← Eesti

3-12-854/16

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-854 Otsuse kuupäev 14.11.2012 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Eduard Pavljutšenko kaebus Viru Vangla 09.03.2012.a käskkirja nr 6.-3/377-D alusel kartseris veedetud aja eest kahju hüvitamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 16.10.2012 Menetlusosalised Kaebuse esitaja Eduard Pavljutšenko Vastustaja Viru Vangla Resolutsioon Edasikaebamise kord

  1. Jätta kaebus rahuldamata;
  2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
  3. detsember
  4. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik Viru Vangla 24.01.
  5. a käskkirja nr 6.-2/84-T alusel määrati kinnipeetav Eduard Pavljutšenko majandustööle E-7 osakonna koristajaks. 01.03.
  6. a ei allunud E. Pavljutšenko vanglateenistuse ametniku seaduslikele korraldustele asuda tööle E7 osakonnas (eluosakonnas koristajana). Kinnipeetava osas alustati distsiplinaarmenetlust, mille tulemusena määrati Viru Vangla 09.03.
  7. a käskkirjaga nr 6-3/377-D kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine 45 ööpäevaks. 12.03.
  8. a esitas Eduard Pavljutšenko vaide distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja nr 6-3/377D kehtetuks tunnistamiseks ja taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses käskkirja alusel 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. E. Pavljutšenko leidis, et kartserisse paigutamine on piinamine, mis on vastuolus Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Tööle määramise osas oli E. Pavljutšenko seisukohal, et tema tööle määramine on vastuolus Eesti Vabariigi Põhiseaduse §-ga
  9. Viru Vangla jättis 20.04.
  10. a vaideotsusega nr 6-12/201-4 kinnipeetava vaide ja taotluse rahuldamata. Eduard Pavljutšenko esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 09.03.
  11. a käskkirja nr 63/377-D õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks ning märkis, et kavatseb edaspidi pöörduda vangla poole ettepanekuga välja maksta rahaline kompensatsioon moraalse ja materiaalse kahju hüvitamiseks. E. Pavljutšenko palus riigilõivu tasumisest vabastamist kaebuse esitamisel. 17.08.
  12. a määrusega haldusasjas 3-12-854 jättis kohus E. Pavljutšenko kaebuse käiguta ja andis aega puuduste kõrvaldamiseks 15 päeva alates kohtumääruse kättesaamisest. Kaebajal tuli täpsustada kaebuse nõuet ehk kas ta esitab käesoleva haldusasja raames kahju hüvitamise nõude või soovib siiski Viru Vangla 09.03.
  13. a käskkirja nr 6.-3/377-D tühistamist. 28.08.
  14. a saabus Tartu Halduskohtusse E. Pavljutšenko avaldus kaebuses puuduste kõrvaldamiseks, milles ta palus kohtul tunnistada Viru Vangla 09.03.
  15. a käskkiri nr 6.-3/377-D õigusvastaseks ja vanglalt välja mõista tekitatud mittevaraline kahju 45 ööpäeva eest, mil ta viibis kartseris. 17.09.2012 .a määrusega rahuldas kohus E. Pavljutšenko menetlusabi taotluse ja vabastas ta riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-12-
  16. 17.09.
  17. a määrusega võttis Tartu Halduskohus menetlusse Eduard Pavljutšenko kaebuse Viru Vangla 09.03.
