Obsah (5)

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 8. märts 2013, Tallinn Haldusasja number 3-11-927 Haldusasi MTÜ Eesti Maavarade Ühing kaebu

) § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. 4. 28.06.2012 määrusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Tallinna Halduskohtu 3.02.2012 määruse haldusasjas nr 3-11-927 ja saatis asja halduskohtule menetluse jätkamiseks leides, et tegemist on toiminguga, mida saab muude eelduste olemasolul vaidlustada. 5. 21.08.2012 määrusega jättis kohus kaebuse käiguta ning andis kaebuse esitajale tähtaja kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. 4.09.2012 esitas kaebuse esitaja kohtule muudetud kaebuse, milles palub tuvastada Vabariigi Valitsuse 15.03.2011 korralduse nr 127 õigusvastasuse. 7. 13.09.2012 võttis kohus kaebuse menetlusse ja asus läbi viima eelmenetlust (I tl 42). 8. 2.11.2012 määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ning määras lõplikud menetlustähtajad. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED 9. Kaebaja leiab kokkuvõtvalt, et arengukava koostamise ja heakskiitmise menetlus ei ole toimunud õiguspäraselt; arengukava ei ole kooskõlas seadusest tulenevate nõuetega, selle keskkonnamõjusid ei ole piisavalt hinnatud ning avalikkuse osalemisvõimalused arengukava koostamises on olnud puudulikud. Kaebaja arvates ei ole Arengukava koostamisel ja heakskiitmisel arvestatud asjakohaselt kõigi oluliste asjaolude ja põhjendatud huvidega, mistõttu see on ebaproportsionaalselt majandushuvide poole kaldu ega arvesta piisavalt sotsiaalsete ja keskkonnaga seotud huvidega. Seetõttu leiab kaebaja, et arengukava heakskiitmine on olnud õigusvastane ning palub kohtul tuvastada Vabariigi Valitsuse 15.03.2011 korralduse nr 127 õigusvastasus ja põhjendab oma kaebust täpsemalt alljärgnevalt. 9.1. Kaebaja leiab, et kõigepealt on Arengukava eesmärgid vastuolus Säästva arengu seaduse § 2 tooduga selles osas, et ei käsitle eesmärki tagada inimesi rahuldav elukeskkond ja säilitada looduslik mitmekesisus samaväärselt majanduse ja infrastruktuuri arenguks vajalike ressursside kasutusega. Rahuldava elukeskkonna asemel mainitakse arengukavas kohaliku elanikkonna kaevandamisvastast „hoiakut“ (p 3.6, lk 24-26), mis tuleb kõrvaldada ning looduskeskkond ei ole väärtus omaette, vaid on „piiranguks“ kaevandamistegevusel ja seda tuleb ümber hinnata lähtudes vajadusest kaevandada (p 3.3., lk 18-21). Need on arengukava lähteseisukohtades ja eesmärgipüstitustes olulised puudused, mis viivad hilisemate kaalutlusvigadeni. 9.2.Teiseks leiab kaebaja, et Arrengukava on vastuolus SäAS § 6 lõikes 1 sätestatud esimese põhitingimusega, et taastumatu loodusvara kasutamise kavandamisel tuleb tagada teadaolevate varude jätkumine võimalikult pikaks ajaks. Kaebaja leiab, et arengukavas küll soovitakse varude jätkumist võimalikult pikaks ajaks, ent selle eesmärgi nimel ei plaanita mitte vähendada varude tarbimist, vaid kaevandada efektiivsemalt (strateegiline eesmärk 2, lk 40) ning võtta kasutusele uued varud, sh kaalutakse võimalust looduskaitsealadel kaevandamiseks (lk 21, probleemid ja olemasolevad võimalused). Selline lähenemine ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik ning on vastuolus SäAS § 6 lg 1 punktiga 1. 2 9.3. Kaebaja leiab, et SäAS § 6 lg 2 sätestab: majandustegevuse kavandamisel arvatakse kasutatavast varust välja kaitsealadel asuvad varud. Sellest lähtudes ei tohiks looduskaitsealadel üldse maavarasid kaevandada või vähemalt tuleks kaevandada nii vähe kui võimalik (kui seda lubab ala kaitseeeskiri). Arengukavas lähtutakse aga eeldusest, et tuleks kaaluda looduskaitsealal maavarade kaevandamise võimalusi (lk 21). Arengukava ei ole kooskõlas SäAS § 6 lõikes 2 sätestatud põhimõttega. 9.4. Kaebaja leiab, et riiklike huvide määratlus Arengukavas on vastuolus MaaPS § 34 lg 1 p 14 eesmärgi ja mõttega ning SäAS §-ga 2 ning õiguse üldpõhimõttega avaliku huvi kui määratlemata õigusmõiste kohta. Arengukavas leitakse kaebaja arvates, et riigile kuuluvate ehitusmaavarade kaevandamisel ja kasutamisel on tekkinud õiguslikud probleemid eelkõige sellepärast, et siiani oli määratlemata riigi huvi. Seetõttu peetakse arengukavas vajalikuks defineerida riigi huvi mõiste ja anda sellele seaduslik alus (lk 36). Kaebaja leiab, et riigi huvi ei saa arengukavas ammendavalt määratleda, iseäranis mitte nii kitsalt nagu see kavas välja on pakutud. MaaPS § 34 lg 1 p 14, milles kasutatakse mõistet riiklikud huvid, peab kohalduma ka muudele riiklikele huvidele (nt keskkonnakaitselised, riiklike kohustuste täitmisega seotud või julgeolekuga seotud huvid), mitte ainult ehitusmaavarade kasutamisega seotud riiklikele huvidele. Kui riigi huvi määratleda nii kitsalt nagu arengukavas välja on pakutud, siis muutub MaaPS § 34 lg 1 p 14 sisutuks, sest see tähendaks, et riigi huviks on alati maavara kaevandamine ja sellel alusel ei saaks kaevandamisloa andmisest enam keelduda. Arengukavas väljapakutud riigi huvi määratlus on kaebaja arvates vastuolus MaaPS § 34 lg 1 punktis 14 sätestatud eesmärgi ja mõttega. Kaebaja on seisukohal, et Arengukava sõnastus on vastuolus ka SäAS §-ga 2 ja seejuures ei piisa ainult tingimusest, et võetakse tarvitusele kõik meetmed ehitusmaavarade ratsionaalseks kasutamiseks ning maavara ja keskkonna kaitsmiseks (lk 36). Sellises sõnastuses on keskkonna kaitsmine ja maavarade ratsionaalne kasutamine vaid kaevandamise lisatingimused. Lähtudes SäAS §-st 2 tuleks tagada ehitusmaavarade ratsionaalne kasutamine, inimesi rahuldav elukeskkond ning looduskeskkonna võimalikult vähene kahjustamine ja loodusliku mitmekesisuse säilimine. Ehk siis rõhuasetus ei oleks kaevandamisel, vaid võrdselt käsitletakse kaevandamist, looduskeskkonda ja rahuldavat elukeskkonda, kusjuures rahuldav elukeskkond peab olema igal juhul tagatud ja looduskeskkond peab säilima nii suures ulatuses kui võimalik. 9.5. Kaebaja on vastu Arengukavas sisalduvale mõttele, et kindlasti on vajalik riigi otsustusõiguse suurendamine riigile kuuluva maavara üle. Kaebaja leiab, et seejuures on lähtutud väärast eeldusest, nagu ei oleks riigil võimalik osaleda kohalike kaitsealade loomise protsessis ega seal oma huve väljendada (nt arengukava lk 20-21). Kaebaja märgib, et vastavalt looduskaitseseadusele (LKS) tuleb ka alade kohaliku kaitse alla võtmisel läbi viia vastav menetlus, mille raames korraldatakse avalik väljapanek. LKS § 9 lõike 5 kohaselt peab kaitse alla võtmise algataja saatma loodusobjekti asukoha kohalikule omavalitsusele ja kinnisasja omanikule (kelleks võib olla ka riik) tähtkirjaga teate, kus muuhulgas on märgitud avaliku väljapaneku aeg ja koht ning ettepanekute esitamise tähtaeg. Kuna eeldus riigi võimaluste puudumise kohta kohalike kaitsealade moodustamise menetluses osalemises on ekslik – vastuolus LKS § 9 lõikega 5, siis ei ole põhjendatud ka ettepanek suurendada riigi otsustusõigust riigile kuuluva maavara kasutamise üle õigusaktide abil (lk 13 probleemid ja olemasolevad võimalused, p 2). 9.6. Kaebaja leiab, et Arengukavas on ekslikult asutud seisukohale, et maavara geoloogiline uuring ning kaevandamine on alati avalik huvi, sest kaevandamislubade andmine on antud riigi pädevusse ja seega on seadusandja pidanud nimetatud valdkonda riigile oluliseks küsimuseks (lk 25). Kaebaja leiab, et siinjuures on tehtud kaks olulist viga – esiteks käsitletakse riigi ja avalikku huvi ekslikult sünonüümidena (tegemist on erinevate mõistetega, mis ei pruugi alati kattuda). Teiseks lähtutakse ekslikult seisukohast, et igasuguses riigielu valdkonnas tegutsemine toimub automaatselt avalikes huvides. Kahjuks ei ole arengukavas arvestatud ka Riigikohtu 30.09.09 otsusega haldusasjas nr 3-41-9-09 Koigi valla taotluse osas. Riigikohus leiab selles otsuses, et maavarade kaevandamise 3 otsustamine on riigielu küsimus, mitte ei leia, et kaevandamine iseenesest on riigielu küsimus. Riigikohtu seisukoht tähendab, et riigile peab jääma otsustusõigus kaevandamise üle otsustamise osas, arvestades seejuures kõigi asjassepuutuvate huvidega, sh KOVide, kohalike elanike, looduskeskkonna ja säästva arengu huvidega. See ei tähenda aga seda, et kaevandamine toimub alati avalikes huvides ja prevaleerib seega alati muude huvide ees. 9.7. Kaebaja leiab, et Arengukava ei ole kooskõlas Aarhusi konventsioonis sätestatud avalikkuse kaasamise nõuetega. Avalikkus tuleb otsustamisse kaasata võimalikult varases etapis ja võimalikult tõhusal viisil, vastav kohustus tuleneb mh Aarhusi konventsioonist (art 6 lg 3, 4 ja 8 ning art 7). Seega tuleb arengukavas kirjeldada ka seda, millises etapis ja kuidas tuleb avalikkust kaasata, et Aarhusi konventsiooni nõuded oleksid täidetud. Kaebaja leiab, et Arengukavast võib järeldada, et kaasamist ei saa toimuda, kui jäädakse Arengukavas väljendatud jäikade lähtekohtade juurde, et kaevandamine on igal juhul vajalik, selle keskkonnamõjud on üldjuhul leevendatavad ja kaevandamisala mõjupiirkonda jäävad inimesed peavad kaevandamise mõjusid taluma, kui need jäävad normi piiresse. Selliste lähtekohtade puhul ei oleks kaebaja arvates avalikkuse kaasamisel mingit otstarvet, sest avalikkus ei saaks kaasa rääkida küsimustes:

