). Valdaja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on (
Omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist (
Omaniku õigused võivad olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega (
Eelnimetatud seaduste normidest tulenevad kindlad asjaolud, millele tuleb pöörata tähelepanu, et otsustada tehingu toimumise või mittetoimumise kohta, nimelt: ostja ja müüja vahelise kokkuleppe 3 olemasolu (sh toimunud lepingueelsed läbirääkimised); lepingu täitmisega seotud asjaolud (sõiduki ja raha üleandmise asjaolud). Alles siis, kui on tuvastatud eelnimetatud faktilised asjaolud, võib tõusetuda küsimus tehingu majandusliku sisu kohta. Ostja ja müüja vahelise kokkuleppe olemasolu (sh toimunud lepingueelsed läbirääkimised) H. Strazds ja R.Saar kohtus antud ütlustest nähtub selgelt, et kaebajal oli vaja transpordivahendit. Valgas automüügiplatsil kohtus kaebaja seaduslik esindaja (H. Strazds) R.Saarega. Kohtumisel rääkis kaebaja esindaja, et tahab osta Mercedes maasturit (edaspidi sõiduk). Koheselt sobivat autot nad ei leidnud ja R.Saar lubas autot otsida. Ühtlasi nähtub H. Strazds ja R.Saar kohtus antud ütlustest, et Mifaltova OÜ põhitegevus on transport ja auto ost-müük, kusjuures H. Strazds ja R.Saar tundsid ühtteist ka varem, kuna Mifaltova OÜ (esindaja R.Saar) on varem osutanud teenused OÜ-le Ehitusproff. Asjaolu, et R.Saar on Mifaltova OÜ juhatuse liige, nähtub sh äriregistri väljavõttest. Seega on tuvastamist leidnud, et kaebaja (OÜ Ehitusproff) pöördus Mifaltova OÜ poole sooviga soetada sõiduk ja Mifaltova OÜ nõustus selle ettepanekuga. H. Strazds ja R.Saare ütlustest nähtub, et hiljem, kui sobiv auto oli leitud, andis Saar kaebaja juhatuse liikmele müügipakkumise, mis kajastas auto pilte, varustust ja hinda kaebajale (ehk lõplik hind Eestis). Asjaolu, et nimetatud pakkumine ei ole kaebajal säilinud, ei saa koheselt viidata tehingu mittetoimumisele Mifaltova OÜ-ga. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaks määratud jõudu ja kõiki tõendeid tuleb hinnata nende kogumis ja vastastikuses seoses. Nii nähtub H. Strazds ja R.Saare ütlustest pakkumise kirjeldus. Isikute poolt antud ütlused on omavahel kooskõlas ja nendes ei esine vastuolu. Lisaks ei ole nimetatud pakkumine raamatupidamislik dokument, mida kaebaja peab säilitama vastavalt raamatupidamise seadusele. Lähtudes eeltoodust, on tuvastatud, et kaebaja ja Mifaltova OÜ vahel toimusid lepingueelsed läbirääkimised. Läbirääkimiste käigus oli saavutatud kokkulepe, et Mifaltova OÜ leiab OÜ Ehitusproff jaoks sobiva sõiduki ja müüb selle kaebajale. Seda kinnitavad ka isikute poolt antud ütlused, et Mifaltova OÜ tegi pakkumise OÜ-le Ehitusproff, kus oli kajastatud sõiduki varustus ja lõpphind. Materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks lepingueelsete läbirääkimiste käigus otse suhelnud Saksamaa müüjaga või OÜ-ga Merlot. Lepingu täitmisega seotud asjaolud (sõiduki ja raha üleandmise asjaolud) Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus (TsÜS § 67 lg 1). Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu (VÕS § 208 lg 1). Valdus on tegelik võim asja üle (
). Valdaja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on (
Omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist (
Omaniku õigused võivad olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega (
Seega tuleb pöörata erilist tähelepanu sellele, millal ja kuidas sai OÜ Ehitusproff sõiduki omanikuks. Asjaolu, et kaebaja seaduslik esindaja käis Saksamaal sõidukit visuaalselt kontrollimas, ei tähenda automaatselt seda, et kaebaja soetas sõiduki otse Saksamaa äriühingult (nagu on see kajastatud vaidlustatud maksuotsuses). Müügilepingu puhul on tegemist mitmepoolse tehinguga, mille tegemiseks on vajalik vähemalt kahe isiku tahteavaldus. Järelikult müügilepingu osapooled on selgelt tuvastatavad sh ka selle kaudu, kes osales lepingueelsetes läbirääkimistes. Eelnevalt on tuvastatud, et kaebaja ei ole Saksamaa müüjaga kontakteerunud. Kaebaja ei olnud teadlik ka sõiduki hinnast Saksamaal. Viimast kinnitavad muuhulgas järgmised asjaolud: kõikide isikute ütlustest nähtub, et Saksamaal oli sõiduk broneeritud ja müügiks ettevalmistatud, kui kaebaja seaduslik esindaja sõidukit üle vaatas. E.Petersoni ütlustest nähtub, et „Makutenens pidas läbirääkimisi Saksamaa firmaga“. Saare ütlustest nähtub, et „Makutenens helistas Saksamaale ja andis mulle info auto kohta edasi“. Ka siit on tuvastatav, et vähemalt kaebaja ei ole Saksamaa müüjaga lepingueelsed 4 läbirääkimised pidanud. Saksamaa müüjaga suhtles Saksamaal E.Peterson. H.Strazds ei ole selle juures viibinud. Nimetatud asjaolu on tuvastatud nii H.Strazds ja kui ka E.Peterson ütlustega, kus mõlemad kinnitavad, et H.Strazds ei ole Saksamaa müüjaga tehingu tingimusi arutanud. Lisaks nähtub maksumenetluse käigus kogutud tõenditest volitus, mis on vormistatud E.Peterson´ile, et tema on OÜ Merlot esindaja. E.Peterson kinnitas kohtule, et tema ei ole selles tehingus kaebajat ega H.Strazds´i esindanud. Lisaks volitusele on maksumenetluse käigus tuvastatud, et müügilepingu Saksamaa müüjaga on sõlminud OÜ Merlot. Seega on täiesti alusetu väita, et kaebaja soetas sõiduki otse Saksamaa äriühingult. Puuduvad igasugused tõendid, mis viitavad, et