  18. a käskkirja nr 6.-3/377-D alusel kartseris veedetud aja eest kahju hüvitamise nõudes. Kaebuse põhjendused Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on õigusvastane ja selle alusel määratud 45 ööpäeva kartserikaristuse eest tuleb välja mõista mittevaraline kahju. Kaebaja viidates Eesti Vabariigi Põhiseaduse §-le 29 leiab, et kuna kõik ühingud, liidud, töötajad ja tööandjad on vabatahtlikud, ei oleks tohtinud teda tööle sundida. Kaebaja märgib, et ta ei saa olla koristaja mitte ainult psühholoogilises mõttes, vaid ka oskuste puudumise tõttu. Kaebaja arvates on koristajaks olemiseks vajalik kogemus, tahtmine ja oskus, kuid temal need puuduvad. E. Pavljutšenko on seisukohal, et enne kinnipeetava tööle määramist, tuleb ta paigutada tööliste osakonda julgeoleku tagamiseks. Kaebaja märgib, et tööhõive ja töötasu ei rahulda teda ja on seisukohal, et töötasu on väiksem kui 10% töölepingu seaduse § 29 lg 3 alusel kinnitatud minimaalpalgast. Kaebaja lisab, et tema suhtes ei ole tehtud enne tööle määramist ka mingisugust meditsiinilist läbivaatust, kuigi vangla oleks pidanud seda tegema. Samuti märgib ta, et kartseris viibimise ajal on ta 155 ööpäevaga kaotanud 15 kg, mis on põhjustatud kartseris toitlustamisest. Kartserikambris ei ole peale betooni ja raua mitte midagi ning äratus on hommikul kell 06.00, misjärel võetakse ära madrats, padi ja tekk. Seega peab inimene seisma jalgadel terve päeva. Valvurid tulevad kambrisse ning sunnivad minema koristama mustust, 2 mida nad ise on päeva jooksul tekitanud. E. Pavljutšenko on seisukohal, et sellise tegevusega on tema inimväärikust alandatud. Kaebaja viidates VangS § 651 lg-le 3 ja Riigikohtu 05.12.
  19. a otsusele 3-3-1-41-11, märgib, et kartseris viibiv kinnipeetav ei tohi liikuda vangla territooriumil. VangS § 37 lg 1 ja 2 tuleneb kinnipeetava kohustus töötada. Kaebaja selgitab, et ta tahab töötada ning on vastavasisuliste avaldustega korduvalt Tartu Vangla poole pöördunud. Lisaks märgib kaebaja, et tal on mitmeid erinevaid oskusi, kuid tööle määramine ei tohi olla vägivalla ega sundimisega ning töö peab vastama kogemustele ja oskustele. E. Pavljutšenko palub kohtul tunnistada Viru Vangla 09.03.
  20. a käskkiri nr 6.-3/377-D õigusvastaseks ja välja mõista Viru Vanglalt käskkirja alusel kartseris veedetud 45 ööpäeva eest kahju hüvitis. Vastustaja vastuväited Vastustaja esitas 27.09.
  21. a kirjaliku vastuse kaebusele, milles vaidleb kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja on seisukohal, et Viru Vangla 09.03.
  22. a käskkiri nr 6.-3/377-D on õiguspärane ja distsiplinaarkaristuse määramisel on järgitud kõiki VangS § 64 lõigetes 1, 2, 3, 4 ja 41 kehtestatud nõudeid. Läbi on viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud temapoolsest rikkumisest ja distsiplinaarmenetluse algatamisest, kaebajale on antud võimalus anda selgitusi, menetluse käik on protokollitud ja karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus on proportsionaalne toime pandud rikkumisega. Kaebaja leidis, et enne kinnipeetava töölemääramist, tuleb ta paigutada tööliste osakonda julgeoleku tagamiseks. Vastustaja märgib, et VangS § 11 lg 2 sätestab, et vanglas paigutatakse kinnipeetav kambrisse või tuppa. Justiitsministri 30.11.
