KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna halduskohus Kohtunik Hurma Kiviloo Määruse tegemise aeg ja koht 04.oktoober 2013, Tallinn Haldusasja number 3-13-1081 Haldusasi P.G. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti toim

§ 12lg 1 sätestab kohustuslikud andmed, mis tuleb riigi õigusabi taotluses märkida.

Kohus edastab kaebuse esitajale vastava riigi õigusabi taotluse vormi, mis tuleb kaebuse esitajal kohtule täidetult tagastada juhul, kui ta soovib jääda esitatud taotluse juurde. /.../ Seejuures juhib kohus tähelepanu, et kaebajal tuleb riigi õigusabi taotluse vormil ära märkida, et ta soovib esindajat halduskohtumenetluses. /.../ Esiteks nähtub kaebusest, et kaebaja peab õigusvastaseks PPA, Siseministeeriumi ja IOM toiminguid, kuid on jätnud konkretiseerimata, millised nimetatud organisatsioonide toimingud on kaebaja arvates õigusvastased ning milliste toimingutega on kaebajale kahju tekitatud. /.../ Lisaks ei saa kaebaja vaidlustada IOM toiminguid ega nõuda IOM-i toimingutega tekitatud kahju hüvitamist halduskohtu kaudu, kuna tegemist on rahvusvahelise organisatsiooniga. HKMS § 4 lg 3 sätestab, et Eesti kohtule ei või esitada kaebust välisriigi võimude, rahvusvahelise organisatsiooni või selle organi tegevuse peale. Seega ei ole halduskohtu pädevuses vastavate vaidluste lahendamine. Kui kaebaja jääb vastavate taotluste juurde, siis kuulub kaebus selles osas tagastamisele halduskohtu pädevuse puudumise tõttu. /.../ Siseministeeriumi ja PPA toimingute vaidlustamisel tuleb kaebajal välja tuua iga õigusvastasuse tuvastamise nõude osas konkreetne õigusvastane toiming (selgelt piiritletud tegevus/tegevusetus), mida kaebaja vaidlustada soovib. Samuti tuleb ära näidata, millal ja kelle poolt vastav toiming tehti ja milles seisneb selle õigusvastasus kaebaja arvates. Vastasel korral ei ole kohtul võimalik kaebaja menetlusabi taotlust lahendada. /.../ Kaebajal tuleb ka ära näidata, miks ta peab kaebaja poolt märgitud PPA toimingut kaebaja suunamisel täitma ankeeti „vabatahtliku tagasipöördumise ja reintegratsiooni abiprogramm“ õigusvastaseks, kui kaebusest võib selgelt välja lugeda, et kaebaja soovib tegelikult esitatud ankeedile IOM-ist ise vastust saada. Ka ei ole kaebaja ära näidanud, milles seisnes kaebaja sundimine. Kaebajal tuleb neid asjaolusid täpsemalt kirjeldada. 2 Lisaks on kaebaja märkinud, et Eesti Vabariik ja Siseministeerium on süüdi kaebaja elu kallale kippumises soovides teda välja saata Vene Föderatsiooni. Kohtule jääb antud väide arusaamatuks. Kaebajal tuleb välja tuua konkreetselt, kes ja kuidas on kaebaja elu kallale kippunud ja kuidas seab tema Vene Föderatsiooni väljasaatmine tema elu surmaohtu. Kaebajal tuleb sellise väite esitamisel näidata ära, kas tema suhtes on langetatud Vene Föderatsioonis kohtuotsus, milles on karistuseks määratud surmanuhtlus või esitada muu tõend tema elu ohustavatest Vene Föderatsiooni ametiasutuste või ametiisikute tegevusest. Kohtu arusaamisel lasub Vene Föderatsioonil nagu igal muul riigil kohustus tagada tema territooriumil olevate ja seaduskuulekalt käituvate isikute inimõigused ja sealhulgas elu ja tevise kaitse õigusvastaste rünnete vastu. /.../ Kui kaebajale on tekitatud tervisekahju, siis on võimalik esitada kohtule vastavas osas mittevaralise kahju hüvitamise nõue, kuid tervisekahju olemasolu ja selle põhjuseid tuleb kaebajal kohtule tõendada. /.../ Vastutuse aluseks ehk kahju hüvitamise eelduseks on avalik-õiguslikus suhtes toimepandud õigusvastane tegu, millega on tekitatud isikule kahju ning tekkinud kahju ja õigusvastase teo vahel peab olema põhjuslik seos. (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 16.03.2005 otsus asjas nr 3-3-1-93-04, p 11). Mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks on lisaks nimetatule vastustaja süüline tegevus. /.../ Eeltoodust lähtuvalt tuleb kaebajal menetlusabi taotlust täpsustades ära näidata, millise haldusakti või toiminguga on Siseministeerium ja millise haldusakti või toiminguga on PPA kaebajale kahju põhjustanud“. Kohus andis kaebajale puuduste kõrvaldamiseks aega 15 päeva määruse kättesaamisest.

