Obsah (5)

§ 37§ 6§ 154§ 12§ 52

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtu koosseis Kadriann Ikkonen, Tiina Pappel, Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 6. juuli 2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-422

) §-le 154, samuti Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-81-

1. Kaebaja selgitab, et käesolevas asjas vaidluse all olevate 3 korraldustega sekkus riik õigusvastaselt munitsipaalkoolide õppekorralduse küsimustesse, mis on kohaliku elu küsimus. Viidates Riigikohtu seisukohale kohtuasjas nr 3-3-1-37-02, leiab kaebaja, et kohaliku elu küsimusteks on kõik KOV-i pädevusse kuuluvad haridusküsimused haridusseaduse § 7 mõttes. Kaebaja hinnangul on munitsipaalkooli õppekeele küsimus oma olemuselt kohaliku elu küsimus, sest see käib konkreetse munitsipaalkooli õppekorralduse kohta konkreetse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil ja see puudutab samal territooriumil elavat kohalikku kogukonda. Kaebaja märgib samuti, et vaidlusalused korraldused tekitavad kohalikule omavalistusele eelarveliselt koormava kohustuse korraldada tänane õpe oluliselt ümber, kuna vaidlusalustes koolides toimub hetkel õpe vene keeles ning üleminekul eestikeelsele õppele tuleb kehtestada uus õppekava, hankida uus õppekirjandus ja õppematerjalid ning leida uusi õpetajaid. Kaebaja toob välja, et tal ümberkorralduste tegemiseks vajalikud vahendid puuduvad, ent vaidlustatud korralduste andmisel sellega arvestatud ei ole. Kaebaja märgib veel, et paljude Tallinna linna elanike õigustatud huviks on venekeelse gümnaasiumihariduse säilitamine.
2. Kaebaja on seisukohal, et PGS § 21 lg 3, mille alusel vaidlustatud korraldused antud on, tuleb kohaldamata jätta, kuna see on vastuolus

§ 37

lg 4 teise lausega, kus sätestatakse, et vähemusrahvuse õppeasutuse õppekeele võib valida õppeasutus. Kaebaja viitab professor Robert Alexi antud kommentaaridele

§ 37

kohta ning toob välja, et õigusel haridusele on võrreldes ülejäänud sotsiaalsete põhiõigustega eriline iseloom ning üldine koolikohustus kindlustab demokraatia ja majanduse funktsioneerimisvõime ning tagab homogeensuse miinimumi. Kaebaja on seisukohal, et olukord, kus riik ei võimalda muukeelsetel elanikel valida endale õppekeeleks enda emakeelt, viib selleni, et ühiskonna homogeensus kaob ning see võib kaasa tuua selle, et vene rahvusest isikud võivad jäädagi põhiharidusega. Kaebaja hinnangul ei saa riik eeldada, et koolid ei suuda vene õppekeelse põhiõppe korral riigikeelt selgeks õpetada. Kaebaja on seisukohal, et vähemustele peab muukeelne õpetus olema garanteeritud juhul, kui vähemusrahvuste õppeasutus on selle keele oma õppekeeleks valinud, nagu see käesoleval juhul ongi toimunud. Samuti märgib kaebaja, et haridus on üheks oluliseks identiteedi säilitamise vahendiks ning suurele rahvusvähemusele emakeelse keskhariduse mittevõimaldamine kätkeb endas ka riski rahvusliku identiteedi kaotamiseks, mistõttu võib PGS § 21 lg 3 olla vastuolus ka

§-iga 49, kuna tegemist võib olla sundassimileerimise vahendiga. 6. Kaebaja leiab, et kui on majanduslikult kooli pidamiseks piisav arv õpilasi ning õppeasutus otsustab valida õppekeeleks muu keele kui riigikeel, siis on riigil ja/või kohalikul omavalitsusel põhiseadusest tulenev kohustus aktsepteerida sellist valikut ning sellist kooli üleval pidada ning vähemuskeelse erakooli moodustamise vajadus tuleb kõne alla siis, kui õpilasi pole piisavalt. Kaebaja on seisukohal, et

ei võimalda anda seadusega kooli õppekeele valikul otsustusõigust Vabariigi Valitsusele, samuti ei võimalda põhiseadus diferentseerida õpet tulenevalt põhiharidusest ja keskharidusest, kuna õppekeele valikuõigus on mõlemal juhul õppeasutusel.

§ 37

lg 4 sõnastuse ja mõttega oleks kaebaja hinnangul vastuolus tõlgendus, et vähemusrahvuse õppeasutusteks ongi ainult eraõiguslikud õppeasutused, mis oleks liiatigi diskrimineeriv, sest ei saa eeldada, et ligi 40%-le Tallinna elanikkonnast oleks keskharidus võimalik vaid tasulisena. Ka leiab kaebaja, et põhiseadus ei võimalda teha vahet kohustuslikul ja vabatahtlikul haridusel.

1. Kaebaja viitab Riigikogu Kultuurikomisjoni
2. veebruari 2012 seisukohale ning möönab, et riigikeelt peab oskama ja eesti keele oskamine tagab üksikisiku hakkamasaamise eestikeelses ühiskonnas, ent sellele vaatamata ei anna põhiseadus Riigikogule õigust mitte täita

§ 37

lg 4 4 lauses 2 sätestatut ning teiseks tagaks eeltoodud eesmärgi ka tõhus keeleõpe emakeelse hariduse kõrval, mitte aga keskhariduse blokeerimine vähemusrahvustele.

1. Teiseks leiab kaebaja, et Vabariigi Valitsuse korraldused rikuvad võrdsuse põhimõtet ning nende andmisel on tehtud oluline kaalutlusviga, mis seisneb selles, et korralduste põhjendustes ei käsitleta mitte neis koolides vene keele õppekeelena kasutamist, vaid eesti õppekeele kasutamise võimalikkusest. Kaebaja hinnangul ei ole küsimus selles kas mõnel koolil on või ei ole võimalik õpetajate ja õpilaste valmisoleku poolest eesti õppekeele kasutamiseks, vaid selles mis asjaoludel valitsus ei kaalunud vene õppekeele lubamist. Kaebaja viitab asjaolule, et valitsus andis loa Saksa Gümnaasiumi saksakeelses osakonnas kasutada eesti keele kõrval teise õppekeelena saksa keelt, kusjuures seda põhjendati vajadusega tagada õpilastele saksa keeles õppe võimalused, et neil oleks võimalik edasi õppida Saksamaal, samas kui venekeelsete koolide puhul leiti, et vene keele õppekeelena kasutamine pole põhjendatud, kuna neil koolidel on võimalused eestikeelseks õppeks. Kaebaja hinnangul on selliste otsuste tegemisega võrreldud võrreldamatuid ning puudub mistahes mõistlik selgitus miks peaks Saksamaa kõrgkoolis õppimise võimaldamine olema privilegeeritum kui näiteks Venemaa, Ukraina, Valgevene kõrgkoolides. Kaebaja leiab, et sel viisil toimides on Vabariigi Valitsus kohelnud meelevaldselt ebavõrdselt erinevaid koole ja õppekeele valinud isikuid.
2. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsused on vastuolus rahvusvahelise õiguse normide ja põhimõtetega. Siinkohal viitab kaebaja esiteks vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni artikli 4 punktile 1 ning artikli 12 punktile 3, leides, et nende kohaselt kohustuvad riigid tagama võrdsed võimalused haridusele kõikidel tasemetel. Kaebaja leiab, et otsused on vastuolus ka regionaal- või vähemuskeelte Euroopa harta artikli 8 punktiga c, mille samuti eelistatakse keskhariduse kättesaadavaks tegemist vähemuskeeles ning mille kohta antud selgitustes rõhutatakse, et arvesse tuleb võtta ka õpilaste ja nende vanemate soove. Kaebaja toob välja, et käesoleval juhul ei saaks vaidlusalustes koolides vene keele õppekeelena lubamisel kuidagi kahjustada riigikeele õppimine, sest see oli ja on kõikides vaidluse aluseks olevates koolides prioriteediks ning vastustaja isegi kinnitab, et antud koolides on olukord parem kui mujal Eestis. Kaebaja leiab aga, et riigikeelt on võimalik õpetada ka ilma sundassimilatsioonita, arvestades ja austades vähemusrahvuste soove. Lisaks toob kaebaja välja, et kõikidel isikutel on võimalus asuda õppima ka ainult eesti õppekeelt kasutatavates koolides ning Tallinna linna poolt loodud lisavõimaluste puhul õppida eesti õppekeelest erinevates õppekeeltes on tegemist täiendava valikuga, mis ei sea mitte kuidagi ohtu põhiseaduse eesmärki, et igaühel on võimalus saada eestikeelset õpetust ja et riigikeeleks on eesti keel.
3. Kaebaja leiab, et otsused on vastuolus ÜRO Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 13 lõike 2 punktiga b, millest tulenevalt ei saa eeldada, et vähemusrahvuste keskharidus emakeelsena on võimalik ainult erakoolides, vaid keskharidus peab olema avalik ja kättesaadav. Kaebaja hinnangul ei ole proportsionaalne suure osa elanikkonnast elimineerimine tasuta keskharidusest. Kaebaja viitab ka ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikli 2 punktile 1 ja artikli 28 lg 1 punktile b, mis näevad kaebaja hinnangul samuti ette, et lastele tuleb tagada tasuta võrdsete võimaluste printsiibile vastav haridus, mis on kättesaadav ja ei sisalda diskrimineerimist ning sellega on vastuolus PGS-i regulatsioon, kus eristatakse õppekeele küsimust põhihariduse astmes ja keskhariduse astmes. Samuti viitab kaebaja ÜRO rahvusvähemuste, religioossete vähemuste ning keelevähemuste deklaratsiooni artiklile 4 ning märgib, et mingit vaidlust ei saa olla selles, et vaidlusalustes koolides on võimalik tagada vene õppekeelne õpe. Viidates OSCE inimarengu Kopenhaageni konverentsi 5 dokumendi artiklile 34, leiab kaebaja, et riigikeele õpetamine ja õpe on äärmiselt olulised, kuid seda tuleb hoida lahus põhiseaduslikust õigusest, et õppeasutus saab valida õppekeele. Samuti teeb kaebaja viite Haagi soovitustele rahvusvähemuste õiguste kohta haridusele punktile 13 ja 14, kus samuti rõhutatakse, et keskkoolis tuleks suuremat osa õppeprogrammist anda vähemuse keeles. Viimaks viitab kaebaja UNESCO konventsiooni hariduses esineva diskrimineerimise vastu artiklile 1 ja 5 lg 1 punktile c ning lõike 4 punktile a, millest tuleneb samuti, et põhiharidusel ja keskharidusel vahetegemine tulenevalt sellest, kas õppijaks on eestikeelne või venekeelne õpilane, ei ole korrektne.
4. Kaebaja heidab Vabariigi Valitsusele ette ärakuulamisõiguse rikkumist. Kaebaja hinnangul oleks just sarnaste diskretsiooniotsuste puhul asjast huvitatute ärakuulamine iseäranis oluline ning leiab, et antud juhul on ärakuulamisõiguse rikkumine viinud selleni, et vastustaja ei ole kaalutlusotsuse langetamisel analüüsinud paljusid olulisi küsimusi ning ärakuulamisõiguse rikkumine mõjutas kahtlemata haldusotsuse sisu. NARVA LINNA KAEBUSE NÕUE JA PÕHJENDUSED
5. Narva linn esitas
6. märtsil 2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Vabariigi Valitsuse
7. jaanuari 2012 korralduste nr 55, 56, 57 ja 59 tühistamist. Ka Narva linn on seisukohal, et eelnimetatud korraldused rikuvad tema kui kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust ning selles küsimuses ühtivad Narva linna kaebuse põhjendused Tallinna linna kaebuse omadega (vt. käesoleva kohtuotsuse p. 4). Narva linngi on seisukohal, et PGS § 21 lg 3 on vastuolus

