KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 02.12.2013, Tallinn Haldusasja number 3-13-641 Haldusasi J.S.i kaebus Tallinna vanglalt mittevaralise kahju väljamõistmise nõudes. Menetlusvorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja J.S. ning vastustaja Tallinna vangla seaduslik esindaja Rait Kuuse. RESOLUTSIOON 1.Jätta J.S.i kaebus rahuldamata. 2.Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle avalikult teatavaks tegemisest arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kaebuse kohaselt on kinnipeetav J.S.ile tekitatud Tallinna vangla poolt mittevaraline kahju sellega, et vangla avas tema kirjad, mis olid määratud tema advokaadile/kaitsjale. Lisaks kaebuse esitaja väidab, et vangla ei lahendanud tema kahju hüvitamise nõudeid tähtaegselt. Vastustaja selgitab, et ekslikult avas kirjad, kuna ümbrikele oli saatja nimi ja aadress märgitud väikeses loetamatus käsikirjas ning neil puudus viide sellele, et kirjad on saabunud advokaadibüroost. Vastustaja kinnitusel vangla ei avanud kaebuse esitajale advokaadibüroost saabunud kirju mitte selleks, et kaebuse esitajat alandada või tekitada talle mingeid üleelamisi, vaid tegemist oli vangla eksliku tegevusega, mille tingis advokaadibüroole viitavate kannete puudumine ning saatja aadressi loetamatust kirjas märkimine ning kuna kirjad avati kaebuse esitaja juuresolekul ja kirjade sisuga vangla ei tutvunud, siis vastustaja arvates ei saa antud juhul rääkida ka sõnumisaladuse rikkumisest. Vastustaja vabandas kaebaja ees, kuid kaebaja leiab, et sellest ei piisa ning nõuab mittevaralise kahju hüvitamist rahas 13.11.12 ja 17.01.13 saabunud kirjade avamise eest, iga kirja eest 1200 eurot (veel kahe kirja osas toimub teine kohtumenetlus). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja: Kaebuses vaidlustatakse asjaolu, et Tallinna vanglas avas kirjavahetuse eest vastutav vanglaametnik advokaadibüroolt J.S.i nimele 13.11.12 ja 17.01.13 saabunud kirjad ja otsis need läbi. Tallinna vangla tunnistas kirjalikes vastustes nr 5-18/20654-2 ja 5-18/2357-3 seda tõika ning vabandas. Kuid kaebaja ei ole kirjaliku vastuse ega vabandamisega nõus ning nõuab seaduslikul alusel rahalist hüvitist kahe eelnimetatud kirja avamise eest. Kaebuse esitaja lisab, et kuna vangla on advokaadibüroost saabunud kirju avanud süstemaatiliselt (veel kahe kirja osas toimub teine kohtumenetlus), siis ei piisa vabandamisest ning talle tuleb tekkinud mittevaraline kahju hüvitada rahas. Kaebuse täpsustuses J.S. kinnitab, et kaebuses vaidlustatakse just nimelt 13.11.12 ja 17.01.13 kuupäevadel ebaseaduslikult advokaadi/kaitsja kirjade avamist ning iga kirjavahetuse eest vastutava ametniku poolt ebaseaduslikult avatud ja läbiotsitud kirja eest nõuab kaebaja 1200 eurot. Lisaks kaebuse esitaja märgib, et ta ei ole rahul ka sellega, et vangla ei lahendanud tema kahju hüvitamise nõudeid tähtaegselt. Vastustaja: Tallinna vangla teada, et jääb kõigi seni antud seisukohtade juurde ning rõhutab, et avas J.S.ile saabunud kirjad ekslikult, kuna ümbrikele oli saatja nimi ja aadress märgitud väikeses loetamatus käsikirjas ning neil puudus viide sellele, et kirjad on saabunud advokaadibüroost. Tallinna vangla tunnistas juba kohustusliku kohtueelse menetluse käigus, et vangla tegevus kaebuse esitajale advokaadibüroost saabunud kirjade avamisel oli õigusvastane. Samas arvestas vangla kirjade avamise põhjusega ning sellega, et kuna vanglaametnikel ei olnud võimalik tuvastada kirjade saatjat, siis tuli need kirjad keelatud ainete ja esemete vanglasse sattumise välistamiseks kontrolliks avada. Vastustaja rõhutab, et vangla ei avanud kaebuse esitajale advokaadibüroost saabunud kirju mitte selleks, et kaebuse esitajat alandada või tekitada talle mingeid