1. 05.08.2013 sai kohus (Viru Maakohtu Narva kohtumaja kaudu) blanketil vormistatud, eesti- ja venekeelse tekstiga, riigi õigusabi taotluse koos venekeelse selgitusega. Kohus tõlgendas, et tegemist on vastusega 09.07.2013 määrusele, mille kaebaja on kätte saanud 18.07.
2. Et kohus oli andnud kaebajale menetlusabi kaebuse tõlkimisega kaasnevate kulude kandmiseks, siis kohus laskis tõlkida menetlusdokumendid eesti keelde. Tõlgitud dokumentidest nähtuvalt taotleb kaebaja riigi õigusabi õigusdokumendi koostamiseks. Probleemi kirjeldusena on märgitud - kaebuse esitamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtule Strasbourgis. Samas märgib kaebaja, et on tarvis riigi õigusabi asjas 3-13-1081 kohtule kaebuse/vastuse tõlkimiseks ja koostamiseks. Põhjendusena, miks riigi õigusabi saamine on vajalik taotleja õiguste kaitseks, on märgitud, et taotleja ei räägi eesti keelt ja advokaat on nõutav kaebuse koostamiseks. Asjast taotlejale tuleneva kasuna on kaebaja märkinud, et tema õigused saavad taastatud ja advokaat koostab EIÕK-le kaebuse ja saab juhtida asjaajamist. Kaebaja märgib, et lisab taotlusele kirjalikud põhjused, mis kinnitavad Eesti poolset „inimõiguste ja põhivabaduste konvensiooni“ rikkumist. Lisatud kirjalikes põhjendustes kaebaja märgib kokkuvõtvalt järgmist: Kaebuse esemeks oli ja on PPA enda poolt teostatav väljasaatmise protseduur ja selle meetmed, mis oma kuritegeliku olemuse järgi ongi tema elule ja tervisele kallale kippumine. Kaebaja elu ja tervise kallale kipub esmajärjekorras PPA kodakondsuse- ja migratsiooniosakond, valides viisiks selle, et ei pikendanud kaebaja elamisluba ja väljastas ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ning ei täida sunddeporteerimist. PPA on teadlik, et kaebajal ei ole elatusvahendeid, elukohta, hügieenivahendeid, medikamente, isikut ja kodakondsust tõendavat dokumenti, st PPA tegevus on kaebaja jaoks ohtlik. PPA oleks pidanud arvestama elatusvahendite puudumisega, kui keeldus elamisloast ja esitas lahkumisettekirjutuse. PPA on tegevusetuses, eirates fakti, et riigis pole võimalik eksisteerida pidavalt pikendatava lahkumisettekirjutusega seoses. Lahkumisettekirjutuse pikendamisel pole mõtete. Kaebajal kehtib kuni 09.05.2018 Eestisse sissesõidukeeld, millest tulenevalt väljasaatmine peab olema organiseeritud viivitamatult. Teiseks oht kaebaja elule tuleneb otseselt Eesti kohtust, sest kohus on liiga politiseeritud, eelarvamuslik ja erapoolik. Kohus ei nõua PPA-lt seadusest kinnipidamist, samas jätab 3 kannatanupoole reaalse kaitseta. Kolmandaks oht kaebaja elule (seab inimelu surmaohtu) tuleb vahetult Siseministeeriumilt, kelle nõusolekul toimub PPA õigusvastane tegevus. 12 aastat järjest väljasaadetava I. G. surm tõendab Siseministeeriumi süü põhjendatust. Kui kohus arvab, et halduskohtu kaudu ei saa esitada kaebust Eesti IOM-i peale. Siis tuleb märkida, nagu nõuab seadus, kes peab antud kaebust alluvuse kohaselt läbi vaatama ja edastama see adressaadile. Siseministeerium vastutab PPA ja IOM-i tegevuse eest. PPA, IOM ja Siseministeerium on omavahelises kuritegelikus sobingus ja oma õiguse ja kõlblusega kokkusobimatu tegvusega tekitasid kabajale materiaalset ja moraalset kahju (aja ja vahendite kulu, IOM-le kirjade ettevalmistamine ja saatmine, telefonikoned IOMle). PPA sundis kaebajat moraalselt põdema seoses IOM-le avalduse/ankeedi esitamisega). Kaebaja on palunud kohut: 1) tunnistada, et PPA toiming/tegevusetus pole seaduslik, 2) tunnistada PPA otsus/toiming õigusvastaseks, 3) vabastada mind riigilõivu tasumisest kaebuse vastuvõtmise ja läbivaatamise eest seoses minu teadaoleva maksejõuetusega, 4) määrata mulle riigi õigusabi antud asjas, 5) mõista vastustajalt välja mulle tekitatud materiaalne/moraalne kahju, kohtu äranägemisel.
3. 10.09.2013 määrusega jättis kohus kaebaja riigi õigusabi taotluse ja kaebuse veelkord käiguta. Muu hulgas märkis kohus määruses: „Kohtule 05.08.2013 esitatud riigi õigusabi taotlusest nähtuvalt soovib kaebaja riigi õigusabi: Esiteks - kaebuse koostamiseks EIÕK-le. Kohus selgitab, et selles osas kuuluks taotlus

