuv ei ole usaldusväärne tõendiallikas. I.Kruuvi ütluste järgi ei ole tegemist paljuski ka üksnes vastuoludega tühistes detailides, vaid eluliselt ja loogiliselt seletamatute tõsiste 22 / 36 1-12-9573 vastuoludega ka tõendamiseseme kesksetes asjaoludes, mida kinnitab küllaldane ja usaldusväärne tõendikogum. I.Kruuvi viited, et tema õigusi on rikutud, kuna teda ei kuulatud üle tunnistajana, ei ole kuidagi vastuolus seadusega, vaid hoopis igati kooskõlas, sest põhistatud kahtluse korral on isik kahtlustatav ja allutatud kahtlustatavana menetlustoimingutele. I.Kruuv juba Hädaabikõnes kinnitas, et eile ta kakles kannatanuga ja ta jäi temast maha ning on praegugi samas asendis. Surma põhjuse tuvastamise seaduse § 9 lg 1 alusel surmajuhtumi kuriteo tunnuste sedastamisel alustab uurimisasutus või prokuratuur kriminaalmenetlust ja määrab kohtuarstliku ekspertiisi. Sündmuspaigalt leiti aga verine vägivalla tunnustega laip, seega on igati looguline, et kahtlustatavaks on I.Kruuv. Sealhulgas kriminaalmenetluse raames võib teha läbiotsimisi elukohas, erinevates ruumides, sõidukis jms, kus eelduslikult võib olla asjasse puutuvaid tõendeid. Vaidlust ei ole selles, et konkreetselt läbiotsimistel midagi süüstavat I.Kruuvi vastu ei leitud. 6. Kokkuvõttes on tuvastatud ülal tuvastatud süüteoasjaolud esitatud süüdistuse järgi subsumeeritavad alljärgmiselt: 6.1. Inkrimineeritud süüteokoosseis.

§ 113kaitstakse õigushüvena isiku elu.

Eluvastased süüteod on kõik materiaalsed deliktid, mille koosseisuliseks tagajärjeks on inimese surm. Surma põhjuse tuvastamise seaduse § 3 kohaselt on surm peaaju kõikide funktsioonide või siis vereringe täielik ja pöördumatu lakkamine. Samal ajal kui

§ 118p 1 kaitstakse õigushüvena inimese tervist.

Kui toimepanija on tegutsenud kannatanu surma põhjustamise suhtes aga vähemalt kaudse tahtlusega ja kuna tapmistahtluses sisaldub alati ka tervisekahjustuse tekitamise tahtlus, siis olukorras, kus toimepanija on tegutsenud kannatanu surma põhjustamises vähemalt kaudse tahtlusega, neeldub tervise kahjustamise tekitamise tahtlus tapmistahtlusesse ning isiku tegu tuleb vaadelda üksnes tapmisena. Kui tervisekahjustus võib põhjusliku ahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida elu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmise tapmiskoosseisu mõttes tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest elu ohustavast teost või ühest teost, mida iseloomustab äärmine ohtlikkus nt löök elutähtsate organitega piirkonda. Põhjusliku seose olemasolu ei sõltu asjaolust, kas surm saabus vahetult pärast tegu või pikema ajavahemiku möödumisel. Riigikohus on isegi leidnud, et kausaalseos peksmise ja kannatanu surma vahel on olemas ka juhul, kui tekitatud vigastused ei ole surmavad, kuid surm saabub löögist tekkinud ninaverejooksu ja sellest põhjustatud lämbumise tõttu (RKL nr 3-1-1-28-01). Määrav on sellisel juhul subjektiivne koosseis. Käesolevaga on esitatud süüdistuse järgi tuvastamist leidnud, et süüdistatava poolt on võitlusvõimetuks muutunud kannatanut pähe löödud nii rusikatega kui „Ecco“ kingadesse kängitsetud jalaga - seda nii tunnistajate ütluste kui ekspertiisiakti kohaselt vähemalt kümme lööki. Seega vägivald kannatanu kallal I.Kruuvi poolt koosnes mitmest elu ohustavast teost, mistõttu kuriteo toimepanija tegu iseloomustab äärmine ohtlikkus. Löögid pähe, näkku, kõrri, 23 / 36 1-12-9573 see tähendab elutähtsate organite piirkondade jõhkrat rünnet. Löökide suurt jõulisust kinnitab ka surnu ekspertiisiakt. On ju päris selge, et iga inimene oma tavapärase elukogemuse pinnalt mõistab sellise teguviisi tagajärgi, kõikvõimalikke tagajärgi. Tapmine on toime pandud otsese tahtlusega, kui toimepanija teab, et tema tegu põhjustab kannatanu surma. Kas ta seda soovib või üksnes möönab, ei ole tähtis. Otsese tahtluse tuvastamisel on seega ainutähtis tahtluse intellektuaalne element: tahtlus on otsene ka siis, kui tapja kannatanu surma tegelikult ei soovi, ent teo toimepanemisel saab aru, et see on tema teo vältimatu tagajärg. Sellest sai aru I.Kruuvgi, kes maaslamavat kannatanut korduvalt jõuliste