) kõrgemal, kuivõrd kehtivuselt madalama astme õiguse allikad peavad hierarhiliselt olema vastavuses kehtivuselt kõrgema astme õiguse allikatega ehk madalama õigusjõuga õigusnormid peavad olema kooskõlas kõrgema õigusjõuga normidega. Määrus peab olema kooskõlas seaduse ja põhiseadusega ning üksikakt peab olema kooskõlas määruse, seaduse ja põhiseadusega. Kuna väidetavalt on tegemist majandustöödega, milleks teadaolevalt on koristustööd, seega töötamine keemiliste ainetega, ei ole vangla järginud TTOS § 7, jättes arvestamata, et kaebaja on kemikaalide ja pesupulbri vastu allergiline. Vangla oli eelnevalt teadlik, et kaebajal on esinenud nahalööve pideva kokkupuutega niiskes olekus. Veel rikkus vangla TTOS § 12 lõiget 2, mille kohaselt ei tohi tööandja lubada tööle asuda töötajal, kellel puuduvad vajalikud eriteadmised ja oskused ning töötervishoiu- ja tööohutusalased teadmised, kuna vanglal puuduvad andmed, et kaebajal üldse oleksid mingisugused töökogemused. Kaebaja märgib, et Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 29 kohaselt on töötingimused riigi kontrolli all ja seega peavad vangla töötingimused vastama vabaduses olevatele töötingimustele. Kaebajal paluti asuda tööle kella 14:20 paiku, mil kaebaja eluüksuse päevakava järgi algab tunnipikkune värskes õhus jalutuskäigu aeg. Kambrid on päeva jooksul avatud vaid neli tundi, sh ühe tunni jagu jalutuskäigu ajal, mida ei ole vanglaametnikul õigus piirata.
lõike 1 järgi on süülise rikkumise eest võimalik kinnipeetavat karistada töölt ühekuulise eemaldamisega või 45-ks päevaks kartserisse paigutamisega. Kaebajat karistati eeltoodud rikkumise eest aga 15.12.2011 käskkirjaga nr 1643-d kartserisse paigutamisega ja 06.01.2012 nr 15 töölt vabastamisega, seega kahe käskkirjaga ja kahe karistusega. Sealjuures märgitakse 06.01.2012 käskkirjas põhjuseks Tallinna Vangla arvamus, et kaebaja tööleasumine on ebatõenäoline. Kaebajale ei olnud vahepeal keegi aga tööle minemiseks pakkumist teinud, samuti ükski seadus ei reguleeri, et ainult kellegi arvamusega saab karistada. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas vangla on tema karistamisel seadust rakendanud või millisele seadusele on tuginetud.
punkti 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele.
lõike 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui
-ga ei sätestata teisiti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei ole kohustatud töötama üle kuuekümne kolme aasta vanune kinnipeetav; üldharidust või kutseharidust omandav või tööalasel koolitusel osalev kinnipeetav; samuti kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama; kuni kolme-aastast last kasvatav kinnipeetav. Nimetatud paragrahvi lõike 3 kohaselt teeb kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks arst. Tulenevalt
lõikest 1 on
, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võimalik kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on noomitus, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; töölt eemaldamine kuni üheks kuuks, kartserisse paigutamine kuni 45-ks ööpäevaks.
Seega oli tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võis kaebajat karistada distsiplinaarkorras. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla 15.12.2011 käskkiri nr 1643-d on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ja ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lõike 1 kohaselt kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Tööle rakendamise käskkirja tutvustati S.V.ale 14.11.2011 ning seega anti kaebajale 15.11.2011 korraldus tööle minna kehtiva haldusakti alusel. Kehtiva haldusakti alusel vanglaametniku poolt antud seadusliku korralduse täitmisest ei ole kinnipeetaval õigust keelduda. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lõikes 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-21-03 ja nr 3-3-1-103-06). HMS § 63 lõikes 1 loetletud haldusakti tühisuse tunnused on järgmised: sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan; sellest ei selgu haldusakti adressaat; seda ei ole andnud pädev haldusorgan; see kohustab toime panema õigusrikkumise; sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kuna kaebajale antud korraldus ei vasta ühelegi nimetatud tunnusele, siis ei olnud see ilmselgelt tühine ning oli seega kaebajale täitmiseks kohustuslik. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Riigikohus leidis, et vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Kinnipeetavale antud korraldus asuda tööle ei olnud seega ilmselgelt tühine korraldus, sest see oli antud kehtiva haldusakti alusel ning kinnipeetav oleks pidanud korraldusele alluma. Siinjuures ei ole oluline, kas korraldus antakse tavalise valvuri või mõne muu vanglaametniku poolt. 9. Töötamine vanglas ei ole mitte ainult kinnipeetava kohustus, vaid ka võimalus saada
§-s 43 ettenähtud töötasu.
