) § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.
kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Kohus on tuvastanud ning poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja XxxOÜ (pankrotis) sõlmisid 08.12.2006 liisingulepingu nr xxx, mille esemeks oli maastur Subaru Tribeca AWD AT, 3,0, ehitusaasta: 2007 (tl 7-11) ning mille eest XxxOÜ (pankrotis) kohustus tasuma osamaksetega maksegraafiku alusel (tl 12). Liisingulepingule kohaldatakse üldtingimusi (tl 1318).
lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega 3 võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega.
lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest.
lg 1 kohaselt juhul, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kohus on tuvastanud, et 08.12.2006 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr xxx, mille kohaselt kohustus käendaja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga liisinguandja ja liisinguvõtja vahel 08.12.2006 sõlmitud liisingulepingust nr xxx ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise, maksimumsummas 48 954,96 euro tasumise eest (tl 38-39). Lepingu üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale liisinguvara eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule (tl 13). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus asjaolus, et liisinguvõtja rikkus liisingulepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa- ja intressimaksed (tl 19-20, tl 135).
kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise eest on sätestatud
§-s 101.
lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja lepingu üles öelda. Kohus on seisukohal, et antud juhul on tegemist kestvuslepinguga. Liisingulepingu kui kestvuslepingu ülesütlemisele kohaldub üldiselt
ning ülesütlemisavalduse tegemisele ei ole erisätteid ka liisingulepingut reguleerivates
§-des 361-367.
lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Ülesütlemine on kujundusõigus, mis on teostatav ühepoolse tahteavaldusega, kui ülesütlemise materiaalsed eeldused on täidetud.
lg 1 alusel võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on 29.12.2008 Harju Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-0866565 välja kuulutatud liisinguvõtja pankrot (tl 64-67). Hageja on pankrotimenetluses esitanud pankrotihaldurile nõudeavalduse liisingulepingust tulenevate nõuete tunnustamiseks (tl 120122). 07.07.2009 saatis hageja kostjale e-maili, milles teavitas kostjat liisingulepingu lõpetamisest (tl 70). Kohtule esitatud hagiavaldusest nähtuvalt on hageja esitanud kohtule vastuolulisi seisukohti lepingu ülesütlemise aja ja aluse kohta. Hageja on kohtule avaldanud, et leping on tuginedes lepingu üldtingimuste punktile 7.1.2 erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öeldud alates 10.07.2009 (seoses pankrotimenetluse kestel tekkinud võlgnevusega), hilisemas seisukohas on hageja avaldanud, et luges lepingu lõppenuks seoses vara tagastamisega juulis
Hageja poolt 18.01.2011 saadetud teatist tuleb tõlgendada meeldetuletusena, millega hageja andis kostjale lisatähtaja kuni 01.02.2011 võlgnevuse tasumiseks (tl 40).
lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Vastavalt
lg 3, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-77-08). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt liisingueseme tagastamisel liisingueseme väärtust kindlaks ei määratud. Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks
lg 3 järgi ei ole siiski hageja poolt väidetud liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Tsiviilasjas tuleb kindlaks teha, milline oli sõidukite väärtus hagejale tagastamise ajal. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 alusel selle harilik väärtus, mis on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 kohaselt juhul, kui liisinguandja, tuginedes liisingulepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (s.t liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (s.h liisingueseme valduse üle võtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine). Hageja liisingulepingust tulenev nõue on 29 975,80 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest 26 915,81 eurot (km-ta), debitoorsest võlgnevusest summas 1253,38 eurot, viivisvõlgnevusest summas 436,96 eurot (0,25% päevas) ja vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest 1369,65 eurot (km-ta). Vara realiseeriti hinnaga 17 309,40 eurot (km-ta). Kostja võlgnevus moodustub summas 12 666,40 eurot. Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt tuleb tühistada kõik peale 29.12.2008 esitatud arved. Kohus on seisukohal, et kostja kohustus käenduslepingu alusel tagama solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise, maksimumsummas 48 954,96 eurot (tl 38-39). Kohtule nähtuvalt on kostja alates 31.08.2008 kuni 11.06.2009 tasunud liisinguvõtja eest liisingumakseid vastavalt oma võimalustele (tl 5263), olles ise samal ajal sõiduauto reaalne kasutaja, kuni selle üleandmiseni hageja volitatud 5 esindajale. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja nimetatud arvete laekumist nõude esitamisel arvestanud (tl 77-82). Kohtule jääb arusaamatuks kostja poolt esitatud nõue arvete tühistamiseks, kohus asub seisukohale, et juhul, kui kostja vabatahtlikult tasus maksejõetu ettevõtte eest tasumisele kuuluvaid arveid on antud juhul tegemist käendaja lepingust tuleneva kohustuse täitmisega. Poolte vahel puudub vaidlus vara turuväärtuse määramise üle. Samas on kostja asunud seisukohale, et juhul, kui hageja oleks nõudnud sõiduki tagastamist juba 2008 lõpust, oleks sõiduki võõrandamishind olnud umbes 200 000 krooni võrra kõrgem. Kostja hinnangul on põhjendamatu vara müügihinna alandamine 74 000 krooni võrra kahe kuu jooksul. Kohus selgitab pooltele, et juhul, kui liisinguese jääb peale liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse tuleb arvestada vara väärtust selle tagastamise hetkel, mida on rõhutanud ka Riigikohus (lahendid nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-77-08). Hageja on seisukohal, et vara turuväärtuseks on müügihind, sest liisingueseme turuväärtus selgub alles reaalse müügi käigus. Hageja on kohtule esitanud tõendina vara müügiakti nr xxx, millest nähtuvalt on vara müügihinnaks 325 000 krooni s.o 20 771,29 eurot (km-ga, tl 28) s.o 17 602,79 eurot km-ta. Kostja ei ole kohtule tõendeid vara turuväärtuse kohta esitanud. Kohus selgitab kostjale, et vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 229 lg 1 kohaselt teeb kohus esitatud tõendite alusel kindlaks poolte nõuded ja vastuväited või nende puudumise. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-3308 on asunud seisukohale, et kuigi
lg 3 järgi tuleb hüvitamiskohustuse määramisel juhinduda liisingueseme väärtusest. Sõltumata võõrandamisest on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on mõistlik ja lubatav kui liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud ning ajavahemik, mille jooksul liisinguese võõrandati oli põhjendatud ja mõistlik, arvestades m.h liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, s.o kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hageja on esitanud tõendid (tl 131-133), millest nähtuvalt on portaalis www.auto24.ee müüdud ajavahemikul 14.10.2009 kuni 31.07.2010 kolme maasturit Subaru Tribeca, ehitusaastaga 2007, mootor 3,0, võimsus 180 kw (arvestamata vaidlusalust sõidukit). Sõiduautode keskmiseks hinnaks oli 22 880,20 eurot, mis on kohtu hinnangul vastavuses vaidlusaluse sõiduauto müügihinnaga TsÜS § 65 mõistes (hinnaerinevus on 9,21%, mis on lubatav). Kohus on seisukohal, et antud juhul saab konkreetse liisingueseme sõiduki turuväärtuse määramisel aluseks võtta müügihinna, mis eelduslikult oligi sõiduki turuhinnaks selle tagastamise ajahetkel. Kohus ei nõustu kostjaga, et vara müügihinna alandamine on olnud põhjendamata. Hageja selgitustest nähtuvalt alandati hinda põhjusel, et müüdava vara vastu ei tundnud ostjad esialgu määratud hinna puhul huvi ligi kuu aja jooksul, mistõttu oli müügihinna alandamine õigustatud. Kohtul puudub antud juhul mõistlik põhjus kahelda hageja esitatud väidete õigsuses. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt pakuti vara müügiks professionaalse koostööpartneri müügiplatsil, vara müügi kohta oli avaldatud kuulutus internetiportaalis auto24.ee (tl 123), kostja oli müügiprotsessist teadlik ja tal oli soovi korral võimalik vara müügiprotsessis osaleda (tl 125-130). Lisaks märgib kohus, et kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuvalt oleks juhul, kui hageja oleks nõudnud sõiduki tagastamist juba 2008 lõpust, olnud sõiduki võõrandamishind umbes 200 000 krooni võrra kõrgem. Kohtu hinnangul on hageja asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks antud juhul täitnud ning ajavahemik, mille jooksul liisinguese võõrandati oli põhjendatud ja mõistlik, arvestades m.h liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. 6
lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kohtule nähtuvalt vaidleb kostja vastu vara tagastusteenuse vajalikkusele, vara tagastas ta ise, arusaamatuks jääb OÜ Xxx teenus ja tegevus. Kostja vaidleb vastu ka vara müügikorda seadmise vajalikkusele. Puudub vastav akt, millest nähtuvalt vajas sõiduauto uut akut või mistahes hooldustöid. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt taastati sõiduauto reaalne valdus hageja volitatud esindajale kostja poolt 07.07.2009 (tl 27). Kohtule on tõendina esitatud Xxx OÜ arve nr A 07-35 summas 2500 krooni (km-ta) ja maksekorraldus summa tasumise kohta (tl 31-32). Arve selgitusse on märgitud „vara tagastusteenus, registrimärk xxx“. Kohus on seisukohal, et kulude hüvitamise nõue peab olema põhjendatud ja tõendatud, antud juhul ei nähtu kohtule vara tagastusteenuse tasunõude põhjendatus, pooled on kohtule selgitanud, et vara tagastas hagejale kostja. Seega ei ole kohtu hinnangul tagastusteenust sisuliselt osutatud. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus asub seisukohale, et hageja tagastusteenuse nõue summas 2500 krooni s.o 159,78 eurot tuleb antud juhul jätta rahuldamata. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-52-11 asunud seisukohale, et remondikulud ei ole
lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks.
