) §-s 35 lg 1 p 11-16 nimetatud isikuandmed. 10.10.2012.a. kirjaga nr 2-7/12-264/1 edastas HTM 28 lehel kokkuvõtte vene õppekeelega koolide direktorite poolt tehtud kokkuvõtetest eestikeelsele aineõppele üleminekul, keeldus aga edastamast koolide poolt saadetud materjali, kuna see on küsitud sisemise analüüsi tarbeks konfidentsiaalsusklausliga. 5.11.2012.a. Andmekaitse Inspektsioonile(AKI) vaideotsusega nr 2.1-3/12/1500 jäeti J.Ossinovski poolt HTM-i teabe väljastamisest keeldumise peale esitatud vaie rahuldamata. Otsuse kohaselt ei saa Riigikogu liige parlamentaarse kontrolli teostamiseks küsida teavet
-s sätestatud korras.
järgi on seaduse eesmärk tagada üldiseks kasutamiseks mõeldud teabele avalikkuse ja igaühe juurdepääsu võimalus, lähtudes demokraatliku ja sotsiaalse õigusriigi ja avatud ühiskonna põhimõtetest ning luua võimalused avalikkuse kontrolliks avalike ülesannete täitmise üle. Riigikogu liikme õigus saada teavet tuleneb Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse (RKTS) §-st 147, mitte
-st. RKTS § 147 lg 1 kohaselt võib Riigikogu liige esitada kirjalikult küsimuse Vabariigi Valitsusele või selle liikmele, Eesti Panga Nõukogu esimehele, Eesti Panga presidendile, riigikontrolörile ja õiguskantslerile selle organi või ametiisiku võimkonda kuuluva üksikküsimuse kohta teabe saamiseks. Praegusel juhul on Riigikogu liige esitanud küsimuse teabe saamiseks HTM-le, s.t. haridus- ja teadusministrile, kes on Vabariigi Valitsuse liige vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse §-le 3 lg 1 p 2. Kui isik küsib Riigikogu liikmena Vabariigi Valitsuse liikmelt teavet, ei saa niisugust pöördumist käsitada teabenõudena
-i tähenduses. Riigikogu liiget ei saa sellises olukorras pidada
mõttes igaüheks, kellele tuleb tagada juurdepääs üldiseks kasutamiseks mõeldud teabele ja luua võimalus kontrolliks avalike ülesannete täitmise üle. Seadusandliku võimu ülesanne on täidesaatva võimu järelvalve ja kontroll. Riigikogu liikmel on seadusest tulenevad õigused ja kohustused, mille täitmiseks on RKTS §-s 147 ette nähtud kirjalike küsimuste esitamise võimalus Vabariigi Valitsuse liikmetele.
ei laiene vaidlustele, mis tekivad RKTS §-s 147 sätestatud õiguse teostamisel, mistõttu puudub AKI-l võimalus vastavate vaiete menetlemiseks. Sarnased erinormid teabe küsimiseks on ette nähtud ka näiteks õiguskantslerile(õiguskantsleri seaduse § 28) ja riigikontrolörile(riigikontrolli seaduse § 43), kellele samuti
-i ei kohaldata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palus kohtumenetluse alguses tühistada AKI vaideotsus ja kohustada HTM-i väljastama kaebajale 3.10.2012.a. teabenõudes nõutud teavet. Kui HTM kohtumenetluse käigus kohtumisel kaebajaga 25.02.2013.a. teatas, et soovitud teavet pole võimalik kaebajale edastada, sest see on pärast töötlemist kustutatud, täiendas kaebaja oma kohustamisnõuet ning palub teha HTM-le ettekirjutus nõutud teave taastada kas arvutisüsteemi kõvakettakoopiatelt, koolijuhtidelt nende vastuseid uuesti küsides või muul tarvilikul viisil ning seejärel edastada kaebajale.