löökidega pähe ja näkku tagudes, et jõuab suure tõenäosusega purustada kannatanu peas olevad luud, mille tagajärjel tekib verejooks. Ta nägi seda ette peksmise käigus, et tema tegudel võivad olla kõikvõimalikud tagajärjed, sh surm. Asjaolu, et juba peksmise käigus verejooks algas, rääkis selgelt tunnistaja A. K ja lisaks kinnitab seda sündmuskoha vaatlusprotokoll ja fotod, kuna kaminasaalis põrandal nähtud mitmes kohas verekahtlase määrdumist - verd on põrandal, diivanil ja mitmetel esemetel. Lõpuks läbipekstud kannatanu veeti aga enne lahkumist kaminasaalist hoopis baariruumi. Peksmise jõhkruse kohta on andnud ütlusi ka tunnistaja A.-M.M, kes on poksiga tegelenud ja tundis ära nn uppercut löögi - lõuahaagi. Nimelt, tema ütluste järgi kui kaklus I.Kruuvi ja J.J vahel oli mõnda aega kestnud, tegi I.Kruuv nn uppercut löögi ja J.J vajus põrandale. Seejärel kummargil olles, lõi I.Kruuv vähemalt viis-kuus korda rusikaga näkku Jantsile, kelle käed olid kõrval. Järgnevalt I.Kruuv, olles end püsti ajanud, tegi veel kolm - kuni viis korda jalalööke kannatanu näkku. Tunnistaja A. K andis ütlusi, et J.J oli nokaudis – s.t. võitlusvõimetu. Seejärel jätkab I.Kruuv rusikatega näkku tagumist ja löögi täpseks suunamiseks hoiab ta veel kannatanu riietest teise käega kinni. Mingit takistust ju kinnihoidmisel ega ka löömisel ei olnud, sest kannatanu oli võitlusvõimetu. Esiteks tagus I.Kruuv kannatanut: vähemalt viis korda rusikaga kummargil olles ja teise käega riietest hoides näkku ning pähe, nii et verd hakkas tulema. Teiseks, seejärel I.Kruuv lõi kolm korda vähemalt jalaga J.Jantsi näkku, tagajärg oli see, et J.J jooksis suust ja ninast verd ning silmad olid paistes. V.M ütluste kohaselt oli alguses tegemist üks ühele kaklusega, kuid siis J.Jvarises kokku ja I.Kruuv seisis kaks jalga kahel pool kannatanut, pekstes teda vähemalt kolmel-neljal korral rusikaga näkku ja tulles ühele poole, lõi ta veel kannatanut jalaga pähe kolm-neli korda. Kannatanu nägu oli verine. Tunnistajate ütluste järgi löökide arv lahkneb pluss-miinus ühe löögi võrra, mis on arusaadav, sest keegi sündmuse ajal neid ei lugenud. Samas need ei lahkne sedavõrd, et oleksid üksteise ütluste usaldusväärsust kõigutanud või oleks vasturääkivad. Lisaks on need kokkulangevad kohtumeediku arvamusega, et lööke pähe võis olla kuni kümme. Ekspertiisiakti kohaselt osa vigastusi võis J.J saada kukkumisest, samas ka kõik tunnistajat andsid ütlusi, et kannatanu löögi tagajärjel kukkus maha. Seega tõendavad tunnistajate ütlused, et I.Kruuv võitlusvõimetut maas lamavat mitte reageerivat kannatanut rusikatega korduvalt pähe ja näkku ning lisaks ka korduvalt jalaga pea 24 / 36 1-12-9573 piirkonda, mis kogumis annabki välise teopildi, mille kohaselt I.Kruuvi tegu oli mitmekordne kannatanu elu ohustav vägivallajada. Sündmuskohal 20.04.2012.a kell 13:07 välja kirjutatud kiirabikaardile nr 23/93/1114 on diagnoosi kohale märgitud, et surma põhjuseks just peapiirkonna hulgivigastus, mille nö massiivse tekitamise asjaoludes just pärast kannatanu võitlusvõimetuks muutumist ei ole kahtlust, et see on omistatav üksnes I.Kruuvile. Ka surnu kohtuarstlik ekspertiis kinnitab nimetatud peapiirkonna hulgivigastust (I kd tlk 147-148). Ekspert annab vastuse küsimusele, mis põhjustas kannatanu surma. Vastus on antud ekspertarvamuse punktis 1: ajukolju, näokolju massiivne tömp trauma, mille põhjustasid sisserõhutusmurd vasakul eesmisel koljuaugus koljupõhimikul, traumaatiline ämblikvõrkkelmealune verevalum väikeaju pinnal, näokolju luude hulgi murrud ja kilpkõhre plaadi põikisuunaline murd. Ekspert märgib, et vigastuse tagajärjel kujunes välja peaajuturse ja tekkis mehhaaniline lämbus vere aspiratsioonist. Ekspert kirjeldab ka kõik surnukehal olnud vigastusi ekspertarvamuse p 3, nende kokkuvõttes sisserõhutusmurd vasakul eesmisel koljuaugus koljupõhimikul, traumaatiline ämblikvõrkkelmealune verevalum väikeaju pinnal, sõelluu lestmete killuline murd, ninaluude lahtine killuline murd põrutushaavadega ninajuurel, põlema sarnaluu killuline ja ülalõualuu lahtine killuline murd rebimis-põrutushaavaga hammaste

