Obsah (6)

§ 8§ 98§ 96§ 130§ 32§ 40

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 12. juuni 2013, Tallinn 3-13-344 Haldusasi M.K.i kaebus Maksu-septemb

§ 8

lõikele 1 ning §-le 40 ja Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-41-05 ning leiab, et ei ole tahtlikult rikkunud OÜ Cupa maksuseadustest tulenevate kohustuste täitmise tagamise kohustust, kuna polnud teadlik AS-iga Denilis, OÜ-ga ASW Baltic ega OÜ-ga Turbogals teostatud tehingute ja arvete fiktiivsusest. Kaebaja selgitab, et OÜ Cupa tegeles teravilja ja rapsi kokkuostu ning edasimüügiga ning kontrollitaval perioodil osteti teravilja ja rapsi kokku 26 hankijalt, kusjuures kõigi hankijatega suhtles kaebaja isa, OÜ Cupa töötaja V. K. Ka viimane on seda kaebaja väitel maksuhaldurile ise kinnitanud, samuti kinnitab seda AS-i Denilis ja OÜ Turbogals juhatuse liige G. G., samas kui pole ühtki tõendit, mis kinnitaks, et kaebaja nende äriühingutega suhtles. Kaebaja märgib, et olukorras, kus klientidega suhtles V. K. ning kaebaja kätte jõudsid müüjate arved, kaup (teravili, raps) oli reaalselt olemas ja müüdi edasi, ei saanud kaebajal tekkida kahtlust, et osade müüjate puhul võib tegemist olla fiktiivsete arvetega. Kaebaja on seisukohal, et kuivõrd ta ei olnud teadlik tehingute ega arvete fiktiivsusest, ei saanud 2 ta olla ka teadlik oma käitumise õigusvastasusest ning seega ei saa rääkida tahtlikust maksupettusest kaebaja osavõtul.

1. Asjaolu, et kaebaja hiljem maksudeklaratsioone parandas, et kinnita kaebaja hinnangul seda, et ta arvete laekumise ja väljamaksete tegemise ajal oleks olnud teadlik arvete fiktiivsusest või oleks tahtlikult osalenud maksupettuses. Kaebaja märgib seejuures, et AS Denilis, OÜ ASW Baltic ja OÜ Turbogals arvetel kajastatud teravilja- ja rapsikogused kaebaja reaalselt soetas ja müüs ka edasi, mis tähendab, et arvetel näidatud kaup soetati tundmatutelt kolmandatelt isikutelt. Siinkohal viitab kaebaja Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-32-09, kus leiti, et sellises olukorras peab maksuhaldur tõendama maksukohustuslase pahausksuse.
2. Kaebaja ei nõustu maksuhalduri etteheitega raamatupidamis- ja maksuarvestuse ebarahuldava korraldamise kohta, selgitades, et reaalselt vaidlusalustel arvetel nimetatud kaup soetati ning seda kajastati vastavalt ka raamatupidamises, mida kinnitab eeskätt soetatud kauba edasi müümine. Kaebaja ei nõustu seejuures maksuhalduri seisukohaga tulumaksu osas, leides, et juhul kui isik põhjendatult eeldas, et arvel näidatud isik on tegelik müüja, siis tehing tulumaksuga maksustamise kohustust kaasa ei too. Seetõttu peab kaebaja põhjendamatuks maksuhalduri seisukohta, et kauba eest teostatud väljamaksete näol on tegemist ettevõtlusega mitteseotud kuludega ja need tulumaksuga maksustada.
3. Mis puudutab maksuhalduri etteheidet, et OÜ Cupa ei tasunud deklareeritud maksuvõlga, kuigi
4. aasta juuni ja septembri vahelisel perioodil oli selleks vahendeid, samuti etteheiteid, mis puudutavad OÜ Cupa võõrandamist H. H.le, siis selgitab kaebaja, et võlgades oleva äriühingu võõrandamine ei kujuta endast süülist käitumist ning
5. aasta suvel sügisel laekunud raha kasutati soetatud kauba eest tasumiseks ning tasuti majandustegevuse jätkamiseks vajalikke liisingmakseid. Samuti selgitab kaebaja, et OÜ Cupa taotles tekkinud olukorras maksuvõlgade tasumise ajatamist, ent maksuhaldur seda ei võimaldanud, arestides viimaks ka OÜ Cupa pangakontod, mis muutis majandustegevusega jätkamise võimatuks.
6. Kaebaja rõhutab, et ei olnud teadlik arvete fiktiivsusest, usaldas OÜ Cupa lepingupartnereid ja V. K. ega osalenud teadlikult ega tahtlikult maksupettuses. Viimaks toob kaebaja ka välja, et kuivõrd maksupettuses tahtlik osalemine ei ole tõendatud, ei ole ka alust

§ 98

lõikes 1 sätestatud kuueaastase aegumistähtaja kohaldamiseks, mistõttu on vastutusotsusega määratud nõue aegunud kõigi maksusummade osas, mis on tekkinud enne