lg 1 keelab tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks teabevaldaja töö või tööedukuse aruandeid ja andmeid ülesannete täitmise kvaliteedi ja juhtimisvigade kohta(p 5) ning riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt või nende tellimisel tehtud uuringute ja analüüside tulemusi, kui andmete avalikustamine ei ohusta riigikaitset või riiklikku julgeolekut(p 8). Teabevaldaja ei saa lähtuda ametniku konfidentsiaalsuse kokkuleppest koolijuhtidega, millist erandit
ette ei näe ning mis takistab avalikkuse kontrolli ametiasutuse tegevuse üle. Väär on AKI seisukoht, et Riigikogu liiget ei saa pidada igaüheks
mõttes ning ametiasutused pole kohustatud täitma Riigikogu liikme teabenõuet.
-i eesmärgiks on tagada avalikkuse ja igaühe ligipääs üldiseks kasutamiseks mõeldud teabele, lähtudes demokraatliku ja sotsiaalse õigusriigi ja avatud ühiskonna põhimõtetest ning luua võimalused avalikkuse kontrolliks avalike ülesannete täitmise üle.
lg 2 rõhutab, et teabele juurdepääs tuleb tagada igaühele võimalikult kiirel ja hõlpsal viisil.
§-st 14 nähtub nimetatud normi absoluutsus, kuna teabenõude esitamise õigus on lisaks füüsilistele isikutele ka asutustel ja juriidilistel isikutel. Sõltumata sellest, kas kaebaja esitas teabenõude eraisikuna või Riigikogu esindajana ei sea
, RKTS ega ükski teine seadus piiranguid Riigikogu liikme õigusele teabenõude korras teavet saada. RKTS-i alusel ainult Riigikogu liikmele antavad parlamentaarse kontrolli vahendid lisanduvad
-ga tagatud igaühe õigusele saada üldiseks kasutamiseks mõeldud teavet, kuid ei välista teineteist. 2 AKI viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-55-04 on asjakohatu, kohaliku omavalitsuse korralduse seadus(KOKS) reguleerib ära, kuidas kohaliku omavalitsuse liige võib kohaliku omavalitsuse asutuselt teavet saada ning seetõttu pole vaja
-i laiendada kohaliku omavalitsuse liikmetele. Õiguskantsleri seaduses ja riigikontrolli seaduses on aga vastavate ametiisikute õigused teabe saamiseks hoopis ulatuslikumad kui
-s, mistõttu
-i laienemine neile pole vajalik. Riigikogu liikmetel aga selline eriseadus puudub, RKTS-s on ära toodud ainult kaks viisi kirjaliku küsimuse või arupärimise vormis -, kuidas Riigikogu liige saab ministritelt ja teistelt kõrgetelt avalikelt teenistujatelt seisukohti küsida. RKTS ei piira aga mitte kuidagi Riigikogu liikme teabenõude esitamise õigust. Vastustaja AKI palub jätta kaebus rahuldamata, esitades lisaks kaevatud vaideotsuses toodule järgmised põhjendused. Kõnealune teabenõue on saadetud Riigikogu liikme kirjaplangil, kaebaja on sellele alla kirjutanud Riigikogu liikmena ning põhjendanud teabe nõudmist parlamentaarse kontrolli teostamise vajadusega. Kahtlemata on Riigikogu liikmeks oleval isikul väljaspool parlamendisaadiku tööülesandeid õigus küsida teavet