§ 37lg 4 teise lausega, samuti vastuolus õigusselguse põhimõttega.

Selles osas ühtivad kaebaja seisukohad ja põhjendused Tallinna linna kaebuse omadega (vt. käesoleva otsuse punktid 5-7). Teiseks leiab Narva linn, sarnaselt Tallinna linnale (vt. käesoleva otsuse p 8), et Vabariigi Valitsuse korraldused rikuvad võrdsuse põhimõtet, tuues samamoodi välja selle, et Tallinna Saksa Gümnaasiumile saksakeelseks õppeks loa andmisel on lähtutud hoopis teistsugustest asjaoludest kui need, mille tõttu Narva linna munitsipaalkoolides venekeelse õppe lubamisest keelduti. Ka Narva linna hinnangul on otsused vastuolus rahvusvahelise õiguse normide ja põhimõtetega. Siinkohal viidatakse Narva linna kaebuses samadele allikatele, millele viitab oma kaebuses ka Tallinna linn (vt. käesoleva otsuse p 9 ja 10) ning lisaks veel inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklile 5, mille kohta leiab Narva linn, et kui tõlgendada PGS § 21 lõiget 3 nii nagu teeb seda Vabariigi Valitsus, viib see vähemusrahvuste sundassimileerimiseni. Narva linn leiab, et Vabariigi Valitsus ei taganud talle ärakuulamisõigust, tuues välja, et

1. augustil 2011 ja
2. mail 2012 külastasid Haridus-ja Teadusministeeriumi esindajad vaidlusaluseid koole, ent Narva linnale ei ole otseselt antud võimalust oma seisukohti antud küsimuses avaldada. Kaebaja hinnangul on vaidlusalune otsus väga oluline, puudutades väga suurt osa Narva linna elanikkonnast ning olles suure osa vastava inimgrupi esindaja läbi mandaadi, omab kaebaja vaieldamatult ärakuulamisõigust. Kaebaja leiab, et ärakuulamisõiguse rikkumine on viinud selleni, et vastustaja ei ole kaalutlusotsuse langetamisel analüüsinud paljusid olulisi küsimusi ning see rikkumine mõjutas ilmselgelt haldusotsuse sisu. A.J.I KAEBUSE NÕUE JA PÕHJENDUSED
4. märtsil 2012 esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse A.J., kes taotleb Vabariigi Valitsuse
5. jaanuari 2012 korralduse nr 57 tühistamist. Kaebuse kohaselt õpib kaebaja alaealine poeg kaebuse esitamise ajal Narva Pähklimäe Gümnaasiumi
6. klassis, kus õpe toimub vene keeles ning kaebaja soovib, et õpe ka jätkuks vene keeles, kuna poja emakeel on vene keel ning see 6 rikub tema enesesäilitamist ja identiteeti. A.J.i kaebuse põhjendused ühtivad Narva linna kaebuse põhjendustega (vt. käesoleva otsuse punkt 12). Kaebaja leiab, et PGS § 21 lg 3 on vastuolus

§ 37

lg 4 teise lausega, samuti õigusselguse põhimõttega, Vabariigi Valitsuse korraldused rikuvad võrdsuse põhimõtet ning korraldused on vastuolus rahvusvahelise õiguse normide ja põhimõtetega. Samuti heidab kaebaja ette, et vastustaja ei ole taganud talle ärakuulamisõigust, mis on lõppkokkuvõttes mõjutanud asja otsustamist. VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Vabariigi Valitsus ei pea Tallinna linna, Narva linna ega A.J.i kaebusi põhjendatuks ning taotleb nende rahuldamata jätmist. Vastustaja hinnangul tuleneb PGS § 37 lõikest 4 eeskätt igaühe õigus saada eestikeelset õpetust ning riik ei ole põhiseaduse kohaselt kohustatud pakkuma haridust muus keeles või ülal pidama vähemusrahvuste õppeasutusi. Vastustaja rõhutab, et munitsipaalgümnaasium ei ole käsitletav vähemusrahvuse õppeasutusena ning viimast mõistet tuleb defineerida lähtudes vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse § 5 lg 1 punktist 1 ja §-st
2. Vastustaja märgib, et

§ 37

lg 4 teises lauses on ette nähtud õppekeele valiku õigus erakoolina tegutsevale vähemusrahvuse koolile, ent PGS § 21 lg 3 taolise kooli tegevust ei reguleeri.

1. Vastustaja ei nõustu ka kaebajate väitega ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. Tallinna linna osas selgitab vastustaja, et Haridus- ja Teaduministeeriumi esindajad kohtusid kõigi vaidlusaluste koolide juhtkonna, õpetajate, hoolekogu, õpilaste ning Tallinna Linnavalitsuse ja Tallinna Haridusameti esindajatega ning kindlasti ei ole kaebaja ärakuulamisest keeldutud. Vastustaja leiab, et Tallinna linna esindajate kaasamisega eelnimetatud kohtumistele on taoline võimalus Tallinna linnale antud ja HMS § 40 lg 1 nõuded täidetud. Samasugusel seisukohal on vastustaja ka Narva linnale ärakuulamisõiguse tagamise osas, märkides, et kõigis vaidlusalustes koolides on Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad käinud kohal ning kohtunud seal ka Narva Linnavalitsuse ja Narva Linnavolikogu esindajatega, kellel oli võimalus oma seisukohti esitada. A.J.i ärakuulamisõiguse kohta leiab vastustaja ühelt poolt, et tema ei olnud menetlusosaline, kellele oleks tulnud eraldi ärakuulamisõigus tagada, ent toob teisalt välja ka selle, et A.J.i isa on Narva Linnavolikogu esimees, kes oli koolides toimunud kohtumistest teadlik ning soovi korral oleks igal juhul saanud oma seisukohad esitada.
2. Vastustaja ei nõustu väitega, nagu oleks korralduste andmisel rikutud kaalutlusreegleid ja teostatud kaalutlusõigust vastuolus põhiseadusega. Vastustaja rõhutab, et

§ 37

lg 4 teises lauses ettenähtud õppekeele valiku õigus kohaldub erakoolina tegutsevale vähemusrahvuse koolile, ent iseseisvat õppekeele valiku õigust gümnaasiumiastmes ei ole kohaliku omavalitsuse allasutusena tegutseval koolil ehk munitsipaalkoolil, kuna nende puhul rakendub

§ 37

lg 4 esimene lause, mille kohaselt on igaühel põhiõigusena õigus saada eestikeelset õpetust. Samuti leiab vastustaja, et on kaalunud kõiki kaebaja taotluse põhjendusi ning neile on detailselt vastatud vaidlusaluste Vabariigi Valitsuse korralduste põhjendustes, kus on käsitletud nii rahaliste vahendite eraldamist koolidele eestikeelsele aineõppele üleminekuks, õpetajate ja õpilaste valmisolekut eesti õppekeele rakendamiseks kui ka koolide põhimäärusi ja arengukavasid, samuti kaebaja viiteid rahvusvahelistele õigusaktidele. Vastustaja rõhutab, et PGS § 21 lg 3 alusel on gümnaasiumi õppekeeleks üldjuhul eesti keel. Sellest erandite tegemiseks peavad olema kaalukad põhjendused, mida vaidlusalustel juhtudel ei leitud. 17. Vastustaja ei nõustu Tallinna ja Narva seisukohtadega, et vaidlusalused korraldused rikuvad nende kui kohalike omavalitsuste enesekorraldusõigust. Vastustaja märgib, et

