Obsah (6)

§ 180§ 114§ 182§ 59§ 108§ 109

3-12-2587 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 06. detsember 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-2587 Haldusasi A.L.

§ 180lg 1, § 181 lg 1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (

§ 114, § 187 lg 4).

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist 1 kohtuistungil, võidakse see lahendada menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

kirjalikus ASJAOLUD

1. 01.08.2012 ajavahemikul kell 19.30-22.20 teostati Tallinna vangla esimese üksuse kambris nr 215 viibivatele kinnipeetavatele narkokiirtestid. Kuna A.L. narkokiirtest osutus positiivseks metadooni (edaspidi MTD) suhtes, paigutati ta täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks esialgu eraldatud lukustatud kambrisse nr 121 ning järgmisel päeval kambrisse nr 142, kus ta viibis kuni 10.08.
2. Sellekohast haldusakti vangla ei koostanud /tl 4, 6, 7/.
3. A.L. esitas 10.09.2012 Tallinna vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 5-18/36791, milles ta taotles alusetu liikumise piiramise eest tekitatud kahju hüvitamist summas 300 eurot. Tallinna vangla direktor 12.11.2012 vastusega kahju hüvitamise taotlusele nr 5-18/36791-1 rahuldas A.L. kahju hüvitamise taotluse summas 8 eurot /tl 8-9/.
4. 12.12.2012 esitas A.L. (edaspidi ka kaebaja) Tallinna halduskohtule kaebuse, milles ta taotles tunnistada Tallinna vangla tegevus õigusvastaseks ja Tallinna vanglalt kohtu äranägemisel õiglase hüvitise väljamõistmist /tl 1-3/. 18.01.2013 kaebaja täpsustas oma kaebuse nõuet, taotledes Tallinna vangla poolt tekitatud kahju hüvitamist summas 300 eurot /tl 16-17/.
5. Tallinna halduskohus 26.02.2013 määrusega võttis A.L. kaebuse menetlusse /tl 24/ ja 03.05.2013 määrusega määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl
7. Tallinna Vangla (edaspidi ka vastustaja) esitas 01.04.2013 kohtule oma seletuse kaebuse kohta /tl 33-36/. 01.07.2013 ja 08.07.2013 esitas A.L. oma täiendavad seisukohad /tk 52-53, 55-56/. Vastustaja talle täiendavate seisukohtade esitamiseks antud tähtajal (kuni 08.11.2013) midagi täiendavat ei esitanud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja A.L. on seisukohal, et Tallinna vangla on ajavahemikul 01.08.-10.08.2012 õigusvastaselt kohaldanud tema suhtes vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 69 lg 2 p-des 1, 3 ja 4 sätestatut ning õigusvastaselt ümberpaigutanud kaebaja oma osakonnast (1 üksus/1-5 sektsioon/kamber 215) eraldatud lukustatud kambrisse nr 121 ja nr
8. Kui vangla rakendas tema suhtes nimetatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, siis vangla oleks pidanud meetmete kohaldamisel ära näitama kaalutlused, miks on vaja neid kohaldada. Vangla ei ole põhjendanud oma õigusvastast toimingut, millega on rikutud kaebaja suhtes VangS § 41 lg 2 ja § 8 lg 2 sätestatut. 01.08.2012 kell 18.47 teostati kaebajale narkokiirtest, mis osutus positiivseks MTD suhtes, kuid joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti kohaselt oli kaebaja kõigi tunnuste järgi kaine ja adekvaatne, ei väljendanud agressiivsust ja oli viisakas suhtlemisel vanglateenistuse ametnikega. Eeltoodu tõttu kaebaja leiab, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks puudus alus. Jääb arusaamatuks, millist ohtu nägi vangla kaebajas. Kamber nr 121 ei vasta üldtunnustatud eluruumi tingimustele, kuna tegemist on suure läbikäidava ruumiga, väljasaatmis/vastuvõtuboksiga. Ruumi ei paista päevavalgus, ruum on iseenesest räpane ja haiseb ning ei vasta hügieeninõuetele. Ruumis puudub elektripistik ja seetõttu kaebajal ei olnud võimalik kasutada isiklikku olmetehnikat: televiisor, raadio, veekeetja. 02.08.2012 paigutati kaebaja kambrisse nr 142, kus ta viibis kuni 10.08.
9. Ajavahemikus 01.08.2012-10.08.2012 ei võimaldatud kaebajale VangS § 55 lg 1 sätestatu alusel osaleda 2 spordiüritustel, käia kaaskinnipeetavatega spordisaalis. Tallinna vangla rikkus VangS §-s 23 sätestatut, kuna talle ei võimaldatud iga päev kasutada telefoni helistamiseks lähedastele nagu oma osakonnas vastavalt graafikule kell 13.55-17.
