3-12-1898/15

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-1898 Haldusasi A.E.u kaebus Tallinna Vangla direktori
2. aprilli 2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud ,,Tallinna Vangla kodukord’’ punkti 14.2.2 esimese lause tühistamise nõudes. Asja läbivaatamise viis Kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebaja: A.E. Vastustaja: Tallinna Vangla RESOLUTSIOON
3. Jätta A.E.u kaebus rahuldamata.
4. Jätta poolte menetluskulud poolte enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 180, § 181 lg 1). ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD ÜLDKORRALDUSE SÄTE
6. augustil 2012 saadeti Tallinna Vanglas karistust kandev A.E. vangla arsti juure ning talle anti korraldus liikudes hoida käed selja taga. Tallinna Vangla direktori
7. aprilli 2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra punkti 14.2.2 esimeses lauses sätestatakse: 1 Vangla üldise julgeoleku tagamiseks saatmisel peavad kinni peetava isiku käed olema ristatult selja taga, välja arvatud kui kinni peetav isik kannab isiklikke esemeid või asju ja töövahendeid, mille suuruse, kaalu või vormi pärast ei saa hoida käsi ristamisi selja taga või meditsiinilise vastunäidustuse korral. […]
8. A.E. esitas
9. augustil 2012 Tallinna Vangla direktorile vaide, taotledes eeltoodud kodukorra sätte tühistamist. Tallinna Vangla direktor tagastas kaebajale vaide
10. augustil 2012, leides, et vaie ei ole esitatud tähtaegselt, kuna vaide esitada pidi vaidlusalusest kodukorra sättest olema teadlik oluliselt varem, kõige hiljemalt
11. aasta novembris, mil ta viimati Tallinna Vanglasse saabus. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
12. A.E. esitas
13. septembril 2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Vangla kodukorra punkti 14.2.
14. esimese lause tühistamist. Kaebaja viitab vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 66 lõikele 1 ja § 67 lõigetele 1 ja 2, samuti VangS §-le 41 ning justiitsministri
15. septembri 2011 määruse nr 44 « Järelevalve korraldus vanglas » punktidele 1 ja 4 ning leiab, et kinnipeetava liikumine vangla territooriumil ilma, et kinnipeetava käed oleks selja taga ristatud, ei ohusta vangla julgeolekut, teiste isikute elu ega tervist ega takista vanglaametnikel oma kohustuste täitmist. Samas tekitab see kaebaja hinnangul ebameeldivusi käimisel, sest vangla territooriumil võib ebatasase pinnase tõttu väga lihtsalt kukkuda, mis ei peaks olema vangistusega kaasnev paratamatu tingimus. Kaebaja leiab, et vanglaametnik ei tohi käte selja taga hoidmist nõuda üksnes seetõttu, et see on kodukorras sellisena kirjas ning ei saa eeldada, et kinnipeetava liikumine ilma käsi selja taga ristamata vangla julgeolekut ohustaks.
16. Kaebaja toob ka välja, et tegelikult on kinnipeetaval käsi selja taga hoides võimalik käes hoida ründerelva, mida vastutulevad isikud ei märka ega oska seetõttu ettevaatlikud olla. Kaebaja leiab, et vangla kodukorra punkti 14.2.2 näol võib tegemist olla täiendava julgeolekuabinõuga, ent kui kinnipeetav ei ole ohtlik ega takista ametnike kohustuste täitmist, ei ole käed selja taga käimine põhjendatud ning selline kohustus on inimväärikust alandav.