lõikega 2 sätestatakse, et kinnipeetava töötasu peab olema vähemalt 10 protsenti töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud töötasu alammäärast. Töö tasustamisel lähtutakse töö eripärast ja töötatud ajast. Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valituse 28.11.2000 määruse nr 382 „Kinnipeetava töötasu 3 määrad, arvutamise ja maksmise kord“ § 2 lõike 2 kohaselt on täistööajaga ajatööl töötava kinnipeetava töötasu alammäär vangla pakutaval tööl 95.87 eurot kuus. Kuna kinnipeetava töötasustamise tingimused on sätestatud õigusaktides, puudub vajadus palgaläbirääkimiste pidamiseks. Tallinna Vangla direktori asetäitja 11.11.2011 käskkirja nr 1119 „Kinnipeetav S.V.a rakendamine vangla majandustöödel“ punktis 2 on märgitud: „Maksta kinnipeetav S.V.ale töötasu vastavalt tegelikult tehtud töötundide arvule tööaja arvestuse tabeli alusel, lähtudes Vabariigi Valitsuse 28.11.2000 määruse nr 382 „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise kord“ § 2 lõikes 2 näidatud täistööajaga töötamise alammäära tasust.“ Seega nähtub käskkirjast üheselt, et kinnipeetav, kelle töökoormus on 0,1 ehk 10% täistööajast, saab vastavalt tehtud tööle töötasu proportsionaalselt ehk 9.59 eurot.
S) alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Vastavalt justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 7 lõikele 1 kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid; isiklike asjade hoiukoht; laud; istekoht igale kinnipeetavale; võimaluse korral valjuhääldi; riidenagi; võimaluse korral pesemiskoht; võimaluse korral WC. Tallinna Vangla esimese üksuse kambrites on voodid, isiklike asjade hoiukoht, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi, kraanikauss ja WC. Seega on täidetud õigusaktidest tulenevad nõuded, kuid isegi juhul, kui kinnipeetav leiab, et kambri tingimused ei vasta nõuetele, ei ole see põhjuseks tööst keeldumiseks. Samuti tagatakse kinnipeetavatele
lõikes 2 sätestatud võimalus sauna, vanni või dušši kasutamiseks vähemalt kord nädalas. Ka ei oleks S.V.a töötamine takistanud tema igapäevast jalutuskäiku. Nimelt nähtub tema tööle rakendamise käskkirjast, et S.V. rakendatakse tööle koormusega 0,1 kohta, mis tähendab, et ta peaks ühes kuus töötama 16 tundi. Arvestades ühes kuus olevate tööpäevadega, oleks kaebaja tööaeg päevas vähem, kui 1 tund. Kaebajale anti korraldus asuda tööle 15.11.2011, mis oli teisipäev. 18.07.2011 kinnitatud „Tallinna Vangla E1 hoones viibivate kinni peetavate isikute jalutamise graafik“ kohaselt jalutasid kambrisse nr 253 paigutatud kinnipeetavad teisipäeviti ajavahemikul kell 13:00–16:00 ehk kolme tunni vältel. Kui S.V. oleks ka eelnimetatud ajal ühe tunni vältel tööd teinud, oleks tal jäänud jalutamiseks piisavalt aega. Ühtlasi selgitame, et nii töötavate kui mittetöötavate kinnipeetavatele toitlustamine Tallinna Vanglas toimub sotsiaalministri 31.12.2002 määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ alusel, mistõttu jääb arusaamatuks S.V.a väide, et ta keeldus tööst, kuna talle ei väljastatud töötava kinnipeetava toidunormi. Kuna S.V. ei ole põhjendanud, milles seisneb tema tööle rakendamisel võrdse kohtlemise printsiibi rikkumine, siis ei ole vanglal selles osas võimalik seisukohta võtta. Küll aga leiame, et alusetu on kaebaja väide, et ta keeldus tööst põhjusel, et vanglas on eraldi töötavate kinnipeetavate osakond, kus on täidetud tingimused töötamiseks. Asjaolu, et vangla kolmandasse üksusesse paigutatud kinnipeetavatest on hõivatud suurem osa kinnipeetavaid, kui teistesse üksustesse paigutatud kinnipeetavatest, ei tähenda, et mõnda teise üksusesse paigutatud kinnipeetav võiks keelduda tööle asumisest. Kui vangla rakendab kinnipeetava tööle ja talle antakse korraldus tööle minna, peab kinnipeetav korralduse täitma, hoolimata sellest, missuguses üksuses ta parajasti paikneb. Kinnipeetavale määratavateks distsiplinaarkaristusteks