10. Kaebaja oli sunnitud taluma õigusvastaselt isiklikku liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist võrreldes tavarežiimiga, mis on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 ja art 4 p 1 sätestatuga. Samas alandati kaebaja väärikust, kuna teda süüdistati tõsises vanglarežiimi rikkumises, mida kaebaja ei ole toime pannud. Õigusvastane eraldatud kambrisse paigutamine oli inimväärikust alandav, kuna sellega kaasnevad täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks ja mis on sedavõrd intensiivsed, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 9 lg 1 tähenduses. Vastustaja Tallinna vangla peab A.L. kaebust põhjendamatuks ning palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustsaja osundab järgmistele õigusnormidele: Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 25, kahju hüvitamise keskseks normiks avalikus õiguses on RVastS § 7 lg 1 ja mittevaralise kahju nõude alusnormiks on RVastS § 9 lg
11. Edasi viitab vangla VangS § 66 lg 1, § 69 lg-te 1, 2 ja 4 ning vangla sisekorra eeskirja (edaspidi VSkE) § 12 lg 1, § 8 lg 1 ja 4 sätetele. Seoses kaebaja väitega, et ajavahemikul 01.08-10.08.2012 kohaldas Tallinna vangla tema suhtes õigusvastaselt täiendavaid julgeolekuabinõusid, kui paigutas ta ilma haldusaktita eraldatud lukustatud kambrisse, selgitab vastustaja järgmist: 01.08.2012 ajavahemikul kell 19.30-22.20 teostati esimese üksuse kambris nr 215 viibivatele kinnipeetavatele narkokiirtestid. Kaebaja narkokiirtest osutus positiivseks MTD suhtes, mistõttu ta paigutati esialgu eraldatud lukustatud kambrisse nr 121 ning järgmisel päeval kambrisse nr 142, kus ta viibis kuni 10.08.
12. Narkootikume tarvitanud kinnipeetav kujutab vangla julgeolekule suurt ohtu, kuna selline isik võib käituda ettearvamatult, olla agressiivne, rünnata kaaskinnipeetavaid või ametnikke. Seega oli tegemist edasilükkamatu juhtumiga, kui positiivseks osutunud narkotestiga kinnipeetav tuli koheselt paigutada eraldatud lukustatud kambrisse. Kuna sündmus leidis aset hilisõhtusel ajal, kui esimese üksuse peaspetsialist-üksuse juhi, kelle pädevuses on tavapäraselt sellise otsuse tegemine, tööpäev oli lõppenud, siis tegi otsuse kõrgem vanglas viibiv vanglateenistuse ametnik. Kinnipeetava suhtes täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine vormistatakse käskkirjaga. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 55 lg 2 kohaselt antakse haldusakt kirjalikus vormis, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti. Haldusakti võib anda muus vormis edasilükkamatu korralduse tegemiseks. Kuna 01.08.2012 kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise näol oli tegemist edasilükkamatu korraldusega, siis oli tema paigutamine eraldatud lukustatud kambrisse ilma käskkirjata õiguspärane ning hüvitise maksmise taotlemine 01.08.2012 liikumise piiramise eest on põhjendamatu. Seda enam, et paigutamine toimus hilisõhtul ja kaebaja oli samal päeval juba saanud oma osakonna piires vabalt liikuda. Küll aga oleks esimese üksuse peaspetsialist-üksuse juht pidanud A.L. eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise vormistama haldusaktiga järgmisel päeval, mida ta ei teinud. Vangla tunnistab, et kuigi kaebaja paigutamine eraldatud lukustatud kambrisse oli peale esialgse positiivse narkotesti tulemusi põhjendatud, ei olnud see ilma vastava haldusaktita õiguspärane. Seega viibis kaebaja ajavahemikul 02.08-10.08.2012 ehk kaheksa päeva vältel ilma käskkirjata eraldatud lukustatud kambris, kust tal ei võimaldatud nelja tunni vältel päevas vabalt liikuda. Riigikohus on leidnud, et õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju piisavaks rahaliseks hüvitiseks on 100 krooni (6,39 eurot) iga kartseris viibitud ööpäeva eest. Hüvitise määramisel tuleb arvestada kaebaja õiguste rikkumise ulatust, kartserisse paigutamisega kaasnevaid täiendavaid piiranguid, aga ka seda, et vabaduses viibivate isikutega võrreldes on kinnipeetava õigused ja vabadused juba oluliselt kitsendatud (15.03.2010 otsus 3 asjas nr 3-3-1-93-09). Antud juhul võib hüvitise suuruse määramisel võtta aluseks just eelnimetatud Riigikohtu lahendist tuleneva summa 6,39 eurot. Kuna õigusvastaselt kartseris viibimine on