17. detsembril 2012 esitatud täiendavas kirjalikus seisukohas selgitab kaebaja, et mitte alati ei anta kinnipeetavatele korraldust liikuda käed selja taga ning vanglaametnikud teevad seda iseäranis siis, kui kõrgem ametnik on läheduses. Kaebaja viitab ka sellele, et teda ei ole individuaalse täitmiskava kohaselt hinnatud ohtlikuks, mistõttu on talle sellise korralduse andmine mittevajalik. VASTUSTAJA SEISUKOHT
18. Tallinna Vangla peab A.E.u kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esiteks on vastustaja seisukohal, et kaebajal ei ole halduskohtusse pöördumise õigust, kuna vaie, mille ta vangla direktorile esitas, tagastati õiguspäraselt. Nimelt leiab vastustaja, et riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registrist nähtub, et A.E. saabus Tallinna Vanglasse
19. juunil 2010 ning vangla kodukorda tutvustati talle samal päeval, ent isegi kui seda ei tehtud, võib eeldada, et ta on sellega siiski tutvunud. Vastustaja leiab, et ka juhul, kui vaidlustatud kodukorra punkt ei avaldanud kaebajale mõju peale sellega tutvumist, on ebausutav, et kahe aasta jooksul ei saanud ta teadlikuks, et peab saatmisel käed panema seljale või talle sellekohast korraldust enne
20. augustit
22. Vastustaja selgitab, et käte selja taga hoidmise nõude eesmärk on vangla julgeoleku tagamine, kuna kinni peetava isiku saatmisel on oluline, et vanglaametnik, kes teda saadab, näeks saadetava käsi. Vastustaja märgib, et kuivõrd vanglaametnik liigub saatmisel kinnipeetava selja taga, siis on asjakohatu kaebaja väide, et kinnipeetaval on võimalik selja taha pandud kätes hoida ründerelva, mida vastutulijad ei näe. Vastustaja peab põhjendamatuks kaebaja seisukohta, et kukkuda on lihtsam, kui käed on selja taga, kuna kukkuda võib ka siis, kui käed selja taga ei ole, samas pole vastustajal andmeid, et sellisel põhjusel oleks üldse mõni kinnipeetav kukkunud. 2
23. Vastustaja ei pea vaidlusalust kohustust inimväärikust alandavaks, viidates siinkohal Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusele kohtuasjades Kudla vs. Poola, Messina vs. Itaalia, Valasinas vs. Leedu ja Iihan vs. Türgi. Vastustaja toob välja, et inimõiguste kohtu praktikas on inimväärikust alandava kohtlemisega olnud tegemist siis, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi või/ja vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
24. Hinnanud poolte väiteid ja seisukohti, leian, et A.E.u kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Kinnipeetava kohustus liikuda saatmisel nii, et käed oleksid ristatult selja taga, on vangla julgeoleku tagamiseks vajalik meede ning ühtlasi vangistusega kaasnev täiendav vabaduspiirang, mis ei ole ebaproportsionaalne ega alanda kinni peetava isiku inimväärikust.
25. Kaebaja kaebeõiguse küsimuses jään käesolevas haldusasjas
26. oktoobril 2012 tehtud määruses toodud seisukohale, et Tallinna Vangla tagastas