lõikest 1 tulenevalt saavad olla noomitus, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; töölt eemaldamine kuni üheks kuuks, kartserisse paigutamine kuni 45-ks ööpäevaks. Töölt vabastamine ei ole distsiplinaarkaristus, mistõttu on alusetu kaebaja väide, et teda on sama rikkumise eest kaks korda karistatud. Ühtlasi selgitame, et kaebaja vaidlustas Tallinna Vangla direktori asetäitja 06.01.2012 käskkirja nr 15 vaidemenetluses ning vangla direktor 10.02.2012 vaideotsusega nr 5-15/1386-1 jättis kaebaja vaide rahuldamata, leides, et tema töölt vabastamine oli õiguspärane. 10. Mitte ühtegi eeltoodud põhjendustest ei ole kaebaja esitanud distsiplinaar- ega vaidemenetluse käigus, mistõttu palub Tallinna Vangla jätta kohtul need tähelepanuta. Kohtul on võimalik kaebaja kaebust vaadata läbi samas ulatuses nagu see on eelnevalt esitatud vanglale. Samale seisukohale on 4 jõudnud ka Riigikohus lahendis nr 3-3-1-68-08, rõhutades, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, mille osas on kaebuse esitaja läbinud kohtueelse menetluse. Distsiplinaarmenetluse käigus 22.11.2011 kirjutatud seletuskirjas väitis kaebaja, et keeldus tööst, kuna temaga ei sõlmitud töölepingut ega tutvustatud tööohutusnõudeid. Samuti märkis kaebaja oma seletuskirjas, et on arsti teavitanud oma maovaludest. Kinnipeetava kohustus töötada ei tulene mitte ainult
lõikest 1, vaid ka PS § 29 lõikest 2, mille kohaselt ei tohi kedagi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle, v.a süüdimõistetu töö. Seega piiratakse
lõikega 1 kooskõlas PS § 29 lõikega 2 kinnipeetava õigust valida endale meelepärast tööd, tööle asumise aega või seda, kuidas tööle rakendamine vormistatakse. Kui vanglal on kinnipeetavale pakkuda tema võimetele ja oskustele vastavat tööd, on kinnipeetav kohustatud töötama, vaatamata sellele, kas see langeb kokku tema vaba valikuga või mitte. Tulenevalt
lõikest 5 ei saa vangla kinnipeetavat ilma kinnipeetava nõusolekuta rakendada tööle füüsilise või juriidilise isiku poolt vangla territooriumile rajatud käitises. 11.
lg 2 punkti 3 kohaselt peab vangla enne kinnipeetava tööle rakendamist tegema kindaks kinnipeetava võimelisuse tööd teha tema tervislikust seisundist lähtuvalt. Töötama ei ole kohustatud kinnipeetav, kelle tervislikel põhjustel töövõimetuse on kindlaks teinud arst. Vaidlustatud käskkirjast nähtub, et 02.11.2011 on vangla meditsiiniosakond andnud loa S.V.a tööle rakendamiseks, mistõttu puudusid tervislikud põhjused tööst keeldumiseks. Vangla majandustöödele rakendatud kinnipeetava töö seisneb vangla enda olmeliste vajaduste rahuldamises, näiteks nõude pesemises, koristamises jms, mis on jõukohane igale kinnipeetavale, kellele arst ei ole töövõimetust määranud. Samuti nähtub vaidlustatud käskkirjast, et 14.11.2011, kui kinnipeetavale tutvustati tema tööle rakendamise käskkirja, anti talle võimalus tutvuda Tallinna Vangla kinnipeetavast abitöölise ohutusjuhendiga, millest S.V. keeldus. Eeltoodule tuginedes võib öelda, et tõele ei vasta kaebaja väide, et ta ei saa tervislikel põhjustel töötada ning talle ei ole tutvustatud tööohutusjuhendit. Ka on ekslik kaebaja seisukoht, et vanglaametniku korraldus ei saanud olla seaduslik, kuna ei järgitud TTOS, mis seisab
-st kõrgemal. Nagu kaebaja ise on märkinud, on õigusaktide hierarhias kõrgeimal kohal põhiseadus, seejärel seadused, määrused ja muud õigusaktid (näiteks vangla direktori üldkorraldused). Kuna nii
kui ka TTOS on seadused, siis ei asu üks neist teisest hierarhiliselt madalamal.