1. ja
2. Vahel, kõvasuulae killuline murd, mõlema poolne alalõualuu murd lõualiigesest, hammaste 31.,
3. ja
4. traumaatiline kaotus koos alveoolide murdudega, kilpkõhre plaadi põikisuunaline murd koos verevalumitega ümbritsetud kudedes ja nahaaluse verevalumiga paremal pool kaelal kõri projektsioonil, vasaku
5. roide murd tagumisel kaenlajoonel koos verevalumitega roidevahelistes lihastes ja verevalumiga vasakut neeru ümbritsevas rasvkoes, põrutushaavad koos verevalumitega keelelihases, põrutushaavad ja verevalumid üla – ja alahuule limaskestal, põrutushaavad, nahaalused verevalumid nahamarrastused/ - kriimustused pea piirkonnas, nahaalune verevalum koos pehmete kudede tursega II, III ja IV kämblaluu kaugmise otsa kohal sõrmeliigesel, nahamarrastus koos nahaaluse verevalumiga paremal küünarnukil ja nahaalune verevalum parema käe V kämblaluu välispinnal. Tapmine on nn suvalise teokirjeldusega koosseis, surma põhjustavana tuleb käsitleda iga tegu, mille isik toime pani ja mis on surma kui tagajärjega põhjuslikus seoses. Käsitletavas kriminaalasjas on ekspertiisiakti alusel tuvastatav, et nina ja sarnaluude trauma kutsus esile verejooksu, kannatanu tõmbas vere hingamisteedesse, tekkis lämbus ja seejärel surm. J.J tekitatud vigastused on juba tekitamise momendil eluohtlikud, mis annavad alust öelda, et I.Kruuv tappis J.J ka iga tekitatud vigastusega eraldi, sest ka ekspert ütleb, et kõiki peapiirkonna vigastusi tuleb käsitleda komplekssetena - surm võis saabuda kõikide vigastuste tagajärjel, kui ka igast üksikust vigastusest eraldi. Põhjuslik seos on tõendatud. Kannatanu lämbumine omaenda verre on omistatav just I.Kruuvile kui sellise tagajärje põhjustajale, kuna viimase poolt tekitati teadlikult kannatanule eluohtlikud vigastused, nende tulemusel tekkis kannatanul esiteks sügav teadvusekaotus. Teiseks, sel ajal tõmbas kannatanu vere hingamisteedesse ja lämbus verre. Eeltoodu on omavahel objektiivselt põhjuslikus seoses, kuna tekitamata eluohtlikke vigastusi kannatanule, ei saanuks kannatanul tekkida sügavat teadvusekadu - peksti ju kogu aeg pähe - ja verejooksu ja lämbumist omaenda verre, ehk see kõik on omavahel põhjuslikus seoses I.Kruuvi tegevusega. Seega J.J lämbumine omaenese verre on tingitud I.Kruuvi poolt temale eluohtlike 25 / 36 1-12-9573 vigastuste tekitamisest, ehk J.J surm on objektiivses põhjuslikus seoses I.Kruuvile inkrimineeritud tegudega. Subjektiivse koosseisu seisukohalt, kui I.Kruuv peksis maas lamavat, end mitte kaitsvat kannatanut näkku, pähe, kaelapiirkonda korduvate jõuliste löökidega, rusikatega, kõvadesse välisjalatsitesse kängitsetud jalaga, kujutas ja sai aru ta üldjoontes ja tavalise mõistliku elukogemuse tasemel igati ette, et selliselt mis tahes vigastusi tekitades, võib saabuda kannatanu suhtes ka mis tahes tagajärg, sh surm. Peksti ju kannatanut vaatamata sellele, et J.J oli muutunud tegutsemisvõimetuks ja sealhulgas võimetuks ise suuta vältida vere valgumist hingamisteedesse. I.Kruuv on ka korduvalt karistatud vägivallakuritegude eest, mis annab subjektiivses mõttes alust eeldada, et tal on olemas lisaks spetsiifiline elukogemus vägivalla mõju hindamisel. Tuleb asuda seisukohale, et I.Kruuvi otsese tahtlusega on hõlmatud kogu põhjuslik ahel. Arvestades I.Kruuvi poolt põhjustatud hulgivigastusi ja kohest vere voolamist, siis I.Kruuv teadis ja sai aru peksmise käigus, et tema tegevus viib kannatanu surmani. Ka I. Kruuvi poolt toimepandud surmavad teod ja surma saabumise vahel on kausaalseos ja seegi subjektiivselt otsese tahtlusega I. Kruuvi puhul hõlmatud. Ex ante tunnistajate ütluste kohaselt juba kohapeal leiti ja seda I. Kruuvi juuresolekul, et on verre lämbumise oht. Seejärel I. Kruuvi poolt lohistati, sikutati või veeti kannatanu aga teise ruumi. I.Kruuvi poolt läbipekstud ja verd jooksev kannatanu jäi I.Kruuvist lõpuks tuppa selili - s.t. mitte istuli - lamama ja I.Kruuv lukustas ukse. Lahkusid kõik, majast lahkus I. Kruuv viimasena. Lõpuks kannatanu lämbubki verre, mida ex ante ka tunnistajad I.Kruuvi juuresolekul kartsid ja ütlesid, et kannatanu võib verd kurku tõmmata. Seetõttu tunnistajad ka vastavalt kannatanut abistasid. See oli aga enne kui kannatanu teise ruumi lohistati. I. Kruuv suhtus kannatanu surma saabumisse aga ükskõikselt, enam kui alles kümme tundi hiljem tagasi pöördudes, oli see ka nii jõhkra peksmise toimepannud I. Kruuvile arusaadav, et verd voolava abitu kriitilises seisundis oleva inimese verre lämbumine või ka laiemalt rohkete vigastustest tagajärjel surma saabumine on vältimatu. Kannatanu ei olnud võimeline ei roomama ega isegi appi hüüdma ning ex ante sai sellest aru ka I.Kruuv, kes tuli tagasi enam kui kümme tundi hiljem. Otsese tahtluse tuvastamisel on seega ainutähtis tahtluse intellektuaalne element: tahtlus on otsene ka siis, kui tapja kannatanu surma tegelikult ei soovi, ent teo toimepanemisel saab aru, et see on tema teo vältimatu tagajärg. Seega kohus on seisukohal, et I. Kruuvi surmav tegu ja kannatanul saabunud surm on hõlmatud otsese tahtlusega. Samuti isegi nende vaheline kausaalseos ei ole kaudse tahtluse vormis, vaid samuti otsese tahtlusega hõlmatud, sest ex ante on siin olulised märksõnad: mida rääkisid I. Kruuvi juuresolekul tunnistajad A.-M. M ja V. Mere sissetõmbamisest, kuidas nad abistasid kannatanut ja mis asendisse jäi kannatanu pärast süüdistatava poolt tema lohistamist teise ruumi. Kuivõrd I.Kruuvi juuresolekul kannatanu lämbumist pidasid ka tunnistajad võimalikuks, kui ta oleks jäänud täielikult pikali asendisse, seega saab asuda seisukohale, et ka I.Kruuv pidas kausaalahela sellist kulgu üldjoontes ja tavalise mõistusliku elukogemusega tasemel reaalseks. I.Kruuv ei saa kuidagi väita, et tal ei olnud aimugi, et kui ta kannatanu teise tuppa lohistas ja viimase asendit muutis, et viimane ei võinuks seetõttu ära lämbuda. Liiatigi kui ta tuli tagasi enam kui kümme tundi hiljem. Tunnistajad rääkisid ja tegutsesid I. Kruuvi silme all just seetõttu kannatanu abistamiseks, et viimane verre ei lämbuks. Kui tunnistajad, kes lähedalt pärast peksu kannatanuga kokku puudusid, nägid kannatanu verd, mida pühiti näost ja 26 / 36 1-12-9573 vigastusi ning tajusid ohtu kannatanu lämbumiseks, ei saanud see märkamata jääda ka I.Kruuvile. Ka sündmuskohal olev veri, vere pritsmed ja lohistamise jäljed viitavad sellele, et see oli näha ka vahetult I.Kruuvi poolse peksmise peatamisel. Verd täis