KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 03. mail 2013, Tallinn Haldusasja number 3-09-2893 Haldusasi K.L., A.L. ja P.P.i kaebused Jõelähtme Vallavalitsuse 16.02.2011 korralduse nr 101 tühistamiseks ja Jõelähtme Vallavalitsuse kohustamiseks Asja läbivaatamise viis 9. aprillil 2013 Menetlusosalised Kaebajad: K.L., A.L., P.P. Esindaja: Ain Kiis Vastustaja: Jõelähtme Vallavalitsus Esindaja: v.adv. Karl Haavasalu Kolmas isik: I.M. RESOLUTSIOON 1. Rahuldada kaebus ja: - tühistada Jõelähtme Vallavalitsuse 16.02.2011 korraldus nr 101; - teha Jõelähtme Vallavalitsusele ettekirjutus asja uuendamise taotluse uueks läbivaatamiseks hiljemalt ühe kuu jooksul käesoleva kohtulahendi jõustumisest. 2. Mõista Jõelähtme Vallavalitsuselt kaebajate kasuks välja kantud menetluskulu 300 (kolmsada) eurot, mis tuleb Jõelähtme Vallavalitsusel kanda kaebaja A.L. pangakontole nr xxxxxxxxxxx. Saata kohtuotsuse ärakiri menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 173; § 181 lg 1). 1 ASJAOLUD 1. Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjon luges 23.09.1996 otsusega nr 9980 omandireformi objektiks õigusvastaselt võõrandatud vara Jõelähtme vallas (endine Kuusalu vald, Kodasoo mõis) asuva maaüksuse LiivaTõnu 27, kinnistu nr 5377, pindala 5,36 ha, ning tunnistas nimetatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektideks V. L. ½ suuruses mõttelises osas, A. K. ¼ suuruses mõttelises osas ja A. K. ¼ suuruses mõttelises osas. 2. Jõelähtme Vallavalitsus lõpetas 24.11.1997 korraldusega nr 623 Anija metskonna maakasutusõiguse 2,6391 ha suurusel maa-alal ja endise Esmari maakasutusõiguse 1,32 ha suurusel maa-alal (nimetatud maa-alad koosnesid õigusvastaselt võõrandatud endisest LiivaTõnu 27 katastriüksusest) ning tagastas sellest maast 3,9591 ha sihtotstarbelise elamumaana järgmiselt: Liiva (0,4178
- ha)ja Tõnu-Liiva (1,3774
- ha)katastriüksused V. L. omandisse, Liivalaia (0,2645 ha), Liivalaia 1 (0,1957 ha), Liivalaia 2 (0,2081 ha), Liivalaia 3 (0,1779
- ha)ja Liivalaia 4 (0,1894
- ha)katastriüksused M. K. (A. K. pärija) omandisse ning Tiidu (0,6998
- ha)ja Arvo (0,4285
- ha)katastriüksused H. K. (A. K. pärija) omandisse. Ülejäänud maa otsustati kompenseerida. 3. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 26.02.2003 otsusega nr 2-3/186/2003 Liiva-Tõnu kinnistu ostueesõigusega erastamisest huvitatud O.K. kaebuse ja tühistas Jõelähtme Vallavalitsuse 24.11.1997 korralduse nr 623 osas, millega endise Liiva-Tõnu 27 kinnistu maast tagastati Tõnu-Liiva katastriüksusena 1,3774 ha V. L. omandisse. 4. V.L. suri 21.12.2007. Tallinna notar Anne Saaber väljastas 09.09.2009 pärimisõiguse tunnistuse, millest nähtuvalt on V. L. pärijateks tema pojad K.L. ja A.L. ning tütred P.P. ja I.M. Pärimisõiguse tunnistus esitati Jõelähtme Vallavalitsusele 24.09.2009. 5. Jõelähtme Vallavalitsus lõpetas 15.10.2009 korraldusega nr 506 Jõelähtme vallas Kaberneeme külas asuvast endisest Liiva-Tõnu 27 kinnistust (endine Kodasoo mõis, kinnistu nr 5377, pindala 5,36
- ha)1,3774 ha suuruse maa osas tagastamise menetluse ja otsustas kompenseerimise menetlust mitte alustada, sest pärimisõiguse tunnistus esitati kohalikule omavalitsusele maareformi seaduse (MaaRS) § 192 lg-s 3 sätestatud 9-kuulist tähtaega ületades. 6. K.L., A.L. ja P.P. esitasid 03.12.2009 Tallinna Halduskohtule kaebused Jõelähtme Vallavalitsuse 15.10.2009 korralduse nr 506 tühistamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks endisest Liiva-Tõnu 27 kinnistust (kinnistu nr 5377, pindala 5,36