§ 10

lg 3 alusel edastamisele maakohtule, kuna tegemist ei ole kaebusega, mis oleks menetletav Tallinna halduskohtus.

§ 10

lg-st 3 tulenevalt esitatakse taotlus riigi õigusabi saamiseks esindamisena tsiviilasja kohtueelses menetluses, haldusmenetluses või väärteoasja kohtuvälises menetluses, õigusdokumendi koostamisena või muu õigusalase nõustamise või esindamisena taotleja elu- või asukohajärgsele või õigusteenuse osutamise eeldatava koha järgsele maakohtule. Kaebajal tuleb kinnitada, kas ta soovib jätkuvalt riigi õiguasbi EIÕKle kaebuse koostamiseks, juhul kui kaebaja kohtule määratud tähtajaks selles osas oma tahet ei kinnita, siis kohus tõlgendab, et kaebaja on selles osas riigi õigusabi taotlemisest loobunud. Teiseks - taotleb kaebaja riigi õigusabi käesolevas haldusasjas. Seega tõlgendab kohus, et kaebaja taotleb riigi õigusabi esindamiseks haldusasjas nr 3-13-

1. /.../ Kohus selgitab, et vaatamata sellele, et kaebaja on 05.08.2013 riigi õigusabi taotlusele lisatud kirjaliku põhjendusega üritanud oma tahet ja eesmärki kohtusse pöördumisel selgitada, jääb endiselt ebaselgeks kes on asjas vastustaja(d). Kuigi kaebaja on 05.08.2013 põhjenduste lõpus nõuded formuleerinud üksnes PPA toimingute, tegevusetuse, otsuse õigusvastaseks tunnistamiseks, on kaebaja põhjendustes märkinud, et kaebaja elu seavad ohtu oma tegvusega väidetavalt ka kohus ja Siseministeerium. Seda enam, et kaebaja väitel on kaebajale kahju (varalist ja mittevaralist) tekitanud Siseministeerium, PPA ja IOM. Seega tuleb esmalt täpsustada, kelle tegevust (toiminguid/tegevusetust, otsuseid) kaebaja kaebuses soovib vaidlustada, st kelle vastu kaebus on see konkreetne kaebus esitatud (kes on vastustaja(d)). Kaebaja ei ole jätkuvalt täpsustanud, missuguste PPA ja/või Siseministeeriumi toimingute/tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamist ta taotleb ja mis on kaebaja põhjendatud huviks, st kuidas õigusvastasuse tuvastamine aitab kaebajat edaspidi tema õiguste kaitsmisel. Kohus selgitab, et kaebaja ei saa esitada PPA ja Siseministeeriumi tegevuse/toimingute ja ka kohtu tegevuse vaidlustamiseks üldist, konkretiseerimata kaebust, märkides vaid, et kaebus on ajendatud olukorrast, kus kaebajat ei deporteerita ega ka viibimist legaliseerita, märkides vaid üldsõnaliselt, et kaebuse esemeks on PPA poolt teostatav väljasaatmise protseduur ja selle meetmed. /.../ Isiku riigis viibimise legaliseerimiseks ja riigist väljasaatmiseks on seadustes ette nähtud kindlad korrad. Seoses kaebaja Eestis ebaseadusliku viibimisega on antud mitmeid haldusakte, mida kaebaja on Tartu ja Tallinna halduskohtutes vaidlustanud. Kaebajaga seotud haldusasjade materjalidest nähtuvad järgmised asjaolud: 07.10.2006 paigutati kaebaja 4 väljasaatmiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 10.12.2006 13.10.2007 vabastati kaebaja Tallinna halduskohtu 02.10.2007 määruse (nr 3-07-1987) alusel väljasaatmiskeskusest. 03.10.2007 tehti kaebajale ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks hiljemalt 09.10.
2. Siseministri 09.05.2008 käskkirjaga nr 54 kohaldati kaebaja suhtes sissesõidukeeldu kehtivusega kuni 09.05.
3. 30.06.2010 esitas kaebaja vastustajale avalduse tähtajalise elamisloa taotlemiseks. 01.10.2010 otsusega PPA andis P.G.le erandina humaansetel kaalutlustel tähtajalise elamisloa üheks aastaks kehtivusega alates 01.10.2010 kuni 30.09.2011, et isik saaks taotleda VF kodakondsust ning lahkuda elama VF. Siseministri 15.12.2010 käskkirjaga nr 1-3/275 peatati seetõttu ka P.G. suhtes kohaldatud sissesõidukeeld kuni tema tähtajalise elamisloa kehtivusaja lõpuni 30.09.
