KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 13. aprill 2012. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-866 Haldusasi SV Capital OÜ kaebu

§ 113lg 5).

Kaebaja pangakontole raha ülekandmisega käsundi täitmiseks tekkis kaebajal selle raha kasutamise õigus (

§ 626

lg 2), mistõttu vastustaja viited kaebajapoolsele raha väljaandmiskohustusele on asjassepuutumatud. Seega oli kaebajal PS § 31, § 32,

§ 626

lg 2 kaitstud õigus tema pangakontodel oleva raha kasutamiseks, mida vastustaja tegevuse tulemusena oli kaebajalt ära võetud. Põhiseadusliku õiguse piiramisel ei pea isik tõendama, kas ta üldse oleks sellist õigust kasutanud (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-85-09, p 134), sest sellise asjaolu tõendamine on üldreeglina ka raskesti teostatav. Sellepärast sõltumata kaebaja ning OOO FinansGrupp ja OOO InterSbõtServis lepingulistest suhetest, oli kaebajal õigus tema kontol oleva raha kasutamiseks. Erialases kirjanduses leitakse, et viivise eesmärk on hüvitada eelduslik kahju, mis tekib võlausaldajal rahalise kohustuse täitmisega viivitamise tagajärjel. Viivisenõude esitamine lihtsustab raha maksmisega viivitamisest tekkinud kahju hüvitamist, sest seadusega antakse võimalus nõuda viivitamise eest minimaalset hüvitist kindlaksmääratud summas (Merle Muda, Võlaõigusseaduse kohaldamisega seotud probleeme töösuhetes. JURIDICA V/2007, lk 287-296, lk 294). Toodud põhjustel viivisenõudega võrdse kahjuhüvitise esitamisel piisab raha kasutamisvõimaluse piiramise (st antud juhul aresti) tõendamisest. Põhjendamaks, et kaebaja poolt nõutud hüvitis on õiglane, tugineb kaebaja ka järgmistele: Kahjuhüvitise nõude esitamine oli vastustajale ette nähtav (

1. aprilli
2. a kaebuse lisa 8); Eeldatava kahjuhüvitise suurus oli vastustajale samuti ettenähtav: riik pidi arvestama vähemalt avalik-õiguslikes suhetes kehtiva intressimääraga 6%. Riigi poolt sel ajal krediidiasutustelt reaalselt saadud hoiuste intressimäärad olid 7,29% - 7,71%. Samal ajal siseriiklikes eraõiguslikes suhetes arvestatava viivitusintressi määr oli 10,5%-11%. Euroopa Inimõiguste Kohus peab kohaseks viivisemääraks Euroopa Keskpanga laenamise püsivõimaluse intressimäär, millele lisandub 3 protsenti (vt nt EIK otsust asjas nr 30352/03). Euroopa Keskpanga laenamise püsivõimaluse intressimäär raha aresti ajal oli 4,5%-5% (lisad 1, 2) ja seega oleks viivisemääraks 7,5%-8% (kaebaja
3. novembri 6
4. a menetlusdokumendi lisa 1); Vastustaja ei astunud mingeid samme kaebaja kahju vähendamiseks, sh ei sõlminud pankadega vastutava hoiu lepinguid (Nordea Panga
5. novembri
6. a ja Danske Bank’i
7. novembri
8. vastused kohtu nõuetele), et kaebaja teeniks kõrgemat intressi; Kriminaalmenetlust tagavat vahendit rakendati perspektiivitus kriminaalasjas ehk raha aresti alt mittevabastamisel oli vastustaja hooletu ja kaebajal tekkiva kahju suhtes ükskõikne (kaebaja
9. novembri
10. a menetlusdokumendi lisad 2-3). Kehtiva RahaPTS eelnõu [137 SE III] seletuskirja lk 10 on öeldud, et Kooskõlas lõikega 2 võib rahapesu eelkuritegu olla toime pandud ka väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi. See nõue tagab, et kriminaaltulu liikumisel ühest riigist teise, ei vabane isik karistusähvardusest. Selle selge väljaütlemine on vajalik õigusriiklikust aspektist – isikul peab olema võimalus üheselt ja selgelt teada, milliste tegude suhtes kehtib karistusähvardus. Kehtiv õigus antud küsimust selgesõnaliselt ei reguleeri ja sellele puudujäägile on väliseksperdid korduvalt tähelepanu juhtinud. Seega hiljemalt uue RahaPTS jõustumisega
11. jaanuaril
12. a pidi vastustaja sedastama, et ka raha pärinemisel välismaal
13. a toimepandud kuriteost, mida ei suudetud tõendada, on raha konfiskeerimise väljavaated kesised. Tõenäoliselt nähtub see ka kriminaalasja nr 07221000023 lõpetamise määrusest, mida vastustaja varjab. Kaebaja nõuab hüvitiselt viivitusintressi alates kahju hüvitamise taotlusest esitamisest
14. veebruaril
15. a kuni kahju reaalse hüvitamiseni. Kaebaja nõue põhineb õiguspäraselt tekitatud kahju eest PS § 32 ja 12, viivitusintressi nõue põhineb PS § 3, mille järgi rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Kahju hüvitamise eesmärgiks on isikule tekitatud kahju heastamine. Varalise kahju hüvitamine on suunatud kannatanu varaliste õiguste kahjustamisega tekitatud ebaõigluse heastamisele. Kahju hüvitamine täidab oma eesmärki siis, kui see järgneb mõistliku aja jooksul pärast kahju tekitamist ja nõudeõiguse tekkimisest (raha aresti alt vabastamist). Sellele vaatamata ei astunud vastustaja mingeid samme kahju vabatahtlikuks hüvitamiseks ka pärast kahju hüvitamise taotluse ning kohtusse kaebuse esitamist. Kahjuhüvitise väljamaksmise viivitamisega suurendas vastustaja tema poolt kaebajale tekitatud kahju. Kahjuhüvitisega väljamaksmise viivitamisel selle viivitusintressi maksmise kohustus on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõte. See avaldub näiteks Tuumakahjustuste eest tsiviilvastutuse Viini konventsiooni (RT II 1994, 8, 25) art XV, Rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamise konventsiooni (RT II 2003, 7, 24) art 22

§ 113

lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni;

§ 82

lg 7 kohaselt 8 muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepinguliste suhete puhul võib kohustuse täitmist nõuda lepingus märgitud täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel, siis kahju tekitamise korral muutub kahju hüvitamise kohustus sissenõutavaks e kahju saajal on õigus nõuda kahju hüvitamist kas vastava kokkuleppe saavutamisel või vaidluse lahendamisel kohtus kohtuotsuse jõustumisel. Antud juhul on SV Capital OÜ-le väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise vaidlus halduskohtu menetluses ning võimalikust viivitusintressist saaks rääkida alates nõuet rahuldava kohtuotsuse jõustumisest. Kaebuse esitaja 08.11.2011 täiendavad seisukohad Kaebuse õiguslik alus on ära toodud kaebuse p 2.3-2.

