← Eesti

3-13-2079/13

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Roos Otsuse tegemise aeg ja koht 8. oktoober 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-2079 Haldusasi R.K. kaebus Märjamaa vall

§ 27

lg 3 on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 57 koostoimes PS §ga 11, nii nagu neid tuleb tõlgendada lähtudes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi ka Konventsioon, EIÕK)

  1. protokolli artiklist 3, mille sisu on Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIK) täpsustanud suurkoja
  2. oktoobri
  3. aasta otsuses asjas Hirst

(2)vs. Ühendkuningriik,
  1. aprilli
  2. aasta otsuses asjas Frodl vs. Austria,
  3. novembri
  4. aasta otsuses asjas Greens ja M.T. vs. Ühendkuningriik ja iseäranis suurkoja
  5. mai
  6. aasta otsuses asjas Scoppola vs. Itaalia (nr 3).
  7. Märjamaa vallasekretär jättis
  8. septembri
  9. a vastuses nr 20-2.2/2625-1 R.K. avalduse rahuldamata. Lähtudes KOVVS § 27 lg-test 1 ja 2 koostab Siseministeerium valijate nimekirjad valimispäevale eelneva 30 päeva seisuga ning edastab need jaoskonnakomisjonidele või elektroonilise hääletamise komisjonile. Valijaid ei kanta nimekirja eelnevalt eraldi esitatud taotluse alusel. 1
(9)KOVVS § 30 lg 1 alusel võib valijate nimekirjas muudatusi teha üksnes juhul, kui valijate nimekirja tuleb kanda isik, keda ei ole üheski valijate nimekirjas, kuid kellel on KOVVS kohaselt õigus hääletamisest osa võtta. Siseministeeriumile laekunud andmete kohaselt on R.K. süüdi mõistetud kuriteos ja kannab valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga valimispäevani vanglakaristust. Seega puudub R.K.l KOVVS § 5 lg 4 kohaselt õigus hääletamisest osa võtta ning ühtlasi ei saa teda ka KOVVS § 27 lg-st 3 lähtudes kanda valijate nimekirja. Kuna PS § 58 alusel võib seadusega piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades, on KOVVS-i §

§ 27lg 3 kooskõlas põhiseadusega.

Märjamaa vallasekretärile edastatud seisukohas nõustub justiitsminister seisukohaga, et kuriteos süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandvatele isikutele kohalduv üleüldine valimiskeeld on vastuolus Konventsiooni

  1. protokolli artikliga 3 (õigus vabadele valimistele) ning vajalikuks tuleb pidada seaduse muudatusi kinnipeetavate valimisõiguse laiendamiseks. Samas ei ole Justiitsministeerium asunud sellist eelnõud ette valmistama. Seaduse rakendajal ei ole võimalik teha erandit, tuginedes teiste riikide suhtes tehtud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele, kuna need ei ole Eestile õiguslikult siduvad.
  2. R.K. edastas Märjamaa vallasekretärile
  3. oktoobril
  4. a Tartu Halduskohtule adresseeritud kaebuse, milles palus kohustada Märjamaa valla vallasekretäri kandma R.K.
  5. oktoobril
  6. a toimuvatele kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste valijate nimekirja ning tuvastada
  7. septembri
  8. a vastuse nr 20-2.2/2625-1 õigusvastasus. R.K. põhjendas oma kaebust järgmiselt. KOVVS §

§ 27lg 3 on vastuolus PS §-ga 57, Konventsiooni 1.

protokolli artikliga 3 ning seda täpsustavate Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 25 ning Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni vastu võetud valimiste hea tava koodeksis sätestatuga ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga

  1. Kohtulikult kuriteos süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandvate isikute põhiõiguste piiramine sedavõrd radikaalsel määral ei saa olla õigusselguse põhimõttest tulenevalt kooskõlas isikute põhiseaduses, Konventsioonis ja Hartas ning teistes rahvusvahelistes õigusnormides tagatud inimõiguste ja põhivabadustega. Seadusest jääb selgusetuks hääleõiguse piirangu legitiimne eesmärk. Tulenevalt õiguse üldpõhimõttest ja rahvusvaheliste lepingute Viini konventsioonist tulenevast jus cogens põhimõttest saab põhiseaduses tagatud õigust muuta või piirata vaid teise, temaga samas staatuses oleva põhiõigusega. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduses sätestatut ei saa aga kindlasti pidada põhiseaduse kaitsealaga samas staatuses olevaks õigusnormiks. Hääleõigus annab isikule peamise vahendi osalemiseks ühiskonnaelu korraldamisel ja teda (nagu ka kõiki teisi) puudutavate seaduste mõjutamiseks. PS § 58 sätestab võimaluse seadusega piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Seadusandja tahe ja eesmärk sellise piirangu sätestamisel ei ole üheselt mõistetav. Piirang oli sätestatud
  2. aasta põhiseaduses tulenevalt praktilisest kaalutlusest, sest põhiseaduse väljatöötamise ajal ei oleks valimiste korraldamine kinnipidamiskohtades ilma oluliste kohtuvaidlusteta olnud võimalik. Tänapäeval korraldatakse vanglates hääletamist, sest vahistatutel, kes pole kohtu poolt süüdi mõistetud, kuid viibivad vanglas, on hääleõigus. Jääb arusaamatuks, millist õiguslikku eesmärki või ühiskondlikku hüve saab endaga kaasa tuua selline väga suure ühiskonna grupi valimisõiguse piiramine. Valimisõiguse piiramine ei saa olla õigusriigis karistusliku iseloomuga. Siseriikliku ja rahvusvahelise õiguse vastuolu korral kohaldatakse rahvusvahelise õiguse sätteid. Kaebaja seisukohta kinnitab ka EIK initsiatiivil korraldatud Interlakeni konverentsil deklareeritud seisukoht, et EIÕK on „elav õigusinstrument“ ning seda täpsustatakse ja laiendatakse EIK kohtulahenditega. Üleskutset, et lepinguosalised riigid kohaldaks otse EIKi kohtupraktikat ning juhinduks 2

(9)konventsiooni sätetest, on väljendatud kõnealuse konverentsi deklaratsioonis B 4 „c“. Sellise kohustuse olemasolu rõhutab EIK muu hulgas ka kohtulahendites Broźyna vs. Poola ja Fedchenko vs. Venemaa. Rahvusvahelise õiguse normil, millele võiks iga riik anda tõlgendamise teel sisu vastavalt oma kultuurikontekstile, puuduks tegelikult sisu ja mõte. EIK on järjekindlalt kinnitanud, et siseriiklik regulatsioon, mille tulemusena piiratakse kõikide karistatud kinnipeetavate aktiivset valimisõigust, on ebaproportsionaalne ning vastuolus Konventsioonis tagatud inimõigustega (vt otsused kohtuasjades Hirst vs. Ühendkuningriik, Greens ja M.T vs. Ühendkuningriik, Scoppola vs. Itaalia). Sama seisukohta on varem väljendanud ÜRO Inimõiguste Komitee (12. juuli 1996. a üldise selgituse nr 25
(57)p 14). Kandideerimisõiguse üldist piirangut kinnipeetavatele on tauninud ka Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjon [CDL-AD
(2006)018 punkt 78], pidades seda ebaproportsionaalseks. EIK kohtupraktika loob olukorra, kus siseriiklik seadus võib küll kehtida, kuid ei saa olla täitmiseks kohustuslik. Kui sellist seadust täidetakse, kaasneb sellega kohe seadusele allutatud isikute Konventsioonis kaitstud õiguste rikkumine. Ka Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni vastu võetud valimiste hea tava koodeksi punkti I.1.1.d.v kohaselt on soovitatav hääleõiguse piirangu otsustamine üksikjuhtumipõhiselt. Kaebajale ei ole teada Eesti Vabariigi kohtupraktika, milles vangide hääletamisõigust vaadataks läbi kaasusepõhiselt. Väär oleks eeldada, et kui siseriiklik kohus on isiku süüdi tunnistanud, saaks temalt sellega ära võtta või tema suhtes piirata üht olulisematest rahvusvaheliselt kaitstud õigustest – õigust valida. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on
  1. jaanuari
  2. a määruse nr 3-4-1-2612 p-s 38 leidnud, et selline vastuolu võib seisneda Riigikogu valimise seaduse sätete osas. Seega eksisteerib analoogne vastuolu ka kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse sarnaste sätete osas. Tänaseks päevaks on Konventsiooni
  3. lisaprotokoll antud osalisriikidele ratifitseerimiseks. Ei ole tõenäoline, et Eesti Vabariik sooviks inimõiguste kaitse suunal erineda ülejäänud Euroopast ning jätta selle olulise protokolli ratifitseerimata. Samuti ei saa sellest järeldada, et nii kaua, kui Konventsiooni
  4. lisaprotokolli ei ole ratifitseeritud, võiksid liikmesriigid rikkuda riigisiseselt inimõigusi seni, kuni Euroopa Inimõiguste Kohus pole üht või teist liikmesriiki konkreetse inimõiguse rikkumise eest veel vastutusele võtnud.
  5. Märjamaa Vallavalitsus edastas KOVVS § 30 lg 5 alusel R.K.
  6. oktoobri
  7. a kaebuse Tallinna Halduskohtule. Märjamaa vallasekretäri lisatud kirjaliku selgituse kohaselt ei võimalda KOVVS §