intensiivsem õiguste riive, kui õigusvastaselt liikumise piiramine, siis oleks proportsionaalseks hüvitiseks ühe päeva eest väiksem summa, kui 6,40 eurot. Käesolevas asjas seisnes kaebaja õiguste rikkumine selles, et tal ei võimaldatud kaheksa päeva jooksul päevas nelja tunni vältel vabalt liikuda. VangS §-s 651 on sätestatud kartserisse paigutamisega kaasnevad kinnipeetava õiguste ja vabaduste täiendavad piirangud. Kinnipeetavale ei ole kartseris lubatud isiklikud asjad, talle ei võimaldata kokkusaamisi, ajakirjanduse tellimist, sisseostude tegemist, raadio- ja televisioonisaadete jälgimist, interneti kasutamist, isikliku riietuse kandmist ega voodiriiete kasutamist äratusest öörahuni. Eelnimetatud piiranguid A.L. suhtes vaidlusalusel perioodil ei kohaldatud, mistõttu tema õiguste rikkumise ulatust võib pidada oluliselt väikemaks, kui õigusvastaselt kartserisse paigutatud kinnipeetava puhul. Kui arvestada, et õigusvastaselt kartserisse paigutatud kinnipeetava õiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks on peetud sobivaks summaks 6,39 eurot ööpäevas, siis leidis vangla, et arvestades A.L. suhtes kohaldatud piiranguid, oli proportsionaalseks kahju hüvitamise summaks üks euro ööpäevas. Tallinna Vangla direktori 10.01.2013 korralduse nr 2 „Mittevaralise kahju hüvitamine“ alusel hüvitati kaebajale mittevaraline kahju summas kaheksa eurot. Vastuseks kaebaja väitele, et talle jääb arusaamatuks, mis põhjusel tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati, kui ta ei olnud narkootikume tarvitanud, kuigi vangla teda selles süüdistas, selgitab vastustaja, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on lubatud juhul, kui kinnipeetav vastab mõnele VangS § 69 lg-s 1 sätestatud tingimusele. Seega on lubatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine juhul, kui on piisav alus eeldada, et kinnipeetav võib osutuda ohtlikuks vangla julgeolekule või ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Ka Riigikohus on leidnud, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval eesmärgil. Eeltoodut arvestades ei ole alati nõutav, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad asjaolud oleksid tuvastatud distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Riigikohus märkis 02.06.2012 otsuse p-s 12 haldusasjas nr 3-3-1-63-10: „Ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Seetõttu tuleb ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel lähtuda ex ante vaatlusviisist, s.t arvestada saab neid asjaolusid, mis olid haldusorganile teada enne meetme rakendamist. Seetõttu ei saa kohus ennetava meetme õiguspärasuse hindamisel lähtuda ex post vaatlusviisist, s.t võtta arvesse neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast meetme rakendamist“ Käesoleval juhul oli vanglal, võttes arvesse olemaolevaid asjaolusid, tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises, mistõttu oli põhjendatud kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kuid seda oleks tulnud teha haldusakti alusel. Vangla ei nõustu kaebaja seisukohaga, et oma õigusvastase tegevusega alandas vangla tema inimväärikust, et positiivseks osutunud narkokiirtesti alusel eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine alandas kaebaja inimväärikust. Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIÕK) praktika kohaselt on inimväärikuse alandamisega tegemist äärmiselt tõsiste rikkumiste korral. Kvalifitseerimaks teguviisi inimväärikuse alandamisena peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme (26.10.2000 otsus asjas Kudla v Poola), mille tuvastamisel võetakse arvesse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. Samuti on EIÕK leidnud, et minimaalse raskusastme kriteeriumi hindamisel tuleb arvestada asjaolude kumulatiivset efekti, mis tuleneb nii 4 kinnipidamistingimustest kui ka kinnipidamise ajast. Kuigi inimväärikuse tagamisel tuleb arvestada subjektiivseid mõjusid, ei saa inimväärikuse põhimõttega vastuolus olevaks lugeda mistahes haldusakti või toimingut, mille adressaat leiab, et sellega rikutakse tema inimväärikust. Väärikust alandavaks saab lugeda üksnes sellist toimingut, mis kahjustab isiku olukorda