lg 3 kohaselt arvestatakse liisinguandja nõude suuruse arvutamisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuivõrd liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada
Seega ei ole põhjendatud pidada remondikulu hüvitatavaks ka
lg 4 alusel, kuna sellisel juhul arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude suuruse arvutamisel topelt. Kohtule on tõendina esitatud A2-Autowelt OÜ arve nr 290945 summas 6916,66 krooni (km-ta) ja maksekorraldus summa tasumise kohta (tl 29-30). Arve selgitusse on märgitud „hooldus Subaru Tribeca reg xxx XXX aku XXX“. Kohus on seisukohal, et esitatud arvelt jääb selgusetuks, milles seisnes antud juhul sõiduki hooldus. Lisaks märgib kohus, et kuigi aku vahetamine võiks olla hüvitatav kulu ei ole antud juhul hageja esitanud kohtule veenvaid tõendeid aku vahetamise vajaduse/vananemise kohta. Seega asub kohus seisukohale, et hagi tuleb hoolduskulude ja remondikulude hüvitamise nõude 6916,66 krooni s.o 442,06 euro osas jätta rahuldamata (tl 29-30). Kohus asub seisukohale, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud
Liisinguandja tegevus on suunatud reeglina üksnes krediidi pealt kasumi teenimisele. Seetõttu on liisinguandja tegevus reeglina suunatud ka nende sõiduautode võõrandamisele, mille liisinguvõtja on tagastanud liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud
Need kulud võiksid sellistel juhtudel aga olenevalt asjaoludest olla ka suuremad kui n-ö sisseostetava müügiteenuse korral (nt täiendavate töötajate palkamisega seotud kulud, autode hoidmiskohaga seotud kulud vms). Kohtu hinnangul on antud juhul hageja poolt nõutavad müügikulud kogusummas 12 013,50 krooni s.o 767,80 eurot km-ta
lg 4 mõttes mõistlikud ja põhjendatud (tl 33-36).
lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Liisingulepingu punkti p 5.1 kohaselt on viivisemääraks 0,25% päevas (tl 8). Antud juhul puudub vaidlus asjaolus, et põhivõlgnik rikkus maksekohustust. Kohus arvestades, et tegemist 7 on tavapärase lepingu rikkumisele järgneva õiguskaitsevahendi kohaldamise õigusega asub seisukohale, et hageja viivisenõue on 436,96 euro osas põhjendatud (tl 22-26). TsMS § 367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus juhib hageja tähelepanu
lg-le 6, mille kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Seega tuleb viivist arvestada 11 627,60 eurolt (12 064,56 eurot - 436,96 eurot= 11 627,60 eurot). Asja materjalidega on tõendatud ning kohus peab põhjendatuks välja mõista kostjalt võlgnevuse summas 12 064,56 eurot ning viivise protsendina põhinõudelt (11 627,60 eurolt) alates hagi esitamisest 10.05.2011 kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu punktis 5.1 sätestatud määras (0,25% päevas). Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga, seega antud juhul 12 666,40 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, aga tunduvalt üle poole nõudest, ei oleks õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta 95,24 % ulatuses kostja ning 4,76 % ulatuses hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.