a)kas üldse peaks kaevandama,
b)kas kaevandamist saab negatiivsete keskkonnamõjude tõttu lubada,
c)millised võiksid olla keskkonnamõju leevendavad tingimused, et inimeste elukeskkond vastaks võimalikult suurel määral nende vajadustele. Praegune olukord, kus avalikkus saab osaleda alles hetkel, mil strateegilised otsused kaevandamise lubamise kohta on langetatud, ei ole Aarhusi konventsiooni art 6 lg 3, 4 ja 8 ning art 7 nõuetega kooskõlas. 9.8. Kaebaja leiab, et vaidlusaluse arengukava puuduste üheks põhjuseks on asjaolu, et asjas läbi viidud keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH) ei vasta täielikult nõuetele, samuti ei nähtu arengukavast, et KSH tulemustega oleks üldse arvestatud. Kaebaja toob välja, et Riigikohus on leidnud (RKHKo 18.02.2002, 3-3-1-8-02, p 5), et haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Riigikohus on leidnud veel (RKHKo 28.02.2007, 3-3-1-86-06, p 20), et piirangud menetlustoimingute iseseisvale vaidlustamisele on nähtud ette haldusmenetluse ökonoomsuse ja tõhususe põhimõttest (menetlusökonoomia põhimõte) lähtuvalt. Piiramatu menetlustoimingute vaidlustamise võimalus muudaks haldusmenetluse põhjendamatult kulukaks. Lähtudes nendest eeldustest vaidlustab kaebaja koos lõppotsusega (VV 15.03.2011. a korraldus nr 127) ka selle juurde kuuluva KSH aruande ja menetluse, kuna KSH menetlus on osa arengukava vastuvõtmise menetlusest vastavalt keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadusele (KeHJS). 9.8.1.Konkreetsetest KSH vigadest toob Kaebaja välja, et KSH eesmärgipüstitus ei taga arengukava mõjude tegelikku hindamist ega alternatiivsete lahenduste kaalumist. Kaebaja arvates pakutakse nii arengukavas kui KSH aruandes (kaebuse lisa 3) välja olemasolevas olukorras juba eksisteerivate probleemide lahendusi (mille rakendamine on nagunii vajalik), mitte aga intensiivistuva kaevandamise mõjude leevendamist. Kõik see ei ole kooskõlas KeHJS § 40 lg 4 punktidega 4, 6 ja 8, mille kohaselt tuleb keskkonnamõju hindamise aruandes käsitleda strateegilise planeerimisdokumendi ehk arengukava elluviimisest lähtuvaid keskkonnaprobleeme, anda hinnang arengukavaga kavandatavatest tegevustest lähtuva keskkonnamõju kohta ning pakkuda välja leevendusmeetmed keskkonnamõju vähendamiseks. Kuna KSH aruandes ei ole selgelt välja toodud konkreetsete alternatiividega kaasnevate tegevuste rakendamise mõju keskkonnale (sh elukeskkonnale), ei vasta see kaebaja arvates KeHJS § 40 lg 4 punktile 6. Alternatiivsete lahendustena oleks kaebaja hinnangul tulnud käsitleda erinevaid meetmeid eesmärkide saavutamiseks. Näiteks ei ole KSH aruandes analüüsitud väidet, et lühem ja intensiivsem kaevandamine tekitab väiksemat keskkonnamõju, vaid on võetud seda tõestatud eeldusena. Analüüsitud ei ole, kui palju lisakulu tekitaks täiendavate keskkonnanõuete kehtestamine, kui palju see vähendaks kaevandamise võimalusi. Lahtine on küsimus, kui suurel määral peaks keskkonda üldiselt negatiivselt mõjutav kaevandamistegevus olema lubatud erahuvides (ka siin olnuks võimalik analüüsida erinevaid alternatiive ja nendega kaasnevaid mõjusid). 4 9.8.2. Kaebaja leiab, et hinnatavad keskkonnamõjud on piiritletud liiga kitsalt. Kaebaja on seisukohal, et KSH aruandes keskendutakse peamiselt üht laadi keskkonnamõjude leevendamise võimaluste analüüsimisele – peamiseks indikaatoriks keskkonnamõju osas on valitud rikutud maade osakaal. Samas on kaevandamistegevusel ka muud keskkonnamõjud, mis samuti vääriksid leevendamise seisukohalt täit tähelepanu. Kaebaja toob selliste käsitlemata teemadena välja olukorrad, kus maavara kaevandamine võib minna konflikti keskkonnakaitseliste huvidega, rohevõrgustike alade käsitlemise ekslikult kaevandamist kindlasti mittetakistavate piirangutega aladena ja kaevandamisega kaasneva müra käsitluse KSH-s. Kaebaja leiab, et on võimalik, et põhjuseks, miks KSH aruandes ei ole kõiki mõjusid põhjalikult käsitletud, on mõju hindamisel aluseks võetud eeldus (lk 48), et maavarade kaevandamisel tagatakse tegevuskoha mõjusfääris keskkonnanormide järgimine, seda läbi KMH protsessi ja seejärel kaevandajale keskkonnaloa nõuete kehtestamise abil. Sellist seisukohta ei saa eelduseks võtta, arvestades olemasolevat praktikat ja võimalikke arenguid tulevikus. 9.8.3. Kaebaja leiab, et vrustuskindluse käsitlus KSH aruandes lähtub vääradest eeldustest ja andmetest. KSH aruandes on korduvalt viidatud (lk 9, 18, 19, 26, 27, 29, 30) varustuskindluse jälgimisele kui võimalikule karjääride rajamist suunavale jõule, kuid eksperdid ei ole andnud hinnangut selle toimivusele, et sellega arengukava juures arvestada. Üksnes varustuskindluse jälgimine ja selle üle arvestuse pidamine ei võimalda riiklikul tasemel karjääride rajamist suunata, kuna sellel puudub praegu õiguslik alus ja selge toimimismehhanism. Samuti juhib kaebaja siinkohal tähelepanu, et käsitlemata on jäänud maa-ainese temaatika, mis omab tähtsust varustuskindluse hinnangu tegemisel. 9.9. Kaebaja leiab, et KSH aruande heakskiitmine ei ole olnud õiguspärane. Keskkonnaamet (KKA) ei kiitnud heaks KSH aruannet 22.02.2010. a kirjaga nr 6-8/24187-5 (kaebuse lisa 6) ja palus teha vastavad täiendused KSH aruandes ja arengukavas, viidates sellele, et KSH aruanne ei vasta KeHJS nõuetele. Kaebaja toob välja, et KKA leidis muuhulgas, et: - KSH aruandes ei ole antud hinnangut varustuskindluse kui suunava jõu toimimisele - ei ole hinnatud, kuidas arengukavas määratletud riikliku huvi rakendamine mõjutab nii loodus- kui ka elukeskkonda; - ei ole käsitletud maa-ainese temaatikat; - liiga vähe on käsitletud alternatiivide mõju keskkonnale. Kaebaja toob välja, et KKA kiitis KSH aruande heaks 8.03.2010. a kirjaga nr 6-8/24187, kuigi KKA 22.02.10 kirjas esitatud soovitusi KSH aruandes ega arengukavas ei arvestatud. Samas puudub KKA 8.03.10 kirjas selgitus, miks on KSH aruanne kaks nädalat pärast heaks kiitmata jätmist loetud piisavaks, ehkki selles ei ole tehtud ühtki täiendust. Kaebaja leiab, et KKA poolt tehtud KSH aruande heakskiitmise otsustus on seetõttu õigusvastane. 9.10. Kaebaja leiab, et Arengukavas ei arvestata KSH aruandes toodud olulisi soovitusi. Hoolimata KSH aruande puudustest, on selles siiski esitatud mõned olulised soovitused, ent Arengukavas on isegi need arvestamata jäetud. KSH aruande lk 55 peatükis 8 on toodud olulise negatiivse mõju vältimiseks ja leevendamiseks kavandatud meetmed. Muuhulgas on soovitatud: 1) rakendada kaevandamislubade pikendamisel täiendavaid tingimusi (sanktsioone) kaevandajatele, kes pole algse loa nõuete täitmisega hakkama saanud (KSH aruande lk 56); 2) rakendada meetmeid karjäärist väljapumbatavate veekoguste vähendamiseks (lk 56); 3) anda maardlatele vajadusel puhvertsoonid, mis hoiavad ära kaevandusala määramise elamute ja teede vahetusse lähedusse (lk 56); 4) määrata kaevandamisloas või sellega kaasnevas veeloas kaevude inventuurile tuginevad tingimused ümbruskonna inimeste veekasutuse tagamiseks ja veeseire nõuded (lk 57) 5 5) uute karjääride avamine peaks toimuma eeskätt vaid vastava vältimatu vajaduse olemasolul (piisava kasutuskõlbliku ressursi puudumisel) (lk 57); 6) juhtida ehitusmaavarade kaevandamisega kaasnevat vääramatut mõju maastikule, elupaikadele ja veekeskkonnale karjääride asukoha valikuga, sh nõudes karjääriala korrastamist eelistatavalt maksimaalselt looduslähedaseks alaks (lk 57); 7) kaaluda senisest suurema osa kaevandamise keskkonnatasudest suunamist kohalikku eelarvesse või otse kaevandamise keskkonnamõju leevendamiseks (lk 58) jne. Kaebaja leiab, et ühegi viidatud soovitusega arvestamist arengukavast ei nähtu. Viidatud soovitused on olulised aspektid rahuldava elukeskkonna ja loodusliku, sh maastike mitmekesisuse seisukohalt. Nende soovituste järgimata jätmine on olulisel määral põhjustanud Arengukava ühekülgsuse, milleks on maavara kaevandamise eelistamine teistele huvidele ning muude huvide vähene käsitlemine või käsitlemata jätmine. Seega on arengukava vastuolus KeHJS § 43 punktiga 1, mille kohaselt arengukava koostamisel tuleb arvestada KSH tulemusi. 9.11. Kaebaja leiab, et puudub selgitus, kuidas KSH tulemustega on arengukava koostamisel arvestatud. Kohustus selgitada, kuidas KSH tulemustega on arvestatud, tuleneb KeHJS § 44 lõikest 2 ning selle aluseks oleva EL direktiivi 2001/42/EÜ art 9 lõikest 1, mille kohaselt tuleb strateegilise planeerimisdokumendi kehtestamisest teatamise korral tagada, et lisaks kehtestatud strateegilisele planeerimisdokumendile on kättesaadav ka ülevaade strateegilises planeerimisdokumendis keskkonnakaalutluste arvessevõtmisest ning ülevaade strateegilises planeerimisdokumendis KSH tulemuste arvessevõtmisest. Selliseid ülevaateid vaidlusalune arengukava ega selle kinnitamise otsus ei sisalda. Kaebaja on seisukohal, et tegemist on olulise rikkumisega, kuna see ei võimalda KSH tulemustega arvestamist kontrollida. Kaebaja hinnangul ei ole arengukavast ega KSH aruandest võimalik tuvastada, kas KSH tulemusena on arengukavas üldse midagi muutunud, ning kuidas. Seetõttu võib väita, et KSH läbiviimisel ei ole arengukava sisule olnud mingit mõju ning et arengukavas sätestatud meetmete kavandamisel ei ole nendega seotud keskkonnamõjusid tegelikult kaalutud. Asjaolu, et KSH ei ole arengukavas meetmete seadmist kuidagi mõjutanud, tõendab ka see, et arengukava on meetmete osas pärast KSH aruande heakskiitmist oluliselt täiendatud ja muudetud, ent muudetud osas ei ole keskkonnamõjude hindamise täiendusi vajalikuks peetud. 9.12. Kaebaja leiab, et kogu arengukava menetlemise protsess ei ole olnud piisavalt läbipaistev ning avalikkusele ei ole antud piisavalt võimalusi selles tõhusaks osalemiseks. Arengukava avalikustamine ei olnud kaebaja arvates kooskõlas Aarhusi konventsiooni artikliga 7 ning artikli 6 lõigetega 3, 4 ja 8, kuna avalikkusele ei ole edastatud infot arengukava kõigis etappides ning EMÜ seisukohtade arvestamata jätmist ei ole piisavalt põhjendatud. Siseriiklikus õiguses ei ole avalikkuse kaasamisele arengukavade koostamisse detailseid nõudeid ette nähtud – arengukavade koostamist reguleeriv Vabariigi Valitsuse 13.12.05 määrus „Strateegiliste arengukavade liigid ning nende koostamise, täiendamise, elluviimise, hindamise ja aruandluse kord“12 näeb lakooniliselt ette vaid huvitatud isikute ja asutuste kaasamise arengukavade koostamisse (määruse § 6 lg 1). Kaebaja möönab küll Arengukava eelnõu avalikustamist koos KSH aruandega, kuid märgib, et seda ei olnud KSH aruande põhjal veel täiendatud (see ilmnes arengukava eelnõu tekstist). Samuti muudeti arengukava pärast KSH aruande heakskiitmist osas, milles mõjusid ei ole 6 hinnatud. Seetõttu ei ole kaebaja arvates avalikkusel, sh kaebajal avalikkuse esindajana, olnud võimalik osaleda eelnõu lõpliku versiooni kujunemises. Kaebaja märgib, et ta esitas arengukava 2009.a. oktoobris avalikustatud versioonile omapoolsed seisukohad koos KSH aruande eelnõule esitatud seisukohtadega ja Keskkonnaministeerium vastas neile 2010.a. veebruaris, jättes suurema osa seisukohtadest arvestamata. Lisaks on Kaebaja etteheitele, et avalikustatud arengukava eelnõus ei ole veel KSH tulemustega arvestatud, Keskkonnaministeerium 4.02.10 kirjas vastanud: „Arengukava eelnõu saab KSH aruande alusel täiendada siis, kui aruanne on heaks kiidetud ja seejärel saadetakse arengukava kooskõlastamisele eÕiguse kaudu, mis on Interneti vahendusel kõikidele nähtav.“. Kaebajale teadaolevalt ei ole arengukava e-õiguse kaudu kooskõlastatud, mistõttu kogu arengukava koostamise edasine protsess on toimunud laiema avalikkuse jaoks läbipaistmatult. 9.13. Kaebaja leiab, et Arengukava koostamisel on tehtud kaalutlusõiguse teostamisel vigu, mis muudavad Vabariigi Valitsuse vaidlustatud korralduse Arengukava kehtestamiseks õigusvastaseks. Haldusakt on õiguspärane kui ta on mh kaalutlusvigadeta (HMS § 54). HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. 9.13.1. Kõigepealt leiab kaebaja, et Arengukava koostamisel ja heakskiitmisel ei ole asjakohaselt arvestatud kõiki olulisi asjaolusid ega kaalutud põhjendatud huve, vaid on esitatud üks huvi (maavarade kaevandamine) ja selle põhjendused ning elluviimiseks vajalikud tingimused (jääda keskkonnakaitse normide piiresse). Arengukavas on rõhuasetus majanduslikel ja kaudselt ka mõningatel sotsiaalsetel huvidel (teede ehitus), mis väljendub ehitusmaavarade kaevandamise tähtsuse kirjeldamises ja kaevandamise vajaduse läbivas põhjendamises (lk 21, 25, 26, 35, 36, strateegilised eesmärgid 1 ja 2 ning vastavad meetmed lk 36-42). Arengukavas püütakse esitada ehitusmaavarade kasutamise vajadust selliselt, et näidata, kui oluline on selle kaevandamine ja kuidas muud huvid peavad selle ees taanduma või sellega kohanema. Sellise valiku üle ei saakski vaielda, kui arengukavas oleks lisaks majanduslikele põhjendustele ja huvidele samasuguses mahus kirjeldatud ka keskkonnakaitselisi ja sotsiaalseid (rahuldavat elukeskkonda ja tervist) käsitlevaid aspekte. Kaebaja arvates ei ole muid huve arengukavas kirjeldatud samasuguse kaaluga. Kaebaja leiab, et Arengukavas ei ole loodus- ja elukeskkond ei ole arengukavas leidnud käsitlemist huvidena, vaid „piirangute“ ja kaevandamisvastaste „hoiakutena“, mida tuleb ümber vaadata ja võimalusel leevendada, et ehitusmaavarasid saaks kaevandada võimalikult suures ulatuses, et tagada varustuskindlus. Väga olulise puudusena toob kaebaja välja, et ei ole käsitletud inimeste joogivee probleeme, mida kaevandamine sageli põhjustab ja mida soovitati käsitleda KSH aruandes. Samuti ei käsitleta müra, tolmu jm mõjude aspekte vajaliku põhjalikkusega. Looduskeskkonna käsitlemisel Arengukavas on kaebaja meelest tähelepanuväärne, et kaevandamise aladest moodustavad kaitsealad üksnes 15%, kuid sellegipoolest on arengukava kohaselt võimalusel vaja kindlasti võtta kasutusele ka looduskaitse all olevaid maa-alasid. Looduskeskkonna säilitamise vajadust ilma kaevandamiseta ehk looduse iseväärtust arengukava ei käsitle. 9.13.2. Kaebaja leiab, et puuduvad indikaatorid kaevandamisaegsete mõjude vähendamise eesmärgi jaoks, või nt looduskaitsealadele avalduva mõju vähendamiseks, mis on keskkonnamõju vältimise seisukohalt väga olulised. Seega ei ole arengukava koostamisel toimunud haldusmenetluses nõuetekohast huvide kaalumist, vaid on esitatud üks huvi 7 (maavara kaevandamine) teistest kõrgemalseisvana ja on õigustatud selle huvi realiseerimise vajalikkust ning on püütud leida sobivaid tingimusi just selle huvi realiseerimiseks. Kaebaja leiab, et maavara kaevandamine ei ole a priori elementaarne vajadus, vaid sellega on seotud kellegi huvid. Arengukava eesmärk peaks olema leida erinevaid huve kaaludes parimad lahendused maavarade kasutamisega seotud probleemide lahendamiseks. Seda ülesannet ei ole arengukava täitnud. 9.13.3. Kaebaja märgib, et ebapiisavatele kaalutlustele arengukavas on viidanud ka Riigikantselei 13.12.2010 kirjas nr 2-10/10-03077-3, milles on leidnud, et arengukava eelnõu ei vasta VV 13.12.2005.a määruse nr 302 „Strateegiliste arengukavade liigid ning nende koostamise, täiendamise, elluviimise, hindamise ja aruandluse kord“ § 6 lõike 5 ja 6 nõuetele. Riigikantselei leidis selles kirjas , et heakskiitmiseks esitatud eelnõu põhisisuks ei ole suures osas valdkonna strateegiliste valikute määratlemine, vaid nendele eelnevate tegevuste planeerimine. Samuti leidis Riigikantselei, et arengukava eelnõus sõnastatud meetmed on liiga üldsõnalised, kirjeldavad sageli ministeeriumi põhitööd (näiteks seadusandluse analüüs ja muutmine, koostöövõimaluste loomine, uue riigiameti asutamise vajaduse kaalumine
jm)ning ei anna Vabariigi Valitsusele sisulist otsustusvõimalust valdkonna arengute üle. 9.14. Kaebaja leiab, et Arengukava proportsionaalsust ei ole võimalik hinnata ja seetõttu on see vastuolus HMS § 54. Kaebaja leiab esiteks, et arengukava eesmärgipüstitus on vale – peamiseks eesmärgiks on seatud varustuskindluse tagamine, ehkki lähtuda tulnuks lisaks sellele ka SäAS §-st 2 tulenevast looduskeskkonna ja loodusvarade säästliku kasutamise eesmärgist. Teiseks ei ole arengukava koostamisel kaalutud erinevaid alternatiive – või ei ilmne selline kaalumine arengukavast ega selle keskkonnamõjude hindamisest. KSH aruandes märgitakse (lk 35), et alternatiivseid arengustsenaariume arengukava koostamisel ei kaalutud. Seetõttu ei ole võimalik hinnata, kas mõni muu meede olnuks sobivam või parem kui arengukavas eesmärkide saavutamiseks seatud meetmed, samuti kas kavandatud meetmed on vajalikud. Kaebaja arvates ei ole lisaks võimalik hinnata, kas meetmed on mõõdukad, kuna hinnatud ei ole nendest tuleneva võimaliku kahju (nt keskkonnale avalduvate negatiivsete mõjude) ega saadava kasu ehk positiivsete tulemuste suhet. Kaebaja leiab, et isegi kui arengukava koostamisel on lähtutud proportsionaalsuse põhimõttest, ei ole see arengukavast ega KSH aruandest nähtav, mistõttu arengukava ei ole haldusaktina kontrollitav ja on seega õigusvastane. 9.15. Kaebaja leiab, et Arengukava on keskkonna- ja sotsiaalsest aspektist ebapiisavalt põhjendatud. Kuna arengukavas ei ole esitatud kaevandamise mõjusid loodus- ja elukeskkonnale piisavas mahus, võrreldes kaevandamise vajadusega, siis on arengukava nendes aspektides ebapiisavalt põhjendatud ja ei vasta HMS § 54 ja § 56 lg 1 ja 3 toodud nõuetele. 10. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ning menetluskulud jätta vastustaja kanda. VASTUSTAJA SEISUKOHAD 11. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, palub jätta kaebus rahuldamata ning põhjendab oma taotlust järgnevalt: 11.1. Vastustaja leiab, et kaebajal puudub sisuliselt tema poolt välja toodud asjaoludel kaebeõigus. Nimelt on kaebaja, esitanud lähtudes Tallinna Ringkonnakohtu hinnangust, et vaidlustatud korralduse näol on tegemist toiminguga, selle õigusvastasuse tuvastamise kaebuse (

§ 37lg 2 8 p 6).