27. augustil 2012 A.E.u vaide põhjendamatult ning seega oli A.E.ul õigus 30 päeva jooksul vaide tagastamisest arvates kaebusega halduskohtusse pöörduda. Ebamõistlik ning tõhusa õiguskaitse põhimõttega vastuolus oleks sarnases olukorras hakata esmalt eraldi menetlema vaide tagastamise õiguspärasuse küsimust. Vangistusseaduse § 11 lõikes 5 sätestatud kohustusliku kohtueelse menetluse eesmärk on vangla ja vanglas kinni peetava isiku vaheliste vaidluste lahendamise kiirendamine ja lihtsustamine. Sellest eesmärgist lähtudes peab halduskohtul olema võimalus kaebust menetlusse võttes hinnata, kas vaide tagastamine on toimunud õiguspäraselt või mitte ning leides, et vaide tagastamine ei olnud põhjendatud, on võimalik võtta kaebus menetlusse põhiküsimuses, ilma, et oleks eelnevalt vaja läbida kogu kohtumenetluse tsükkel vaide tagastamise õiguspärasuse hindamiseks. Kordan siinkohal
28. veebruari 2012 määruses võetud seisukohta, et Tallinna Vangla kodukorra näol on tegemist üldkorraldusega, mille puhul ei saa kaebetähtaegu (sh. vaide esitamise tähtaega) hakata arvestama selle üldkorralduse adressaadile teatavaks tegemisest. Riigikohus leidis kohtuasjas nr 3-3-1-95-07 tehtud lahendis, et üldkorralduses sisalduva abstraktset laadi ettekirjutuse mõju selle adressaatide õigustele ei pruugi ilmneda akti teatavakstegemise ajal, vaid alles siis, kui esineb aktis kirjeldatud olukord ning tekib vajadus kehtestatud käitumisjuhise kasutamiseks või rakendamiseks. Sellises olukorras ei saa isikult nõuda kohtusse pöördumist 30 päeva jooksul akti teatavakstegemisest. Selleks ajaks, kui üldkorralduses sätestatud ettekirjutuse mõju selle adressaadile avaldub, võib olla möödunud oluliselt rohkem aega. Leian, et üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamine sõltub sellest, millal avaldub selle mõju akti adressaadi õigustele. Käesoleval juhul on vaidluse all üldkorralduses sisalduv normi iseloomuga käsk, mille alusel anti kaebajale konkreetsel juhul konkreetne korraldus panna käed selja taha. Selles olukorras on isikul õigus üldkorralduse peale vaie esitada 30 päeva jooksul konkreetsest sündmusest (üldkorralduse alusel käsu andmisest) arvates. Asjaolu, et isik on üldkorraldusest varem teadlik, samuti asjaolu, et ta on üldkorraldusest tulenevat käitumisjuhist varem kas vabatahtlikult või meeldetuletuse peale järginud, ei võta temalt õigust see vaidlustada. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et
29. augustil 2012 saadeti kaebaja arsti juurde, mille käigus anti korraldus käte ristamiseks selga taga. Üldkorralduse mõju avaldus kaebajale sellest hetkest. Juba järgmisel päeval esitas A.E. vaide, Tallinna Vangla kodukorra punkti 14.2.2 esimese lause tühistamiseks. Seega esitas kaebaja vaide 30-päevase tähtaja jooksul. Kuivõrd eeltoodud põhjendustel tuleb lugeda, et vangla tagastas A.E.u vaide õigusvastaselt, on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Kuna Tallinna Vangla tagastas vaide
30. augusti 2012 otsusega nr 5-15/33772-2 ning kaebus on halduskohtule esitatud aga
31. septembril 2012, siis tuleb asuda seisukohale, et kaebus on esitatud halduskohtumenetluse seadustiku § 47 lõikes 2 sätestatud 30-päevase tähtaja jooksul.