1. septembrit
2. VASTUSTAJA SEISUKOHT
3. Maksu- ja Tolliamet peab M.K.i kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et kaebaja üritab enda rolli OÜ Cupa tegevuses ja äriühingu maksuvõla tekkimises muuta põhjendamatult ebaoluliseks. Siinjuures viitab vastustaja kaebaja poolt nii OÜ Cupa maksumenetluses kui vastutusotsuse tegemisele eelnenud menetluses antud seletustele, leides, et need kinnitavad veenvalt, et OÜ Cupa juhtimisega tegeles kaebaja, tema käes oli sularahakassa ja tema tegi arveldusi. Vastustaja leiab, et kuna kaebaja sõnul oli tema ülesandeks äriühingu juhtimine ja suhtlemine lepingupartneritega, siis ilmselgelt oli ta teadlik, mis äriühingus toimub ning kas või millised tehingud tegelikkuses AS Denilis, OÜ ASW Baltic ja OÜ Turbogals poolt esitatud arvete taga peitusid. Vastustaja peab eluliselt ebausutavaks, et olles äriühingu juhatuse liige ja ainuosanik, teeb isik äriühingust suurtes summades väljamakseid nii sularahas kui ka ülekandega, mitte midagi konkreetsete tehingute asjaoludest teadmata. Siinjuures toob vastustaja ka välja, et üks väidetavatest tehingupartneritest ei olnud väidetava tehingu toimumise ajal isegi äriregistris registreeritud ning teisele äriühingule tasuti käibemaksu, kuigi 3 viimane ei olnud käibemaksukohustuslaste registris registreeritud. Ka toob vastustaja välja, et just kaebaja oli see, kes maksupettusest kasu sai, kuna tema ainuosalusega äriühingul tekkis lubamatu sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Vastustaja märgib ära ka selle, et V. K. on kaebaja isa ning sedavõrd lähedased sugulussidemed lubavad eeldada isikutevahelise tegevuse kooskõlastatust. Vastustaja hinnangul üritab kaebaja lükata vastutuse maksuvõla tekkimise eest V. K.le põhjusel, et viimast ei saa seaduse järgi OÜ Cupa maksukohustuste täitmise eest vastutama panna.
4. Vastustaja leiab, et kaebaja poolsele tahtlikult maksuvõla tekitamisele viitab ka tema tegevus pärast OÜ Cupa maksudeklaratsioonide parandamist, sest kuigi ettevõtte majandustegevus jätkus, ei asutud maksuvõlga likvideerima, ettevõttest väljaviidud rahasummat tagastama ega kasutatud võimalust esitada tagatist maksuvõla ajatamiseks, samas jätkas kaebaja endale võrreldes varasemaga samas suuruses palga maksmist, samuti leiti raha sõidukite liisingmaksete tasumiseks. Mis puudutab äriühingu võõrandamist, siis möönab vastustaja, et selline tegevus pole iseenesest keelatud, ent selle juures on kummaline, et pärast äriühingu võõrandamist jäid äriühingu kontaktandmeteks äriregistris endiselt kaebaja kodune aadress ja isiklik telefoninumber, SEB pangas allkirjaõiguslikuks isikuks endiselt kaebaja ning internetipanga kasutajaks kaebaja ja tema isa, samas kui äriühingu raamatupidamisdokumendid anti H. H.le üleandmisvastuvõtmisakti kohaselt üle juba enam kui kolm kuud enne äriühingu võõrandamist, kuid H. H. sõnul tema äriühingust midagi ei tea ning dokumente tal pole. Vastustaja hinnangul viitavad eeltoodud asjaolud üheselt sellele, et müümise ajendiks oli üksnes tahe katkestada äriregistris kajastuv kaebaja seotus OÜ-ga Cupa.
5. Mis puudutab deklareeritud maksude tasumata jätmist perioodil juunist septembrini 2009 ning raskeveokimaksu tasumata jätmist
6. aasta esimesel kolmel kvartalil, siis märgib vastustaja, et OÜ-l Cupa oli vahendeid maksukohustuste täitmiseks, ent juhatus liikme valik oli makse mitte tasuda. Vastustaja on seisukohal, et tegemist oli kaebaja kui äriühingu ainsa juhatuse liikme ja osaniku teadliku otsusega jätta järjepidevalt maksukohustused tasumata, kuigi selleks reaalselt vahendeid oleks leidunud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leian, et M.K.i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Vaidlusalune vastutusotsus on lõppjäreldustes õige ja põhjendatud. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et M.K., olles OÜ Cupa juhatuse liige, rikkus tahtlikult kohustust tagada OÜ Cupa maksukohustuste täitmine ning põhjustas seeläbi OÜ Cupa maksuvõla tekkimise, mida maksuhalduril ei ole olnud OÜ-lt Cupa võimalik sisse nõuda.
8. Maksukorralduse seaduse (

) § 40 lõikes 1 on sätestatud, et kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või raskest hooletusest

§-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega.