lõikes 2 sätestatakse, et kinnipeetava töötamise korral järelevalveta väljaspool vanglat kohaldatakse töösuhteid reguleerivate seaduste sätteid, sealhulgas töölepingu sõlmimise ning töötasu ja puhkuse kohta. Kinnipeetavaga sõlmitavast töölepingust ei tohi nähtuda tema viibimine karistuse kandmisel. Vanglas töötamiseks ei sõlmita kinnipeetavaga töölepingut, vaid koostatakse vastavasisuline käskkiri, milles on märgitud töö tegemise aeg, sisu ja makstav töötasu. Antud juhul rakendati S.V. tööle vangla majandustöödele abitöölisena Tallinna Vangla direktori asetäitja 11.11.2011 käskkirjaga nr 1119-k. Kinnipidamine vanglas tuleneb alati riiklikust sunnist, mitte eraõiguslikust lepingust, mistõttu ei sõlmita kinnipeetavatega reeglina ka töölepingut. Erandiks on vanglast väljaspool töötamine mis on soodustus kinnipeetavale, kes on oma käitumisega vanglas näidanud, et on asunud õiguskuulekale teele. Kinnipeetava väljaspool vanglat töötamise korral sõlmitakse temaga tööleping. Vaidlusalusel juhul ei olnud tegemist väljaspool vanglat töötamise, vaid kinnipeetava rakendamisega vangla majandustöödel, mistõttu ei pidanudki vangla kinnipeetavaga töölepingut sõlmima. Vaidemenetluse käigus põhjendas kaebaja tööle asumisest põhjusel, et vangla rikkus erinevaid TTOS ja PS sätteid, kuid ei täpsustanud, milles rikkumine seisneb, mistõttu vangla direktoril ei olnud esitatud väidete osas vaideotsuses võimalik seisukohta võtta. Seda enam, et mõned kaebaja poolt viidatud paragrahvidest ei olnud asjassepuutuvad ning mõnes puudusid üldse punktid, millele kaebaja oma vaides viitas. 12. Vangla juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et kaebaja põhjendas menetlusabi taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks sellega, et tal puuduvad vanglas sissetulekud. Kinnipeetavale makstakse vanglas töötamise eest töötasu, mis võimaldaks kinnipeetaval muuhulgas tasuda kohtule esitatud kaebustelt riigilõiv. 5 KOHTU PÕHJENDUSED 13. Kohus, hinnanud poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgnevad. 14. Käsilolev kaebus on esitatud Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 15.12.2011 käskkirja nr 1643-d „Kinnipeetav S.V.ale distsiplinaarkaristuse määramine“ peale, millega karistati kaebajat distsipliini rikkumise eest, mis seisnes käskkirja kohaselt selles, et kinnipeetav ei allunud vanglaametniku korraldusele asuda tööle. 15.
lõike 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui
-ga ei sätestata teisiti.
lõike 2 kohaselt ei ole töötama kohustatud üle kuuekümne kolme aasta vanune kinnipeetav; üldharidust või kutseharidust omandav või tööalasel koolitusel osalev kinnipeetav; kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama; kuni kolme-aastast last kasvatav kinnipeetav.
lõike 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Kui kinnipeetavale on töö andmine võimalik, vormistab vanglateenistus kinnipeetava tööle (
lg 2¹).
lõike 2² kohaselt võib kinnipeetava töölt kõrvaldada või töökohustusest vabastada, kui kinnipeetav ei ole võimeline töökohustust täitma või töötamine ohustab kinnipeetava enda või vangla julgeolekut või töötamine on vangla distsiplinaarkorda ohustav. Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise korra kehtestab justiitsminister määrusega (justiitsministri 07.02.2007 määrus nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“).
lõike 3 kohaselt rakendatakse vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat tööle vastavalt töö eripärale vanglateenistuse äranägemisel.