§ 6

7 kohaselt on riigikeeleks eesti keel ning riigikeele üheks põhiliseks kasutusalaks see, et riigikeel on põhiline õppekeel haridusasutustes. Vastustaja märgib, et kuna iga ühiskond vajab normaalseks toimimiseks ühiskonnaliikmete vahelist suhtlemist ja sotsiaalset ühtsust, peaks riik edendama eesti keele kasutamist ka avaliku võimu teostamisega vahetult mitteseotud valdkondades, nagu äris, kultuuris, hariduses, ajakirjanduses jne. Selle eesmärgiga on vastustaja hinnangul põhjendatud ka piirangute seadmine võõrkeele kasutamisele neis ühiskonnaelu valdkondades, et tõkestada vastupidiseid tendentse. Mis puudutab Tallinna ja Narva linnade väidet eestikeelsele õppele üleminekuga kaasnevate kulude kohta, siis selgitab vastustaja, et riik on Tallinna linnale aastatel 2007-2010 eraldanud toetusi eesti õppekeelele ülemineku tarbeks nõnda, et vaidlusaluste korraldustega puudutatud koolide eesti õppekeelele üleminekuks on kaebaja saanud riigilt toetusi 241 586,03 eurot. Narva linna kohta selgitab vastustaja samas, et aastatel 2007-2011 on viimasele eraldatud munitsipaalkoolide eesti õppekeelele üleminekuks 219 897,75 eurot. 18. Vastustaja hinnangul ei ole asjakohased Tallinna ja Narva linna kaebustes toodud väited, mis puudutavad üksikisikute põhiõiguste kaitset. Vastustaja märgib siiski selles osas, et

§ 37

lg 1 näeb lisaks õigusele haridusele ette ka koolikohustuse, mis on mitte ainult üksikisiku, vaid ka riigi huvides. Vastustaja selgitab, et PGS § 9 lg 2 kohaselt kestab koolikohustus kuni põhihariduse omandamiseni või isiku 17aastaseks saamiseni, mis tähendab, et gümnaasiumiõpe on väljaspool koolikohustust. Vastustaja märgib, et ulatuses, milles hariduse omandamine on kohustuslik, on PGS § 21 lg 2 alusel kohalikul omavalitsusel õigus otsustada muu kui eesti õppekeele kasutamine; gümnaasiumiastmes, milles õppimine ei ole kohustuslik, on üksnes Vabariigi Valitsusel võimalik oluliste kaalutluste puhul lubada muud õppekeelt. Vastustaja on seisukohal, et taoline regulatsioon on vastustaja hinnangul proportsionaalne ja kooskõlas põhiseadusega. Vastustaja märgib, et Eestis elab ka paljude muude rahvuste esindajaid peale vene rahvuse, ning ilmselgelt ebamõistlik on kaebajapoolne tõlgendus, nagu tuleks kõigile rahvustele tagada riigi/kohaliku omavalitsuse kulul omakeelne keskharidus.

1. Vastustaja Viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu
2. juuli
3. otsusele kohtuasjas Belgian Linguistic Case milles leiti, et Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli 1 artikkel 2 ei täpsusta keelt, milles haridus tuleb anda ning seal kasutatud mõiste usulised ja filosoofilised veendumused ei hõlma lingvistilisi eelistusi. Vastustaja leiab, et samad põhimõtted on kohaldatavad analoogse sisuga ÜRO lapse õiguste konventsioonis sätestatud õigusele haridusele. Vastustaja märgib ka, et kaebaja viidatud Euroopa regionaal- või vähemuskeelte harta ei näe ainsa võimaliku vähemusrahvuse kaitse meetmena ette emakeelset keskharidust, vaid pakub välja erinevad alternatiivid, sh vähemuskeele õpetamise kättesaadavaks tegemise keskhariduse raames osana õppekavast. Vastustaja selgitab, et ei ole teinud takistusi venekeelsele vähemusele oma keele omandamiseks. Viidates Vastavalt Vabariigi Valitsuse
4. jaanuari 2011 määrusega nr 2 kehtestatud gümnaasiumi riikliku õppekava §-le 8 märgib vastustaja, et koolis või klassis, kus eesti keelt õpitakse teise keelena ning õpe toimub osaliselt vene keeles, on vene keel kohustuslikuks aineks ning lisaks loetakse PGS § 21 lg 1 kohaselt kooli või klassi õppekeeleks keel, milles toimuv õpe moodustab vähemalt 60% riiklikes õppekavades määratud väikseimast lubatud õppe koormusest, mis tähendab, et ka peale eesti õppekeelele üleminekut võib toimuda vähemalt 40% ulatuses hariduse andmine muus keeles.
5. Mis puudutab kaebustes esile toodud ebavõrdset kohtlemist, viitab vastustaja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtuasjas Belgian Linguistic Case tehtud otsuse leheküljele 31, kus rõhutati, et võrdse kohtlemise reegel on rikutud vaid juhul, kui eristamisel ei ole objektiivseid ja 8 mõistlikke põhjendusi. Vastustaja leiab, et käesoleval juhul on vaidlusalustes korraldustes esitatud põhjalikud motiivid, miks vene õppekeeleks või kakskeelseks õppeks loa andmine ei ole põhjendatud. Samuti märgib vastustaja, et kaebajate poolt võrdlusena viidatud Vabariigi Valitsuse
6. augusti 2011 korralduses nr 331 on samuti esitatud objektiivne põhjendus kakskeelseks õppeks loa andmiseks: kakskeelne õpe on vajalik rahvusvahelise lepingu täitmiseks. Samamoodi on objektiivsed põhjused ka Vabariigi Valitsuse
7. augusti 2011 korralduses nr 333 loa andmisel Vana-Kalamaja Täiskasvanute Gümnaasiumile erandkorras vene keele kasutamiseks õppekeelena: õpilaste keeletase on kooli tulles väga erinev, kuna nad on õppinud väga erinevates õppeasutustes ja erinevatel aegadel. Seega esinesid mõlemal juhul muu kui ainult eesti õppekeele rakendamiseks kaalukad ja objektiivsed põhjused. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et Tallinna linna, Narva linna ning A.J.i kaebused ei ole põhjendatud ning tulevad rahuldamata jätta. Kohus on seisukohal, et vaidlusaluste korralduste andmise aluseks olevad õigusnormid on põhiseadusega kooskõlas, korraldused on piisavalt põhjendatud ning selliste kaalutlus- ja vormivigadeta, mis võinuksid asja otsustamist mõjutada. Kõigi menetlusosaliste menetluskulud jätab kohus menetlusosaliste endi kanda. Kaebeõigus
9. Kohus on seisukohal, et nii Tallinna linnal, Narva linnal kui A.J.il on kaebeõigus vaidlustamaks haldusakte, mille tühistamist nad oma kaebustega taotlenud on. Tallinna linna ja Narva linna (edaspidi koos ka linnad) enesekorraldusõigus tuleneb

§ 154

lõikest 1, mille kohaselt kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Riigikohtu üldkogu on

§ 154

lõikes 1 sätestatud omavalitsusüksuste enesekorraldusõigust määratlenud omavalitsusüksuste olulisima põhiseadusliku tagatisena1. Ka tuleneb

§ 154

lõikest 1 õigus piisavatele rahalistele vahenditele, mis võimaldavad kohaliku omavalitsuse üksusel iseseisvalt otsustada ja korraldada nii kohustuslikke kui ka vabatahtlikke omavalitsuslikke ülesandeid. Rahalised vahendid peavad olema vastavuses kohalikele võimuorganitele põhiseaduse ja seadusandlusega seatud kohustustega2. Sellest tulenevalt on linnadel

§-le 154 tuginedes kaebeõigus haldusaktide peale, mis võivad linnade arvates nende enesekorraldusõigust rikkuda ning kohus peab kohtumenetluses kontrollima, kas need enesekorraldusõigust ka tegelikult rikuvad.

1. Küll aga ei ole linnadel õigust pöörduda kohtusse väidetavalt paljude linnaelanike huvides. Halduskohtumenetluse seadustiku § 44 sätestab selgelt, et kohaliku omavalitsuse üksus võib esitada kaebuse teise avaliku võimu kandja vastu vaid oma õiguste, sealhulgas omandiõiguse ja halduslepingust tuleneva õiguse kaitseks. Kuigi kohaliku omavalitsuse huvid võivad teatud juhtudel kattuda tema haldusterritooriumi elanike huvidega, ei anna see talle õigust seadusest tuleneva aluseta linnaelanike huve halduskohtus esindada. Õigused, mille rikkumisele on kohaliku omavalitsuse üksusel ning füüsilisel isikul võimalik tugineda, on erinevad. See nähtub ilmekalt ka A.J.i ning Narva linna viidetest oma rikutud põhiõigustele. Ka võivad erinevate linnaelanike huvid keele küsimustes rahvusest olenevalt olla erinevad. 1 Riigikohtu üldkogu
2. märtsi 2010 otsus asjas nr. 3-4-1-8-09, p 53 2 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
3. juuni 2009 otsus asjas nr. 3-4-1-2-09, p 42 9
4. A.J.i väitel rikub vaidlustatud korraldus tema poja õigust oma identiteedi ja rahvuskuuluvuse säilitamisele. Kaebaja on kaebuses viidanud ka võrdsuse põhimõtte rikkumisele. Kohus möönab, et Vabariigi Valitsuse korraldus, millega ei antud Narva Pähklimäe Gümnaasiumile luba vene keele kasutamiseks õppekeelena, võib riivata A.J.i kui Narva Pähklimäe Gümnaasiumis seni vene keeles õppinud ning edasi õppida sooviva õpilase vanema õigust otsustavale sõnale lapse hariduse valikul (

§ 37

lg 3) ning võrdsele kohtlemisele (

§ 12

). Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on analoogilistes kaebustes kooli õppekeele üle möönnud ning kontrollinud võimalikku riivet Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 14 tulenevale võrdsusõigusele ning Esimese protokolli artiklis 2 nimetatud õigusele haridusele

1. Õigus säilitada oma rahvuskuuluvus tuleneb Põhiseaduse §-st
2. Linnade enesekorraldusõigus koolide õppekeele küsimuses
3. Selleks, et kindlaks teha, kas linnade enesekorraldusõigust koolide õppekeele üle otsustamisel on vaidlustatud korraldustega ka faktiliselt rikutud, tuleb määratleda, kas õppekeele küsimus munitsipaalgümnaasiumis on iseloomult kohaliku elu küsimus.