§ 8

lg 1 kohaselt on juriidilise või füüsilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava

-ist ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise.

§ 96

lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur vastutusotsuse maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest. Sama paragrahvi 5. lõikest tuleneb, et vastutusotsuse võib teha maksusumma määramise aegumistähtaja jooksul ning juriidilise isiku juhatuse liikmele võib teha vastutusotsuse alles pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist

§ 130

lõike 1 punktis 6 sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse 4 nõuda või kui maksumaksjale või maksu kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot.

§ 96

lg 6 kohaselt ei tehta vastutusotsust kui maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud või maksuvõlg on kustutatud.

§ 32

kohaselt on maksuvõlg maksukohustuslase poolt tähtpäevaks tasumata jäetud maksusumma, tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intress ning tollivõlast tulenev tähtpäevaks tasumata maksusumma ja sellelt arvestatud intress. Eeltoodud sätetest tulenevalt tuleb juriidilise isiku juhatuse liikmele vastutusotsuse tegemiseks tuvastada, et see juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud kohustust tagada juriidilise isiku maksukohustuste täitmine ning selle tagajärjel on tekkinud maksuvõlg, mille sissenõudmine juriidiliselt isikult ei ole osutunud võimalikuks.

1. Esindajale vastutusotsuse tegemise esmaseks eelduseks on esindatava maksuvõla olemasolu. OÜ Cupa maksuvõlg, mille tasumist maksuhaldur kaebajalt vaidlustatud maksuotsusega nõuab, on tekkinud OÜ Cupa poolt maksuhaldurile esitatud maksudeklaratsioonide alusel. Kõnealused maksudeklaratsioonid on esitatud ajal, mil OÜ Cupa ainsaks juhatuse liikmeks ja seaduslikuks esindajaks oli kaebaja. Kuigi maksuhaldur viis läbi kontrollimenetluse OÜ Cupa maksukohustuste täitmise õigsuse kontrollimiseks, ei päädinud see maksukohustuse kindlaksmääramisega maksuotsusega, vaid kontrollimenetluse lõpetamisega, kuivõrd OÜ Cupa parandas kontrollitavate perioodide maksudeklaratsioone lähtudes maksuhalduri poolt kontrollaktis esitatud seisukohtadest. Leian, et eelkirjeldatud olukorras ei saa olla vaidlust OÜ Cupa maksuvõla olemasolu üle.
2. Eeltoodut arvestades ei saa käesoleva vaidluse kontekstis asjakohaseks pidada kaebuses esitatud väiteid, mis puudutavad OÜ Cupa maksustamist tulumaksuga ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt. Selle üle, kas AS-ile Denilis, OÜ-le ASW Baltic ning OÜ-le Turbogals tehtud väljamakseid tuleks käsitada ettevõtlusega mitte seotud väljamaksetena, mis kuuluvad tulumaksuga maksustamisele, oleks alust arutada juhul, kui tulumaksukohustus oleks kindlaks määratud maksuotsusega. Sellisel juhul saaks vastutusotsuse adressaat vaidlustada maksuvõla olemasolu sõltumata sellest, kas juriidilisest isikust maksukohustuslane talle adresseeritud maksuotsuse eelnevalt vaidlustas või mitte. Käesoleval juhul on kõnealune tulumaksukohustus kindlaks määratud OÜ Cupa maksudeklaratsioonidega, mis on esitatud ajal, mil kaebaja oli OÜ Cupa juhatuse liikmeks. Kaebaja seletus, et deklaratsioonide parandamise vajadusele juhtis tähelepanu OÜ Cupa raamatupidaja, võib olla õige, ent sisuliselt otsustas parandusdeklaratsioonide esitamise kaebaja ise. OÜ Cupa ainsa juhatuse liikmena oli see kaebaja ülesanne. Samuti on kaebaja ise maksuhaldurile kinnitanud (kd II tl 92), et nõustub OÜ-le Cupa
3. juulil 2007 koostatud kontrollaktis nr 12.2-3/2508-14 toodud asjaoludega ning maksudeklaratsioonide parandamisega nimetatud kontrollakti lisades näidatud viisil. Kõnealuse kontrollakti lisa 2 (kd I, tl 72) puudutas just
4. aasta septembri- ja detsembrikuu vahelisel perioodil ettevõtlusega mitte seotud väljamaksetelt tulumaksu tasumise kohustust. Seega on kaebaja ise, olles OÜ Cupa juhatuse liige, nii maksuhaldurile antud seletuses kui ka maksudeklaratsioonide parandamisega üheselt mõistetavalt ja sõnaselgelt väitnud, et eelnimetatud kolmele äriühingule tehtud väljamaksed ei olnud OÜ Cupa ettevõtlusega seotud. Sellises olukorras on ainetu arutada selle üle, kas vastutusotsuses kajastatud väljamaksed kuuluvad tulumaksuga maksustamisele või mitte. Maksuhalduril on küll kohustus äriühingu juhatuse liikmele vastutusotsuse tegemisel tuvastada äriühingu maksuvõla olemasolu (vt. Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-23-12), ent maksuhaldur ei pea vastutusotsuse menetluse käigus omal algatusel kontrollimenetluse meetmetega üle kontrollima vastutusotsuse adressaadiks oleva juhatuse liikme volituste kehtivusaja jooksul esitatud äriühingu maksudeklaratsioonide (sh. parandusdeklaratsioonide) õigsust. Maksudeklaratsioonide parandamisega ning OÜ Cupa 5 ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt tasumisele kuuluva tulumaksu deklareerimisega
5. augustil 2009 esitatud OÜ Cupa maksudeklaratsioonide parandamise taotluses on kaebaja ise võtnud selge seisukoha, et kõnealused väljamaksed AS-ile Denilis, OÜ-le ASW Baltic ning OÜ-le Turbogals ei olnud OÜ Cupa ettevõtlusega seotud. Sellist seisukohta ei saa kaebaja ümber lükata alles pärast vastutusotsuse tegemist toimuvas kohtumenetluses esitatud paljasõnalise väitega, et tegelikult polnud tegemist ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetega. Olukorras, kus maksuhaldur viis OÜ Cupa suhtes läbi kontrollimenetluse, mille tulemustega kaebaja OÜ Cupa tollase ainsa seadusliku esindajana nõustus ning millest lähtudes OÜ Cupa kaebaja juhtimise ja kontrolli all oma maksudeklaratsioone parandas, ei saa maksuhaldurilt nõuda, et viimane vastutusotsuse tegemisel oleks uuesti kontrollinud, kas vastavad maksudeklaratsioonid, mille alusel maksuvõlg kujunes, olid esitatud õigete ja täielike andmete alusel. Kui kaebaja olnuks seisukohal, et eelnimetatud väljamaksed olid siiski OÜ Cupa ettevõtlusega seotud, ei oleks ta pidanud OÜ Cupa maksudeklaratsioone parandama, sõltumata maksuhalduri esialgsest sellekohasest seisukohast OÜ Cupa kontrollaktis. Samas tuleb märkida, et asjaolu, et OÜ Cupa reaalselt soetas sellist kaupa ja vähemalt sellistes kogustes, nagu oli kajastatud AS-i Denilis, OÜ ASW Baltic ning OÜ Turbogals rekvisiite kandvatel arvetel, ei kinnita iseenesest seda, et nimetatud äriühingutele tehtud väljamaksed olid ettevõtlusega seotud ega saa tagantjärele ümber lükata maksudeklaratsioonide parandamisega väljendatud OÜ Cupa enda seisukohta, et tegemist oli ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetega.
6. Teiseks vastutusotsuse tegemise eelduseks on see, et vastutusotsuse adressaat on rikkunud