- ha)1,3774 ha suuruse maa osas tagastamismenetluse jätkamiseks (haldusasi nr 3-09-2893, kohtunik Aivar Koppel). 7. K.L., A.L., P.P. ja I.M. esitasid 01.09.2010 Jõelähtme Vallavalitsusele tagastamise menetluse uuendamise taotluse. 8. Tallinna Halduskohus jättis 23.05.2011 otsusega kaebused haldusasjas nr 3-09-2893 rahuldamata. 9. K.L., A.L. ja P.P. esitasid apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 23.05.2011 otsuse tühistamiseks ning palusid teha asjas uue otsuse, millega tühistada Jõelähtme Vallavalitsuse 15.10.2009 korraldus nr 506 ning kohustada Jõelähtme Vallavalitsust maa tagastamise menetlust uuendama. 10. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 01.11.2011 kohtuotsusega K.L., A.L. ja P.P.i apellatsioonkaebused osaliselt ning tühistas Tallinna Halduskohtu 23.05.2011 otsuse haldusasjas nr 3-09-2893 osas, millega jäeti rahuldamata kaebused Jõelähtme Vallavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks endisest Liiva-Tõnu 27 kinnistust 1,3774 ha suuruse maa osas tagastamismenetluse jätkamiseks. Tühistatud osas saatis Tallinna Ringkonnakohus haldusasja esimese astme kohtule 2 menetluse jätkamiseks. Muus osas jättis kohus apellatsioonkaebused rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. 11. 01.12.2011 esitas Jõelähtme Vallavalitsus Tallinna Ringkonnakohtu 01.12.2011 kohtuotsuse tühistamiseks kassatsioonkaebuse. Riigikohtu Halduskolleegium jättis 16.02.2012 kohtumäärusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. 12. 01.03.2012 kohtumäärusega võttis kohtunik Monika Laatsit K.L., A.L. ja P.P.i kaebused menetlusse menetluse jätkamiseks ning palus kaebajatel teatada, kas nad soovivad oma kaebust täiendada nõudega Jõelähtme Vallavalitsuse 16.02.2011 korralduse nr 101 tühistamise nõudes. 13. 18.03.2012 esitasid K.L., A.L. ja P.P. kohtule täiendatud kaebuse, mille kohaselt jäid kaebajate lõplikeks taotlusteks tühistada Jõelähtme Vallavalitsuse 16.02.2011 korraldus nr 101 ning teha Jõelähtme Vallavalitsusele ettekirjutus Kaberneeme külas, endise kodasoo mõisa Tõnu-Liiva 27 (kinnistu nr 5377) suuruse maa osas V. L. pärijate nõudeõiguse taastamiseks ja tagastamismenetluse uuendamiseks. Kohus võttis 21.03.2012 määrusega kaebuse täienduse menetlusse. 14. Seoses asja menetleva kohtuniku pikemaajalise eemalviibimisega töölt jagati haldusasi nr 309-2892 lahendamiseks ümber kohtunik Tiina Pappelile ning kuivõrd Tiina Pappel nimetati teise astme kohtunikuks, jagati haldusasi nr 03.12.2012 ümber kohtunik Kadriann Ikkonenile, kes võttis 10.12.2012 kohtumäärusega haldusasja oma menetlusse ja jätkas edasiste menetlustoimingutega. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUSED 15. Kaebajad taotlevad Jõelähtme Vallavalitsuse 16.02.2011 korralduse 101 tühistamist ja maa tagastamise menetluse uuendamist MaaRS § 43 lg 2 alusel. MaaRS § 192 lg 3 on alates 01.09.2010 kehtetu ning seadust täiendati §-ga 43, mille lg 2 sätestab, et juhul, kui maa tagastamise nõudeõigus on MaaRS § 192 lg 3 järgi lõppenud ja tagastamise menetlus lõpetatud, siis maa asukohajärgne vallavalitsus taastab õigustatud subjekti taotlusel või omal algatusel nõudeõiguse ja uuendab tagastamise menetluse, kui selleks on mõjuv põhjus. Kaebajatel ei olnud võimalik MaaRS § 192 lg 3 sätestatud 9-kuulise tähtaja jooksul võimalik pärimistunnistust esitada, kuna pärimismenetlus kestis nimetatud tähtajast kauem. Pärimismenetluse pikemat kestvust ei saa seostada V. L. pärijate käitumisega. 