oli ka peksmiskoht kaminaruum, kuid kannatanu suri baariruumis. I.Kruuvi riided olid kannatanu verega koos. Kannatanult pühitakse salvrätikuga näost verd, aga verd peast muudkui tuleb juurde. Isegi baaripukk oli verine, ehkki puuduvad tõendid selle kohta, et I.Kruuv üldse sellega lüüa oleks jõudnud. Seega selle sündmuse verine ulatus oli ex ante ka kõigile näha ja mõistlikul isikul puudub lootus, et selline verejooks lihtsalt iseenesest lakkab ja kannatanu reipalt jätkab oma elu. I.Kruuv pidi tajuma ja ilmselt tajuski oma teo ohtlikkust, selle tagajärgi ning I.Kruuvil ei saanud eeltoodust kujuneda arvamust, et kannatanuga ei ole midagi lahti. Neid fakte ei ole võimalik ära mõelda. Lisaks on I.Kruuvil spetsiifiline elukogemus vägivalla hindamisel, sest on varemgi vägivalla tegudes süüdistatav olnud. Iga süüvõimeline isik peab teada, et elutähtsatesse organitesse suunatud vägivallateod võivad kaasa tuua inimese surma, kuid selle saabumisse suhtus I. Kruuv ükskõikselt, kuna jättis liikumisvõimetuks pekstud ja verd jooksva kannatanu maha. Subjektiivses mõttes ei saanud siis kujuneda I.Kruuvis ka tõenäosuslikult sellist olukorra hindamist, et keegi teine oleks saanud öösel kannatanule abi osutama tulla, tänavalt majja sisenenud või keegi sünnipäevalistest oleks otsustanud sinna tagasi tulla, kui kõik soovisid pärast peksmist sealt kiirelt lahkuda. Viimane näitab seda, et kohalolnud sünnipäevalised pidasid nimetatud sündmust I.Kruuvi ja kannatanu probleemiks. Nõnda käitub ka I.Kruuv, lahkub viimasena ja lukustab ukse. Kohtupraktika kohaselt on jaatatud, et ka tavalise elukogemusega inimesel on alust eeldada, et tema käitumine võib kaasa tuua kõige raskemaid tagajärgi, kui ta on tekitanud teisele inimesele vigastusi elutähtsatesse piirkondadesse. Tunnistajad hindasid olukorda niivõrd ohtlikuks, et läksid I.Kruuvile vahele, kui viimane üritas ka baaripukiga lüüa. Tunnistajad tajusid ex ante olukorda ka õigesti, sest ainuüksi ekspertiisiaktist nähtuvad kannatanule tekitatud hulgimurrud näos, peas ja kõris. Tunnistajate ütluste kohaselt jätkus kannatanu peksmine I.Kruuvi poolt ka siis, kui kannatanu oli ilmselt juba nende arusaamise järgi ammu teadvuse kaotanud. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ei nähtu, et kannatanu oleks kuidagi ka ise ennast saanud liikumatult maha jäädes vigastada, puuduvad sündmuspaigal tema verised käe – ja jalajäljed põrandal suundumas mõne väljapääsu poole. Kannatanu liikumise korral, selliste verejooksude juures, mis nähtub J.J riietel, olnuks sündmuskoht teistsugune. Vaadeldud on J.J veriseid pikki pükse (I kd tlk 218219) ja välja löödud verises paberis olnud hammast (I kd tlk 230-231). Juba vastavalt I.Kruuvi enese kõnele Häirekeskusesse jäi kannatanu magama ja on sama kohapeal, kuhu ta jäi (I kd tlk 81), on eriti tähtis tõendamiseseme kesksete asjaolude seisukohast ja vastuväidete kõrvaldamisel, sest sisaldab ka kuriteo omaksvõtvaid asjaolusid süüdlase poolt kui ta on vahetult taju mõju all. Nimetatud asjaolu – kuuldust kinnitab vaadeldud lint antud kõnest ja ka M. L ütlused, mis kinnitavad lindi sisu ja seda, mida endast väljas I.Kruuv rääkis. Seega kõik hilisemalt püstitatud I.Kruuvi versioonid, et keegi kolmas oleks käinud tapmas, nt kasvõi akna kaudu sisenedes või väljudes või J.J hoopis justkui ise kukkus surnuks, on siiski kunstlike ebaloogiliste kujundite loomine, s.o olukord välistatud ja väljamõeldis. Asjaolu, et ka I Kruuv iseenesest kohtuistungil oma ütlustes (II kd tlk 99 pöörde lõpus) on märkinud, et kannatanu oli palju tunde hiljem samas asendis, kui ta öösel sinna maha jäi, jätab 27 / 36 1-12-9573 süüdistatava versioonid sisemisse vastuollu, kuna eluliselt usutavaid ja loogilisi võimalusi, et keegi teine oleks tulnud hiljem kannatanult elu võtma, ei ole. Ekspertarvamuse kohaselt lööke oli pähe vähemalt kümme, nii on ka süüdistuses. See haakub ka tunnistajate ütlustega. Seega kelleltki teiselt ei saanud kannatanu lööke ei tunnistajate ega ekspertarvamuse kohaselt saada. I.Kruuvi poolt tekitatud vigastustest tekkis peaaju turse ja tekkis mehhaaniline lämbus vere aspiratsioonist sissetõmbamisest massiivse peaaju turse olemasolu kinnitab, et kehavigastuse tekitamise lõppfaasis pärast korduvaid jõulisi lööke saabus kannatanule sügav teadvusetus, eks siis juba peksmise ajal, selle lõppfaasis. Kohtuistungil mitte ainuski tunnistajad ei rääkinud, et pärast peksmist oleks J.J võimeline ennast liigutama või rääkima artikuleeritult. Tunnistajate A.-M M, A. K ja V. M ütluste kohaselt räägiti kannatanu külili keeramisest, mitte, et kannatanu ise keeras külili. Juures oli ja seda kõrvalt pealt nägi I.Kruuv. Samuti rääkisid tunnistajad J. O, J. S, A.-M. M, A. K ja V. M, et pärast peksmist J.J üksnes pobises, mõmises, ja samuti rääkisid, et nägid Ji, kes kõveras, kes lamamas. Ükski tunnistaja ei ole rääkinud, et J.J oleks pärast peksmist iseseisvalt või I.Kruuvi abil liikumas olnud või ise liigutamas. Silmaga nähtuvalt ei ole ka J.Ji saapatallad verised ja maas tema veriseid jalajälgi, ehkki ei ole täpselt teada, kuidas teda lohistati või veeti. Asjaolu, et J.J oli võimetu vastu hakkama, näitab ka see, et olukord muutus selle peksmise tagajärjel sedavõrd ohtlikuks, et nii A.-M.M kui J. K astusid vahele, et I.Kruuvi eemale lükata. J. K tõuseb ärkab madina peale üles. Ex ante kirjeldab see tegelikku olukorda. DNA ekspertiisiakt ei näita sündmuskohal kuskil I.Kruuvi verd, samas on sündmuskoha vaatluse käigus võetud proove ja on küllaldaselt kannatanu J.J verd. Sündmuskoha vaatluse ja DNA ekspertiisiaktiga kogumis on J.J verd maas ruumi erinevates osades, mis viitab vere pritsimisele, samuti on põrandal vere loik. Lisaks on verega ka koos J.J riided, sh vest, mis ei olnud tema seljas politsei saabumisel. Verine on ka taskurätt, millest leitakse J.J hammas. Asitõendite vaatlusprotokoll koos DNA ekspertiisiaktiga sedastavad I.Kruuvi jope, pükstel ja kingadel on J.J veri. Seega juba kannatanu löömise ajal, võis sedastada kannatanult vere jooksmist. I.Kruuvi verd aga kannatanu riietel ei ole. Kannatanu saabastel ei ole I.Kruuvi DNA-d. Seega kuivõrd tunnistajate ütluste kohaselt peksis I.Kruuv kannatanut nii käte kui jalgadega, siis see haakub ka DNA ekspertiisiga. See kõik viitab taas just I.Kruuvi poolt J.J intensiivsele peksule ja vigastamisele, mitte aga vastupidi. Eeltoodust tulenevalt on esitatud süüdistuse järgi realiseeritud