1. Täiendavalt viitab kaebaja Konfiskeeritud vara võõrandamise, üleandmise ja hävitamise, vara võõrandamisest saadud raha eelarvest seaduslikule valdajale tagastamise, asitõendite arvelevõtmise ja hävitamise, arestitud vara hoidmise, hindamise ja võõrandamise ning kiiresti riknevate asitõendite hindamise, võõrandamise ja hävitamise korrale (RT I 2004, 61, 432 jt; edaspidi Kord). Korra § 111 sätestab, et arestitud vara tuleb hoida viisil, mis tagab vara säilimise, või võõrandada vara väärtuse säilimise tagamiseks KrMS sätestatud alustel. Arestitud vara võõrandamisest saadud rahasummat hoitakse Rahandusministeeriumi vastaval arvelduskontol. Korra § 113 lg 2 sätestab, kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse või kui arestitud vara osaliselt või täielikult ei konfiskeerita, siis tagastatakse arestitud vara omanikule vara võõrandamisest saadud raha koos intressidega viie pangapäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Puudub alus arestitud vallasvara ja arestitud raha omanike erinevaks õiguslikuks kohtlemiseks. Kord ega KrMS ei sätesta intressimäära, mistõttu tuleb lähtuda kas RVastS § 23 p 1 sätestatud intressimäärast 6% aastas, mida tegi kaebaja oma kaebuses, või Riigi poolt sel ajal reaalselt saadud kroonihoiuste intressimäärast 7,29% - 7,71%. Arestitud vara omaniku õigus tõhusatele õiguskaitsevahenditele on tunnustatud ka nt Nõukogu raamotsuse 2003/577/JSK
2. juulist 2003.a. vara või tõendite arestimise otsuste täitmise kohta Euroopa Liidus (ELT L 196, 02/08/2003 lk 0045 - 0055) art 11-
3. Kaebajat ei ole võetud kriminaalvastutusele. Kaebajale ei ole esitatud ei minevikus ega olevikus ka kahtlustust ei Eesti ega mistahes välisriigi (sh VF) õiguskaitseorganite poolt. Kaebajale teadaolevalt seoses tema pangakontodel arestitud rahaga ei ole esitatud kahtlustust ka menetlusvälistele isikutele. Seetõttu võimalikud kriminaalasjad Eestis ja välismaal, millega kaebaja ei ole kuidagi seotud, ei puutu käesolevasse halduskohtuasjasse. Kuivõrd kohus ei tegele seadusloome ega õigusliku teadustööga, vaid üksnes kehtiva õiguse rakendamisega, siis on asjassepuutumatud vastustaja õigusteaduslikud argumendid kahju hüvitamise soovitava reeglistiku kohta. Kaebaja märgib siiski, et vastustaja ajab segi kriminaalasja algatamise kohustuslikkust ja menetlustoimingute tegemise õigust. Kriminaalmenetluse ajendi ja aluse esinemisel on kriminaalmenetluse alustamine kohustuslik (KrMS § 193), kuid konkreetsete menetlustoimingute läbiviimine või läbiviimata jätmine on prokuratuuri suvaõigus (KrMS § 30 lg 1). Ükski seadussäte ei kohusta prokuratuuri nt kedagi kinni pidada, üle kuulata või vahistada. Kriminaalasja kohtueelse menetluse läbiviimisel lähtub prokuratuur menetlustaktikast. Kui prokuratuur kaalub menetlustoimingu tegemist, siis peab ta arvestama KrMS nõuetega, samuti menetlustoimingu negatiivsete tagajärgedega menetlusosalistele ja muudele isikutele. Nii sätestab KrMS § 64 lg 1, § 127 lg 1, et tõendeid kogutakse viisil, mis ei riiva kogumises osaleja au ja väärikust, ei ohusta tema elu või tervist ega tekita põhjendamatult varalist kahju. Tõkendit valides arvestatakse kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid. Ka avaliku teenistuse eetikakoodeksi p 6 rõhutab, et avaliku võimu teostamisega käib alati kaasas vastutus. Arvestades üksikule kaasnevate negatiivsete tagajärgede intensiivsust, peab riik korvama kahju, 9 mis kaasneksid süütu isiku allutamisega kriminaalmenetlusele. Vastasel juhul muutuksid kaebuse täienduse p 4.
4. viidatud sätted deklaratiivseteks. Puutuvalt vastustaja osundusele, et käesoleva asja kaotamisel tekkiks tal kalduvus rakendada meetmeid, et isiku süüditunnistamist iga hinna eest tagada, juhib kaebaja vastustaja tähelepanu KarS §§ 310, 312, 313, 314, 315, 316, 316 1, 317, 322, 323, millega on ette nähtud karistusõiguslik vastutus säärase kriminaalmenetluse läbiviimise eest. Ka Vabariigi Valitsuse peaminister on hiljutises sõnavõtus märkinud: „See riik, kus kõik süüdistused kohtus kinnitust leiavad, see riik kindlasti õigusriik ei ole. Kindlasti ei maksaks ka Eestis hakata siis looma sellist õhkkonda, et prokurör, kes on esitanud süüdistuse, mida kohus ei kinnita, on saamatu, äpardunud oma töös. See oleks hukatuslik õigusriigile. Seda ei maksaks teha. Ja paraku nii on, et kõik süüdistused kohtu poolt kinnitust ei saa ja see on õigusriigile omane.“ Sellepärast on õigusriigile kohane, et kriminaalmenetluse läbiviimisel arvestab avalik võim menetlustoimingutele allutatud isikute varaliste ja mittevaraliste huvidega ning hüvitab seeläbi tekitatud kahju. Vara arestimine konfiskeerimise tagamiseks kriminaalmenetluse tagamise vahendina on sama, mis hagi tagamine tsiviilkohtumenetluses. Hagi tagamise kohtumääruse seaduslikkus ei tee kohut vastutavaks sellega kaasnevate varaliste tagajärgede eest (seda ka siis, kui hagi tagamine toimus kohtu enda algatusel ilma poole taotluseta) ega vabasta menetlusosalist, kelle huvides oli määrus tehtud, kahju hüvitamise kohustusest. Viitega TsMS § 391 lg-s 1 sätestatule märgib kaebaja, et ka halduskohtumenetluses ei vastuta halduskohus esialgse õiguskaitse tagajärgede eest. Selline regulatsioon kutsub menetlusosalisi kasutama oma menetlusõigusi heauskselt ja läbimõeldult ning on ka obligatoorselt vajalik kohtu sõltumatuse põhimõtte tagamiseks. Kaebaja ei tea nimetada ühtki kehtivat õigusakti ega õiguspoliitilist kaalutlust, miks kriminaalmenetluslik tagamise vahendid peaksid olema reguleeritud vastupidiselt hagi tagamisele ja kaebuse esialgsele õiguskaitsele. Seoses vastustaja vastuväidetega kahju tekkimise osas selgitab kaebaja, et ta osutas makseteenuseid vastavalt juurdelisatud lepingutele (lisad 4, 5) ning arestitud raha oli üle kantud kaebajale tema klientide poolt makseteenuste osutamiseks. Lepingute p 4.
5. kohaselt maksekäsundi täitmise viitamisel tasub täitja (st kaebaja) tellijale viivist 0,1% konverteerimisele kuuluvast summast jа/või iga viivitatud päeva eest. Antud viivisemäär on kaks korda madalam, kui nt Nordea Panga viivisemäär (lisa 6). Ka isegi siis, kui tellijad piirduksid intressi (lepinguid reguleeriva VF TsK järgi “protsentide”) nõudmisega, siis tolleaegne intressimäär oli 10%-11% (lisa 7). Tellijad esitasid kaebajale pretensioonid (lisad 8-11) ja ta oli sunnitud tasuma temalt nõutud viivise alljärgnevalt: OOO-le FinansGrupp kogusummas 2 155 580,00 eurot (33 727 498,03 krooni) ja OOO-le InterSbõtServis 3 135 268,97 eurot (49 056 299,47 krooni) (lisad 12, 13). Kokku on vara arestimise tulemusena kaebajal tekkinud kahju 82 783 797,50 krooni. Kehtiv õigus niigi võimaldab selle kahju sissenõudmist riigilt üksnes väikeses osas. Seetõttu on kaebajal kahju reaalselt tekkinud ja mistahes õiguslikku alust selle mittehüvitamiseks ei ole. Kaebaja soovib märkida, et Korra § 113 lg 2 ega ka viivitusintressi üldine regulatsioon ei nõua eraldi kahju tõendamist (RVastS § 23 p 1,