4. 03.08.2011 esitas P.G. PPA-le tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse VMS § 118 p 7 (välisleping) alusel. /.../ PPA 20.01.2012 tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsusega nr 15.3-3/31-1 keeldus PPA kaebaja tähtajalist elamisluba pikendamast. Kaebaja on vaidlustanud otsuse Tallinna halduskohtus (haldusasi nr 3-12-173). Nimetatud haldusasjas kaebaja taotles PPA 20.01.2012 otsuse nr 15.3-3/31-1 tühistamist, kaebaja elamisloa saamise taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamist ning mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel. Halduskohus jättis 28.12.2012 otsusega kaebuse rahuldamata. Kaebaja on esitanud nimetatud otsuse vaidlustamiseks apellatsioonkaebuse Tallinna ringkonnakohtule, kus asja menetlus on praegu pooleli. Halduskohus on oma otsuses muu hulgas tõdenud järgmist: „Kaebaja suhtes antud haldusaktide ja tehtud toimingute kehtivuse ja õiguspärasuse üle ei saa olla vaidlust, kuna kohtud ei ole neid õigusvastaseks tunnistanud või tühistanud, v.a viimatinimetatud 11.03.2012 ettekirjutus, mille suhtes algatatud kohtuasi ei ole veel lahendini jõudnud. Samas, kuni kohus ei ole kõnealust ettekirjutust ka tühistanud, puudub ka alus väita, et tegemist on õigusvastase haldusaktiga ja/või et kaebaja väljasaatmine oleks muutunud tänaseks ilmselgelt perspektiivituks. Kohtu arvates sõltub kaebaja väljasaatmine paljus kaebajast endast, sh sellest kuidas ta täidab talle seadusest tulenevat kaasaaitamiskohustust, oma lubadusi jms, millel kohus peatub edaspidi. Nagu vastustaja viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi otsuses nr 3-3-1-45-06 on leitud: väljasaatmise perspektiivikuse hindamisel ei saa lähtuda sellest, et isik ei taha Eestist lahkuda, vaid soovib elada just Eestis, sest vastupidine poleks kooskõlas väljasaatmise kui õigusinstituudi olemusega. Seega pelgalt asjaolu, et kaebaja „jonnib“ Eesti riigiga, ei anna alust öelda, et P.G.t ei saa Eestist kunagi välja saata ning seetõttu tuleks tema elamine siin igal juhul legaliseerida“. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kuigi haldusasjas nr 3-12-173 on menetlus praegu pooleli, siis kaebusematerjalist nähtuvalt on kaebaja juba nimetatud asjas vaidlustanud PPA toimingud ja taotlenud ka kahju hüvitamist kohtu äranägemisel, seega on ebaselge, mille poolest erineb käesolev PPA vastu esitatud tuvastamis- ja hüvitamiskaebus juba esitatud kaebusest (haldusasi nr 3-12-173). /.../ Kaebaja Eestist väljasaatmisega seoses 08.02.2012 koostas PPA Ida Prefektuuri kodakondsus- ja migratsioonibüroo migratsioonijärelevalve talituse peainspektor P.G.le ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr
5. Ettekirjutuse kohaselt on P.G. kohustatud lahkuma Eesti Vabariigist 30 päeva jooksul. Pärast lahkumisettekirjutuse tegemist on PPA igakuiselt pikendanud P.G. lahkumiskohustuse tähtaega. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on P.G. halduskohtus vaidlustanud lisaks eelviidatud PPA 20.01.2012 otsusele tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise kohta (nr 3-12-173) ka 08.02.2012 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks (haldusasi nr 3-12-301), mille menetlus on pooleli Tartu ringkonnakohtus, samuti PPA 11.03.2012 (haldusasi nr 312-608, Riigikohus otsustas 30.01.2013 seda mitte menetleda), 10.04.2012 (nr 3-12-869), 07.05.2012 (nr 3-12-1174), 11.06.2012 (nr 3-12-1471), 09.07.2012 (nr 3-12-1641), 08.08.2012 (nr 3-12-1873), 05.09.2012 (nr 3-12-2113), 05.10.2012 (nr 3-12-2333), 05.11.2012 (nr 3-12-2527), 05.12.2012 (nr 3-12-2715), 03.01.2013 (nr 3-13-194), 5 04.03.2013 (nr 3-13-1468), 02.06.2013 (nr 3-13-1470), 03.05.2013 (nr 3-13-1472), 03.04.2013 (nr 3-13-1474), 02.07.2013 (nr 3-13-1685) otsused lahkumiskohustuse tähtaja pikendamise kohta. Enamuse loetletud haldusasjade menetlused on pooleli Tartu haldusja ringkonnakohtus. /.../ Kohus, tutvunud kohtute infosüsteemi kaudu eelpool loetletud haldusasjade materjalidega, on jõudnud järeldusele, et esitatud kaebustes on kaebaja käsitlenud (kaebuste tekstid on paljuski korduvad) temaatikat seoses kaebaja deporteerimise ja/või legaliseerimise pikale venimisega ning vaidlustanud sellega seonduvaid PPA