üleelamisi, vaid tegemist oli vangla eksliku tegevusega, mille tingis advokaadibüroole viitavate kannete puudumine ning saatja aadressi loetamatust kirjas märkimine. Kuna kirjad avati kaebuse esitaja juuresolekul ja kirjade sisuga vangla ei tutvunud, siis ei saa antud juhul rääkida ka sõnumisaladuse rikkumisest. Eeltoodust lähtuvalt leiab Tallinna vangla, et ei ole 2 kaebuse esitaja õigusi riivatud nii intensiivselt, et see õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Lisaks märgib vastustaja, et Riigikohus on asjas nr 3-3-1-43-11 tehtud otsuse punktis 18 leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Kuigi Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 näeb ette mittevaralise kahju hüvitamist rahas, on kolleegiumi senises praktikas (11.12.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-80-09 p 12; 05.11.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-44-06 p 14) kahjunõude rahuldamise ulatuse osas leitud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega põhjustatud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Käesoleval juhul on vangla tunnistanud oma õigusvastast tegevust ning kaebuse esitaja ees vabandanud. Kaebuse esitaja esitas Tallinna vanglale 16.01.2013 ja 18.01.2013 võõrkeelsed pöördumised, mis tuli enne menetlusse võtmist edastada kooskõlas VSkE § 491 lg-ga 1 tõlkebüroole tõlkimiseks. Võõrkeelsete pöördumiste näol ei olnud tegemist nõuetekohaste kahju hüvitamise nõuetega ning seetõttu hakkas RVS § 18 lg 1 kohaselt tähtaeg kulgema alates hetkest, mil tõlgitud pöördumised vanglasse saabusid, so alates 29.01.
- Kuna kahju hüvitamise nõuete menetlemise tähtaeg saabus nädalavahetusel, siis lükkus tähtaeg esimesele tööpäevale, mis oli 01.04.
- Võttes arvesse, et Tallinna vangla lahendas kaebuse esitaja kahju hüvitamise nõuded 01.04.2013, siis oli tegemist tähtaegselt lahendatud menetlustega. Eeltoodust nähtub, et kaebuse esitaja väide, et tema kahju hüvitamise nõuete lahendamise tähtajad saabusid 16.03.2013 ja 18.03.2013 on väär ning vangla on tema nõuded lahendanud tähtaegselt. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjaliku seletusega, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: Avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud Riigivastutuse seaduses (edaspidi RVS). RVS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada. RVS §-s 9 on sätestatud mittevaralise kahju hüvitamine, mille lõike 1 kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama sätte lõige 2 näeb ette, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Vangistusseaduse (VangS) § 29 lg 4 keelab kontrollida kinnipeetava kirju ja telefonikõnesid kaitsjale, advokaadist esindajale, prokurörile, kohtule, õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumile. VSkE § 50 lg 2 kohaselt Vangistusseaduse § 29 lõikes 4 ja §-s 107 sätestatud isikutelt ja ametiasutustelt kinnipeetavale saabunud kiri antakse kinnipeetavale allkirja vastu viivitamata kätte suletud ümbrikus. Vastustaja kohtule antud selgituse kohaselt kuigi VangS § 29 lg 4 keelab otsesõnu kontrollida vaid kinnipeetava poolt kaitsjale saadetud kirju, laieneb nimetatud keeld VSkE § 50 lg 2 alusel 3 ka kaitsjalt saadud kirjadele. Nimetatud sätteid süstemaatiliselt tõlgendades ning advokaadi konfidentsiaalsuskohustuse tagamiseks on otstarbekas tõlgendada VangS § 29 lg 4 ja VSkE § 50 lg koosmõjus nii, et kaitsjalt saadud kirjade konfidentsiaalsuse nõue ja suletult kinnipeetavale edastamise kohustus laieneb ka advokaadist esindaja kirjadele. Seega väidab vastustaja, käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et Tallinna vangla tegevus kaebuse esitajale 13.11.2012 ja 17.01.2013 advokaadibüroost saabunud kirjade avamisel oli õigusvastane ning vangla on seda ka