Samas on kaebaja küll maininud, et puudub vajadus esitada täiendavaid põhjendusi kaebeõiguse kohta, ent ei ole kaebuse taotlust muutes ära näidanud taotluse põhjendusi.

§ 45

lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Vastustaja leiab, et kaebuses vaidlustatu on tunduvalt tõhusamalt kaitstav konkreetsete kaevandamislubade menetluste käigus, sh kohtumenetluse käigus, kusjuures kaevandamislube vaidlustatakse kohtutes käesoleval ajal aktiivselt. Arengukava õigusvastaseks tunnistamisega ei saavutaks kaebaja soovitud eesmärki, kuivõrd arengukavad on dokumendid, mis kajastavad hetkeolukorra kirjeldust ja kaardistavad antud valdkonna probleemid, ning neist tulenevalt sõnastatakse strateegilised eesmärgid ja nende saavutamiseks vajalikud meetmed. Arengukava ei ole õigusakt, mis reguleeriks ehitusmaavara kaevandamise alaseid õigussuhteid. Arengukava ei ole ka haldusakt, mis oleks suunatud kellelegi õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Seega ei saa arengukava objektiivselt ka kaebajat kuidagi mõjutada, sh tema õigusi rikkuda. Alles arengukava elluviimisega ja vastavalt õigusaktidesse paranduste sisseviimisega hakkavad arengukavas toodud seisukohad reaalset mõju avaldama. Samuti märgib vastustaja, et uue arengukava väljatöötamisel, aga juba ka kehtiva arengukava elluviimiseks koostatava rakendusplaani väljatöötamisel on kõiki, sh kaebaja arvamusi ja tähelepanekuid praeguse arengukava sõnastuse kohta võimalik arvesse võtta ja vastavalt sõnastust korrigeerida. Seega on vastustaja seisukohal, et kaebusele laieneb

§ 45

lõikest 2 tulenev kaebeõiguse piirang, kuivõrd tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. 11.