punkti 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.
punktis 1 toodud kohustuse rikkumine on
lõike 1 järgi käsitletav distsiplinaarrikkumisena, mille eest on õigus määrata distsiplinaarkaristust.
lõike 1 kohaselt
, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks käskkirja andmise hetkel (15.12.2011) kehtinud redaktsiooni kohaselt on noomitus, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine, töölt eemaldamine kuni üheks kuuks ja kartserisse paigutamine kuni 45-ks ööpäevaks. 16. Esmalt selgitab kohus õigusaktide hierarhiat. Kohus nõustub kaebajaga, et õigusaktide süsteem on Eesti Vabariigis hierarhiliselt ühtsustatud. Õigusaktide süsteemi kõrgeimal astmel seisab PS, millele järgnevad konstitutsioonilised seadused (PS § 104 lg 2), millele omakorda järgnevad lihtseadused ning seejärel seadlused, määrused ja üksikaktid. Ekslik on kaebaja seisukoht, et vanglaametniku korraldus ei saanud olla seaduslik, kuna ei järgitud TTOS, mis seisab
-st kõrgemal, kuivõrd kumbki märgitud seadustest ei kuulu PS § 104 lõikes 2 loetletud konstitutsiooniliste seaduste hulka. Seega on nii TTOS kui
mõlemad lihtseadused, mis teineteisest hierarhiliselt kõrgemal seista ei saa. 17. Teiseks tuleb kohtul välja selgitada, kas kaebaja näol on tegemist kinnipeetavaga, kellel on
-st tulenev töökohustus.
lg 2 punkti 3 kohaselt ei ole töötama kohustatud kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. Kaebaja väidab, et ta on kemikaalide ja pesupulbri vastu allergiline (tl 2) ning, et vangla oli teadlik, et kaebajal on niiskusega kokkupuutel esinenud nahalöövet (tl 36). Kaebaja on kohtule tõendina esitanud haigusloo väljavõtte, millelt nähtuvalt on kaebajal nahalööve esinenud
Kohus eeldab, et kaebaja on omanud kokkupuudet vee ja niiskusega ka peale 2010. aasta detsembris avaldunud nahalööbe fikseerimist, kuid kohtule ei ole esitatud tõendeid, millelt nähtuks, et kaebaja on peale 14.01.2011 arstikülastust nahalöövete üle kaevates arsti poole pöördunud. Kaebaja väiteid allergiate kohta kemikaalide ja pesupulbri vastu tuleb pidada paljasõnalisteks, kuivõrd viidatud väiteid ei ole kaebaja millegagi 6 tõendanud. Toimiku materjalidest nähtuvalt on vangla meditsiiniosakond andnud 02.11.2011 nõusoleku kaebaja osalise koormusega töölerakendamiseks (tl 54). Eeltoodust tulenevalt puudub adekvaatne põhjus pidada kaebajat töökohustuseta kinnipeetavaks. Kohus leiab, et kaebaja näol on tegemist kinnipeetavaga, kellel oli tööle rakendamise hetkel (15.11.2011)
18. Kuivõrd kaebaja tunnistab, et keeldus tööle asumast (tl 1), analüüsib kohus, kas tööle asumisest keeldumise näol on praegusel juhul tegemist vangla distsipliini rikkumisega. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec
punkti 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Kaebajale andis tööle asumise korralduse valvur-korrapidaja Ülle Raag, kes
lõike 1 tähenduses on käsitletav vanglaametnikuna.