kaebaja elule ohtlikke toiminguid (elule ja tervisele vajalikest tingimustest ilmajätmine, ei võimaldatud eluruumi, toitu, riideid, hügieenivahendeid, ravimeid, ei ole õigust omada isikutunnistust, kodakondsust jne). Samuti toob kaebaja nimetatud kaebustes esile kodanik I. G. seonduvad asjaolud ning taotleb PPA-lt materiaalse ja moraalse kahju hüvitamist. Eelnevat kokku võttes jääb kohtu hinnangul endiselt täiesti ebaselgeks, mis on kaebaja tegelik tahe ja eesmärk käesoleva uue iseseisva kaebuse esitamisel olukorras, kus kaebaja on juba mitmetes eelnevates kohtuasjades, millede menetlused on antud hetkel pooleli Tartu ja Tallinna haldus- ja ringkonnakohtutes, vaidlustanud uuesti PPA toiminguid seoses kaebaja deporteerimise ja/või legaliseerimisega ning selle ajalise pikalevenimisega, samuti taotlenud ka väidetava tekitatud materiaalse ja moraalse kahju hüvitamist. /.../ Lisaks selgitab kohus, et kodanik I. G. väljasaatmisega seonduvad asjaolud ei saa olla tuvastamis- ja hüvitamiskaebuse aluseks käesolevas asjas, kuna nimetatud isikuga seonduvate asjaolude tõttu ei ole kaebaja õigusi rikutud, ning seega ei ole põhjendatud ka nendele tuginemine kaebuse põhistamisel. Esitatud hüvitamisnõude osas kohus täiendavalt juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et kahju hüvitamise taotlemisel peavad olema täidetud kahju hüvitamise taotlemise eeldused, st eelkõige nõude esitamisel PPA vastu, saavad olla nõude aluseks PPA kohtu poolt tuvastatud õigusvastased toimingud. Kaebajaga seonduvate kohtuvaidluste analüüsimisel selliseid kohtute poolt õigusvastaseks tunnistatud PPA toiminguid ei nähtu.“ Kohus selgitas kaebajale kahju hüvitamise taotlemisel kohaldatavaid riigivastutuse seaduse (RVastS) sätteid ja asjakohast kohtupraktikat ning märkis kokkuvõtvalt: „kohus ei saa lahendada enne kaebaja riigi õigusabi taotlust (ning kontrollida kaebuse nõuetekohasust), kui kaebaja ei ole määratlenud konkreetselt, kes on asjas vastustaja(d), ning sellest tulenevalt milliseid vastustaja(te) toiminguid kaebaja kaebuses vaidlustab. Seejuures tuleb arvestada kohtu eelnevat selgitust seoses kaebajaga seonduvate kohtuasjadega, mille menetlused on pooleli, ning millistes kaebaja on juba käesolevas kaebuses nimetatud asjaoludel PPA toiminguid vaidlustanud ja samuti taotlenud kahju hüvitamist. Kohus veelkord rõhutab, et kaebaja ei saa esitada kohtule formaalset nõuet PPA toimingute vaidlustamiseks (samuti Siseministeeriumi ja kohtu vastu) seoses kaebaja väljasaatmise protseduuriga ega korduvat kaebust samadel asjaoludel kaebustega, mis juba on kohtu menetluses. Kohus selgitab, et ei saa taotleda formaalselt kahju hüvitamist, kui selle taotlemise eeldused ei ole täidetud (avalik-õigusliku isiku õigusvastane tegu/toiming, kaebajale kahju tekkimine, põhjuslik seos õigusvastase teo/toimingu ja tekkinud kahju vahel). Kohtu hinnangul on kaebaja õigused seoses kaebaja deporteerimise ja legaliseerimisega kõige efektiivsemalt kaitstud niigi juba PPA 20.01.2012 tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse nr 15.3-3/31-1 vaidlustamisega haldusasjas nr 3-12-173 ja PPA 08.02.2012 lahkumisettekirjutuse vaidlustamisega haldusasjas nr 3-12-
6. Täiendavalt kohus lisab, et nii, nagu juba 09.07.2013 määruses kaebajale selgitati, ei saa halduskohtusse esitada kaebust rahvusvahelise organisatsiooni IOM peale ja kahjunõuet tema vastu ning selles osas kuuluks kaebus edaspidi kaebajale läbivaatamatult tagastamisele (HKMS § 121 lg 1 p 1). HKMS § 121 lg 3 kohaselt kohus võimaluse korral kaebuse tagastamisel selgitab, kuhu ja millises korras on kaebajal võimalik pöörduda, 6 seega on väär kaebaja seisukoht, et kohus nimetatud asjaolu on kohustatud märkima. Kohus on juba selgitanud ka seda, et riigi õigusabi taotlus osas, milles kaebaja taotleb riigi õigusabi EIÕK-le kaebuse koostamiseks kuuluks edaspidi (juhul kui kaebaja jätkuvalt selle vajadust kinnitab)