kaebaja suhtles otse Saksamaa müüjaga, arutas temaga läbi tehingu olulised tingimused, maksis sõiduki eest Saksamaa müüjale, rääkimata veel sellest, et tegi Saksamaa müüjaga müügitehingu. Materjalidest ei nähtu ka asjaolu, et kaebaja oli teadlik OÜ-st Merlot. Viimane on tuvastatav E.Peterson, H.Strazds ja R.Saare ütlustega. R.Saar: „Ma ei rääkinud kaebajale, et vahepeal sõiduk Merlot nimele kirjutati“. E.Peterson: „Kaebaja ei ole seotud Merlotiga. ei ole rääkinud Merlotist kaebajale /…/ “. H.Strazds: „Äriühing Merlotist sain teada MTA uurimisel alles. Tehingu toimumise ajal ma ei teadnud Merlotist midagi ja selle seaduslikust esindajast. Kui esitasin ARK-le dokumente, siis ma ei kontrollinud neid, kuna need olid saksakeelsed. Terve kiletasku dokumente andsin ARK-s üle. Mul ei ole mõtet vaadata pabereid, kui ma ei saa millestki aru“. Lisaks nähtub E.Peterson ütlustest, et „kaebaja ei olnud Saksamaal autosalongis kõrval, kui raha maksin, kuna ei tahtnud, et ta näeks, kui palju auto maksis“. Eelnimetatud tõenditest nähtub, et kaebaja ei ole Saksamaa müüjaga tehingut teinud ega sõidukit sealt soetanud. Kaebaja pöördumine Mifaltova OÜ poole, müügitehingu tingimuste arutamine just OÜ Mifaltova juhatuse liikmega R.Saar ja igasuguste viidete puudumine, et kaebaja ise suhtles Saksamaa äriühinguga või oli teadlik, et sõidukit müüakse vahepeal OÜ-le Merlot, võimaldavad asuda seisukohale, et kaebaja soetas sõiduki just OÜ-lt Mifaltova. Järeldust, et sõiduk oli soetatud kaebaja poolt OÜ-lt Mifaltova, tõendavad lisaks eelnimetatule ka sõiduki üleandmise ja raha maksmise asjaolud. Kõikide isikute ütlustest nähtub, et kaebaja seaduslik esindaja maksis sõiduki eest peale seda, kui sõiduk oli Eestis. Sõiduki valduse üleandmine toimus ka Eestis. Leping oli sõlmitud Eestis, kui sõiduk oli juba Saksamaalt toodud. Seega tuleb asuda seisukohale, et kaebaja sai sõiduki omanikuks just alates sellest, kui sõiduk oli toodud Eestisse Saksamaalt ehk Mifaltova OÜga sõlmitud lepingu ja sõiduki valduse üleandmise kuupäevast. Põhjendatud kahtluse puudumine Maksumenetluses ega kohtumenetluse käigus ei ole tuvastamist leidnud nn põhjendatud kahtlus, et tehingut kaebaja ja Mifaltova OÜ vahel ei ole toimunud. Nii ei ole tuvastamist leidnud, et kaebaja või tema seaduslik esindaja teadis tehingu tegemise ajal, et sõiduk oli vahepeal müüdud OÜ-le Merlot. Paljasõnaliseks jääb vastustaja väide, et „H.Strazds´il oli liigipääs OÜ Merlot dokumentidele“. Tuvastamist ei ole leidnud isegi asjaolu, et kaebaja või tema seaduslik esindaja teadis, kes on Saksamaal sõiduki müüja ja mis hinnaga sealt sõidukit oli võimalik soetada. Lisaks sellele ei ole maksumenetluse ega kohtumenetluse käigus tuvastamist leidnud, et kaebaja sai hiljem osa rahast tagasi või maksis vähem, kui lepingus on kajastatud. Maksupettusele on üheks iseloomulikuks jooneks kasumi (maksueelise) saamine. Kuna tuvastamist on leidnud, et kaebaja maksis sõiduki eest kokku 59000.- eurot (sh käibemaks 9833,34.- eurot) OÜ-le Mifaltova, siis jääb arusaamatuks, milline oli kaebaja materiaalne võit selles tehingus. Põhjendus, et tehing ei ole toimunud nii nagu on kajastatud dokumentidel, peab tuginema toimiku konkreetsetele materjalidele või isikute ütlustele. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et kaebaja ei ole tehingut OÜ-ga Mifaltova teinud. Tehingu toimumist OÜ-ga Mifaltova toetavad peale ütluste dokumentaalsed tõendid – kirjalik leping ja OÜ Mifaltova poolt väljastatud arve, kust nähtub, et raha on makstud. Lisaks tõendab tehingu toimumist sõiduki olemasolu ja selle valduse ning omandiõiguse üleandmise asjaolud ja aeg. Maksuotsusest nähtub, et ainukesteks maksuhalduri asjaoludeks, mis tingisid majandusliku tõlgendamise põhimõtte kohaldamise tehingute ümberhindamiseks, on: -tehingus osalenud isikud tunnevad üksteist; -tehing toimus sularahas; -OÜ Ehitusproff juhatuse liige käis ise kohal sõidukit visuaalselt üle vaatamas. Kaebaja arvates eelnimetatud asjaoludest ei piisa, et jaatada 5 nn põhjendatud kahtlust ja väitmiseks, et OÜ-ga Mifaltova ei ole kaebaja tehingut teinud. Asjaolu, et inimesed on omavahel tuttavad, ei tähenda, et nad on nüüd mõlemad täielikult kursis, kuidas teine pool korraldab oma äri. Selle asemel, et langetada hüpoteetilisi järeldusi, oleks pidanud maksuhaldur vähemalt küsima otse mõlematelt isikutelt, kas H.Strazdsi oli teadlik, et sõiduk müüakse vahepeal OÜ-le Merlot. Kohtumenetluse käigus on tuvastamist leidnud, et H.Strazds ei teadnud OÜ-st Merlot midagi tehingu toimumise ajal. Asjaolu, et isikud tunnevad ühtteist, ei tähenda automaatselt seda, et nad ei saa teenust osutada või kaupa müüa raha eest ja teenida sellega kasumit. Siin kohal tuleb välja tuua E.Petersoni ütlused, kus tema mainib, et ei soovinud, et kaebaja seaduslik esindaja saaks teada, kui palju oli sõiduki hind Saksamaal. Viimane näitabki seda, et vaatamata isikute tutvusele soovis E.Peterson ja R.Saar teenida selle tehingu pealt kasumit. Asjaolu, et tehing toimus sularahas, ei saa samuti ette heita kaebajale – sularahaga arveldamine ei ole keelatud ja nagu nähtub isikute E.Petersoni ja R.Saare (kes on ühtlasi professionaalsed automüüjad) ütlustest, on see tavapärane sõiduki soetamisel Saksamaalt. Asjaolu, et OÜ Ehitusproff juhatuse liige käis ise kohal sõidukit visuaalselt üle vaatamas, oli juba algusest peale kaebaja poolt selgitatud. Tema soovis sõidukiga visuaalselt tutvuda ja veenduda, et sõiduk ei ole must, räpane ehk näeb hea välja. Ei ole võimalik nõustuda ka vastustaja seisukohaga, et isikute ütlused ei ole usaldusväärsed. Eeltoodust nähtub, et ütlustes puuduvad vastuolud selle kohta, kuidas tehing OÜ Mifaltova ja kaebaja vahel toimus. Puuduvad vastuolud isikute ütlustes ka kaebaja esindaja käitumise kohta Saksamaal. Selleks, et seada kahtluse alla tunnistaja usaldusväärsus, peavad olema kaalukad argumendid. Antud asjas ei ole tuvastatud, et ütlused oleksid vastusolus olemasolevate dokumentaalsete tõenditega. Ütlused ei ole ka omavahel vastuolus. Erilist tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, et kaebaja viitas ja taotles tunnistajad täiendavalt ära kuulata juba kontrollakti vastuväite esitamisel. Nimetatud taotluse varaline esitamine (sh kaebaja aktiivne osavõtt maksumenetluses) toetab täiendavalt kaebaja ütluste usaldusväärsust. Kui vaadata Rain Saare ja Einar Petersoni seletusi antud maksumenetluses, siis on tuvastatav, et just Einar Peterson üritas maksumenetluses varjata oma seost OÜ-ga Merlot. Samas ei ole võimalik viimast kaebajale ette heita. Asjaolu, et Einar Peterson üritas maksumenetluses varjata oma seost OÜ-ga Merlot, on seletav eelkõige sellega, et Einar Peterson ei soovi vastutada OÜ Merlot maksukohustuse eest. Viimane ei mõjuta kuidagi kaebaja maksukoormust, sest kaebaja ei olnud üldse OÜ-st Merlot teadlik tehingu toimumise ajal. Kui vaadata Rain Saare ja Einar Petersoni seletusi, mis puudutavad just kaebaja käitumist lepingueelsete läbirääkimiste ja tehingu tegemise ajal, siis on nad usaldusväärsed ja kooskõlas nii omavahel, kui ka teiste tõenditega. Hoolsuskohustuse täitmine kaebaja poolt Vastavalt RK praktikale (nt RKL nr 3-3-1-74-09) on vajalik hoolsusnõuete täitmine täiendavate tõendite kogumiseks olukorras, kus maksuhalduril tekib põhjendatud kahtlus tehingute toimumise või nende tingimuste osas. Sellise põhjendatud kahtluse eiramine poleks maksuõigussuhete tuvastamisel kooskõlas maksustamise ja maksumenetluse põhimõtetega. Vaatamata sellele, et põhjendatud kahtlus tehingu mittetoimumise kohta puudub, tuleb täiendavalt rõhutada, et kaebaja on täielikult täitnud ka enda hoolsuskohustuse – tehingu osapoolega on sõlmitud kirjalik leping, OÜ Mifaltovat esindas tehingu toimumise ajal juhatuse liige (R.Saar), OÜ Mifaltova poolt on esitatud nõuetekohane arve, ja Mifaltova OÜ on käibemaksukohuslane. Nagu nähtub kaebaja seadusliku esindaja ütlustes kontrollis tema seda enne tehingu toimumist. Vaidlustatud maksuotsuses ei ole ühtegi viidet täiendavatele hoolsuskohustuse rikkumistele, mida väidetavalt kaebaja pidi tegema, kuid jättis tegemata. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et kaebaja täitis oma hoolsusnõuded ja kaasaitamiskohustuse. Kaebaja pool taotleb kaevatava maksuotsuse tühistamist ning menetluskulude väljamõistmist vastustajalt kaebaja kasuks summas 9963,00 eurot (õigusabikulud 9668,00 eurot + riigilõiv 295,00 eurot). 6 Vastustaja: Vastustaja jääb selle juurde, et maksuotsus on õiguspärane, antud kehtiva õiguse alusel ja motiveeritud ning kaebuse rahuldamiseks alus puudub. Tehinguid kaebaja ja Mifaltova OÜ vahel ei toimunud. Kaebaja soetas sõiduki ise Saksamaa äriühingult Vastustaja on endiselt seisukohal, et: 1)OÜ Ehitusproff ei omandanud sõiduautot Mercedes-Benz ML 300 arvel märgitud müüjalt ehk Mifaltova OÜ-lt ning 2)OÜ Ehitusproff soetas sõiduauto Saksamaa äriühingult Autohaus Becker GmbH & Co. Kaebaja juhatuse liige on maksumenetluses andnud selgituse, mille kohaselt kohtas ta Valga autoplatsil isikut nimega Saar (Rain Saar), kellele rääkis, millist autot ta osta sooviks. Saar näitas talle Saksamaa internetilehel kõnealust Merzedes-Benzi. Saar ütles auto hinna ja kaebaja juhatuse liige pidas seda sobivaks, kui auto on selline nagu pildilt nähtub. Saksamaa müüjaga võttis kaebaja juhatuse liikme sõnul ühendust Saar. Kaebaja juhatuse liige avaldas soovi sõidukit näha ning esitas tingimuseks, et ta maksab raha Eestis ning Saar toob sõiduki Eestisse. Kohtus selgitas kaebaja juhatuse liige aga juba pisut täpsemalt, et esimesel korral autoplatsil kohtudes nad siiski kohe Saksamaa veebilehelt autot ei leidnud. Vaatasid koos küll, aga kuna sobivat polnud, siis lubas Saar tegeleda. Saar helistas mõne aja pärast ja ütles, et leidis auto. Kohtuistungil antud selgituse kohaselt kohtusid nad hoopis Tallinnas, kus näidati kaebaja juhatuse liikmele paberil auto pilte ja varustuse loetelu. Pakkumise peal oli hind 59 000 eurot, samaväärse auto hind on Eestis 70 000 eurot. Kaebaja juhatuse liikmel polnud vahet, kes toob auto Eestisse, kas Saar või Peterson, hiljem olevat tulnud mõte, et läheb kaasa Petersoniga. Raha polnud ta selleks hetkeks auto eest maksnud ega teadnud, kuidas ja millistest vahenditest Peterson raha Saksamaal tasus. Saare roll oli kaebaja juhatuse liikme jaoks auto müüja ja Petersoni roll oli Saksamaal auto dokumendid vormistada. Kaebaja juhatuse liikmel ei ole alles tehtud hinnapakkumist, see oli auto24 põhja peal välja prinditud pakkumine, eesti keeles, kuid ei mäleta, kas