27 lg 3 ning PS § 58 kuriteos süüdimõistetul kinnipidamiskohas valimispäeval karistust kandes osa võtta kohaliku omavalitsuse volikogu valimistest. Lisaks on rahvastikuregistrisse juba

  1. märtsi
  2. a seisuga registreeritud R.K. elukohana xxxxxxxxxx Tallinna Halduskohus võttis
  3. oktoobril
  4. a kaebuse menetlusse, määras vastustajaks Märjamaa valla, kaasas menetlusse arvamuse andmiseks Siseministeeriumi ja Justiitsministeeriumi ning määras otsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks
  5. oktoober
  6. a. kell 16.
  8. Kaasatud isikud ei pidanud arvamuse esitamist vajalikuks. KOHTU PÕHJENDUSED
  9. Vaidlust ei ole asjaolude üle, et R.K. on Eesti Vabariigi kodanik, mõistetud süüdi kuriteos ning kannab eluaegset vanglakaristust. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et Märjamaa vallasekretäri toiming on vastavuses KOVVS § 5 lg-s 4 ja § 27 lg-s 3 sätestatuga. Vaidlus on selles, kas nimetatud normid on põhiseadusega ja rahvusvahelise ning Euroopa Liidu õigusega kooskõlas. KOVVS § 5 lg 4 sätestab: „Hääletamisest ei võta osa isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannab karistust kinnipidamiskohas.“ 3