-i alusel, kuid parlamentaarse kontrolli teostamiseks ta seda teha ei saa, vaid peab teavet küsima erikorras RKTS § 147 lg 1 alusel. Ka Riigikohtu halduskolleegium on 4.11.2004.a. otsuses nr 3-3-1-55-04 leidnud, et olukorras, kus informatsiooni saamise õigus on reguleeritud eriseadusega,
kohaldamisele ei kuulu. Kui isik küsib kohaliku omavalitsuse ametiasutuselt teavet sama omavalitsusüksuse volikogu liikmena, ei saa seda käsitleda teabenõudena
-i tähenduses. Volikogu liiget ei saa sellises olukorras pidada igaüheks
mõttes, kellele tuleb selle seaduse alusel tagada juurdepääs üldiseks kasutamiseks mõeldud teabele ja luua võimalus kontrolliks avalike ülesannete täitmise üle. Kohaliku omavalitsuse volikogu liikmel on seadusest tulenevad õigused ja kohustused, mille täitmiseks on ette nähtud juurdepääs teabele kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-s 26, mis sätestab, et volikogu liikmel on õigus saada volikogu ja valitsuse õigusakte, dokumente ja muud teavet ning oma kirjalikule küsimusele vastus valla- või linnavalitsuselt või valla või linna ametiasutuselt 10 tööpäeva jooksul küsimuse esitamisest arvates. Suhted, mis tekivad kohaliku omavalitsuse volikogu liikme ja kohaliku omavalitsuse organi vahel teabe taotlemisel, ei ole oma iseloomult haldusõiguslikud, vaid tegemist on omavalitsuse sisesuhetega. Riigikohtu seisukoht on kohaldatav ka praeguse vaidluse puhul. Nii kohalik omavalitsus kui ka riik on avalik-õiguslikud juriidilised isikud koos eraldiseisvate organitega, milleks kohalikul omavalitsusel on volikogu, valitsus ja muud ametiasutused, riigil Riigikogu, valitsus ja muud ametiasutused. Mõiste „sisesuhe“ Riigikohtu lahendis ei tähenda, et kohaliku omavalitsuse tasandil oleks teabevahetus võrreldes riigi tasandiga eriliselt korraldatud – nagu oleks seal kõik üks suur asutus. Ka kohaliku omavalitsuse tasandil tekib igal asutusel oma avalik teave, mida ta võib sama omavalitsuse teisele asutusele väljastada üksnes siis, kui viimasel on teabe saamiseks seadusest tulenev õigus. Seega viitas Riigikohus oma lahendis sisesuhtele kui ühe avalik-õigusliku juriidilise isiku organite vahelisele suhtele, eristades seda avaliku võimu ja eraisiku vahel tekkivast haldusõiguslikust suhtest. Sarnaselt kohaliku volikogu-vallavalitsuse eriregulatsiooniga on seadusandja teatud juhtudel kehtestanud erireeglid teabevahetuseks ka Riigikogu liikmele(RKTS § 147 lg 1), õiguskantslerile(õiguskantsleri seaduse § 28) ja riigikontrolörile(riigikontrolli seaduse § 43). Samuti on teabe küsimise erikord ette nähtud kõikvõimalikes menetlusseadustikes. Näiteks on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ja muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud(haldusmenetluse seaduse § 38 lõige 1). Niisugune erikord Riigikogu liikmele kehtib juhul, kui teavet küsitakse RKTS § 147 lg 1 alusel Vabariigi Valitsuselt või selle liikmelt, Eesti Panga Nõukogu esimehelt, Eesti Panga presidendilt, riigikontrolörilt ja õiguskantslerilt.