ebaproportsionaalselt taotletava legitiimse eesmärgiga või toob kaasa isiku põhiõiguste moonutamise. Samas ei asetu väärikuse alandamise alla igasugused hingelised läbielamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. EIÕK praktikas on inimväärikust alandava kohtlemisega olnud tegemist siis, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi või/ja vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet. Inimväärikuse alandamisena võib käsitleda näiteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni (28.09.2000 otsus asjas Messina v Itaalia), halbasid sanitaartingimusi kogumina (24.07.2001 otsus asjas Valasinas v Leedu), arstiabi andmata jätmist ning põhjendamatu jõu kasutamist kinnipeetava vastu (27.06.2000 otsus asjas Iihan v Türgi), alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku juuresolekul (24.07.2001 otsus Valasinas v Leedu) jne. Tegemist on tõsiste näidetega, mis ei jäta kahtlust, et selline teguviis on tsiviliseeritud ühiskonnas mitteaktsepteeritav ning käsitletav inimväärikuse alandamisena. Käesoleval juhul faktilised asjaolud sellisele õiguste riivele ei viita. Tallinna vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses heitis kaebaja vanglale ette vaid seda, et paigutades ta eraldatud lukustatud kambrisse, ei taganud vangla talle õigusaktidest tulenevat õigust liikuda päeva jooksul nelja tunni vältel oma osakonna piires. Tallinna halduskohtule esitatud kaebuses aga heidab ta vanglale ette ka kambri nr 121 tingimusi, väites, et see ei vasta eluruumile kehtestatud nõuetele. Tallinna vangla leiab, et kohtul on võimalik A.L. kaebust vaadata läbi samas ulatuses nagu see on eelnevalt esitatud vanglale. Samale seisukohale on jõudnud ka Riigikohus 11.11.2008 määruses haldusasjas nr 3-3-1-68-08, rõhutades, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, mille osas on kaebuse esitaja läbinud kohtueelse menetluse. Ka ei vasta tõele kaebaja väited, et kamber nr 121 ei vasta eluruumile kehtestatud nõuetele. Kambris nr 121 on küte, aken, valgustus, ventilatsioon, kraanikauss ning WC, mis tähendab, et kamber vastab eluruumile kehtestatud nõuetele. Kuna kohtuvastuse koostamise ajal viibisid kambris nr 121 kinnipeetavad, siis ei olnud vanglal võimalik kambrit pildistada, kuid vanglal on võimalik kohtule edastada fotod kambrist nr 119, mille tingimused on samad, mis kambris nr
13. Kaebuse esitaja A.L. täiendavad seisukohad Tallinna vangla moonutab tõelisi asjaolusid, esitades kohtule teadlikult vale kambri fotod. Kaebaja kambris nr 121 viibimise ajal olid seal halvad sanitaartingimused kogumina, WCruum oli hooldamata ning lehkas väljaheidete järgi, valgustus puudus, akna ees metallribad, mis takistasid päevavalguse pääsemist kambrisse, põrand oli reostatud olmejäätmetega. Seda tõendab kaebusele lisatud vangla vastus. Vastavad nõuded on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 29.01.
14. a määruses. Kambris puudus koht isiklike asjade hoiustamiseks, mis on vastuolus VSkE § 7 lg 1 p-ga
15. VangS § 8 lg 1 lausega 1 on kinnipeetavale antud voli liikuda päeva ajal vangla territooriumi kindlates osades on vaadeldav kinnipeetava subjektiivse õigusena, millele vastab vangla kohustus seda võimaldada. Seeläbi aidatakse vähendada kamberrežiimi tüüpilisi ebasoovitavaid mõjusid: inimese täielik isoleerimine ühiskonnast, pidevast väikses ruumis viibimisest tingitud tervisehäired jms. Liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangu näol on tegemist kinnipeetava subjektiivsete õiguste oluliselt intensiivsema riivega kui VangS § 69 lg 2 p-s 1 sätestatud täiendava julgeolekuabinõu puhul. Liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine tuleb vormistada kirjalikult. Tegemist on kaalutlusotustuse kirjaliku põhjendamise nõudega 5 HMS § 56 mõttes. Kaebaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi (edaspidi RKHK) praktikale haldusakti motiveerimise osas (3-3-1-14-00, 3-3-1-66-03). KOHTU PÕHJENDUSED
16. Asja materjalidest nähtuvalt Tallinna vangla kohaldas A.L. suhtes ajavahemikul 01.08.2012-10.08.2012 täiendavaid julgeolekuabinõusid, mille tulemusena paigutati ta alguses eraldatud lukustatud kambrisse nr 121 ning järgmisel päeval kambrisse nr