  23. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSkE) § 5 lg 1 kohaselt vangla ühest või mitmest kinnipeetavate majutamiseks mõeldud hoonest või hoone osas moodustatakse osakond, kus asuvad kambrid. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tuleb osakondi ja kambreid eraldades järgida kinnipeetavate eraldihoidmise kohta kehtestatud nõudeid ja julgeoleku tagamise põhimõtteid. Seega nähtub, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust valida seda, millisesse osakonda või kambrisse teda paigutatakse, vaid otsuse paigutamise kohta teeb vangla, arvestades kõikide asjaoludega, sh vangla julgeoleku tagamisega. Kaebaja on paigutatud osakonda E7 ning vangla ei ole pidanud võimalikuks kaebaja paigutamist nn tööliste osakonda. Vastustaja selgitab, et töötavate kinnipeetavate osakond on eelkõige mõeldud isikutele, kes töötavad väljaspool oma osakonda (nt toidujagajad, köögitöölised). Kaebaja määrati tööle enda osakonna koristajana ning puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks paigutada ümber isikut, kes on määratud koristama osakond, kus ta ise paikneb. Kaebaja väidab, et tööhõive ja töötasu ei rahulda teda ning märgib, et on korduvalt pöördunud avaldustega määrata ta tööle vastavalt tema kogemustele ja oskustele. Vastustaja selgitab, et kui vanglal on pakkuda kinnipeetavale tema võimetele ja oskustele vastavat tööd VangS § 38 lg 1 mõttes, on kinnipeetav kohustatud seda tegema sõltumata sellest, kas see langeb tema vaba tahte valikuga kokku või mitte. 3 VangS § 43 lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetava töötamisel makstakse talle töötasu. Töötasu makstakse ka kinnipeetavatele, keda rakendatakse vangla majandustöödel. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kinnipeetava töötasu peab olema vähemalt 10 protsenti töölepingu seaduse § 29 lg 5 alusel kehtestatud töötasu alammäärast. Töö tasustamisel lähtutakse töö eripärast ja töötatud ajast. Samuti on märgitud, et kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse 28.11.
  24. a määrusega nr 382 vastu võetud „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise kord“ § 2 lg 1 sätestab, et ajatööaega arvestatakse tundides ning sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et täistööajaga ajatööl töötava kinnipeetava töötasu alammäär vangla pakutaval tööl on 95,87 eurot kuus. Viru Vanglas on kehtestatud töötunni tasu arvutatud selliselt, et ka kõige lühema kuu eest makstav töötasu ei läheks vastuollu määruses sätestatuga. Kõige lühemaks kuuks on veebruar, milles on 20 tööpäeva ehk 160 töötundi. Seega kuutasu 95,87 jagatud 160 töötunniga annab meile miinimumtöötasuks ühe tunni eest 0,599 eurot. Viru Vanglas makstav tunnitasu on 0,63 eurot, mis on suurem kui 0,599 eurot. Seega ei ole Viru Vangla poolt makstav töötasu üheski kuus vastuolus määruses kehtestatud miinimumiga. Kaebaja märgib, et talle ei ole tehtud meditsiinilist läbivaatust. Vastustaja märgib, et kaebusest ei nähtu, et kaebajal esineks terviseprobleeme, mis takistaksid tal töökohustust täitmast ning see viitab sellele, et kaebaja viide tervisekontrolli mitteläbimise kohta on üksnes otsitud. Eraldi tervisekontrolli läbiviimine vahetult enne tööle määramise otsustamist ei ole vajalik, sest tervisekaart annab põhjaliku ülevaate isiku tervislikust seisundist ning töövõimetust tingivad asjaolud on tõsised terviseprobleemid, mis ei saa tekkida nö üleöö. Enne kinnipeetava tööle määramise otsustamist küsitakse hinnangut isiku töövõimelisuse kohta meditsiiniosakonnast. Ka kaebaja tööle määramisel küsiti meditsiiniosakonna hinnangut ning seda enne käskkirja koostamist. 23.01.