ka müüja nimi kuskilt nähtus. Hind oli seal märgitud „hind Eestis“, Saksamaa müügihinnast polnud ta teadlik. Nagu näha on isiku ütlused kohtuistungil vastuolus nendega, mis ta andis maksumenetluses. Saksakeelsest lehest, kus ta esmakordselt autot nägi, on saanud eestikeelne hinnapakkumine, niisamuti on vastuolu selles, et maksumenetluses antud seletuste kohaselt oli Saarel kohe Valga autoplatsil olemas idee autoostuks. Kohtuistungil räägitu kohaselt aga Saarel kohe midagi pakkuda polnud, ta leidis sobiva alles hiljem. Maksumenetluses selgitas kaebaja juhatuse liige, et ta avaldas soovi sõidukit ise näha ning Saar ütles talle, et Peterson tuleb kaasa. Kohtumenetluses aga, et tal polnud küll vahet, kes auto Saksamaalt ära toob, kuid seejärel, et Saar pidi esialgse kokkuleppe kohaselt ise auto tooma, kuid siis tekkis kaebaja juhatuse liikmel mõte minna siiski ise Petersoniga Saksamaale kaasa. Kusjuures maksumenetluses on püütud jätta mulje, et kaebaja juhatuse liige eriti nagu Petersoni ei teagi, sest maksuhaldurile antud seletustes märgib kaebaja juhatuse liige Petersoni kohta, et „see Einar oli Valga autoplatsi peal, võib-olla ta on selle platsi omanik“. Kohtumenetluses aga, et „ kuna see plats kuulus varem Petersonile, kes samuti on minu äripartner, siis Peterson arvas, et me võiksime tema kontoris vaadata internetist Saksamaal müüdavaid autosid“. Seega teadis kaebaja juhatuse liige lausa, millal kellele autoplats kuulus, aga maksumenetluses jättis mulje justkui ei teakski õieti, kellega Petersoni näol tegu. Asjaosaliste seletused on ka omavahel vastuolus ning neid vastuolusid ei kõrvaldanud nad ka kohtumenetluses. Maksumenetluses selgitas Rain Saar, et tema ostis sõiduki OÜ-lt Merlot. Auto oli toodud Saksamaalt (NB! Oli toodud Saksamaalt, mitte tema ei korraldanud selle toomist Saksamaalt). Rain Saarele näitas autot Vladimirs Makutenens, kes on OÜ Merlot esindaja ning Rain Saare ammune tuttav. Rain Saare sõnul ei ostnud tema ehk Mifaltova OÜ sõidukit Saksamaalt, vaid Eestist ehkki on teadlik sellest, et sõiduk on toodud Saksamaalt. Küll aga hakkas seejärel Rain Saar otsima Eestis autole ostjat. Rain Saare sõnul ei ole tema ka Saksamaa automüüjaga enne sõiduki soetamist suhelnud ega mäleta, et oleks esitanud tellimuse Saksamaale sellise sõiduki soetamiseks. Rain Saar ei tea ka peast, 7 kes oli sõiduki müüja Saksamaal, küll aga märgib, et paberite järgi oli selleks Autohaus Becker. Vastavasisulised dokumendid olid autoga soetamisel kaasas. Rain Saar ei tea, kuidas toimus sõiduki soetamine ja raha tasumine Saksamaal. Vahepeal st Saksamaalt toomise ja kaebajale müügi vahel oli Rain Saare sõnul sõiduk OÜ Merlot esindaja Vladimirs Makutenensi valduses. Kohtumenetluses seletas Saar aga, et vaatasid koos kaebaja juhatuse liikmega netist sobivat autot, aga ei leidnud, mispeale lubas ühendust võtta, kui leiab. Hiljem leidiski sobiva, kuna aga ise saksa keelt ei oska pöördus ta saksa keele oskaja Makutenensi poole, kes suhtles Saksamaa esindajatega. Makutenens andis info auto kohta Saarele ja Saar omakorda kaebaja juhatuse liikmele. Makutenens helistas Saksamaale, et auto kinni panna. Järgi ta ei plaaninud minna, järgi läks Peterson, miks seda ta täpselt ei mäleta. Samuti ei mäleta, kas andis raha autoostuks Makutenensi kätte või Petersoni kätte. Kohtuistungil kinnitab Saar, et tema ei ole Saksamaaga ühendust võtnud. Ta ei mäleta ka, kui palju auto Saksamaal maksis, aga tema äriühing sai kasumit vahendustegevusest umbes 200-300 eurot. Töö eest, mis tema jaoks oli paari tunni töö, st müügipakkumise tegemisest kuni auto müügi vormistamiseni. Pakkumise, mis ta kaebajale tegi, oli detailne väljatrükk internetist, seal olid auto pildid ja lisavarustuse nimekiri, see oli eestikeelne, sellelt nähtus lõpphind. Selle koostas Saar ise ja printis välja. Niisiis on ka Saare seletused maksumenetluses antud seletustest märgatavalt muutunud ning vastuolus eelnevalt antuga. Samuti on Saare nii maksumenetluses kui ka kohtuistungil antud selgitused endiselt vastuolus kaebuse esitaja juhatuse liikme seletustega. Kui varem rääkis Saar, et ta ostis auto Eestist Makutenensi äriühingu käest ega tea Saksamaalt toomise asjaoludest enamat kui üksnes seda, et auto oli toodud Saksamaalt, siis kohtumenetluses selgitab Saar, et on siiski ise selle auto internetist leidnud (maksumenetluses selgitas, et ostis Eestis ja hakkas seejärel autole ostjat otsima mitte potentsiaalsele ostjale autot nagu hiljem väidetakse). Makutenensi poole pöördumise põhjuseks oli hoopis saksa keele teadmised. Makutenens pani auto kinni, selgitas välja täpse spetsifikatsiooni. Mingil põhjusel toimus auto Eestisse saabumisel tehing Saare äriühingu ja Makutenensi äriühingu vahel, ehkki kohtumenetluses antud seletuste järgi kasutas Saar Makutenensit üksnes saksa keele oskuse pärast Saksamaaga suhtlemisel – Makutenens ei käinud autol Saksamaal järel, ei suhelnud kaebaja juhatuse liikmega ega olnud muul viisil justkui seotud auto soetusega. Ehkki kui auto hinna kujunemist vaadata, siis vastab tõele, et Saare äriühingu ehk Mifaltova OÜ kasum vahendustehingust oli 200 eurot (OÜ Merloti müügihind Mifaltova OÜ-le 58 800 eurot ja Mifaltova OÜ müügihind Ehitusproff OÜ-le 59 000 eurot), siis on kummaline, et