Obsah (6)

§ 1060§ 1056§ 127§ 128§ 132§ 134

2-13-28837 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Anu Uritam Otsuse tegemise aeg ja koht 13. detsember 2013.a Tallinn Tartu maantee kohtumaja Tsiviilasja number 2

) § 1060 kohaselt vastutab loomapidaja looma poolt tekitatud kahju eest. Riigikohus on asjas 3-2-1-75-07 oma 24.09.2007.a otsuse p-s 10 öelnud, et loomapidajaks

§ 1060

mõttes on isik, kes käitub looma peremehena, s.o kes kasutab looma omades võimu tema üle. Kostja on omaks võtnud, et 04.04.2013.a pääses aadressi XXX, Tallinn, läheduses rihma otsast lahti ning jooksis hageja koera juurde just kostja koer, kellega ta õues jalutas. Eelnevast tulenevalt tuleb kostjat pidada hageja ja tema koera juurde jooksnud koera loomapidajaks

§ 1060

tähenduses.

§ 1060

reguleerib loomajapidaja riskivastutust ning antud säte ei eelda kahju tekitaja õigusvastase ja süülise teo olemasolu.

1. Hageja esitatud müügilepingust (toimiku lk 30) nähtub, et ta ostis endale 23.07.2010.a 1500 euro eest chihuahua tõugu koera nimega XXX. Hageja omandiõigust koera suhtes tõendab lemmiklooma pass (toimiku lk-d 43-56), millest nähtub, et chihuahua XXX omanik oli XXX(toimiku lk-d 44-45). Samuti tõendab hageja omandiõigust ja koera tõugu Eesti Kennelliidu registreerimistunnistus (toimiku lk 31).
2. Kohus märgib, et käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et 04.04.2013.a õhtul jalutas kostja oma koeraga õues samaaegselt hagejaga. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja 5 koer pääses rihma otsast lahti ning jooksis hageja ja hageja koera juurde. Eelnevat kinnitavad Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti väärteoasja nr 13010923 materjalid (toimiku lk-d 59-76), milles kostja on ülekuulamise protokollis (toimiku lk 71) kinnitanud, et tema koer pääses rihma otsast lahti ja jooksis hageja ja tema koera juurde. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et hageja koer suri pärast 04.04.2013.a toimunud kostja koera lahtipääsemise juhtumit. Eelnev nähtub ühtlasi loomaarst XXX06.04.2013.a õiendist (toimiku lk 70). Lisaks kinnitab koera surma asjaolu, et hageja on 04.04.2013.a tasunud Loomade Kiirabikliinik OÜ-le 119 eurot (toimiku lk 79). Tuhastamislepingu (toimiku lk 78) järgi sisaldas nimetatud 119 eurot tasu vastuvõtu, tuhastamise ja urni eest. Hageja esitatud lemmikloomaregistri väljavõttest (toimiku lk-d 101102) nähtub, et hageja koer nimega XXX on surnud.
3. Kostja väitis, et tema koer pääses rihma otsast lahti, sest ta sidus oma saapapaela. Kostja reageeris enda sõnul koera lahtipääsemisele koheselt ning seetõttu on vale väita, et kostja vaatas kogu lugu eemalt pealt ja jalutas aeglases tempos hageja ja tema koera poole. 30.

§ 1056

lg 1 kohaselt kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 1056

lg 2 järgi asja või tegevust loetakse suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. Kui asjale või tegevusele sarnase ohu allika puhul on seadusega juba ette nähtud vastutus, sõltumata allikat valitsenud isiku süüst, eeldatakse, et asi või tegevus on suurema ohu allikas.

§ 1056

lg 3 järgi käesolevas jaos sätestatu ei välista ega piira nõuete esitamist muul õiguslikul alusel, muu hulgas nõude esitamist õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamiseks. 31. Riigikohus on asjas tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07 tehtud otsuse p-s 10 leidnud, et

§ 1056

lg-d 1, 2 ja 3 kohalduvad üldsätetena kõikide suurema ohu allika valitseja riskivastutuse juhtude, sh

§-s 1060 sätestatud loomapidaja riskivastutuse suhtes. Kohus märgib, et kuna

§ 1056

lg 1 näeb riskivastutuse üldsättena ette suurema ohu allika valitseja süüst sõltumatu vastutuse, siis ei sõltu kostja kui loomapidaja vastutus samuti süüst. Seetõttu ei oma kostja vastutuse tuvastamisel tähtsust see, kas kostja lasi oma koera rihmast lahti teadlikult või kogemata või kui kiiresti kostja olukorrale reageeris. Kostja vastutab loomapidajana sõltumata süüst ja sõltumata sellest, kas kostja ise pani või ei pannud toime mõnda õigusvastast tegu. Kohus on eelnevat kostjale selgitanud oma 30.09.2013.a kirjas pooltele (toimiku lk 108) ning märkinud, et kostjal tuleb oma vastuväiteid hagiavaldusele täiendavalt põhistada ja tõendada.