17. Täiendavaid julgeolekuabinõude kohaldamise kohta haldusakti ei koostatud, kuid väidetavalt oli nende kohaldamise aluseks asjaolu, et 01.08.2012 kaebajale teostatud narkokiirtest osutus positiivseks MTD suhtes. Tallinna vangla direktor möönis A.L. kahju hüvitamise taotlust lahendades, et vangla on alusetult piiranud kaebaja liikumisõigust, sest 12.11.2012 vastusega nr 5-18/36791-1 vangla rahuldas A.L. kahju hüvitamise taotluse „seoses alusetu liikumise piiramisega“ ning otsustas maksta kaebajale hüvitiseks 8 eurot. A.L. oli oma 10.09.2012 kahju hüvitamise taotluses palunud kahju hüvitamist summas 300 eurot. Kaebusest nähtuvalt kaebaja ei ole nõus talle määratud hüvitisega, kuna ta leiab, et puudus alus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Kuna sellekohast haldusakti ei koostatud, siis jääb abinõude kohaldamine kaebajale arusaamatuks. Ühtlasi peab A.L. talle osaks saanud liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangut oma subjektiivsete õiguste oluliseks riiveks ning kambri nr 121 halbu sanitaartingimusi ja tema alusetut süüdistamist vanglarežiimi rikkumises inimväärikust alandavaks.
18. VangS §-s 41 on sätestatud inimväärikuse austamise ja õiguste järgimise põhimõte: lgst 1 tuleneb, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. VangS
19. ptk
20. jaos on sätestatud julgeoleku tagamine vanglas. VangS § 66 lg 1 kohaselt kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. VangS § 69 lg 1 alusel kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on täiendavate julgeolekumeetmetena lubatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, ohjeldusmeetmete kasutamine. VangS § 69 lg 4 kohaselt kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid vanglateenistuse ametnik. Edasilükkamatul juhul kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid kõrgem kohalviibiv vanglateenistuse ametnik. Vastavalt VangS § 8 lg-le 1 kinnipeetaval on lubatud liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. Sama paragrahvi lg 2 järgi vanglateenistus võib põhjendatud vajaduse korral kambreid või osakondi lukustada või kinnipeetavaid ajutiselt teistesse ruumidesse paigutada käesoleva paragrahvi lõikes 1 6 ettenähtud ajast erinevalt, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Erandi tegemise otsus tuleb teha kirjalikult. Tulenevalt VangS § 11 lg-st 1 selles seaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS sätteid, arvestades VangS erisusi. Vastavalt HMS § 55 lg-tele 1, 2 ja 3 kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud; haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus; kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.
21. Ülalviidatud sätetest ilmneb, et seaduses on sätestatud kinnipeetavale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks eri aluseid, samuti on vanglal võimalik kohaldada erinevaid täiendavaid julgeolekumeetmeid. Seega tegemist on ilmselgelt haldusorgani kaalutlusotsusega: HMS § 4 lg 1 kohaselt kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Sama paragrahvi lg 2 nõuab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kui tavarežiimist erandi tegemise otsus peab igal juhul olema vormistatud kirjalikult. Kuigi edasilükkamatul juhtumil võib anda haldusakti ka muus vormis, siis tuleb muus vormis antud haldusakt tagantjärele viivituseta kirjalikult vormistada. Ainult sel juhul on võimalik kontrollida, kas haldusakt vastab sellele seaduses esitatud õiguspärasuse nõuetele: peab olema antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastama vorminõuetele (HMS § 54). Ka vastavalt HMS § 3 lg-le 2 halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Käesoleval juhul puudub vaidlus, et A.L. suhtes ajavahemikul 01.08.2012-10.08.2012 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta vastustaja mingit haldusakti ei koostanud. Tallinna vangla on oma eksimust tunnistanud /tl 6-7/. Ainuüksi seetõttu on vangla nimetatud toiming õigusvastane. Haldusakti motiveerimine on vajalik selleks, et haldusakti adressaat saaks aru, miks tema õigusi on piiratud, ja teisalt selleks, et kohus saaks kontrollida haldusakti õiguspärasust. Haldusakti