Vastustaja leiab kaebust üldisemalt sisuliselt käsitledes, et see on suures osas formaalne ja lähtub valdavas osas arengukava sõnastuse grammatilisest tõlgendamisest, mitte aga arengukava põhimõtetest ja eesmärkidest. Kaebuse näol on tegemist valdavalt kontekstist väljarebitud lausete ja mõtete keelelise analüüsiga, jättes tähelepanuta arengukava eesmärgid ja meetmed, mis tuleb saavutada kompleksselt. Samuti on kaebaja taotlus ja eesmärgid arengukava õigusvastaseks tunnistamiseks põhjendamata. Lisaks rõhutab vastustaja, et kaebaja on taotlenud arengukava tervikuna õigusvastaseks tunnistamist, kuigi kaebusega on käsitletud vaid arengukava teatud aspekte. 11.
Vastustaja leiab, et Arengukava lähteseisukohtade ja eesmärkide seadmisel on lähtutud säästva arengu põhimõtetest ja keskkonnakaitsenõuete tagamise vajadusest. Väär on kaebaja seisukoht, nagu lähtutaks arengukavas ainult eesmärgist tagada tarbijate ehitusmaavaraga varustamine. Arengukavas on esitatud kolm iseseisvat strateegilist eesmärki koos iseseisvate meetmete ja iseseisvate käsitlustega :
Tagada riigi infrastruktuuri ehitusobjektide ning tarbijate varustamine ehitusmaavaradega.
Suurendada ehitusmaavarade kaevandamise ja kasutamise efektiivsust ning võimalike alternatiivsete ehitusmaterjalide kasutamist.
Vähendada ehitusmaavarade kaevandamisest ja kasutamisest tingitud keskkonnamõju. Arengukava põhieesmärgiks on tõepoolest ehitusmaavaradega varustatuse tagamine, kuid vastustaja rõhutab, et tegemist ongi ju „Ehitusmaavarade kasutamise riikliku arengukavaga 2011–2020“. Vabariigi Valitsuse 13.12.2005 määruse nr 302 „Strateegiliste arengukavade liigid ning nende koostamise, täiendamise, elluviimise, hindamise ja aruandluse kord“ § 2 lõike 2 järgi valdkonna arengukavad kajastavad ühe või mitme valdkonna eesmärke ja nende saavutamiseks vajalikke meetmeid. 11.
Vastustaja leiab, et kaebaja on jätnud tähelepanuta, et arengukava esimeses peatükis (lk 5-6) näidatakse ära seosed teiste valdkondade strateegiate ja arengukavadega, muuhulgas ka „Looduskaitse arengukava aastani 2020” (edaspidi looduskaitse arengukava) eelnõuga (arvamuse andmise ajaks Vabariigi Valitsuse poolt heaks kiidetud) ning „Eesti säästva arengu riiklik strateegiaga Säästev Eesti 21“ (edaspidi säästva arengu strateegia). Arengukava lk 6 on öeldud, et ehitusmaavarade arengukava peab olema kooskõlas looduskaitse arengukavaga. Samuti on rõhutatud 9 säästva arengu strateegia eesmärki – loodusvarade kasutamist viisil ja mahus, mis kindlustab ökoloogilise tasakaalu. Lisatud on säästva arengu põhimõte, mille kohaselt peab loodusressursside kasutamine toimuma põhimõttel, et taastuvate ressursside kasutus ei ületa nende taastootmisvõimet ja nn fossiilsete või taastumatute loodusressursside kasutamine toimub põhimõttel, et nende ekspluateerimine oleks tagatud ajani, mil neid on võimalik asendada mõne teise, näiteks taastuva ressursiga. Vastustaja märgib, et iga valdkonna strateegia ja arengukava on ellu kutsutud eelkõige oma valdkonna põhjalikuks käsitlemiseks, kuid on kahtlemata seostes teiste valdkondade strateegiate ja arengukavadega. Tsiteerides arengukava lk 35 toodud ehitusmaavarade kasutamise põhieesmärki on kaebaja teiseks jätnud tähelepanuta, et ehitusmaavarade kasutamise põhieesmärk on ehitusmaavaradega varustatuse tagamine, võttes arvesse nende maavarade nõuetekohast kvaliteeti, optimaalset hinda, minimaalset võimalikku veokaugust ning säästlikku ressursi- ja keskkonnakasutust. Samas on ka öeldud, et arengukava aitab tagada riigi infrastruktuuri ehitusobjektide ning tarbijate nõuetekohast varustamist ehitusmaavaradega (nõuetekohase kvaliteedi, optimaalse hinna ning minimaalse võimalikku veokaugusega), tõhustada kaevandamise ja kasutamise efektiivsust, korraldada maavaravarude kaitset ning vähendada ehitusmaavarade kaevandamisest ja kasutamisest tingitud keskkonnamõju. Seega on säästlik ressursi- ja keskkonnakasutus, millest kõneleb ka säästva arengu seadus (SäAS) § 2, seatud ehitusmaavaradega varustatuse tagamise tingimuseks. Mis puutub SäAS § 2 nimetatud inimesi rahuldava elukeskkonna tagamisse ja loodusliku mitmekesisuse säilitamisse, siis vastustaja märgib, et juba oma olemuselt on maavarade kaevandamine keskkonda üks kõige olulisemalt mõjutavam tegevusala ning avakaevandamine muudab reeglina ka jäädavalt maastikku. Kuid praegusel ajal ei ole see enam võrreldav kaevandamistegevuse tagajärgedega paar-kolmkümmend aastat tagasi. Kehtiva seaduse järgi on kaevandamistegevuse lahutamatuks osaks ja kaevandamislubade kohustavaks tingimuseks kaevandamisega rikutud maa korrastamine selle taas kasutuskõlblikuks muutmise teel. Maapõueseaduse (MaaPS) § 48 järgi on kaevandamisloa omanik kohustatud maavaravaru kaevandamisega rikutud maa korrastama. Rikutud maa korrastamiseks on seadusandlusega kehtestatud rida nõudeid, kusjuures rikutud maa korrastamisel tuleb tagada, et: 1) kaevandamisala põhjavee režiim vastaks maa kasutamise sihtotstarbele; 2) korrastatud ala sobiks ümbritsevasse maastikku; 3) korrastatud ala reljeef ja pinnavormid oleksid võimalikult looduslähedased; 4) korrastatud ala ei kujutaks oma iseärasustest tulenevalt ohtu seal liikuvatele inimestele. Kuivõrd kaevandatav ala tuleb nii või teisiti pärast kaevandamise lõpetamist korrastada (tehisjärv, kõrghaljastus vms), tagades SäAS-ga sätestatud inimesi rahuldava elukeskkonna ning taastades looduskeskkonna, siis saab siin rääkida eelkõige kaevandamise käigus keskkonnale, sh inimeste elukeskkonnale tekkivatest keskkonnamõjudest ning nende vältimise ja minimeerimise viisidest ja meetoditest. 11.
Vaidlustatud arengukava p-s 3.2 käsitletakse pikalt ja põhjalikult kaevandamis- ja töötlemistehnoloogiat ning selle mõju keskkonnale, käsitledes kaevandamisest põhjustatud põhjavee taseme alandamise probleeme, välisõhule avalduvat mõju, mis seisneb tavaliselt kaevandamisega tekitatud müra, tolmu ja transpordi heitgaaside välisõhku paiskumises, sh käsitledes eraldi keskkonnamõjusid erinevate maavaravaru liikide kaevandamise ja kasutatavate tehnoloogiate kaupa jne. Samuti märgitakse, et on vaja tõhustada riiklikku järelevalvet kaevandamisprotsessi üle, kontrollida normide täitmist ning kaevandamislubade vastavust tegelikule olukorrale. Vajaduse korral on vajalik karmistada kaevandamistingimusi. Seega tuleb tagada rahuldav elukeskkond ka kaevandamisprotsessi ajaks ning teha kõik keskkonnamõjude vältimiseks ja vähendamiseks ning seda rõhutab kõigiti lisaks kehtivale seadusele ka vaidlustatud arengukava. 11.
Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheitega, nagu räägitaks arengukava p-s 3.6 elanikkonna kaevandamisvastasest hoiakust jutumärkides, mis tulevat kõrvaldada. Arengukava koostajad on igati mõistvalt ja lugupidavalt käsitlenud kaevandamispiirkonna elanike probleeme (vt lk 25). Siinkohal 10 vastustaja märgib, et kohaliku omavalitsusorganite huvid ja kaevandamispiirkonna elanikkonna huvid ei ole samastatavad. Kohalik omavalitsus ei ole kaevandamispiirkonna elanike esindaja kaevandamisel kaasnevate keskkonnamõjude suhtes, vaid kohalikel omavalitsustel on omad ülesanded ja funktsioonid seoses eeldatava kaevandamisega kohaliku omavalitsuse territooriumil. Seda küsimust on käsitletud näiteks kohtuasjas nr 3-10-2236 (Kuusalu Vallavalitsuse kaebus Vabariigi Valitsuse
juuli
a korralduse nr 302 tühistamiseks). Samuti ei saa nõustuda kaebaja poolt looduskeskkonna piiranguks olemisega jutumärkides. Looduskaitse piirangud on üheks maardlate kasutamist mõjutavate piirangute seas, olles põhjusega üheks olulisemaks piiranguks. Vaidlustatud arengukava käsitleb objektiivselt probleeme seoses selle piiranguga. 11.
Kaebaja on SäAS § 6 lõikele 2 viidates vastustaja arvates heitnud põhjendamatult arengukavale ette seda, et maavara kaevandamine on kaitsealadel teatud tingimustel lubatud. Vastustaja märgib, et selline võimalus on sätestatud juba seadusega (LKS § 30 j 31) . 11.
Vastustaja on seisukohal, et täidetud on ka SäAS § 6 lõikes 1 p 1 sätestatud tingimus, et teadaolevaid varusid jätkuks võimalikult pikemaks ajaks. Kaebaja on efektiivse kaevandamise ekslikult võrdsustanud mahult suurema kaevandamisega, kuid teatavasti efektiivsus tähendab tõhusust. Seega on arengukavas efektiivse kaevandamise puhul silmas peetud kaevandamiseks antud maavaravaru maksimaalset ärakasutamist lõpptooteks, vähendades selliselt kaevandamisjäätmete kogust ning vajadust uute maardlate ja karjääride kasutuselevõtuks. Näiteks sama maardla lubjakivist on sõltuvalt kaevandamise ja töötlemise tehnoloogia valikust võimalik muuta väljatud maavaravarust kasulikuks lõpptooteks 65-95%. Efektiivsuse tõstmise näol võib saavutada ühes maardlas ressursi säästu kuni 30%. Seega saame me sama maavarakoguse väljamisel ja samade keskkonnamõjudega kuni 1/3 rohkem lõppetooteid. See on ilmselgelt meede, mis võimaldab täita säästva arengu seadusega ette nähtud nõuet, et varusid jätkuks võimalikult pikemaks ajaks, samuti oluliselt vähendada riigi infrastruktuuri ehitusmaavaradega varustatusega tagamisega kaasnevaid vältimatuid negatiivseid keskkonnamõjusid. Samuti ei ole selle printsiibi vastane uute varude kasutusele võtmine, sest juba kaevandatud varusid ei saa enam kaevandada. SäAS mõte on ei ole siinjuures loodusvarade kasutamise seiskamise kehtestamine, vaid selline kasutamine, kus olemasolevaid varusid jätkuks võimalikult pikemaks ajaks. Siinkohal vastustaja rõhutab, et selle printsiibi rakendamiseks on ellu kutsutud MaaPS § 62 ja 63, millega kehtestatakse maapõue kaitse põhinõuded. 11.
Seoses riiklike huvide käsitlusega märgib vastustaja, et MaaPS § 20 lg 1 p 7 alusel keeldutakse üldgeoloogilise uurimistöö loa ja uuringuloa andmisest, kui loa andmine on vastuolus riiklike huvidega. Vastustaja märgib, et arengukava ei ole õigusakt, seega ei saa selles defineerida ühtki mõistet legaaldefinitsioonina. Seega on kaebaja käsitlus sellest, kas tegu on määratlemata õigusmõistega või mitte ja kas riiklikud huvid on määratud kitsamas või laiemas mõistes, arengukava vaidlustamisel asjakohatu, kuivõrd tegemist ei ole õigusaktiga. Seega ei saa arengukava määratlus kuidagi MaaPS § 20 lg 1 punkti 7 sisutuks muuta. Vastustaja märgib, et arengukavaga ei olegi võetud nö ambitsiooni seadust täiendada. Arengukava lk 36 antud määratlus algab sõnadega „Ehitusmaavaradest lähtudes...“. Seega saab arengukavas antud määratlus kehtida ainult ehitusmaavarade osas ja arengukavas käsitletud probleemide selgitamisel ja neile lahenduste otsimisel. Kahtlemata võib sellele viidata ka igapäevases halduspraktikas ja seda tehaksegi. Kuid see määratlus ei ole piiravaks maapõueseaduse rakendamisel. Seetõttu on vastustaja seisukohal, et kaebaja esitatud väited oleksid asjakohased vaidluses MaaPS § 20 lg 1 p 7 kohaldamise küsimust lahendades, nt mingis konkreetses vaidluses. Ülalöeldust lähtudes ei saa sellele määratlusele teha ka etteheiteid, et see liialt kitsas on. Kaebaja viitab, et käsitletud on ainult 11 ehitusmaavaradega varustamist ning märgib, et riiklikud huvid hõlmavad ka riiklike kohustuste täitmisega või julgeolekuga seotud huve. Samas ka see on vaieldav, sest ehitusmaavaradega varustuskindluse tagamine võib osutuda samaaegselt ka riiklike kohustuste täitmisega seotuks, nt suurte teede ehitusprojektide puhul. Riikliku julgeolekuga seondatakse eelkõige siiski põlevkivi kaevandamise küsimusi. Kaebaja märgib, et ei piisa lisatingimusest, et ehitusmaavaradega varustamisel võetakse tarvitusele kõik meetmed ehitusmaavarade ratsionaalseks kasutamiseks ning maavara ja keskkonna kaitsmiseks. Vastustaja leiab, et tegemist on põhitingimustega, mitte lisatingimustega, sest ehitusmaavarade kaitse, ratsionaalse kasutamise ja keskkonnakaitse nõuded kaevandamisel tulevad seadusest ja need on täitmiseks kohustuslikud. Sama küsimust on käsitletud ka ülalpool p.3.1.1 all. 11.
Vastustaja leiab seoses loodusobjektide kaitse alla võtmise küsimusega kohaliku omavalitsuse tasandil, et kaebaja on käsitlenud üldteada probleemi kaevandamisel. See seisneb selles, et kui keegi on teinud kaevandamisloa taotluse, siis sagedasti kohalik omavalitsus ei piirdu talle maapõueseaduses ettenähtud võimalusega oma lubav või keelduv arvamus anda, vaid tihtilugu alustatakse loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlust kohaliku omavalitsuse tasandil (LKS § 9 lg 2) ja seda tihtipeale suurema pindala, nt maastikukaitseala moodustamiseks, mitte aga nt maastiku või haljastuse üksikelemendi kaitse alla võtmiseks. Siin on kohaliku omavalitsuse eesmärgiks sellise tegevusega välistada kaevandamise võimalus kogu või suuremal osal kaevandamiseks taotletaval alal. Selline pindalaline kaitse alla võtmine välistatakse, kui jõustub praegu eelnõu staadiumis olev keskkonnaseadustiku eriosa looduskaitseseadus. Muudatuse kohaselt võib kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavaks loodusobjektiks olla piirkonna looduse eripära, kultuuri ja asustust esindav väärtuslik maastiku üksikelement, park või haljastuse üksikelement, mis ei ole kaitse alla võetud kaitstava looduse üksikobjektina ega paikne kaitsealal, püsielupaigas või hoiualal ja mille kaitse vajadus tuleneb eelkõige kohalikest või piirkondlikest huvidest, võttes arvesse põhimõtet, et loodust kaitstakse looduse säilitamise seisukohalt oluliste alade kasutamise piiramisega. 11.
Vastustaja märgib, et planeerimismenetluses kooskõlastuse andmisel ja loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluses kohaliku omavalitsuse tasandil korraldatavas avatud menetluses osalemisel on riigi huvi väljendamisel ilmselgelt erinev kaal ning need ei ole võrreldavad. Kooskõlastus on kahtlemata tugevam riigi huvi kaitsmise meetod kui avatud menetluses osalemine. Ka kaebaja poolt viidatud Ess-soo kohtuasjas Tartu Ringkonna 11.04.2009 kohtuotsuses (3-08-1195) on kohus neid erinevaid menetlusi eristanud, öeldes et: „Ala kaitse alla võtmine kohalikul tasandil on LKS järgi kohaliku omavalitsuse pädevuses olev küsimus ning LKS ei näe siin ette kooskõlastamise nõuet riigi või Keskkonnaministeeriumiga. LKS järgi võib kooskõlastamise nõue tuleneda nt planeeringu kooskõlastamise kohustusest juhul, kui maa-ala kaitse alla võtmine toimub planeeringuga.“ Vastustaja rõhutab, et avatud menetluse eesmärgiks on haldusmenetluse seaduse järgi avalikkuse arvamuse ärakuulamine, mitte riigi huvi väljaselgitamine. Sellele viitavad ka vastavad õigusnormid – ajalehes avaldamine, avalikkusele nimetatud dokumentidega tutvumise võimaluse tagamine jms. Riigi erineva kaaluga osalusest tulenevalt ongi ringkonnakohus ülalviidatud otsuses leidnud, et: „Kui kohalik omavalitsus leiab, et riigi huvid võivad olla kaitseala loomisega ohustatud, tuleb riigilt enne otsuse tegemist vastavat seisukohta küsida.“ 11.
Ess-soo kohtuasjaga seoses peab vastustaja vajalikuks veel täpsustada kaebaja väidet, nagu oleks Urvaste Vallavolikogu küsinud riigilt seisukohta ja nagu poleks riigi poolt KOV-le seisukohta esitatud. Maa-ameti 11.12.2007 kirjast nr 6.1-1/6728 (vt lisa 2) nähtub, et Urvaste Vallavalitsus edastas ise oma Ess-soo kaitse alla võtmise algatamise teate Maa-ametile ning 12 palus seisukohta Ess-soo maastikukaitseala moodustamise kohta Maa-ametilt. Seetõttu pöörduski selle küsimusega Keskkonnaministeeriumi poole Maa-amet ning Keskkonnaministeerium vastas Maa-ametile. Maa-amet edastas Keskkonnaministeeriumi vastuse Urvaste Vallavalitsusele oma 31.03.2009 kirjaga nr 4.1-4/
11.
Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega kaevandamise avalikes huvides olemise küsimuses. Vastustaja märgib, et kaebaja on ka selles punktis käsitlenud probleemi peamiselt filoloogilisel pinnal, jättes tahaplaanile arengukava vaidlusaluses punktis 3.6 analüüsitud sisulised probleemid ning seega ka moonutanud arengukavas esitatud seisukohti. Arengukavas käsitletud mõisteid on kasutatud ka arengukavas viidatud Riigikogu põhiseaduskomisjoni 13.05.2009 kirjas nr 2.6-3/838-1, mis on adresseeritud Riigikohtu esimehele seoses Koigi Vallavolikogu taotlusega. Kirjas märgitakse, et PS §-st 5 võib järeldada, et Eesti loodusvarade ja loodusressursside puhul on tegemist kogu riiki puudutava rikkusega, mis teenib kõigi huve. Samuti viidatakse kirjas maapõue seaduse eelnõule seletuskirjale ning tõdetakse, et: „Ülaltoodud sätetest nähtub, et uuringuid teostatakse avalikust huvist lähtudes, mis on kogu riigile olulise tähtsusega. ... Seega tuleks üldgeoloogiliste uurimistööde ja geoloogiliste uuringutega seonduv lugeda riigielu küsimuseks.“ (vt lisa 1, lk 2 ja 3). Vastustaja ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga ja tuleb tõdeda, et ka kaevandamist teostatakse avalikest huvidest lähtudes ning arengukavas (lk 25) toodud seisukoht, et kaevandamine on avalik huvi, on õige. Arengukavas on kirjas, et „Põhiseaduse § 5 järgi on Eesti loodusvarad ja loodusressursid rahvuslik rikkus, mida tuleb säästlikult kasutada. Tegemist on ressursi kasutamisega üldsuse huvides. Seega ei saa läheneda lubade andmisele ainult mõne piirkonna vajadustest ja võimalustest lähtudes, vaid tuleb silmas pidada kogu riigi vajadusi ning võimalusi. Maavarade uuringud ja kaevandamine on kogu riigile olulise tähtsusega. Asjaolu, et need toimuvad alati mõne kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil, ei muuda kaevandamist ainult kohaliku elu küsimuseks. See on riigielu küsimus. Kui KOV keeldub maavara otsingu eesmärgil üldgeoloogilise uurimistöö, geoloogilise uuringu või maavara kaevandamise loa andmisest, saab maapõue seaduse järgi loa anda üksnes Vabariigi Valitsuse nõusolekul. KOVil ei ole vetoõigust lubade andmisel, sest maapõueseaduses on järgitud üksikisiku huvidele üldiste huvide eelistamise põhimõtet, mida maavarade kaevandamine reeglina on. Samas tuleb loa andmisel KOVi arvamust arvestada ja KOVi esitatud nõuded kantakse loale kui eritingimused. Põhiseaduse § 154 lubab KOVi otsustamisõigust kohaliku elu küsimustes piirata, kuid see piirang peab olema põhjendatud. Maapõueseaduse eesmärk on tagada maapõue majanduslikult otstarbekas ja keskkonnasäästlik kasutamine. Seega lähtub KOVi korraldusõiguse piiramine eesmärgiga tagada kõige ratsionaalsem maavarade kasutamine kogu riigi vajadustest ja on kogu riigi huvides. Riigikohtule saadetud kirjas on esitatud ka Riigikogu Keskkonnakomisjoni seisukoht, et KOVi territooriumil paikneva maavara uuringuid ja kasutamist ei saa käsitleda kohaliku elu küsimusena, kuna teatud maavarade (tehnoloogilise lubjakivi jt) sihtotstarbeline kasutamine ei ole kaevandamispiirkonna kohaliku omavalitsusüksuse haldusterritooriumiga seotud. Ühe KOVi keeldumine teatud ehitusmaavara kaevandamise loa andmisest võib põhjustada riigi teiste, seda maavara vajavate piirkondade elu ja arengu pärssimist. KOVid ei taha aktsepteerida KMH tulemusi, kaevandamise tõrjumiseks on hakatud asutama kohaliku tähtsusega maastikukaitsealasid, millel sageli ei ole vajalikku looduskaitse põhjendust.“ 11.