§-s 8 nimetatud kohustust tagada esindatava

-ist ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine. Äriühingu juhatuse liikme puhul tähendab see kokkuvõtvalt kohustust korraldada äriühingu majandustegevus selliselt, et sellest tekkivad maksukohustused oleksid õigeaegselt deklareeritud ning tasumisele kuuluvad maksusummad tasutud. Vaidlust ei ole selles, et OÜ-l Cupa on maksuvõlg, mis tekkis ajal, mil M.K. oli selle äriühingu ainus juhatuse liige, seega isik, kes vastutas äriühingu juhtimise ja majandustegevuse korraldamise eest. Seega pidi just kaebaja korraldama OÜ Cupa majandustegevuse selliselt, et maksukohustused oleksid nõuetekohaselt täidetud, sh esitama õigeaegselt maksuõigussuhete seisukohast õigetel ja täielikel andmetel põhinevaid maksudeklaratsioone, arvestama deklaratsioonidel õigesti välja tasumisele kuuluvad maksusummad ning korraldama nende tähtaegse tasumise. 18. Maksuvõla tekkimine iseenesest kinnitab juhatuse liikme

§ 8lõikes 1 sätestatud kohustuse rikkumist.

Kaebaja puhul seisneb

§-s 8 sätestatud kohustuste rikkumine esiteks selles, et ta ei korraldanud 2008. aasta septembri- ja detsembrikuu vahelistel maksustamisperioodidel OÜ Cupa käibemaksuarvestust nõuetekohaselt, mille tulemusena arvestati OÜ Cupa käibedeklaratsioonide esitamisel sisendkäibemaksu selleks kõlbmatute AS Denilis, OÜ ASW Baltic ja OÜ Turbogals arvete alusel ning vähendati seeläbi lubamatult tasumisele kuuluva käibemaksu summat (ehk tasuti käibemaksu seaduses sätestatust vähem). Teiseks seisnes rikkumine AS Denilis, OÜ ASW Baltic ja OÜ Turbogals arvete alusel ettevõtlusega mitteseotud väljamaksete tegemises, mis tõi kaasa selle, et OÜ-st Cupa viidi ettevõtlusega mitteseotud eesmärkidel välja raha, mida oleks olnud võimalik kasutada maksukohustuste täitmisel, jättes seejuures deklareerimata ettevõtlusega mitte seotud väljamaksetega kaasneva tulumaksukohustuse. Lisaks eeltoodule seisneb

