) § 71 lg 4 alusel distsiplinaarkaristuseks haldurina tegutsemise keeld viieks aastaks. Tallinna Halduskohtu 25.04.2012.a. otsusega haldusasjas nr 3-10-1005 käskkiri tühistati. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28.03.2013.a. otsusega halduskohtu otsuse muutmata ning Riigikohus keeldus 11.06.2013.a. määrusega Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. 19.03.2013.a. esitas K.P. Justiitsministeeriumile taotluse hüvitada talle käskkirjaga määratud haldurina tegutsemise keelu tõttu saamata jäänud tulu 585 888 eurot ja mittevaraline kahju 10 000, kuid ministeerium jättis 15.05.2013.a. taotluse rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palus kohtule esitatud kaebuses Justiitsministeeriumilt välja mõista ajavahemiku 20.03.2010.a. - 11.06.2013.a. eest 627 840 eurot varalise ja 10 000 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks, 75 155,56 eurot viivist kahju hüvitamisega viivitamise eest ning kohustada vastustajat maksma viivist võlaõigusseaduse(VÕS) § 113 toodud määras alates 15.06.2013.a. kuni kohustuse täitmiseni. Kohtuistungil suurendas kaebaja mittevaralise kahju nõuet 627 840 euroni. 9.03.2010.a. käskkirjaga määratud karistus rikkus kaebaja õigust tegutsemisala vabadusele ja omandi puutumatusele, kuna tal polnud võimalik tegutseda pankrotihaldurina ja saada selle eest kohast tasu. Otsese varalise kahju tekitas kaebajale tegutsemiskeeld. Pankrotihalduri tasu määr on tulenevalt
-st otseselt sõltuv pankrotivarast, mistõttu on võimalikku kahju keeruline arvutada. Samas on seadusandja näinud ajutise pankrotihalduri puhul ette ka tunnitasu maksimummäära, mis
Tööaja arvestuse aluseks saab võtta tavalise 8-tunnise tööpäeva. Töötunde oli ajavahemikus 20.03.2010.a. - 11.06.2013.a. kokku 6540, saamata jäänud sissetuleku suuruseks oleks olnud seega 96 x 6540 = 627 840 eurot. Kuna tegutsemise taastamine haldurina võtab aega, siis soovib kaebaja kahju hüvitamist edaspidi ajani, mil tema sissetuleku suurus tunnis ületab 96 eurot. Alates 8.12.2010.a. töötab kaebaja Tallinna Linnavaraametis, kus tema ametikohajärgne põhipalk on 1202 eurot, millele lisanduvad lisatasud ja aeg-ajalt ka tulemustasud. Netopalgana teenib kaebaja kuus umbes 1200 eurot, millest aga umbes 600 eurot läheb kohtuhagi tagamise korras deposiiti. Palka arvestades tuleks varalise kahju hüvitisest maha arvata 20 661,37 eurot. Mittevaraline kahju 627 840 eurot koosneb tervenisti kahjust, mis põhjustati kaebaja hea nime rikkumisega, mis väljendus selles, et kaebajale määrati karistus, mis keelas tal pankrotihaldurina tegutsemise. Lisaks tegi justiitsminister selle tegutsemiskeelu määramise teatavaks kõikidele maakohtutele, kuigi tal polnud kohustust kohtuid teavitada, sest pankrotihaldurite nimekirjast, mida peab Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, on näha, kellel on ja kellel pole haldurina tegutsemise õigust. Ainuüksi asjaolu, et selline käskkiri välja anti, põhjustas kaebaja vastu usalduse kadumise, mida tagasi võita on raske. Viivise arvutamisel on kaebaja lähtunud VÕS §-s 113 toodud määrast. Viivise arvestamisel on kaebaja lähtunud eeldusest, et 30.03.2010.a. oleks ta pidanud teenima kuupalgana 6144 eurot. Intress on arvutatud kuni 14.06.2013.a., viivitatud päevi on kokku 1171 ja viivise intress päevas 0,022%. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Tulenevalt riigivastutuse seaduse(RVS) §-st 7 lg 1 peavad riigivastutuse kohaldamiseks olema täidetud kõik järgmised kohustuslikud vastutuse eeldused: avaliku võimu kandja õigusvastane tegu, otsene varaline kahju või varaline kahju saamata jäänud tulu näol või mittevaraline kahju RVS §-s 9 lg 1 sätestatud juhtudel, põhjuslik seos riigi õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning on tuvastatud, et kahju ei olnud võimalik vältida või kõrvaldada esmaste õiguskaitsevahendite rakendamisega. Kui puudub üksainus kohustuslikest vastutuse eeldustest, pole alust riigivastutust kohaldada ja kahjuhüvitist riigilt välja mõista. Kaebusest ei nähtu asjaolusid, mis annaksid alust RVS-s sätestatud kahju hüvitamise erijuhtude regulatsiooni kohaldamiseks. Kaebaja on jätnud varalise kahju tekkimise saamata jäänud tulu näol täielikult põhistamata ja tõendamata, mistõttu puudub alus kahju hüvitamiseks. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu poleks esinenud. Riigikohus on 20.05.2009.a. lahendis nr 3-2-1-50-09 leidnud, et saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab isik tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada ning saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb isiku võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused niisuguse sissetuleku saamiseks. Pole selge, kas kaebajal, kui tal oleks olnud haldurina tegutsemise õigus, oleks olnud ajavahemikul 19.03.2010.a. - 11.06.2013.a. kavatsus ja reaalne võimalus haldurina tegutsedes tulu saada. Pankrotihaldurile
§-s 57 antud haldurina tegutsemise õigus ei garanteeri, et isikul on ka tegelikult võimalik haldurina tegutseda ja tulu saada.
§-dest 31 lg 6; 61 tulenevalt saab isik pankrotimenetluses pankrotihalduri ülesandeid täita üldjuhul vaid siis, kui ta on pankrotiavaldust menetlenud kohtu poolt konkreetses pankrotiasjas pankrotihalduriks nimetatud ning võlausaldajate üldkoosoleku poolt kinnitatud. Halduril peab olema kohtu ja võlausaldajate usaldus ning kohus ei või nimetada ajutiseks pankrotihalduriks või pankrotihalduriks isikut, kelle vastu kohtul usaldus puudub(
Äriregistri andmetel on kaebaja tegutsenud pankrotihaldurina kokku neljas pankrotimenetluses - OÜ Club Valantino, OÜ Bumiller, OÜ Elistvere Puhkeküla ja AS Rinder pankrotimenetluses - ning kohtumäärustest nähtuvalt on kõigis neljas pankrotimenetluses vabastatud halduri 2 kohustustest oma ülesannete täitmata jätmise tõttu. OÜ Club Valantino pankrotimenetluses vabastati kaebaja Harju Maakohtu 20.03.2006.a. määrusega tsiviilasjas nr 2-01-211
lg 2 alusel seoses talle seaduse alusel pandud halduri kohustuste täitmata jätmisega ning maakohtu 24.09.2007.a. määrusega lõpetati pankrotimenetlus raugemisega, kuna võlgnikul ei jätkunud vara pankrotimenetluse kulude katteks ning puudusid vara tagasivõitmise ja -nõudmise võimalused. Kuna võlgnikul ei jätkunud vara pankrotimenetluse kulude katteks, on alust arvata, et kaebaja selles pankrotimenetluses ajutise halduri või halduri tasu ei saanud. OÜ Elistvere Puhkeküla pankrotimenetluses vabastati kaebaja Tartu Maakohtu 24.10.2007.a. määrusega tsiviilasjas nr 2-075228
lg 2 ja lg 1 alusel seoses halduri kohustuste täitmata jätmisega ja halduri taotlusel. Kuivõrd kaebaja jättis 24.10.2007.a. määruses nõutud tegevusaruande kohtule esitamata, määras maakohus 29.01. 2008.a. määrusega kaebajale halduri kohustuste rikkumise eest 12 000 krooni (766,94 eurot) trahvi. 17.11.2009 määrusega lõpetas kohus tsiviilasjas nr 2-07-5228 OÜ Elistvere Puhkeküla pankrotimenetluse. Pankrotivarast oli kaebajale makstud ajutise halduri tasu 16 500 krooni (1054,54 eurot). Et kaebaja jättis halduri kohustused täitmata, siis halduri tasu talle ei määratud. AS Rinder pankrotimenetluses vabastati kaebaja Harju Maakohtu 16.12.2008.a. määrusega tsiviilasjas nr 2-08-16027