lõike 1 kohaselt loetakse vanglaametnikuks vanglas teenistuses olev ametnik, kelle ülesanne on kinnipeetava, vahistatu ja karistusjärgselt kinnipeetava kinnipidamine ja järelevalve, julgeoleku tagamine vanglas ning kohtueelse menetluse või kohtuvälise menetluse toimetamine vanglas toimepandud süütegudes, samuti sellealase tegevuse juhtimine. Seega on korralduse andnud valvur-korrapidaja näol oli tegemist vanglaametnikuga, kelle seaduslikele korraldustele tuli kaebajal alluda. 19. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-103-06 on leitud, et kui ka hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud
Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Seega on kinnipeetav kohustatud alluma vanglaametniku korraldusele sõltumata sellest, kas korraldus on tema hinnangul sisuliselt õiguspärane või mitte, samuti ei tulene
-st ega vangla sisekorraeeskirjadest vanglaametnikule kohustust hoiduda kinnipeetavale korralduste andmisest kinnipeetavale ebasobival ajal ega kinnipeetavale õigust ja seaduslikku alust oma äranägemisel valida, millal ta vanglaametniku korraldust täidab. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lõikes 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Vastavalt HMS §-le 63 on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu haldusakti andja või adressaat, seda ei ole andnud pädev isik, kui see kohustab toime panema õigusrikkumise või kui sellest tulenevad kohustused on vastukäivad. Käesoleval juhul on 15.11.2011 pädeva isiku poolt kinnipeetavale antud korraldusest tulenev kohustus selge ning sellega ei ole kohustatud toime panema õigusrikkumist. Seega ei ole valvur-korrapidaja Ülle Raagi 15.11.2011 korraldus tühine. Samuti ei ole kaebaja haldusasja materjalidest nähtuvalt vaidlustanud Tallinna Vangla 11.11.2011 käskkirja nr 1119-k, millega kaebaja tööle rakendati ega seadnud kahtluse alla valvur-korrapidaja Ülle Raagi 15.11.2011 korralduse seaduslikkust. Seega oli kaebaja kohustatud valvur-korrapidaja Ülle Raagi 15.11.2011 korraldust täitma. Kaebaja korraldust ei täitnud, millega rikkus ta
punktis 1 sätestatud allumiskohustust, mida
20. Sealjuures ei omanud korraldusele allumise seisukohalt tähtsust kaebaja arusaamad selle kohta, et tal puuduvad majandustöödel abitöölisena töötamiseks vajalikud teadmised ja oskused, talle ei väljastatud tööriideid või talle ei olnud tööülesanded piisavalt arusaadavad ning tema elutingimused (sh toidunorm ja kambrirežiim) ei vastanud töötava kinnipeetava elutingimustele ega olnud temaga sõlmitud töölepingut, kuivõrd kaebaja pidi eeldama korralduse seaduslikkust ega saanud keelduda korraldusele 7 allumast pelgalt seetõttu, et tema hinnangul ei saanud korraldus viidatu tõttu olla õiguspärane. Ka ei nähtu distsiplinaarmenetluse materjalidest, et kaebaja oleks tööle asumisest keeldumise asemel või enne keeldumist vastavate tööriiete, elutingimuste ja muu talle arusaamatuks jäänud osas vanglaametnikule ainsatki küsimust esitanud. Vangla majandustöödele rakendatud kinnipeetava töö seisneb vastustaja kinnitusel vangla enda olmeliste vajaduste rahuldamises, näiteks nõude pesemises, koristamises ja muus sarnases (tl 34 pöördel). Kohtul puudub adekvaatne põhjus vangla vastavates väidetes kahelda, samuti peab kohus nõude pesemist ja koristamist kinnipeetavale jõukohaseks ka ilma mistahes eelneva väljaõppeta. Distsiplinaarmenetluse käigus koostatud õiendist nähtuvalt (tl 16) tutvustati kaebajale Tallinna Vangla kinni peetavast abitöölise ohutusjuhendit, kuid kaebaja keeldus ohutusjuhendiga tutvumast. Seega ei saa kaebaja tööle asumisest keeldumine olla põhjendatud asjaoluga, et kaebajale ohutusnõudeid ei tutvustatud. Kinnipeetava töötamine ei kuulu tööõiguse regulatsiooni esemesse, kuna kinnipeetav ei vasta eraõiguse ühele peamisele nõudele, s.t tal puudub lepingusõlmimise vabadus. Tööõigus laieneb üksnes neile kinnipeetavatele, kes töötavad järelevalveta väljapool vanglat nn vaba töösuhte raames (
Kaebaja rakendati tööle abitöölisena vanglasisestele majandustöödele. Kuigi vanglas töötavale kinnipeetavale makstakse