(9)KOVVS § 27 lg 3 sätestab: „Valijate nimekirja ei kanta isikut, kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes valimispäevale eelneva
  1. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust.“
  2. Kohus märgib, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium kontrollis 02.10.2013 otsuses nr 3-4-1-44-13 KOVVS § 5 lg 6 – kinnipeetava isiku keeld kandideerida kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel – põhiseaduspärasust ja kooskõla Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega ning leidis, et KOVVS § 5 lg 6 ei ole põhiseaduse, Euroopa Liidu ega rahvusvahelise õigusega vastuolus. Kohus lähtub viidatud Riigikohtu otsusest ka käesoleva kaebuse lahendamisel, arvestades kaebuste erisusi, s.o, et käesolevas asjas on vaidluse all kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel hääletamis-, mitte kandideerimisõigus.
  3. Kaebaja leiab, et KOVVS sätted on vastuolus PS §-dega 57 ja
  4. Kohus nimetatud seisukohaga ei nõustu. Vastavad paragrahvid asuvad põhiseaduse III peatükis „Rahvas“ ning nendega reguleeritakse rahva poolt kõrgeima riigivõimu teostamist. Kõrgemat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu riigikogu valimistega ja rahvahääletusega (PS § 56). Nimetatud loetelu on ammendav ning põhiseadus ei võimalda rahval muid, põhiseaduses sätestamata viise kõrgeima riigivõimu teostamiseks kasutada. Rahva poolt kõrgeima riigivõimu teostamisena ei käsitata kohaliku omavalitsuse volikogu valimist, kuna kohalikku omavalitsust ei saa käsitada riigivõimuna ning volikogu ei vali üksnes kodanikud, vaid ka teised kohaliku omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud. Kohaliku omavalitsuse legitiimne alus ei tule rahvalt tervikuna, vaid iga omavalitsusüksuse elanikelt (Põhiseaduse kommentaarid, § 57 p-d 9 ja 12, 2008.) Sama leidis ka riigikohus 08.10.2013 otsuse nr 3-4-1-49-13 p-s
  6. PS § 156 lg 2 sätestab, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kaheksateist aastat vanad. Riigikohus leidis 17.11.2005 otsuse nr 3-4-1-20-05 punktis 27, et PS § 156 lg-st 2 tulenev hääletusõigus kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigus. Põhiõigusi võib nende piiramisklausli järgi jagada kolmeks: 1) lihtsa seadusereservatsiooni ehk piiriklausliga põhiõigused, 2) kvalifitseeritud seadusereservatsiooni ehk piiriklausliga põhiõigused ja 3) nullreservatsiooniga ehk ilma piiriklauslita põhiõigused. Riigikohus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõiguste kohta leidnud, et sellisel juhul võib põhiõiguse piiramise puhul olla seaduspäraseks seadusandja iga eesmärk, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (Riigikohtu 30.04.2004 otsuse nr 3-4-1-3-04 p 27). Õiguskirjanduses on täiendavalt selgitatud, et lihtsa seadusreservatsiooni põhiõiguse piiramise põhjus ei pea tingimata tulenema põhiseadusest, vaid selleks võib olla iga avalik huvi. Eeltoodust tulenevalt on väär kaebaja väide, et tegemist on ilma piiriklauslita põhiõigusega, mida võib piirata üksnes põhiseadusest tulenevalt.
  7. PS § 156 lg 2 kohaselt on hääleõigus selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavatel isikutel seaduses ettenähtud tingimustel. Kuna kohalik omavalitsus otsustab ja korraldab kõiki kohaliku elu küsimusi seaduse alusel iseseisvalt, siis hääleõiguse kaudu on kohalikul elanikul võimalus valida, kes saab tema nimel kohaliku elu küsimusi lahendada. Riigikohus leidis 02.10.2013 otsuses nr 3-41-45-13, et KOV valimiste teel valitakse volikogu, kes teostab kohaliku omavalitsuse autonoomiat, st viib täide iseotsustamist. N-ö iseotsustajateks saavad olla kohalikud elanikud ise. Isikul, kes esitab riiklikule registrile oma elukohaks aadressi, mis asub mujal kui selles kohaliku omavalitsuse 4
(9)üksuses, ei saa olla mõistlikku ootust, et riik või kohalik omavalitsus näeksid teda kohaliku elanikuna, kellel on kohalike asjade otsustamise õigus. PS § 156 lg 2 annab seadusandjale võimaluse määratleda, kuidas tuvastatakse, kes on kindla kohaliku omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes saavad teostada n-ö iseotsustamise õigust. KOVVS § 5 lg 1, § 24 lg 3 ja § 27 lg 2 kohaselt tuvastatakse isik kohaliku elanikuna, kellel on kohalike asjade otsustamise õigus, rahvastikuregistri andmete alusel valimispäevale eelneva
  1. päeva seisuga.