§ 8lõikes 1 sätestatud kohustuse rikkumine vastutusotsuse punkti 4.3.

esimeses lõigus nimetatud

1. aasta maksustamisperioodidel deklareeritud maksusummade tasumata jätmises. Maksuhaldur on vastutusotsuses adekvaatselt põhjendanud oma seisukohta, et OÜ Cupa maksuvõlgade tekkimine 6 oli põhjuslikus seoses kaebaja kohustuste rikkumisega, eeskätt sellega, et raamatupidamis- ja maksuarvestuse mittenõuetekohase täitmise tõttu sai võimalikuks see, et ettevõttest viidi välja raha, mida oleks olnud võimalik kasutada maksukohustuste täitmiseks, suurendades seeläbi veel OÜ Cupa maksukohustusi ettevõtlusega mitte seotud väljamaksetelt tasumisele kuuluva tulumaksu summade võrra. Nõustun maksuhalduri sellekohase seisukoha ja põhjendustega.
2. Keskseks vaidlusküsimuseks on poolte vahel aga see, kas kaebaja rikkus juhatuse liikme kohustusi tahtlikult.

§ 40

lg 1 kohaselt vastutab äriühingu juhatuse liige äriühingu maksuvõla eest üksnes

§-s 8 nimetatud kohustuste tahtliku või raskest hooletusest tingitud rikkumise korral. Riigikohus on äriühingu juhatuse liikmele vastutusotsuse tegemise aluseid viimati põhjalikumalt analüüsinud 12. detsembril 2012 kohtuasjas nr 3-3-1-23-12 tehtud otsuses. Nimetatud kohtuotsuses selgitas Riigikohus, viidates oma varasemale otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-41-05, vastutuse kohaldamise aluse näitamiseks tuleb maksuhalduril muuhulgas tuvastada, et juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud süüliselt ja juhatuse liikme süü vorm, mis tähendab, et vastutusotsuses tuleb motiveerida, miks maksuhaldur asus seisukohale, et juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi. Riigikohus selgitas samas, et

§ 40

lg 1 kohaldamisel tuleb tahtluse mõiste sisustamisel lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lõikest 5, mis vastab karistusõiguses kasutatava otsese tahtluse mõistele, samas kui karistusõigusliku kaudse tahtluse konstruktsioon ei ole seadusliku esindaja süü tuvastamisel seoses vastutusotsusega kasutatav. Veel selgitas Riigikohus, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega, milleks on teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine ning

§ 40

lg s 1 nimetatud tahtluse puhul peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub sama seaduse paragrahvis 8 nimetatud kohustusi. Viimaks nõustus Riigikohus eelviidatud lahendis ka ringkonnakohtu poolt juba esitatud seisukohaga, et vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel tuleb sageli lähtuda tõendite kogumist ja elulise usutavuse kriteeriumist. 20. Käesoleval juhul on maksuhaldur tuvastanud M.K.i süü OÜ Cupa maksuvõla tekkimises tahtluse vormis ning leidnud, et M.K. oli teadlik AS Denilis, OÜ ASW Baltic ja OÜ Turbogals arvete fiktiivsusest ehk sellest, et eelnimetatud äriühingute arvete alusel tegelikult mingit kaupa ei soetatud ja ta pidi endale teadvustama, et äriühingu raamatupidamises ja käibedeklaratsioonides sellise kauba soetuse kajastamine ning väljamaksete tegemine isikutele, kellelt ei ole arvel näidatud vastusooritust saadud, põhjustab maksuvõla (maksuotsuse lk 12 viimane lõik). Nõustun selles osas maksuhalduri lõppjäreldusega, et M.K. rikkus oma kohustusi tahtlikult. Leian seejuures, isegi juhul kui M.K. tõepoolest ei teadnud, kust eelnimetatud äriühingute arved pärinesid ning mis asjaoludel need täpselt vormistati, siis tuleb tema käitumine, mis seisnes arvetel kajastatud tehingute tegelike asjaolude välja selgitamata jätmisel ning sellele vaatamata nende arvete aktsepteerimisel ja nende alusel väljamakset tegemisel, kvalifitseerida tahtliku tegevusetusena, millisel juhul on süü vormiks siiski tahtlus ning tegemist ei ole hooletusega. Süü vormi kohta esineb harva otseseid kirjalikke või isikute ütlustel põhinevaid tõendeid ning seetõttu tuleb süü hindamisel lähtuda enamasti tõendite kogumist, nende pinnalt tuvastatud asjaoludest ning elulise usutavuse kriteeriumist. Elulise usutavuse kriteerium tähendab siinkohal seda, et vaidluse korral süü vormi üle ning otseste tõendite puudumisel tuleb muude tuvastatud asjaolude põhjal hinnata seda, kas eluliselt on usutavam, et isik käitus tahtlikult või on pigem usutav, et isik oli hooletu. 21.