Äriühingu uue halduri Rein Vaiksaare 12.05.2009.a. tegevusaruandest nähtuvalt ajutise halduri tasu välja pole makstud. Maakohtu 9.06.2009.a. määrusega lõpetati AS Rinder pankrotimenetlus raugemisega ning pankrotivara arvelt määrati halduri tasu vaid uuele haldurile. OÜ Bumiller pankrotimenetluses vabastati kaebaja Pärnu Maakohtu 10.07.2008.a. määrusega tsiviilasjas nr 2-05-24904
Eelnevalt oli kaebajat 24.03.2008.a. kohtumäärusega trahvitud halduri kohustuste rikkumise eest summas 15 000 krooni (958,68eurot). OÜ Bumiller pankrotimenetlus lõpetati 26.03.2012.a. määrusega peale pankroti väljakuulutamist raugemisega. Määruse järgi oli pankrotivarast välja makstud ajutise halduri tasu 16 981 krooni (1085,28 eurot) ja halduri tasu määrati vaid uuele haldurile Andrus Õnnikule. Kohus ei pidanud põhjendatuks kaebajale halduri tasu määrata, sest ta oli pankrotihalduri kohustustest vabastatud kohustuste mittetäitmise tõttu. Harju Maakohtu 6.06.2008.a. määrusest tsiviilasjas nr 2-08-9440 nähtuvalt on kaebaja tegutsenud ajutise haldurina ka OÜ Vesterful pankrotiavalduse menetluses, mis lõppes raugemisega ilma pankrotti välja kuulutamata ning mille raames määrati kaebajale 1708,60 krooni (109,2 eurot) ajutise halduri tasu riigi vahenditest ajutise pankrotihalduri kohustuste täitmise eest . Seega on kaebaja saanud oma kutsetegevuses ajavahemikul 3.04.2001.a. - 16.12.2008.a. ajutise haldurina tegutsedes ajutise halduri tasu kokku 16 500 + 16 981 + 1708,6 = 35 189,6 krooni (2249,03 eurot), halduri tasu pole aga üldse saanud. Trahve on kaebajale halduri kohustuste rikkumise eest määratud kokku 27 000 krooni (1725,62 eurot). Tähelepanu väärib ka fakt, et 19.
-s sätestatud pankrotihalduri tasu arvestuse põhimõtetega kooskõlas siduda haldurina tegutsemise tulemusena saadava tulu arvestus ajutise halduri tunnitasu 3 määraga, nagu on tehtud kaebuses. Võttes arvesse, et kaebaja on pankrotihalduri kutsetegevuses saanud ca 7,5 aasta jooksul vaid ajutise halduri tasu, võiks taoline arvestusmetoodika hüpoteetiliselt isegi kõne alla tulla, kuid ainult tõendatud ulatuses ja kohases määras. Kindlasti pole põhjendatud võtta tasu arvestuse aluseks ajutise halduri tunnitasu ülemmäär. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu poleks esinenud. Kaebaja soovib vastustaja arvel alusetult rikastuda. Mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib füüsiline isik RVS § 9 lg 1 kohaselt nõuda süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja leiab, et mittevaraline kahju seisneb tema maine kahjustamises, kuid pole usutavalt põhjendanud, milles sai maine kahjustamine seisneda olukorras, kus distsiplinaarmenetluses tuvastati rikkumised, mida oli juba kohus Bumilleri pankrotimenetluses tuvastanud ning mille pärast ta vabastati pankrotimenetlusest. Ilma tühistatud käskkirjata oleks olukord olnud täpselt sama. Kohtu usaldus kaebaja vastu oli kadunud mitte riikliku järelevalve käigus tegutsemiskeelu rakendamise tõttu, vaid sellepärast, et juba varasemates pankrotimenetlustes kaebaja ei täitnud pankrotihalduri kohustusi. Väär on kaebaja väide, et justiitsminister poleks tohtinud käskkirja kohtutele laiali saata,