lg 2 p 4 järgi ei kuulu
kui üldseadus kohaldamisele eriregulatsiooniga kaetud ulatuses, seega ülejäänud asutustelt ja isikutelt saab Riigikogu liige küsida teavet
-s sätestatud korras. Praegusel juhul on kaebaja küsinud teavet HTM-lt kui Vabariigi Valitsuse liikmelt. Avaliku teabe saamise õigus on tuletatud põhiseaduse(PS) §-s 44 sätestatud üldisest informatsiooniõigusest. Nii nagu mitmed teisedki põhiõigused, on ka informatsiooniõigus igaühe õigus, 3 mille kandjaks võib olla nii füüsiline kui juriidiline isik. Põhiõiguste kaitse ei laiene aga riigile ega muudele avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele. Riigikogu kui riiklik institutsioon ei saa olla põhiõiguste kandjaks. Riigikogu õigus küsida parlamentaarse kontrolli teostamiseks informatsiooni Vabariigi Valitsuse liikmetelt on reguleeritud erinormidega RKTS-s. Kuna AKI-l puudub pädevus lahendada eriseadustega reguleeritud teabe nõudmise üle tekkinud vaidlusi, jättis vastustaja kaebaja vaide rahuldamata pädevuse puudumise tõttu, vaiet sisuliselt lahendamata. Seega pole AKI mingil moel võtnud sisulist seisukohta selles osas, kas HTM pidi kaebajale küsitud teabe väljastama või mitte. Vastustaja HTM palub jätta kaebus rahuldamata. 3.10.2012.a. teabenõudes kirjeldatud andmete edastamiseks kaebajale polnud seadusest tulenevat kohustust. HTM pole küll teabe andmisest keeldumisel viidanud ühelegi õigusnormile, kuid on põhjendanud, miks polnud võimalik andmeid edastada. Vastavalt
§-le 3 lg 1 on avalik teave mis tahes viisil ja mis tahes teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teave, mis on saadud või loodud seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud avalikke ülesandeid täites. Teabe dokumenteerimine eeldab kindla toimingu tegemist, milleks võib olla kehtestamine, kinnitamine, registreerimine või muu ametlik toiming. Kõnealuse informatsiooni on HTM saanud koolijuhtidelt tagasisidena, et ministeerium saaks ülevaate vene õppekeelega koolide hetkeolukorrast, mis aitaks hinnata eestikeelsele õppele ülemineku protsesse gümnaasiumiastmes ning planeerida vajalikke tegevusi õpilaste, õpetajate ja koolijuhtide valmisolekuks eestikeelsele õppele üleminekule. Teave on kogutud ja koondatud informaalsete vestluste ja kirjavahetuse käigus ning seda on kasutatud üksnes abistava alusmaterjalina vajalike analüüside koostamiseks ja hetkeolukorra fikseerimiseks, mistõttu HTM pole pidanud vajalikuks saadud teavet dokumenteerida. Seega pole koolijuhtidelt saadud informatsiooni näol tegemist avaliku teabega
-i mõttes. Ühestki õigusaktist ei tulene niisuguse info dokumenteerimise kohustust. Vastustaja on analüüsinud saadud teavet ja teinud sellest põhjaliku üldistatud kokkuvõtte, mis on HTM-s dokumenteeritud ja avalikuks teabeks tunnistatud ning ka kaebajale teabenõude korras väljastatud. Koolijuhtidelt andmete küsimise eesmärk oli suunata koole tegema analüüse ja kõik koolid tegid seda väga erinev moel, mistõttu süstemaatilise analüüsi tegemine nende andmete põhjal polnud võimalik ning see polnud ka HTM-i eesmärk. Andmed olid vajalikud vaid ministeeriumi enda tööprotsessi koordineerimiseks ning andsid koos nende alusel tehtud kokkuvõttega vastustajale piisava info selle kohta, missugune kool on millisel tasemel ja kes millist abi vajab. Vastavalt saadud infole kavandas HTM oma selle aasta tegevused ning peale andmete läbitöötamist kustutas need, säilitades ainult andmete kokkuvõtte. Vaidlusaluse teabe taastamine arvutisüsteemis pole enam