  2. Kohus leiab aga, et ka kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava hääletamispiirang on seotud sellega, et teda ei saa käsitleda kohaliku elanikuna, kellel on kohalike asjade otsustamise õigus. Kohalikku elanikku iseloomustab teatud seotus kohaliku omavalitsusega, samuti see, et isik on teinud valiku asuda selle kohaliku omavalitsuse alale elama, mis peab kajastuma ka rahvastikuregistris. Kinnipeetaval ei ole aga otsustusõigust enda viibimiskoha üle. Vangistusseaduse (VangS) § 11 kohaselt toimub kinnipeetava paigutamine vanglasse täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Täitmisplaani kinnitab justiitsminister (VangS § 5 lg 3). Kinnipeetava ümberpaigutamine ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise on lubatav, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel (VangS § 19 lg 1). Seega otsustab kinnipeetava viibimise kindla omavalitsuse maa-alal vangla ning see ei sõltu kinnipeetava enda tahtest. Asjaolu, et kinnipeetaval on õigus enda ümberpaigutamist vaidlustada, ei tähenda, et tal oleks oma viibimiskoha suhtes otsustusõigust. Seega on kinnipeetava isiku seos kohaliku omavalitsusega üksnes juhuslik. Lisaks on kinnipeetav allutatud kinnipidamisasutuse reeglitele, mistõttu on tema puutumus kohaliku elu küsimustega väga vähene või puudub sootuks. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 kohaselt on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada antud vallas või linnas sotsiaalabi ja teenuseid, vanurite hoolekannet, noorsootööd, elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, ruumilist planeerimist, valla- või linnasisest ühistransporti ning valla teede ja linnatänavate korrashoidu. Samuti on omavalitsusüksuse ülesanne korraldada vallas või linnas koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude, tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses (KOKS § 6 lg 2). Arvestades määra, milles kinnipeetava isiku olmevajadused, vaba aja veetmise võimalused, transpordi, hariduse ja tervishoiu tagab vangla, on kinnipeetava isiku puutumus kohaliku omavalitsuse pädevusse antud kohalike küsimuste lahendamisega marginaalne. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest ega vangistusseadusest ei nähtu, et kohaliku omavalitsuse tehtavad otsused saaks kinnipeetavat mõjutada määral, millest tuleks järeldada ka kinnipeetava vajadust oma vaadete väljendamiseks. Kohus leiab, et arvestades nii seda, et kinnipeetava isiku viibimine konkreetse kohaliku omavalitsuse territooriumil on tema tahtest sõltumatu ning puutumus kohalike küsimuste lahendamisega on minimaalne, ei saa kinnipeetavat pidada kohalikuks elanikuks, kellel on kohalike küsimuste iseotsustamise õigus.
  3. Kuna kohus hindab käesolevas asjas konkreetse normikontrolli menetluse algatamise vajadust, tuleb kaebuse lahendamisel arvestada ka kaebuse tehiolusid konkreetsest kaebajast lähtuvalt. Kaebaja taotleb enda Märjamaa valla valijate nimekirja kandmist. Kaebajale on mõistetud eluaegne vanglakaristus, millest ta on käesolevaks ajaks üle 10 aasta ära kandnud. Kuna Märjamaa vallas ei ole vanglaid, ei ole kaebaja faktiliselt selles vallas üle kümne aasta elanud. Arvestades, et karistus5
(9)seadustiku § 77 lg 1 alusel võib kaebaja katseajaga tingimisi karistusest vabastada, kui ta on karistusajast tegelikult ära kandnud vähemalt kolmkümmend aastat, ei ole tal tegelikku puutumust Märjamaa valla kohaliku elu küsimustega vähemalt kolme järgmise volikogu volituste perioodi jooksul. Sellest tulenevalt leiab kohus, et käesolevas asjas ei esine erandlikke asjaolusid (nt peatne vabanemine), mis võimaldaksid käsitleda kaebajat PS § 156 lg 2 mõttes kohaliku elanikuna, kellel on kohalike asjade otsustamise õigus. Seega ei saa tegemist olla kaebajast lähtuvalt ebaproportsionaalse piiranguga. Kohus märgib, et kaebaja on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-49-13 soovinud kandideerida Jõhvi vallas, leides, et kuigi tema rahvastikuregistrijärgne elukoht ei asu Jõhvi vallas, tuleb teda kui kinnipeetavat käsitleda erikategooriana ja arvestada tuleb Justiitsministeeriumi kinnipeeturegistri andmeid (Riigikohtu 08.10.2013 otsuse nr 3-4-1-49-13 p 11). Sellest kaebaja seisukohast nähtub, et ka kaebaja ise ei loe end Märjamaa valla kohalikuks elanikuks. 13. Riigikohus on 23.03.2011 otsuses nr 3-4-1-7-11 ja 22.01.2013 otsuses nr 3-4-1-26-12 tõdenud, et Riigikogu valimise seaduse § 4 lg 3 ja § 22 lg 3, mille kohaselt ei saa Riigikogu valimistest osa võtta isik, kes kannab vanglakaristust, võib olla põhiseaduse §-ga 57 ning eelviidatud EIÕK sätte ja EIK praktikaga vastuolus. Kohtu hinnangul ei saa Riigikohtu kahtlusest järeldada, et kinnipeetava valimisõiguse puudumine kohaliku omavalitsuse valimistel on tingimata põhiseadusega vastuolus. EIÕK konventsiooniga vastuolu olemasolu kontrollib kohus käesolevas otsuses hiljem. Riigikogu kui seadusandja tehtavad otsustused mõjutavad süüdimõistetu ja kinnipeetava õigusi, inimväärikust ja heaolu oluliselt suuremal määral, kuna seadusega reguleeritakse nii karistusõigust, kriminaalmenetlust kui ka vangistusõigust, samuti otsustatakse riigieelarve kehtestamise raame kinnipeetava üldise heaolu üle. Kohaliku omavalitsuse volikogu ja volikogu poolt moodustatava valitsuse tehtavad otsused ei saa kinnipeetava elu mingit moodi samal määral mõjutada. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et KOVVS §