Seega pole riigivastutuse eeldused täidetud ning kaebus tuleb jätta nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise osas rahuldamata. Täiesti alusetu on viivise nõue, sest kaebajale pole kunagi määratud halduri tasu, millelt ta on viivist arvestanud. Seega ei saa rääkida rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest ja kohustuse sissenõutavaks muutumisest VÕS § 113 lg 1 tähenduses. Isegi kui kohtumenetluses peaks leidma tuvastamist, et kaebajale on mingis ulatuses kahju tekkinud, ei kuulu see hüvitamisele, sest kahju oleks olnud võimalik vältida kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. Olukorras, kus kaebaja pidas võimalikuks, et talle tekib vaidlustatud käskkirja tõttu kahju, tulnuks tal selle ärahoidmiseks taotleda haldusasjas nr 3-10-1005 käskkirja kehtivuse peatamist. Tagajärgede kõrvaldamine kahju hüvitamise kaudu pole mõistlik lahendus, kui kahju oleks olnud võimalik vältida. Kaebajale määratud haldurina tegutsemise keeld pole ilmselgelt selline õiguslik tagajärg, mida oleks võimalik tagasi täita. Seega oleks esialgse õiguskaitse kohaldamine haldusasjas nr 3-10-1005 olnud põhjendatud, kui kaebaja oleks oma taotluses põhistanud, et kahjuliku tagajärje oht, s.o. kahju tekkimine on võimalik ja tõenäoline ning kui kohus oleks leidnud, et kaebus pole perspektiivitu. Kuna kaebaja esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlust haldusasjas nr 3-10-1005 ei esitanud, jättis ta kahju ärahoidmiseks kohase õiguskaitsevahendi kasutamata, mistõttu pole kahju hüvitamise eeldused täidetud ning väidetav kahju hüvitamisele ei kuulu. KOHTU PÕHJENDUSED Põhiseaduse(PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda talle ükskõik kelle, sh ka avaliku võimu kandja poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Osutatud sätte kaitseala hõlmab nii otsese varalise kahju kui ka saamata jäänud tulu hüvitamist. Avaliku võimu volituste ja muude avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise aluse sätestab RVS § 7 lg 1, mille kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju polnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Varaline kahju hüvitatakse rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi poleks rikutud(RVS § 8 lg 1). Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-85-11 sedastanud, et avalik-õiguslikus suhtes kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju poleks tekitatud (vrd RVS § 8 lg 1, VÕS § 127 lg 1). Sellest järeldub, et hüvitatavast kahjust tuleb reeglina maha arvata igasugune kasu, mida isik sai tulenevalt kahju tekitamisest(VÕS § 127 lg 5). Kahju hüvitamine ei tohi viia isiku põhjendamatu rikastumiseni. PS § 25 ei nõua kahju hüvitamist 4 suuremas ulatuses kui isikul tegelikult tekkinud kahju. Kasu mahaarvamine ei riiva hüvitamispõhiõigust ega muid õigusi. Asja kohtulikul arutamisel pole tõendamist leidnud, et kaebaja oleks üldse mingit varalist kahju saanud 19.03.2010.a. justiitsministri käskkirjaga nr 28-d tema suhtes viieks aastaks kehtestatud pankrotihaldurina tegutsemise keelu tõttu, mis kehtis kuni selle keelu tühistanud kohtuotsuse jõustumiseni 11.06.2013.a. Riigikohtu määrusega. Kaebaja on enda saamata jäänud tulu arvutamisel lähtunud avaliku teenistuse seaduse ja töölepinguseaduse alusel töötavate isikute tavapärasest tööajast 8 tundi päevas, 5 päeva nädalas, mis jätkub katkematult aastate kaupa kuni teenistus- või töösuhte lõppemiseni. Niisuguse isiku ameti- või töökohalt õigusvastase kõrvaldamise korral saab tema saamatajäänud töötasu tõepoolest kaebaja näidatud viisil arvutada. Kaebaja tegutsemist haldurina reguleerib aga