kohaselt töö eest tasu, ei toimu kinnipeetava töötamine mitte eraõigusliku lepingu alusel, vaid teda kohustatakse töötama avalik-õigusliku võimusuhte kaudu. Kaebaja töösuhte teiseks pooleks on vangla. Vangla ei pidanud kaebajaga enne viimase tööle rakendamist pidama ka mistahes palgaläbirääkimisi, kuivõrd kinnipeetava töö tasustamise põhimõtted tulenevad
§-st 43, mille lõike 2 kohaselt peab kinnipeetava töötasu olema vähemalt kümme protsenti töölepingu seaduse (TLS) § 29 lõike 5 alusel kehtestatud töötasu alammäärast ning töö tasustamisel lähtutakse töö eripärast ja töötatud ajast. Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valituse 28.11.2000 määruse nr 382 „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise kord“ § 2 lõike 2 kohaselt on täistööajaga ajatööl töötava kinnipeetava töötasu alammääraks vangla pakutaval tööl 95.87 eurot kuus. Käskkirjas, millega kaebaja tööle määrati, punktis 1 märgitakse, et kaebaja rakendatakse abitöölisena majandustöödele 0,1 koormusega (tl 17 pöördel). Seega saab kinnipeetav, kelle töökoormus on 0,1 täistööajast, vastavalt tehtud tööle töötasu proportsionaalselt 10 % arvestatult 95.87 eurost. Käskkirja punktis 2 märgiti, et töötasu makstakse kaebajale vastavalt tegelikult tehtud töötundide arvule tööaja arvestuse tabeli alusel, lähtudes Vabariigi Valitsuse 28.11.2000 määruses nr 382 sätestatud täistööajaga töötamise alammäära tasust. Seega ei olnud kaebajal õigust keelduda tööle asumast põhjusel, et temaga ei peetud eelnevalt palgaläbirääkimisi. Valvuri Ülle Raagi ettekandest nr 2457 (tl 15 pöördel) nähtub, et kaebajale anti läbi kambri nr 253 luugi korraldus tööle asuda 15.11.2011 (teisipäev) kella 14:20 paiku. 18.07.2011 kinnitatud „Tallinna Vangla E1 hoones viibivate kinni peetavate isikute jalutamise graafik“ kohaselt (tl 53) jalutasid kambrisse nr 253 paigutatud kinnipeetavad teisipäeviti ajavahemikul kell 13:00–16:00 ehk kolme tunni vältel. Kuna kaebaja rakendati tööle 0,1 koormusega täistööajast, milleks TLS § 43 lõike 1 kohaselt on 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul, seega keskmiselt 160 tundi ühes kuus, mis 0,1 koormusega tööajas tähendab 16 tundi, oleks kaebaja tööaeg päevas vähem kui üks tund. Seega jäänuks kaebajale piisavalt aega ka jalutamiseks. 21. Kohtul tuleb analüüsida, kas tõendamist leidnud distsipliinirikkumine on karistatav ning kas karistus määrati kaebajale õiguspäraselt.
, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on noomitus; ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; kartserisse paigutamine kuni 45-ks ööpäevaks. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki, milleks
lõike 1 kohaselt on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. 8 Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lõike 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav ning HMS § 56 lõike 2 järgi tuleb haldusakti põhjendustes ära märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kohus leiab, et Tallinna Vangla 15.12.1011 käskkiri nr 1643-d on piisavalt selge ja üheselt mõistetav. Käskkirjas on märgitud käskkirja andmise faktiline alus, kinnipeetava S.V.a tööle asumisest keeldumine ja sellega vanglaametniku vastavasisulisele korraldusele mitteallumine, samuti õiguslikud alused. Seega ei saa kaebajale kohtu hinnangul jääda arusaamatuks, millist seadust on vangla tema karistamisel rakendanud või millisele seadusele on käskkirjas tuginetud. Vaidlustatud käskkirjas on leitud, et kuna kaebajal puuduvad kõiki asjaolusid arvestades takistused tööle rakendamiseks, tulnuks kaebajal korraldus täita ning asuda tööle. Kaebaja pakutavast tööst keeldumise süülisus väljendub kaevatava käskkirja kohaselt selles, et ta eiras teadvalt vangistusalaseid õigusakte, mida on talle allkirja vastu 06.05.2010 (tl 16 pöördel) tutvustatud. Karistuse määramisel on arvestatud, et kergendavad asjaolud puuduvad, raskendava asjaoluna on arvesse võetud kehtivat distsiplinaarkaristust. Käskkirjas on karistuse valikut motiveeritud. Vangla peab kaebaja distsipliinirikkumist raskeks distsipliinirikkumiseks, kuna vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitte allumine ja tööst keeldumine näitab kinnipeetava negatiivset suhtumist