§ 113

järgi kõik tapmise kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused ja seda otsese tahtlusega. 6.2. Õigusvastasus

§ 27

kohaselt on õigustavastane tegu, mis vastav seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konvensiooni või rahvusvahelise tavaga. Süüdistatav on teiste versioonide hulgas esitanud ka alternatiivseid vastuväiteid, et ta tegutses hädakaitseseisundis. Et lugeda inimese teatud tegu (tegevus või tegevusetus) õigusvastaseks ründeks

§ 28

lg 1 tähenduses, peab see tegu sotsiaalse arusaama kohaselt olema vaadeldav ründena. Ründena 28 / 36 1-12-9573 pole käsitatav ühiskondlikult tolereeritud käitumine, mis ei ületa tavasuhtluses esineda võiva ebamugavuse piiri (näiteks ebameeldiv pilk, teatud trügimine rahvarohkes kohas, märkus, millega kutsutakse teist inimest üles viisakalt käituma). Teiseks peab rünne olema õigusvastane. Õigusvastane on rünne, mis on vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga. Hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks saab olla rünne, millega rikutakse õiguslikke käitumisnorme (käske ja keelde). Välistatud on hädakaitseõiguse tekkimine ründe tõttu, mis rikub küll mõnda sotsiaalset käitumisreeglit (viisakus- või moraalinormi), kuid ei ole vastuolus õiguskorraga. Samas võib sotsiaaleetiliselt hukkamõistetav, ent õiguspärane käitumine teatud juhtudel piirata isiku hädakaitseõigust tema enda poolt sellise käitumisega esile kutsutud (provotseeritud) õigusvastase ründe tõrjumisel. (RKL nr 3-1-1-111-04 p 12) Väheohtliku ründe puhul puudub avalik huvi hädakaitsetegevuse vastu, mille tagajärjeks oleks silmatorkavalt ebaproportsionaalne kahju ründaja õigushüvedele. Juhul, kui isiku õigushüve rünnatakse teoga, mis ei vasta ühegi süüteokoosseisu tunnustele, tuleb eriti hoolikalt hinnata, kas tegemist ei ole väheolulise ründega, mille puhul on hädakaitseõigus piiratud. Iseenesest on hädakaitseseisundi tekkimine võimalik ka selliste õigushüvede ründe vastu, mis ei ole karistusõiguslikult kaitstud. Samas PS § 19 lg-s 2 sätestatud solidaarsuspõhimõte nõueb, et isiku hädakaitseõigus taanduks, kui selle täismahus realiseerimine tooks kaasa õiguste kuritarvitamise ja talumatu sotsiaaleetilise konflikti. Sellest tulenevalt on nt väheohtlike õigusvastaste rünnete puhul nõutav, et kaitsja vaatamata