§ 37

esimesest lõikest tulenevalt on igaühel õigus haridusele.

§ 37

lg 2 sätestab: „Et teha haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi. Seaduse alusel võib avada ja pidada ka muid õppeasutusi, sealhulgas erakoole.“ Seega on hariduse andmine nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse ülesanne. Eesti Vabariigi haridusseaduse (HaS) § 4 lg 1 kohaselt tagavad riik ja kohalik omavalitsus Eestis igaühe võimalused koolikohustuse täitmiseks ja pidevõppeks õigusaktides ettenähtud tingimustel ja korras. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 2 järgi on omavalitsusüksuse ülesanne korraldada antud vallas või linnas muuhulgas koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses. Nimetatud asutuste osas võidakse seadusega ette näha teatud kulude katmist kas riigieelarvest või muudest allikatest. 26. Kohus nõustub linnadega selles, et halduspiirkonnas vajalikul arvul õppeasutuste ülal pidamine ja tasuta hariduse andmise kohustus on Riigikohtu senise praktika järgi eelkõige kohaliku elu küsimus4.

§-st 37 tuleneb, et kohustus pidada ülal vajalikul arvul õppeasutusi ja võimaldada neis õppemaksuta põhihariduse omandamine kuulub kohaliku omavalitsuse kohustuslike ülesannete hulka

1. Eeltoodu ei tähenda kohtu arvates aga siiski seda, nagu oleks kohalik omavalitsus vaba otsustama hariduse võimaldamise ning õppeasutuste ülal pidamise kui kohaliku elu küsimuste raames oma äranägemise järgi ka munitsipaalgümnaasiumi õppekeele üle. Riigikohtu üldkogu
2. märtsi 2010 otsuses asjas nr. 3-4-1-8-09 leitakse: „Kohaliku elu küsimused on lähtuvalt sisulisest kriteeriumist need küsimused, mis võrsuvad kohalikust kogukonnast ja puudutavad seda ega ole vormilise kriteeriumi kohaselt haaratud või põhiseadusega antud mõne riigiorgani kompetentsi“ (p 53). Seega ei laiene linnade enesekorraldusõigus neile küsimustele, mille otsustuspädevus kuulub põhiseaduse või seaduste järgi mõne teise riigiorgani kompetentsi ega ka küsimustele, mille olulisus väljub konkreetse kogukonna piiridest. 3 Euroopa Inimõiguste Kohtu
3. juuli
4. a. otsus avaldustes nr. 1474/62; 1677/62, 1691/62; 1769/63; 1994/63; 2126/64 4 Riigikohtu halduskolleegiumi
5. juuni 2002 otsus asjas nr. 3-3-1-37-02, p 9 5 Ü. Anton „Kohaliku omavalitsuse garantii Eesti Vabariigi
6. aasta põhiseaduses, „Juridica“ 1998, 6, lk. 308 10
7. Õigusteoorias leitakse, et riigielu, ja mitte kohalikku kogukonda puudutavateks tuleks lugeda küsimused:
8. mis peaksid tulenevalt avalikust huvist olema lahendatud terves riigis ühtemoodi (nt liikluseeskiri);
9. mille lahendamine toob kaasa konstitutsioonilise muudatuse kogu riigi jaoks (nt autonoomse piirkonna loomine);
10. mille lahendamine toob kaasa mõne riigielu küsimuse lahendamise (nt piiriäärses tsoonis liikluse korraldamise mõju piirirežiimile);
11. mille lahendamine kohalike omavalitsuste tasandil ei anna efektiivset tulemust (nt loomataudi tõrje abinõude kasutuselevõtt).6
12. Põhiseaduse preambula kohaselt peab Eesti riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Selleks nähakse põhiseaduse üldsätetes ette, et Eesti riigikeeleks on eesti keel (§ 6). Põhiseaduse § 37 kohaselt on igaühel õigus saada eestikeelset õpetust. Erandina lubab põhiseadus vähemusrahvuse õppeasutusel õppekeele ise valida. Eesti keele täpsema kasutamise korra sätestab keeleseadus. Keeleseaduse § 1 järgi on seaduse eesmärk arendada, säilitada ja kaitsta eesti keelt ning tagada eesti keele kasutamine peamise suhtluskeelena kõikides avaliku elu valdkondades. Keeleseaduse § 2 lg 3 kohaselt tagatakse võõrkeelt, sealhulgas vähemusrahvuse keelt kasutavate isikute õigused kooskõlas teiste seaduste ning välislepingutega. Võõrkeelte toetamise meetmed ei tohi kahjustada eesti keelt. Eesti Vabariigi haridusseaduse (HaS) § 4 lg 2 kohaselt tagavad riik ja kohalik omavalitsus võimaluse omandada avalikes haridusasutustes (nendeks on HaS § 3 lg 3 järgi riigi- ja munitsipaalharidusasutused) ja ülikoolides eestikeelne haridus kõigil haridustasemetel. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 21 lg 3 kohaselt on gümnaasiumi õppekeeleks eesti keel. Nimetatud sättest tuleneb samas ka erand võõrkeele kasutamiseks gümnaasiumis. Nimelt võib munitsipaalgümnaasiumis või selle üksikutes klassides õppekeeleks olla ka muu keel. Loa muus keeles toimuvaks õppeks või kakskeelseks õppeks annab Vabariigi Valitsus valla- või linnavolikogu taotluse alusel. Sellise ettepaneku teeb valla- või linnavolikogule kooli arengukavast lähtudes hoolekogu.
13. Eeltoodud eesti keele ja võõrkeelte kasutust reguleerivad sätted ei jäta kahtlust selles, et keelekasutus Eesti Vabariigi territooriumil, selle riigi- ja munitsipaalasutustes, sealhulgas haridusasutustes on eestlaste keele ning identiteedi säilimise ja tagamise vahendina riigielu, mitte kohaliku elu küsimus, mistõttu peab see avalikust huvist tulenevalt olema lahendatud terves riigis ühtemoodi. Üldprintsiibina kehtib Eesti Vabariigi territooriumil riigikeele kasutamise nõue. Võõrkeelte kasutus otsustatakse seadustega. Seetõttu ei ole võimalik järeldada, nagu oleks kohalike omavalitsusüksuste territooriumil keeleküsimuste üle otsustamine kohaliku elu küsimus. Ka asjaolu, et eesti keel riigikeelena kehtib ka Narva linna territooriumil, kuigi seal elab eestlaste selge vähemus, näitab, et kohalikul omavalitsusel puudub õigus riigikeele kehtivuse üle omavalitsuse territooriumil otsustada. Ebaõige on ka kaebajate järeldus, nagu võiks keele kasutust haridusasutustes lahutada keelekasutusest muudes riigielu valdkondades, mistõttu õppeasutuste ülalpidamise ja hariduse andmise kontekstis muutub keele üle otsustamine automaatselt kohaliku elu küsimuseks. Koolides kasutatava õppekeele küsimuse reguleerimine põhiseaduse ning eelpool viidatud seaduste 6 V. Olle „Kohaliku omavalitsuse ülesannete struktuur ja liigitamiskriteeriumid“, „Juridica VIII/2002, lk. 528 ning Ü. Madise „Kohaliku omavalitsuse garantii Eesti Vabariigi
14. aasta põhiseaduses. Magistritöö. TÜ õigusteaduskond, 2001, lk. 40 11 tasandil ei jäta kahtlust selles, et Eesti riik kohalikele omavalitsustele ka koolide õppekeele küsimuste üle otsustamise võimalust ei anna. Ümberkorralduste teostamiseks vajalike vahendite piisavus
15. Kohus ei pea põhjendatuks ega asjakohaseks linnade väidet, et neile ei ole riigi poolt tagatud piisavalt raha koolides eestikeelsele õppele üleminekuks. Kohus möönab, et Põhiseaduse §-st 154 tuleneb kohaliku omavalitsuse üksuste õigus nõuda ning riigi kohustus tagada kohaliku omavalitsuse üksustele piisavad rahalised vahendid nii riiklike kui ka omavalitsuslike ülesannete täitmiseks
16. Vaidlustatud korraldustest ning vastustaja seletusest nähtub aga, et riik on Tallinna linnale aastatel 2007-2010 eraldanud toetusi munitsipaalkoolide eesti õppekeelele ülemineku tarbeks 241 586,03 eurot. Sama ajaperioodi jooksul on riik Narva linnale eraldanud munitsipaalkoolide eesti õppekeelele üleminekuks 219 897,75 eurot. Vaidlustatud käskkirjadest ilmneb, et toetusi vene õppekeelega gümnaasiumidele eraldati haridus- ja teadusministri
17. novembri 2007 käskkirjaga nr. 1091,
18. novembri 2008 käskkirjaga nr. 1478,
19. novembri 2009 käskkirjaga nr. 1119 ning
20. oktoobri 2010 käskkirjaga nr.
21. Seega oleks kaebajatel eraldatud rahaliste vahendite ebapiisavuse korral olnud võimalik viidatud haldusaktid halduskohtus vaidlustada ning taotleda kohtult riigi kohustamist gümnaasiumide eesti õppekeelele üleminekuks piisavate summade eraldamiseks. Kaebajad seda teinud ei ole. Kohus märgib, et Tallinna linn on samalaadse kaebuse kohtule seoses Tallinna linnale põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega pandud lisakohustuste täitmiseks eraldatud raha vähesusega esitanud ning kohtud on Tallinna linna kaebust ka menetlenud (haldusasi nr. 3-10-2261). Seega on linnad jätnud võimaluse oma õigusi efektiivselt kaitsta õigeaegselt kasutamata. Ka ei ole nad juba eraldatud raha ebapiisavust käesolevas haldusasjas põhistanud. Eeltoodust tulenevalt on linnade väited gümnaasiumide eestikeelsele õppele üleminekuks ebapiisavate rahaliste vahendite eraldamisest paljasõnalised ja meelevaldsed ega too kaasa vaidlustatud korralduste tühistamist.
22. Gümnaasiumides õppe ümberkorraldamiseks, sealhulgas uue õppekava kehtestamiseks, õppekirjanduse ja õppematerjalide hankimiseks ning õpetajate leidmiseks on kaebajatel olnud piisavalt aega. Mis puudutab eestikeelsele õppele üleminekuga kaasnevaid võimalikke praktilisi raskusi ja kulusid, siis peab kohus sellekohaseid argumente asjakohatuteks juba sel põhjusel, et munitsipaal- ja riigiüldhariduskoolides on üldpõhimõte, et õpe toimub eesti keeles, kehtinud juba alates
23. aastast, mil jõustus PGS eelmine redaktsioon. Selle seaduse § 9 lõikes 1 sätestati sõnaselgelt, et koolis on õppekeeleks eesti keel ning § 52 lõikes 2 sätestati eestikeelsele õppele üleminek aastatel 1993-
25. oktoobril 1997 jõustunud PGS muudatustega muudeti PGS § 52 lõiget 2 selliselt, et nähti riigi- ja munitsipaalkoolides ette üleminek eestikeelsele õppele alates 2007/2008 õppeaastast. Seejuures praegu kehtiva PGS § 21 lõikega 3 samasisuline norm lisati PGS eelmisesse redaktsiooni juba
26. aastal ehk 10 aastat tagasi –
27. aprillil 2002 jõustus PGS § 9 lg 11, kus sätestati: „Gümnaasiumiastmes on õppekeeleks eesti keel. Munitsipaalkooli gümnaasiumiastmes ja munitsipaalkooli gümnaasiumiastme üksikutes klassides võib õppekeeleks olla ka mis tahes muu keel. Loa muus keeles toimuvaks õppetööks annab Vabariigi Valitsus kohaliku omavalitsuse volikogu taotluse alusel. Vastava ettepaneku kohaliku omavalitsuse volikogule teeb kooli arengukavast lähtudes gümnaasiumi hoolekogu.“ Samuti on eestikeelsele õppele üleminek olnud selgelt sätestatud üldhariduskoolide riiklikes õppekavades. Asjaolu, et gümnaasiumites tuleb vähemalt 60% õppekavast õpetada eesti 7 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 09.06.2009 otsus asjas nr. 3-4-1-2-09, p 42 ning Riigikohtu üldkogu
28. aprilli 2004 otsus asjas nr. 3-3-1-46-03, p-d 20-24 12 keeles, ei saanud üllatusena tulla ühelegi munitsipaalkoole pidavale kohalikule omavalitsusele. Kohalikel omavalitsustel ja koolijuhtidel on olnud piisavalt aega koolide töös vajalike ümberkorralduste tegemiseks.
29. Kohtuotsuse põhjendava osa punktides 25-31 toodud põhjustel ei riku vaidlustatud korraldused Tallinna linna ja Narva linna enesekorraldusõigust. Kuivõrd kohus leidis eespool, et linnadel ei ole kaebeõigust linnaelanike või avalikkuse huvides, siis annavad juba üksnes eeltoodud põhjused aluse linnade kaebuste rahuldamata jätmiseks. Kohus analüüsib alljärgnevalt siiski ka linnade kaebustes esitatud ülejäänud seisukohti, mis puudutavad vene keelt emakeelena kõnelevate isikute õigust haridusele ja identiteedi säilimisele, PGS-i vastuolu põhiseaduse ja rahvusvahelise õigusega, samuti linnade ärakuulamisõigust, eeskätt põhjusel, et need ühtivad A.J.i kaebuses toodud põhjendustega. PGS § 21 lg 3 võimalik vastuolu