Vastustaja rõhutab, et Arengukavas ei ole öeldud, nagu kaevandamine prevaleeriks alati muude huvide ees. Arengukava viidatud osas on eelkõige põhjendatud, miks on kaevandamine kogu riigile olulise tähtsusega küsimus, mitte üksnes kohaliku elu küsimus. Arengukavas on rõhutatud, et kohalikel omavalitsustel ei saa olla vetoõigust kaevandamisküsimuste otsustamisel. Kui kaevandamiskoha kohalikule omavalitsus ei ole 13 kaevandamisloa andmisega nõus, siis tohib kaevandamisluba anda ainult Vabariigi Valitsuse nõusolekul (MaaPS § 28 lg 3, § 34 lg 1 p 16 ja lg 2). Siinkohal vastustaja märgib, et kuivõrd kaevandamise otsustamine on riigielu küsimus (nagu ütleb ka Riigikohus oma otsuses haldusasjas nr 3-4-1-9-09 p 25) ja ülalnimetatud juhtudel Vabariigi Valitsuse nõusoleku andmise näol, siis on ka kaevandamise puhul kahtlemata tegemist tähtsa riigielu küsimusega. Kaevandamiseks nõusoleku andmise otsustamisel Vabariigi Valitsus kaalubki sisuliselt üleriigilise tähtsusega huve kohaliku tähtsusega huvidega ning teeb oma otsustuse sellest lähtuvalt, kummad huvid konkreetsel juhul prevaleerivad ja kummad rohkem riivatud saavad. Avalikud huvid, kui riiklikest huvidest laiem mõiste, on vastandatav erahuvidega. Kuivõrd kaevandamisloa andmise küsimust otsustades on kaalukausil oluline riigielu küsimus, siis kaalutaksegi läbi kogu avalike huvide spekter nii riigi kui kohaliku elu tasandil. 11.
Seoses kaebaja poolsete väidetega avalikkuse kaasamise nõudest märgib vastustaja, et kaebaja on ekslikult viidanud arengukava leheküljele 3, kus räägitakse avalikkuse kaasamisest arengukava koostamise protsessi. Samas selgub kaebuse punkti 3.1.5 käsitledes (vt kaebuse lk 7), et kaebaja on teinud etteheited hoopiski kaevandamislubade väljaandmise menetluses avalikkuse kaasamise kohta. Vastustaja märgib, et arengukava koostamise protsessi oli avalikkus, sh kaebaja ise kaasatud. Seda tõendab muuhulgas kaebuse lisas 4 olev dokument, kust nähtub, et kaebaja on 16.11.2009 esitanud arengukavale omapoolsed ettepanekud ja vastuväited, samuti kaebuse lisas 8 olev Keskkonnaministeeriumi kiri, millega vastati kaebaja seisukohtadele arengukavas, käsitledes põhjalikult kaebaja seisukohti, millega arengukava koostamisel ei arvestatud. 11.
Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega avalikkuse kaasamise küsimuses kaevandamislubade andmise menetluses. Avalikkuse kaasamine avatud menetluse näol on eelkõige haldusmenetluse seadusega reguleeritud ning väljatöötatud instituut ning avalikkuse kaasamise nõuded kaevandamisloa andmisel kehtivad ja kuuluvad täitmisele nii või teisiti. Seega ei saa väita, nagu kaasamist ei saakski toimuda. Maavara otsingu eesmärgil üldgeoloogilise uurimistöö loa andmise ja muutmise ning uuringuloa andmise ja muutmise menetlusele, samuti kaevandamisloa andmise ja muutmise menetlusele tuleb kohaldada haldusmenetluse seaduse avatud menetluse sätteid lähtudes MaaPS §-st 15 ja §-st 29, vaidlustatud arengukavast ja selles sisalduvast hoolimata. Avalikkus saab loa väljaandmise menetluses kaasa rääkida kõigis küsimustes, kaasa arvatud kaebaja poolt loetletud küsimustes. Seadusega ei ole isikute ettepanekute ja vastuväidete esitamise õigust temaatiliselt kuidagi piiranud. Avalikkuse otsustamisse kaasamine võimalikult varases etapis ning võimalikult tõhusal viisil on samuti tagatud haldusmenetluse seadusega ning siin ei oleks ehitusmaavarade arengukaval kui valdkondlikul arengukaval enam midagi tõhusamat lisada. Seega on täidetud ka Arhusi konventsiooni nõuded. Alusetu ja paljasõnaline on kaebaja väide selle kohta, nagu avalikkus saaks osaleda alles hetkel, mil strateegilised otsused kaevandamise lubamise kohta on langetatud. Arengukavaga midagi sellist ette nähtud ei ole ning ette näha ei saakski. 11.17.Vasustaja on seisukohal, et Arengukava keskkonnamõjude hindamine on olnud piisav ja seaduspärane ja kaebaja teistsugused väited on alusetud. Kaebaja leiab, et KSH ebaõige eesmärgipüstitus ei taga arengukava mõjude tegelikku hindamist. Vastustaja juhib siinkohal tähelepanu, et KSH eesmärk püstitati KSH programmi koostamise käigus. KSH programmi kohaselt: „Käesoleva keskkonnamõju strateegilise hindamise eesmärgiks on tuua välja olulisemad keskkonnamõjud, mis Ehitusmaavarade arengukavas kavandatavate tegevuste ja meetmetega võivad potentsiaalselt kaasneda, ning mida hiljem silmas pidada nende meetmete 14 ja tegevuste elluviimisel.“ Antud sõnastuses oli KSH eesmärk arutlusel ka 17.07.2009 toimunud programmi avalikul arutelul. Kõigepealt tuleb märkida, et kaebaja esindaja nimetatud arutelul ei osalenud. Samas esitas kaebaja 17.07.2009 programmi osas kirjalikud ettepanekud (vt lisa 4), kokku 21 erinevat ettepanekut, millest osasid arvestati, osasid arvestati osaliselt ning osasid ei arvestatud. Oluline on mainida, et nimetatud dokumendis ei olnud kaebajal ühtegi etteheidet KSH eesmärgile. Küll tegi kaebaja ettepaneku KSH eesmärgi muutmiseks oma 16.11.2009 aasta kirjas (kaebuse lisa 4), millega esitati vastuväiteid ja ettepanekuid juba KSH aruandele. Vastustaja on nimetatud ettepanekutele ka kirjalikult vastanud ning jätnud ettepaneku eesmärgi püstitamisest arvestamata. Laskumata KSH sisulistesse aspektidesse tuleb nentida, et antud küsimuse püstitamine protsessi sellises staadiumis on ilmselgelt irratsionaalne, arvestades ka asjaolu, et kaebajal olid kõik võimalused küsimuse püstitamiseks KMH protsessi varases (programmi koostamise) staadiumis, kuid seda mingil põhjusel ei tehtud. 11.
Vastustajale jääb arusaamatuks, kuidas jõuab kaebaja järeldusele, et planeeritud meetmed toovad kaasa praegusest intensiivsema kaevandamise. Selline väide vajaks ilmselgelt põhjendamist. Vastustaja märgib, et kehtivas arengukavas on väga selgelt võetud suund riigi kui maavara omaniku rolli suurendamisele. Seeläbi soovitakse senisest paremini hakata suunama maavarde kasutamist, lähtudes just nende nõudlusest. Arengukava kohane varustuskindluse arvestus näitab selgelt, et ehitusmaavarade osas on vajalik varustuskindlus olemasolevate kaevandamislubadega tagatud pikemaks perioodiks kui, 10 aastat (arengukava lk 33), mis annab loa andjale selge võimaluse kaaluda taotletavate lubade andmist eelkõige ressursi säästu ja keskkonnahoiu printsiipidest lähtudes. Ilma selge nõudluse kasvuta ei oska vastustaja kuidagi eeldada kaevandamise intensiivsuse tõusu ning hetkel ei ole mingisugust alust eeldada sellist nõudluse järsku kasvu. Kui mingil põhjusel see peaks toimuma, siis võib ehitusmaavarade kaevandamine tõesti intensiivistuda, kuid kindlasti ei saa seda siduda planeeritud arengukava meetmete rakendamisega. Lähtudes asjaolust, et varustuskindlus on ehitusmaavarade osas üldiselt minimaalsest vajalikust pikemaks perioodiks tagatud, on näha pigem kaevandamislubade andmisest keelduvate otsuste kasvu kuni varustuskindluse tagatuse normaliseerumiseni. Kaevandamise intensiivsus on aga sellele vaatamata seotud eelkõige ehitusmaterjalide nõudlusega, kuivõrd tegemist on selgelt siseturule orienteeritud toodanguga. Eksporditava ehitusmaavaravaru osakaal jääb alla 10% (arengukava lk 22). Kuna arengukava koostamise ajal ei olnud mingit alust eeldada nõudluse kasvu, vaid pigem majandusbuumi järgset langust, on ka kaebaja soov hinnata intensiivistuva kaevandamistegevuse keskkonnamõju põhjendamatu. 11.
Vastustaja on ka erinevalt kaebajast seisukohal, et KSHs käsitletud alternatiivide valik on asjakohane, arvestades et tegemist on strateegilise planeerimisdokumendi mõju hindamise mitte konkreetse tegevusloaga. Strateegiliste eesmärkide saavutamise planeerimine saabki toimuda läbi üldiste stsenaariumite analüüsi. Kaevandamise kestus konkreetsel mäeeraldisel ja selle lühenemise või pikenemise mõju saab olla konkreetse tegevusloa KMH objekt. Ka see, kas ja kui palju tekitaks täiendavate keskkonnanõuete kehtestamine lisakulu ja kui palju see vähendaks kaevandamise võimalusi, saab olla küsimuseks vaid konkreetses kaevandamisloa andmise menetluses. Mis puutub kaebaja väitesse erahuvides kaevandamistegevuse lubatavuse kohta, siis vastustaja rõhutab, et maavara kaevandamine saab toimuda üksnes avalikes huvides, mitte aga kaevandajate erahuvides. Üldsõnaline ja konkretiseerimata on kaebaja etteheide selle kohta, milliseid riigikontrolli auditis väljapakutud lahendusi ei ole käsitletud, seega ei ole võimalik sellele ka konkreetseid vastuväiteid esitada. 15 11.
Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et hinnatavad keskkonnamõjud olid piiritletud liiga kitsalt. Vastustaja leiab, et KSH käigus on keskkonnamõjusid käsitletud ning hinnatud piisavas komplekssuses. Sama küsimusega on kaebaja pöördunud oma 16.11.
a kirjas ka KSH koostaja poole ning teinud rea ettepanekuid. KSH koostaja on vastanud 17.12.2009 kirjaga (kaebuse lisa 5) ning enamuse tehtud ettepanekutest osaliselt või täielikult arvesse võtnud. Kaebaja tõstab eraldi esile, et KSH käigus ei ole piisavalt tähelepanu pööratud maavarade kaevandamise ja keskkonnakaitseliste huvide võimalikule konfliktile. Vastustaja selle väitega ei nõustu. KSH aruandes lk 29 on kirjas järgmine: „Eesti Säästva arengu seadus (RT I 1995, 31, 384), annab üldraamistiku mida täpsustavad mitmed vastavad seadused (Veeseadus, Looduskaitseseadus, Maapõueseadus jne). Säästva arengu seaduse paragrahvi 6 lõikes 2 on sätestatud, et “majandustegevuse kavandamisel arvatakse kasutatavast varust välja kaitsealadel asuvad varud”. Nii see on vastavalt kaitseala eeskirjale, mis on kehtestatud Looduskaitseseaduse või ka mõne muu seaduse alusel (näiteks Muinsuskaitseseadus). Kaevandamine või kaevetööd on kaitsealadel kas keelatud või siis lubatud vastava pädeva talituse (kaitseala valitseja loal). Looduskaitseseaduse järgi loodud kaitsealadel on kaitseala kord määratud vastavas kaitse-eeskirjas. Kaitse-eeskiri võib mõningates piiranguvööndites lubada kaevetöid ja ka maavarade kaevandamist kaitseala valitseja loal.“ Ning lk 30 on kirjas: „Vastavalt Säästva arengu seadusele on looduskeskkonna ja loodusvarade säästliku kasutamise eesmärgiks tagada inimesi rahuldav elukeskkond ja majanduse arenguks vajalikud ressursid looduskeskkonda oluliselt kahjustamata ning looduslikku mitmekesisust säilitades. Kaevandamine üldreeglina kahjustab loodust, kuid eesmärgiks on hoida kaevandamise mõju looduskeskkonnale talutavana. Natura 2000 aladel ei nõuta range kaitsekorra kehtestamist ega majandustegevuse täielikku keeldu. Ent inimese tegevus Natura 2000 aladel peab olema kooskõlas kaitse eesmärkidega. Seega kui puudub vastuolu kaitse eesmärkidega, siis pole põhimõtteliselt välistatud ka maavarade kaevandamine näiteks Natura aladel kui see ühildub bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ja NATURA üldiste eesmärkidega. Veel sel aastal valmida võiv EL juhendmaterjal „Guidance document on non‐energy extractive industry and NATURA 2000“ käsitleb probleemistikku maavara kaevandamisel NATURA aladel ja nende läheduses. Soomes on majandusministeeriumi poolt koostatud juhendmaterjal geoloogilisteks uuringuteks ja kaevandamiseks kaitsealadel (Exploration and Mining in Finland's Protected Areas, the Sami Homeland and the Reindeer Herding Area“).“ Tsiteeritud lõikudest nähtub selgelt, et KSH koostaja on käsitlenud kaitsealade ja kaevandamise teemat, tõstes esile, et üldjuhul ei ole kaevandamine kaitsealadel lubatud. Kuigi seadusandlus lubab kaitseeeskirjadega sätestada teatavaid erandeid, siis tegelikkuses selline praktika puudub. Kaitse-eeskirjad välistavad reeglina igasuguse kaevandamistegevuse kaitsealadel. Seega ei ole põhjust rääkida võimalikust keskkonnakaitseliste huvide ja kaevandamishuvide konfliktist enne, kui on saavutatud põhimõtteline kokkulepe ühiskonnas, et teatud tingimustel võib kaevandamistegevus olla kaitsealadel ka lubatud. Sellise võimaluse tutvustamiseks ja selgitamiseks on kahtlemata aktsepteeritav erinevate osapoolte omavaheline suhtlemine näiteks seminaride vormis. 11.
Kaebaja heidab samuti ette, et KSH ei ole käsitlenud rohelisi võrgustikke kui kaevandamist kindlasti takistavaid piiranguid ning et neid nähakse pigem kui rekreatiivpiirkondi. Viimase etteheite puhul on kahtlemata tegemist kaebaja meelevaldse tõlgendusega. Kaebuse lk 9 neljanda lõigu lõpus toodud KMH aruande tsitaat ei pretendeeri kuidagi roheliste võrgustike eesmärkide defineerimisele, vaid selles tõstetakse esile viimaste üht olulist funktsiooni. Kuidas kaebaja on jõudnud seisukohale, et rohelisi võrgustikke tuleb käsitleda kui kaevandamist kindlasti välistavaid piiranguid, jääb paraku arusaamatuks. Rohelised võrgustikud sätestatakse planeeringu alusel ning neil ei ole ühtegi seadusega sätestatud piirangu funktsiooni. Konkreetse kaevandamisloa taotlusega taotletava tegevuse 16 lubatavust seoses nii roheliste võrgustike kui muude planeeringute elementidega saab hinnata vastava menetluse raames. 11.
Lisaks heidab kaebaja ette ka kaevandamistegevusega kaasneva müra vähest käsitlemist. Vastustaja on seisukohal, et nimetatud aspekti puhul on KMH käsitlus olnud piisav, ning õigusnormi tasemel kaevandmise tööaja piiramine antud kontekstis ei oleks olnud asjakohane. Rõhutame, et ehitusmaavarade kaevandamine on küllaltki laia spektriga tegevus ning kaevandatavad alad asuvad väga erinevates keskkondades, nii linnade ja asulate vahetus naabruses kui ka asustamata piirkondades. Kehtiva seadusandluse alusel on loa andjal võimalus seada keskkonnatingimuste täitmiseks, sealhulgas ka lubatud mürataseme tagamiseks, vajalikke tingimusi. Kaevandamisega tekitatav müra sõltub otseselt kaevandatava maavaravaru liigist ning kasutatavast tehnoloogiast ja tehnikast. Seega sõltub vajalike müravastaste meetmete rakendamise vajadus taotletava tegevuse asukohast, ulatusest ja kasutatavast tehnikast. Kaevandamise tööaja piirmine on vajadusel võimalik ilma õigusnorme täiendamata ning vajadusel seda ka tehakse. Sellise piirangu laiendamine kõikidele kaevandajatele on ilmselgelt ebaproportsionaalne ning mittevajalik. 11.
Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et KSH seisukoht keskkonnanormide järgimise osas on vale ning sellisele seisukohale ei saa asuda, arvestades olemasolevat praktikat ja võimalikke arenguid tulevikus. saa sellise seisukohaga kuidagi nõustuda. Tegevuslubades sätestatud keskkonnanõuded on loa omanikule kohustuslikud ning loa andja peab loomulikult eeldama nende nõuete täitmist. Nõuete rikkumine on aga seadusega karistatav ning sellealaseid rikkumisi menetleb Keskkonnainspektsioon. Tuleb küll nentida, et nii nagu igas teiseski valdkonnas, esineb ka maavarade kaevandamisel rikkumisi. See ei anna aga alust väita, et keskkonnanõuete seadmine ja seiremeetmete rakendamine ei taga keskkonnamõjude ohjamist. Vastustajale jääb arusaamatuks, millele tugineb kaebaja oma väites, nagu ei saaks keskkonnanormide jälgimist eeldada „arvestades olemasolevat praktikat ja võimalikke arenguid tulevikus“. Keskkonnainspektsiooni kodulehelt on leitav informatsioon viimastel aastatel avastatud keskkonnaalaste rikkumiste osas (http://www.kki.ee/est/?part=files&id=26). Võrreldes muude keskkonnaalaste rikkumistega on maapõuealaste rikkumiste osakaal väike, näidates selgelt languse trendi. Nii näiteks menetles Keskkonnainspektsioon
a 34 maapõuealast rikkumist,
a 17 rikkumist ning
a 10 rikkumist. Tuginedes eelpool toodud kaebuse tsitaadile eeldab kaebaja maapõuealaste rikkumiste kasvamist tulevikus. On ilmselgelt arusaamatu, mis viib sellise järelduseni. 11.
Vastustaja märgib, et viimastel aastatel on tõhustatud KMH protseduuri, seda just kaebaja poolt viidatud Riigikontrolli
a auditi tulemustest lähtudes. Oluliselt rohkem on hakatud tähelepanu pöörama üksikute väikeste kaevanduste kumulatiivsele mõjule. Samuti on tõhustatud järelvalvet kaevandamistegevuse üle. Viimasel kolmel aastal on tehtud järelvalvet nii aero- kui maapealsete meetoditega. Viimastel aastatel on Eestis selgesti intensiivistunud kodaniku algatuse korras erinevatele maavarade kaevandamise ja kasutamisega seotud probleemidele tähelepanu juhtimine. Sellise tegevuse suurepäraseks näiteks on ka kaebaja enda tegevus. Lisaks ametkondlikele tegevustele suunab selline kodanike huvide ilmutamine ühest küljest loa andjaid kui ka teisest küljest loa omanikke üha keskkonnahoidlikumale tegevusele. Lähtudes eeltoodust võiks aga järeldada, et kaebaja eeldab kodanikualgatuse, sealhulgas ka tema enda perspektiivse tegevuse, raugemist tulevikus. Sarnaselt mainitud Riigikontrolli
a auditi järeldustega järeldab ka kaebaja ekslikult, et KMH peab andma hinnangu kaevandamise võimalikkuse kohta. KeHJS § 2 lõige 1 sätestab, et KMH eesmärgiks on: 17 1) teha kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise tulemuste alusel ettepanek kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik vältida või minimeerida keskkonnaseisundi kahjustumist ning edendada säästvat arengut; 2) anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju kohta ning negatiivse keskkonnamõju vältimise või minimeerimise võimaluste kohta; 3) võimaldada keskkonnamõju hindamise tulemusi arvestada tegevusloa andmise menetluses. Seega teeb otsuse kaevandamise võimalikkusest loa andja, lähtudes kompleksselt nii KMH tulemustest kui ka muudest menetluse käigus selgunud asjaoludest. KMH protseduur ei saa ega pea hindama kaevandamise võimalikkust, vaid kaevandamisega kaasnevaid keskkonnamõjusid. Tehniliselt on kaevandamine alati võimalik, loa taotluse menetluse käigus tuleb aga selgitada, kas ja millistel tingimustel on see konkreetsel juhul lubatav. 11.
Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et varustuskindluse käsitluses on lähtutud vääradest eeldustest ja andmetest. Kaebaja leiab, et varustuskindluse üle arvestuse pidamine ei võimalda õigusliku aluse puudumise tõttu karjääride rajamist suunata. Juhime tähelepanu asjaolule, et kehtivas MaaPS § 34 ja 20 on kaevandamis- või uuringuloa andmisest keeldumise ühe alusena sätestatud loa andmisest keeldumine vastuolu tõttu riiklike huvidega. Kuivõrd riigi huvi on tagada ühest küljest tarbijate nõuetekohane varustamine ehitusmaavaradega ning teisalt maavaravarude keskkonnahoidlik ja säästlik kasutamine, siis on loa andjal kehtivas õigusruumis olemas kõik võimalused kaaluda taotletava tegevuse vastavust riigi huvile. Tänaseks on nimetatud sätteid asutud ka rakendama. Nagu nähtub vaidlusalusest arengukavast ja selle KSH aruandest, on hetkel enamuse ehitusmaavarade puhul varustuskindlus tagatud enam kui 10 aastaks. Seetõttu viib varustuskindluse arvestamine hetkel pigem kaevandamisloast andmisest keeldumiseni, kui täiendavate lubade andmisele. 11.
Vastustaja nõustub kaebaja väitega, et nii arengukava koostamise ajal kui ka täna on vajalike kaevandamismahtude prognoosimine küllaltki komplitseeritud. Seda põhjustab nii ehitusmaterjalide peamise tarbija – teedeehituse - ettearvamatu kulgemine kui ka muud asjaolud, sh kaebaja poolt mainitud maaainese küsimus. Siiski ei saa nõustuda, et nõudluse ja varude arvestuses teatavate puudujääkide tõttu ei saa võtta arengukavas suunda ja eesmärki olukorra parandamisele. Vastupidi, vastustaja leiab, et selliste suundade seadmine ongi arengukava kui strateegilise planeerimisdokumendi ülesanne. 11.
Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et KSH aruande heakskiitmine on olnud õigusvastane. Vastustaja märgib, et kaebaja toob esile asjaolu, et Keskkonnaamet on kirjaga nr 6-8/24187-5 jätnud KMH aruande heakskiitmata ning kiitnud selle heaks kirjaga nr 68/