§ 28

lg-le 3 väldiks rünnet või piirduks üksnes mõõdukate (ründajat säästvate) kaitsevahenditega (RKL nr 3-1-1111-04 p 11, 15). Samuti tuleb silmas pidada seda, et kui ei hädakaitse ei ole piiratud ega ületatud hädakaitse piire, siis kui üks pool on juba tema õigushüve ründe tõttu sattunud hädakaitseseisundisse teostab rünnet ja kaitset tema seisundis süüdi oleva isiku vastu või on võitlusvõimetuks muutnud või soovib konflikti rahumeelselt lõpetada, ei saa enam teine pool omakorda seeläbi väita, et sattus seejärel kannatanu ründe vm tõttu ise ka hädakaitseseisundisse kannatanu vastu. Ehkki tegemist ei olnud I.Kruuvi sünnipäevaga, ajas ta korduvalt ära J.J, keda teised ära ei ajanud. Kohus nõustub prokuröriga selles, et pigem näitab see I.Kruuv provotseerivat ja agressiivset käitumist J.J vastu. Kaminasaalis on J.J nö täielikult sotsialiseerinud - vastu võetud peoseltskonda. Ta on end tutvustanud eelnevalt kättepidi poesaalis viibijatele, mille kohta on ütlusi andnud nt V. Moon. Seejärel saabub I.Kruuv ja katkestab J.J keskustelud sealhulgas tütarlaste ees ja hakkab teistkordselt J.J ära ajama. I.Kruuv teeb seda intensiivselt nii suuliselt kui ka käega žestikuleerides uksele viidates. Esiteks märgib kohus, et I.Kruuv oli ise antud tüli õhutajaks, sest see ei olnud tema sünnipäeva või korraldatud pidu, s.t. ta ei olnud mingiski mõttes peoperemees, samas teised keegi J.J ära ei ajanud, J.J oli kõigiga sõbralik ja kombekas. Kogu seltskond on heas meeleolus ja võetakse napsi. Kuid siiski I.Kruuv enda tuju järgi üritas J.J teiste ees solvata ja viimase tuju rikkuda, ehkki mingit põhjust selleks J.J kellelegi ei andnud, vaid üksnes püüdis igati olla sõbralik ja sobituda seltskonda. J.J ei iseloomustanud ükski tunnistaja agressiivse ja tülinorijana. Kohus on seisukohal, et I.Kruuvi korduvad nõudmised J.J suhtes olid ilmselt paljude külaliste ees J.J au solvavad, sest tehti etteheiteid J.J liikumisvabaduse piiramiseks ja selle põhjenduseks oli üksnes I.Kruuvi nö enda õiguse järgi tegutsemine ja I.Kruuvi soov positsioneerida ennast kogu peo seltskonnast teistest kõrgemal seisvana, ehkki ta ei olnud 29 / 36 1-12-9573 mingi peoperemees. Kõnesoleval juhtumil võinuks erapeo viitega teha nõudmise J.J vastu üksnes peokorraldajana sünnipäevalaps. Seega I.Kruuv oma vastavate korduvate käitumisaktidega avalikult ilmselt alandas kannatanut, mis oli ka ju nende käitumisaktide eesmärk, kui I.Kruuv oli endale alusetult endale omistanud voli teise isikule nõudmiste esitamiseks, seades kahtluse alla igaühele antud teatud õigushüvede eksisteerimise J.J puhul. See riivas avalikult ka ilmselt kannatanu au ja väärikust, kui leiti, et temale kõigile antud õigused ja vabadused ei kehti ning sõbralikult käitunud kannatanu peab loobuma sünnipäeva peost üksnes I.Kruuvi korduval arusaamatul nõudmisel. Eeltoodut kinnitab ka kannatanu poolt järgnenud reaktsioon. PS § 34 kohaselt on igaühel, kes viibib seaduslikult Eestis, õigus vabalt liikuda. PS § 11 kohaselt õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. PS § 19 lg 2 kohaselt peab igaüks oma õiguste ja vabaduste kasutamisel austama ja arvestama teiste inimeste õiguste ja vabadustega ning järgima seadust. Kohus nõustub prokuröriga, et arvestades kõike eeltoodut tuleb käsitleda I.Kruuvi sellist korduvat provotseerivat käitumist oferdina vastastikkuse kakluse alustamiseks, milles napsitanud pooled, kes on erinevatel põhjustel solvunud, soovivad enda au maksma panna. J.J soovib seda teha avalikult teiste ees, kus ta just end ka I.Kruuvi käitumisest solvatuna tundis. J.J teeb katse I.Kruuvi jalaga lüüa, A. K ütluste kohaselt I.Kruuv sai aga sellest jalast kinni ja selle tagajärjel ka J.J kukkus. Kuivõrd I.Kruuv sai kannatanu jalast kinni, ei ole teada, kas kannatanu löök ka I.Kruuvi tabas, sest I.Kruuvil puuduvad vigastused ja keegi seda ka otseselt tähele ei pannud. Tunnistajate ütluste kohaselt on tuvastatav, et algaski vastastikune kaklus süüdistatava ja kannatanu vahel. Ofert võeti vastu ja toimuski kaklus. Arvestades kannatanu ja I.Kruuvi vigastusi, ei saa kindlasti öelda, et see kaklus toimus võrdsete poolte vahel isegi enne kannatanu võitlusvõimetuks muutumist. Seda enam kinnitab see I.Kruuvi soovi vastastikuseks kakluseks, sest tema ei soovi lõpetada. Päris kindlasti kaldus kakluse käigus jõu ülekaal I.Kruuvi poole, millest sai aru ka I.Kruuv ja mille nö lõppakordiks oli lõuahaak, mis veelgi enam näitas, et I.Kruuv on vastastikkuse kakluse võitnud. Seega kui isegi antud kakluses oli jõu ülekaal I.Kruuvi poolel, on liiast rääkida, et I.Kruuv oli üldse hädas enne ja ka pärast. Eeltoodu näitab seda, et kakluse alustamisel kumbki pool – süüdistatav ja kannatanu - ei ole tegelikult sõna otseses mõttes hädas või kasvõi mingis ründehirmus, vaid tegemist on ebakombekal viisil vastastikkuse enese kehtestamise sooviga ja seda sisuliselt pea võõraste või asja tutvutud inimeste ees sünnipäeval kakeldes. Tegemist on vastastikku seega igati teadliku enese ohustamisega, otsusega teostada vastastikku rünnet ja kaitset. Kumbki pool ei soovinud lõpetada ega lahkuda, kui rääkida sündmusest enne kannatanu võitlusvõimetuks muutumist. Asjas puuduvad aga igasugused usaldusväärsed tõendid selle kohta, et kannatanu oleks vähimalgi määral soovinud ohustada I.Kruuvi elu, vaid soovis, et I.Kruuv lõpetaks teiste ees alusetult tema ära ajamise ja seda kasvõi vastastikkuse kakluse tulemusel. Seega kannatanu tegi pärast kahte tema lahkumise korduvat nõudmist I.Kruuvi suunas jalalöögi, millest sai I.Kruuv kinni ja kannatanu kukkus. Arvestades eeltoodut on kohus seisukohal, et ei kannatanul ega süüdistataval ei tekkinud siiani hädakaitseseisundit, sest tuleb arvestada ka I.Kruuvi eelnevat käitumist. Ehkki kannatanu poolt vahetult tehtud jalalöök ei ole õiguslikult heaks kiidetav ja on üle reageeritud, on siiski süüdistatav korduvalt provotseerinud kannatanut ja järgnevalt ei soovi kaugeltki ka I.Kruuv kaklust lõpetada, vaid jätkata, ehkki kannatanu on pigem kaitses. Järelikult kokkuvõtvalt, sh in dubio pro reo, vastastikkuse kakluse käigus ei soovinud kumbki pool kaklust lõpetada. Ehkki tunnistajad ei 30 / 36 1-12-9573 suutnud öelda, et kannatanu oleks teinud antud kakluses ka ise midagi enamat peale ebaõnnestunud jalalöögi, siis kohus in dubio pro reo käsitlebki seda siiski vastastikuse kaklusena. Kuivõrd tegemist on poolte poolt teadliku eneseohustamisega vastastikuses kakluses, milles kaitsja ja ründaja rollid vahetuvad, on käesoleval juhtumil välistatud ka mõlemal poolel hädakaitseseisundi tekkimine. Kakluses mõlemad pooled arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva vahetumisega ning enda tervise kahjustamise võimalusega, mistõttu nende tegevus ei ole käsitletav ründe tõrjumisena. Hädakaitseseisund tekib vastastikku aktsepteeritud kakluse puhul vaid siis, kui üks osalejatest muutub võitlusvõimetuks ja/või soovib kaklust lõpetada. Antud kaklus lõppeski mitmete tunnistajate ütluste kohaselt kannatanu võitlusvõimetuks muutumisega, sest ühepoolset kaklust ei ole olemas, s.o peksmine. Nimelt A.