§ 37lg 4 teise lausega 33.

Kohus leiab, et vaidlusaluste korralduste andmise aluseks olnud PGS § 21 lg 3 ei ole vastuolus põhiseaduse § 37 lg 4 teise lausega, samuti ei riku see norm

§-st 49 tulenevat põhiõigust säilitada rahvuskuuluvus. Kaebajate vastupidised seisukohad on põhjendamatud.

§ 37lõige 4 on sõnastatud järgmiselt: „Igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust.

Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus.“ Eelviidatud lõike esimesest lausest tuleneb avalikule võimule kohustus tagada ja korraldada eestikeelse õpetuse andmine, samas kui teist lauset ei saa tõlgendada kui avaliku võimu kohustust pidada koole ja korraldada hariduse andmist ka muus keeles ega anna konkreetsele munitsipaal- või riigikoolile õigust ise otsustada, millises keeles õppetööd läbi viia.

§ 37

lg 4 teisest lausest tuleneb avalikule võimule kohustus võimaldada ning keeld mitte takistada vähemusrahvustel oma õppeasutuste moodustamist ning nende enda valitud keeles hariduse andmise korraldamist.

§ 37

lg 4 esimene lause piiritleb avaliku võimu kohustuse hariduse tagamisel eestikeelse õpetuse võimaldamisega. Tõlgendades viidatud sätte teist lauset nii, nagu seda on teinud kaebajad (st. selliselt, et kooli pidamiseks majanduslikus mõttes piisava arvu õpilaste olemasolul peab avalik võim aktsepteerima õppeasutuse õppekeele valikut ning pidama kooli, mille õppekeeleks on valitud mõni muu keel), muutuks

§ 37lg 4 esimeses lauses sisalduv norm sisutühjaks.

34. Tõlgendusele, et riik peab tagama võõrkeelse keskhariduse andmise munitsipaalkoolis, kui viimane nõnda otsustanud on, räägib vastu ka

§ 6, mille kohaselt on Eesti riigikeeleks eesti keel.

Esmalt rõhutab see norm eesti rahvuslikku identiteeti Eesti Vabariigi alusena. Tegemist ei ole aga vaid deklaratiivse sättega. Põhiseaduses eesti keele määratlemine riigikeelena tähendab ühelt poolt ka avaliku võimu kohustust tagada igaühele võimalus toimetada Eestis elamiseks vajalikud asjaajamised eesti keeles, seda nii avalik-õiguslikes suhetes kui ka teatud eraõiguslikes suhetes (nt. õigus eestikeelsele teenindamisele, tarbijateabele jne). Teiselt poolt tuleneb

§-st 6 üldpõhimõte, et avaliku võimu ja isiku vaheline suhtlus, olgu siis avaliku võimu poolt isiku põhiseaduslike õiguste tagamiseks vajalike avalike teenuste osutamisel või isiku poolt oma põhiõiguste teostamiseks riigi poole pöördumisel, toimub eesti keeles, kui põhiseaduses ei ole ette nähtud teisiti. Teisiti on see ette nähtud näiteks

§-s 21, mille kohaselt tuleb isikule kohtu otsus tema vahistamise kohta teatavaks teha talle arusaadavas keeles või

§ 52

lõikes 2, millest tuleneb, et paikkondades, kus elanike enamiku keel ei ole eesti keel, võivad kohalikud omavalitsused seaduses sätestatud ulatuses ja korras kasutada sisemise asjaajamiskeelena selle paikkonna püsielanike enamiku keelt. Sarnast erandit ei sätestata põhiseaduses seoses avaliku võimu kohustusega tagada igaühe õigus haridusele. Vastupidi, lisaks

§-st 6 tulenevale üldpõhimõttele rõhutatakse

§ 37

lg 4 esimeses lauses 13 avaliku võimu kohustust tagada igaühele just eestikeelne õpetus. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et riigikeele üheks oluliseks kasutusalaks ongi see, et riigikeel on põhiline õppekeel haridusasutustes. 35.