  25. a on meditsiiniosakonna spetsilist-arst J. Kogan läbi elektroonilise registri E-kontakt andnud oma kooskõlastuse käskkirjale. Seega on tuvastatud, et kaebaja on võimeline töötama. Kaebaja väidab, et kartseris on halb toitlustamine ning ta on kaalus kaotanud 15 kilogrammi. Vastustaja selgitab, et kartserikambris toitlustamine ei erine tavakambri toitlustamisest. Vangla kinnipeetavatele koostatakse ühtne menüü lähtuvalt nende toiduenergiavajadusest ning kinni peetava isiku paiknemine ei mõjuta kinnipeetavate menüüd. Vastustaja märgib, et E. Pavljutšenko tervisekaardi andmetel ei ole ta seoses kaalu langusega meditsiiniosakonna poole pöördunud. Seega on kinnipeetava väide põhjendamata. E. Pavljutšenko leiab, et tulenevalt VangS § 651 lg-st 3 ei tohi kartseris viibiv kinnipeetav liikuda vangla territooriumil. Kinnipeetav märgib, et seda seisukohta on väljendanud ka Riigikohus 05.12.
  26. a otsuses nr 3-3-1-41-
  27. Vastustaja selgitab, et vangistuse täideviimise eesmärgiks on VangS § 6 lg 1 kohaselt kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Üheks väga oluliseks viisiks edaspidist elu õiguskuulekalt elada on vajalik omada teatud töökohustusi ja tööharjumust. Töötamise eest makstakse kinnipeetavale töötasu, mis aga omakorda tähendab seda, et kinnipeetaval on võimalik hüvitada riigile oma kuritegude sooritamisega tekitatud kahju ja parandada oluliselt vabaduses edaspidist majanduslikku toimetulekut. Seega aitab vanglas töötamine kaasa kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamisel. Vangla peab tarvitusele võtma kõik meetmed, et täita vangistuse täideviimise eesmärki ja suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele. Vastustaja on seisukohal, et VangS § 651 lg 3 piirab kinnipeetava õigust nõuda VangS § 8 lõikes 1 sätestatud võimalust liikuda vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ja ajal. 4 Nimetatud sättega on võetud kartserirežiimil olevalt kinnipeetavalt õigus nõuda vanglalt hõivatust taasühiskonnastavate tegevustega ning vaba liikumist osakonnasiseselt, kuid nimetatust ei tulene vanglale keeldu kohustada kinnipeetavat vangla tahte kohaselt viibima väljaspool kartserikambrit või kartserikambrina kasutatavat kambrit. Kaebaja märgib, et vangla kohtleb kinnipeetavat inimväärikust alandavalt. Vastustaja on seisukohal, et kinnipeetava väited on paljasõnalised ja tõendamata. Vastustaja selgitab, et inimväärikuse mõistel on oma kindel juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on tegemist äärmiselt tõsiste rikkumiste korral. Euroopa Inimõiguste kohus on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks tegevust inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. Inimväärikuse alandamisena on kvalifitseeritud näiteks täielik sotsiaalne isolatsioon (EIK otsus asjas Messina v Itaalia (nr2) 28.09.
  28. a) või kolmeks kuuks isiku paigutamine pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimalusteta (EIK otsus asjas II v Bulgaaria, 9.06.
  29. a). Sellised olukorrad on käsitatavad inimväärikuse alandamisena. Käesoleval juhul ei ole vangla kinnipeetava inimväärikust alandanud. Vastustaja leiab, et kuna käesoleval juhul kandis isik karistust kehtiva õiguspärase käskkirja alusel, siis ei saa isikule olla tekkinud kahju, mille väljamõistmist ta saaks nõuda. Samuti ei ole Viru Vangla kartseri tingimused sellised, et kinnipeetava inimväärikus oleks alandatud ning oleks põhjendatud kahju hüvitamine. Lähtudes eeltoodust palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata ja kohtukulud kaebaja kanda. Kohtu seisukoht Käesolevas asjas on Viru Vanglas kinni peetav isik Eduard Pavljutšenko esitanud kohtule HKMS § 37 lg 2 p 4 kohaselt hüvitamiskaebuse ning taotleb Viru Vangla 09.03.