16. Kaebajad esitasid notarile avalduse pärimismenetluse algatamiseks õigeaegselt. Ametlik teade pärimismenetluse algatamise kohta ilmus 19.02.2008. Notar viis pärimismenetluse lõpule 09.09.2009 ja alles siis oli võimalik vastustajale pärimisõiguse tunnistus esitada. Kaebajad esitasid vastustajale mõistiku aja jooksul pärimisõiguse tunnistuse. Ei ole mingit alust nõuda, et leinajad lapsed juba isa matuste korraldamisega üheaegselt peaksid alustama asjaajamist pärandvara jagamiseks. Tallinna notar Anne Saaberi 10.09.2010 vastusest kaebajate järelepärimisele nähtub, et nii kaebajad kui I.M. esitasid avaldused pärandi vastuvõtmiseks tähtaegselt ning pärimismenetlus venis seetõttu, et koos V. L. pärimisasjaga menetleti tema varem surnud abikaasa L. L. pärimisasja. Ühtlasi nähtub vastusest, et V. L. pärimisasjas menetlust alustanud notar A. Kivioja ametisolek peatati seoses lapsehoolduspuhkusele minekuga ja asi anti üle notar A. Saaberile. Menetluse kiiret läbiviimist pidurdas ka asjaolu, et I.M. elab alaliselt välismaal, mistõttu oli temaga suhtlemine raskendatud. 17. Vastustaja väited selle kohta, et kaebajad pidanuks pärimismenetlust kiirendama, ei ole tõsiselt võetavad. Notariaadiseaduse kohaselt on notar sõltumatu ametiisik. Notari kliendil ei ole mingit alust sekkuda notari tegevusse. Pärimismenetluse ajal helistas P.P. Maakri 23A notaribüroosse ja palus selgitust pärimismenetluse venimise kohta. Talle vastati, et viivituse on tekitanud notar Aigi Kivioja tegevuse peatamine. Et notar Aigi Kivioja tegevuse peatas, ei saa 3 kahtlust olla, sest see on teatavaks tehtud Notarite Koja 2008. a tegevuse aruandes. On üldteada, et asjaajamise üleandmine seoses ametiisiku tegevuse peatamisega nõuab lisa aega ja kindlasti mõjutas see ajaliselt ka menetlust V. L. pärimisasjas. Notar Anne Saaber kirjalikust vastusest selgub, et P.P. on pärimistunnistuse saamiseks pöördunud 27.07.2009 notaribüroosse elektronkirjaga. P.P.i pöördumised telefoni teel ja e-kirjaga ei toonud pärimismenetlusse käiku küll murrangut, kuid pärijate head tahet näitab see kindlasti. Seega olid pärijad huvitatud pärimisasja kiiremast menetlusest, kuid neil ei olnud võimalik mõjutada selle kulgemise aega. 18. Seadusandja eesmärgiks MaaRS § 192 lg 3 kehtestamisel oli kiirendada maareformi läbiviimise käiku. Pärimistunnistuse esitasid V. L. pärijad vallavalitsusele 24.09.2009, kuid 15.10.2009 lõpetas vallavalitsus korraldusega maa tagastamise menetluse. Vallavalitsus tugines menetluse lõpetamisel MaaRS § 192 lg 3 sättele, kuid selle eesmärk jäi täitmata. Menetluse lõpetamisega selles konkreetses maa tagastamise asjas vallavalitsus maareformi käiku ei kiirendanud. Jõelähtme Vallavalitsusel on küllaldaselt alust kaebajate nõudeõiguse taastamiseks ja maa tagastamismenetluse uuendamiseks. 19. Tähtsust ei saa omada asjaolu, millal K.L. andis nõusoleku pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks käesoleva kohtuasjaga mitteseotud L. L. pärimisasjas ja pealegi oli antud nõusolek kolmandale isikule I.M.le. L. L. oli kaebajate ema ja tema pärandvara hulka ei kuulunud maa nõudeõigus. Vastustaja väited nagu ei tundnud pärijad piisavalt huvi pärimistunnistuse väljastamise või selle õigeaegse väljastamise kohta, on kohatud. Pärijatel puudus võimalus mõjutada menetluse kiirust ja hinnata ka selle mahtu. 20. Vastustaja rikkus maa tagastamise menetluse korda ja viivitas aastaid maa tagastamise küsimuse lahendamisega, mistõttu ta ei jõudnud maa tagastamise küsimust lahendada V. L. eluajal. Vastustaja ignoreeris V. L. avaldusi, mis seondusid sellega, et vastustaja viivitas ilma õigusliku aluseta menetluse läbiviimist. VASTUSTAJA SEISUKOHT 21. Vastustaja hinnangul on kaebus alusetu. Kuna kaebajad ei esitanud pärimisõiguse tunnistust 9 kuu jooksul alates V. L. surmast, vaid alles 24.09.2009, tuli maa tagastamise menetlus MaaRS § 192 lg 3 alusel lõpetada. Kaebajad viitasid oma 01.09.2010 menetluse