1. Hagiavalduse kohaselt haaras kostja koer hageja koera hammaste vahele ja hakkas teda raputama. Kostja sellega ei nõustunud ja väitis, et hageja koera kehal ei olnud vastavaid tundemärke (haavu, verd). Samuti oli kostja seisukohal, et hageja ei ole piisavalt tõendanud oma koera surma põhjustamist kostja koera rünnaku tagajärjel.
2. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus on oma 30.09.2013.a kirjas (toimiku lk 108) kostjale selgitanud, et kui kostja arvates ei olnud hageja koera trauma põhjustatud kostja koera poolt, lasus kostjal selliste vastuväidete tõendamise kohustus. Samuti tuli kostjal põhistada, miks ei olnud hageja koera vigastused tingitud kostja koera rünnakust ainuüksi seetõttu, et puudusid lahtised haavad ja veritsus. Vaatamata kohtu selgitustele ei ole kostja oma vastuväiteid tõendanud.
3. Kohus leiab, et hageja on Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti väärteoasja nr 13010923 materjalidega tõendanud, et kostja koer ründas 04.04.2013.a hageja koera. Kiirmenetluse otsuses 6 (toimiku lk 73-74) on väärteo kirjelduse osas selgelt välja toodud, et XXX koer pääses lahti ja ründas XXXkoera. Ühtlasi nähtub loomaarst XXX06.04.2013.a õiendist (toimiku lk 70), et 04.04.2013.a jõudis kliinikusse hageja koer, kes oli pureda saanud suuremalt koeralt. Kohus leiab, et loomaarst XXX10.10.2013.a õiend (toimiku lk 114) eelnevat ümber ei lükka. Kohus märgib, et asjaolust, et hageja koeral ei tuvastatud haavu ega veritsust, ei saa järeldada, et kostja koer hageja koera ei rünnatud.
4. Kostja enda esitatud loomaarst XXX10.10.2013.a õiendist (toimiku lk 114) nähtub, et arvatavasti oli surmapõhjuseks tugev muljumistrauma, mis võis vigastada kopse ning muid siseorganeid ning välistada ei saa ka seljaaju vigastust. Kohus märgib, et seesmiste traumade puhul ei saa eeldada, et koeral esineb väliselt nähtavaid haavu või veritsust, sest seesmised vigastused ei ole väljastpoolt nähtavad. Seetõttu ei ole asjakohased kostja vastuväited, mis puudutavad hageja koeral haavade ja veritsuse puudumist. Ühtlasi märgib kohus, et Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kiirmenetluse otsusest (toimiku lk 73-74) nähtub, et kostjat karistati kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 663 lg 2 alusel. Nimetatud lõikest tuleneb, et koerte ja kasside pidamise eeskirjade rikkumise eest, kui see põhjustas varalise kahju või inimesele tervisekahjustuse, karistatakse kuni 200 trahviühiku suuruse rahatrahviga. Kohus märgib, et kui kostjat oleks karistatud üksnes selle eest, et kostja koer pääses rihmast lahti, siis oleks kostjat karistatud KOKS) § 663 lg 1 alusel, mis ei eelda varalist kahju või tervisekahjustust inimesele. Käesolevas asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks nimetatud otsuse vaidlustanud ning ühtlasi on kostja temale määratud rahatrahvi täies ulatuses tasunud (toimiku lk-d 103-104). Eelneva tõttu loeb kohus tõendatuks asjaolu, et kostja koer ründas hageja koera.
5. Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kiirmenetluse otsusest (toimiku lk 73-74) nähtub, et hageja koer suri just kostja koera ründe tagajärjel. Loomaarst XXX06.04.2013.a õiendist (toimiku lk 70) nähtub, et 04.04.2013.a jõudis kliinikusse hageja koer, kes oli pureda saanud suuremalt koeralt. Kohus selgitab, et kostja vastutuse tekkimise küsimuses ei oma tähtsust, millise konkreetse organi kahjustuse tõttu hageja koer suri. Tähtsust omab asjaolu, et hageja koer suri kostja koera tegevuse tõttu. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuks, et hageja koer ei surnud kostja koera ründe tagajärjel. Eelnevast tulenevalt loeb kohus tõendatuks asjaolu, et hageja koer suri kostja koera tõttu, st kostja koera ründe tagajärjel.
6. Kostja leidis oma vastuväidetes, et on tõendamata see, kas tuhastati üldse kõnealune chihuahua. Kostja märkis, et tuhastamislepingus nr 1619 ei ole fikseeritud tuhastatud koera tõugu, kiibinumbrit ega registrinumbrit. Kostja tõi välja, et samuti puudub loomaarst XXXpoolt 04.04.2013.a väljastatud õiendis igasugune viide tema poolt üle vaadatud koera tõule, kiibinumbrile ja registrinumbrile.
7. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et kostja koer ründas tema koera, mille tagajärjel hageja koer suri. Samuti nähtub hageja 23.09.2013.a tehtud lemmikloomaregistri väljavõttest (toimiku lk-d 101-102), et hagejale kuulus vaid üks koer, kes oli chihuahua tõugu ja kelle nimi oli XXX. Kohus märgib, et kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et arsti juurde viidi ja tuhastati mõni teine koer. Seetõttu ei võta kohus arvesse kostja vastuväiteid, mille kohaselt ei saa hageja poolt loomaarstile viidud koera seostada kostja koeraga lahtipääsemisega seotud juhtumiga.
8. Kostja märkis, et kuna surnud koera tuhastamine telliti samal päeval, siis ei ole kostjal enam võimalust nõuda lahkamist, mis tõestaks kostja süütust. Kostja märkis, et jääb selgusetuks, miks koera tuhastamine nii kiiresti telliti (samal õhtul) ja miks omanik ei nõudnud lahkamist. Kostja tõi välja, et hageja ei teinud talle ettepanekut koos arsti juurde minna ja pärast 04.04.2013.a ei võtnud hageja temaga ühendust. 7
9. Kohus leiab, et eelviidatud kostja vastuväited on asjakohatud. Hagejal puudus kohustus hoida alles koera surnukeha, nõuda lahkamist või muid teostada täiendavaid protseduure. Hageja ei olnud ühegi õigusakti järgi kohustatud tegema kostjale ettepanekut koos arsti poole pöördumiseks. Samuti ei pidanud hageja võtma isiklikult ega kellegi teise kaudu kostjaga pärast 04.04.2013.a ühendust. Kohus selgitab, et loomapidaja vastutus tuleneb