§ 27lg 3 ei ole põhiseaduse § 156 lg-ga 2 vastuolus.

14. Järgnevalt kontrollib kohus PS § 123 lg-st 2 ja põhiseaduse täiendamise seaduse §-st 2 lähtuvalt, kas KOVVS §

§ 27lg 3 on kooskõlas Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega.

Riigikohus selgitas 02.10.2013 otsuse nr 3-4-1-44-13 p-s 15, et Euroopa Liidu põhiõiguste hartas reguleerivad valimisõigust artiklid 39 ja 40. Need sätted annavad üksnes teise liikmesriigi kodanikule õiguse Euroopa Parlamendi ja kohalikel valimistel kandideerida ning hääletada riigi kodanikega samadel tingimustel. Sätted ei reguleeri sama riigi kodakondsusega kinnipeetavate valimisõigust. Järelikult ei ole vaidlustatud norm põhiõiguste hartaga vastuolus. Kohus leiab, et eeltoodud põhjustel ei ole KOVVS §

§ 27lg 3 põhiõiguste hartaga vastuolus.

15. Euroopa Liidu toimimise lepingu art 22 (endine EÜ asutamislepingu art 19) lg 1 sätestab, et igal liidu kodanikul, kes elab liikmesriigis, mille kodanik ta ei ole, on selles liikmesriigis kohalikel valimistel õigus valida ja olla valitud samadel tingimustel kui selle riigi kodanikel. Euroopa Nõukogu direktiiv nr 94/80/EÜ (vastu võetud 19.12.1994) sätestab üksikasjaliku korra, mille alusel liikmesriigis elavad, kuid selle riigi kodakondsuseta liidu kodanikud saavad kasutada õigust hääletada ja kandideerida liikmesriigi kohalikel valimistel. Kuna nii Euroopa Liidu toimimise lepingu art 22 ja direktiiv nr 94/80/EÜ reguleerivad üksnes teise liikmesriigi kodaniku õigust osaleda kohalikel valimistel, s.o kandideerida ning hääletada riigi kodanikega samadel tingimustel ning kaebaja on Eesti Vabariigi kodanik, kes soovib osaleda Eesti 6

(9)Vabariigis toimuvatel kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel, ei reguleeri need õigusaktid kaebaja valimisõigust ning KOVVS §

§ 27lg 3 ei ole Euroopa Liidu õigusega vastuolus.

16. EIÕK lisaprotokolli nr 1 art 3 kohta selgitas Riigikohus 02.10.2013 otsuse nr 3-4-1-44-13 punktis 16 järgmist: „EIÕK lisaprotokolli nr 1 artikkel 3 sätestab: „Kõrged Lepinguosalised kohustuvad mõistlike ajavahemike järel läbi viima salajase hääletamisega vabu valimisi tingimustel, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse seadusandja valimisel." Eesti Vabariigis on seadusandjaks Riigikogu. Viidatud säte ei reguleeri KOV valimisi. Teistsugust järeldust ei ole võimalik teha ka konventsiooni inglis-, prantsus- ega saksakeelsest tekstist (the opinion of the people in the choice of the legislature, l'opinion du peuple sur le choix du corps legislative ja Meinung des Volkes bei der Wahl der gesetzgebenden Körperschaften). Kaebaja soovib kandideerida KOV valimistel. Kuna konventsiooni see säte KOV valimisi ei reguleeri, ei ole KOVVS § 5 lõige 6 sellega vastuolus.“ Kohus leiab eeltoodule tuginedes, et kuna EIÕK lisaprotokolli nr 1 art 3 ei reguleeri KOV valimisi, ei ole KOVVS §

§ 27lg 3 sellega vastuolus.