Makutenensi äriühing ehk Merlot OÜ, kelle roll oli üksnes Saksamaa automüüjaga suhelda Makutenensi saksa keele oskuse pärast, teenis lõviosa kasumist vahenduselt ehk 19 400 eurot. Nimelt, kui lugeda tõeseks Saare kohtumenetluses esitatud väide, et tema siiski leidis auto internetist Saksamaa veebilehelt, siis oli talle teada ka auto tegelik müügihind Saksamaal. Tema tegi kaebajale ka hinnapakkumise. Selliste väidete valguses on äärmiselt kummaline ja ebausutav, et olles teadlik auto tegelikust hinnast Saksamaal (39 400 eurot) teeb Mifaltova OÜ kaebajale pakkumise autoostuks hinnaga 59 000 eurot, kusjuures vahe Saksamaa müügihinna ja Eestis edasi müügi hinnast jääb lõviosas äriühingule, kes üksnes helistas korra või kaks Saksamaale, et teha selgeks auto täpsed näitajad ja panna auto kinni. Selliste asjaolude valguses oleks Saare maksumenetluses antud seletused kõlanud usutavamalt, sest maksumenetluses selgitas Saar, et tema polegi Saksamaalt autot leidnud, vaid ostis selle Eestis Makutenensilt. Ent kui pidada tõeseks kohtumenetluses antud seletused, siis võib teha sellest üksnes ühe järelduse – sõprade püüd jätta tehingute jadast usutav mulje, ehkki tegelikult ollakse teadlikud, et see jada ei ole tõene. OÜ Merlot esindaja Einar Peterson selgitas maksumenetluses, et aitas OÜ-le Ehitusproff tuua sõiduki Saksamaalt, kuna ta valdab saksa keelt ja tunneb Saksamaad. Sõidukulud maksti talle kinni ja mingit tasu ta selle toomise eest ei saanud. Petersoni sõnul käis ta Saksamaal autol järel kaebaja juhatuse liikmega, kuid ei teadnud, kuidas auto leitud oli, võimalik, et Rain Saare poolt. Milliseid dokumente sõlmiti ja allkirjastati, tema ei mäleta. Einar Petersoni sõnul kuulus OÜ Merlot kunagi temale, kuid ta on selle võõrandanud, aga ta tunneb endist juhatuse liiget Vladimirs Makutenens ja ka praegust juhatuse liiget Janis Svikisit. Tehingute kohta OÜ-ga Merlot selgitab Peterson, et ei 8 mäleta, aga võib-olla on aidanud OÜ-d Merlot autode ostmisel Saksamaal ning tema teada ei ole OÜ-l Merlot ja Ehitusproff OÜ-l mingit seost. Seda, kas Saksamaalt soetas auto OÜ Merlot või Mifaltova OÜ, tema ei mäleta. Kohtumenetluses selguvad Petersoni jutust aga muud asjaolud. Petersoni kohtumenetluses antud selgituste kohaselt oli tema asi auto Saksamaalt ära tuua. Auto ostjaks oli OÜ Merlot, mis on tema tuttava Makutenensi äriühing. Petersonile ütles hoopis Makutenens, et kaebaja vajab autot, Mifaltova OÜ tellis Makutenensi käest auto. Makutenens pidas Saksamaaga läbirääkimisi, kuna ta räägib puhtalt saksa keelt. Auto ostis Saksamaal Makutenensi raha eest, auto toomine oli talle äri tegemine. sõidukulud maksis ise, kuid need hüvitas talle Makutenens, Merlot OÜ maksis kuupalka talle selle eest. Petersoni sõnul ostis auto Makutenens, et edasi müüa Mifaltova OÜ-le. Nagu näha on ka Peterson oma ütlusi maksumenetlusega võrreldes muutnud. Petersoni seletuste kohaselt on kõige taga ja organiseerija sootuks Makutenens ehk Merlot OÜ ehkki maksumenetluses on aga öelnud, et ei tea, kuidas auto leiti, võib-olla Saar leidis ning ta küll ei mäleta hästi, aga võib-olla ta on aidanud OÜ-d Merlot autode soetamisel Saksamaalt. Kohtumenetluses on aga asjad selged – Peterson oli OÜ Merlot töötaja, kellelt sai kuupalka, ehkki varem ei teadnud, kes täpselt auto Saksamaalt soetas, kas OÜ Merlot või Mifaltova OÜ, siis kohtumenetluses teab selgelt, et Saar (ehk Mifaltova OÜ) tellis auto Makutenensilt (ehk OÜ-lt Merlot). Ehkki Saare sõnul leidis ikkagi tema auto internetist ja kasutas Makutenensit kui oma tuttavat üksnes seetõttu, et viimane oskas saksa keelt, siis Petersoni sõnul aga tellis Saar auto Makutenensi käest. Vastuolud on selgitustes ka selles osas, et kes Petersonile kulud tasus Saksamaal käimise osas. Kaebaja juhatuse liikme sõnul ostis tema lennupiletid ja pärast kompenseeris kulud talle Peterson. Petersoni sõnul maksis ta kulud ise, kuid hiljem Makutenens hüvitas talle need. Maksumenetluses ütles Peterson, et mingit kasu ta auto toomise eest Saksamaalt ei saanud, ta aitas tuua auto, nii Saar kui Strazds on tema sõbrad. Kohtumenetluses kinnitab Peterson, et auto toomine oli talle äri, OÜ Merlot maksis talle kuupalka selle eest. Kohtumenetluses ütleb Peterson, et talle ütles Makutenens, et kaebaja vajab autot. Maksumenetluses aga, et ta küll täpselt ei mäleta, aga auto võis olla Saare leitud ning ta ei mäleta, kumb tegi talle ettepaneku minna Saksamaale auto järele, kas Saar või Strazds, tema käib alati hea meelega Saksamaal. Seega ei ühtegi sõna Makutenensist ega OÜ-st Merlot, kellega tal olevat olnud sel ajal töösuhe ning väidetavalt mille raames ta Saksamaal käiski. Niisiis nähtub eeltoodust, et poolte ütlused on vastuolus nii võrreldes sellega, milliseid nad andsid maksumenetluses kui ka omavahel. Kohtumenetluses antud tunnistused kuidagi olukorda ei selgitanud, vaid pigem ajasid segamini veelgi. Samas ühtegi dokumenti nagu näiteks väidetavat hinnapakkumist, mille olevat Mifaltova OÜ kaebajale teinud, kellelgi säilitatud pole. Seega ühegi tõendiga isikute ütlused selles osas, kes siis auto Saksamaalt tellis, kes kellele ja millise hinnapakkumise tegi, tõendatud pole. Eluliselt pole usutav ka isikute antud ütlused selles osas, et isikud, kes omavahel on ammused