ga halduskohus jättis OÜ Salokeskus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, kuna sunniraha oli kohaldatud kaebajale 04.10.2012 korraldusega, mida kaebaja ei olnud vaidlustanud /tl 23-24/.
ga võttis OÜ Salokeskus kaebuse menetlusse /tl 3637/ ning 14.01.2013
ga määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 60/. 9. 04.01.2013 esitas Ettevõtlusamet kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 50-55/. Pooled on esitanud ka oma täiendavad seisukohad: kaebaja 12.12.2012 ja 25.03.2013, sh on ta täiendanud oma kaebust ka nõudega „tunnistada Tallinna linnavolikogu
„Reklaamimaks Tallinnas“ § 1 lg 1 p-d 1 ja 3, § 2 ning osas, milles on sätestamata maksustamisele kuuluvate kuulutuste ja reklaami ning nende paigutuskohtade loetelud, vastuolus olevaks põhiseadusega“ /tl 46-49, 63-70/, ning vastustaja 10.05.2013 /tl 75-78/. 2 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja OÜ Salokeskus leiab, et 11.09.2012 korraldus on õigusvastane, kuna vastustaja nõuab kaebuse esitaja maksukohustuse suurendamist Tallinna Linnavolikogu 17. detsembri 2009
nr 44 "Reklaamimaks Tallinnas" (edaspidi Reklaamimaksu määrus) vastaselt. Reklaamimaksu
alusel pole võimalik objektiivselt tuvastada maksukohustust ja maksukohustus pole maksumaksjale ette nähtav ning maksukohustus sõltub vastava ametniku hinnangust ja on seejuures ajas muutuv. Kaebaja kasutab müügikohana Narva mnt 9 hoone esimesel korrusel asuvaid ruume ning kaupluse sissepääsu juures reklaamjalga, mille osas on kaebaja esitanud vastustajale reklaamimaksu maksudeklaratsiooni ning mille eest on reklaamimaks tasutud. 2012. a maksudeklaratsioonis deklareeris kaebaja maksuperioodina kalendriaasta. Kaebaja müügikoha ruumide akende ja ukse klaaspinnal Tallinnas Narva mnt 9 hoones on avaldatud teave: SaloKeskus OÜ, NARVA mnt 9, AVATUD E-R 10.00-19.00 L 10.00-17.00; TÖÖTAB KULLASSEPP, ENAMUS PARANDUSTÖID VALMIS SAMAL PÄEVAL, TÖÖTAB GRAVEERIJA; TEEME AUKE KÕRVA PÜSTOLMEETODIL 8€, HINNA SEES NIKLIVABAD ESMASED KÕRVARÕNGAD; TEOSTAME KULLA KOKKUOSTU, KELLA PATAREIDE VAHETUS, NAHAST KELLARIHMAD; MEESTE PIDULIKE RÕIVASTE LAENUTUS, NOORUKITE PIDULIKE RÕIVASTE LAENUTUS; ABIELUSÕRMUSED, KIHLASÕRMUSED, HÕBEDAST SÕRMUSED; KULLAST SÕRMUS PISIKESE BRILJANDIGA 45€, VALMISTATUD EESTIS, PROOV 585º; KULLASSEPA TÖÖKODA, PARANDUSTÖÖD, UUTE EHETE VALMISTAMINE, JUVEELITOODETE PUHASTUS, LASERJOOTMINE, PRILLIRAAMIDE PARANDUS; NAISTE PIDULIKUD KLEIDID, KOSTÜÜMID, LASTE PIDULIKUD RÕIVAD ning fotod ja kaubamärk „SaloCenter“. Nimetatud teabe osas on kaebaja seose reklaamimaksuga konsulteerinud mitme aasta jooksul deklaratsioonide esitamisel jaanuari kuus vastava vastustaja ametnikuga. Varasematel aastatel oli selleks Tiiu Kolts. Saadud info põhjal on kaebaja teinud akendel ja uksel avaldatud teabes vajadusel muudatused, et esitatav teave ei oleks käsitletav reklaamina ka vastustaja arvates. Vaidlustatud korralduse kohaselt on Narva mnt 9 kaebaja kaupluse ruumide akende ja ukse klaaspinnal avaldatud teave Reklaamimaksu
kohaselt maksuobjektiks. Vastustaja käsitleb korralduses kogu teavet, s.h pildid, ärinimi, kaubamärk ja kaupluse lahtioleku aeg, eristamata sellest mõnda osa. Seega on vastustaja kohustanud kaebajat deklareerima kogu eelpool nimetatud teavet, s.h pildid, ärinimi, kaubamärk ja kaupluse lahtioleku aeg, ja maksma sellelt reklaamimaksu. 11.09.2012 korralduse kohaselt ei kohaldu kaebaja eksponeeritud teabele Reklaamimaksu
sätted (vastustaja viitab korralduses ilmselt ekslikult reklaamiseaduse, edaspidi RekS, sarnastele sätetele), mis välistaksid reklaamimaksu kohustuse. Korralduse p-s 14 on põhjendus: „Eeltoodud põhjustel ei kohaldu Osaühing SALOKESKUS reklaamile RekS § 2 lg 2 nimetatud erandid eelkõige kuna teave ei asu majandus- või kutsetegevuse kohas (RekS § 2 lg 1 p 1) ning teabel on informatsioon, mida ei loetle RekS § 2 lg 2 p 2. Kuna tegemist on reklaamiga, tuleb selle eest esitada reklaamimaksu deklaratsioon ja tasuda reklaamimaks.“ Kaebaja leiab, et eksponeeritud teabest osa (SaloKeskus OÜ, NARVA mnt 9, AVATUD E-R 10.00-19.00 L 10.00-17.00 ning kaubamärk SaloCenter) ei ole Reklaamimaksu
Reklaamimaksu
nimetatud sätte kohaselt reklaamina 3 ei käsitata majandus- või kutsetegevuse koha tähistust kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja domeeninimega ehitisel või tänavakaubanduse kioskil, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub, ja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Kaebaja leiab, et eksponeeritud teabele on kohaldatav Reklaamimaksu
lg 2 p 1, mille järgi ei käsitata reklaamina majandus- või kutsetegevuse kohas antavat teavet kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta (tarbijakaitseseaduse § 4 lõikes 2 nimetatud teavet). Reklaamimaksu
lg 1 p 6 järgi on majandus- või kutsetegevuse kohaks koht, kus vahetult pakutakse ja müüakse kaupa või vahetult pakutakse ja osutatakse teenust ning Tarbijakitseseaduse § 4 lg 2 järgi on selliseks teabeks üksikasjalik teave kauba või teenuseomaduste ja kasutustingimuste kohta, samuti hinna ja tasumise tingimuste kohta. Korralduse p-s 11 on põhjendatud kaebaja teabe osas nimetatud Reklaamimaksu
sätte mittekohaldamist asjaoluga, et hoone välisfassaad ei ole kaebaja majandus- või kutsetegevuse koht. Kaebaja leiab, et selline vastustaja tõlgendus majandus- ja kutsetegevuskoha osas ei ole kooskõlas
mõttega ning on ka eksitav. Majandus- või kutsetegevuskohana saab käsitada siiski kauplust tervikuna, s.t kaupluse ruume koos kõigi selle osadega, mitte aga eraldi mõnda üksikut detaili sellest. 11.09.2012 korralduse põhjendamiseks on aga võetud üks kaupluse detail (kaupluse aknad ja uks), mis tõepoolest tundub, et justkui see ei saa iseseisvalt majandus- või kutsetegevuse kohaks olla. Lisaks on korralduse põhjenduses kaupluse akende ja ukse asemel viidatud eksitavalt kui hoone fassaadile. Kaebaja eksponeeritud teave asub konkreetselt ainult kaebaja kasutatava kaupluse ruumide akendel ja uksel, mitte umbmääraselt hoone fassaadil. Seega on teabe eksponeerimist selgelt piiratud kaebaja tegevuskohaga. Kaebaja leiab, et aknad ja uks on kaebaja tegevuskohaks olevate kaupluse ruumide osaks ja seetõttu on tegu teabega kaebaja majandustegevuse kohas. Korralduse p-s 10 on põhjendatud eksponeeritud teabe reklaamina käsitlemist sellega, et teabe eksponeerimisel on kaebaja soov saavutada kauba ostmisest mitte huvitatud isikute tähelepanu. Seejuures on jäänud aga põhjendamata, millise sätte kohaselt on tähelepanu tekitamine käsitletav reklaamina. Reklaamimaksu