kehtivasse õiguskorda. Ühtlasi on käskkirjas leitud, et õigusrikkumise raskust ja kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu arvestades oleks noomitus liiga leebeks karistuseks. Samuti ei oleks otstarbekas määrata karistuseks ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, kuna vangistuse jooksul ei ole kaebajal toimunud mitte ühtegi lühi- ega pikaajalist kokkusaamist. Töölt eemaldamine ei täidaks oma eesmärki, kuna kinnipeetav ei ole tööga hõivatud. Suunamaks kinnipeetavat õiguskuulekamale käitumisele ning vanglas kehtestatud korra järgimisele, on antud isiku ning konkreetse juhtumi puhul vajalik karistada kinnipeetavat kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks. Antud karistus tooks kinnipeetava jaoks kaasa reaalsed tagajärjed ning seeläbi teeks kinnipeetav karistusest ka vajalikud järeldused. Kohtu hinnangul ei ole kaebajale määratud karistus ilmselgelt ebaproportsionaalne. Vastustaja on õigesti arvestanud varasema kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu vastutust raskendava asjaoluna ning esile toonud, et vanglaametniku seaduslikele korraldustele allumata jätmisega seab kinnipeetav ohtu vangla sisekorra ja julgeoleku. Käskkirjas on põhjendatud, miks muud karistused ei täida karistuse eesmärki. Põhjendamatu ei ole ka vastustaja hinnang noomituse, lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamise ja ühekuulise töölt eemaldamise ebapiisavuse kohta. Sellistel eeldustel on õigustatud valida karistuse liik, mille tagajärg on kinnipeetavale vahetult tunnetatav. Vastasel juhul ei pruugi karistus omada vajalikku eripreventiivset mõju.
lg 1 punktiga 4 võimaldatakse kinnipeetavat kuni 45-ks päevaks kartserisse paigutada. Kaebajale on kaevatava käskkirjaga karistuseks määratud 5 päeva kartserit. Kohus leiab, et vastustaja on oma kaalutlusõigust nõuetekohaselt rakendanud ja 5-päevane kartserikaristus on proportsionaalne, arvestades toime pandud rikkumist ja kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu. 22. Asja materjalidest nähtuvalt on läbi viidud
§-s 64 sätestatud distsiplinaarmenetlus. Vastustaja ei ole rikkunud kaebaja suhtes
§-s 64 sätestatud distsiplinaarmenetluse nõudeid. Distsiplinaarmenetluse käik on protokollitud (tl 14–15), kaebajale on distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustatud ja talle on antud võimalus seletusteks, mille kaebaja on ka andnud (tl 15, 17). Distsiplinaarkaristus on määratud tähtaegselt, karistuse määras pädev ametnik, see vormistati käskkirjana ja käskkiri on nõuetekohaselt motiveeritud. Käskkiri sisaldab piisavalt asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke põhjendusi, käskkiri on selge ja üheselt mõistetav, ning selles ei esine kaalutlus- ega vormivigu. Käskkirjas on karistuse valikut põhjendatud ning määratud karistus ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalne võrreldes toime pandud rikkumisega. Käskkiri on kohtu poolt kontrollitav. 23. Asjakohatuteks tuleb pidada kaebaja väiteid selle kohta, et teda karistati kaks korda (kartserisse paigutamisega ja töölt eemaldamisega). Kinnipeetavale määratavateks distsiplinaarkaristusteks
lõikest 1 tulenevalt saavad olla üksnes: 1) noomitus; 2) ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; 3) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 4) kartserisse paigutamine kuni 45-ks ööpäevaks. Töölt vabastamist
Seega ei ole töölt vabastamine käsitletav kaebaja distsiplinaarkorras karistamisena, mistõttu on alusetu kaebaja väide, et teda on sama rikkumise eest kaks korda karistatud. Kaebaja vabastati vastustaja kinnitusel töölt Tallinna Vangla direktori asetäitja 06.01.2012 käskkirjaga nr 15, mille kaebaja vaidemenetluses vaidlustas. Kaebaja vaie jäeti vangla direktori 10.02.2012 vaideotsusega nr 5-15/1386-1 rahuldamata. Kaebaja halduskohtule töölt vabastamise käskkirja vaidlustamiseks kaebust esitanud ei ole. Ühtlasi peab kohus asjakohatuteks kaebaja viiteid TTOS §-le 7, kuna nimetatud säte käsitleb ohtlike kemikaalidega ümberkäimist, mida kaebajal majandustööde abitöölisena (nõude pesemine, koristamine) teha ei tule.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.