§ 37

lg 4 teise lause tõlgendamisel on kesksel kohal vähemusrahvuse õppeasutuse mõiste. Kaebajad on sisuliselt asunud seisukohale, et vähemusrahvuse õppeasutuseks eelviidatud normi tähenduses on iga õppeasutus, mis on valinud (või soovib valida) oma õppekeeleks mõne muu keele, kui eesti keel. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu. Ükski vaidlusaluste korraldustega puudutatud koolidest ei ole käsitatav vähemusrahvuse õppeasutusena. Asjaolu, et kooli õpilaste emakeel ei ole eesti keel või et õpilased ei ole rahvuskuuluvuselt eestlased, ei muuda munitsipaalkooli vähemusrahvuse õppeasutuseks. Põhiseadus ise vähemusrahvuse õppeasutuse ega ka vähemusrahvuse mõistet ei ava. Vähemusrahvuse legaaldefinitsioon sisaldub aga vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse (VRKAS) §-s 1 ning vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni ratifitseerimise seaduses, mille kohaselt käsitletakse vähemusrahvusena Eesti kodanikke, kes elavad Eesti territooriumil, omavad kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid Eestiga, erinevad eestlastest oma etnilise kuuluvuse, kultuurilise omapära, religiooni või keele poolest ning on ajendatud soovist üheskoos alal hoida oma kultuuritavasid, religiooni või keelt, mis on aluseks nende ühisele identiteedile. 36. VRKAS §-s 4 on sätestatud vähemusrahvusesse kuuluva isiku õigused, mille hulgas on esimesena nimetatud õigus moodustada ja toetada rahvuslikke kultuuri- ja haridusasutusi ning usukogudusi. Emakeelse õppe korraldamine on VRKAS § 5 lg 1 kohaselt üheks vähemusrahvuse kultuuriomavalitsuse põhieesmärgiks. Rahvuskeelsete või rahvuskultuuri süvaõppega õppeasutuste (koolieelsete lasteasutuste ja koolide) näol on VRKAS § 24 p 1 kohaselt tegemist kultuuriomavalitsusasutustega. VRKAS §-s 25 sätestatakse sõnaselgelt, et vähemusrahvuse kooli (klassi) avamine ja selle töö korraldamine toimub erakooliseadusega sätestatud korras. Kohus leiab, et just eelviidatud normid sisustavad

§ 37

lg 4 teises lauses kasutatud vähemusrahvuse õppeasutuse mõiste – tegemist on vähemusrahvuse liikmete endi poolt moodustatud ja peetava eraõigusliku õppeasutusega, mille avamine ja töö korraldamine toimub vastavalt erakooliseadusele. Ükski vaidlusaluste korraldustega puudutatud koolidest sellele määratlusele ei vasta. Seega ei ole tegemist vähemusrahvuse õppeasutustega ning juba seetõttu ei saa

§ 37

lg 4 teisest lausest neile või neis õppivatele õpilastele või nende vanematele tuleneda mingisuguseid õigusi. Kohtu hinnangul on avalik võim täitnud talle

§ 37

lg 4 teisest lausest tulenevad kohustused sellega, et on VRKAS-is sõnaselgelt sätestanud vähemusrahvusesse kuuluvatele isikutele võimaluse moodustada koole, kus õpe toimub vähemusrahvuse keeles. Avalikul võimul ei ole aga kohustust selliseid koole ise moodustada ega pidada ning vähemusrahvusesse kuuluvatel isikutel ei ole õigust avalikult võimult seda nõuda. Seega ei ole PGS § 21 lg 3 vastuolus

§ 37

lg 4 teise lausega, vaid PGS § 21 lõikes 3 sätestatud võimalus anda munitsipaalgümnaasiumile või selle üksikule klassile luba muus keeles toimuvaks õppeks, on põhiseaduses nõutuga võrreldes võõrkeelt emakeelena rääkivatele või muul põhjusel võõrkeeles hariduse omandamist soovivatele isikutele soodsam regulatsioon. Eeltoodud põhjustel ei saa nõustuda ka kaebajate seisukohaga, et põhiseadus ei anna kooli õppekeele valiku küsimuses otsustamisõigust Vabariigi Valitsusele. 37. Seejuures eksivad kaebajad, leides, et PGS või

põhimõtteliselt eristab põhikooli- ja gümnaasiumiharidust või et põhiseadus ei tee vahet kohustusliku ja vabatahtliku hariduse vahel. Nii

§ 37

lõikest 4 kui §-st 6 ning põhiseaduse mõttest tuleneb üheselt, et üldreeglina on avaliku võimu poolt antav haridus eestikeelne. Ka põhikooli õppekeeleks on PGS § 21 lg 14 2 kohaselt eesti keel, lihtsalt erandi tegemise võimalus on põhikoolide puhul antud kohaliku omavalitsuse volikogule, gümnaasiumi puhul aga otsustab selle Vabariigi Valitsus. A.J.i otsustusõigus oma lapse hariduse valikul 38. Kohus on seisukohal, et Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 2012 korraldus nr. 57 ei riku A.J.i õigust otsustada oma lapse hariduse üle (

§ 37

lg 3) ega õigust võrdsele kohtlemisele (

§ 12

). Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni Esimese protokolli artikkel 2 sätestab: „Kedagi ei või jätta ilma õigusest haridusele. Endale võetud mis tahes haridus- ja õpetamisfunktsioone täites peab riik austama vanemate õigust tagada lastele nende endi usuliste ja filosoofiliste veendumustega kooskõlas olev haridus.“ Konventsiooni artikkel 14 järgi tagatakse konventsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste kasutamine ilma mingi diskrimineerimiseta selliste tunnuste alusel nagu sugu, rass, nahavärvus, keel, usutunnistus, poliitilised või muud veendumused, rahvuslik või sotsiaalne päritolu, rahvusvähemusse kuuluvus, varanduslik, sünni- või muu seisund. Kohus osundab siinkohal Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadele asjas „Case „relating to certain aspects of the laws on the use of languages in education in Belgium“ v Belgium“