§ 113lg 5).

Kaebuse esitaja 20.01.2012 täiendavad seisukohad. Praeguseks on Harju Maakohtu ja Siseministeeriumi poolt tuvastatud, et kaebaja osales kriminaalasja nr 07221000023 kriminaalmenetluses kolmanda isikuna (lisad 1, 2). Kriminaalasi nr 07221000023 algatati

1. märtsil
2. a ja lõpetati
3. detsembril
4. a (I k tl 30, II k tl 11). Kaebuse
5. oktoobri
6. a täienduses ja vastustaja
7. detsembri
8. a seletuses viidatud Riigikohtu lahendite kohaselt hüvitatakse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju mitte tervikuna, vaid üksnes õiglases (st vähendatud) ulatuses. Kaebaja kahju hüvitamise nõudel on kaks alternatiivset alust: Raha arestimise tõttu ei saanud kaebaja täita oma lepingulisi kohustusi ja pidi maksma OOO-le FinansGrupp ja OOO-le InterSbõtServis kahjuhüvitise; 10 Kaebaja kontole laekumisega muutus raha kaebaja omandiks, mille käsutamist piirati ja mida kaebaja ei saanud seetõttu kasutada ja käsutada oma äranägemise kohaselt. Seoses OOO-le FinansGrupp ja OOO-le InterSbõtServis kahjuhüvitisega on vastustajal tekkinud segadus summade lahknevuse osas. Kaebaja selgitab, et tagastusülekandega (I kd tl 212 ja I k tl 215-216) maksti hüvitis/viivis („payment penalties“) ja osa põhisummast („return of unused funds“), mistõttu on nende kogusumma loomulikult suurem, kui üksnes hüvitis. Sellest hüvitis/viivis OOO-le FinansGrupp oli 896 887,26 eurot (I kd tl 210) ja OOO-le InterSbõtServis 1 475 880,84 eurot (I kd tl 212). Kuivõrd nii kaebaja kui ka OOO FinansGrupp ning OOO InterSbõtServis on finantsettevõtjad, siis viivise arvestamisel juhendati finantsturgudel rakendatavast intressiarvestusmeetodist “tegelik päevade arv/360” (alus: Euroopa Keskpanga suunise,
9. august 2000, eurosüsteemi rahapoliitika instrumentide ja menetluste kohta (EKP/2000/7) (2000/776/EÜ) [EÜT, 11.12.2000, L 310/1, II Lisa p 1, p 2]; Euroopa Keskpanga suunis,
10. august 2006, millega muudetakse suunist EKP/2000/7 eurosüsteemi rahapoliitika instrumentide ja menetluste kohta (EKP/2006/12) [Euroopa Liidu Teataja L 352 , 13/12/2006 lk 0001 – 0090], lisa 2) ja liitintressist (liitintressi kohta vt nt Jaanika Ots, Intressilt viivise arvestamise keeld, JURIDICA VI/2010, lk. 418-426, lk 421). See tähendab, et intress arvutatakse tegelike kalendripäevade põhjal, mida laen hõlmab, ning aluseks võetakse 360 päeva pikkune aasta. Liitintress (intressi kapitaliseerimine) tähendab, et intressi/viivitusintressi iga arvestusperioodi (st aasta) lõpul ei võeta välja, vaid lisatakse põhisummale, et teenida lisaintresse. Kuivõrd kaebaja poolt hüvitise maksmine OOO-le FinansGrupp ja OOOle InterSbõtServis on õiguslikult põhjendatud ja on ka faktiliselt teostatud, vastustaja peab sellega tekitatud kahju maksma niigi ainult osaliselt, siis vastustaja vastuväited seoses faktiliselt makstud hüvitisega on otsitud ja kunstlikud. Nagu kaebaja märkis käesoleva arvamuse p 5.2., kaebaja kontole laekumisega muutus raha kaebaja omandiks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
11. detsembri
12. a kohtuotsuses nr 3-1-1-89-11, p 19.
13. selgitanud, et „nn kontoraha ehk nõue panga vastu kuulub kontoomanikule sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees. Ka näiteks juhul, kui isik kannab rahasumma teise isiku pangakontole, täitmaks kohustust, mida tegelikult ei eksisteeri, ei tähenda see seda, et saaja kontole laekunud raha kuuluks endiselt ülekande tegijale.“ Seega pärast OOO FinansGrupp ja OOO InterSbõtServis poolt raha ülekandmisega kaebaja kontole on see muutunud kaebaja omandiks. Toodud põhjustel piirati vara arestimisega kaebaja varalisi õigusi, sh õigust oma vara kasutada ja käsutada. Kuigi lähtudes Riigikohtu seisukohast kohtulahendis nr 3-3-1-85-09, p 134, ei pea kaebaja üldse tõendama, et ta soovis teha kontol oleva raha käsutada, tõendab kaebaja, et ta soovis raha kasutada ja käsutada. Eelöeldut tõendavad I kd tl 49-59, I kd tl 63-71, I kd tl 213, I kd tl 215-216, I kd tl
14. Kaebaja leiab endiselt, et mõistliku kahjuhüvitise arvestamisel tuleb juhinduda kaebaja
15. oktoobri 2011 tervikteksti p 4 väljatoodud põhjendustest.

käesolevas vaidluses ei rakendu, sest see reguleerib eraõiguslikke õigussuhteid. Praegune vaidlus on aga avalik-õiguslik, mistõttu seda menetleb halduskohus. Nagu kaebaja on viidanud