võimalik, sest vastavalt ministeeriumi IT-eeskirjale hoiab HTM andmete varukoopiaid maksimaalselt kuni 3 kuud ning varukoopiaid tehakse ainult serverites ja võrguketastel olevatest andmetest. Töötajate arvutites olevatest andmetest varukoopiaid ei tehta, s.t. et olukorras, kus töötaja on oma e-posti kustutanud, pole selle taastamine tema arvutis võimalik. Ka serverist on kirjade taastamine võimalik ainult siis, kui varukoopia on olemas, s.t. pole aegunud. Üle 3 kuu vanused varukoopiad ministeerium ruumipuudusel kustutab. Koolijuhtidelt andmete uuesti küsimist ei pea ministeerium põhjendatuks, sest tööks vajaliku sisendi on HTM kogutud andmetest juba saanud ning selle samal kujul uuesti küsimiseks puudub vajadus. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus ei nõustu AKI seisukohaga, et RKTS § 147 välistab kaebaja kui Riigikogu liikme õiguse esitada HTM-le teabenõuet. AKI viidatud Riigikohtu lahend nr 3-3-1-55-04 pole praeguse vaidluse puhul kohaldatav, sest selles lahendis käsitleb Riigikohus kohaliku omavalitsuse volikogu liikme õigusi ja võimalusi küsida kohaliku omavalitsuse ametiasutuselt teavet sama omavalitsusüksuse volikogu liikmena. Riigikohus selgitab, et
ei laiene kohaliku omavalitsuse volikogu liikmele sellepärast, et KOKS §-s 26 on ette nähtud juurdepääs teabele kohaliku omavalitsuse asutuses. Riigikogu liikmele aga RKTS ega ükski teine õigusakt niisugust erikorda ette ei näe. AKI on 4 vaide lahendamisel ekslikult samastanud juriidilisest isikust HTM-i füüsilisest isikust haridus- ja teadusministriga, väites kaevatud vaideotsuses, et teabenõude esitamine HTM-le tähendab teabenõude esitamist haridus- ja teadusministrile, milleks RKTS § 147 näeb Riigikogu liikmele ette erikorra. Samale seisukohale on AKI jäänud ka kohtumenetluses, märkides vastuses kaebusele, et kaebaja on küsinud teavet HTM-lt kui Vabariigi Valitsuse liikmelt. Kohus niisuguse käsitlusega ei nõustu. Vabariigi Valitsusse kuuluvad peaminister ja ministrid(PS § 88), sealhulgas haridus- ja teadusminister(Vabariigi Valitsuse seaduse(VVS) § 3 lg 1 p 2) - seega ainult füüsilised isikud. Ministeerium, sealhulgas ka HTM, on valitsusasutus(VVS § 39 lg 3) - seega juriidiline isik. RKTS § 147 sätestab, et Riigikogu liige võib esitada kirjalikult küsimuse Vabariigi Valitsusele või selle liikmele, Eesti Panga Nõukogu esimehele, Eesti Panga presidendile, riigikontrolörile ja õiguskantslerile selle organi või ametiisiku võimkonda kuuluva üksikküsimuse kohta teabe saamiseks(lg 1), kusjuures küsimus peab olema lühike ning võimaldama lühikest vastust(lg 2). Kaebaja ei soovinud aga saada haridus- ja teadusministrilt lühikest vastust üksikküsimusele, vaid ministri võimkonda kuuluvalt HTM-lt vene koolide direktoritelt eestikeelsele aineõppele üleminekuga seoses kogutud andmeid, mille maht pidi olema õige suur, kui arvestada, et nende alusel HTM-i poolt tehtud kokkuvõte on 28 lk pikk. Seega oli kaebajal õigus HTM-le teabenõuet esitada ning tema vaide rahuldamata jätmine vaideotsuses toodud motiividel on alusetu. Siiski ei pea kohus menetlusökonoomiast lähtudes vaideotsuse tühistamist põhjendatuks, kuivõrd ka vaide uuel arutamisel peaks AKI jätma vaide rahuldamata, sest HTM pole kaebajale koolijuhtidelt kogutud andmete väljastamisest keeldumisega rikkunud
-i sätteid. Kohus nõustub HTM-ga, et vaidlusalused andmed pole käsitatavad avaliku teabena
Kohtunik: D.Maastik /allkirjastatud digitaalselt/ 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.