1. Nimetatud kohtuasjas pöördusid iseenda ja oma laste, keda oli kokku üle 800, nimel kohtusse belgia rahvusest vanemad, kes vaidlustasid Belgia riigi tegevuse oma lastele hariduse andmisel hollandi keeles. Kuna kaebajate emakeeleks oli prantsuse keel, soovisid nad, et ka nende lapsi õpetataks kaebajate elupiirkondade omavalitsuste koolides just selles keeles. Euroopa Inimõiguste Kohus juhtis viidatud kaasuses kaebajate tähelepanu asjaolule, et protokolli 1 artikli 2 esimene lause ei täpsusta, millises keeles hariduse peaks riik tagama. Artikli 2 teise lause kohta märkis kohus, et säte ei nõua, et riigid peaksid hariduse andmisel austama lapsevanemate keelelisi eelistusi, vaid ainult nende religioosseid ja filosoofilisi veendumusi (otsuse lk. 19). Analüüsides koosmõjus EIÕK artiklit 14 ning Esimese protokolli artiklit 2 leidis kohus, et need ei taga lapsele või tema vanematele õigust haridusele oma äranägemise järgi valitud keeles. Kahe artikli koosmõju on piiratum: sätete eesmärgiks on tagada, et iga lepinguosaline riik kindlustaks oma territooriumil igaühele õiguse haridusele ilma, et isikuid kasvõi näiteks keele alusel diskrimineeritakse. Ühtlasi märkis kohus ka seda, et juhul, kui tõlgendada eeltoodud kahte sätet selliselt, nagu need annaksid igaühele vastava riigi territooriumil õiguse saada haridust vabalt valitud keeles, viiks see absurdsete tulemusteni, kuna siis tekiks igaühel õigus nõuda mistahes lepinguosalise riigi territooriumil talle mistahes keeles hariduse andmist.
2. Euroopa Inimõiguste Kohus analüüsis ka seadusi, mis välistasid Belgia ametlikult ükskeelses regioonis selliste koolide õppe riikliku finantseerimise, mis ametlikus keeles õpet ei pakkunud. Eelkõige puudutas see riigi keeldumist finantseerida hollandi ükskeelses regioonis Belgias kohustusliku alghariduse andmist koolis, kus õppekeeleks oli prantsuse keel. Kohus asus seisukohale, et riigi keeldumine ei ole Protokolli 1 artikliga 2 kokkusobimatu ning märkis, et ükskeelsetes regioonides on nii prantsuse kui ka hollandi keelt kõnelevatele lastele tagatud juurdepääs riiklikult finantseeritud ehk siis regiooni ametlikus keeles antavale haridusele. Lisaks märkis kohus, et Belgia seaduste eesmärgiks on saavutada Belgia kahes suures regioonis keeleline ühtsus nii, et elanikkonna enamus räägiks kummaski regioonis ainult ühte kahest riigikeelest. Seetõttu on avalikes huvides tagada, et kõik riigi finantseeringust sõltuvad koolid annaksid ükskeelses regioonis õpetust vastava regiooni ametlikus keeles. Ka leidis kohus, et kohtus vaidlustatud sätted ei keela hollandi ükskeelses regioonis sõltumatute prantsusekeelset haridust andvate koolide asutamist. Kohus ei nõustunud ka kaebajate väitega, nagu kaotaks teises keeles õppimine kaebajate laste identiteedi, riivates 8 Euroopa Inimõiguste Kohtu
3. juuli
4. a. otsus avaldustes nr. 1474/62; 1677/62, 1691/62; 1769/63; 1994/63; 2126/64 15 sellega kaebajate konventsiooni artiklist 8 tulenevat õigust era- ja perekonnaelule. Seoses kaebajate väitega, et nad on sunnitud saatma oma lapsi õppima prantsusekeelsesse kooli, mis asub Belgia teise omavalitsusüksuse territooriumil, leidis kohus, et kaebajate õigust era- ja perekonnaelule riivab nende endi valik, mitte riigivõim.
5. Eeltoodud Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohad on asjakohased ka käesolevas vaidluses, mistõttu leiab kohus, et kaebaja otsustusõigust oma lapse hariduse valikul ei ole vene gümnaasiumide õppekeele muutmisel rikutud. Korralduste väidetav vastuolu rahvusvahelise õiguse normide ja põhimõtetega
6. Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et vaidlustatud korraldused on vastuolus kaebuses viidatud rahvusvahelise õiguse normide või põhimõtetega. Esmalt märgib kohus, et rahvusvahelise õiguse normide ja Eesti õiguse vahekorda on analüüsinud Riigikohus
7. detsembri 2002 otsuses asjas nr. 3-3-1-58-02 (p 11), kus märgiti järgmist: „Põhiseaduse § 123 lg 2 alusel tuleb juhul, kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldada välislepingu sätteid. Sellest põhimõttest ei tulene, et ratifitseeritud välislepingut ei saa kohaldada juhtumil, kui Eesti seadus ja välisleping ei ole vastuolus. On võimalik, et välisleping on üksikküsimuses konkreetsem kui Eesti õigus. Välislepingul võib olla ka abistav funktsioon Eesti õiguse tõlgendamisel. Ratifitseeritud välislepingu vahetu kohaldamine eeldab, et Eesti õiguses ei ole asjassepuutuvat normi või on see vastuolus välislepingu vastava sättega. Viimatinimetatud juhul oleks välislepingu asemel Eesti õiguse kohaldamine põhiseadusevastane. Välislepingu vahetu kohaldamine eeldab ka seda, et välislepingu vastav säte on suunatud siseriiklike suhete reguleerimisele ja ei vaja konkretiseerimist Eesti õigusega. Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepinguks tuleb pidada ka Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelist pakti, millega Eesti on ühinenud. Eesti ühinemine nimetatud paktiga tähendab, et Eesti on tunnustanud paktis märgitud inimõigusi ja peab rakendama vastavalt võimalustele maksimaalsed abinõud selleks, et tagada nende õiguste teostamine.“ Riigikohus märkis nimetatud lahendis, et vaatamata kohtu põhimõttelisele võimalusele kohaldada välislepingut, tuleb kohtutel kõigepealt otsida asjassepuutuvaid sätteid põhiseadusest ja teistest Eesti õigustloovatest aktidest. Kohus on seisukohal, et Eesti põhiseadus ning õigustloovad aktid reguleerivad ammendavalt võõrkeelte kasutamist munitsipaalharidusasutustes, mistõttu puudub kaebajatel vajadus tugineda rahvusvahelisele õigusele. Samas peab kohus vajalikuks osundada, et rahvusvaheline õigus ei ole ka Eesti õigusega vastuolus.
8. Õigus haridusele kui põhiõigus annab igale riigi jurisdiktsioonis olevale isikule õiguse nõuda kodanike ja/või põlisrahvusega samadel alustel hariduse andmist. Juba kaebustes viidatud kohtuasjas Belgian Linquistic case märkis Euroopa Inimõiguste Kohus, et õigus haridusele ei hõlma õigust nõuda seda oma emakeeles, kui see pole riigikeel. ÜRO Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti artikkel 13 räägib õigusest haridusele. Selle artikli lõike 1 kohaselt tunnustavad käesolevast paktist osavõtvad riigid iga inimese õigust haridusele. Nad on ühel arvamusel, et haridus peab tagama iga inimisiku täieliku arengu, looma väärikustunde, tugevdama lugupidamist inimese õiguste ja põhivabaduste vastu. Nad on ühel arvamusel, et haridus peab andma kõigile võimaluse olla vaba ühiskonna kasulikuks liikmeks, soodustama vastastikust mõistmist, sallivust ja sõprust kõigi rahvaste ja rasside, etniliste ja religioossete gruppide vahel ja kaasa aitama Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni tööle rahu kindlustamisel. Kaebajate viidatud art 13 lg 2 punktis b sätestatakse, et keskharidus tema mitmesugustes vormides, kaasa arvatud kutsealane tehniline keskharidus, peab olema avalik ja kõigi abinõude, sealhulgas tasuta hariduse järkjärgulise 16 sisseseadmise teel kättesaadavaks muudetud. Eelnimetatud rahvusvahelisest lepingust ei tulene riigile kohustust tagada keskhariduse andmine muus keeles peale riigikeele.
9. Ka kaebustes viidatud Lapse õiguste konventsiooni art 2 sätestab vaid õiguse haridusele: „Osalisriigid tunnustavad käesolevas konventsioonis esitatud õigusi ja tagavad need igale nende jurisdiktsiooni all olevale lapsele ilma igasuguse diskrimineerimiseta, sõltumata lapse või tema vanema või seadusliku hooldaja rassist, nahavärvist, soost, keelest, usust, vaatamata tema poliitilistele või muudele seisukohtadele, kodakondsusele, etnilisele või sotsiaalsele päritolule, varanduslikule seisundile, puudele või sünnipärale või muudele tingimustele.“ Kohtu hinnangul ei ole vaidlusalusel olukorral viidatud sättega mingit pistmist, vastupidi, riik teeb jõupingutusi andmaks vene keelt emakeelena kõnelevatele noortele sama kvaliteetne ja konkurentsivõimeline keskharidus kui eesti keelt kõnelevatele noortele. Kaebajate poolt viidatud art 28 lg 1 punktis b sätestatakse, et osalisriigid tunnustavad lapse õigust haridusele. Pidades silmas selle õiguse järjekindlat elluviimist ja lähtudes võrdsete võimaluste printsiibist, nemad omalt poolt soodustavad keskhariduse eri vormide arendamist, kaasa arvatud üld- ja kutseharidus, tehes need igale lapsele kättesaadavaks, ning rakendavad selliseid abinõusid, nagu tasuta hariduse juurutamine ja vajaduse korral rahalise abi andmine. Ka nimetatud sättel puudub antud vaidlusele regulatiivne toime, kuna vaidluse all ei ole kellegi keskharidusest ilma jätmine.
10. Mis puudutab Haagi soovitusi rahvusvähemuste õiguste kohta haridusele, siis selle punktis 13 sätestatakse, et keskkoolis tuleks põhiosa õpetusest anda vähemuse keeles. Vähemuse keelt tuleks õpetada üldõppeainena. Riigikeelt tuleks samuti üldõppeainena õpetada, eelistades kakskeelseid õpetajaid, kellel oleks hea arusaam laste kultuurilisest ja keelelisest taustast. Selle perioodi jooksul tuleks riigikeeles õpetatavate ainete arvu järkjärgult suurendada. Uurimuste tulemused soovitavad: mida sujuvam ainete arvu suurendamine, seda parem lapsele. Eelnimetatud akt ei ole esiteks Eestile õiguslikult siduv. Teiseks on siingi oluline, et ka keskkoolis on kuni 40 % ulatuses venekeelse aineõppe võimalus vaidlusalustele koolidele tagatud, õpe põhikoolis võib kohaliku omavalitsuse volikogu loal aga olla venekeelne, selliselt, et järk-järgult minnakse üle eestikeelsele õppele nõnda, et gümnaasiumis toimub õpe vähemalt 60% ulatuses eesti keeles. Arusaadavalt on aga nõuded riigikeelsele haridusele suuremad, kuna riigikeel on nõutav kõrgkoolides ja Eestis tööle asudes.