§ 10lg 3 alusel edastamisele maakohtule.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus nii riigi õigusabi taotluse kui ka kaebuse veelkord käiguta, et kaebaja selgitaks oma tegelikku tahet ja eemärki ning täpsustaks kaebuse eset ja nõudeid. Sellest sõltub nii riigi õigusabi taotluse kui ka kaebuse halduskohtus lahendamise võimalikkus“. Kohus andis kaebajale puuduste kõrvaldamiseks aega 15 päeva arvates määruse ärakirja kättesaamisest. KOHTU SEISUKOHT

1. Kaebaja on 10.09.2013 määruse kätte saanud 14.09.
2. Seega oli riigi õigusabi taotluse ja kaebuse puuduste kõrvaldamise viimaseks päevaks 30.09.2013, so esimene tööpäev pärast tähtpäeva saabumist. Kaebaja ei ole tähtaegselt ega ka määruse tegemise aja seisuga riigi õigusabi taotluse ja kaebuse puuduseid kõrvaldanud. Seega lähtub kohus esitatud kaebusematerjalist ja selle täiendustest (viimane 05.08.2013).
3. Riigi õigusabi taotlus. Kohtule 05.08.2013 esitatud riigi õigusabi taotlusest nähtuvalt soovis kaebaja riigi õigusabi: Esiteks - kaebuse koostamiseks EIÕK-le. Kohus selgitas kaebajale 10.09.2013 määruses, et selles osas kuuluks taotlus