1. oktoobri
2. a kaebuse täienduse p 5.3., kahju hüvitamine täidab oma eesmärki siis, kui see järgneb mõistliku aja jooksul pärast kahju tekitamist ja nõudeõiguse tekkimisest. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-46-09 märkinud, et tekitatud kahju hüvitamise korral arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates hetkest, mil kahju hüvitama kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Praegusel juhul on kaebaja taotlenud viivise väljamõistmist alates hetkest, mil vastustaja sai kätte kahju hüvitamise taotluse ja vastustajal tekkis võimalus kahjuhüvitis välja maksta. Kogu käesoleva vaidluse kestel on vastustajal olnud võimalus maksta hüvitis välja omapoolse haldusakti alusel. Seetõttu viivisnõude pidev suurendamine on 11 tingitud vastustaja enda tegevusest. Viivisenõudele vastuvaidlemisega üritab vastustaja aga teha kaebajat vastutavaks vastustajapoolse tegematajätmise eest. Muus osas jääb kaebaja varasemate põhjenduste juurde ja palub kaebuse rahuldada. KOHTU PÕHJENDUSED
3. Käesolevas asjas taotleb SV Capital OÜ talle kriminaalmenetluses väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et antud juhul on tegemist olukorraga, kus hüvitise nõudmine pole seadusega reguleeritud. Seetõttu tuleb kaebus lahendada PS alusel, lähtudes Riigikohtu sellekohastest seisukohtadest. Sealjuures tuleb märkida, et ka kohtupraktikas avaldatud seisukohti tuleb kohaldada analoogia põhjal, kuna konkreetselt puudub kõrgeima kohtu lahend haldusasjas, mis käsitleks arvelduskontodel olevate rahaliste vahendite arestimise tagajärjel tekitatud kahju hüvitamist. Muu hulgas Riigikohtu üldkogu
4. augusti 2011 otsusest asjas nr 3-3-1-15-10 tuleneb järgmine: „Kohtueelses kriminaalmenetluses antud aktid ja toimingud ei ole haldusaktid ja haldustoimingud RVastS § 16 lg 1 tähenduses. Haldusaktiks ei ole ka kohtueelses kriminaalmenetluses tehtud kohtumäärus, millega otsustatakse ametikohalt kõrvaldamine, kuna kohus ei täida siin haldusülesannet. /…/ Kriminaalmenetlus on riigivõimu spetsiifiline teostamine, mis on reguleeritud muust avaliku võimu teostamisest - haldustegevusest - eraldi. Kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust kontrollivad üldjuhul kriminaalmenetluse reeglite kohaselt ja kriminaalmenetluse raames üldkohtud.“ Samast lahendist tulenevad ka järeldused, et olukorras, kus halduskohtule pole kehtivas õiguses antud selget pädevust kahju hüvitamisel hinnata kohtueelse kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust, tuleb eeldada, et kahju tekitati õiguspäraselt, samuti see, et RVastS ei ole niisugusel juhul kohaldatav, kuid PS §-st 32 tuleneb kohustus hüvitada omandipõhiõiguse erakordse riivega õiguspäraselt tekitatud kahju õiglases ulatuses. PS § 32 lg 2 järgi igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Käesoleval juhtumil on seaduseks ja konkreetseks sätteks, mis andis võimaluse omandi vaba käsutamist piirata, KrMS §
6. Halduskohus leiab, et kuigi osundatud Riigikohtu seisukohad on esitatud kriminaalmenetluses isiku ametikohalt kõrvaldamisega seonduvalt, on samad põhimõtted ja suunised kohaldatavad ka käesoleval juhul, sest spetsiifiline regulatsioon seadustes puudub. Eelmärgitut arvestades jätab kohus tähelepanuta poolte väited, mis puudutavad asjas RVastS ühe või teise sätte kohaldamist või mittekohaldamist. Järelikult muu hulgas ei rakendu ka RVastS-s sätestatud intressimäär. PS § 25 kohaselt igaühel on õigus nõuda talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Riigikohtu üldkogu on
7. märtsi 2011 otsuses asjas nr 3-3-1-69-09 tõdenud: „Õigus nõuda kahju hüvitamist tuleneb PS §-st 25 juhul, kui kahju on tekitatud õigusvastaselt - rikutud on kahju kannatanud isiku mõnda seadusest, põhiseadusest või välislepingust tulenevat õigust. PS §-s 25 sätestatud põhiõiguse eesmärk on rikutud õiguste taastamine, mistõttu tuleb õigusvastaselt kahjustatud isik asetada kahju hüvitamisega olukorda, mis oleks võimalikult lähedane sellele, milles ta oleks olnud juhul, kui tema õigusi ei oleks rikutud.“ Kuivõrd halduskohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kriminaalmenetluse toiming - SV Capital OÜ arvelduskontodel olevate rahaliste vahendite arestimine – oleks õigusvastane, ning halduskohtul endal puudub pädevus kahju hüvitamisel hinnata kohtueelse kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust, tuleb antud juhul eeldada, et tegemist on õiguspärase toiminguga. Tegelikult kinnitavad seda eeldust ka kohtutoimikus olevad dokumendid, millega on lahendatud kaebuse esitaja taotlusi ja kaebusi kontode aresti alt vabastamiseks. Seega, kuna 12 väidetav kahju tekitati õiguspäraselt, ei saa antud asjas igal juhul tugineda PS §-le 25, millele kaebaja on viidanud oma algses kaebuses. Ja järelikult samuti tuleb jätta tähelepanuta ka kaebaja arutlused KrMS teemal, mida võiks käsitada kui etteheidet prokuratuurile kõnealuste kontode arestimisel/aresti all hoidmisel.
8. Kohus nendib, et kaebaja on teinud sisuliselt õige kokkuvõtte Riigikohtu sellekohastes lahendites väljendatud seisukohtadest, mille kohaselt, kuna kriminaalmenetlus teenib üldisi huvisid, siis on üksikisikul teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust, samuti sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. Kriminaalmenetlust tagava vahendi eesmärk on kriminaalmenetluse tagamine ja kriminaalmenetluse eesmärkide saavutamine, mitte omandiõiguse piiramine. Omandipõhiõiguse riive üksnes kaasneb kriminaalmenetlusega. Kriminaalasjas tõe väljaselgitamise huvides kahju kandnud isik tegi seda avalikes huvides. PS §-dest 32 ja 12 koostoimes tuleneb riigi kohustus hüvitada õiguspärase kriminaalmenetlust tagava vahendiga põhjustatud kahju ja saamata jäänud tulu, tagamaks põhiõiguste riive proportsionaalsuse. Samas kriminaalmenetlust tagava vahendiga põhjustatud varalise kaotuse puhul ei tule seda hüvitada täielikult, vaid üksnes õiglases ulatuses. Õiglane hüvitis on tegeliku varalise kaotuse ja talumiskohustuse vahe. Eelmärgitust tuleneb kõigepealt, et toodud alustel kahju hüvitamist võib taotleda üksnes isik, kelle omandipõhiõigust on erakordselt riivatud. Samas sellest tulenevalt jääb aga ka kohtule arusaamatuks kaebuse esitaja sendilise täpsusega kahjunõue, rääkimata nimetatud nõude suurusest üldse: Riigiprokuratuurile esitatud taotluses sooviti kahju hüvitamist summas 3 582 565, 68 krooni (228 967.67 eurot); algses kohtukaebuses palus kaebaja vastustajalt välja mõista kahju põhinõudena 3 812 300,63 krooni (243 650,38 eurot); 08.11.2011 täiendavates seisukohtades on samas väidetud, et kokku on vara arestimise tulemusena kaebajal tekkinud kahju 82 783 797,50 krooni, st 5 290 848.97 eurot: ta oli sunnitud tasuma temalt nõutud viivise OOO-le FinansGrupp kogusummas 2 155 580,00 eurot (33 727 498,03 krooni) ja OOO-le InterSbõtServis 3 135 268,97 eurot (49 056 299,47 krooni); 30.01.2012 kohtuistungil vastas kaebaja esindaja M. Greinoman prokuratuuri esindaja J. Naaberi küsimusele milline on tegelikult tekitatud kahju, hoopis järgmiselt: „tlk 210-218 on tegelik kahju ja konkreetne summa 2 372 768 eurot 10 senti ja see summa on saadud selliselt, et võetud esimesest aktist I köide tlk 210 p 2 summa ja liidetud teise akti tlk 212 p-ga 2 summa. See on leppetrahv protsentide näol.