11. Vähemusrahvuste raamkonventsiooni art 4 lg 1 kohaselt kohustuvad pooled tagama vähemusrahvusesse kuuluvatele isikutele võrdsed õigused seaduse ees ja võrdse seaduskaitse. Sellega seoses on keelatud mistahes diskrimineerimine vähemusrahvusesse kuulumise alusel. Art 12 lg 3 kohaselt kohustuvad pooled looma rahvusvähemustesse kuuluvatele isikutele võrdsed võimalused hariduse saamiseks kõigil tasemetel. Artikli 14 lõikes 1 sätestatakse, et pooled kohustuvad tunnistama iga vähemusrahvusesse kuuluva isiku õigust õppida oma vähemuse keelt. Artikli 14 lõikest 2 aga tuleneb, et piirkondades, kus vähemusrahvusesse kuuluvad isikud on traditsiooniliselt asunud või kus nende arv on suur, püüavad pooled võimaluste piires ja oma haridussüsteemi raames piisava vajaduse korral tagada vähemusrahvusesse kuuluvatele isikutele võrdsed võimalused vähemuse keele õppimiseks või õpetuse saamiseks selles keeles. Artikli 14 lõikes 3 sätestatakse, et selle artikli lõiget 2 rakendatakse, takistamata riigikeele õppimist või riigikeelset õpetust. Need õigused on vaidlusalustes koolides piisavalt tagatud kohtu eelpool toodud põhjendustel. Eeltoodud põhjustel ei leia kohus haldusasjas rahvuslikku diskrimineerimist ega kaebajate viidatud vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni art 4 lg 1, art 12 lg 3 ja art 14, ÜRO rahvusvähemuste, religioossete vähemuste ning keelevähemuste deklaratsiooni artikli 4, OSCE inimarengu Kopenhaageni konverentsi dokumendi artikli 34 ja Haagi soovituste 17 rahvusvähemuste õiguste kohta haridusele p 13 rikkumisi. Ühestki rahvusvahelisest õigusaktist ei tulene kaebajatele õigust nõuda muu kui riigikeelse hariduse võimaldamist kohustuslikku haridust ületavas osas riigi kulul. Venekeelse elanikkonna rahvuskuuluvuse säilimine
12. Kaebajate kartus venekeelse elanikkonna rahvusliku identiteedi kaotuse ees seoses gümnaasiumide eestikeelsele õppele üleminekuga on alusetu. Põhjendamatult on kaebajad leidnud, et tegemist võib olla sundassimileerimise vahendiga. Statistikaameti andmetel moodustasid
13. jaanuari 2012 seisuga vene rahvusest elanikud Ida-Viru maakonnas 71% rahvastikust (vastavalt 119 256 inimest 166 548-st), samas kui eestlaste osakaal moodustas maakonna elanike koguarvust kõigest 19,5% (vastavalt 32 553 inimest 166 548-st). Seega on Ida-Viru maakonnas rõhuva enamuse inimeste emakeeleks vene keel. Tallinnas oli venelasi 36,2% elanike koguarvust. Sellega olid venelased suuruselt teine rahvusgrupp, jäädes vaid 19,3%-ga alla eestlastele (vrdl eestlasi oli 55,5% elanike koguarvust). Seetõttu võib suure tõenäosusega väita, et vene keel Tallinna ja Narva linnades seoses gümnaasiumide eestikeelsele õppele üleminekuga elanikevahelises suhtluses ei hääbu ning seni oma kodudes, tänaval ja muudes avalikes kohtades vene keeles suhelnud õpilased jätkavad oma emakeeles suhtlemist ka edaspidi. Teiseks ei saa jätta tähelepanuta, et PGS lubab vähemusrahvuste erakoolide moodustamist, olgu siis tegemist arvuka või väikesearvulise rahvusvähemusega. Tähele tuleb panna sedagi, et PGS § 21 lg 1 kohaselt loetakse kooli või klassi õppekeeleks keel, milles toimuv õpe moodustab vähemalt 60 % riiklikes õppekavades määratud väikseimast lubatud õppe koormusest. Seega 40% ulatuses ei ole ka eesti õppekeelega munitsipaalgümnaasiumis takistatud õppetöö mõnes muus keeles. Õpilaste rahvusliku identiteedi säilitamiseks on liiatigi võimalik kooli õppekava täiendada konkreetse rahvusvähemuse kultuuri, ajalugu jms tutvustavate ainekursustega. Kaebajad on ise rõhutanud, et venelased moodustavad Eestis arvuka vähemusrahvuse. Hakkamata siinkohal arutlema vähemusrahvuse mõiste ning rahvusvaheliselt tunnustatud eristuse üle vähemusrahvusesse kuuluvate isikute ja immigrantide vahel, on ilmne, et vene kogukonna suurearvulisus pigem aitab rahvuslikku identiteeti säilitada ning venelaste suur arv ei saa seega olla täiendavaks argumendiks, miks avalik võim peaks võtma sellekohaseid lisameetmeid. Identiteedi säilimine võiks probleem olla pigem väikesearvuliste rahvusvähemuste puhul, kellega venelaste näol kindlasti tegemist ei ole. Siinkohal väärib märkimist, et Statistikaameti andmetel elas
14. jaanuari 2012 seisuga Tallinna linnas lisaks 145 149 venelasele ka 13 791 ukrainlast, 7208 valgevenelast, 2277 soomlast, 1249 tatarlast, 809 lätlast, 859 poolakat ning 1306 juuti. Eeltoodud väikerahvaste identiteediküsimust Tallinna linnas, nagu ka eestlaste identiteediküsimust Narva linnas ei ole kaebajad kohtu ees tõstatanud.
15. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et vene gümnaasiumides eesti õppekeelele ülemineku ilmseks eesmärgiks on eesti keele kaitse ning eesti keelt oskavate ja rääkivate inimeste arvu suurendamine vene keelt emakeelena rääkivate inimeste hulgas. Arvestades eestlaste nõukogude okupatsioonist tingitud väikest osakaalu Ida-Virumaal ning vähest ülekaalu Tallinnas on nimetatud eesmärk just eeltoodud piirkondades eesti keele ja Eesti identiteedi säilitamise ning edendamise seisukohast kriitilise tähtsusega. Seisukohta, et iga riik on suveräänne võtmaks keelenõuete kehtestamisel arvesse ajaloolisi ja ka poliitilisi kaalutlusi ning kohus ei peaks riigi sellisesse otsustusõigusesse sekkuma, on Euroopa Kohus väljendanud Läti parlamendi töökeele küsimuses
16. Ka on Euroopa Kohus tunnustanud liikmesriigi õigust 9 Euroopa Kohtu
17. aprilli 2002 otsus asjas Podkolzina vs. Latvia 18 oma riigikeeleks oleva rahvuskeele kaitsele rahvusliku identiteedi säilitamise ja arendamise nimel
19. Kaebajate väide, nagu kaotaks ligi 40% Tallinna elanikkonnast eestikeelsele õppele üleminekuga võimaluse keskhariduse omandamiseks muul viisil kui vaid tasulisena, on demagoogiline ja utreeritud ning alahindab venelaste võimekust eesti keeles 60% õppekavades toodud õppemahu omandamiseks. Tasuta keskharidust võimaldatakse kõigile, kes on põhikooli lõpetanud ning kelle vaimne võimekus on piisav keskhariduse omandamiseks. Üldpõhimõte, et munitsipaalkoolides antakse keskharidust eesti keeles, ei võta mitte 40%-lt elanikkonnast võimalust kõrgharidust saada, vaid tagab kõigile keskkoolilõpetajatele võimaluse saada haridust, mis annab eeldused õpingute jätkamiseks kõrgkoolis. Seejuures on kaebajate seisukohad vastuolulised. Ühelt poolt leiavad nad, et ei saa eeldada, et vene õppekeelega gümnaasiumis ei suudeta õpetada eesti keelt võõrkeelena piisavalt selgeks, samas leiavad nad aga, et eestikeelne õpe keskkoolis välistab venelaste juurdepääsu keskharidusele. Kooli pidaja kohustus on tagada, et põhikooli lõpetaja oskaks eesti keelt määral, mis võimaldab tal edasi õppida keskkoolis. Sellega tuleb muuhulgas arvestada ka kohaliku omavalitsuse volikogudel, kes annavad põhikoolidele loa õppe läbiviimiseks võõrkeeles. Liiatigi nähtub vaidlustatud korraldustest, et kahes keeles aineõpet on rakendanud kümme või enam aastat Tallinna Humanitaargümnaasium ja Tartu Annelinna Gümnaasium ning viimaste aastate riigieksamite keskmise tulemuse järgi kuuluvad mõlema kooli õpilased Eesti edukaimate hulka. Seegi võtab aluse väitelt, nagu muudaks eestikeelsele õppele üleminek keskhariduse venelastele kättesaamatuks. Ühtlasi laiendab Tallinna linn meelevaldselt õppekeele muudatuse mõju 40 protsendile linna elanikkonnast. Nagu kohus eelpool viitas, elas Tallinnas
20. jaanuari 2012 seisuga venelasi 36,2% elanike koguarvust. Sealjuures elas
21. a seisuga mitte-eestlastest 16-19-aastasi õpilasi Tallinnas 3400, mis moodustab vaid 0,84% Tallinna elanikkonnast (
22. jaanuari 2012 seisuga elas Tallinnas 401 072 inimest).
23. HaS § 15 järgi on põhiharidus riigi haridusstandardiga ettenähtud kohustuslik üldharidusmiinimum. Keskharidus on HaS § 16 lg 1 kohaselt haridustase, mis jaguneb üldkeskhariduseks ja kutsekeskhariduseks. Üldkeskharidus on põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekavaga kehtestatud nõuete kogum. Üldkeskhariduse omandamine loob eeldused ja annab õiguse jätkata õpinguid kõrghariduse omandamiseks (HaS § 16 lg 2). Seega ei ole gümnaasiumiastmes õppimine kohustuslik ning üldkeskhariduse omandamine on vajalik vaid juhul, kui isik soovib jätkata õpinguid kõrghariduse omandamiseks. Eeltoodust võib järeldada, et need vene keelt kõnelevad õpilased, kes otsustavad pärast põhihariduse omandamist jätkata õppimist gümnaasiumis, otsustavad valdavas enamuses pürgida edasi ka mõnda kõrgkooli.
24. Kohus ei nõustu kaebajate väitega, et olukord, kus riik ei võimalda muukeelsetel elanikel valida endale õppekeeleks enda emakeelt, viib selleni, et ühiskonna homogeensus kaob ja võib kaasa tuua selle, et vene rahvusest isikud võivad jäädagi põhiharidusega. Esiteks on kaebajad kohtu hinnangul põhjendamatu järelduse teinud kaebustes viidatud Robert Alexy artiklist. Gümnaasiumiharidusest mingisuguse miinimumina rääkida ei ole sootuks põhjust, kuna gümnaasiumihariduse omandamine on vabatahtlik, erinevalt põhiharidusest, mille omandamine on teatud mööndustega kohustuslik. Kaebustes viidatud artiklist ei saa teha järeldust nagu oleks õigusteadlane Robert Alexy leidnud, et avalik võim peab tagama igaühele võimaluse saada gümnaasiumiharidus oma emakeeles. Gümnaasiumihariduse kui vabatahtliku 10 Euroopa Kohtu
25. novembri
26. a otsus Anita Groener vs Minister for Education and the City of Dublin Vocational Educational Committee 19 ehk kohustuslikust miinimumharidusest järgmise haridustaseme puhul tuleb homogeenusest rääkida hoopis teises võtmes. Nimelt ei ole gümnaasiumites antava keskhariduse puhul oluline mitte niivõrd see, et igaüks, kes soovib, sellise haridustaseme saavutaks, vaid see, et keskhariduse saanute teadmised ja oskused oleksid võimalikult samaväärsed, sõltumata konkreetsest koolist. Eesti Vabariigi haridusseaduse § 16 lg 2 kohaselt loob üldkeskhariduse omandamine eeldused ja annab õiguse jätkata õpinguid kõrghariduse omandamiseks. Kaebajate väide ühiskonna homogeensuse võimalikust kadumisest on asjakohatu. Vastupidi, ühiskonna homogeensuse tagamiseks on oluline, et kõik Eestis püsivalt elavad isikud, olgu siis kodanikud või välismaalased, oskaksid vajalikul määral eesti keelt.
27. Eesti riigil ei ole kohustust tagada gümnaasiumilõpetanutele võõrkeele oskust tasemel, mis võimaldaks jätkata haridusteed Venemaa, Läti, Leedu, Poola, Soome või mõne muu välisriigi õppeasutuses. Küll aga ei tohi riik gümnaasiumihariduse andmisel võtta gümnaasiumilõpetanutelt võimalust konkureerida eestikeelsete gümnaasiumide lõpetanutega võrdväärsetel tingimustel Eesti kõrgkoolidesse. Kummatigi ilmneb OECD raportist Review of Estonia’s Tertiary Education