Kaebaja väidab, et viimatinimetatud kirjas puudub selgitus, miks on heakskiitmise osas otsust muudetud. Juhime siinkohal tähelepanu, et kaebuse lisaks nr 7 olevas kirjas on otsuse muutmise kohta toodud järgmine selgitus „Keskkonnaministeerium esitas KSH aruande Keskkonnaametile heakskiitmiseks 27.01.2010 kirjaga nr 12-11/
Keskkonnaamet saatis 22.02.2010 kirjaga nr 6-8/24187-5 Keskkonnaministeeriumile oma märkused dokumentatsiooni kohta, neid arutati 02.03.2010 Keskkonnaministeeriumi, Keskkonnaameti ja KSH eksperdi osavõtul“. Kuna esimeses kirjas Keskkonnaameti poolt heakskiitmata jätmise aluseks olnud probleemid kattuvad kaebuses ja käesolevas vastuse käsitletud probleemidega ning Keskkonnaministeerium oli kõnealusel ajahetkel ning on jätkuvalt nimetatud küsimustes käesolevas vastuses esitatud seisukohtadel, siis on asjakohatu neid seisukohti siin korrata. Ülaltoodud tsitaadis mainitud kohtumisel arutati tõstatatud probleeme ning Keskkonnaamet KSH heakskiitmise üle otsustajana leidis, et selgitused on piisavad KSH aruande muutmata kujul kinnitamiseks. 18 11.
Vastustaja vaidleb vastu Kaebaja seisukohale, et KSH tulemustega ei ole arengukava koostamisel arvestatud ning seetõttu ei ole arengukavas sätestatud meetmete keskkonnamõjusid tegelikult kaalutud. Nagu juba eelpool mainitud, arenduskava eelnõu väljatöötamine toimus paralleelselt KSH protsessiga. Seetõttu toimus ka mõlema dokumendi avalikustamine koos ning KSH tulemusi oli võimalik võtta arvesse jooksvalt ja nii ka tehti. Sellest annab tunnistust KSH aruande lisa 2.3 „KSH ettepanekute ja soovituste arvestamine arengukavas“, mis on leitav keskkonnaministeeriumi leheküljel http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=1111013/Lisa+2.3+KSH+ettepanek ute+ja+soovituste+arvestamine+arengukavas.pdf. Seega ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, nagu ei oleks KSH tulemusi arengukavas arvesse võetud. Kaebuse lk 12 neljandas lõigus väidab kaebaja, et „arengukava on meetmete osas pärast KSH aruande heakskiitmist oluliselt täiendatud ja muudetud, ent muudetud osas ei ole keskkonnamõjude hindamise täiendusi vajalikuks peetud“. Vastustaja ei oska antud juhul arvata, millistele muutustele ja täiendustele osutatakse. Lähtuvalt kaebaja väitest tuleb eeldada, et aruande lõpptekstis esineb selliseid meetmeid, mis ei ole kooskõlas avalikustatud aruande teksti ja KSH aruandega ja/või märkuste arvestamise selgitustega. Kui kaebaja leiab, et aruande lõpptekstis esinevad sellised meetmed, siis tulnuks neile selgelt osutada, vastasel korral on tegemist paljasõnalise väitega, mida on raske kontrollida ning seetõttu ei saa vastustaja sellele ka siinkohal vastata. 11.
Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et kogu arengukava protsess ei ole olnud piisavalt läbipaistev ning avalikkusele ei ole antud piisavalt võimalusi selles tõhusaks osalemiseks. Kaebaja konstateerib ka ise, et arengukava eelnõu avalikustati koos KSH aruandega. Kaebaja etteheide avalikkuse kaasamisest arengukava menetlusprotsessi ning Arhusi konventsiooni artiklite 7 ja artikli 6 lõigete 3, 4 ja 8 rikkumisest põhineb kaebuse lk 13 kolmandas lõigus avaldatule. Nimetatud lõigus tsiteerib kaebaja vastustaja 04.12.10 kirja, jättes tsitaadist pahatahtlikult välja tsitaadi teise lause - „Samuti uuendatakse pidevalt arengukava koostamisega seonduvat infot Keskkonnaministeeriumi kodulehel: http://www.envir.ee/ehitusmaavarad.“ (vt vastustaja 04.12.10 kirja lisa – esitatud kaebuse lisaga 8). Nimetatud aadressil oli ja on leitav kogu ehitusmaavarade arengukava ja tema KSH menetluse materjalid, sealhulgas ka KSH aruande lisa 2.3, milles on selgitatud KSH ettepanekute ja soovituste arvestamist ja mittearvestamist. Seega oli laiemale avalikkusele, sh kaebajale, ligipääs nimetatud materjalidele tagatud. Vastustaja rõhutab, et samas kirjas juhitakse küsimuse esitaja tähelepanu veelkord asjaolule, et arengukava ja KSH aruande eelnõude avalikustamine toimus samaaegselt, samadel avalikel aruteludel. Seega ei saa KSH soovituste arvestamine arengukava lõplikus tekstis kuidagi tingida arengukava muutmist sellisel moel, mida poleks eelnevalt avalikustamise käigus läbi arutatud. Samal põhjusel jääb vastustajale arusaamatuks ka kaebaja väide, nagu oleks arengukava muudetud pärast KSH aruande heakskiitmist ka osas, mille mõjusid ei ole hinnatud“. Kaebuse kohaselt peab kaebaja siinkohal silmas KSH soovitustega arvestamist arengukava lõplikus tekstis. Kui nii, siis jääb arusaamatuks miks kaebaja väidab, et nende soovituste mõjusid ei ole hinnatud. Juhul kui kaebaja peab silmas mingeid muid muudatusi, siis vastustaja juhib tähelepanu, et neile ei ole osundatud. Kaebuse punkti 3.3 kokkuvõtvas osas järeldab kaebaja ekslikult, et lisaks eelnimetatud asjaoludele ei ole arengukava avalikustamine kooskõlas Arhusi konventsiooni artikliga 7 ja artikli 6 lõigetega 3, 4 ja 8 veel ka põhjusel, et kaebaja seisukohtade arvestamata jätmine ei ole piisavalt põhjendatud, kuna vastuses kaebaja seisukohtadele ja vastuväidetele on asutud samasugustele lähteseisukohtadele, nagu on kirjeldatud kaebuse punktis 3.1 ning mis kaebaja hinnangul on valed. Vastustaja peab tõdema, et nimetatud seisukohad ja vastuväited esitati 19 vaidlusaluse arengukava eelnõule ning vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et arengukava lähteseisukohad ei ole valed, nagu on kirjeldatud ka käesoleva vastuse punktis 3.1.
11.
Vastustaja on seisukohal, et Arengukava koostamisel on asjakohaselt kaalutud võimalikult palju erinevaid huvisid Kaebaja muutis Tallinna Halduskohtu 21.08.2012 määruse punktist 7.1 tulenevalt kaebuses esitatud taotlust ja taotles vaidlustatud korralduse tühistamise asemel selle õigusvastasuse tuvastamist, lähtudes kohtu poolt antud selgitustest, et vaidlustatud korralduse puhul on tegemist toiminguga. Samas jättis kaebaja kaebuse p-i 3.4.1 muutmata ning viitab selles endiselt haldusaktile kehtestatud nõuetele. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud arengukavale ei saa üksüheselt esitada haldusaktile haldusmenetluse seadusega sätestatud nõudeid. Samas vastustaja kinnitab, et on arengukava koostamisel kaalunud võimalikult paljusid erinevaid huvisid, mis ehitusmaterjalide kaevandamisel esile võivad kerkida. See nähtub kõigepealt juba arengukava punktis 1, mis käsitleb seoseid teiste valdkondade strateegiate ja arengukavadega. Arengukava p-s 3.2 käsitletakse pikalt, põhjalikult ja üksikasjalikult ehitusmaavarade kaevandamis- ja töötlemistehnoloogia mõju keskkonnale. Arengukava p-s 3.3 leiavad käsitlust maavarade kasutamist mõjutavad piirangud, sh looduskaitse piirangud. Punktis 3.4 räägitakse kaevandamisega seotud keskkonnatasude probleemidest ning p-s 3.6 lahatakse probleemi ühelt poolt kaevandamise vajaduse ja teiselt poolt kaevandamisvastase hoiaku vahel. 11.
Vastustaja leiab, et ka Arengukava strateegilised eesmärgid kajastavad erinevaid huvisid. Kui strateegiline eesmärk 1 käsitleb ehitusmaavaradega varustatuse küsimust, siis strateegiline eesmärk 2 räägib ehitusmaavarade kaevandamise ja kasutamise efektiivsusest ja võimalikest alternatiividest ning maavara kaevandamise säästlikumaks muutmisest ja keskkonnakahjustuste ärahoidmisest. Strateegiline eesmärk 3 on tervikuna pühendatud ehitusmaavarade kaevandamisest ja kasutamisest tingitud keskkonnamõju vähendamisele ja keskkonnsäästlikule kaevandamisele. Kõikide strateegiliste eesmärkide juures on ära toodud ka meetmed ning tegevused ja alategevused. Seega on täiesti väär kaebaja väide, nagu oleks arengukavas rõhuasetus seatud vaid majanduslikele ja kaudselt ka mõnedele sotsiaalsetele huvidele. Tuleb rõhutada, et tegemist on valdkondliku arengukavaga, mis käsitleb ja peabki käsitlema eeskätt ehitusmaavarade kaevandamist ja kasutust, samal ajal kui sotsiaalsete ja keskkonnaprobleemide laiapõhjalisemaks käsitlemiseks on ellu kutsutud teised strateegiad ja arengukavad (nt looduskaitseküsimusi käsitleb looduskaitse arengukava). Ent vaatamata sellele, nagu eespool tõendatud, on vaidlustatud arengukavas piisava põhjalikkusega käsitletud teisi puutumuses olevaid probleeme. Siinjuures tuleb tõdeda, et otseselt kaevandajate majanduslikke huve arengukava ei esindagi, pigem on ka kõik arengukavas käsitletud majanduslikud aspektid seotud kaevandajatele suuremate nõudmiste esitamisega – kaevandamisel ja maavara töötlemisel suurema efektiivsuse nõue, parima võimaliku tehnika kasutamise nõue jms, mis kõik kokkuvõttes nõuavad kaevandajatelt suuremaid investeeringuid ja seega ka suuremaid rahalisi kulutusi. 11.
Kaebaja väidab, et loodus- ja elukeskkond ei ole arengukavas leidnud käsitlemist huvidena, vaid „piirangute“ ja kaevandamisvastaste „hoiakutena“. Kõigepealt märgime, et looduskaitseseaduses kasutatakse läbivalt terminit „piirang“ (vt LKS § 8 lg 1 p 4 ja lg 3, § 12 lg 2, § 13 lg 1). Seega on tegemist seaduses kasutatava ametliku terminiga. Ka ei ole sõnaühendil „kaevandamisvastane hoiak“ negatiivset värvingut, nagu kaebaja üritab sellele 20 anda. Tegemist on arutamist ja lahendamist vajava mõistetava ja objektiivse probleemiga, mida arengukava üritab kõigepealt lahti mõtestada ja seejärel sellele lahendusi leida. 11.
Vastustaja märgib, et väär on kaebaja väide, nagu ei oleks üldse käsitletud joogivee probleeme. Põhjavee probleeme lahatakse arengukava seotuses Eesti keskkonnastrateegiaga (vt lk 5), pikemalt arengukava p-s 3.2 (vt lk 14, 15, 16 ja 17), p-s 3.6 (vt lk 25) aga ka strateegilise eesmärgi 3 all (vt lk 43) ja arengukava kokkuvõttes (lk 48). Ka vee kaitsmine hajureostuse eest ja veekaitsevööndi moodustamine on seotud joogivee probleemidega, kus joogivett saadakse pinnaveekogudest (vt lk 20). Ka müra, tolmu jm keskkonnamõjude aspekte käsitletakse piisavalt palju (vt lk 14, 15, 16, 17, 18, 20, 25, 43 ja 48). Mis puutub kaebaja väitesse, et arengukava kohaselt on kindlasti vaja võtta kasutusele ka looduskaitse all olevaid maa-alasid, siis jääb arusaamatuks, kuidas on kaebaja sellise järelduseni jõudnud. Arengukava lk 21 alguses on küll esile tõstetud probleemina, et enamiku looduskaitse all olevate alade kaitse-eeskirjas on maavara kaevandamine tingimusteta keelatud. Ehitusmaavarade säästliku kasutamise eesmärgil tuleks siiski kaaluda ka maavarade kaevandamise sobivust kaitseala kaitse- eeskirjadega, hinnates kaevandamisega kaasnevaid keskkonnamõjusid ja nende leevendamise võimalusi. Ka mujal arengukavas (nt lk 6) on kaitsealasid käsitletud kui maavarade kaevandamise vältimatut piirangut, mille piires maavaravaru on passiivne ja seda üldjuhul kaevandada ei saa. Võimaluse kaalumist kaitsealadel kaevandamise lubamiseks, kui see ei kahjusta kaitseeesmärkide tagamist, ei saa vastustaja arvates kuidagi käsitleda kui vajadust „võimalusel kindlasti võtta kasutusele ka looduskaitse all olevad maa-alad“, nagu märgib kaebaja. Samuti tuleb märkida, et kaebaja on oma seisukoha ilmestamiseks toonud moonutatult esile arengukava lk 19 lõpus esitatud fakti, et ca 15% ehitusmaavarade maardlatest kattub kaitsealadega. Kaebaja on sellega ilmselgelt soovinud jätta muljet, nagu omaksid looduskaitselised piirangud vähest mõju maardlate kasutamise võimalikkusele. Seejuures on kaebaja aga asendanud termini „maardlad“ terminiga „kaevandamise alad“. Vastustaja juhib tähelepanu, et maardla mõiste on defineeritud MaaPS § 2 punktis 5, mille kohaselt maardla on üldgeoloogilise uurimistööga või geoloogilise uuringuga piiritletud ja keskkonnaregistris arvele võetud maavara lasund. See tähendab, et tegemist on informatsiooniga ja alles peale kaevandamisloa taotlemist ja andmist saame rääkida kaevandamisaladest. Lisaks vastavalt MaaPS § 10 lõikele 7 on selline maavara, mille kasutamine ei ole keskkonnakaitseliselt võimalik, passiivne. Veelgi enam, MaaPS § 34 lõike 1 punkt 2 sätestab, et kaevandamisloa andmisest keeldutakse, kui luba taotletakse avakaevandamiseks, kuid kaitstava loodusobjekti kaitse-eeskiri keelab kaevandamise või kaevandamine võib kahjustada loodusobjekti, mille kaitse alla võtmine on menetluses. Seega on kaevandamisalade ja kaitsealade kattumine põhimõtteliselt välistatud, kuna kaitse-eeskirjad (va ainult üks eeskiri) kaevandamist ei luba. Kaevandamine toimub tegelikult vaid väga piiratud osal arvelolevatest maardlatest. Kaevandamisload on antud kogu fikseeritud ehitusmaavarade varudest järgmiselt: ehituslubjakivil 7%-l, ehitusdolokivil 9%-l, ehitusliival 12%-l, kruusal 20%-l (vt arengukava lk 11 4.lõik). Seega on kaevandamisload antud ca 12% ulatuses keskkonnaregistris arvelevõetud varust. Siit järeldub, et otseselt looduskaitseliste piirangutega on kaetud suurem osa varust, kui seda moodustavad aktiivsed kaevandusalad ehk mäeeraldised. 11.
Vastustaja toob välja, et mainides strateegilise eesmärgi 3 juures olevat mahajäetud karjääride korrastamisega saadud alade osatähtsust selliste alade kogupindalas ainsa indikaatorina, jätab kaebaja täielikult tähelepanuta, et strateegilise eesmärgi 3 juures on toodud ka keskkonnasäästlikkusele suunav (meede 3.1), mille tegevus 3.1.1 on suunatud keskkonnalubade nõuete täpsustamisele, tegevus 3.1.2 on suunatud keskkonnahäiringute vahendamiseks ja piiramiseks ja tegevus 3.1.4 näeb ette KMH tõhususe analüüsi loa andmise 21 menetlemisel. Nimetatud tegevused on suunatud igasuguse keskkonnamõju vähendamisele, sh ka looduskaitsealadele avalduva mõju vähendamisele. Ülalöeldu tõendab, et arengukava koostamisel on toimunud piisav ja küllaldane erinevate huvigruppide huvide kaalumine. Kahtlemata toimub ehitusmaavarade kaevandamine kellegi huvides, nagu väidab kaebaja. Rahuldada tuleb ühiskonna pidevat vajadust elamuehituse ja sotsiaal- ning muude objektide ehitusematerjalide varustamisel, samuti soovivad kõik liigelda kvaliteetsetel uutel või korralikult remonditud teedel. Selleks on nimetatud jt objekte süstemaatiliselt vaja varustada ehitusmaavaradega. Kuid kuna tegemist on tuntavate keskkonnamõjudega tegevusega, siis arusaadavalt põrkub ehitusmaavarade vajadus kaevandamispiirkonnas asuvate elanikkonna tuntava häirimisega kaevandamistegevuse ajal. Arengukavaga ei ole seda aspekti kuidagi alahinnatud ning on sedastatud seda probleemi ja selle lahendamise vajadust. 11.
Kaebaja väidab, et Riigikantselei poolt antud soovitusi 13.12.2010 kirjas nr 2-10/1003-77-3 ei ole arengukava heakskiidetud versioonis arvestatud. Vastustaja märgib, et 08.03.2011 kirjaga nr 12-11/11/775 saatis vastustaja eelnõu uue parandatud versiooni Riigikantseleile, kes edastas selle Vabariigi Valitsuse poolt heakskiitmiseks. Seega oli Riigikantselei vastustaja muudatustega nõus ja juba 15.03.2011 kiideti arengukava Vabariigi Valitsuse korraldusega heaks. 11.
Arengukava proportsionaalsuse hindamise osas kordab vastustaja, et arengukava näol ei ole tegemist haldusakti vaid toiminguga. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, mille kohaselt arengukava eesmärgipüstitus on vale. Kaebaja väidab siinkohal taas, et arengukava koostamisel oleks tulnud lähtuda lisaks varustuskindluse tagamisest ka looduskeskkonna ja loodusvarade säästliku kasutamise eesmärgist. Vastustaja on käesoleva vastuse punktis 3.1.1 juba ammendava põhjalikkusega tõestanud, et on arengukava lähteseisukohtade ja eesmärkide seadmisel lähtutud säästva arengu põhimõtetest ja keskkonnakaitsenõuete tagamise vajadusest. 11.
Kaebaja väidab, et arengukava koostamisel ja KSH aruandes ei ole kaalutud erinevaid alternatiive ning seetõttu ei ole võimalik hinnata, kas mõni muu meede oleks olnud sobivam või parem. Vastustaja selle väitega ei nõustu. KSH aruande lehekülgedel 52–55 on käsitletud kolme alternatiivi: 0-alternatiiv,
alternatiiv ja
alternatiiv. KSH aruandes tehtud analüüsi alusel leiti, et sobivaim on
alternatiiv. Vaadeldav protsess toimus täielikus vastavuses EL tavadega, mille kohaselt arengukava (poliitikat) ja KSH-d tehakse paralleelselt. Sellega välditakse liigset ajakulu, samuti on nii talitades kogu protsess mobiilsem ja ka rahaliselt ökonoomsem. Praktikas tähendab see, et arengukava eelnõu koostamisel arvestatakse pidevalt KSH ekspertide soovitusi ja nõuandeid või kuulub(vad) arengukava koostamise töögruppi ka KSH ekspert (või eksperdid). Seega arengukava eelnõus ei kajastu seisukohti, mis oleksid KSH eksperdi soovitustega vastuolus. Kuivõrd arengukava eelnõud ja KSH-d valmistati ette samaaegselt, siis ei ole õige ka kaebaja väide, nagu ei oleks arengukava koostamisel kaalutud erinevaid alternatiive. 11.
Kaebaja väidab, nagu ei olevat võimalik hinnata meetmete mõõdukust, kuna hinnatud ei ole nendest tuleneva võimaliku kahju (nt keskkonnale avalduvate negatiivsete mõjude) ega saadava kasu e positiivsete tulemuste suhet. Vastuseks sellele väitele rõhutab vastustaja, et iga meede on välja töötatud selliselt, et see ei tooks kaasa uusi negatiivseid keskkonnamõjutusi vaid aitaks olemasolevaid vähendada ja minimeerida. 22 11.
Vastustaja on seisukohal, et arengukavas on kaevandamise mõjud keskkonnale, sh sotsiaalsest aspektist vaadatuna, piisavalt põhjendatud. Seda küsimust on vastustaja käsitlenud põhjalikult käesolevas vastuses ülalpool. Seega on arengukava, olemata küll haldusakt, põhjendatud, motiveeritud ja kaalutletud, vastab VV 13.12.2005 määruse nr 302 „Strateegiliste arengukavade liigid ning nende koostamise, täiendamise, elluviimise, hindamise ja aruandluse kord“ nõuetele ning on seega igati õiguspärane. Arengukava on VV 13.12.2005 määruse nr 302 kohaselt dokument, mis sisaldab eelkõige hetkeolukorra analüüsi, valdkonna eesmärke ja nende saavutamiseks vajalikke meetmeid ja tegevusi eesmärkide saavutamiseks. Arengukava üheks eesmärgiks on vastavalt ka maapõueseaduse ja selle alamaktide vastav ning teiste kaevandamisega puutumuses olevate õigusaktide parandamine ja muutmine. Seega ei saa arengukava iseseisvalt olla kuidagi õigusvastane. Vaidlustatud arengukava on koostatud koostöös Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Rahandusministeeriumi, Siseministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumiga, erinevate ekspertide ja üleriigiliste omavalitsusliitudega. Vaidlustatud arengukava koostamisel on kasutatud OÜ Insenerivüroo Steiger 2009 tehtud uurimistööd „“Loodusliku ehitusmaterjalide kasutamise riikliku arengukava 2010-2020 koostamiseks“. Seega on arengukava erinevate riigiorganite ja asutuste laiapõhjalistel teadmiste ning kogemuste väljendatud kogum ja ei saa seega olla juba oma olemuselt õigusvastane.
Vastustaja palub jätta kõik menetluskulud kaebaja kanda. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja põhjendab seda järgnevalt. 13.
Kohus märgib kõigepealt, et vaatamata käesoleva asja lahendamisel kohtule kohustuslikele Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2012 punktides 10-12 väljendatud seisukohtadele, et Arengukava puhul on tegemist toiminguga, mis on sellisena vaidlustatav ja et kaebajal on kaebeõigus tulenevalt HMS § 292 sisust ja asjaolust, et ei ole vaidlust kaebaja vastavusest valitsusvälise keskkonnaorganisatsiooni tunnustele. Viimasest asjaolust tulenevalt eeldatakse