“ Sama summat kahjuna nimetas esindaja veel edaspidigi /II kd tl 58-58 pöördel/. Seega erineb kaebaja poolt eri aegadel ja kohtades väidetud kahjusumma enam kui 10kordselt. Isegi, kui lähtuda sellest, et kahjusummad erinevad omavahel seetõttu, et need on arvestatud välja allpool nimetatud eri alusel, siis jääb paraku ebaselgeks, kuidas saab üks ja sama toiming tekitada samale isikule 10kordselt erinevat kahju. Antud juhul oma täpsustatud kaebuse järgi SV Capital OÜ taotleb kahju hüvitamist kahel alternatiivsel alusel: 1) raha arestimise tõttu ei saanud kaebaja täita oma lepingulisi kohustusi ja pidi maksma OOO-le FinansGrupp ja OOO-le InterSbõtServis kahjuhüvitise; 2) kaebaja kontole laekumisega muutus raha kaebaja omandiks, mille käsutamist piirati ja mida kaebaja ei saanud seetõttu kasutada ja käsutada oma äranägemise kohaselt. Kohus leiab, et põhimõtteliselt mõlemal juhul saab olla tegu PS §-st 32 tuleneva omandiõiguse riivega: esimesel juhul väljenduks see kaebaja vara vähenemises/lisakulutuste tegemises, teisel juhul oleks piiratud kaebajal oma vara kasutamise ja käsutamise õigust, mis on võinud kahju põhjustada. Küll aga peab kohus vajalikuks märkida, et lisaks juba eelnevalt väljendatud arusaamatusele kaebuse esitaja sendilise täpsusega kahjunõude osas ja nõude suuruse osas üldse, jääb niisuguses summas nõue kohtule hoopis arusaamatuks teise alternatiivse aluse puhul, kui kahju väljendus võimatuses kasutada ja käsutada rahalisi vahendeid oma äranägemise kohaselt. Paljasõnaline ja arusaamatu on kaebaja väide, et kahjuhüvitise väljamaksmise viivitamisega 13 suurendas vastustaja tema poolt kaebajale tekitatud kahju. Milles ja missuguses summas see väljendus? Kohus rõhutab kokkuvõtlikult, et kaebaja ei ole üheski oma menetlusdokumendis (kaebuses ja selle täpsustustes/täiendustes) toonud üheselt mõistetavalt välja, milline kahjunõue on tal ühe või teise nõude aluse puhul ja kuidas see väidetav kahjusumma on kujunenud – kaebaja on esitanud oma väiteid ja summasid, osundanud tõenditele läbisegi, mis teeb nende täies ulatuses kontrollimise võimatuks.
9. Enne, kui kohus asub kontrollima kaebuse põhjendatust kahju põhinõude osas eri alustel, peab kohus vajalikuks võtta seisukoha SV Capital OÜ kaebuse ülejäänud nõuete osas, st taotluste osas tühistada Riigiprokuratuuri 23.03.2010 määrus ja mõista vastustajalt välja viivitusintress 21,9% aastas alates kahju hüvitamise taotlusest esitamisest
10. veebruaril
11. a kuni kahju reaalse hüvitamiseni (viivitusintress
12. jaanuari
13. a kohtuistungi päeva seisuga on väidetavalt 102 917,92 eurot). Kohus on seisukohal, et kumbki neist nõuetest ei kuulu rahuldamisele, sõltumata sellest, milliseks kujuneb kohtu hinnang kaebuse põhjendatusele kahju põhinõude osas. Nii nagu algselt kohtule esitatud kaebuses, nii ka oma 26.02.
14. a Riigiprokuratuurile esitatud taotluses kriminaalmenetluses raha arestimisega tekitatud kahju hüvitamiseks summas 3 582 565 krooni 68 senti tugines SV Capital OÜ eelkõige RVastS §-dele 1 lg 1 ja 17 lg 1 ning RKHK 17.06.2008 kohtumäärusele nr 3-3-1-28-08 ja enne RVastS jõustumist kehtinud õiguslikus situatsioonis tehtud 17.04.2001 kohtuotsusele nr 3-3-1-10-
15. Samuti tuli kaebaja arvates kõne alla analoogiana RVastS § 16 lg 1 kohaldamine, intressi nõude (6% aastas, millest on lahutatud pankade poolt makstud intressid) puhul analoogiat kohaldades ka RVastS § 23 lg
16. Kaebaja märkis ise, et käesoleval ajal ei ole hüvitise maksmine seadusega otseselt reguleeritud, kuid kuna riigi tegevusetus ei saa välistada riigi kohustust üksikisiku ees, siis kaebaja hinnangul võib niisugusel juhul nõuda hüvitist õiguse üldpõhimõtete alusel ka siis, kui seaduses vastav erinorm puudub. Kohus leiab, et kuivõrd viidatud juhtumi kohta tõepoolest regulatsioon seadustes puudub, sh on senises kohtupraktikas selgelt väljendatud, et RVastS ei ole kohaldatav, prokuratuuril endal puudub seaduste tõlgendamise õigus ning avalik võim saab teha vaid seda, mis talle on seadustes konkreetselt lubatud või kohustuseks pandud, siis ei saanudki neil asjaoludel olla prokuratuuri vastus teistsugune kui see oli – keelduv. Sealjuures ei ole antud juhul oluline, kas Riigiprokuratuuri 23.03.2010 määruse motivatsioon oli piisav ja adekvaatne või mitte (kaebaja ei ole heitnud vastustajale ette vormi- ja sisunõuete eiramist). Samas ei ole vähetähtis ka määruses välja toodud tõik, et taotluse esitamise ja selle lahendamise ajal kriminaalasjas nr 07221000023 menetlus veel kestis (lõpetati alles 23.12.2011), millest tulenevalt oli kohtu arvates selles menetlusstaadiumis kaebaja taotlus ennatlik ja vastustaja leidis põhjendatult, et sellest tulenevalt ei saa prokuratuur enne kriminaalasja suhtes lõpliku seisukoha vastuvõtmist kujundada ka põhjendatud seisukohta esitatud taotluse osas. Kohtul puudub neil asjaoludel igasugune alus tühistada määrust, millega Riigiprokuratuur jättis kaebaja nimetatud taotluse rahuldamata, kui see oli oma lõppjäreldustes õige ja vastustaja ei saaks ka pärast määruse tühistamist võtta kõnealuse taotluse suhtes vastu teistsuguse lõpplahendusega otsustust.
17. Kohus on samuti seisukohal, et intressinõue ei ole selline nõue, mille saaks lahendada/rahuldada pelgalt PS ja/või õiguse üldpõhimõtete alusel, Korra või seaduse analoogiat kohaldades. Eraõiguses kehtiva põhimõtte kohaselt intress (viivitusintress, viivis jms) saab tuleneda kas seadusest või lepingust. Olukord ei ole teine ka avalikus õiguses ning selle üle otsustamine, kas üldse ja millises suuruses ühel või teisel juhul intressi saab nõuda/tuleb maksta, on seadusandja pädevuses. Seda kinnitab selgelt ka kaebaja enda osundatud seadusandlik praktika, kus nendes seadustes, millistes on ette nähtud intressikohustus, on seadusandja näinud ette 14 nimetatud määrad väga suurtes piirides kõikuvalt: 21,9% - 73% aastas. Sellest ei saa aga kuidagi teha niisugust järeldust, nagu on teinud kaebaja, et seadusandja on lugenud nimetatud vahemiku „õiglaseks viivisemääraks“ ja selle alusel tuleb hakata suvalises avalik-õiguslikus suhtes viivist nõudma/määrama. Nagu öeldud, ei ole kahju hüvitamine vaidlusalusel juhul seaduses reguleeritud, kuid lähtudes PS-st ja kõrgeima kohtu antud tõlgendustest on võimalik siiski õiglase hüvitise väljamõistmine omandiõiguse riivega tekitatud kahju eest. Kohus ei saa aga mõista lisaks hüvitisele välja trahviiseloomuga viivist mingitest asjassepuutumatutes seadustes toodud viivisemääradest suvaliselt keskmisi või alammäärasid kohaldades, kui puudub seadusandja selge tahe, et niisugusel juhul on viivise maksmine üldse vajalik/võimalik. Seda enam, et kaebaja tundub ise olevat ka tõsises segaduses nõudele õigusliku aluse ja intressile õiglase määra leidmisel, väites isegi veel 08.11.2011 oma täiendavates seisukohtades, et Kord ega KrMS ei sätesta intressimäära, mistõttu tuleb lähtuda kas RVastS § 23 p 1 (!) sätestatud intressimäärast 6% aastas, mida tegi kaebaja oma kaebuses, või riigi poolt sel ajal reaalselt saadud kroonihoiuste intressimäärast 7,29% - 7,71%. Miks peaks siis kohus kohaldama viivitusintressi nimelt 21,9% aastas? Lisaks juba eelmärgitule peab kohus vajalikuks märkida, et on ebaloogiline nõuda viivitusintressi alates prokuratuurile kahju hüvitamise taotluse esitamisest
18. veebruaril
19. a (registreeritud saabumine tegelikult 26.02.2010), kuna selleks ajaks ei olnud vastustajal tekkinud mingit kahju hüvitamise kohustust (kaebaja nõue põhines vääral õiguslikul alusel; prokuratuuril puudus seadusest tulenev alus ja kohustus; kriminaalmenetlus alles kestis). Kohus nõustub prokuratuuriga selles, et kui üldse saaks rääkida võimalikust viivitusintressist, siis alles alates kahjunõuet rahuldava kohtuotsuse jõustumisest. Asjakohatu on kaebaja tuginemine Riigikohtu tsiviilkohtukolleegiumi lahendile eraõiguslikus vaidluses nr 3-2-1-46-09, kuna