§ 8

lg 1 hõlmab juhatuse liikme kohustust deklareerida nõuetekohaselt esindatava maksukohustused ning keeldu mõnesid maksukohustusi deklareerimata jätta või deklareerimisel ebaõigetest andmetest lähtuda. Sisuliselt on selle näol tegemist kohustusega esitada maksuhaldurile õige ja täielik teave esindatava maksukohustuste aluseks olevate asjaolude kohta. 7 Leian, et juhul, kui leiab tuvastamist, et selle kohustuse kandjaks olev juhatuse liige on esitanud maksuhaldurile vastavad andmed, ilma, et ta oleks nende õigsust kontrollinud, ent samas puudus tal mistahes mõistlik põhjus nende andmete õigsust eeldada, tuleb juhatuse liikme tegevuses eeldada tahtlust ning see on võimalik kvalifitseerida tahtliku tegevusetusena

§ 8lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmisel.

Selline tegevusetus on hõlmatud VÕS § 104 lõikes 5 sätestatud tahtluse mõistega, sest isik pidi aru saama, et sellise tegevusetuse korral ei suuda ta tagada maksuhaldurile edastatavate andmete õigsust ning samas soovis, et vaatamata võimalusele, et andmed ei ole õiged, määrataks maksukohustus kindlaks nendest andmetest lähtudes. Seega on tegemist olukorraga, kus isik saab aru, et õigusvastase tagajärje saabumine (st. esitatavate andmete põhjal tekkiv tasumisele kuuluva maksusumma väärarvestus) on tema tegevusetuse korral võimalik ja tõenäoline ning soovib sellele vaatamata sellise tagajärje saabumist. Tagajärje soovimine VÕS § 104 lg 5 mõistes ei ole emotsionaalne kategooria ning seega ei saa tahtluse esinemist pareerida paljasõnalise väitega, et isik tegelikult negatiivse tagajärje saabumist ei soovinud või et see polnud tema eesmärk. Leian, et eeltoodud käsitluse puhul tegemist kriminaalõigusliku kaudse tahtluse konstruktsiooniga, mille kasutamise

§ 40lg 1 kohaldamisel Riigikohus eelviidatud kohtuasjas nr 3-3-1-23-12 välistas.

Kui isikul on kohustus esitada tõesed andmed siis ka suvaliste andmete esitamine, ilma et nende esitamiseks olnuks mingi loogiline põhjus, on tahtlik tegevus. Sellises olukorras oleks hooletusest võimalik rääkida juhul, kui oleks võimalik tuvastada mingisugused asjaolud, mis veenaksid selles, et isik ei saanud aru õigusvastase tagajärje saabumise võimalikkusest või et tal oli mingi mõistlik põhjust arvata, et tema esitatud andmed on õiged ning sellepärast ei asunud ta nende õigsust enne maksudeklaratsioonides kajastamist kontrollima. Alltoodud asjaoludel ületab M.K.i tegevusetus AS-i Denilis, OÜ ASW Baltic ning OÜ Turbogals arvete tegeliku sisu kontrollimata jätmisel usutava hooletuse piiri ning lubab asuda seisukohale, et M.K. käitus tahtlikult.

1. Maksuhaldur on käesoleval juhul tuvastanud, et M.K. kajastas OÜ Cupa raamatupidamis- ja maksuarvestuses AS Denilis arveid, olukorras, kus AS Denilis ei olnud arvete esitamise ajal enam käibemaksukohustuslasena registreeritud. Kaebaja väide, et ta kontrollis AS Denilis käibemaksukohustuslasena registreerimist varem, enne esimest tehingut, on paljasõnaline ja tõendamata. Samuti on kaebaja teinud suures summas väljamakse OÜ Turbogals
2. oktoobri 2008 arve alusel, olukorras, kus OÜ Turbogals nimeline äriühing on registreeritud äriregistris alles
3. novembril 2008 ning käibemaksukohustuslasena registreeriti see alles
4. detsembril
5. See tähendab, et ka nimetatud arvete alusel väljamaksete tegemisel ei olnud OÜ Turbogals käibemaksukohustuslasena registreeritud. OÜ Turbogals arvel puudus ka viide isiku käibemaksukohustuslase registri numbrile. Samuti on kaebaja teinud suurtes summades sularahaväljamakseid OÜ-le ASW Baltic, ilma et oleks tuvastanud isikut, kellele ta reaalselt väljamaksed tegi. Maksuhaldurile vastutusotsuse menetluse käigus antud kirjalikes vastustes märkis M.K., et ei mäleta eelnimetatud sularahaväljamaksete tegemise asjaolusid. Leian, et olukorras, kus äriühingu juhatuse liige ei kontrolli talle arveid esitanud väidetavate tehingupartnerite puhul isegi mitte avalikest registritest (äriregister, käibemaksukohustuslaste register) kättesaadavat informatsiooni ning samas ei ole isiklikult vastu võtnud ka arvete alusel väidetavalt soetatud kaupa või kus juhatuse liige on arve alusel teinud kassast suurtes summades sularahaväljamakseid, tuvastamata üldse, kellele ta raha andis, ei saa juttu olla hooletusest. Sellisele tegevusetusele on kaks eluliselt mõeldavat selgitust. Esiteks see, et kaebaja, võttes vastu käibemaksuga arved isikutelt, kes polnud käibemaksukohustuslasena registreeritud (või kellel polnud arve esitamise ajal üldse õigusvõimetki), oli teadlik nende arvete päritolust ning sellest, et reaalselt soetatud kaubaga pole nende arvete esitajatel mingit pistmist. Teiseks on võimalik, et juhatuse liige ei teadnud nende arvete päritolu, ent teadlikult loobus selle kontrollimisest, et 8 vältida teada saamist. Mõlemal juhul on tegemist