  1. Teistsugusele seisukohale ei ole võimalik jõuda ka lähtuvalt EIK praktikast – vt kohtuasjad Hirst vs. Ühendkuningriik (nr 74025/01,
  2. oktoobri
  3. a otsus), Greens ja M. T. vs. Ühendkuningriik (nr 60041/08 ja 60054/08,
  4. novembri
  5. a otsus), Scoppola vs. Itaalia (nr 126/05,
  6. mai
  7. a otsus) ja Frodl vs. Austria (nr 20201/04). Nimetatud asjades on käsitletud üksnes seadusandja valimise õigust– vt Hirst vs. Ühendkuningriik p-d 58 ja 62 ning Frodl vs. Austria p-d 22, 24 ja
  8. Viidatud otsustest ei saa teha järeldust, et EIÕK lisaprotokolli nr 1 art 3 tuleks laiendada ka kohalike omavalitsuste valimise õigusele (vt selle kohta ka Riigikohtu 08.10.2013 otsuse nr 34-1-49-13 p 19). Pigem kinnitab EIK järgnevalt viidatud praktika vastupidist. EIK selgitas kohtuasjas Mathieu-Mohin ja Clerfayt vs. Belgia (nr 9267781, 02.03.1987), et EIÕK lisaprotokolli nr 1 art 3 kohaldub vaid „seadusandja“ valimisele. Sõna „seadusandja“ ei tähenda tingimata parlamenti, vaid seda tuleb tõlgendada riigi põhiseaduslikust struktuurist lähtuvalt (p 53). Eesti on riiklikult korralduselt ühtne riik (PS § 2 lg 2). See tähendab, et Eesti riikliku korralduse vormiks on unitaarriik, mida iseloomustab, et riigivõimu teostamise osas ei ole ühegi keskvõimu organi kõrval samu ülesandeid täitvat piirkondlikku organit, mis poleks allutatud riigi keskorganile; unitaarriigil on üks parlament ja ühtne kohtusüsteem. Seadusandlikku võimu teostab Eesti Vabariigi riigivõimuorganitest Riigikogu (PS § 59). Seda, et kohalik omavalitsus ei ole osa seadusandlikust võimust, kinnitab ka PS § 14 sõnastus. PS § 154 lg 1 kohaselt otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. PS § 160 järgi sätestab kohalike omavalitsuste korralduse ja järelevalve nende üle seadus. Eeltoodust nähtub, et kohalik omavalitsus saab tegutseda iseseisvalt siiski üksnes seaduse raamides ning teda ei saa pidada seadusandjaks. Sama on selgitanud Riigikohus 22.12.1998 otsuses nr 3-4-1-11-98, kus leiti, et kohalik omavalitsus peab küsimused lahendama vastavuses seadustega ning kui kohaliku omavalitsuse üldakt, millega otsustatakse omavalitsuse pädevusse kuuluvaid kohaliku elu küsimusi, on vastuolus seadusega, siis on selline üldakt seadusevastane sellele vaatamata, et lahendatakse kohaliku elu, mitte aga riigielu küsimusi. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohaliku omavalitsuse volikogu käsitleda seadusandjana EIÕK lisaprotokolli nr 1 art 3 ega EIK otsuse Mathieu-Mohin ja Clerfayt vs. Belgia mõttes ning kaebaja valimisõiguse puudumine kohalike omavalitsuse volikogu valimistel ei ole konventsiooniga vastuolus.
  9. Veneetsia Komisjoni raporti ja sama komisjoni valimiste heade tavade koodeksi kohta leidis Riigikohus 02.10.2013 otsuse nr 3-4-1-44-13 p-des 18 ja 19 järgmist: 7