uuendamiseks esitatud taotluses sellele, et nad vaidlustasid 15.10.2009 korralduse nr 506 ja asjaolule, et neil ei olnud objektiivsetel põhjustel võimalik esitada pärimisõiguse tunnistust 9 kuu jooksul. Kaebajad ei olnud toonud oma taotluses välja mõjuvaid põhjuseid tagastamismenetluse uuendamiseks. Vastustaja saatis kaebajatele 07.09.2010 kirja nr 14-5.3/2695 ja selgitas selles, et kaebajatel tuleb selgitada, miks esitati pärimisõiguse tunnistus hilinenult ning mis on kaebajate arvates need mõjuvad põhjused, mis õigustaksid nõudeõiguse taastamist. Kaebajad ei vastanud vastustaja 07.09.2010 kirjale nr 14-5.3/2695. Ka ei vastanud kaebajad vastustaja 01.10.2010 samasisulisele kirjale nr 14-5.3/2695-1. Kolmandale 24.01.2011 kirjale nr 14-5.3/2695-3 teatas kaebajate esindaja 27.01.2011 e-kirjaga, et „[ü]ksikasjalikud selgitused asjaolude kohta, mis pärimistunnistuse õigeaegset esitamist takistasid, on pärijad esitanud Tallinna Halduskohtule kirjaga 12.09.2010 haldusasjas nr 3-09-2893“. Kuna kaebajad vastustajale muudest mõjuvatest põhjustest MaaRS § 43 lg 2 tähenduses ei teatanud, eeldab vastustaja, et neid ei esinenudki. 22. Väited nagu oleks vastustaja aastaid viivitanud kaebajate isale õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimuse lahendamisega, on ebaõiged ja põhjendamatud. Väidetavad minetused maareformi läbiviimisel ei saaks olla vaadeldavad mõjuvate põhjustena kaebetähtaja ennistamise küsimuse lahendamisel. Vastustajal ei olnud võimalik viia õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist kaebuse esitajate isale V. L. lõpuni enne seda, kuni ei olnud lahendatud O.K.le maa ostueesõigusega erastamise küsimus. Vastustaja oli juba üritanud 24.11.1997 korraldusega nr 623 tagastada V. L. õigusvastaselt võõrandatud maa enne O.K.le maa ostueesõigusega erastamise 4 küsimuse lahendamist, kuid Tallinna Ringkonnakohtu 26.02.2003 kohtuotsusega haldusasjas nr 2-3/186/2003 oli vastustaja viimatinimetatud korraldus osaliselt tühistatud. O.K.le maa ostueesõigusega erastamise küsimuse lahendamine oli takistatud, kuna esmalt pidi menetluse käigus kindlaks määrama erastatava maa suuruse ja piirid. O.K. ei esitanud vastustaja 09.10.2003 saadetud piiride kulgemise ettepanekule vastuväiteid, kuid ei tellinud ka katastriüksuse moodustamist, kuigi selline kohustus tulenes talle Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise korra §-st 131. Samas ei olnud seaduses tol ajal sätestatud ka tähtaega, millise aja jooksul peab maa ostueesõigusega erastamist taotlev isik olema tellinud katastriüksuse moodustamise ja millised õiguslikud tagajärjed kaasnevad siis, kui maa ostueesõigusega erastamist sooviv isik viivitab katastriüksuse moodustamise tellimisega. 23. Lisaks esitas kaebajate isa V. L. Tallinna Halduskohtusse kaebuse, milles palus tühistada vastustaja 09.10.2003 kirjaga O.K.le tehtud erastatava maa piiride kulgemise ettepanek. Tallinna Ringkonnakohus tegi 23.11.2007 haldusasjas nr 3-06-2188 otsuse, millega jättis V. L. 03.11.2006 esitatud kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2007 kohtuotsus haldusasjas nr 306-2188 jõustus 11.02.2008, seega peale V. L. surma. Kuna maa ostueesõigusega erastamine peab olema lõpule viidud enne õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist, siis välistas kaebajate isa V. L. ja vastustaja vahel peetav vaidlus O.K.le tehtud piiride kulgemise ettepanekuga seonduvalt õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise V. L.le. 24. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluse jätkamise muutis keeruliseks ka asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohtu 26.02.2003 kohtuotsuse nr 2-3/186/2003, millega osaliselt tühistati vastustaja 24.11.1997 korraldus nr 623 õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise kohta V.L.t puudutavas osas, jõustumise ajal oli 1,3774 ha suuruse Tõnu-Liiva maaüksuse omanikuna kinnistusraamatusse kantud V.L. tütar P.P.. O.K. hagi alusel tegi Harju Maakohus 30.09.2004 otsuse, millega kustutati kinnistusraamatust P.P.i kohta tehtud kanne ning kanti kinnistusraamatusse Tõnu-Liiva maaüksuse omanikuna Eesti Vabariik. 14.01.2005 esitas Harju Maavalitsus Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonnale avalduse, milles paluti kustutada Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna registriosa nr 9121 teise jakku tehtud omanikukanne P.P.i kohta ja kanda kinnistu ainuomanikuna sisse Eesti Vabariik. Kaebaja väited nagu ei oleks vastustaja aastaid reageerinud V.L. pöördumistele seonduvalt õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimustega, on meelevaldsed. 25. Kaebajad viivitasid V.L. pärandi vastuvõtmise avalduse esitamisega notarile. Kaebaja I.M. esitas avalduse L. L. pärandi vastuvõtmiseks peale pärandi vastuvõtmiseks määratud tähtaja möödumist ning kuna V.L. ja L. L. pärimismenetlused olid ühendatud, siis L. L. pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamise menetlus tõi kaasa ka V.L. pärimismenetluses pärimisõiguse tunnistuse väljastamise viibimise. Kaebaja K.L. andis nõusoleku kaebaja I.M. poolt L. L. pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks alles 17.02.2009. Ka peale K.L. poolt viimatinimetatud nõusoleku andmist ei tundnud ükski kaebaja intensiivselt huvi V.L. pärimisõiguse tunnistuse väljastamise vastu ning see tunnistus väljastati alles 2009 septembris. 26. Kaebajatel ei ole õiguslikult võimalik nõuda vastustajale ettekirjutuse tegemist Kaberneeme külas, endise Kodasoo mõisa Tõnu-Liiva 27 kinnistust 1,3774 ha suuruse maa osas kaebajatele nõudeõiguse taastamiseks ja tagastamismenetluse uuendamiseks. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimuse lahendamine on kohaliku omavalitsuse pädevuses, mistõttu ei ole kohtul võimalik kohustada vastustajat ettekirjutuse tegemiseks, millega taastatakse kaebajate nõudeõigus ja uuendatakse tagastamise menetlus. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT 27. Kolmas isik I.M. toetas kaebajate seisukohti. KOHTU PÕHJENDUSED 5 28. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebused on põhjendatud, tõendatud ja need tuleb rahuldada. Kaebajate kantud menetluskulud tuleb vastustajalt välja mõista. Kohtu põhjendused on järgmised. 29. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et V.L. vara pärimisõiguse tunnistus esitati Jõelähtme Vallavalitsusele maareformi seaduse (MaaRS) § 192 lg-s 3 kuni 31.08.2010 sätestatud 9-kuulist tähtaega ületades. V.L. suri xx xx xxxx. Tallinna notar Anne Saaber väljastas 09.09.2009 pärimisõiguse tunnistuse, millest nähtuvalt on V.L. pärijateks tema pojad K.L. ja A.L. ning tütred P.P. ja I.M. Pärimisõiguse tunnistus esitati Jõelähtme Vallavalitsusele 24.09.2009. 30. MaaRS § 192 lg 3 kehtis kuni 31.08.2010 ning selle kohaselt pidi nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik esitama pärimisõiguse tunnistuse õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele 9 kuu jooksul pärandi avanemisest arvates. Nimetatud tähtajaks pärimisõiguse tunnistuse esitamata jätmise korral oli omavalitsusel kohustus tagastamismenetlus lõpetada ja kompenseerimismenetlust mitte alustada. Tegemist oli materiaalõigusliku tähtajaga, mida ei saanud ennistada. Eelnimetatud sättele tuginedes lõpetas Jõelähtme Vallavalitsus 15.10.2009 korraldusega nr 506 vaidlusaluse maa tagastamise menetluse. 