antud asjas ei kohaldu (viimast möönab kaebaja isegi). Paljasõnaline ja asjassepuutumatu on kaebaja väide, et kontode arestimine kahjustas oluliselt ja paratamatult kaebaja ärimainet, põhjustades äripartnerite usaldamatust kaebaja vastu ning tõi kaasa kaebaja äritegevuse lõppemise, ning alusetu on väide, et seetõttu on nõutav intress minimaalne õiglane kahjuhüvitis põhjustatud kahju eest. Lisaks on õige vastustaja tähelepanujuhtimine, et võimalik mainekahjustus võiks olla aluseks mittevaralise kahju hüvitamise nõudele. Kaebaja nõuab aga varalise kahju hüvitamist. Kokkuvõtteks on kohus seisukohal, et SV Capital OÜ taotlused tühistada Riigiprokuratuuri 23.03.2010 määrus ja mõista vastustajalt välja viivitusintress on ilmselgelt alusetud ja need tuleb jätta rahuldamata.

1. Järgnevalt kontrollib kohus SV Capital OÜ kaebuse põhjendatust põhinõude osas, kõigepealt esimesena nimetatud alusel ehk kas raha arestimise tõttu kaebaja ei saanud täita oma lepingulisi kohustusi ja pidi seetõttu maksma OOO-le FinansGrupp ja OOO-le InterSbõtServis kahjuhüvitise summas 243 650, 38 eurot. Kohus märgib juba ennetavalt, et niisuguses summas kahju tekkimine kaebajal ei ole tõendatud ega hüvitisenõue põhjendatud, ning seda eelkõige järgmistel põhjustel.
2. SV Capital OÜ ning OOO FinansGrupp ja OOO InterSbõtServis vahel sõlmitud lepingutest nr 27/07 ja nr 07-02 /I kd tl 186-198/ nähtuvalt oli lepingu sisu see, et OOO FinansGrupp ja OOO InterSbõtServis kandsid konverteerimisele kuuluva raha kaebajale, kes omakorda vastavalt nende konkreetsetele korraldustele pidi selle sularahas välja võtma ja tagastama või kandma nende poolt märgitud arvele 24 tunni jooksul pärast „raha edukat konverteerimist“. Lepingutes ei ole märgitud muid tähtaegu (nt millise sagedusega tuleb tellimusi täita) ega tellimuste rahalist mahtu. Kaebaja väited, et see majandustegevus kestis enne arestimist 2 nädalat igapäevaselt ja igapäevane maht oli ümmarguselt 5 miljonit eurot, on nii paljasõnalised kui ka asjassepuutumatud. Niisugusel väitel võiks olla tähendus üksnes juhul, 15 kui kaebaja nõuaks kriminaalmenetluse toimingu tõttu temal saamata jäänud tulu (lepingute p-st 3.
3. nähtuvalt täitjale makstav tasu on 0,8% konverteerimisele kuuluvast summast), mida ta aga ei tee. Lepingute p 4.
4. kohaselt konverteerimistähtaegade-, rahaliste vahendite ülekandmise-, konverteerimise variandi saatmise rikkumise eest tasub täitja (st kaebaja) tellijale viivist 0,1% konverteerimisele kuuluvast summast jа/või iga viivitatud päeva-tunni eest. Järelikult saaks viivise küsimine vastustaja süül tulla üldse kõne alla üksnes nende summade osas, mis olid kontode arestimise hetkel kaebaja kontodele üle kantud ja mida kaebaja ei olnud jõudnud veel konverteerida ja tellijatele toimetada, ning varasem võimalik päevakäive ei ole asjassepuutuv. Samas, pärast kontode arestimist tuli kaebajal lepingute p 5 kohaselt koheselt teavitada teist poolt takistusest lepingulisi kohustusi täita vääramatu jõu tõttu. Ka

§ 103

lg 2 järgi kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kuivõrd lepingute p 5.