tagantjärele motiveerimine ei ole lubatav. Kuna vastustaja antud juhul kaebaja suhtes haldusakti ei koostanud, siis jääb kaebajale arusaamatuks ja kohtul ei ole võimalik kontrollida, kas üldse oli alus A.L. suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks, kas neid oli vajalik kohaldada tervelt 10 päeva jooksul (ajavahemikul 01.08.2012-10.08.2012), milliseid piiranguid konkreetselt talle seati jms. Ammugi puudub kohtul võimalus hinnata otsustuse proportsionaalsust, kuna igasugused kaalutlused puuduvad. Pelgalt asjaolu, et kaebajal leiti MTD tarvitamise tunnuseid, ei pidanud kaasa tooma nii pikaajalisi ja koormavaid meetmeid olukorras, kus joove puudus, muud näitajad ja isiku käitumine olid normis. Järelikult pidanuks vangla haldusaktis esitama need faktilised asjaolud ja kaalutlused, mille alusel A.L. suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati. Seda enam, et sama fakti tõttu kaebaja suhtes alustatud kriminaalmenetlus edaspidi lõpetati kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu, sest A.L. käitumises ei leidnud tõendamist KarS §-s 331 sätestatud kuriteo (kinnipeetava, arestialuse ja vahistatu poolt narkootilise ja psühhotroopse aine valmistamine, omandamine, valdamine ja arsti ettekirjutuseta tarvitamine) toimepanemine /tl 45/. Et nimetatud 10 päeva vältel oli kaebajal arusaamatutel põhjustel ja alustel piiratud liikumis- ja suhtlemisvabadus, kaebaja väitel puudus tal ka võimalus kasutada isiklikku olmetehnikat (televiisor, raadio, veekeetja), siis on kohtu arvates tegemist kaebaja subjektiivsete õiguste olulise rikkumisega, talle alusetult kannatuste põhjustamisega. Kohus ei nõustu vastustaja väitega, et kuna 01.08.2012 kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise näol oli tegemist edasilükkamatu korraldusega, siis oli tema paigutamine eraldatud 7 lukustatud kambrisse ilma käskkirjata õiguspärane ning hüvitise maksmise taotlemine 01.08.2012 liikumise piiramise eest on põhjendamatu. Kohtule jääb arusaamatuks, milles seisnes antud juhul edasilükkamatu olukord. Teoretilised, iseenesest õiged arutlused, et narkootikume tarvitanud kinnipeetav kujutab vangla julgeolekule suurt ohtu, kuna selline isik võib käituda ettearvamatult, olla agressiivne, rünnata kaaskinnipeetavaid või ametnikke, ei veena kuidagi, et niisugune oht johtus ka kaebajast (vt joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt ja kohtuotsuse käesolevas punktis eelnevalt märgitu).
22. Mis puudutab kambri nr 121 antisanitaarseid tingimusi ja kõlbmatust eluruumina, siis selles osas märgib kohus järgmist. Kuigi Tallinna vangla väiteil kaebaja oma kahju hüvitamise taotluses heitis vanglale ette vaid seda, et paigutades ta eraldatud lukustatud kambrisse, ei taganud vangla talle õigusaktidest tulenevat õigust liikuda päeva jooksul nelja tunni vältel oma osakonna piires, ja alles Tallinna halduskohtule esitatud kaebuses heidab ta vanglale ette ka kambri nr 121 tingimusi, siis paraku on tegemist vastustaja paljasõnalise väitega. Kuigi kaebuse menetlusse võtmise määruses kohus kohustas vastustajat esitama kohtule hiljemalt 03.04.2013 kirjaliku seletuse kaebuse kohta koos kõigi asjassepuutuvate, kohtule veel esitamata dokumentidega, ei ole vangla asjas ilmselget tähtsust omavat kaebaja kahju hüvitamise taotlust millegipärast kohtule esitanud. Vastustajal oli võimalus oma väite tõenduseks ja kaebaja väidete ümberlükkamiseks kohtule esitada nii kõnealune taotlus kui ka kaebaja palutud fotod kambrist nr 121 isegi veel talle täiendavate selgituste, taotluste jm dokumentide kohtule esitamiseks antud tähtajal (kuni 08.11.2013), kuid Tallinna vangla isegi ei vastanud kaebaja täiendavatele seisukohtadele. Samas on vastustaja kaebaja taotlusele väljastada talle üldpilt kõnealusest kambrist 21.12.2012 vastanud, et vajadusel edastab vangla vastavad dokumendid (fotod) otse kohtule /tl 18/. Seetõttu jääb kohtule arusaamatuks taotletu ja lubatu asemel kohtule hoopis teise kambri (nr 119) kohta fotode esitamine /tl 37-42/, mis mitte kuidagi ei saa ümber lükata kaebaja väiteid, sest vangla väidab taas paljasõnaliselt, et kambri nr 119 tingimused on samad, mis kambris nr 121.