, mille kohaselt nimetab ajutise pankrotihalduri(§ 22 lg 1) ja pankrotihalduri(§ 31 lg 6) konkreetset pankrotiavaldust/pankrotiasja menetlev kohus oma määrusega, kusjuures pankrotihalduri kinnitamise otsustab võlausaldajate üldkoosolek(§ 61 lg 1). Ajutise pankrotihalduri/pankrotihalduri kutsetegevus konkreetses pankrotimenetluses kestab kuni tema vabastamiseni kohtu määrusega, kui haldur on jätnud oma ülesanded täitmata või ei täida neid nõuetekohaselt(§ 68 lg 2), või kuni pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamiseni kohtu poolt(§ 65 lg 1). Seega ei anna pankrotihaldurina tegutsemise õigus(§ 57) iseenesest isikule mingit garantiid, et ta sel kutsealal ka tõepoolest tegutseda saab, sest kohus määrab halduri oma parema äranägemise järgi ning isikul puudub õigus nõuda kohtult enda halduriks määramist konkreetses pankrotiasjas. Vastustaja väiteil on kaebaja saanud oma kutsetegevuses ajavahemikul 3.04.2001.a. 16.12.2008.a. ajutise haldurina tegutsedes ajutise halduri tasu kokku 16 500 + 16 981 + 1708,6 = 35 189,6 krooni (2249,03 eurot), halduri tasu pole aga üldse saanud. Trahve on kaebajale halduri kohustuste rikkumise eest määratud kokku 27 000 krooni (1725,62 eurot). Üldse on kaebaja olnud selle aja jooksul tegev viies pankrotimenetluses. Kaebaja pole neid vastustaja väiteid vaidlustanud. Arvestades saadud tasust maha kaebajale halduri kohustuste täitmata jätmise eest määratud trahvid, on kaebaja kogutulu 7,5 aasta eest 2249,03 - 1725,62 = 523,41 eurot, mis teeb kuusissetulekuks 5,82 eurot, millest läheb veel maha tulumaks. Arvestades fakti, et alates 8.12.2010.a. on kaebaja Tallinna Linnavaraametis töötades saanud netotulu 1200 eurot kuus, on tema nõue perioodil 8.
Arvestades kaebaja varasemat tegevust sellel kutsealal, kus teda viiest pankrotiasjast neljas vabastati halduri kohustustest oma ülesannete täitmata jätmise tõttu ja kahel juhul selle eest ka trahviti, on vähe tõenäoline, et kaebajat oleks üldse veel ajutiseks pankrotihalduriks või pankrotihalduriks nimetatud. 5 Põhjendatud pole ka kaebaja poolt saamata jäänud tulu arvestamine
§-s 23 lg 3 kehtestatud ajutise halduri tunnitasu ülemmäära 96 eurot aluseks võttes. Kaebaja senine tegutsemine sellel kutsealal ei anna põhjust eeldada tema puhul nii kõrge tasumäära rakendamist. Pankrotihaldurile määrab kohus reeglina tasu aga üldse
§-s 651 lg 1 nimetatud alammääras, suurema tasu võib kohus määrata üksnes põhjendatud juhul; kui tasu suurus ei vasta halduri tehtud töö mahule ja vastutusele, võib kohus määrata ka alammäärast väiksema tasu(
Rahuldamata jääb ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue. RVS § 9 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral(lg 1). Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust(lg 2). Kaebaja väitel rikkus justiitsministri käskkirjaga tema suhtes kohaldatud haldurina tegutsemise keeld ja käskkirja edastamine kõikidele maakohtutele kaebaja head nime, mille hüvitamiseks nõuab kaebaja 627 840 eurot. On selge, et isiku kohta ebaõigete andmete avaldamine ning temast negatiivse kuvandi loomine rikub subjektiivseid isikuõigusi. PS §-dest 17 ja 18 tulenevalt on isiklikeks õigusteks eelkõige au ja hea nimi ning väärikus, mis kuuluvad igale inimesele sõltumata tema eluviisist ja isikuomadustest. Viidatud PS-i sätted hõlmavad endas õiguse inimväärikusele. Otsuses nr 3-2-1-123-97 selgitas Riigikohus, et mõiste "au ja hea nimi" väljendab ühiskonna positiivset hinnangut inimesele kui isiksusele ning inimese enda suhtumist