tuttavad, et mitte öelda sõbrad (maksumenetluses pidasid nad omavahel endeid sõpradeks, kohtumenetluses ollakse siiski reserveeritumad), ei räägi omavahel kordagi auto tegelikust hinnast, tegelikust müüjast ega muudest müügiga seotud asjaoludest. Eelnevast tulenevalt on vastustaja seisukohal, et niivõrd põhimõttelised vastuolud isikute seletustes võimaldavad teha järelduse, et tehingud ei ole toimunud viisil nagu on jäetud mulje koostatud dokumentides. Kusjuures kõik tasumised on toimunud sularahas, mis ei võimalda kontrollida, kes kellele ja kas üldse autohinna tasus ehk et pole võimalik jälgida raha liikumist. Kohtumenetluses on püütud jätta mulje, et tehingutes oli pearoll Makutenensil ja tema äriühingul, mis on iseenesest väga mugav positsioon, sest Makutenensit pole maksuhalduril olnud võimalik kätte saada ning temapoolseid selgitusi võrdluseks tuua pole. Vastustaja rõhutab, et kasu saajaks isikuks tehingute ahelast, kus püütakse näidata autoostu Eesti äriühingult, mitte Saksamaa äriühingult, on kaebaja. Nimelt, kui kaebaja oleks soetanud sõiduauto Saksamaa äriühingult Autohaus Becker GmbH & Co KG ise, siis kuulunuks nimetatud tehing OÜ Ehitusproff kui ühendusesisese kauba soetaja poolt pöördmaksustamisele maksumusega 39 400 eurot vastavalt Käibemaksuseaduse § 3 lg 4 punkt 1, § 1 lg 1 punkt 5 ja KMS § 29 lg 3 punkt 4 sätestatud 9 reeglitele. See tähendab, et ostetud kauba väärtus liidetakse müügikäibele lahtrites 1 ja täiendavalt lahtris 6. Kui registreeritud maksukohustuslane kasutab ühendusesiseselt soetatud kaupa oma ettevõtluses, siis saab ta käibedeklaratsioonis arvutatud maksukohustuse kohe sisendkäibemaksuna maha arvata. Seega reaalset maksu tasumist sellelt tehingult ei toimugi. Nüüd aga näidati sõiduki soetajana Saksamaalt OÜ Merlot, kes pidi ühendusisse soetajana tehingu pöördmaksustama ja kuna ta sõiduki ka koheselt võõrandas Mifaltova OÜ-le tekkis tal müügi hinnalt käibemaksu tasumise kohustus, mida ta muidugi täitnud ei ole. Mifaltova OÜ omakorda soetas sõiduki juba Eesti äriühingult, mis tähendab, et tal tekkis sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus tehingu summalt, kuid müüs selle omakorda edasi koheselt kaebajale. Seega, kuna sõiduki soetuse hinna ja müügihinna vahe oli 200 eurot, siis tekkis Mifaltova OÜ-l vahelt käibemaksukohustus. Kaebaja aga soetab auto 59 000 euroga, millelt tekib sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Eelnevast selgub, millest ilmselt oli tingitud kaebaja resoluutne soov omandada sõiduk Eesti äriühingult, mitte aga olla ise Saksamaalt soetajaks. Võttes arvesse, et vahepeal on toimunud ka märgatav hinnatõus, aga tegelikkuses soetas kaebaja auto ise Saksamaalt, on kasu veelgi arusaadavam. Samuti rõhutab vastustaja veelkord, et kaebaja väited, et maksuotsuses puudub õiguslik alus, st viide Maksukorralduse seaduse § 83 lg-le 4 või MKS §-le 84, ei ole asjakohased. Vastustaja on maksumenetluses tuvastanud, et kaebaja ei omandanud sõidukit Mifaltova OÜ-lt. Seega on tegemist nö klassikalise ostja-müüja kaasusega. Vastustaja viitab siinkohal Riigikohtu otsusele haldusasjas 33-1-32-09, kus kohus on öelnud, et olukorras, kus isik teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh tehingu kohta esitatud dokumendi võimalikust fiktiivsusest, kuid kajastas seda dokumenti siiski maksukohustust vähendavana oma maksudeklaratsioonis, on tegemist ostja pahausksusega, sest toimumata tehingu kajastamine maksudeklaratsioonis saab oma iseloomult olla üldjuhul tahtlik tegu. Sellisel juhul on sisendkäibemaksu mahaarvamine alusetu. Kõnealuses asjas on tuvastatud, et kaebaja ei soetanud sõidukit Mifaltova OÜ-lt ja ta oli teadlik sellest, et sõiduki müüjaks ei olnud arvel näidatud isik, sest maksumenetluses on samaaegselt tuvastatud ka see, et kaebaja soetas sõiduki ise Saksamaalt sealselt äriühingult, mistõttu puudub kaebajal õigus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks ning maksustamise aluseks on KMS § 29 lg 1 ja lg 3 punkt 1. Sellises olukorras puudub vajadus tugineda MKS § 83 lg-le 4 või §-le 84. Kuna maksumenetluses tuvastati, kes on kaebajale auto tegelikult müünud isik ning selleks on välismaine äriühing ja kaebaja on jätnud nimetatud tehingu ühendusesisese kauba soetajana pöördmaksustamata, kuulub sõiduki soetustehing deklareerimisele ühendusesisese soetusena summas 39 400 eurot vastavalt KMS § 3 lg 4 punktile 1, § 1 lg 1 punktile 5 ja § 29 lg 3 punktile 4. Seega on väited maksuotsuses õigusliku aluse puudumisele alusetud, kuna maksustamise aluseks on viidatud KMS sätted ja MKS § 83 lg-le 4 ning §-le 84 viitamise vajadus puudub. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et kaebaja ei omandanud sõidukit Mifaltova OÜ-lt, vaid soetas selle ise Saksamaa äriühingult. Isikute ütlused tehingute toimumise kohta ei ole usaldusväärsed, kuna tegemist on omavaheliste ammuste tuttavate/sõpradega ning need on ilmselt kantud soovist jätta tehingutest mulje nii, nagu need vormistatud on, püüdest varjata tehingute tegelikke asjaolusid. Tehingute jadast ainsaks kasusaajaks on kaebaja. Vastustaja palub kaebuse jätta rahuldamata. Vastustaja peab kaebuse rahuldamise korral põhjendatuks kaebaja menetluskuluks maksimaalselt 3000 eurot. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud poolte suulisi selgitusi ning tunnistajate ütlusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud nii suulisi kui kirjalikke tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: 10 Käesolev maksuvaidlus taandub asjaolule, kellelt kaebuse esitaja Ehitusproff OÜ soetas sõiduauto Mercedes-Benz (edaspidi MB) ML 300. Kaebaja väidab, et soetas nimetatud sõiduki Eestis Mifaltova OÜ-lt ostu-müügi lepingu alusel. Vastustaja seevastu leiab, et kaebaja ostis kõnealuse sõiduki otse Saksamaa äriühingult Autohaus Becker GmbH&Co KG. Maksuhalduri andmetel Mifaltova OÜ käibedeklaratsioonidel ei kajastu ühendusesisest soetust ega pöördmaksustamist, samuti ei deklareeri maksukohustuslaste registri andmetel ükski Saksamaa ettevõte müüki Mifaltova OÜ-le. Kohus, uurinud ja analüüsinud kohtule esitatud suulisi ja kirjalikke tõendeid, nõustub vastustaja seisukohtadega, mis on toodud käesolevas otsuses, seega kohus ei pea vajalikuks kõiki neid üle korrata. Kohtu hinnangul vastustaja on õigesti hinnanud Ehitusproff OÜ seadusliku esindaja Hanno Strazds`i vande all antud seletusi ning tunnistajate Einar Petersoni (Merlot OÜ) ja Rain Saar´e (Mifaltova OÜ) ütlusi nende koostoimes ja vastastikuses seoses ning on tulnud õigetele järeldustele. Kohus nõustub vastustajaga, et nende isikute maksumenetluses antud ütlused erinevad kohtumenetluses antud ütlustest, kusjuures need ütlused, mis on antud tunduvalt hiljem, juba kohtumenetluses, on detailsemad, kui maksuhaldurile antud ütlused. Vastustaja on teinud selles osas põhjaliku analüüsi, võrreldes maksuhaldurile ja kohtule antud ütlusi, tuues välja erinevused ja vastuolud. Kohus nõustub selles osas vastustaja argumentidega, millele ei ole midagi lisada. Eelnimetatud isikute ütlustest võib järeldada, et nn võtmeisikuks vaidlusaluse sõiduki ostu-müügi tehingus oli Vladimirs Makutenens, kes oli Merlot OÜ seaduslik esindaja, valdab vabalt saksa keelt ning suhtles saksa äriühingu esindajatega. H. Strazds ja R. Saar kinnitasid kohtule, et nad saksa keelt ei valda, E. Peterson väitis, et ta küll koolis ei ole saksa keelt õppinud, kuid natuke saksa keelt valdab, et ise on õppinud ja elu on õpetanud. Isikud väitsid, et V. Makutenensi poole pöörduti, kuna ta valdas vabalt saksa keelt. Samas aga küsimusele, miks arveldati saksa firmaga just sularahas, vastati, et seda nõudis V. Makutenens. Nimetatud asjaolu jm tehinguga seotud asjaolusid ei saanud maksuhaldur kontrollida, kuna V. Makutenensit ei olnud võimalik kätte saada. Kohtu jaoks ei ole usutav, et kaebaja ei tundnud huvi sõiduki hinna vastu Saksamaal (ainuüksi juba sellepärast, et vaadata, kui suur on hinnavahe), seda enam, et väidetavalt käis kohapeal Ehitusproff OÜ seaduslik esindaja Hanno Strazds isiklikult koos Einar Petersoniga, kuid seal mingit huvi auto hinna vastu üles ei näidanud ega ei tundnud ka huvi, millise summa tasus E. Peterson, kellel oli väidetavalt auto ostuks suur summa sularaha kaasas, mille ta sai väidetavalt V. Makutenensilt. Samuti ei ole kohtu jaoks usutav, et selle küllaltki pika teekonna vältel (lennukiga lennati kuhugi, sihtkoha nime ei mäletanud, siis rongiga sõideti kuhugi, sihtkoha nime ei osatud öelda- mingi küla) ei räägitud sellest, kes on tegelikud tehingupooled, st kes kellelt ostab ja kes kellele müüb jms. Ei ole ka usutav, et H. Strazds ei teadnud, millise firmaga on seotud E. Peterson. H. Strazds, E. Peterson ja R. Saar olid omavahel tuttavad, tundsid üksteist küllaltki hästi ning kohtu jaoks ei ole usutav, et nad ei teadnud, mis firmaga keegi on seotud/mis firmas keegi töötab, milliste firmadega tehinguid tehakse jne. H. Strazds´i väitel käis ta ARK-s (Sauel) üksi, tal olid saksakeelsed dokumendid kaasas, mida ta ei kontrollinud, kuna ei saanud nendest aru. Kohus märgib, et kuigi dokumendid olid saksakeelsed ja kaebaja seaduslik esindaja nende sisust aru ei saanud, kuid tehingupoolte nimede ja sõiduki hinna osas midagi arusaamatut ei saanud olla (kes kellelt Saksamaal auto ostis ja mis hinnaga). Ka ei ole kohtu jaoks veenev kaebaja seadusliku esindaja väide, et ta läks lihtsalt E. Petersoniga Saksamaale kaasa, n-ö lõbureisile. H. Strazds ise väitis, et ostis lennukipiletid endale ja E. Petersonile ning piletid ja muud sõiduga seotud kulutused maksis E. Peterson talle väidetavalt tagasi (tõendeid selle kohta ei ole). Seevastu E. Peterson väitis kohtus, et sõidukulud hüvitas temale V. Makutenens. R. Saar aga ei teadnud, kes tasus sõidukulud, kui E. Peterson ja H. Strazds Saksamaal käisid. E. Petersoni väitel võttis ta H. Strazds´i lihtsalt kaasa, et ta saaks autot vaadata ja Saksamaaga tutvuda. Kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et H. Strazds, kes läheb E. Petersoniga lihtsalt kaasa Saksamaale, kannab lisaks 11 enda kuludele veel ka oma reisikaaslase sõidu- jm kulud, samas kui E. Petersoni sõidukulud tasus tema enda sõnul V. Makutenens/Merlot OÜ, kelle palgal E. Peterson oli, kulud aga maksis tema ise. E. Peterson väitis, et auto toomine Saksamaalt oli tema jaoks äri. Kohus nõustub vastustajaga, et poolte ütlused on vastuolus nii võrreldes sellega, milliseid nad andsid maksumenetluses kui ka omavahel (kohus ei hakka neid üle kordama, kuna vastustaja on sellel piisavalt põhjalikult peatunud), samuti kohtumenetluses antud ütlustega. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et niivõrd põhimõttelised vastuolud isikute seletustes võimaldavad teha järelduse, et tehingud ei ole toimunud viisil, nagu on jäetud mulje koostatud dokumentides. Kõik tasumised on toimunud sularahas, väidetavalt V. Makutenensi nõudmisel, mis ei võimalda kontrollida, kes kellele ja kas üldse autohinna tasus ehk et pole võimalik jälgida raha liikumist. Kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et kohtumenetluses on püütud jätta mulje, et tehingutes oli n-ö pearoll Vladimirs Makutenensil ja tema äriühingul Merlot OÜ, mis on kaebajale soodne positsioon, sest V. Makutenensit pole maksuhalduril olnud võimalik kätte saada ning temapoolseid selgitusi võrdluseks tuua ei ole. Maksuhalduri kinnitusel kasu saajaks isikuks tehingute ahelas, kus püütakse näidata auto ostu Eesti äriühingult, mitte Saksamaa äriühingult, on kaebuse esitaja Ehitusproff OÜ. Maksuhaldur selgitas kohtule, et kui kaebaja oleks soetanud sõiduauto Saksamaa äriühingult Autohaus Becker GmbH & Co KG ise, siis kuulunuks nimetatud tehing OÜ Ehitusproff kui ühendusesisese kauba soetaja poolt pöördmaksustamisele maksumusega 39 400 eurot vastavalt Käibemaksuseaduse § 3 lg 4 p 1, § 1 lg 1 p 5 ja KMS § 29 lg 3 p 4 sätestatud reeglitele (see tähendab, et ostetud kauba väärtus liidetakse müügikäibele lahtrites 1 ja täiendavalt lahtris 6). Juhul, kui registreeritud maksukohustuslane kasutab ühendusesiseselt soetatud kaupa oma ettevõtluses, siis saab ta käibedeklaratsioonis arvutatud maksukohustuse kohe sisendkäibemaksuna maha arvata, seega reaalset maksu tasumist sellelt tehingult ei toimu. Antud juhul näidati sõiduki soetajana Saksamaalt Merlot OÜ, kes pidi ühendusisse soetajana tehingu pöördmaksustama, kuid kuna ta sõiduki ka koheselt võõrandas Mifaltova OÜ-le, tekkis tal müügi hinnalt käibemaksu tasumise kohustus, mida ta aga täitnud ei ole. Mifaltova OÜ omakorda soetas sõiduki juba Eesti äriühingult, mis tähendab, et tal tekkis sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus tehingu summalt, kuid müüs selle omakorda koheselt edasi kaebajale. Kui sõiduki soetushinna ja müügihinna vahe oli 200 eurot, siis tekkis Mifaltova OÜ-l vahelt käibemaksukohustus. Ehitusproff OÜ soetas auto 59 000 euroga, millelt tekib sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Maksuhalduri arvates eelnevast selgub, millest ilmselt oli tingitud kaebaja resoluutne soov omandada sõiduk Eesti äriühingult, mitte aga olla ise Saksamaalt soetajaks. Samas võttes arvesse, et vahepeal on toimunud ka märgatav hinnatõus ja tegelikkuses soetas kaebaja auto ise Saksamaalt, on kasu veelgi arusaadavam. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et maksuotsuses puudub õiguslik alus, st viide Maksukorralduse seaduse § 83 lg-le 4 või MKS §-le 84. Vastustaja on maksumenetluses tuvastanud, et kaebaja ei omandanud sõidukit Mifaltova OÜ-lt. Maksuhalduri väitel antud juhul on tegemist n-ö klassikalise ostja-müüja kaasusega. Vastustaja viitab siinkohal Riigikohtu otsusele haldusasjas 3-3-1-32-09, kus kohus on öelnud, et olukorras, kus isik teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh tehingu kohta esitatud dokumendi võimalikust fiktiivsusest, kuid kajastas seda dokumenti siiski maksukohustust vähendavana oma maksudeklaratsioonis, on tegemist ostja pahausksusega, sest toimumata tehingu kajastamine maksudeklaratsioonis saab oma iseloomult olla üldjuhul tahtlik tegu. Sellisel juhul on sisendkäibemaksu mahaarvamine alusetu. Kõnealuses asjas on maksuhaldur kohtu arvates õigesti tuvastatud, et Ehitusproff OÜ ei soetanud sõidukit Mifaltova OÜ-lt ning oli teadlik sellest, et sõiduki müüjaks ei olnud arvel näidatud isik. Maksumenetluses on tuvastatud, et kaebuse esitaja soetas ise sõiduki Saksamaalt sealselt äriühingult, mistõttu puudub kaebajal õigus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. Sellisel juhul on maksustamise aluseks KMS § 29 lg 1 ja lg 3 p 1 ning puudub vajadus tugineda MKS § 83 lg-le 4 või §-le 84. Maksumenetluses maksuhaldur tuvastas, kes on Ehitusproff OÜ-le sõiduki MB tegelikult müünud isik, milleks on välismaine äriühing ning et kaebaja on jätnud nimetatud tehingu ühendusesisese kauba soetajana 12 pöördmaksustamata, kuulub sõiduki soetustehing deklareerimisele ühendusesisese soetusena summas 39 400 eurot vastavalt KMS § 3 lg 4 p-le 1, § 1 lg 1 p-le 5 ja § 29 lg 3 p-le 4. Kohus ei nõustu kaebaja väitega maksuotsuses õigusliku aluse puudumise kohta, kuna maksustamise alusena on kaevatavas maksuotsuses viidatud KMS asjakohastele sätetele ning puudus vajadus viidata MKS § 83 lg-le 4 ja §-le 84. Kohtu hinnangul vastustaja on jõudnud õigele järeldusele, et Ehitusproff OÜ ei omandanud sõiduauto Mercedes-Benz ML 300 arvel märgitud müüjalt, s.o Mifaltova OÜ-lt, vaid kaebaja soetas sõiduki ise Saksamaa äriühingult Autohaus Becker GmbH & Co. Vastustaja on neid asjaolusid piisavalt põhjendanud kaevatavas maksuotsuses, millega nõustub ka kohus. Kohtu hinnangul vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ning puudub alus kaebaja nõuete rahuldamiseks. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /Digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.