järgi on reklaamiks teave, mis on avalikustatud teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise eesmärgil. Reklaam saab oma eesmärki täita siiski vaid teenuse saamisest ja kauba ostmisest huvitatud isikute puhul. Vastustaja pole põhjendanud, miks peaks teenust tellida või kaupa osta mitte sooviv isik eksponeeritud teabe tõttu seda oma tahte vastaselt tegema. Kaebaja leiab, et ka teenuse saamisest või kauba ostmisest huvitatud isikus ainuüksi tähelepanu tekitamine ei ole käsitatav reklaamina Reklaamimaksu
mõistes. Isikutes võib tähelepanu tekitada ka näiteks asja või hoone kaunistusega, s.h fotoga. Tähelepanu tekitab inimestes praktiliselt igasugune eristumine üldisest keskkonnast – näiteks ka hoone arhitektuur või aknakatete värv. Kas tavapärasest eristuvas hoones on ainuüksi seetõttu kõik ettevõtjad kohustatud tasuma reklaamimaksu? Vaidlustatud korralduses on reklaamina käsitatud nii fotosid kui ka lakoonilist teksti. Kaebaja leiab, et reklaamiks ei ole lakoonilise sisuga teave. Tallinna Ringkonnakohus (edaspidi TRK) on asjas nr 3-09-1702 (p 9) asunud seisukohale, et reklaamiga ei ole tegemist, kui avaldatakse neutraalse sisu, kuju ja esitlusviisiga lakoonilisi fakte ning sõnumis ei sisaldu väärtushinnanguid. Korralduse p-s 11 esitatud põhjenduse kohaselt kaebaja teave ei sisalda teavet ühegi kaebaja teenuse omaduse, kasutustingimuse, hinna või müügitingimuse kohta ning tegemist on üleskutsega kasutada kaebaja teenuseid ja osta kaupa. Nimetatud põhjendus ei vasta tegelikkusele ja on vastuolus ka korralduse p-des 3 ja 10 nimetatud asjaoludega. Eksponeeritud teabes on korralduse p 3 järgi selgesõnaliselt nimetatud osutatavaid teenuseid ja müüdavaid kaupasid, s.h hindasid ja muid andmeid ning p 10 esimese lause kohaselt on 4 tegu lakoonilise sisuga teabega. Korralduses ei ole konkreetset põhjendust või viidet teabe mõnele osale, millest ilmneks, et tegu on üleskutsega. Kaebuse esitaja leiab, et maksukohustus peab olema kehtestatud piisavalt selgelt ja üheselt mõistetavalt, maksumaksjal peab olema võimalus maksukohustust ette näha ning maksu suurus peab sõltuma objektiivsetest asjaoludest. Kehtiv õiguslik olukord peab vastama õiguskindluse põhimõttele, s.t maksukohustuse aluseks olev õigusakt peab tagama õigusselguse. Reklaamimaksu määrus ei taga õigusselgust maksukohustuse osas. Seetõttu on õigusvastane ka maksuhalduri korraldus, milles on peamiseks maksukohustuse määramise aluseks ametniku subjektiivne hinnang. Kaebuse esitaja leiab, et Reklaamimaksu määrus on vastuolus põhiseadusest tuleneva õigusselguse printsiibiga ning seetõttu võib olla vajalik algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Reklaamimaksu määrus reguleerib reklaamimaksu kohustust ebamääraselt, mistõttu puudub maksumaksjal võimalus oma maksukohustusi ette näha. Ebamäärasus seisneb just väga laias tõlgendamise võimaluses teabe reklaamina käsitlemise osas – Reklaamimaksu
s ei ole piisavalt piiritletud, mis on maksustatav reklaamimaksuga ja mis mitte. Reklaamimaksu
st tulenevat ebaselgust kinnitab ka näiteks ajalehes Äripäev 10.09.2012. a avaldatud artiklid ja arvamused. Artiklis „Tallinna linn ajab reklaamimaksuga pilli lõhki“ on avaldatud „...linnaosades saadakse välireklaamist eri moodi aru, mistõttu sõltub maksukogumine ettevõtja silmis maksukoguja subjektiivsest hinnangust“, „Ka on ettevõtjad end leidnud olukorrast, kus ilmneb, et reklaamina maksustatakse midagi, mida ettevõtjal endal pole tulnud mõttessegi reklaamiks pidada“. Artiklis „Seaduse tõlgendus erinev“ on avaldatud „Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liidu tegevjuht Arno Sillat tõdes, et piir selle vahel, mida loetakse reklaamiks ja mida mitte, on hägus.“ Kütusefirma Olerex turundusjuhi Antti Moppeli sõnul on just reklaamimaksu tõlgendamine ja tülikas deklareerimine pealinnas põhjuseks, miks nad siin välireklaami ei kasuta: „Tallinn on kõige keerulisemalt reguleeritud reklaamimaksuga piirkond kogu Eestis.“ Kaebaja leiab, et Reklaamimaksu
s on mõiste „reklaam“ definitsioon ebaõnnestunud põhjusel, et see on võetud sõna-sõnalt otse üle RekS-st, mis aga ei ole Reklaamimaksu
kehtestamise õiguslikuks aluseks, ning seejuures pole arvestatud ka asjaoluga, et RekS eesmärk on hoopis teine. Reklaamimaksu
kehtestamise õiguslikuks aluseks on maksukorralduse seadus (edaspidi MKS) ja kohalike maksude seadus (edaspidi KoMS). Reklaamiseadus ei sisalda volitusnormi reklaamimaksu kehtestamiseks. Maksustatava reklaami ebamäärasust kinnitab ka asjaolu, et vastustaja on korralduses oma seisukohti põhjendanud peamiselt RekS sätetega, mis ei ole kohaldatavad reklaamimaksu määramisel. Reklaamimaksu kohustuse ebamäärasust kaebaja suhtes on suurendanud ka vastustaja käitumine, kus erinevad ametnikud on käsitanud kaebaja eksponeeritud teabe reklaamimaksuga maksustamist erinevalt ning isegi sama ametniku käsitlus on ajas muutuv. Kuni
s loetelu nii maksustamisele kuuluvate kuulutuste ja reklaami kohta kui ka nende paigutuskohtade kohta. Kaebaja leiab, et KoMS § 10 lg-s 2 sätestatud loetelude kehtestamise kohustuse eesmärgiks on maksukohustuse selguse tagamine, st et maksumäärustes oleks esitatud lõplike loeteludena maksustatavad kuulutused ja reklaamid ning paigutuskohad, mis tagab õigusselguse nii maksumaksjale kui ka maksuhaldurile. Reklaamimaksu
päisest nähtub, et Tallinna Linnavolikogu on Reklaamimaksu
kehtestamisel ekslikult võtnud aluseks RekS, kuigi RekS-st ei tulene kohalikule omavalitsusele õigust reklaamimaksu kehtestamiseks. Reklaamimaksu
s on maksuobjekti määratlemisel alusetult võetud RekS-st „reklaami“ mõiste ning pole järgitud KoMS § 10 lg-s 2 sätestatud kohustust määrata Reklaamimaksu