32. Sisuliselt on kaebus põhjendamatu. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Sama 3 paragrahvi
33. lõike kohaselt kannab vangla julgeoleku eest vastutust vanglateenistuse ametnik. Justiitsministri
34. septembri 2011 määruse nr 44 « Järelevalve korraldus vanglas » § 36 lg 1 kohaselt on saatja ülesanne tagada saatmise ajal kinnipeetava õiguspärane käitumine ning välistada kinnipeetava suhtlemine kõrvaliste isikutega. VangS § 105 lg 21 punktist 14 tulenevalt on vangla direktoril õigus vangla kodukorras sätestada muude reguleerimist vajavate asjaoludena ka vangla igapäevase julgeoleku tagamiseks vajalikud käitumis- ja protseduurijuhised. Põhjendatud on vastustaja poolt antud selgitus, et kinnipeetava kohustus liikuda saatmise ajal nii, et käed oleksid ristatult selja taga, on vajalik selleks, et teda saatev vanglateenistuse ametnik näeks kinnipeetava käsi, liikudes ise kinnipeetavast tagapool. See, et saatja peab liikuma saadetavast tagapool, mitte aga tema ees (ehk seljaga saadetava poole olles), on elementaarne. Samuti on sel juhul ilmne, et saatjale peavad olema näha saadetava käed. See annab võimaluse ennetada saadetava kinnipeetava ootamatuid liigutusi, olgu need siis suunatud saatja või mõne teise saatmistrajektooril oleva isiku ründamisele, mõne eseme teisele isikule lubamatule üleandmisele või muule lubamatule tegevusele. Käesoleva vaidluse kontekstis ei ole põhimõtteliselt põhjendatud küsimuse püstitamine selliselt, et kas vanglateenistusel on alust eeldada, et kinnipeetav võib vangla julgeolekut ohustada või mitte. Vangla näol on tegemist piiratud alaga ning kinni peetavate isikute käitumine peab olema mõistliku kontrolli all. Kohustus saatjaga liikudes käsi selja taga hoida, on mõistlik kontrollimeede, mis ei ole kinnipeetavale ülemäära ohtlik ega kahjulik ning sedalaadi kontrollimeede ei vaja õigustamiseks argumenti ega tõendeid selle kohta, et konkreetne kinnipeetav on ohtlik. Tegemist ei ole ülemäärase ega ebaadekvaatse julgeolekumeetmega. Kaebaja eksib, leides, et sellist meedet tuleks kohaldada üksnes VangS § 69 alusel kui täiendavat julgeolekuabinõu. Viidatud sättes nimetatud täiendavaid julgeolekumeetmeid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Samas on selles normis sätestatud piirangud märksa intensiivsemat laadi kui kodukorrast tulenev üldine ja kõigile kinnipeetavatele laienev kohustus liikuda saatmise ajal selja taga ristatud kätega. Seaduses sätestatud võimalus kohaldada ohtliku kinnipeetava suhtes täiendavaid julgeolekumeetmeid, ei väära vajadust kohaldada kõigi kinnipeetavate suhtes üldisi julgeolekumeetmeid. Kohustus alluda Tallinna Vangla kodukorra punktist 14.2.2 tulenevale kohustusele, on vangistuse kui karistusliigiga olemuslikult seotud täiendav piirang, mis on vajalik vangla kui erilise keskkonna julgeoleku tagamiseks. Kaebaja väide, et käsi selja taga hoides on suurem võimalus kukkuda, ei muuda vastavat kohustus õigusvastaseks. Kodukorra vaidlusaluse sätte kohaselt ei ole vastavat kohustust meditsiinilise vastunäidustuse korral. On ilmne, et terve mees suudab ka käsi selja taga ristatult hoides kõndida ilma, et kukkumise oht oleks oluliselt suurem kui see oleks siis, kui käsi hoitaks kuidagi teistmoodi. Juhul kui konkreetsel kinnipeetaval on mingi tervisehäire, mistõttu on talle selline kõndimisviis eriliselt ohtlik või kannatusi põhjustav, saab arst selle tuvastada ning konkreetse meditsiinilise vastunäidustuse korral vaidlusalust kohustust isiku suhtes ei kohaldata. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et vaidlusalune kohustus on inimväärikust alandav. Iga isikule pandud kohustus või piirang, mis talle ebameeldiv tundub, ei kujuta endast inimväärikuse alandamist. Inimväärikuse alandamisega saab tegemist olla juhul kui isikule pealesunnitud olukord või käitumine tekitab temas märkimisväärseid kehalisi või hingelisi kannatusi. On ilmne, et kohustus liikuda vanglas saatmisel käed selja taha ristatult ei ole sellise iseloomuga sundolukord. Samuti ei muuda vaidlusalust kohustust õigusvastaseks asjaolu, et praktikas vanglateenistuse ametnikud selle kohustuse täitmist alati ei nõua ega kontrolli.
35. Eeltoodud põhjustel tuleb kaebus rahuldamata jätta. Kuna vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, siis jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda. Kristjan Siigur 4