§ 292

lg 1 automaatselt kaebaja põhjendatud huvi või seda, et tema õigusi on rikutud, millest omakorda tuleneb kaebeõigus toimingu suhtes. Kohus märgib siinkohal, et jääb seisukohale, et Arengukava ei ole vaidlustatav halduskohtus toiminguna. Lisaks oma 3.02.2012 määruses toodud põhjendustele märgib kohus, et ka teoorias on asutud seisukohale, et halduse siseaktide vaidlustamine on võimalik ainult selles osas, milles need tekitavad õigusi ja kohustusi haldusvälistele isikutele. Kohus viitab siinkohal ka asjaolule, et loogiliselt on võimatu välja mõelda ja kohtu poolt kohtu selgitamiskohustuse raamides kaebajale soovitada efektiivset ja lubatavat taotlust oma õiguste kaitseks olukorras, kus tulenevalt asjaolust, et vaidlustatud ja juba tehtud toiming, mille tühistamist seadus ei võimalda (mida ka Ringkonnakohus leidis), ei tekita õigusi ega kohustusi haldusvälistele isikutele, kelle hulka kuulub kaebaja. Eeltoodule vaatamata tuleb kohtul asja lahendamisel lähtuda Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2012 määruses antud seisukohtadest. 13.2. Kohus märgib kõigepealt, et ta nõustub vastustaja 15.02.2013 vastuses toodud seisukohaga, et ka pärast kaebuse täpsustamist kaebaja poolt, ei ole viimane suutnud põhjendada tuvastamiskaebuse esitamise õigust ja rakendamisele kuulub

§ 45lg 2 toodud kaebeõiguse piirang.

Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja õiguste kaitseks on tõhusam vaidlustada kas väljatöötatavad 23 Arengukava rakendusmeetmed või muud hiljem välja antavad haldusaktid (kaevandamisload, uuringuload jne.). Kohus märgib siinkohal, et Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2012 määruse punktis 10 väljendatud seisukoht, et „..üksikute haldusaktide vaidlustamine ei pruugi olla arengukavas seatud eesmärkidele ja nende saavutamise viisidele vastuvaidlemiseks efektiivne.“ (I tl 143), on sisuliselt põhjendamata. 13.

Asjaolu, et ka kaebaja ei suutnud leida kohtule esitatud taotluse muutmisel ega ka hilisemas vastuses vastustaja seisukohtadele (I tl 188 pöördel) ühtegi mõistlikult põhjendatavat õigust, mida ei saaks kaitsta või efektiivsemalt kaitsta hilisemates haldusmenetlustes näitab selgelt, et tegemist on haldussisese aktiga, millel puudub väline mõju. Kaebaja poolt esitatud väide, et Arengukavas on paika panduid küsimusi, mida enam kaevandamislubade vaidlustamisel ei lahendata, on paljasõnaline. Sisuliselt ainuke selle põhjendus, mida kaebaja on võimeline esitama on eelmises punktis tsiteeritud ringkonnakohtu seisukoht. Lisaks märgib kohus, et Tallinna Ringkonnakohtu poolt viidatud Riigikohtu seisukoht lahendist 3-3-1-83-03 käib tegevuskava, millele eelneb üldisema arengukava vastuvõtmine, kohta. Isegi sellise tegevuskava (rakendusakt) vastuvõtmisel tuleb Riigikohtu hinnangul selgeks teha, kas nimetatud tegevuskava puudutab haldusväliste isikute õigusi ja alles selle eelduse olemasolul on kaebajal kaebeõigus. Käesoleval juhul on kaebaja sisuliselt vaidlustanud Riigikohtu lahendis viidatud tegevuskavale eelnevat üldise iseloomuga arengukava, mille rakendusakt tegevuskava vms. näol puudub. 13.
Kohus märgib, et kaebaja püüab küll oma vastuses vastustaja seisukohtadele väita, et üksikaktide seisukohalt on probleemne see, et arengukavas sisustatakse kaevandamise tähendus avalike ja riiklike huvide seisukohalt , mis võib edasistes kaevandamislubade menetlustes kaasa tuua kaevandamisele suunatud huvide ebaproportsionaalse eelistamise muude, sh. kohaliku kogukonna huvide ees. Kohus leiab sarnaselt vastustajaga, et nimetatud väide on ekslik juba ainuüksi seetõttu, et arengukava, mis pole õigusakt, ei saa olla aluseks üksikute kaevandamislubade väljaandmise üle otsustamisel. Kaevandamislubade, kui haldusaktide, väljaandmise otsustamisel tuleb lähtuda konkreetsetest asjaoludest kaaludes seaduses ettenähtud korras kõiki asjakohaseid huvisid ja alternatiive ning vastavalt otsuseid põhjendada. Kohus märgib, et eelpoolkirjeldatud metodoloogiline viga, millest lähtuvad peaaegu kõik kaebaja poolt kaebuses esitatud sisulised asjaolud, on ka põhjuseks, miks kaebaja ei suuda näha võimalust keskkonnakaitseliste eesmärkide saavutamiseks loamenetluses. Kaebaja on läbi kaebuse ekslikul seisukohal, et Arengukava on õigusakt, milles väljendatu on ülemuslik kaevandamis- ja uurimislubade väljastamist puudutavate kehtivate seaduste suhtes. 13.
Kohus leiab, et juba eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus jätta rahuldamata kui mittelubatav (

§ 45lg 2).

13.