1. nägi ette, et vastava volitatud organi poolt väljastatud dokument on piisavaks kinnituseks vääramatu jõu asjaolude toimumise ja kestvuse kohta, siis pole alust kahelda, et kohtumääruse alusel kaebaja kontode arestimine on lepingute kontekstis ja arvestades seda, kuidas vääramatut jõudu tavaliselt (ja seetõttu eeldatavasti ka VF-s) sisustatakse, vaadeldav vääramatu jõuna. Seda enam, et arvelduskontode arestimise tingis kahtlus neile kontodele OOO FinansGrupp ja OOO InterSbõtServis enda poolt kantud rahaliste vahendite legaalses päritolus. Lepingute p 5.
2. alusel lepingu täitmine peatatakse vääramatu jõu asjaolude kestmiseni. Kui asjaolud kestavad aga üle kolme kuu (nagu antud juhul), on pooltel õigus keelduda sellest lepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Seega lepingutest nähtuvalt, poolte enda kokkulepitud sätetest kinnipidamise korral, ei oleks saanud OOO-l FinansGrupp ja OOO-l InterSbõtServis tekkidagi SV Capital OÜ vastu viivisenõuet ega kaebajal seetõttu väidetavat kahju, mille eest ta soovib nüüd riigilt prokuratuuri kaudu hüvitist saada. Kui lepingupartnerid aga nõudsidki viivise tasumist /I kd tl 206-209/, siis tulnuks kaebajal oma õigusi alusetute nõudmiste eest kaitsta seaduses ja lepingute p-s 8 ettenähtud korras. Kui kaebaja jättis õiguskaitsevahendid kasutamata ja tasus põhjendamatult nõutud summad /I kd tl 213-217/, siis ei pea nende tagajärgede eest vastutama Eesti riik. Seega kohus ei näe antud juhul vahetut põhjuslikku seost kaebajal väidetavalt tekkinud kahju ja vastustaja tegevuse vahel.
3. Kahjuhüvitise summa määramisel ei ole kaebaja lähtunud tema enda tsiteeritud põhimõtetest, mille kohaselt kriminaalmenetlust tagava vahendiga põhjustatud varalise kaotuse puhul ei hüvitata seda täielikult, vaid üksnes õiglases ulatuses, kusjuures õiglane hüvitis on tegeliku varalise kaotuse ja talumiskohustuse vahe. Kaebaja on tõsimeelselt kokku arvutanud kogu talle väidetavalt tekitatud kahju. Sealjuures ei ole kaebaja usutavalt põhistanud ega teinud kontrollitavaks kahjusumma kujunemist. Kohus on eelnevalt juba näidanud, kuidas SV Capital OÜ poolt eri aegadel ja kohtades väidetud kahjusummad erinevad üksteisest enam kui 10kordselt. Kohtuistungil kaebaja esindaja möönis arvutusvigade tegemist /II kd tl 58-58 pöördel/. Niivõrd suur erinevus varalise kahju kokkuarvestamisel, kui kahju sisuks on kahele äriühingule makstud viivis ja kaebaja ei ole suutnud arusaadavalt selgitada, millest sellised olulised erinevused väidetava kahju suuruses ja olemuses tulenevad (v.a arvutusvea omaksvõtt), sunnib iseenesest juba kahtlema nõutava kahjusumma usaldusväärses väärtuses ja teeks võimatuks ka õiglase hüvitise leidmise. Väidetava kahjusumma ebausaldusväärsust kinnitavad veel järgmised asjaolud. SV Capital OÜ väidab: „Tellijad esitasid kaebajale pretensioonid ja ta oli sunnitud tasuma temalt nõutud viivise alljärgnevalt: OOO-le FinansGrupp kogusummas 2 155 580,00 eurot ja OOO-le 16 InterSbõtServis 3 135 268,97 eurot. Kokku on vara arestimise tulemusena kaebajal tekkinud kahju 5 290 848,97 eurot. Ülalmärgitud asjaolud on tõendatud kaebaja
4. novembri 2010.a. menetlusdokumendi lisadega 4-14.“ Samas nähtub viidatud lisadest 10 ja 11 /I kd tl 210-212a/, et kaebaja koguvõlgnevus OOO-le FinansGrupp oli 2 802 178,46 eurot, millest leppetrahv (viivis) oli 896 887.26 eurot, ning koguvõlgnevus OOO-le InterSbõtServis 4 611 149,81 eurot, millest leppetrahv (viivis) oli 1 475 880.84 eurot. Viidatud lisast 12 ilmneb, et vaatamata eelmärgitud kaebaja ja OOO FinansGrupp väidetud trahvisummadele, on SV Capital OÜ kandnud talle üle hoopis 2 339 142.- eurot, sealjuures selgitusega „trahvi maksmine /…/, kasutamata vahendite tagastamine /…/“. Lisast 13 aga ilmneb, et vaatamata eelmärgitud kaebaja ja OOO InterSbõtServis väidetud trahvisummadele, on SV Capital OÜ kandnud talle üle hoopis 96 399 938.- rubla (st üle 2,6 miljoni euro), sealjuures selgitusega „trahvi maksmine /…/, kasutamata vahendite tagastamine /…/“. Samal ajal lisades 8 ja 9 /I kd tl 206-209/, millega nimetatud VF äriühingud paluvad tagastada kasutamata vahendid koos „protsentidega“, on märgitud taas hoopis teistsugused summad. Kohtuistungil võttis kaebaja esindaja omaks, et tagasikantud summa langeb kokku selle rahaga, mis oli tegelikult nendel arvetel ja kasutamata ehk „kogu raha kanti üle, mis oli kontol. See raha on kontole saadud lepingute alusel Venemaalt.“ /II kd tl 58 pöördel/. Kohus märgib, et ilmselgelt vale on M. Greinomani väide, et seda saab välja lugeda makse selgitusest: ka maksekorraldustes (lisad 12 ja 13) ei ole SV Capital OÜ selgitanud, et tegemist on kasutamata vahendite osalise tagastamisega. Kohtu hinnangul asjaolu, et kaebaja tõi alles 30.01.2012 kohtuistungil, st ligi kaks aastat pärast kaebuse esitamist, esmakordselt esile, et väidetavalt, tulenevalt