(9)„18. Kaebaja viitab Veneetsia Komisjoni raportile, mis puudutab muu hulgas valimisõigust (CDLAD
(2006)018). Esmalt selgitab kolleegium, et tegemist ei ole siduva õigusaktiga. Teiseks ei tõdeta raporti punktis 78 üheselt, et laiaulatuslik kandideerimise piirang on EIÕK-ga vastuolus, vaid vastuolu peetakse üksnes võimalikuks (une mesure aussi générale risquerait en effet de violer la Convention). Raporti punktis 79 märgitakse aga, et piirangute puudumine võib olla koguni sobimatu. Kolmandaks tuleb tähele panna, et raportit tuleb mõista konventsiooniga tagatud õiguste kontekstis. Nagu eelmistes punktides selgitatud, ei reguleeri konventsioon KOV valimisi. Järelikult ei saa ka raporti seisukohti laiendada KOV valimistele. 19. Kuigi kaebaja viidatud Veneetsia Komisjoni valimiste heade tavade koodeks (23. mai 2003, CDLAD
(2002)23 rev) ei ole samuti siduv dokument, selgitab kolleegium, et KOVVS § 5 lõige 6 ei ole ka sellega vastuolus. Koodeksist tulenevalt peab kuriteos süüdimõistetute valimisõiguse piiramisel arvestama järgmiste tingimustega: 1) see peab tulenema seadusest, 2) järgida tuleb proportsionaalsuse põhimõtet ja kandideerimisõigust võib piirata vähem rangetel tingimustel kui hääleõigust, 3) valimisõiguse äravõtmine peab olema seotud kuriteo raskusega (I peatükk, punkt 1.1, alapunkt d). Nende nõuetega on KOVVS § 5 lõige 6 kooskõlas. Esiteks sisaldub kandideerimisõiguse piirang seaduses. Teiseks, piirang on proportsionaalne eespool punktis 13 toodud põhjendustel. Kolmandaks, kuriteo raskusele viitab see, et selle eest on mõistetud reaalne vanglakaristus ja see on pööratud täitmisele.“ Kohus leiab ka käesolevas asjas, et raport ja koodeks on üksnes soovituslikud ja ülevaatlikud dokumendid valimisõiguse valdkonnas (vt raporti p-d 1 ja 3). Kuna Veneetsia komisjoni raportit ja koodeksit tuleb käsitleda eelkõige konventsiooniga kaitstud õiguste kontekstis, ei saa seda laiendada KOV valimistele. Teiseks märgib kohus, et raporti p-s 78 on kritiseeritud eelkõige piirangut, mille kohaselt ei saa süüdimõistetud valimistel osaleda. Raport ei käsitle kitsamalt kinnipeetavate õigust valimistel osaleda. Kuriteo raskusastmele viitabki see, et isikule on karistusena mõistetud reaalne vabadusekaotus. Veneetsia komisjoni valimiste heade tavade koodeksi osas jääb kohus Riigikohtu otsuse põhjenduste juurde (p 19), arvestades käeoleva otsuse punktides 11-13 toodud põhjendusi.
  1. EIÕK lisaprotokolli nr 15 (24.06.2013) osas leidis Riigikohus 02.10.2013 otsuse nr 3-4-1-44-13 p-s 20, et Eesti ei ole seda ratifitseerinud ning järelikult ei saa selles sätestatu olla Eestile siduv. Seetõttu ei käsitlenud kolleegium seda protokolli lähemalt. Samadel põhjustel ei pea kohus ka käesolevas asjas vajalikuks seda lisaprotokolli analüüsida.
  2. ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 25 punkti b kohaselt peab igal kodanikul ilma mis tahes diskrimineerimiseta ja põhjendamata kitsendusteta olema õigus ja võimalus hääletada ja olla valitud kehtivatel korralistel valimistel, mis korraldatakse üldise ja võrdse valimisõiguse alusel salajase hääletamise teel ja mis kindlustavad valijate tahte vaba väljenduse. Riigikohus leidis 02.10.2013 otsuse nr 3-4-1-44-13 p-s 23, et kandideerimisõiguse piirang kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel ei ole paktiga vastuolus, kuna tegemist ei ole diskrimineeriva tingimusega. Kohus leiab, et ka hääletamisõiguse piirang kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel ei ole paktiga vastuolus ega kaebajat diskrimineeriv käesoleva otsuse p-des 11-13 toodud põhjendustel. Samuti jääb kohus Riigikohtu 02.10.2013 otsuse nr 3-4-1-44-13 p-s 24 toodud järelduse juurde, et ÜRO Inimõiguste Komitee
  3. juuli
  4. a üldine selgitus nr 25 ei ole siduv dokument. Ka üldises selgituses tuuakse välja, et piirang peab olema objektiivne ja põhjendatud. Kohus jääb piirangu põhjendatuse osas käesoleva otsuse p-des 11-13 toodud argumentide juurde.
  5. Lähtuvalt eeltoodust leiab kohus, et KOVVS §

§ 27lg 3 ei ole põhiseaduse, Euroopa Liidu ega rahvusvahelise õigusega vastuolus.

Kuna KOVVS §

§ 27lg 3 kuuluvad käesolevas asjas kohaldamisele, jätab kohus R.K. kaebuse KOVVS § 30 lg 7 p 1 alusel rahuldamata. 8

(9)Kohus märgib, et kuna käesoleva otsuse peale edasikaebamisel ei ole ette nähtud erinormi, kuulub kohaldamisele HKMS § 180 lg 1 ja § 181 lg 1 ning kaebajal on õigus esitada otsusele apellatsioonkaebus ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Roos 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.