§ 1060

koosmõjust

§ 1056

lg-tega 1, 2 ja 3 ning seetõttu ei oma eelnimetatud asjaolud tähendust käesoleva tsiviilasja lahendamisel. Eelneva tõttu jätab kohus tähelepanuta XXXEMT kõnede eristuse väljatrüki (toimiku lk-d 105-106). 41. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07 tehtud otsuse p-s 11 leidnud, et

§ 1056

lg 1 esimesest lausest järeldub, et

§ 1060

alusel järgneb vastutus üksnes juhul, kui

§ 1056

lg 1 teises lauses nimetatud kahjustused tekkisid loomapidamisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumise tõttu. 42. Kohtu hinnangul on koerapidamisele iseloomulikuks riskiks koera ettearvamatu käitumine, mille tõttu võib koer rünnata inimest või mõnda teist looma. Eelnimetatud risk on koerte puhul üldtuntud. Eelnevat kinnitab asjaolu, et Tallinna linnavolikogu 10.02.2005.a määruse nr 12 „Tallinna koerte ja kasside pidamise eeskiri“ p-s 19 on volikogu pidanud vajalikuks eraldi sätestada, et looma poolt kaaskodanike või teiste loomade häirimine või ohustamine või neile kahju tekitamine on keelatud. Samuti näeb KOKS § 663 lg 2 ette vastutuse koerte ja kasside pidamise eeskirjade rikkumise eest, kui sellega põhjustati varaline kahju või tervisekahjustus inimesele. Eelneva tõttu leiab kohus, et hagejale tekkis kahju kostja koerale kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumise tõttu. 43.

§ 127

lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

§ 128

lg 3 kohaselt otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.