§ 8lg 1 sätestatud kohustuse tahtliku rikkumisega.

See tähendab, et isegi kui kaebaja seletus, et tema tegi ülekanded ja väljamaksed V. K. poolt talle antud arvete alusel täiendavaid küsimusi esitamata, oleks õige, ei saaks tegemist olla hooletusega. Asjaolu, et V. K. on kaebaja isa, ei saa käsitada kuidagi mõistliku põhjusena, mis oleks kaebajal lubanud ilma igasugust kontrolli teostamata eeldada, et V. K. poolt toodud arved kajastavad tegelikult aset leidnud tehinguid ning et nende arvete esitajad on käibemaksukohustuslased. Pigem võib kaebaja ja V. K. seletustest selle kohta, kuidas OÜ Cupa tegevus reaalselt toimus, järeldada, et asjaoludest, millest teadis V. K., oli teadlik ka kaebaja.

1. Usutav on, et M.K. isiklikult teravilja ostmisega ei tegelenud, vaid oli korraldanud OÜ Cupa tegevuse selliselt, et vilja pakkujatega suhtles ning leppis hindades kokku V. K. Seda on väitnud nii kaebaja kui ka OÜ Cupa maksumenetluses selgitusi andnud V. K., samuti G. G., kes selgitas, et V. K. suhtles otse vilja müünud talunikega ja leppis nendega kokku hinnad ja muud tingimused. Küll aga selgitas M.K., et üldiselt tegeles ettevõtte juhtimisega tema, V. K. märkis maksuhaldurile antud seletuses samuti, et M.K. tegeles raamatupidamise ja dokumentidega. Samuti oskas M.K. maksuhaldurile OÜ Cupa kontrollimenetluses anda selgitusi majandustegevuse sisu kohta vähemalt osas, mis puudutas soetatud teravilja edasi müümist. Eeltoodud selgitustest nähtub, et kaebaja ning V. K. korraldasid OÜ Cupa majandustegevust koos ning arvestades ka nendevahelist lähedast perekondlikku sidet, ei ole eluliselt usutav, et M.K. vilja soetamise tegelikke asjaolusid ei teadnud. Iseenesest õige on kaebaja märkus, et pole võimalik tuvastada, et M.K. oleks vahetult suhelnud AS Denilis ja OÜ Turbogals nimel tegutsenud G. G. või mõne OÜ ASW Baltic nimel tegutsenud isikuga. Leian siiski, et need asjaolud ei välista aga kaebaja teadlikkust. OÜ-le Cupa koostatud kontrollaktis on maksuhaldur asjakohaselt viidanud sellele, et kontrollitaval perioodil oli OÜ Cupa soetanud vilja üksnes käibemaksukohustuslastelt, samas on kaebaja ise selgitanud, et müüjad leiti sel teel, et Maalehes ilmus regulaarselt kaebaja kuulutus vilja ostmise kohta. Seega terve mõistuse kohaselt oleks vähemalt osa viljast eelduslikult ostetud füüsilistelt isikutelt (talunikelt). Eeltoodud asjaolude juures ei ole eluliselt mõeldav, et kaebaja ei saanud aru, et suurtes vaidlusalused arved ei ole usaldusväärsed.
2. Samuti tuleb nõustuda maksuhalduri põhjendustega, et M.K.i teadlikkusele arvete fiktiivsusest ehk sellest, et arvete alusel tegelikult kaup ei liikunud, kinnitavad esmalt M.K.i poolt nii OÜ Cupa maksumenetluses kui hiljem vastutusotsuse tegemise menetluses antud selgitused, et reaalselt tegeles OÜ Cupa juhtimisega kaebaja, tema tegi pangaülekandeid ning tema käes oli ettevõtte sularahakassa. Seega olid ettevõtte reaalsed juhtimishoovad kaebaja käes. Selles olukorras ei ole usutav, et kaebaja ei teadnud ega tundnud huvi, kust ja kuidas saadakse ostetud kaup või mille eest või kellele tehakse väljamakseid.