s maksustamisele kuuluvate kuulutuste ja reklaami ning nende paigutuskohtade loetelu. RekS sisust tulenevalt on RekS-s antud „reklaamile“ väga lai mõiste, millel puuduvad konkreetsed piirid ja võimaldab reklaamina käsitada ka sellega kaudselt seotud asjaolusid. Reklaamimaksu kehtestamise volitusnormi sisaldava KoMS kohaselt on kohalikul omavalitsusel kohustus reklaamimaksu maksuobjekt defineerida aga läbi vastava loetelu. Seega on Reklaamimaksu
s maksuobjekt jäänud seaduses nõutud viisil määramata ja määrus on otseses vastuolus KoMS § 10 lg-ga 2. Lisaks nimetatud otsesele vastuolule seadusega on Reklaamimaksu määrus vastuolus ka maksukohustuse ettearvatavuse põhimõttega, kuna maksuobjekt on määratletud selleks mitte kohase „reklaami“ definitsiooniga. Eesti Vabariigi põhiseadusest (edaspidi PS) tuleneb seaduslikkuse (legaalsuse) printsiip, mille peamiseks ideeks on luua ühiskonnas kindlaksmääratus, eesmärgipärasus ja ettearvatavus. Seaduslikkuse printsiip tähendab riigivõimu teostamist seaduse alusel, s.t otsustusi tuleb teha seaduste, mitte aga suva alusel. PS § 157 teine lause sätestab, et kohalikul omavalitsusel on seaduse alusel õigus kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi. PS-s sätestatud seaduslikkuse printsiibist tulenevalt peaks Reklaamimaksu
ga kehtestatud maks olema ettearvatav ning Reklaamimaksu määrus peaks olema kooskõlas seadusega. Reklaamimaksu
s ei sisaldu KoMS § 10 lg-s 2 nõutud loetelu ning Reklaamimaksu
s on maksuobjekt määratletud umbmääraselt, mille tulemuseks on maksu ettearvamatus ja vastustaja poolt suvaotsuste tegemine. Nimetatud põhjustel kaebaja palub tunnistada Reklaamimaksu määrus PS-ga vastuolus olevaks osas, milles on määratud maksuobjekt ja on jäetud määramata maksuobjektiks oleva teabe ja reklaami ning nende paigutuskohtade loetelu. Vastustaja Tallinna Ettevõtlusamet vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et 11.09.2012 korraldus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks, mistõttu puudub alus ka 04.10.2012 korralduse tühistamiseks. Vastustaja märgib täiendavalt faktiliste asjaolude osas, et OÜ SALOKESKUS eksponeerib Tallinnas, Narva mnt 9 hoonel teavet „TEOSTAME KULLA KOKKUOSTU, KELLA PATAREIDE VAHETUS, NAHAST KELLARIHMAD, SaloKeskus oü, TÖÖTAB KULLASSEPP ENAMUS PARANDUSTÖID VALMIS SAMAL PÄEVAL, TÖÖTAB 6 GRAVEERIJA, AVATUD E-R 10.00-19.00 L 10.00-17.00, TEEME AUKE KÕRVA PÜSTOLMEETODIL 8€ 125,20 EEK HINNA SEES NIKLIVABAD ESMASED KÕRVARÕNGAD, NARVA MNT. 9, MEESTE PIDULIKE RÕIVASTE LAENUTUS, NOORUKITE PIDULIKE RÕIVASTE LAENUTUS, ABIELUSÕRMUSED KIHLASÕRMUSED, HÕEDAST SÕRMUSED, TÖÖTAB GRAVEERIJA, KULLAST SÕRMUS PISIKESE BRILJANDIGA 79.- VALMISTATUD EESTIS PROOV 585̊, KULLASSEPA TÖÖKODA PARANDUSTÖÖD UUTE EHETE VALMISTAMINE JUVEELOTOODETE PUHASTUS, LASERJOOTMINE PRILLIRAAMIDE PARANDUS, NAISTE PIDULIKUD KLEIDID KOSTÜÜMID, LASTE PIDULIKUD RÕIVAD“, fotot sõrmusest ja fotosid rõivastest ning kaubamärki SaloCenter /tl 56-58/. Kaebaja on valinud reklaamimaksu maksustamisperioodiks kalendriaasta ja esitanud maksudeklaratsiooni 2012. aasta eest, kuid maksudeklaratsioonis ei ole deklareeritud reklaami, mis on eksponeeritud Narva mnt 9 seinal. Vastustaja edastas 18. mail 2012 kaebajale elektronkirja, milles teavitas, et kaebajal on esitamata reklaamimaksu maksudeklaratsioon ja tasumata reklaamimaks Narva mnt 9 ehitisel eksponeeritud reklaami eest. Kuna kaebaja elektronkirjale ei vastanud ja maksudeklaratsiooni ei esitanud, edastas vastustaja 24. mail 2012 kaebajale samasisulise e-kirja. 26. mail 2012 kaebaja vastas ja palus täpsustada, millise reklaami eest on maksudeklaratsioon esitamata, millele vastustaja 26. mail 2012 vastas osundades Narva mnt 9 ehitise akendel eksponeeritud teabele. 27.05.-21.06.2012 peetud kirjavahetuses väljendas kaebaja seisukohta, et vaidlusalune teave ei ole käsitatav reklaamina, kuna sellele kohaldub RekS § 2 lg 2 p 1 ja Reklaamimaksu
Vastustaja on seisukohal, et reklaamimaksu maksuobjekt on
s selgelt ja üheselt mõistetavalt määratletud ning määrus on õigusaktidega kooskõlas. Vastavalt PS § 157 lg-le 2 ja KOKS § 5 lg-le 2 on kohalikul omavalitsusel seaduse alusel õigus kehtestada ja koguda makse. KoMS § 5 p 5 kohaselt on reklaamimaks kohalik maks ja § 10 lg 1 kohaselt maksavad reklaamimaksu füüsilised ja juriidilised isikud omavalitsuse territooriumil paigaldatud, samuti omavalitsuse territooriumil elunevatele ja asuvatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele kuuluvatena registreeritud ühissõidukitele paigaldatud kuulutustelt ja reklaamilt. KoMS § 10 lg 5 kohaselt on maksumaksja kohustatud esitama maksudeklaratsiooni volikogu poolt määratud tähtpäevaks.
koostamisel on juhindutud eeltoodust ning RekS-s sätestatust. Reklaami mõiste määratlemisel on lähtutud RekS § 2 lg 1 p-st 3, samuti nähakse
ga ette RekS § 2 lg 2 sätestatud erandid, millisel juhul teavet reklaamina ei käsitata. TRK on haldusasjas 3-11-463, 19. jaanuari 2012 otsuse p-s 11 sedastanud: „Õige on see, et kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu võib maksumääruses reklaamimaksu objekti RekS-s sätestatuga võrreldes täiendavalt piiritleda, kuid reklaamimaksu olemusest ja õigusaktide hierarhiast tulenevalt ei saa valla- või linnavolikogu maksumäärusega siiski reklaamimaksu objekti laiendada sellisele teabele, mida seaduse järgi reklaamina ei käsitata (s.o RekS § 2 lg 2). Seda on arvestatud ka Tallinna reklaamimaksu
kehtestamisel, sest nimetatud akti preambuli kohaselt on määrus kehtestatud muu hulgas RekS § 2 lg 1 p 3 ja lg 2 alusel.“ Reklaamimaksu määrus on kehtestatud KoMS-s sisalduva volitusnormi alusel ning on KoMS-ga ja RekS-ga kooskõlas ja ei muuda KoMS-ga sätestatud maksuõigussuhte ulatust, mistõttu on vale kaebaja väide, et reklaamimaksu regulatsioon ei ole selge või ei ole õigusaktidega kooskõlas. KoMS § 2 lg 2 kohaselt on valla- või linnavolikogul (edaspidi volikogu) õigus käesoleva seaduse alusel anda määrusi kohalike maksude kehtestamiseks (edaspidi maksumäärus). Maksumäärusele rakendatakse maksukorralduse seaduses maksuseaduse kohta sätestatut. Maksumäärusega ei kehtestata maksukorralduse seaduses või käesolevas seaduses sätestatust erandeid.