iseendasse(enesehinnang). Üldjuhul hindab ühiskond isiksust tema tegude alusel. Inimese enesehinnang põhineb tema kujutlusel iseenda väärtusest ja väärikusest. PS § 26 sätestab igaühe õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele. Igasugune sekkumine isiku ellu ilma õigusliku aluseta on käsitatav eraelu puutumatuse rikkumisena. Au ja hea nime puutumatus tagab igaühe õiguse mitte saada kahjustatud valede, võltsitud või negatiivsete väärtushinnangutega mõjutatud väljendustest. Kõnealuses käskkirjas pole avaldatud kaebaja kohta ebaõigeid andmeid. Haldusaktis käsitletakse kaebaja poolt halduri ülesannete täitmata jätmist OÜ Bumiller pankrotimenetluses ning kõik need rikkumised on leidnud käsitlemist ka Pärnu Maakohtu 24.03.2008.a., 10.07.2008.a. ja 26.03. 2012.a. määrustes OÜ Bumiller pankrotimenetluses tsiviilasjas nr 2-05-24904. Ka käskkirja vaidlustamisel halduskohtus ei soovinud kaebaja vastu vaielda sellele, et on käskkirjas etteheidetud rikkumised toime pannud, samuti süü olemasolule või selle vormidele (Tallinna Halduskohtu 25.04.2012.a. otsus nr 3-10-1005 p 5). Kohus tühistaski käskkirja üksnes menetluslike vigade tõttu. Käskkirja edastamiseks kohtutele kohustas justiitsministrit aga
lg 4, mis sätestab, et järelevalve teostamisel ilmnenud halduri kohustuste rikkumisest teatab Justiitsministeerium kohtule ja pankrotitoimkonnale. Eeltoodust lähtudes pole justiitsminister 19.03.2010.a. käskkirja nr 28-d välja andes ja seda kohtutele edastades kahjustanud kaebaja head nime, kaebaja on seda ise kahjustanud oma varasemates pankrotimenetlustes halduri ülesandeid täitmata jättes või mittenõuetekohaselt täites. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja esitatud kahjunõuded ei kuulu rahuldamisele ka seetõttu, et kaebajal oleks olnud võimalik kahju vältida, kui ta oleks haldusasjas nr 3-10-1005 justiitsministri käskkirja tühistamist taotledes palunud kohtul esialgse õiguskaitse korras peatada käskkirja kehtivus. Kaebaja esialgse õiguskaitse rakendamise taotlust ei esitanud, jättes sellega kahju ärahoidmiseks kohase õiguskaitsevahendi kasutamata, mistõttu pole kahju hüvitamise eeldused täidetud ning väidetav kahju hüvitamisele ei kuulu. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et ebareaalselt suuri kahjunõudeid esitades soovib kaebaja vastustaja arvel alusetult rikastuda. Kuna varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuded jäävad rahuldamata, puudub alus ka viivise nõude rahuldamiseks. Kohus ei pea vajalikuks anda hinnangut, kas kahjunõude/nõuete rahuldamise korral tuleks rahuldada ka viivise nõue. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku §-le 108 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskulud - 750 eurot riigilõivu - jäävad tema enda kanda. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. 6 Kohtunik: D.Maastik /allkirjastatud digitaalselt/ TALLINNA RINGKONNAKOHTU 24.03.2014 KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Halduskohtu 15.10.2013 otsus haldusasjas nr 3-13-1317 osas, milles jäeti rahuldamata K.P. mittevaralise kahju nõue, ning teha selles osas uus otsus. 2. Teha kindlaks Justiitsministeeriumi toimingu õigusvastasus 19.03.2010 käskkirja nr 28-d edastamisel maakohtute esimeestele. 3. Ülejäänud osas jätta K.P. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.10.2013 otsus muutmata. 4. Välja mõista Justiitsministeeriumilt 750 (seitsesada viiskümmend) eurot K.P. kasuks. 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.