-M. M ütluste kohaselt tegi I.Kruuvi nn uppercut löögi - lõuahaagi, mille tagajärjel muutus kannatanu mitmete tunnistajate ütluste kohaselt täiesti võitlusvõimetuks ja varises maha. Tunnistaja A. K andis ütlusi, et J.J oli nokaudis – s.t. võitlusvõimetu. Käesoleval juhul, kuivõrd ka isegi kaugemalt näinud tunnistajad nägid igati kannatanu võitlusvõimetuks muutumist, on võimalik hinnata ka ex ante tunnistajate ütluste jt asjaolude järgi I.Kruuvi subjektiivset arusaama situatsioonist, kuivõrd tõendite kogumi järgi on võimalik luua objektiivse kõrvaltvaataja nö mõistliku isiku arusaam asjaoludest. Objektiivselt pärast nn lõuahaaki oli seega kannatanu muutunud täielikult võitlusvõimetuks ja üksnes kannatanul sai tekkida ja tekkiski seetõttu hädakaitseseisund. See oli kannatanu jaoks üksnes teoreetiline seisund, sest ta ei olnud võimeline üldse reageerima. Küsimus on sellest, kas ka I.Kruuv seda subjektiivselt mõistis või mitte. Vaagides tõendeid ex ante, on kohus seisukohal, et puudub igasugune kahtlus, et I.Kruuv seda ka mõistis ja igati aru sai, et kannatanu on võitlusvõimetu, kuid vaatamata sellele I.Kruuv jätkas löömist ja soovis avalikult teiste ees – tüdrukute jt kellega kannatanu eelnevalt sõbralikult suhtles - näidata enda üleoleku maksmapanemist. Loomulikult ka antud tõsisest lõuahaagist, mis muutis kannatanu võitlusvõimetuks, võis saada kannatanu eluohtlikke vigastusi, kuid mitte massiivseid vigastusi nagu ekspert lõpptulemusena märgib. Nn lõuahaagile järgnes veelgi jõhkram vägivald, mis arvestas kõike eeltoodut, mida järgneva kõrval võis pelgalt tagasihoidlikuks kakluseks pidada. Järgnes võitlusvõimetu maas olnud kannatanu kallal nö lausa laviinina jõuliste rusikalöökidega näkku ja jalga kängitsetud „Ecco“ kingadega näkku paljukordsete löömiste tulv. Subjektiivselt on absoluutselt võimatu leida ex ante argumente, et I.Kruuv üldse sai siis veel eeldada vähimatki rünnakut kannatult. Pigem toimub I.Kruuvi poolt taas arusaamatul viisil teiste ees enda mina upitamine äärmiselt traagilisel viisil. Pärast nn uppercut lööki puudus üldse ka kõrvaltvaataja pilgu läbi peksmisest kaugemal olnud tunnistajate ütluste näol nö ex ante võimalus, et kannatanu üldse oleks võimeline ka kedagi ohustama ja üldse midagi elementaarselt tegema kasvõi nt enda abistamiseks. Lõpuks ei suutnud kannatanu endal isegi külge keerata. Kogu eeltoodu järgi ex ante ei ole kohtul vähimatki kahtlust, et I.Kruuv ei tegutsenud pärast ilmset kannatanu võitlusvõimetuks muutumist ei vähimaski eksimuses kannatanu olukorra hindamisel ja ise enda arvates nö 31 / 36 1-12-9573 hädakaitses, seda näitab juba ainuüksi kannatanu mahavajumine ja mitte tõusmine ning mitteliigutamine isegi I.Kruuvi löökide ajal. Kannatanut rusikaga löömiseks pidi küürakil I.Kruuv ühe käega maas istuvas asendis olevat kannatanut lausa kinni hoidma, et teise käega täpselt näkku lüüa. Ka see asjaolu pidi I.Kruuvile selgelt nii visuaalselt kui füüsiliselt signaliseerima kannatanu seisundit. See pidi seda signaliseeruma samuti igas vähegi mõistlikus tavakodanikus, et igasuguse rünne puudub kannatanu poolt - kui juba kannatanu löömiseks peab küürutama, kannatanut kinni hoidma ja seda saab lihtsalt igasugu vastupanuta teha, sest sealjuures on kannatanul käed liikumatult vaatamata kõigele pelgalt kõrval. Seega I.Kruuv ka ise füüsiliselt tundis, et ta sai täiesti kannatanut täielikult segamatult lüüa, kui ta üksnes ära ei vajuks. Kannatanu käed ei ole isegi mitte kaitses, tunnistajad kinnitavad, et kannatanu käed olid lihtsalt kõrval, kui I.Kruuv lõi ja veri tuli. Ex ante nimetatud asjaolud näitavad selgelt seda, et I.Kruuv sai igati aru kannatanu võitlusvõimetusest ja et see ei ole ajutine pärast lõuahaaki, kuid teadlikult jätkas elutähtsasse piirkonda jõuliste löökide tegemist. Ei saa rääkida mingist vahetust ega samaaegsest ohust kannatanult süüdistatava tervise vastu. Seega pärast nn uppercut lööki puudus silmnähtavalt ja reaalselt I.Kruuvil kannatanu vastu ka oletatav ründe ja kaitse vajadus. Samuti I.Kruuv ei saanud järgnevate tegevustega pärast nn lõuahaaki lõpetada kannatanu väidetavat rünnet, sest süüdistatav oli viimasena rünnanud ja kannatanu oli silmnähtavalt võitlusvõimetuks muutununa maas. Ei ole kahtlustki tõendite kogumi järgi, et sellest sai aru ka I.Kruuv. Kannatanu oli võimetu tõusma jalgadele vms, lõpuks ei olnud ta võimeline isegi ise mitte olema istuvas asendis, seetõttu keerati kannatanu tunnistajate poolt üksnes küljeli, et ta verd sisse ei hingaks. Viimane oli enne lohistamist. Eelnevalt isegi löömiseks pidi kannatanut kinni hoidma ja seda sai teha lööja täiesti vabalt ning takistamatult. I.Kruuv ei saanud ka ei sisuliselt ega teoreetiliselt tegutseda kasvõi ettejõudvalt hädakaitses või näilikus hädakaitses, sest objektiivse kõrvaltvaataja jaoks puudus üldse kaitsev või ründav vastane. Kui ei ole tõrjuda mingit rünnet, kuid käitutakse jõhkralt vägivaldselt, siis on tegemist täiesti õigusvastase käitumisega, mis ei ole enam kaklus vaid jõhker peksmine. Intensiivse peksmisega otse näkku ja pähe möönab isik igasugust liiki kehavigastuste tekitamist ning see on käsitatav tahtliku teona (RKL nr 3-1-1-106-03). Antud juhul on kohus seisukohal, et I.Kruuv tegutses pärast kannatanu mahavarisemist – silmnähtava võitlusvõimetus - vägivallatsedes otsese tahtlusega