s sisalduvad kõik maksumääruse kohustuslikud elemendid, milleks on MKS § 4 lg 3 kohaselt maksu nimetus (
pealkiri, § 1 lg 1 p 2), maksu objekt (
), maksumäär (
), maksumaksja (
lg 1 p 4), maksu saaja või laekumise koht (
lg 3), maksu tasumise tähtpäev või 7 tähtaeg, perioodilise maksu puhul ka maksustamisperiood (
), maksusumma arvutamise ja tasumise kord ning sellega kaasnevad lisakohustused (
), võimalikud maksusoodustused (
). Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et reklaamimaksu kohustus on reguleeritud ebamääraselt. Reklaami mõiste määratlemisel on Tallinna Linnavolikogu juhindunud kehtivatest õigusaktidest. Viited erinevatele ajakirjanduses avaldatud artiklitele on huvitavad, kuid ei oma määravat tähtsust käesoleva vaidluse lahendamisel. Paljasõnaline on kaebaja väide justkui oleks vaidlusalune teave kooskõlastatud vastustaja ametnikuga ja varem ei ole kaebaja avaldatud informatsiooni reklaamina käsitletud. Vastustaja dokumendiregistris puudub informatsioon selle kohta, et vastustaja on eelnevatel aastatel reklaamimaksu küsimuses kaebajaga suhelnud. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega selle kohta, justkui oleks vastustaja olnud enne vaidemenetlust (
S § 2 lg 1 p-ga 3. RekS § 2 lg 2 ja
lg 2 loetleb erandid, millal mingit teavet reklaamina ei käsitata isegi kui see oma omadustelt või eeldatava faktilise mõju poolest vastab RekS § 2 lg 1 p-s 3 toodud tingimustele. Vaidlusaluse teabe puhul tuleb hinnata, kas teave on oma iseloomult käsitatav reklaamina ning kui jah, siis kas see on hõlmatud mõne RekS § 2 lg-s 2 või
Vastustaja märgib, et vastupidiselt kaebuse p-s 4.1 toodule, ei ole vastustaja ekslikult viidanud 11.09.2011 korralduses RekS sätetele. Kuna RekS reguleerib seda, milline teave on käsitatav reklaamina ja milline mitte, on vastavad sätted igati asjakohased. Vale on kaebaja väide justkui ei oleks vastustaja selgitanud 11.09.2012 korralduses seda, miks vastustaja vaidlusalust teavet reklaamina käsitab. 11.09.2012 korralduses on vastustaja osundanud asjakohastele õigusaktide sätetele (RekS § 2 lg 1 p 3 ja
lg 1 p 1) ning selgitanud, et teabe eksponeerimise eesmärgiks tuleb pidada klientide arvu suurendamist, seega on tegemist reklaamiga. Asjasse mittepuutuv on kaebuses tõstatatud küsimus sellest, kas tavapärasest eristuvas hoones on ainuüksi seetõttu kõik ettevõtjad kohustatud tasuma reklaamimaksu, kuna hoone erineb arhitektuuri või aknakatete värvi poolest. Seda, kas tegemist on reklaamiga või mitte, tuleb igal konkreetsel juhul hinnata lähtudes faktilistest asjaoludest. Ka ainuüksi pilt, kaubamärk, ärinimi jms võib olla reklaam, kui selle eksponeerimise eesmärk on teenuse osutamise või kauba müügi suurendamine, ürituse edendamine või isiku käitumise avalikes huvides suunamine. Seda seisukohta toetab ka kohtupraktika reklaamimaksu asjades. Vastustaja osundab TRK seisukohale, mis on toodud
S § 2 lg 1 p 3 ja Reklaamimaksu
S § 2 lg-s 2 või Reklaamimaksu
S § 2 lg 2 p 1 ja Reklaamimaksu
lg 2 p 1 kohaselt ei käsitata reklaamina majandus- või kutsetegevuse kohas antavat teavet kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta (määrus täpsustab, et silmas on peetud tarbijakaitseseaduse § 4 lõikes 2 nimetatud teavet), ning RekS § 2 lg 2 p-s 2 nimetatud teavet. RekS § 2 lg 2 p 2 ja Reklaamimaksu
lg 2 p 2 sätestab, et reklaamina ei käsitata majandus- või kutsetegevuse koha tähistust selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja domeeninimega ehitisel või tänavakaubanduse kioskil, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub, ja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Reklaamimaksu
lg 1 p 6 kohaselt on majandus- või kutsetegevuse koht selline koht, kus vahetult pakutakse ja müüakse kaupa või vahetult pakutakse ja osutatakse teenust. Kaebaja on ekslikult asunud seisukohale, et majandus- või kutsetegevuse kohaks tuleb pidada kaupluse ruume koos kõigi selle osadega, sealhulgas kaupluse aknad ja uks. Etteruttavalt märgib vastustaja, et teabe kohta, mis on paigutatud ehitisele (aknale, fassaadile, uksele jms), on seadusandja loonud eriregulatsiooni, mis on sätestatud RekS § 2 lg 2 p-s 2 ja Reklaamimaksu
Vastustaja on seisukohal, et hoones asuva kaupluse ja teeninduskoha puhul on majandus- või kutsetegevuse koht hoones sees, ehk seal, kus pakutakse vahetult kaupa ja pakutakse vahetult teenust ning RekS § 2 lg 2 p 1 ja
Seda seisukohta toetab ka TRK 21. mai 2010 otsus haldusasjas 3-09-1702, milles kohus lahendas vaidlust, mille puhul Toyota Baltic AS eksponeeris hoone, kus asus tema majandus- või kutsetegevuse koht, seinal sõiduauto kujutist ja infot „Uus Avensis Iseloomu jõud. Today Tomorrow, Toyota“. Kohtuotsuse p 8 kohaselt: „Kui tegemist on suure ärihoonega, ei saa müügikohaks pidada kogu hoonet, vaid konkreetselt piiritletud ala, kus kaupa müüakse või teenust osutatakse. Seega ei saa Toyota Baltic AS poolset teavet kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta RekS § 2 lg 2 p-s 1 toodud erandile tuginedes reklaamiks mittekvalifitseeruvana avaldada valimatult kogu Rävala Büroohoone territooriumil.“ Vahetu pakkumine ja müük tähendab, et tarbijal peab olema võimalik pakutava kaubaga kohapeal tutvuda ning soovi korral seda ka omandada. Vahetu teenuse pakkumine ja osutamine tähendab, et teenust pakutakse ja osutatakse kohapeal. RekS § 2 lg 2 p 1 ja
9 § 1 lg 2 p 1 eesmärk ongi võimaldada reklaamimaksuvabalt eksponeerida tarbijatele teavet, mida neil on vaja teada kauba ostmiseks või teenuse tarbimiseks. Selline teave on nimetatud tarbijakaitseseaduse § 4 lg-s 2 (antud sättele on viidatud ka
lg 2 p-s 1), mille kohaselt kaupleja ja tootja on kohustatud andma tarbijale enne kauba omandamist või teenuse kasutamist üksikasjalikku teavet kauba või teenuse omaduste ja kasutamistingimuste ning käesoleva seaduse § 10 kohase garantii kohta selle olemasolu korral, samuti hinna ja tasumise tingimuste ning lepingu täitmise ja sellest tulenevate õiguste, kohustuste ja vastutuse, sealhulgas kauba või teenuse suhtes pretensiooni esitamise võimaluste kohta, pidades silmas käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut. Ei ole ainuüksi eluliselt usutav, et seadusandja pidas tarbijakaitseseaduse § 4 lg 2 ja RekS § 2 lg 2 p 1 vastuvõtmisel silmas seda, et vastavat üksikasjalikku informatsiooni peaks edastama kaupluse akna, ukse vm ehitise osa vahendusel kõikidele ehitisest möödujatele. Eeltoodu põhjendustel ei kohaldu kaebaja eksponeeritud teabele erand, mille kohaselt ei käsitata reklaamina teavet, mis asub majandus- või kutsetegevuse kohas. Vaidlusalusele reklaamile ei kohaldu RekS § 2 lg 2 p 2 ja Reklaamimaksu
Kuna teave paikneb ehitisel, on asjakohane juhinduda ehitisel oleva teabe eriregulatsioonist, mis on sätestatud RekS § 2 lg 2 p-s 2 ja Reklaamimaksu