  30. a käskkirja nr 6.-3/377-D alusel kartseris veedetud aja eest kahju hüvitamist kuna leiab, et tegemist on õigusvastase käskkirjaga ning arvestatud ei ole asjaolu, et E. Pavljutšenko ei keeldunud tööle asumisest, vaid selgitas, et soovib tööd vastavalt enda oskustele. Kaebaja ei vaidlusta 09.03.
  31. a käskkirja nr 6.-3/377-D õiguspärasust seoses distsiplinaarmenetlusega ja VangS § 64 kohaldamisega. Ta vaidlustab seda, et teda ei paigutatud enne tööle määramist tööliste osakonda ning kuna ta asus kartseris, siis ei olnud vastustajal õigust määrata teda tööle, sealhulgas osakonda, kus ta ise viibib. Samuti ei ole kaebaja rahul tööhõivega ja töötasuga ja leiab, et vastustaja on kohustatud määrama teda tööle vastavalt tema erialale, kogemustele ja oskustele. Kaebaja leiab, et enne tööle määramist ei tehtud talle meditsiinilist läbivaatust. Ülaltoodud põhjustel leiab kaebaja, et tema inimväärikust on alandatud ja ta nõuab seoses sellega kahju hüvitamist. Kohus annab hinnangu kaebaja väidetele lähtudes toimiku materjalidest ja protsessiosaliste selgitustest ning võttes arvesse tõendeid kogumikus, leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele alljärgnevatel põhjustel. Kaebaja on Viru Vangla 24.01.
  32. a käskkirjaga nr 6.-2/84-T määratud tööle finants-ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks, E-7 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana alates 26.01.
  33. a kuni 25.04.
  34. a tunnitasuga 0,63 eurot vastavalt töötatud tundidele. Ta on 5 korduvalt keeldunud tööle asumast ja teda on korduvalt tööle asumisest keeldumise tõttu distsiplinaarkorras karistatud. On tuvastatud, et kaebajale oli tööle asumise korraldus antud kehtiva käskkirja alusel ja ta oli kohustatud alluma vanglaametniku seaduslikule korraldusele. Kinnipeetava töökohustus tuleneb VangS § 37 lg-st 1 ja kaebaja puhul ei esine asjaolusid, mis vabastaksid ta töökohustusest VangS § 37 lg 2 alusel. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et enne tööle määramist oli vastustaja kohustatud paigutama teda tööliste osakonda julgeoleku tagamiseks. Lähtudes VangS § 11 lg 2 ja VSkE § 5 lg 1 ja lg 2 ei ole kaebajal subjektiivset õigust valida osakonda või kambrit. Viru Vanglas töötavate kinnipeetavate osakond on ette nähtud eelkõige kinnipeetavatele, kes töötavad väljaspool oma osakonda (nt toidujagajad, köögitöölised). Kaebaja määrati koristajana tööle osakonda, kus ta ise paikneb ja ta ei ole andnud mõistlikku põhjendust ega tõendanud, miks teda oleks olnud vaja paigutada koristamise tõttu teise osakonda ning kuidas tema julgeolek oleks sattunud ohtu, kui ta oleks koristustöid teinud samas osakonnas, kus ta ise paikneb. Põhiseaduslik alus kinnipeetava töökohustuseks tuleneb PS § 29 lõikest
  35. VanS § 37 lg 1 piirab kinnipeetava õigust valida endale meelepärast tööd. Kui vangla pakub kaebajale tööd lähtudes VangS § 38 lõikest 1, siis on kaebaja kohustatud seda tööd tegema. Koristaja töö ei nõua erilisi teadmisi ja oskusi ning vastustaja pakkus kaebajale sellist tööd. Vastustaja ei ole kohustatud andma kaebajale tööd tema valiku ja tahte järgi. Kaebajale oli määratud töötasu vastavalt VangS § 43 lg 1 ja lg