31. Alates 01.092010 kehtib MaaRS § 43, mille lõike 2 kohaselt kui maa tagastamise nõudeõigus on lõppenud käesoleva seaduse § 192 lõike 3 või maareformi seaduse muutmise seaduse (RT I 2005, 61, 476) § 26 kohaselt ja maa tagastamise menetlus on lõpetatud, siis taastab maa asukohajärgne linna- või vallavalitsus õigustatud subjekti taotlusel või omal algatusel nõudeõiguse ja uuendab tagastamise menetluse, kui selleks on mõjuv põhjus. Taotlus nõudeõiguse taastamiseks ja menetluse uuendamiseks tuleb esitada hiljemalt 2011. aasta 31. augustil. Kaebajad esitasid 01.09.2010 Jõelähtme Vallavalitsusele taotluse maa tagastamise menetluse uuendamiseks. Vaidlustatud Jõelähtme Vallavalitsuse 16.02.2011 korraldusega nr 101 maa tagastamise menetlust ei uuendatud, kuna vallavalitsuse hinnangul MaaRS § 43 lõikes 2 eeldatud mõjuv põhjus selleks puudus (kaebajad ei olnud vastustaja hinnangul ise mõjuvat põhjust välja toonud). 32. Kaebajad viitasid oma 01.09.2010 Jõelähtme Vallavalitsusele esitatud menetluse uuendamise taotluses sellele, et neil ei olnud objektiivsetel põhjustel võimalik esitada pärimisõiguse tunnistust 9 kuu jooksul oma isa surmast. Vastustaja saatis kaebajatele 07.09.2010 kirja nr 14-5.3/2695 ja märkis, et kaebajatel tuleb selgitada, miks esitati pärimisõiguse tunnistus hilinenult ning mis on kaebajate arvates need mõjuvad põhjused, mis õigustaksid nõudeõiguse taastamist. Kaebajad ei vastanud vastustaja 07.09.2010 kirjale nr 14-5.3/2695. Ka ei vastanud kaebajad vastustaja 01.10.2010 samasisulisele kirjale nr 14-5.3/2695-1. Kolmandale 24.01.2011 kirjale nr 145.3/2695-3 teatas kaebajate esindaja Ain Kiis 27.01.2011 e-kirjaga, et „[ü]ksikasjalikud selgitused asjaolude kohta, mis pärimistunnistuse õigeaegset esitamist takistasid, on pärijad esitanud Tallinna Halduskohtule kirjaga 12.09.2010 haldusasjas nr 3-09-2893“. Kaebaja e-kirjale oli lisatud Tallinna notar Anne Saaberi 10.09.2010 vastus (I kd lk 131
- jj)ja käesolevas haldusasjas 12.09.2010 esitatud kaebajate seisukohad, milles kaebajad olid selgitanud, et objektiivsetel põhjustel ei olnud neil 9-kuulise tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistuse esitamine võimalik. 33. Kohus nõustub kaebajatega selles, et neil ei olnud objektiivsetel põhjustel võimalik pärimisõiguse tunnistust 9-kuu jooksul V.L. surmast arvates Jõelähtme Vallavalitsusele esitada. Esiteks ei esitatud esmast pärimisavaldust V.L. vara pärimiseks ebamõistliku viivitusega: V.L. suri 21.12.2007, pärimisavalduse esitasid A.L., K.L. ja P.P. 18.02.2008, seega ca 2 kuud peale oma isa surma. Kohus nõustub pärijate seisukohaga, et pärandaja lastelt ei saa eeldada pärimisasjade korraldama asumist vahetult peale pärandaja surma. Pärimisseaduses sätestatud tähtaega pärandi vastuvõtmiseks A.L., K.L. ja P.P. oma 18.02.2008 pärimisavaldusega ega ka I.M. esitas oma 15.05.2008 pärimisavaldusega ei ületanud. 9-kuuline tähtaeg V.L. surmast möödus 21.08.2008. K.L. andis nõusoleku I.M. pärimisavalduse vastuvõtmiseks 17.02.2009, ent 6 selleks ajaks oli V.L. surmast juba 9 kuud möödunud. Kohtu hinnangul on oluline tuvastada, kas esines nõudeõiguse pärijate viivitust 21.12.2007 kuni 21.09.2008 vahelisel perioodil. Hilisemad sündmused ja toimingud ei oma pärijate viivituse tuvastamisel enam tähtsust, kuna siis oli 9kuuline tähtaeg pärandaja surmast juba niikuinii möödunud. I.M. esitas avalduse L. L. pärandi vastuvõtmiseks peale notari poolt pärandi vastuvõtmiseks määratud tähtaja möödumist ning kuna V.L. ja L. L. pärimismenetlused olid ühendatud, siis L. L. pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamise menetlus tõi kaasa ka V.L. pärimismenetluses pärimisõiguse tunnistuse väljastamise viibimise. I.M. oleks tõepoolest saanud pärimisavalduse esitada varem, samas esitas ta selle hoopis L. L. järelt pärimiseks (kelle pärandvara hulka vaidlusalune nõudeõigus ei kuulunud) ja teiseks tuleb tähele panna, et I.M. ei ole käesolevas asjas kaebaja, vaid hoopis kolmas isik. Kohus kontrollib aga esitatud kaebuste alusel, kas on rikutud kaebajate õigusi maa tagastamise menetluses. 34. Notar Anne Saaberi 10.09.2010 vastuskiri (I kd lk 131