S § 2 lg 2 p 2 ja Reklaamimaksu
lg 2 p 2 maht on vaidluse sisusse mittepuutuvaid täpsustusi (s.o
s toitlustusettevõtete ja tänavakaubandusega seonduvat) kõrvale jättes identne. Antud juhul on oluline, et nimetatud sätted annavad isikule võimaluse ehitisel, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub, eksponeerida reklaamimaksu tasumata majandus- või kutsetegevuse koha nime, liiki, kauba müügi või teenuse osutamise aega, isiku nime, kaubamärki ja domeeninime. Kaebaja eksponeerib ehitisel teavet, mida ei ole loetletud RekS § 2 lg 2 p 2 ja Reklaamimaksu
Näiteks eksponeerib kaebaja pilti ülikonnas meesterahvast, pilte pulmakleidis ja pidulikes kleitides naisterahvastest, pilti sõrmusest. Samuti eksponeerib kaebaja ehitisel kaupade ja teenuste loetelu koos lisainfoga (sh näiteks hinnainfo) „TEOSTAME KULLA KOKKUOSTU, KELLA PATAREIDE VAHETUS, NAHAST KELLARIHMAD, TÖÖTAB KULLASSEPP ENAMUS PARANDUSTÖID VALMIS SAMAL PÄEVAL, TÖÖTAB GRAVEERIJA, TEEME AUKE KÕRVA PÜSTOLMEETODIL 8€ 125,20 EEK HINNA SEES NIKLIVABAD ESMASED KÕRVARÕNGAD, MEESTE PIDULIKE RÕIVASTE LAENUTUS, NOORUKITE PIDULIKE RÕIVASTE LAENUTUS, ABIELUSÕRMUSED KIHLASÕRMUSED, HÕEDAST SÕRMUSED, TÖÖTAB GRAVEERIJA, KULLAST SÕRMUS PISIKESE BRILJANDIGA 79.- VALMISTATUD EESTIS PROOV 585̊, KULLASSEPA TÖÖKODA PARANDUSTÖÖD UUTE EHETE VALMISTAMINE JUVEELOTOODETE PUHASTUS, LASERJOOTMINE PRILLIRAAMIDE PARANDUS, NAISTE PIDULIKUD KLEIDID KOSTÜÜMID, LASTE PIDULIKUD RÕIVAD“. RekS § 2 lg 2 p 2 hulka pildid, kaupade ja teenuste loetelu koos lisainformatsiooniga ja hinnainfo ei kuulu. Haldusasjas 2-3/382/05 on TRK 12. detsembri 2005 otsuse p-s 10 leidnud: „Reklaamimaksu funktsioonid on fiskaalsete eesmärkide kõrval inimeste kaitse liiga intensiivse kallutamise eest kaupade ostmisele ning avaliku ruumi kaitse väljakutsuva teabega liigse ülekoormamise eest.“ Vastustaja hinnangul ei saa vaidluse all olla asjaolu, et kui paigutada Narva mnt-l asuvatele ehitistele kõigi Narva mnt-l asuvate äriühingute informatsioon pakutavate kaupade ja teenuste kohta selliselt, nagu seda on teinud vastustaja, koormaks see liialt linnaruumi ja hajutaks autojuhtide tähelepanu. Ülaltoodud põhjendustel on kaebaja poolt Narva mnt 9 ehitisel eksponeeritud teave reklaam, mille eest tuleb esitada maksudeklaratsioonid ning tasuda reklaamimaks. 10 Asjakohatu on kaebaja arutluskäik sellest, et osale eksponeeritud teabest kohaldub RekS § 2 lg 2 p 2 ja Reklaamimaksu
S § 2 lg 2 p 2 ja Reklaamimaksu
11.09.2012 korralduse p-des 12 ja 13 on osundatud sellele, et kaebaja eksponeeritud majandus- või kutsetegevuse koha nimi, liik, kauba müügi või teenuse osutamise aeg, isiku nimi, kaubamärk ja domeeninimi ei ole käsitatavad reklaamina ja nimetatud teave ei ole 11.09.2012 korralduse objekt (nimetatud teavet ei ole loetletud ka korralduse p-s 13). Samal ajal tuleb tasuda reklaamimaksu vastuse lisas 1 oleva reklaami eest (kuigi ka seal on märgitud kaebaja majandus- või kutsetegevuse koha nimi), kuna Reklaamimaksu
lg 1 kohaselt võetakse maksustamisel aluseks reklaampind, milleks on asja pindala, mille vahendusel reklaami eksponeeritakse. Reklaami maksustatakse reklaami tervikliku eksponeerimise ulatuses. Seega tuleb ka reklaami puhul (foto vastuse lisas 1) reklaami maksustada selle tervikliku eksponeerimise ulatuses. Kuna 11.09.2012 korraldus on kehtiv haldusakt, mis on antud õigusaktide alusel ja on nendega kooskõlas, puudub alus 04.10.2012 korralduse tühistamiseks. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (edaspidi ATSS) § 8 lg 1 kohaselt on sunnivahendit lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. 11.09.2012 korraldus on kaebajale kättetoimetatud. Vastustaja ei ole korraldust kehtetuks tunnistanud ning korralduse tühistamine ei ole põhjendatud. Kaebaja ei ole korraldust selles antud tähtaja jooksul täitnud. Seega on tegemist kehtiva haldusaktiga. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 60 lg-st 1 ja 2 tulenevalt loob kehtiv haldusakt õiguslikke tagajärgi ning kehtiva haldusakti resolutiivosa on kõigile täitmiseks kohustuslik hoolimata sellest, kas haldusakt on õiguspärane või õigusvastane. Seega on sunnivahendi rakendamise formaalsed eeldused täidetud. ATSS § 8 lg 3 kohaselt ei tohi sunnivahendit rakendada, kui: 1) ATSS § 8 lg 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud; 2) ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks; 3) sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi; 4) halduskohus peatab sunnivahendi rakendamise HKMS sätestatud korras. Vaidlust ei ole selles, et ATSS § 8 lg 3 pdes 2-4 sätestatud aluseid praegusel juhul ei esine. Samuti ei ole sunni rakendamise alused ära langenud (ATSS § 8 lg lg 3 p 1). ATSS § 8 lg 3 ei sätesta täiendavaid haldusakti kehtetuse aluseid HMS § 61 lg 2 kõrval. Seega puudub alus 04.10.2012 korralduse tühistamiseks ja korralduse alusel tasutud sunniraha tagastamiseks. Kaebaja täiendavad seisukohad Reklaamimaksu
vastuolust põhiseadusega. PS § 3 sätestab: Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Määrusandluse puhul tähendab see kohaliku omavalitsuse jaoks kohustust järgida talle delegatsiooninormiga antud volitusi ja neid mitte ületada. PS § 113 sätestab: Riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et PS § 113 eesmärgiks on lubada kehtestada avalik-õiguslikud rahalised kohustused üksnes Riigikogul seadusena vormistatud õigusaktiga ning et makse ei kehtestataks selle sätte vastaselt. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-4-1-1-10 p-des 55 ja 57 asunud seisukohale: Üldine seadusereservatsiooni põhimõte on sätestatud PS § 3 lg-s 1, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduse alusel. Üldist seadusereservatsiooni täpsustab PS § 113, sätestades erilise seadusereservatsiooni avalik-õiguslike kohustuste kehtestamise suhtes. Avalik-õigusliku kohustusega põhiseaduse tähenduses on tegemist juhul, kui tasu nõutakse avalik-õiguslikus suhtes. Avalik-õiguslik suhe eeldab, et üks pool on avaliku võimu kandja, s.o täidab avalikke ülesandeid. 11 Seega saab ka reklaamimaks olla kohaliku omavalitsuse poolt õiguspäraselt kehtestatud vaid juhul, kui see on kehtestatud kooskõlas PS §-s 3 ja §-s 113 tuleneva seadusereservatsiooni põhimõttega. Kohtuasjas 3-4-1-1-10 p-s 58 on Riigikohus asunud seisukohale: Avalik-õigusliku rahalise kohustuse seadusega sätestamise nõue tähendab seda, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses. Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, et see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms. Volitusnorm avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamiseks peab tagama tasu suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldama kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagama isikute võrdse kohtlemise. Tulenevalt PS §-st 113 võib kohalik omavalitsus kehtestada avalikõigusliku kohustuse üksnes siis, kui selleks on olemas piisavalt määratletud seadusandja volitus. Seega, esiteks, peab kohaliku omavalitsuse poolt maksu kehtestamiseks sisaldama seadus vastavat delegatsiooninormi ning delegatsiooninormis peab ühtlasi olema määratud kindlaks kohaliku omavalitsuse diskretsiooni ulatus. Teiseks on Riigikohus kohtuasjas nr 3-4-1-1-10 asunud seisukohale, et volitusnorm peab tagama rahalise kohustuse suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel ning võimaldama kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju. Sellest seisukohast tuleneb, et ka kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatav reklaamimaks peab olema kindlaks määratud objektiivsetel alustel ning olema kohustatud subjektile piisava täpsusega ette näha. Reklaamimaksu kehtestamiseks sisaldub konkreetne delegatsiooninorm KoMS-s. Seejuures on seadusandja, lisaks muudele kohalike maksude üldistele kehtestamise nõuetele, reguleerinud kohaliku omavalitsuse diskretsiooni ulatust reklaamimaksu kehtestamisel KoMS §-s 10 (sh lg 2: Maksustamisele kuuluvate kuulutuste ja reklaami ning nende paigutuskohtade loetelu kehtestab volikogu). Seega on seadusandja kohaliku omavalitsuse diskretsiooniõigust reklaamimaksu objekti määratlemisel piiranud kohustusega kehtestada maksuobjekt lõplike loeteludena. Seadusandja ei ole andnud kohalikul omavalitsusel volitust muul viisil maksustatavaid kuulutusi ja reklaame laiendavalt määratleda. Reklaamimaksu
s on maksuobjekt sätestatud
§-s 2 järgmiselt: Maksuobjekt on reklaam, mida eksponeeritakse: 1) avalikus kohas, milleks on üldkasutatav koht või vabaks liikumiseks ja kasutamiseks piiratud territoorium, ehitis või selle osa ja mis asub ehitise siseruumidest või väljaspool ehitise siseruume avalikkusele suunatult; 2) eraomandis oleval kinnistul või ehitisel või selle siseruumides avalikkusele suunatult; 3) linnaliinibussi, trammi, trollibussi või takso välisküljel või siseruumis avalikkusele suunatult, kui selle transpordivahendi kasutaja on äriühing, mille asukoht on äriregistri andmetel Tallinnas, või füüsilisest isikust ettevõtja, kelle ettevõtte asukoht on äriregistri andmetel Tallinnas; 4) mobiilse konstruktsiooni vahendusel avalikkusele suunatult. Lisaks on Reklaamimaksu
s defineeritud § 1 lg 1 p-s 1 mõiste reklaam ning p-s 3 mõiste maksuobjekt järgmiselt: reklaam – teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil; maksuobjekt – reklaam, mida eksponeeritakse Tallinna linna haldusterritooriumil füüsilise või juriidilise isiku poolt. Seega on Reklaamimaksu
s maksukohustus määratud kahel erineval viisil: 12 1) Reklaamimaksu
lg 1 p-de 1 ja 3 järgi on maksuobjektiks mis tahes kujul Tallinna linna haldusterritooriumil eksponeeritav teave; 2) Reklaamimaksu
järgi on maksuobjektiks igasugune reklaam, mis asub avalikus kohas või on suunatud avalikkusele. Seejuures on mõlemas normis sätestatud maksuobjekt äärmiselt abstraktselt, mis võimaldab maksuobjektina käsitleda igasugust reklaami või teavet, mille kohta ei kehti Reklaamimaksu
Seega on Tallinna Linnavolikogu Reklaamimaksu
kehtestamisel ületanud diskretsiooni piire. Reklaamimaksu
päises on viidatud RekS-le kui delegatsiooninormi sisaldavale seadusele ja
s sätestatud mõiste vastab täpselt RekS-s sisalduvale sõnastusele. Seetõttu võib arvata, et Tallinna Linnavolikogu on Reklaamimaksu
s maksuobjekti määratlemisel lähtunud ekslikult RekS-s sätestatud reklaami mõistest. RekS aga ei sisalda reklaamimaksu kehtestamiseks delegatsiooninormi ega ole reklaamimaksu kehtestamise aluseks. Küll aga on vastav delegatsiooninorm KoMS-s koos vastava diskretsiooninormiga § 10 lg-s 2, mille aga on Tallinna Linnavolikogu Reklaamimaksu
andmisel jätnud tähelepanuta. RekS sisust tulenevalt on RekS-s antud reklaamile väga lai mõiste, millel puuduvad konkreetsed piirid ja võimaldab reklaamina käsitada ka sellega kaudselt seotud asjaolusid. Seetõttu on näiteks Tallinna linnavalitsuse ametnik leidnud, et maksukohustus tekib ka sellisest asjaolust, mis vaid tekitab kelleski tähelepanu (vt 12.10.
lg 1 p-d 1 ja 3, § 2 ning osas, milles on sätestamata maksustamisele kuuluvate kuulutuste ja reklaami ning nende paigutuskohtade loetelud, on vastuolus PS §-dega 3 ja 113. Vastustaja täiendavad seisukohad Vastustaja jääb kõigi seni esitatud seisukohtade juurde, märkides järgmist. Reklaamimaksu maksuobjekt on
s selgelt ja üheselt mõistetavalt määratletud ning määrus on õigusaktidega kooskõlas. Vastavalt PS § 157 lg-le 2 ja KOKS § 5 lg-le 2 on kohalikul omavalitsusel seaduse alusel õigus kehtestada ja koguda makse. KoMS § 5 p 5 kohaselt on reklaamimaks kohalik maks ja § 10 lg 1 kohaselt maksavad reklaamimaksu füüsilised ja juriidilised isikud omavalitsuse territooriumil paigaldatud, samuti omavalitsuse territooriumil elunevatele ja asuvatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele kuuluvatena registreeritud ühissõidukitele paigaldatud kuulutustelt ja reklaamilt. KoMS § 10 lg 5 kohaselt on maksumaksja kohustatud esitama maksudeklaratsiooni volikogu poolt määratud tähtpäevaks. Reklaamimaksu
koostamisel on juhindutud eeltoodust ning reklaami mõiste sisustamisel on lähtutud RekS-is sätestatust, mida kinnitab ka senine kohtupraktika. TRK on haldusasjas 3-11-463, 19. jaanuari 2012 otsuse p-s 11 sedastanud: „Õige on see, et kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu võib maksumääruses reklaamimaksu objekti RekS-s sätestatuga võrreldes täiendavalt piiritleda, kuid reklaamimaksu olemusest ja õigusaktide hierarhiast tulenevalt ei saa valla- või linnavolikogu maksumäärusega siiski reklaamimaksu objekti laiendada sellisele teabele, mida seaduse järgi reklaamina ei käsitata (s.o RekS § 2 lg 2). Seda on arvestatud ka Tallinna reklaamimaksu
kehtestamisel, sest nimetatud akti preambuli kohaselt on määrus kehtestatud muu hulgas RekS § 2 lg 1 p 3 ja lg 2 alusel.“ 13 Määrus on kehtestatud KoMS-is sisalduva volitusnormi alusel ning on KoMS-iga ja RekS-iga kooskõlas ja ei muuda KoMS-iga sätestatud maksuõigussuhte ulatust, mistõttu on vale kaebaja väide, et reklaamimaksu regulatsioon ei ole selge või ei ole õigusaktidega kooskõlas. Kuna KoMS ei näe ette reklaami mõistet ning vastav regulatsioon on kehtestatud RekS-is, on
koostamisel põhjendatult võetud arvesse RekS-is sätestatut. KoMS § 2 lg 2 kohaselt on valla- või linnavolikogul (edaspidi volikogu) õigus käesoleva seaduse alusel anda määrusi kohalike maksude kehtestamiseks (edaspidi maksumäärus). Maksumäärusele rakendatakse MKS-s maksuseaduse kohta sätestatut. Maksumäärusega ei kehtestata MKS-s või käesolevas seaduses sätestatust erandeid.