§ 10

lg 3 alusel edastamisele maakohtule, kuna tegemist ei ole kaebusega, mis oleks menetletav Tallinna halduskohtus.

§ 10

lgst 3 tulenevalt esitatakse taotlus riigi õigusabi saamiseks esindamisena tsiviilasja kohtueelses menetluses, haldusmenetluses või väärteoasja kohtuvälises menetluses, õigusdokumendi koostamisena või muu õigusalase nõustamise või esindamisena taotleja elu- või asukohajärgsele või õigusteenuse osutamise eeldatava koha järgsele maakohtule. Kaebajal tuli kinnitada, kas ta soovib jätkuvalt riigi õiguasbi EIÕK-le kaebuse koostamiseks, juhul kui kaebaja kohtule määratud tähtajaks selles osas oma tahet ei kinnita, siis kohus tõlgendab, et kaebaja on selles osas riigi õigusabi taotlemisest loobunud. Teiseks - taotles kaebaja riigi õigusabi käesolevas haldusasjas. Kohus tõlgendas, et kaebaja taotleb seega riigi õigusabi esindamiseks haldusasjas nr 3-13-1081. Kohus selgitas kaebajale 10.09.2013 määruses, et vaatamata sellele, et kaebaja on 05.08.2013 riigi õigusabi taotlusele lisatud kirjaliku põhjendusega üritanud oma tahet ja eesmärki kohtusse pöördumisel selgitada, jääb endiselt ebaselgeks kes on asjas vastustaja(d). Kuigi kaebaja on 05.08.2013 põhjenduste lõpus nõuded formuleerinud üksnes PPA toimingute, tegevusetuse, otsuse õigusvastaseks tunnistamiseks, on kaebaja põhjendustes märkinud, et kaebaja elu seavad ohtu oma tegvusega väidetavalt ka kohus ja Siseministeerium. Seda enam, et kaebaja väitel on kaebajale kahju (varalist ja mittevaralist) tekitanud Siseministeerium, PPA ja IOM. Seega tuli kaebajal esmalt täpsustada, kelle tegevust (toiminguid/tegevusetust, otsuseid) kaebaja kaebuses soovib vaidlustada, st kelle vastu kaebus on see konkreetne kaebus esitatud (kes on vastustaja(d)). Kuna kaebaja ei ole 10.09.2013 määrusele reageerinud ega riigi õigusabi taotluse puuduseid kõrvaldanud, siis kohus järeldab: 1) et kaebaja on loobunud riigi õigusabi taotlemisest EIÕK-le kaebuse koostamiseks, seega puudub vajadus taotluse selles osas maakohtule edastamiseks; 2) kaebaja ei ole pidanud vajalikuks täpsustada, kelle tegevust (toiminguid/tegevusetust, otsuseid) kaebaja kaebuses soovib vaidlustada, st kelle vastu kaebus on esitatud (kes on vastustaja(d)), seega jätkuvalt ei ole selge kaebuse ese ja nõuded. 7 Riigikohus on 16.04.2013 lahendis asjas nr 3-3-1-12-13 asunud järgmisele seisukohale: „Nimelt peab kohus riigi õigusabi seaduse (