- jj)kinnitab, et objektiivselt ei olnud pärimisasja võimalik hiljemalt 21.09.2008 lõpuni menetleda. Kirjast nähtub, et esiteks ühendati V.L. ja tema 22.10.2005 surnud abikaasa (kaebajate ema) L. L. pärimismenetlused, teiseks peatas pärimisasju algselt menetlenud notar Aigi Kivioja oma ametitegevuse 31.10.2008 seoses lapse sünniga ja notar Anne Saaber võttis tema menetluses olevad pärimisasjad üle. Kohus leiab, et tulenevalt mitmetest komplikatsioonidest V.L. pärimisasja menetlemisel (kaks ühendatud pärimisasja, neli pärijat, kellest üks elab välismaal, notari vahetus) kujunes nõudeõiguse pärimiseks eeldatud 9-kuuline pärimisasja menetlemise tähtaeg ebareaalselt lühikeseks ja seda ei olnud objektiivselt võimalik täita. Selle tähtaja jooksul ei olnud võimalik pärimisõiguse tunnistust välja anda ja see ei olnud käesoleva asja kaebajate K.L., A.L. ja P.P.i süü. Seega ei nõustu kohus vastustaja väitega, et kaebajad ise tekitasid olukorra, kus neil ei olnud võimalik MaaRS-ga nõutud 9-kuulise tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust esitada. Eeltoodust tulenevalt oli aga kaebajatel olemas mõjuv põhjus taotlemaks vastustajalt maa tagastamise menetluse uuendamist MaaRS § 43 lg 2 alusel. 35. Nõustuda ei saa vastustajaga selles, et kaebajad ei olnud toonud haldusmenetluses välja mõjuvaid põhjuseid tagastamismenetluse uuendamiseks. Kaebajad selgitasid, et pärimisõiguse tunnistuse väljaandmine viibis nendest mitteolenevatel põhjustel ja esitasid selle tõenduseks notar Anne Saaberi 10.09.2010 vastuskirja. 36. Vastustaja hinnangul oleks kaebajad pidanud pärimismenetlust kiirendama, ent sellisele väitele ühtki seaduslikku alust ei ole. Kaebaja oleksid seda tõepoolest teabenõude korras peale pärimisavalduse esitamist võinud teha, ent vastavat notari ametitegevuse sekkumise menetlust iseenesest üheski õigusaktis ette nähtud ei ole. Notar Anne Saaberi kirjalikust vastusest selgub, et P.P. on pärimistunnistuse saamiseks pöördunud 27.07.2009 notaribüroosse elektronkirjaga. Seega olid pärijad huvitatud pärimisasja kiiremast menetlusest, kuid neil ei olnud võimalik mõjutada selle kulgemise aega. 37. Tähtsust ei saa omada asjaolu, millal K.L. andis nõusoleku pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks käesoleva kohtuasjaga mitteseotud L. L. pärimisasjas ja pealegi oli antud nõusolek kolmandale isikule I.M.le. L. L. oli kaebajate ema ja tema pärandvara hulka ei kuulunud maa nõudeõigus. Vastustaja väited nagu ei tundnud pärijad piisavalt huvi pärimistunnistuse väljastamise või selle õigeaegse väljastamise kohta, ei ole asjakohased. 