3. Ei ole ka eluliselt usutav, et kaebaja ei saanud aru, et juriidilise isiku juhatuse liikmena vastutab ta juriidilise isiku tegevus õiguspärase korraldamise eest. Siinkohal ei ole iseenesest oluline, kas või kuivõrd oli kaebaja kursis maksuõigust reguleerivate õigusaktide sisuga, ent üldjoontes pidi ta juhatuse liikme kohustustest teadlik olema ning vajadusel oleks pidanud oma ülesannete täpsema mahu välja selgitama. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lõikest 2 ning äriseadustiku § 180 lg 2 kohaselt võib iga 18-aastane isik, kelle teovõime ei ole piiratud, olla osaühingu juhatuse liikmeks. Maksuhaldur on põhjendatult välja toonud, et kaebajal oli vaidlusaluste sündmuste toimumise ajal, st. ajal mil ta kajastas maksuarvestuses ning tegi väljamakseid AS Denilis, OÜ ASW Baltic ning OÜ Turbogals arvete alusel, juba 3-aastane 9 ettevõtte juhtimise kogemus ning selles valguses ei ole põhjust rääkida võimalusest, et kaebaja ei saanud aru, millised tagajärjed võivad olla tegelikke tehinguid mitte kajastavate arvete alusel oma maksukohustuse kindlaksmääramisel või nende alusel väljamaksete tegemisel.
4. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, nagu kinnitaks M.K.i tahtluse puudumist asjaolu, et ta pärast OÜ Cupa kontrollimenetlust aktsepteeris maksuhalduri seisukohti ja muutis OÜ Cupa maksudeklaratsioone. Hilisema käitumisega ei saa kaebaja olematuks varasemaid rikkumisi, mis põhjustasid maksuvõla tekkimise. Samuti tasub tähele panna seda, et kaebaja küll esitas parandusdeklaratsioonid, ent tegelikult ei teinud edaspidi OÜ Cupa juhatajana ühtki liigutust, mis oleks olnud suunatud maksuvõla likvideerimisele. Vastupidi, OÜ Cupa ei täitnud ka edaspidi jooksvalt tekkivaid maksukohustusi, samas kui maksuhaldur tuvastas, et kaebaja OÜ Cupa juhatajana leidis vahendeid selleks, et täita OÜ Cupa kohustusi teiste võlausaldajate ees (tasuda sõidukite liisingmakseid).
5. Mis puudutab aga kaebaja etteheiteid maksuhaldurile põhjendustele seoses vastutusotsuses OÜ Cupa osaluse võõrandamisega seotud asjaolude kajastamisega, siis tuleb tähele panna, et maksuhaldur nende asjaoludega põhjendatud kaebaja poolset

§ 8lõikes 1 nimetatud kohustuse süüliselt täitmata jätmist.

Vastutusotsuses ei väideta, et maksuvõlg oleks tekkinud OÜ Cupa osa võõrandamise tõttu või et osa võõrandamine oleks olnud õigusvastane. Maksuvõla tekkimine ning kaebaja süüline õigusvastane tegevus leidsid aset varem. Vastutusotsuse lehekülgedel 14 ja 15 välja toodud asjaolud, mis puudutavad kaebaja tegevust OÜ Cupa juhtimisel pärast OÜ Cupa suhtes läbi viidud kontrollimenetlust ja sellele järgnenud parandusdeklaratsioonide esitamist ning OÜ Cupa osa võõrandamist H. H.le, kinnitavad aga maksuhalduri lõppjäreldust, et põhjuseks, miks OÜ Cupa reaalne majandustegevus lõppes, oli kaebaja süüline õigusvastane tegevus, mis tõi kaasa maksuvõla tekkimise, mille suurust arvestades ei pidanud kaebaja otstarbekaks majandustegevusega jätkata ning võõrandas ettevõtte osa, ilmselt olles teadlik, et uus osanik ja juhatuse liige OÜ Cupa majandustegevust ei jätka. Viimast asjaolu kinnitab eeskätt see, et H. H. on ise maksuhaldurile kinnitanud, et ta ei tea OÜ-st Cupa midagi ja tal ei ole selle raamatupidamisdokumente, samas nähtub kaebaja esitatud dokumendist, et raamatupidamisdokumendid anti H. H.le üle oluliselt varem kui leidis aset osa võõrandamine ja juhatuse liikme kande muutmine ning viimaks see, et vaatamata osa võõrandamisele ja juhatusest taandumisele oli M.K. veel 2012. aasta suvel OÜ Cupa arveldusarve kasutamise õigus. 28. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik 10