s sisalduvad kõik maksumääruse kohustuslikud elemendid, milleks on MKS § 4 lg 3 kohaselt maksu nimetus (
pealkiri, § 1 lg 1 p 2), maksu objekt (
), maksumäär (
), maksumaksja (
lg 1 p 4), maksu saaja või laekumise koht (
lg 3), maksu tasumise tähtpäev või tähtaeg, perioodilise maksu puhul ka maksustamisperiood (
), maksusumma arvutamise ja tasumise kord ning sellega kaasnevad lisakohustused (
), võimalikud maksusoodustused (
). Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et reklaamimaksu kohustus on reguleeritud ebamääraselt. Kaebuse täiendusest võib järeldada, et kaebaja hinnangul peaks reklaamimaksu kehtestav õigusakt loetlema kõik reklaamid, mis kuuluvad reklaamimaksuga maksustamisele. Selline KoMS tõlgendus ei ole seaduse eesmärgi ja mõttega kooskõlas ja ei ole praktikas võimalik. Esiteks ei ole maksumääruses kui kohaliku omavalitsuse volikogu üldaktis õiguspärane loetleda üksikuid maksuobjekte. Teiseks Tallinna suuruses linnas, kus eksponeeritakse igapäevaselt tuhandeid reklaame, mille asukohti ja kujundust pidevalt muudetakse, ei ole võimalik sellist loetelu kehtestada. KOHTU PÕHJENDUSED
Kaebaja leiab, et eksponeeritud teabele on kohaldatav hoopis Reklaamimaksu
Samas OÜ Salokeskus on seisukohal, et Reklaamimaksu määrus on vastuolus PS-ga osas, milles on määratud maksuobjekt ja on jäetud määramata maksuobjektiks oleva teabe ja reklaami ning nende paigutuskohtade loetelu. Tallinna Linnavolikogu on Reklaamimaksu
kehtestamisel ekslikult võtnud aluseks RekS, kuigi sellest seadusest ei tulene talle volitusnormi, ning määrus on vastuolus ka seaduslikkuse, õigusselguse ja maksukohustuse ettearvatavuse põhimõttega. Kaebaja leiab, et kuna Ettevõtlusamet on kohaldanud 11.09.2012 korralduse andmisel PS-ga vastuolus olevat Reklaamimaksu määrust, siis on vaidlustatud korraldus õigusvastane ning samamoodi on õigusvastane ka 04.10.2012 korraldus, millega kaebajale määrati 11.09.2012 korralduse täitmata jätmise eest tasumiseks sunniraha. Vastustaja kaebaja ühegi etteheitega ei nõustu ning on seisukohal, et Reklaamimaksu määrus on PS-ga kooskõlas ning Ettevõtlusamet on nimetatud määrust õigesti kohaldanud, kuna vaidlusalusele reklaamile ei kohaldu RekS § 2 lg 2 p 2 ja Reklaamimaksu
Seetõttu 11.09.2012 korraldus ja 04.10.2012 korraldus on õiguspärased haldusaktid, mille tühistamiseks, samuti kaebajale tasutud sunniraha tagastamiseks, puudub alus. 14 2. Kohus leiab, et käesoleva vaidluse lahendamiseks tuleb kõigepealt kontrollida OÜ Salokeskus väiteid Reklaamimaksu
osalisest vastuolust PS-ga, kuna juhul kui kohus kaebajaga nõustub, et
asjassepuutuvad õigusnormid ei ole kooskõlas PS-ga, jätab kohus need kohaldamata. Kuna ainuüksi eelmärgitu tõttu oleks vaidlustatud 11.09.2012 korraldus õigusvastane, siis oleks õigusvastane ka selle korralduse täitmata jätmise eest sunniraha tasumist kohustav 04.10.2012 korraldus. Seetõttu puuduks kohtul vajadus hakata hindama poolte kõiki väiteid ja kohus rahuldaks kaebuse täielikult kõigi nõuete osas. 3. Reklaamimaksu määrus on kehtestatud KOKS § 5 lg 2, § 22 lg 1 p 2 ja § 36 lg 1, MKS § 3 lg 3, KoMS § 2 lg 1, § 5 p 5 ja § 10 ning RekS § 2 lg 1 p 3 ja lg 2, § 30 lg 2 p 5 alusel. KOKS § 5 lg 2 kohaselt volikogul on seaduse alusel õigus kehtestada makse ja panna peale koormisi. Tulenevalt sama seaduse § 22 lg 1 p-st 2 volikogu ainupädevusse kuulub kohalike maksude kehtestamine, muutmine ja kehtetuks tunnistamine, tulenevalt § 36 lg-st 1 aga kohalikud maksud ja maksumäärade muudatused kehtestatakse enne valla- või linnaeelarve või lisaeelarve vastuvõtmist. MKS § 3 lg 3 kohaselt kohalikud maksud kehtestatakse valla- või linnavolikogu
ga vastavalt kohalike maksude seaduses sätestatud tingimustele. KoMS § 2 lg 1 sätestab, et valla- või linnavolikogul on õigus käesoleva seaduse alusel anda määrusi kohalike maksude kehtestamiseks. Maksumäärusele rakendatakse maksukorralduse seaduses maksuseaduse kohta sätestatut. Maksumäärusega ei kehtestata maksukorralduse seaduses või käesolevas seaduses sätestatust erandeid. Vastavalt KoMS § 5 p-le 5 on kohalikuks maksuks reklaamimaks. Sama seaduse § 10 lg 1 kohaselt reklaamimaksu maksavad füüsilised ja juriidilised isikud omavalitsuse territooriumil paigaldatud, samuti omavalitsuse territooriumil elunevatele ja asuvatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele kuuluvatena registreeritud ühissõidukitele paigaldatud kuulutustelt ja reklaamilt, § 10 lg 2 aga sätestab, et maksustamisele kuuluvate kuulutuste ja reklaami ning nende paigutuskohtade loetelu kehtestab volikogu. RekS § 2 lg 1 p 3 avab reklaami mõiste selle seaduse tähenduses, § 2 lg 2 sätestab selle, mida reklaamina ei käsitata, ning § 30 lg 2 p-st 5 tuleneb, et RekS ja selle alusel kehtestatud nõuete järgimise üle teostab järelevalvet valla- või linnavalitsus oma haldusterritooriumil välireklaami suhtes. Ülaltoodud sätteid arvestades nõustub kohus kaebajaga, et otseselt õigus ja kohustus (kokkuvõtlikult pädevus) kehtestada reklaamimaks ning selle kohaldamise tingimused Tallinna linna territooriumil tulenevad viidatud KOKS, MKS ja KoMS sätetest. Samas kohus ei jaga OÜ Salokeskus arvamust, et Tallinna Linnavolikogu on Reklaamimaksu
kehtestamisel ekslikult võtnud aluseks RekS, „kuigi sellest seadusest ei tulene talle volitusnormi“. Vastupidi, ei ole mõeldav, et Tallinna Linnavolikogu sisustaks reklaami mõistet oma haldusterritooriumil teisiti kui see on sätestatud kogu riigis kehtivas RekS-s, kui järelevalve RekS ja selle alusel kehtestatud nõuete järgimise üle on nimetatud territooriumil pandud linnavalitsusele. Kuivõrd Reklaamimaksu
lg 1 järgi on linnavalitsuse üks ametitest - Ettevõtlusamet maksuhaldur ehk siis ka välireklaami (s.o avalikus kohas asuv või avalikust kohast jälgitav reklaam) suhtes järelevalvaja, on viited RekS-le
preambulas igati asjakohased, juhindumine RekS-st põhjendatud ning volikogu ei ole siinjuures oma pädevust millegagi ületanud. 4. OÜ Salokeskus väiteil on määrus vastuolus KoMS § 10 lg-ga 2, mis kohustab volikogu kehtestama maksustamisele kuuluvate kuulutuste ja reklaami ning nende paigutuskohtade loetelu. Kaebaja arutlusest võib aru saada, et kuna volikogu on väidetavalt 15 jätnud selle nõude täitmata, siis ei ole Reklaamimaksu määrus seaduslik ning ühtlasi puudub
s seetõttu õigusselgus ja maksukohustuse ettearvatavus. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga siiski ka selles, et Reklaamimaksu määrus on vastuolus seaduslikkuse, õigusselguse ja maksukohustuse ettearvatavuse põhimõttega. Vastupidi, kohus jagab täielikult vastustaja seisukohta, et kõiki eelnimetatud põhimõtteid on Reklaamimaksu
koostamisel ja kehtestamisel järgitud. Tulenevalt KoMS § 2 lg-st 1 maksumäärusele rakendatakse MKS-s maksuseaduse kohta sätestatut. MKS § 4 lg 3 kohaselt maksuseaduses sätestatakse: 1) maksu nimetus; 2) maksu objekt; 3) maksumäär; 4) maksumaksja; 5) maksu saaja või laekumise koht; 6) maksu tasumise tähtpäev või tähtaeg, perioodilise maksu puhul ka maksustamisperiood; 7) maksusumma arvutamise ja tasumise kord ning sellega kaasnevad lisakohustused; 8) võimalikud maksusoodustused. Need nõuded on kõik Reklaamimaksu
s täidetud: 1) maksu nimetus -