§ 113realiseerimiseks.

Seega on välistatud õigusvastasuse välistumine. Lõpuks haarab I.Kruuv ka baaripuki ja üritab selle metallist osaga kannatanut lüüa, kuid tunnistajad enam ei suuda, neil on mõõt täis ja tormavad vahele. Esimesena jõuab vahele tormata isegi tütarlaps. Seega pärast kannatanu võitlusvõimetuks muutmist I.Kruuvi ühepoolsete käte ja jalgadega rünnakute kaskaadi ei ole kindlasti võimalik toetada ühegi hädakaitse argumendiga – tal puudub täielikult kaitsetahe ja kaitsetegevus, on üksnes ründetahe - ega isegi mitte eksimusega asjaoludes, vaid üksnes I.Kruuvi poolt vähemalt otsese tahtlusega kannatanu vastu vägivaldsete rünnakute tegemiseks elutähtsatesse piirkondadesse. Eksimuse kannatanu olukorras välistab juba I.Kruuvi löökide arv, nende teostamise viis ja laad ning ex ante tunnistajate ütlused. Et rünnakud pärast nn lõuahaaki kannatanult olid objektiivselt täielikult välistatud selle kohta on küllaldaselt tõendeid, millest kaugemal seisnud tunnistajad aru said ja seetõttu pidi sellest 32 / 36 1-12-9573 ka I.Kruuv aru saama ja ta ei saanud olla selles osas ka mingiski eksimuses. I.Kruuv kannatanut pekstes sai füüsiliselt tajuda, et kannatanu ei jõua isegi kätt tõsta ega liigutada. Peksmisest tekkinud madina peale ärkab üles ja tunneb, et peab alla tulema ka J. K ehk hüüdnimega K ja seda mitte enne lõuahaaki, vaid pärast seda. I.Kruuv on siis haaranud juba baaripuki. I.Kruuvi löökide arv näitab seda, et tema tahtlus ei olnud end kaitsta, vaid lõputult ja sisemise pidurita pelgalt oma mina kehtestamiseks kannatanut peksta, kuni tunnistajad astusid vahele ja selle katkestasid. Arvestades uuritud tõendeid kogumis ja neist kujunenud siseveendumust ja I.Kruuvi egoistlikku soovi rõhutada antud peol ja antud asjaoludel oma isiku tähtsust sellega, et tema justkui võib seada tingimusi, kes võib L K sünnipäeval olla ja mitte, siis I.Kruuvi järgnev käitumine pärast nn uppercut lööki kannatanu kallal on vaadeldav ka kurbmängulise üksnes ühe isiku – I. Kruuvi esinemisena teiste peokülaliste ees, mida nö pealtvaatajad kuidagi ega kaugeltki ei soovi. Pealtvaatajad ei soovinud ka kannatanu äraajamist ega rääkimata sellisest õõvastavast jõhkrast vaatemängust antud sünnipäeval, kus kõik omavahel enne I.Kruuvi ilmumist hästi läbi said ja lõbusas meeleolus olid. I.Kruuv, oma sotsiaalselt arusaamatu vajadusega enese tähtsuse rõhutamiseks ja arvestades löökide arvu ning nende laadi, vähemalt otsese tahtlusega I.Kruuv arvestas sellega, et kannatanu võib ka tema vägivallategude tõttu lõpus surra. Lähtudes kõigest ülaltoodust, on kohus seisukohal, et I.Kruuvi käitumises puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. 6.3. Süü

§ 32

lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süü tähendab koosseisupärase ja õigusvastase teo subjektiivset omistamist ehk süüksarvamist tegijale. Eesti õiguses kehtiva normatiivse süümõiste aluseks on tahteavaldus ehk isiku käitumuslik otsustus normivastase käitumise kasuks olukorras, kus tal oli võimalik käituda normipäraselt. I.Kruuv on süüvõimeline isik – ta on täisealine ja süüdiv, sealjuures oli seda ka kuriteo toimepanemise ajal. Asjaolu, et I.Kruuv on pöördunud Tallinna Vangla andmetel meditsiiniosakonda ärevustunde, südamepekslemise ja ahistustundega ei anna nõutavat alust pidada teda mitte süüdivaks. I.Kruuvi puhul puuduvad ka süüd välistavad asjaolud. Süüdistatav, omades normikuulekale ühiskonnale omast võimalust mitte tappa teist inimest, otsustas siiski õigusvastase käitumise kasuks. Selline valik on õiguslikult etteheidetav ning omistatav subjektiivselt süüdistatavale normatiivse süü alusel

§ 113järgi sätestatud tunnustele vastava kuriteo toimepanemises.

Kokkuvõttes kohtule esitatud tõendite kohaselt süüdistatava teos õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole. Järelikult süüdistatav I.Kruuv on

§ 113

järgi sätestatud tunnustele vastava koosseisupärase teo õigusvastases toimepanemises süüdi. Eeltoodu alusel on I.Kruuvile esitatud süüdistus

§ 113kohaselt täielikult tõendatud ja kohus tunnistab ta selles süüdi.

7. Karistus 33 / 36 1-12-9573

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Teise inimese tapmise eest on

§113kohaselt ette nähtud vangistus 6-15 aastat.

Tegemist on teise inimese näoluude purustamisega korduvate rusikalöökide ja jalalöökidega, mille tulemusel saadud vigastustesse inimene sureb. Nimetatud vägivallategude mitmekordsus pärast kannatanu võitlusvõimetuks muutumist annab aluse pidada I.Kruuvi süüd suureks. Pärast korduvaid jõulisi lööke näkku saabus kannatanul sügav teadvusetus. I.Kruuv sunniti peksmist lõpetama teiste isikute sekkumise läbi, seega tegutses ta pidurdamatult vaatamata silmnähtavale kannatanu võitlusvõimetusele. Kannatanu justkui püüab veel häälitseda, hingab, ei