  36. Talle oli määratud töötasu vastavalt Vabariigi Valitsuse 28.11.
  37. a määrusele nr 382 „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise kord“ ja kohus aktsepteerib vastustaja poolt arvestatud töötasu 0,63 eurot tunni eest, sest see on suurem kui kinnipeetava miinimumtöötasu (0,599 eurot). Vastavalt VangS § 53 lg 1 on kaebajale vajaduse korral tagatud vangla poolt meditsiiniline abi. Meditsiiniosakond ei leidnud, et kaebaja suhtes oleks vaja teostada tervisekontroll vahetult enne tööle määramise otsustamist. Kaebaja tervisekaardi andmete põhjal ei olnud tal vastunäidustusi töötamiseks ja ta ei ole enne tööle määramist kaevanud oma tervise üle. Tööle määramisel küsiti meditsiiniosakonna hinnangut kaebaja tervise kohta ja 23.01.
  38. a (enne käskkirja koostamist) andis meditsiiniosakonna spetsialist-arst J. Kogan oma kooskõlastuse kinnipeetava tööle määramiseks ja seega on tuvastatud, et kaebaja oli võimeline töötama. Kaebaja ei ole pöördunud meditsiiniosakonna poole seoses kaalu langemisest tekkinud oletatava töövõimetusega. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et kartseris viibival kinnipeetaval ei ole õigust liikuda vangla territooriumil ja seega teda ei saa tööle määrata. Vanglal on õigus suunata kinnipeetav õiguskuulekale teele ja võtta tarvitusele kõik meetmed lähtudes kinnipeetava kohustusest tööd teha ja kanda distsiplinaarkaristust. Kinnipeetaval, kes asub kartseris, ei ole õigust nõuda töötamist (töö kui soodustus), kuid vangla ei ole ilmtingimata kohustatud mitte rakendama kinnipeetavat tööle, kui ta asub kartseris. Sellele järeldusele asus kohus Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-41-11 alusel. Majandustöödele määramise näol ei ole tegemist soodustusega, see on kinnipeetava kohustus ja tema nõusolekut selleks vaja ei ole. 6 Kaebaja väitis, et koristajaks olemiseks on vaja tahtmist, kogemusi ja oskusi, kuid need tal puuduvad. Kaebaja ei asunud tööd tegema ja seega on tema väide, et ta ei oska koristaja tööd teha, paljasõnaline. Kohus teeb sellest järelduse, et isegi kui kaebajal oleks kogemused ja oskused, puuduks tal tahtmine koristada ja seega on ilmselge, et kaebaja põhimõtteliselt ei soovi teha majandustööd. Ülaltoodu alusel leiab kohus, et kaebaja kandis karistust õiguspärase käskkirja alusel ja seega puudub tal õigus nõuda kahju hüvitamist. Kaebaja leidis, et vangla kohtleb kartseris kinnipeetavat inimväärikust alandavalt. Kartserikambris on betoon ja raud, äratus kell 06.00 ja kuni hilisõhtuni on kinnipeetav jalgadel ja madrats, padi ja tekk antakse ainult ööseks ning kambrisse sisenenud vanglaametnikud sunnivad teda koristustöid tegema ajal, kui ta kavatseb minna magama. Kaebaja väited ei vasta tõele. Korraldus asuda tööle oli antud kell 09.40 suuliselt korrektses vormis. Kartseris on VSkE § 7 lg 4 märgitud sisustus, seal on päevaks ülestõstetavad ja seina külge kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad lavatsid ning samuti istekoht ja kaebajal on võimalik seda kasutada. Inimväärikuse mõistel on kindel juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on tegemist äärmiselt tõsiste rikkumiste korral. Käesolevas asjas ei ole kohus tuvastanud kaebaja inimväärikuse alandamist, vastustaja toimingud olid õiguspärased ja seega kaebus ei kuulu rahuldamisele. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega ole esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumente. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Tamara Hristoforova Kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.