§ 59

lg 1 kohaselt menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda. Kohtul on alust eeldada, et A.L.le on algusest peale teinud muret kambri nr 121 seisukord, sest veel enne tema kahju hüvitamise taotluse lahendamist vanglas ja kohtusse pöördumist on ta 01.11.2012 soovinud selgitusi nimetatud ruumi kohta /tl 10/ ning 05.12.2012 on palunud üldpilti kõnealusest kambrist. Samuti on kohtul alust eeldada, et kaebaja mure kambri nr 121 sanitaar- ja hügieeninõuetele vastavuse osas ei ole olnud asjatu, nagu nähtub vastustaja 21.12.2012 vastusest kaebaja järjekordsele, 28.11.2012, sellekohasele pöördumisele /tl 18/. Ülaltoodut arvestades on kohus seisukohal, et kaebaja subjektiivseid õigusi rikuti ka tema paigutamisega ettenähtud nõuetele mittevastavasse ruumi. Samas kohus arvestab ka sellega, et kambris nr 121 viibis kaebaja vaid ühe ööpäeva ja edasi paigutati ta kambrisse nr 142, mille tingimuste kohta ei ole kaebaja etteheiteid teinud. Kohus rõhutab, et isegi juhul, kui kaebaja tõesti oma kahju hüvitamise taotluses vanglale kambri olmetingimusi ei vaidlustanud, siis tuleb kohtul kambri nr 121 sanitaar- ja hügieeninõuetele vastavust ikkagi hinnata kaebajale tekitatud kannatuste hindamisel ja hüvitise suuruse üle otsustamisel.