38. Samas kaebajate väited nagu oleks vastustaja aastaid viivitanud kaebajate isale õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimuse lahendamisega, on samuti asjakohatud. Vastustajal ei olnud võimalik viia õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist kaebuse esitajate isale V.L.le lõpuni enne seda, kuni ei olnud lahendatud O.K.le maa ostueesõigusega erastamise küsimus. Vastustaja oli juba üritanud 24.11.1997 korraldusega nr 623 tagastada V.L.le õigusvastaselt 7 võõrandatud maa enne O.K.le maa ostueesõigusega erastamise küsimuse lahendamist, kuid Tallinna Ringkonnakohtu 26.02.2003 kohtuotsusega haldusasjas nr 2-3/186/2003 oli vastustaja viimatinimetatud korraldus osaliselt tühistatud. O.K.le maa ostueesõigusega erastamise küsimuse lahendamine oli takistatud, kuna esmalt pidi menetluse käigus kindlaks määrama erastatava maa suuruse ja piirid. O.K. ei esitanud vastustaja 09.10.2003 saadetud piiride kulgemise ettepanekule vastuväiteid, kuid ei tellinud ka katastriüksuse moodustamist, kuigi selline kohustus tulenes talle Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise korra §-st 131. Lisaks esitas kaebajate isa V.L. Tallinna Halduskohtusse kaebuse, milles palus tühistada vastustaja 09.10.2003 kirjaga O.K.le tehtud erastatava maa piiride kulgemise ettepanek. Tallinna Ringkonnakohus tegi 23.11.2007 haldusasjas nr 3-06-2188 otsuse, millega jättis V.L. 03.11.2006 esitatud kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2007 otsus haldusasjas nr 3-06-2188 jõustus 11.02.2008, seega peale V.L. surma. Kuna maa ostueesõigusega erastamine peab olema lõpule viidud enne õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist, siis välistas kaebajate isa V.L. ja vastustaja vahel peetav vaidlus O.K.le tehtud piiride kulgemise ettepanekuga seonduvalt õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise V.L.le. 39. Eeltoodust tulenevalt on Jõelähtme Vallavalitsuse 16.02.2011 korraldus nr 101 õigusvastane ja see tuleb tühistada. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimuse lahendamine on kohaliku omavalitsuse pädevuses, mistõttu ei ole kohtul võimalik kohustada vastustajat ettekirjutuse tegemiseks, millega taastatakse kaebajate nõudeõigus ja uuendatakse tagastamise menetlus. Kohus saab aga tunnistada vastustaja poolt asja uuendamata jätmise õigusvastaseks ja teha vastustajale ettekirjutus asja uuendamise taotluse uueks läbivaatamiseks arvestades käesoleva otsuse põhjendustes toodud seisukohti. 40. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebajad on esitanud taotluse mõista vastustajalt menetluskuludena välja õigusabikulud sumas 300 eurot. Nimetatud summad on tasunud kahe maksekorraldusega kaebajate esindajale Ain Kiisile kaebaja A.L.. Õigusabikulude kohta on koostanud arvestuse Ain Kiis (II kd lk 3). Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud ja vajalike kulutustega HKMS § 109 lg 6 mõttes ja mõistab need vastustajalt kaebajate kasuks välja. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadriann Ikkonen Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 21.02.2014 KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON 1. Jätta Jõelähtme valla apellatsioonkaebus rahuldamata. 2. Rahuldada K.L., A.L. ja P.P.i vastuapellatsioonkaebused. 3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 3. mai 2013. a otsus kohtuasjas nr 3-09-2893 Jõelähtme vallalt K.L., A.L. ja P.P.i menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas ja teha selles osas uus otsus, millega mõista Jõelähtme vallalt K.L., A.L. ja P.P.i kasuks välja menetluskulud summas 1050 eurot, mis tuleb Jõelähtme vallal kanda A.L. pangakontole. 8 4. Mõista Jõelähtme vallalt välja K.L., A.L. ja P.P.i kasuks apellatsioonimenetluse menetluskulud kokku summas 305 (kolmsada viis) eurot ja 74 senti ja kohustada Jõelähtme valda tasuma see summa järgmiselt:
- a)A.L. pangakontole (pangakonto nr xxxxxxxxxxx, Swedbank) 275 eurot;
- b)K.L. pangakontole 15 eurot;
- c)P.P.i pangakontole 15 eurot. 5. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. 6. Jätta K.L., A.L. ja P.P.i esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. 9