kohtueelses menetluses tunnistanud, sh kaebaja ees vabandanud. Tallinna vangla kinnitas kohtule, et advokaadibüroost saabunud kirjad avati seetõttu, et ümbrikele oli saatja nimi ja aadress märgitud väikeses loetamatus käsikirjas ning nendel puudus viide sellele, et kiri on saabunud advokaadibüroost. Nimetatud põhjusel arvas kirjadega tegelev vanglaametnik, et tegemist ei ole ametiasutusest saabunud kirjadega ning tal lasuva kohustuse tõttu, tuli kontrollida ega need kirjad ei sisalda vanglas keelatud aineid ja esemeid. Seega nähtub eeltoodust, et vangla õigusvastane tegevus ei olnud tingitud eesmärgist alandada kaebuse esitaja väärikust või rikkuda sõnumisaladust, vaid sellest, et saabunud kirjadel puudusid viited selle kohta, et need on saabunud advokaadibüroost. Kohus nõustub vastustaja poolt väidetuga. Tallinna vangla väitel kirjade avamisega ei rikutud sõnumisaladuse kaitset. VangS § 29 lg 1 annab vanglale õiguse kontrollida kirja, et selles ei oleks keelatud esemeid. Kirja kontrollimise õigusest ei tulene vanglale õigust tutvuda kirja sisuga (selles sisalduva sõnumiga). Antud juhul avas vangla ekslikult kaebuse esitajale advokaadibüroost saabunud kirjad selleks, et kontrollida ega need ei sisalda keelatud esemeid ja aineid. Oluline on seejuures märkida, et kirjad avati kaebuse esitaja juuresolekul ja kirjade sisuga vangla ei tutvunud. Kohus nõustub vastustajaga, et kuigi vangla enda kinnitusel oli nende tegevus õigusvastane vaidlusaluste kirjade avamisel õigusvastane, ei ole leidnud tõendamist fakt, et vangla tegutses taotluslikult eesmärgiga kaebuse esitajat alandada/alavääristada või tekitada talle mingeid üleelamisi vms. VangS § 4¹ lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas viibimisega. Kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et kuigi inimväärikuse tagamisel tuleb arvestada subjektiivseid mõjusid, ei saa inimväärikuse põhimõttega vastuolus olevaks lugeda mistahes haldusakti või toimingut, mille adressaat leiab, et sellega rikutakse tema väärikust. Väärikust alandavaks saab lugeda üksnes sellist toimingut, mis kahjustab isiku olukorda ebaproportsionaalselt taotletava legitiimse eesmärgiga või mis toob kaasa isiku põhiõiguste moonutamise. Samas ei asetu väärikuse alandamise alla igasugused hingelised läbielamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Kohus märgib, et vangla ei avanud kaebuse esitajale advokaadibüroost saabunud kirju mitte selleks, et kaebuse esitajale tekitada emotsionaalseid pingeid- üleelamisi/kannatusi, vaid tegemist oli vangla eksliku tegevusega, mille tingis advokaadibüroole viitavate kannete puudumine ning saatja aadressi loetamatust kirjas märkimine, mille eest on ka kaebaja ees vabandatud. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole kaebuse esitaja J.S.i õigusi riivatud nii intensiivselt, et see õigustaks temale rahalise hüvitise väljamõistmist. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-43-11 otsuse punktis 18 leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muuhulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. 4 Kohtupraktikas kahjunõude rahuldamise ulatuse osas on leitud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega põhjustatud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et vangla on tunnistanud oma õigusvastast tegevust ning kaebuse esitaja ees vabandanud. Kohus ei ole tuvastanud vastustaja poolt tähtaja rikkumist J.S.i kahjunõuete läbivaatamisel ning leiab, et vangla on tema nõuded lahendanud tähtaegselt. Kohus nõustub Tallinna vangla sellekohaste põhjendustega, mida üle kordama ei hakka. Kohus kokkuvõtvalt leiab, et kaebaja poolt esitatud rahalise hüvitise nõue ei ole põhjendatud. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Elle Kask Kohtunik 5