TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-12-228 Määruse kuupäev 18. oktoober 2013 Kohtunik Mare Krull Kohtuasi Aleksei Nikiforovi kaebus Viru Vanglale ettekirjutuse tegemiseks

) § 121 lg 2 p 1 alusel. Vangistusseaduse § 55 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Viru Vangla toiming trenažööride äravõtmise näol ei riku kaebaja vangistusseadusest ja Viru Vangla kodukorrast tulenevaid õigusi kehakultuuriga tegelemiseks. Viru Vangla kodukorra järgi kasutavad S1 kuni S18 osakondade kinnipeetavad spordiga tegelemiseks spordisaali või spordiväljakut. Spordisaali külastamine on kaebajale lubatud, kuna ta viibib S8 eluhoones, ning kaebaja kasutab seda võimalust. Vanglale ei ole vangistusseaduses ega Viru Vangla kodukorras ette nähtud kohustust luua kinnipeetavate jaoks täiendavaid spordiga tegelemise võimalusi. Seega puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda vanglalt seda tegevust. Vaidemenetluse käigus selgus, et julgeoleku kaalutlusel ei saa vangla enam lubada S8 eluhoones viibivatele kinnipeetavatele sporditrenažööride kasutamist. Seega puudub kaebajal ilmselgelt seadusest tulenev õigus nõuda vanglalt toimingu sooritamist sporditrenažööride paigaldamise näol.

1. A. Nikiforov esitas
2. märtsil 2012 määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu
3. veebruari
4. a määruse tühistada. 3-12-228
5. Tartu Ringkonnakohtu
6. mai
7. a määrusega rahuldati määruskaebus, tühistati Tartu Halduskohtu
8. veebruari
9. a määrus ja saadeti asi tagasi esimese astme kohtule. Kaebaja esitas halduskohtule kohustamiskaebuse, milles taotleb vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemist, et viimane paigaldaks kaebaja elamissektsiooni tagasi seal varem olnud trenažöörid, kuna nende puudumine takistab tal realiseerida oma õigust tegeleda vabal ajal spordiga. Kaebuse saab üldjuhul tagastada üksnes siis, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi või piirata tema vabadusi. Käesoleval juhul ei ole kaebuse puhul võimalik asuda seisukohale, et varem elusektsioonis olnud trenažööride puudumine kindlasti ei riku kaebaja õigust tegeleda spordiga ega piira tema vabadust tegeleda spordiga samas mahus nagu enne. Seega puudus halduskohtul õigus kaebust tagastada

§ 121lg 2 p 1 alusel.

KOHTU PÕHJENDUSED 5. Kohus leiab, et kaebus tuleb tagastada. 6.

§ 44

lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Sama paragrahvi lõige 2 täpsustab, et muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. Kaebeõiguse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas isikul on riivena väljenduv puutumus vaidlustatud haldusakti või toiminguga, mis haldusakti või toimingu õigusvastasuse korral tähendaks isiku õiguste rikkumist.

§ 121

lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud.

1. Tartu Halduskohtu
2. veebruari
3. a määruse ja Tartu Ringkonnakohtu
4. mai
5. a määruse tegemisel lähtuti eeldusest, et kaebaja viibis trenažööride äraviimise ja kaebuse esitamise ajal eluhoones S8, kus tal oli võimalik trenažööre enne nende äraviimist kasutada. Asja materjalidest nähtuvalt asus kaebaja alates
6. augustist 2011 kuni vähemalt
7. augustini 2013 kartseriosakonnas P2 (tl 72). Tartu Halduskohus esitas
8. septembril 2013 Viru Vanglale kohtunõude, milles palus selgitada, kas osakonnas P2 asudes oli kaebajal võimalik kasutada eluhoones S8 asuvaid trenažööre, st kas trenažööride äraviimine eluhoonest S8 sai riivata kaebaja õigust tegeleda kehakultuuriga, kasutades selleks nimetatud hoonesse paigaldatud trenažööre. Kaebaja suhtes kõnealuste trenažööride kasutamise osas piirangu kohaldamisel palus kohus viidata piirangu alusele ja selgitada piirangu sisu. Viru Vangla selgitas
9. septembri
10. a vastuses, et
11. augusti
12. a käskkirjaga määrati kaebajale kartserikaristus kolmeks kuuks koos vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiranguga ning isiklike esemete kasutamise keeluga.
13. novembri
14. a käskkirjaga pikendati kaebaja kartserikaristust ning liikumis- ja suhtlemispiirangut kolme kuu võrra, keelates lisaks kehakultuuriga tegelemise. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt ei ole kaebaja eeltoodud käskkirju vaidlustanud. Viru Vangla märkis, et kuigi
15. augusti
16. a käskkirjaga ei määratud kaebajale kehakultuuriga tegelemise keeldu, kehtis kaebaja suhtes liikumis- ja 2 3-12-228 suhtlemisvabaduse piirang, mis tähendab, et kindlasti ei viidud kaebajat hoone S8 eluosakonda, kus teised kinnipeetavad võisid viibida ja vabalt liikuda.
17. Eeltoodust ilmneb, et trenažööride äraviimise ja kaebuse esitamise ajal viibis kaebaja kartseris ning tema suhtes kehtisid piirangud, mis välistasid kaebaja õiguse viibida hoone S8 eluosakonnas ja kasutada seal asuvaid trenažööre. Seega ei saanud trenažööride äraviimine riivata kaebaja õigust tegeleda kehakultuuriga, kasutades selleks nimetatud hoonesse paigaldatud trenažööre. Samuti ei tulene praegusel juhul kaebajale ühestki õigusaktist õigust esitada kaebust teiste isikute õiguste või avaliku huvi kaitseks. Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus ja kaebus tuleb tagastada

§ 121lg 2 p 1 alusel.

9.

§ 43

lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. /allkirjastatud digitaalselt/ Mare Krull kohtunik 3