) § 7 lg 1 p 5 järgi riigi õigusabi andmisest keelduma, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene.

§ 12

lg 1 p 2 kohaselt tuleb riigi õigusabi saamiseks esitatavas taotluses märkida probleemi kirjeldus, mille lahendamiseks riigi õigusabi taotletakse. Kolleegium on seisukohal, et kui soovitakse riigi õigusabi haldusakti vaidlustamiseks, siis hõlmab

§ 12

lg 1 p-s 2 nimetatud probleemi kirjeldus ka andmeid haldusakti kohta, mida soovitakse vaidlustada. Kohus ei saa, teadmata, millist haldusakti soovitakse vaidlustada, hinnata, milline on

§ 7lg 1 p 5 mõttes taotleja võimalus kaitsta oma õigusi“.

Halduskohus on seisukohal, et nimetatud kõrgema kohtu seisukoht laieneb ka võimalike vastustaja tegevuste/toimingute vaidlustamisele. Lisaks kaebus IOM vastu esitatud nõuete osas ei kuuluks nagunii halduskohtu pädevusse, ning tulenevalt

§ 7

lg 1 p-st 5 puudub alus kaebajale riigi õigusabi andmiseks, sest asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks halduskohtus ilmselt vähene. Seega eeltoodust tulenevalt jääb taotlus riigi õigusabi saamiseks tervikuna rahuldamata. 11. Kaebuse nõuetekohasus. Kuna kaebaja ei ole kaebuse puuduseid kõrvaldanud, siis jätkuvalt on ebaselge kaebuse ese ja nõuded, eriti arvestades kaebaja algatatud rohkeid kohtuvaidlusi. Kaebaja ei ole määratlenud konkreetselt, kes on asjas vastustaja(d), ning sellest tulenevalt milliseid vastustaja(te) toiminguid kaebaja kaebuses vaidlustab. Kohus on kaebajale põhjalikult eelnevates määrustes selgitanud, et kaebaja ei saa esitada kohtule formaalset nõuet PPA toimingute vaidlustamiseks (samuti Siseministeeriumi ja kohtu vastu) seoses kaebaja väljasaatmise protseduuriga ega korduvat kaebust samadel asjaoludel kaebustega, mis juba on kohtu menetluses. Samuti on kohus eelnevalt määrustes selgitanud, et kaebaja ei saa taotleda formaalselt kahju hüvitamist, kui selle taotlemise eeldused ei ole täidetud (avalik-õigusliku isiku õigusvastane tegu/toiming, kaebajale kahju tekkimine, põhjuslik seos õigusvastase teo/toimingu ja tekkinud kahju vahel). Kohus on kaebajale selgitanud samuti, et ta ei saa halduskohtusse esitada kaebust rahvusvahelise organisatsiooni IOM peale ja kahjunõuet tema vastu ning selles osas kuuluks kaebus kaebajale nagunii läbivaatamatult tagastamisele. Et kaebaja ei ole täpsustanud kaebuse eset ja nõudeid, siis on kaebus endiselt esitatud oluliste puudustega, mis ei võimalda kaebust menetlusse võtta, ning seega kohus tagastab kaebuse läbivaatamatult eelkõige HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel seetõttu, et kaebuse puudused on kõrvaldamata, kui ka HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel - rahvusvahelise organisatsiooni IOM peale esitatud nõuete osas. Kuna kohus tagastab kaebuse läbivaatamatult, siis puudub vajadus lahendada sisuliselt kaebaja menetlusabi taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Hurma Kiviloo Kohtunik 8