pealkiri, § 1 lg 1 p 2; 2) maksu objekt - § 2; 3) maksumäär - § 5; 4) maksumaksja – (s.o maksukohustuslane) § 1 lg 1 p 4; 5) maksu saaja või laekumise koht - § 7 lg 3; 6) maksu tasumise tähtpäev või tähtaeg, perioodilise maksu puhul ka maksustamisperiood - § 7; 7) maksusumma arvutamise ja tasumise kord ning sellega kaasnevad lisakohustused - § 6; 8) võimalikud maksusoodustused - § 4. KoMS § 10 lg-s 2 nimetatud „maksustamisele kuuluvate kuulutuste ja reklaami ning nende paigutuskohtade loetelu“ tähendab sisuliselt „maksu objekti“ sätestamist. Nagu eelnevalt märgitud, loetelu sellest reklaamist, mis kuulub maksustamisele, on toodud Reklaamimaksu
§-s 2, sealjuures on toodud ka kohad, millel eksponeeritud reklaam on maksuobjektiks. Kuivõrd
lg-s 1 on avatud ka
mõistmiseks ja kohaldamiseks vajalikud mõisted (sh p 1 reklaam – teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil; p 2 reklaamimaks (edaspidi maks) – Tallinna linna avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks vajaliku tulu saamiseks
s sätestatud korras maksukohustuslase poolt maksuobjekti osas, suuruses ja tähtaegadel ilma otsese vastutasuta tasumisele kuuluv kohalik maks; p 3 maksuobjekt – reklaam, mida eksponeeritakse Tallinna linna haldusterritooriumil füüsilise või juriidilise isiku poolt), sama paragrahvi lg-s 2 on sätestatud, mida reklaamina ei käsitata, ning §-s 3 on esitatud ka loetelu sellisest reklaamist, mida reklaamimaksuga ei maksustata, siis vastab Reklaamimaksu määrus igati eri seadustes sellekohasele
le esitatavatele nõuetele. Seetõttu puudub igasugune alus rääkida, et määrus on ebaseaduslik, ebaselge või ettearvamatu, kokkuvõttes - vastuolus PS-ga. Seda enam, et Reklaamimaksu
rakendussätte, § 13 lg 1 järgi
ga reguleerimata küsimustes kohaldatakse kohalike maksude seadust, maksukorralduse seadust, reklaamiseadust ja teisi õigusakte. Viimatimärgitu kinnitab kohtu eelnevat järeldust, et volikogu ei saa hakata oma haldusterritooriumil omatahtsi reklaami mõistet sisustama (ega sätestama, mis ei ole käsitatav reklaamina ), vaid see peab olema kooskõlas vastava eriseadusega (seaduslikkuse põhimõte). Volikogule on jäetud õigus üksnes määratleda, millist reklaami ta maksustab ja millist mitte. Seega kohus ei ole tuvastanud Reklaamimaksu
vastuolu PS-ga ning järelikult tuleb kohtul asuda hindama, kas vastustaja on õigesti määratlenud ja maksustanud kaebaja eksponeeritud teabe. 5. Poolte vahel puudub vaidlus Tallinnas Narva mnt 9 hoone akende ja ukse klaaspinnal OÜ Salokeskus avaldatud teabe faktilise koosseisu üle. Ka ei ole vaieldav, et tegemist ei ole Reklaamimaksu
§-s 3 loetletud reklaamiga, mida reklaamimaksuga ei maksustata. Nähtuvalt poolte seisukohtadest on vaidluse all hoopis, kas kõnealune teave on üldse käsitatav reklaamina. OÜ Salokeskus leiab, et tema müügikoha ruumide akende ja ukse klaaspinnal 16 eksponeeritud teabele on kohaldatav RekS § 2 lg 2 p 1 ja Reklaamimaksu
lg 2 p 1, mille kohaselt reklaamina ei käsitata majandus- või kutsetegevuse kohas antavat teavet kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta (tarbijakaitseseaduse § 4 lõikes 2 nimetatud teave). Sealjuures Reklaamimaksu
lg 1 p 6 järgi majandus- või kutsetegevuse koht on koht, kus vahetult pakutakse ja müüakse kaupa või vahetult pakutakse ja osutatakse teenust. Vastavalt osundatud tarbijakaitseseaduse § 4 lg-le 2 kaupleja ja tootja on kohustatud andma tarbijale enne kauba omandamist või teenuse kasutamist üksikasjalikku teavet kauba või teenuse omaduste ja kasutamistingimuste ning käesoleva seaduse § 10 kohase garantii kohta selle olemasolu korral, samuti hinna ja tasumise tingimuste ning lepingu täitmise ja sellest tulenevate õiguste, kohustuste ja vastutuse, sealhulgas kauba või teenuse suhtes pretensiooni esitamise võimaluste kohta, pidades silmas käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut. Kaebaja leiab ka, et osa eksponeeritud teabest (SaloKeskus OÜ, NARVA mnt 9, AVATUD E-R 10.00-19.00 L 10.00-17.00 ning kaubamärk SaloCenter) ei ole Reklaamimaksu
Reklaamimaksu
nimetatud sätte kohaselt reklaamina ei käsitata majandus- või kutsetegevuse koha tähistust kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja domeeninimega ehitisel või tänavakaubanduse kioskil, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub, ja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Ettevõtlusamet on aga järjepidevalt, nii vaidlustatud 11.09.2012 korralduses, kui ka kohtumenetluses (tegelikult põhimõtteliselt ka 03.07.2012 korralduses ja 31.08.2012 vaideotsuses) olnud seisukohal, et kõnealuse eksponeeritud teabe puhul on tegemist reklaamiga Reklaamimaksu
S § 2 lg 1 p 3) tähenduses ehk siis teabega, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. 6. Kohus, analüüsinud asjassepuutuvaid õigusnorme, hinnanud poolte kirjalikke seisukohti, 11.09.2012 korralduses (eelkõige p-des 10, 11, 13) märgitut ning kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, nõustub antud juhul vastustaja seisukohaga, mis baseerub kohaldatavate õigusnormide õigel tõlgendamisel ja arvestab asjakohast kohtupraktikat. Kuivõrd Ettevõtlusameti argumendid on käesolevas otsuses põhjalikult kajastamist leidnud, siis ei pea kohus vajalikuks sama arutluskäiku enam siinjuures üle korrata. Kohus rõhutab, et vaidlusalune teave ei asu kaebaja majandus- või kutsetegevuse kohas (Reklaamimaksu
lg 1 p 6 mõistes; kaebaja ei kasuta Narva mnt 9 hoonet tervikuna, ta on ise selgitanud, et ta kasutab müügikohana üksnes esimesel korrusel asuvaid ruume, ja vaid seal pakub ta vahetult kaupa ja teenuseid), hoone fassaadil (ustel, akendel) eksponeeritav teave oma sisult ja mahult aga ilmselgelt väljub selle teabe raamidest, mida ei loeta RekS ja Reklaamimaksu
järgi reklaamiks (nt suuremõõtmelised värvifotod, hinna- jm üksikasjalik info – nt nahast kellarihmad, enamus parandustöid valmis samal päeval, laserjootmine prilliraamide parandus jms). Järelikult on õige Ettevõtlusameti järeldus 11.09.2012 korralduse p-s 11, et tegemist on üleskutsega kasutada OÜ Salokeskus teenuseid ja osta kaupa eesmärgiga suurendada nende teenuste ja kauba müüki. Samuti on õige korralduse p-s 14 toodud tõdemus, et kuna tegemist on reklaamiga, tuleb selle eest esitada reklaamimaksu deklaratsioon ja tasuda reklaamimaks. Seega on 11.09.2012 korraldus õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Et kaebaja jättis nimetatud korralduse täitmata, kohaldas Ettevõtlusamet OÜ-le Salokeskus põhjendatult sunniraha. Kuivõrd kaebaja ei ole väitnud, et 04.10.2012 korraldus oleks õigusvastane muul põhjusel kui see, et sunniraha määrati väidetavalt õigusvastase 11.09.2012 korralduse täitmata jätmise eest, ja see väide ei osutunud tõeseks, siis ei ole põhjust tühistada 17 ka 04.10.2012 korraldust ega korralduse alusel tasutud sunniraha kaebajale tagastada. Kaebus jääb tervikuna rahuldamata. 7. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud. HKMS § 109 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Et antud juhul jääb OÜ Salokeskus kaebus rahuldamata ja Ettevõtlusamet ei ole omapoolset kohtukulunõuet esitanud, siis kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda ning kohtul puudub vajadus hinnata kaebaja menetluskulude kandmise tõendatust ja põhjendatust ning vastustaja sellekohaseid vastuväiteid. /allkirjastatud digitaalselt/ Hurma Kiviloo kohtunik 18
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.