1. Vastavalt PS §-le 25 igaühel on õigus nõuda talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil 8 õiguste kaitsmise või taastamisega. Osundatud viisideks on haldusakti kehtetuks tunnistamise nõue (§ 3), toimingu lõpetamise nõue (§ 4) ning haldusakti andmise või toimingu sooritamise hoidumise nõue (§ 6). RVastS § 9 lg 1 alusel füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, samuti au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Vastavalt RVastS § 12 lg-le 1 kahju kannatanud isikule on kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Tulenevalt RVastS § 13 lg-st 1 hüvitise suuruse määramisel arvestatakse: 1) kahju tekkimise ettenägematust; 2) objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel; 3) õiguste rikkumise raskust; 4) eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel; 5) muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.
2. Kohus on eelnevalt tuvastanud vastustaja õigusvastase tegevuse – kaebaja paigutamine eraldatud lukustatud kambrisse ja hoidmine seal ilma asjakohast haldusakti koostamata, mis ei võimalda kontrollida tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseid ja kaalutlusi. Samuti paigutati kaebaja algselt kambrisse, mis ei vastanud sanitaar- ja hügieenitingimustele. Ehkki kaebaja vabadus on võetud juba seoses asjaoluga, et ta kannab vabadusekaotuslikku karistust, siis on vangla põhjendamatult riivanud veel täiendavalt tema vabadusi. Poolte vahel ei ole iseenesest vaieldav, et sellega tekitati A.L.le mittevaralist (moraalset) kahju. Seega vaidlus puudub ka kahju hüvitamise muude oluliste koosseisuliste elementide - kahju ning põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja tekkinud kahju vahel – olemasolu üle. Pooled on eri meelt üksnes hüvitise suuruse osas. Vastustaja väiteil on proportsionaalne kaebajale mittevaralise kahju hüvitamine summas 8 eurot ja väidetavalt selles summas kahju kaebajale Tallinna vangla direktori 10.01.2013 korralduse nr 2 „Mittevaralise kahju hüvitamine“ alusel ka hüvitati. Sellekohast korraldust kohtule aga esitatud ei ole. Vastustaja on pidanud õiglaseks hüvitiseks 1 euro päevas 8 päeva eest. Kohus on eelnevalt juba märkinud, et ei pea esimese päeva väljajätmist õigeks, kuna edasilükkamatut juhtumit ei ole ka järgmisel päeval kirjalikult põhjendatud ja asjaoludest see samuti selgelt ei ilmne. Esimese päeva väljajätmine oleks ebaõiglane ka seetõttu, et just kambris nr 121 tuli kaebajal taluda ebanormaalseid olmetingimusi. Miks vangla hüvitise arvestamisel veel ühe päeva kümnest välja jätab ja millise nimelt, jääb samuti selgusetuks. Seega leiab kohus, et hüvitis tuleb kaebajale maksta kõigi 10 päeva eest, mil tema suhtes õigusvastaselt kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid. Ühtlasi peab kohus vajalikuks märkida, et vangla vastuses A.L. kahju hüvitamise taotlusele on osundatud üksnes taotluse sisule ja õigusnormidele, kuid seal puuduvad igasugused põhjendused, miks vangla üldse kaebaja taotluse (osaliselt) rahuldab, samuti ei ole toodud ühtki kaalutlust, miks vangla peab proportsionaalseks just hüvitist summas 8 eurot. Kohus nõustub iseenesest Tallinna vanglaga selles, et isiku kartserisse paigutamisel toimub intensiivsem õiguste ja vabaduste riive kui täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel. Samas ei ole vastustaja ümber lükanud kaebaja väiteid selle kohta, et ka lukustatud kambris puudus tal võimalus lähedastega telefonitsi suhelda, sportida, kasutada olmetehnikat jms ehk vastustaja ei ole tõendanud, et kaebaja õiguste ja vabaduste riive ei olnud märkimisväärne. Ehkki mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse tuvastamine, jagab kohus poolte arvamust, et antud juhul on kohane mittevaralise kahju hüvitamine rahaliselt. Riigikohus on mitmes lahendis rõhutanud, et mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada, sest 9 valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Üldjuhul piisab asjaolude tõendamisest, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (vt nt nr 3-2-1152-09 ja nr 3-3-1-78-11). 19.06.2012 otsuses asjas nr 3-3-1-18-12 on RKHK osundanud EIÕK praktikale, mille kohaselt inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. Riigikohus on leidnud, et õigusvastane täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks. Kaebaja on nii vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses kui ka kohtukaebuses palunud maksta talle vangla õigusvastase tegevusega põhjustatud moraalse kahju hüvitamiseks hüvitist 300 eurot ehk 30 eurot päeva kohta. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses ning arvestades kahju hüvitamist reguleerivaid õigusnorme ja sellekohast kohtupraktikat, peab õiglaseks hüvitiseks kaebajale osaks saanud piirangute ja kannatuste eest 10 eurot päevas, kokku 100 eurot. Nimetatud summa tuleb vastustajal kaebajale tasuda. Kui Tallinna vangla on kaebajale juba tasunud 8 eurot, nagu ta väidab (ei ole hetkel tõendanud), siis on vanglal õigus teha selle summa osas tasaarvestus ja reaalselt maksta A.L.le välja täiendavalt 92 eurot. 6.

§ 108

lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

§ 109

lg-st 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid aga kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Antud juhul kohus rahuldab A.L. kaebuse osaliselt – ühe kolmandiku osas. Kaebaja ainus menetluskulu on riigilõiv 15 eurot kaebuse esitamisel, mille tasus tema eest M.R. /tl 22/ ja selle hüvitamist maksjale on kaebaja taotlenud /tl 43/. Vastavalt

§ 109

lg-le 5 menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, et tema eest kandis need muu isik. Seega mõistab kohus vastustajalt välja kaebaja kasuks riigilõivu 1/3 suuruses, so 5 eurot. Kaebajal on võimalik tagastada nimetatud summa riigilõivu tegelikule maksjale. Tallinna vangla ei ole omapoolset menetluskulunõuet esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Hurma Kiviloo Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 08.04.2014 KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON

2. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt. Muuta Tallinna Halduskohtu
3. detsembri
4. a otsusega haldusasjas nr 3-122587 Tallinna Vanglalt A.L. kasuks välja mõistetud hüvitise suurust. Teha asjas uus 10
5. otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt A.L. kasuks välja hüvitis mittevaralise kahju eest summas 50 (viiskümmend) eurot. Mõista Tallinna Vanglalt A.L. kasuks välja menetluskulud 2,50 eurot (kaks eurot 50 senti) ja kohustada Tallinna Vanglat kandma nimetatud summa üle M.R. (ik xxxxxxxxxxxxx) arveldusarvele nr xxxxxxxxxxxxxxx AS-s Swedbank. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. 11