Arvestades kaebeõiguse keerukusega seotud probleeme, peab kohus võimalikuks lühidalt analüüsida ka põhilisi kaebuse väiteid. Kõigepealt leiab kohus siinkohal, et käesolevas asjas on asja õiget lahendamist silmas pidades tõendatud järgmised asjaolud: 1) Ehitusmaavarade kasutamise riikliku arengukava 2011-2020 koostamise ettepanek kiideti heaks Vabariigi Valitsuse 19.06.2008 korraldusega nr.
Arengukava koostamise protsess oli avalik ja sellesse oli kaasatud kaebaja. 2) Arengukava eelnõu avalikustati koos KSH aruandega 2009 aasta oktoobris. Kaebaja esitas arengukava eelnõule ja KSH aruandele 19.11.2009 omapoolsed seisukohad ja ettepanekud (I tl 4854), millele Keskkonnaministeerium vastas 04.02.2010 kirjaga nr.12-11/886 (I tl 62). 3) KSH programmi avalik arutelu toimus 17.07.2009 ja kaebaja sellel ei osalenud, kuid kaebaja esitas 17.07.2009 kirjaga oma ettepanekud ja küsimused seoses KSH programmiga (I tl 175-
Nimetatud ettepanekutes ei ole ühtegi ettepanekut seoses KSH eesmärgiga. KSH eesmärgi muutmise 24 ettepaneku tegi kaebaja oma 16.11.2009 kirjas punktis 2.
(I tl 52 pöördel). KSH aruannet tutvustati avalikel aruteludel Eestimaa erinevates kohtades 16.11.2009, 24.11.2009, 26.11.2009,02.12.2009, 08.12.2009 ja 9.12.2009 (KSH lk 12 I tl 71 pöördel). 4) Arengukava ei ole eÕiguse kaudu kooskõlastatud, kuid arengukava koostamisega seotud informatsioon oli kättesaadav Keskkonnaministeeriumi koduleheküljel http://www.envir.ee/ehitusmaavarad ning seal oli ja on leitav kogu Arengukava ja tema KSH menetlusega seotud materjalid, sealhulgas KSH aruande lisa 2.3., milles on selgitatud KSH ettepanekute ja soovituste arvestamist ja mittearvestamist. 13.
Kohus leiab, analüüsides menetlusosaliste esitatud sisulisi väiteid ja seisukohti, et ta nõustub kõige üldisemas plaanis vastustaja seisukohaga, et kaebus on „…suures osas formaalne ja lähtub valdavas osas arengukava grammatilisest tõlgendamisest, mitte aga arengukava põhimõtetest ja eesmärkidest. Kaebuse näol on tegemist valdavalt kontekstist väljarebitud lausete ja mõtete keelelise analüüsiga, jättes tähelepanuta arengukava eesmärgid ja meetmed, mis tuleb saavutada kompleksselt.“. Kohus märgib, et vastustaja on oma seisukohtades kaebusele selgelt ja arusaadavalt ära näidanud oma sisulist positsiooni põhjendavad osad Arengukavast ning kohus nõustub nendega üldjoontes. 13.
Kohus nõustub vastustajaga, et Arengukava nimest ja sisust tuleneval on selle põhieesmärgiks ehitusmaavaradega varustatuse tagamine. Kohtule jääb sarnaselt vastustajaga arusaamatuks kaebaja mõttekäik, et maavarade kaevandamist käsitleva arenduskava peamiseks eesmärgiks peaks olema looduskaitseliste küsimuste lahendamine. Kohus on seisukohal, et vastustaja on õigesti selgitanud, et looduskaitsega seotud küsimusi ei ole Arengukavas ignoreeritud ja looduskaitsealased põhiseisukohad on Arengukavas käsitletud kooskõlas vastavates seadustes esitatud nõuetega. Kohus toob siinkohal selgituseks Arengukava I osas „Seosed teiste valdkondade strateegiate ja arengukavadega“ toodud seosed Eesti Keskkonnastrateegiaga aastani 2030, Eesti keskkonnategevuskavaga aastateks 2007-2013, Eesti säästva arengu riikliku strateegiaga Säästev Eesti 21, Eesti looduskaitse arengukavaga aastani 2020 (eelnõuga) ja Vesikondade veemajanduskavadega. Samas Arengukava osas on toodud Arengukavas käsitletavate tegevuste üldised seosed säästva arengu seaduses, maapõueseaduse ja kaevandamisseaduse seoses looduskeskkonna kaitse eesmärkidega. Kohus leiab, et vastustaja on õigesti asunud seisukohale, et Arengukavas on selle dokumendi olemust silmas pidades adekvaatselt kajastatud, et enamus loodukaitselistest küsimustest tuleb lahendada mitte arenduskava väljatöötamise, vaid kaevandamislubade väljastamise või mitteväljastamise menetluse käigus. Kohus leiab, et kaebaja on enamikus looduskaitsega seoses püstitatud küsimuste (näiteks elukeskkonna tagatus, mõju põhjaveele, kaevandamisega tekitatav müra, tolm, välisõhu reostus, kaevandamine kaitsealadel) käsitlemisel lähtunud kaebuses valest eeldusest – eeldusest, et Arengukava tekitab kellelgi konkreetseid õigusi kaevandamiseks ja on sellisena otse ellurakendatav. Kohus rõhutab, et nähtuvalt Arengukava eesmärgist ja sellest toodust, ei ole see suunatud mitte haldusvälistele isikutele kaevandamisõiguste andmisele, vaid tegemist on selgelt haldussisese üldise tegevuskava (plaaniga), mille elluviimiseks koostatakse rakendusdokumendid (vt. Arengukava lk 45-46, I tl 41). Alles nende rakendusdokumentide puhul on kohtu arvates võimalik täheldada konkreetseid tegevusi, mis on suunatud haldusväliste isikute õiguste ja kohustutuste tekitamisele. Täiendavalt märgib kohus, et kaebaja üldise positsiooni omaksvõtmine tähendaks sisuliselt seda, et Arengukava alusel võiks kaevandusluba soovivad isikud Arengukava alusel nõuda ilma igasuguste täiendava haldusmenetluseta koheselt ilma piiranguteta, kehtivaid seadusi ignoreerides, neile sobivas mahus ja tingimustel kaevanduslubade väljastamist. Selline abstraheeritud seisukoht on ilmselgelt absurdne. 25 13.
Kohus nõustub ka vastustaja seisukohtadega, mis puudutavad erinevate huvide ja asjaolude kaalumist. Siin on kohus nõus vastustaja seisukohaga, et Arengukava tulenevalt tema eesmärgist peabki esmajoones käsitlema antud juhul ehitusmaavarade kaevandamist ja kasutust, samal ajal kui sotsiaalsete ja keskkonnaprobleemide laiapõhjalisemaks käsitlemiseks on ellu kutsutud teised strateegiad ja arengukavad (nt looduskaitseküsimusi käsitleb looduskaitse arengukava). Kohtu arvates nähtub juba arengukava strateegilistest eesmärkidest, et see kajastab erinevaid huvisid. Kui strateegiline eesmärk 1 käsitleb ehitusmaavaradega varustatuse küsimust, siis strateegiline eesmärk 2 räägib ehitusmaavarade kaevandamise ja kasutamise efektiivsusest ja võimalikest alternatiividest ning maavara kaevandamise säästlikumaks muutmisest ja keskkonnakahjustuste ärahoidmisest. Strateegiline eesmärk 3 on tervikuna pühendatud ehitusmaavarade kaevandamisest ja kasutamisest tingitud keskkonnamõju vähendamisele ja keskkonnsäästlikule kaevandamisele. Kõikide strateegiliste eesmärkide juures on ära toodud ka meetmed ning tegevused ja alategevused. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga ka selles, et nähtuvalt Arengukava tekstist, on selle koostamisel kaalutud erinevaid huvisid, mis ehitusmaterjalide kaevandamisel esile võivad kerkida. See nähtub juba arengukava punktist 1, mis käsitleb seoseid teiste valdkondade strateegiate ja arengukavadega. Arengukava p-s 3.2 käsitletakse pikalt, põhjalikult ja üksikasjalikult ehitusmaavarade kaevandamis- ja töötlemistehnoloogia mõju keskkonnale. Arengukava p-s 3.3 leiavad käsitlust maavarade kasutamist mõjutavad piirangud, sh looduskaitse piirangud. Punktis 3.4 räägitakse kaevandamisega seotud keskkonnatasude probleemidest ning p-s 3.6 lahatakse probleemi ühelt poolt kaevandamise vajaduse ja teiselt poolt kaevandamisvastase hoiaku vahel. 13.
Sarnaselt vastustajaga jääb kohtule sisuliselt arusaamatuks kaebaja etteheide kaevandajate huvide eelistamisest avalikele huvidele. Kohus nõustub vastustajaga, et otseselt kaevandajate majanduslikke huve arengukava ei esindagi, pigem on ka kõik arengukavas käsitletud majanduslikud aspektid seotud kaevandajatele suuremate nõudmiste esitamisega – kaevandamisel ja maavara töötlemisel suurema efektiivsuse nõue, parima võimaliku tehnika kasutamise nõue jms, mis kõik kokkuvõttes nõuavad kaevandajatelt suuremaid investeeringuid ja seega ka suuremaid rahalisi kulutusi. 13.
Kohtule on raskesti arusaadav kaebaja käsitlus riiklikest huvidest. Kohus leiab, et kaebaja enda poolt viidatud Arengukava tekstis on selgesõnaliselt välja toodud riikliku huvi seotus lisaks majanduslikule varustuskindlusele ka keskkonnakaitseliste, tehnoloogiliste ja maavarade ratsionaalse kasutusega. Kohtule jääb täiesti arusaamatuks, kust tuletab kaebaja MaaPS § 34 lg 1 p 14 rikkumise. Nimetatud MaaPS punkt ei anna ega saagi anda ajas muutuvate riiklike huvide täpset definitsiooni ja ulatust. Kaebaja on ka ise leidnud, et riiklik huvi on määratlemata õigusmõiste ja see tuleb iga kord määratleda vastavalt olukorrale. Kohus ei nõustu vastustajaga, et arengukavas on riikliku huvi määratlus liiga kitsas ja keskendunud ainult maavara kaevandamisele. Kaebaja enda poolt Arengukavas välja toodud definitsioonist nähtuvalt on ehitusmaavarade kaevandamisega seoses välja toodud riikliku huvina nii kaevandamine, selle kõrge tehnoloogiline tase, maavarade ratsionaalne kaevandamine ja keskkonnahoid. Erinevalt kaebajast on kohus sarnaselt vastustajaga seisukohal, et tegemist on võrdsete huvidega, mitte lisatingimustega, mida iga kaevandusloa väljaandmisel tuleb eraldi kaaluda. Siit tulenevalt on asjakohatu ja otsitud kaebaja väide Arengukava vastuolu kohta SäAS § 2 tooduga seoses riikliku huvi määratlusega. 13.
Kohus peab vajalikuks seoses riikliku huvi ja avaliku huvi käsitlusega märkida, et kaebaja juhib õigesti tähelepanu asjaolule, et kaevandamine ei toimu alati ainult kitsalt avalikes huvides. Kohus nõustub põhimõtteliselt kaebajaga selles, et avalike huvide kõrval eksisteerib kaevandamisel ka erahuvi, mis kõige üldisemas plaanis seisneb kasumi saamises kaevandatava maavara kasutamisahelast. Samas ei tulene sellest asjaolust, et Arengukava oleks õigusvastane. Nimelt ei välista Arengukava erahuvi arvestamist kaevanduslubade väljastamisel. Vastavalt seadusele toimub 26 aga põhjalik era- ja avalike huvide kaalumine kaevandamislubade taotlemise ja väljastamise käigus, mitte arengukava vastuvõtmisel. Seega ei ole erahuvide põhjalik kaalumine ka arengukava olemuslikuks ja põhiliseks eesmärgiks. 13.
Kohus peab otsituks ja ilmselgelt põhjendamatuks kaebaja seisukohta, et Arengukavas toodud seisukoht, et on vajadus suurendada riigi otsustusõigust riigile kuuluvate maavarade üle, on põhjendamatu tulenevalt LKS § 9 lg 5 toodust. Kohus märgib siinkohal, et kehtiva seadusandluse muutmine ja täiendamine on otseselt poliitilise otstarbekuse küsimus ja selle õiguspärasuse kontroll ei kuulu kohtu pädevusse. Juhul, kui Vabariigi Valitsus peab vastavat seadusemuudatust otstarbekaks ja vajalikuks, esitab ta Riigikogule seaduseelnõu ja seadusandja otsustab seejärel selle vastuvõetavuse üle. Ettepaneku tegemine Arengukavas seaduse muutmiseks ei saa iseenesest olla vastuolus kehtiva õiguskorraga. 13.
Kohus peab vajalikuks eraldi peatuda kaebaja väidetel seoses KSH menetlusega ja selle sisuga. Kõigepealt nõustub kohus jälle vastustajaga, et kaebaja on läbiviidud KSH sisu määratlemisel olnud strateegiliselt valel seisukohal, justkui peaks Arengukava KSH kõige üldisemas plaanis andma hinnangu kaevandamise võimalikkuse kohta. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et KeHJS § 2 lg 1 sätestatud eesmärkidest nähtuvalt ei ole kaevandamise võimalikkus keskkonnamõjude hindamise eesmärgiks. Küll aga tuleb keskkonnamõjude hindamisel välja selgitada, kas ja millistel tingimustel on see konkreetsel juhul lubatav. Võttes arvesse Arengukava sisu, on kaebaja esitatud väited analüüsimata keskkonnamõjude suhtes kohtu hinnangul asjakohatud. Need puudutavad eelkõige konkreetse kaevandamisloa andmise menetluse käigus analüüsitavaid asjaolusid, mitte strateegilises arengudokumendis käsitletavaid meetmeid. 13.
Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaebaja seisukohtade üheks põhiliseks aluseks olev väide kaevandamise suure intensiivistumise kohta ei ole millegagi tõendatud. Vastustaja on oma vastuses ja KSHs selgitanud, et hetkel on varustuskindlus enamiku ehitusmaavarade osas tagatud rohkem kui 10 aastaks, mis iseenesest tugevama riigipoolse arvestuse sisseseadmisel ja Arengukavas ettenähtud meetmete (ka senisest täielikum maavara kaevandamine olemasolevatest kaevandustest) rakendamisega loob eeldused pigem uute kaevandamislubade väljaandmise vähendamisele. Vastustaja on varustamiskindlust käsitledes tunnistanud, et vajalike kaevandamismahtude prognoosimine on küllaltki komplitseeritud, kuid Arengukava sihiks on ka selles osas olukorra parandamine. 13.
Kohus märgib, et nähtuvalt menetluse käigus tuvastatud asjaoludest, et vastustaja viitab õigustatult asjaolule, et kaebaja ei vaidlustanud KSH programmi avalikul arutelul selles toodud KSH eesmärki, ning esitas teistsuguse ettepaneku alles oma 16.11.2009 kirjas, millega esitati vastuväiteid uba koostatud KSH aruandele. Kohus on seisukohal, et selline käitumine ei mahu heausksuse raamidesse ning on pahatahtlik. Analüüsides kaebaja väiteid, et KSH aruande heakskiitmine oli õigusvastane tulenevalt sellest, et Keskkonnaamet oli esialgu oma kirjaga nr 6-8/24187-5 jätnud KMH aruande heaks kiitmata ja hiljem kiitnud selle heaks kirjaga nr 6-8/24187-5 ilma, et ta oleks seda eraldi põhjendanud. Kohus nõustub siin osaliselt kaebajaga, et selline käitumine ei vasta 100% heale haldustavale. Samas on heakskiidu andmise puhul tegemist haldusesisese menetlustoiminguga, millele ei laiene haldusaktiga sarnane põhjendamiskohustus. Vastustaja on kohtu arvates õigustatult seisukohal, et KSH heakskiitmata jätmise kirjas on sisuliselt esitatud kaebuses sarnased argumendid ja et nende mittearvestamise põhjuste eraldi väljatoomine ei olnud juhul, kui Keskkonnaamet nõustus Keskkonnaministeeriumi seisukohtadega, otseselt vajalik, kuna KSH aruande heakskiit on haldussisene menetlustoiming. 13.
Kohus ei saa nõustuda ka kaebaja väitega, et KSH tulemustega ei ole Arengukava koostamisel arvestatud ja seetõttu Arengukavas sätestatud meetmete keskkonnamõjusid tegelikult 27 kaalutud. Kõigepealt nõustub kohus vastustajaga, et kaebaja vastavasisulised väited on ainult üldistavad ja konkreetsetele meetmetele vastustaja ei viita. Lisaks eeltoodule on vastustaja tõendanud, et KSH ettepanekute ja soovituste kohta on avaldatud internetis KSH aruande Lisa 2.3, millest nähtub KSH soovituste arvestamine.
Kõike eelpooltoodut arvestades leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldamata jätta ka juhul, kui asuda seisukohale, et see on lubatav. 15.

§ 108lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks..

§ 109

lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja on palunud jätta menetluskulud kaebaja kanda ja oma menetluskulude väljamõistmise taotlust kohtule esitanud ei ole. Kohus jätab menetluskulud menetlusosaliste kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 28

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.

3-11-927/43

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 8. märts 2013, Tallinn Haldusasja number 3-11-927 Haldusasi MTÜ Eesti Maavarade Ühing kaebu

§ 37lg 2 8 p 6).

§ 45

§ 45

§ 292

§ 45lg 2 toodud kaebeõiguse piirang.

§ 45lg 2).

§ 108lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109