§ 132

lg 1 järgi tuleb asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 49 lg 3 kohaselt loomadele kohaldatakse asjade suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. 44. Hageja palus kostjalt välja mõista varalise kahjuna 1619 eurot. Kohus märgib, et hageja esitatud koera müügileping (toimiku lk 30) tõendab, et hageja koera väärtus oli 1500 eurot. Hageja esitatud tuhastamislepingust nr 1619 (toimiku lk 78) ja arvest nr 1142 (toimiku lk 79) nähtub, et hageja kandis seoses vastuvõtu, tuhastamise ja urniga Loomade Kiirabikliinik OÜ-le 119 eurot. Kohus märgib, et nimetatud 119 euro osas on tegemist on kahju tekitamisega seoses kantud kuludega, mis kuuluvad kooskõlas

§ 128lg-ga 3 samuti hüvitamisele.

Kohus märgib, et kostja ei ole hageja varalise kahju nõude suurusele ega selle arvestusele vastuväiteid esitanud. Seetõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista varalise kahju hüvitis summas 1619 eurot. 45. Kohus leiab, et hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Kohus on juba eelnevalt viidanud, et TsÜS § 49 lg 3 järgi kohaldatakse loomade suhtes asjadele kohaldatavaid sätteid. Õiguslikus mõttes on kahjustada saanud hagejale kuulunud asi. Kehtivad õigusaktid ei näe ette, et mittevaralise kahju hüvitist tuleks tasuda omanikule kuuluva asja kahjustamise korral. 8 46.

§ 128

lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

§ 132

järgi makstakse asja hävimise või kahjustamise korral varalise kahju hüvitist.

§ 134

lg 4 näeb ette, et asja hävimise või kaotsimineku korral on isikul erandlikke asjaolusid arvestades lisaks varalise kahju hüvitisele õigus nõuda ka mõistlikku rahasummat mittevaralise kahju hüvitisena, kui kahjustatud isikul on hävinud või kaotsiläinud asja suhtes eriline huvi, arvestamata asja kasulikkust, eelkõige isiklike põhjuste tõttu. Vastavalt

§ 134

lõikele 5 arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. 47. Riigikohus on leidnud, et mittevaralise kahju täpse suuruse tõendamine ei ole võimalik, mistõttu on mittevaralise kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamisest, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (RK TKo 3-2-1-18-13, p 22). Seega oleks hagejal tulnud tõendada mittevaralise kahju nõude aluseks olevate ja

§ 134lõikes 4 toodud asjaolude esinemist.

Viidatud normist tuleneb, et asja hävimise korral on mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise eelduseks erandlike asjaolude esinemine.

1. Hageja tõi välja, et tema mittevaralise kahju nõue on põhjendatud, sest lemmikloom oli pereliige, kelle surmaga põhjustatud valu ja kaotust ei saa sõnastada.
2. aprillil 2013.a võttis hageja töölt vaba päeva.
3. aprillil 2013.a. kirjutas puhkuse avalduse, sest ta ei saanud rahulikult töötada. Hageja on siiamaani šokis. Kohtule esitatud avaldusest (toimiku lk 19) nähtub, et hageja palus end
4. aprillil 2013.a lubada kaheks nädalaks puhkusele. Muid tõendeid hageja kohtule mittevaralise kahju nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks ei esitanud.
5. Kohus leiab, et kuigi lemmiklooma kaotus on üldjuhul looma omanikule traumeeriv, ei saa ainuüksi sellega lugeda põhjendatuks ja tõendatuks mittevaralise kahju hüvitamise nõuet. Ühiskonnas on mittevaralise kahju nõude hüvitamist õigustavad õigushüved hierarhiliselt järjestatud ning asja hävimisest tulenev mittevaraline kahju kuulub hüvitamisele üksnes erandlike asjaolude esinemisel. Hageja ei ole käesolevas asjas põhistanud ega tõendanud selliste erandlike asjaolude esinemist. Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, et temal endal oleks lemmiklooma hukkumise tõttu esinenud psüühilised või tervislikku seisundit puudutavad üleelamised. Ainuüksi puhkuseavalduse esitamine ei tõenda selliste erandlike asjaolude esinemist, mis õigustaksid mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist. Seetõttu tuleb hageja mittevaralise kahju hüvitise nõue jätta rahuldamata.
6. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuigi kohus jättis hageja mittevaralise kahju nõude rahuldamata, rahuldas kohus täielikult hageja varalise kahju hüvitamise nõude, millest tulenevalt tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
7. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ 9 Anu Uritam kohtunik 10