-st kui ka VF TsK-st, lähtuti summade ülekandmisel kohustuste täitmise järjekorrast („Kui makse on ebapiisav ja selles osas ei saa mingit kahtlust olla, siis loetakse, et leppetrahv on makstud tervikuna ja põhisumma on jäetud tagastamata.“, II kd tl 58 pöördel), üksnes kinnitab muude asjaolude kõrval nõude ebaselgust ja väljamõeldust. Lõpuks juhib kohus tähelepanu nn võlgnevuse ja arvelduse kontrolli aktidele, millele tuginevalt kaebaja n-ö trahvi tasus. Tegemist ei ole dokumentidega, mis saaks olla mingite nõudmiste või arvelduste aluseks, kuna akt eeldab nii täitja kui tellija allkirju, aga kumbki akt ei ole ühegi isiku poolt allkirjastatud. Seega võib äärmisel juhul olla tegu niisuguse akti eelnõudega, kuid mitte käesolevas asjas kahjunõuet kinnitavate tõenditega. Nn aktide usaldusväärsuses lubavad lisaks eeltoodule kahelda veel järgmised asjaolud: huvitaval kombel kohe samal päeval, 06.05.2008, kui riigiprokuratuur tegi vara aresti alt vabastamise määruse, on kumbki Venemaa äriühing „sõltumatult“ saatnud kaebajale trahvinõuded ja aktid, mis mõlemad kannavad juhuslikult numbrit 3 ja on esitatud sõnasõnaliselt samas sõnastuses. Kohus nõustub vastustaja tõdemusega: „Käsitatud vastuolud ja vead on piisavad, et lugeda esitatud kahjusumma nõude suurust kinnitavad tõendid mitteusaldusväärseteks, mis omakorda annab alust väita, et esitatud nõue on tõendamata.“ Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et SV Capital OÜ ei ole suutnud tõendada, et ta üldse käesolevas asjas mingeid viiviseid tasus (et tal üldse selline kohustus oli – vt kohtuotsuse p 7), täielikult tõendamata on aga nende väidetavate viiviste ja ühtlasi väidetava kahju suurus. Seega on kahjunõue esimesel alusel põhjendamatu ja jääb rahuldamata.

1. Nähtuvalt toimikumaterjalidest on kaebaja korduvalt muutnud oma seisukohti kahjunõude aluste osas ning esmakordselt teeb kaebaja viiteid asjaolule, nagu tal oleks tekkinud eelnimetatud VF äriühingute poolt SV Capital OÜ arvelduskontodele kantud raha (oma äranägemisel?) kasutamise õigus, ja et kaebajal on ka sellisel alusel kasutusõiguse piiramisega kahju tekitatud, 31.10.2011 kaebuse terviktekstis. Kaebaja väiteil võrdub nõutav hüvitis viivitusintressiga. Kaebaja nõuab kahjuhüvitist, mis võrdub 6% aastas arestitud summalt, millest 17 on täiendavalt arvestatud maha krediidiasutuste poolt makstud intressid. Kaebaja on veendunud, et kahju hüvitamine ca 1/22 ulatuses talle reaalselt tekitatud kahjust on adekvaatne ja ei ületa Riigikohtu poolt osundatud õiglase taseme piirmäära, pigem jäädes sellest allapoole. Kahjuhüvitis 243 650,38 eurot on põhjendatud. Jättes kõrvale taaskord arusaamatud kahju- ja hüvitisesumma alused ja arvestused, peab kohus vajalikuks keskenduda hoopis muule, olulisemale. Kaebaja väide, et kontole laekumisega muutus raha kaebaja omandiks, tugineb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a kohtuotsuse nr 3-1-1-89-11 p-s 19.
4. märgitule. Kohus leiab, et konkreetses kriminaalasjas tehtud kohtulahendist, mille asjaolud on hoopis teistsugused, ei saa kaebaja tekitada endale omandiõigust. Pealegi räägitakse seal kontoomanikule kuuluvast nõudest panga vastu („kontoomaniku lepingulised kohustused kolmanda isiku ees ja kolmanda isiku nõudeõigus kontoomaniku vastu ei muuda seda, et arvelduslepingust tulenev varaline nõue kontopidaja vastu kuulub vaid kontoomanikule kui selle konto avamise aluseks oleva arvelduslepingu poolele“). Kaebaja positsioon on algusest peale olnud, et tegemist on võõrvahenditega, mitte tema omandiga, ja see põhiseisukoht on püsinud tegelikult menetluse lõpuni (sellel baseerub esimene põhinõue), alles hiljem on lisandunud väide, et kontoraha kuulub kontoomanikule ning selle raha kasutamise ja käsutamise piiramisega on tekitatud kaebajale väidetavalt kahju. On ütlematagi selge, et tegemist on vastuoluliste seisukohtadega, mis mõlemad samaaegselt ei saa olla õiged – raha kuulub kas eelnimetatud VF äriühingutele või SV Capital OÜ. Sellest tulenevalt on ju esitatud ka kahel eri alusel kahju hüvitamise nõue ning samas ühis- või kaasomandi olemasolu ei ole kaebaja selles menetluses veel väitnud. Järelikult vähemalt ühel juhul kahest on kaebaja kohtule ilmselget valet väitnud.
5. Kohus on seisukohal, et kaebaja kontodele kantud ja seal arestitud rahalised vahendid ei kuulunud talle. Nagu öeldud, on kaebaja ise olnud enamuse aja sellel positsioonil, ja sama on leidnud ka prokuratuur ja kohtud: kaebajat on käsitatud kolmanda isikuna (sh siseministeerium, nt II kd 46-50); 24.10.2007, 28.11.2007 ja 07.12.2007 on SV Capital OÜ esindaja R. Laus esitanud Riigiprokuratuurile taotluse/kaebuse kaebaja arveldusarvetel olevate võõrvahendite aresti alt vabastamiseks /I kd tl 55, 63-70/; et tegemist oli võõrvahenditega, on kinnitanud R. Laus ka määruskaebuses Harju maakohtule /I kd tl 58/. Kohatu on kaebaja praegusel esindajal süüdistada R. Lausi eksimises, sest veelgi selgemalt tuleneb fakt, et kaebaja ei muutunud talle konverteerimiseks jm finantsteenuste osutamiseks üle kantud rahaliste vahendite omanikuks, SV Capital OÜ enda esitatud lepingutest OOO-ga Finantsgrupp ja OOO-ga InterSbõtServis. Nimelt näeb lepingute p 4.2 ette vastutuse seoses võõraste vahendite kasutamisega. Seega on lepingupooled kokkulepet sõlmides üheselt mõistnud, millega üle kantava raha näol on tegu. Kaebaja osutatud teenus nn materjali kuuluvuse osas ei erine sisuliselt millegagi nt rätsepale õmblemiseks toodud kanga kuuluvusest: ühel juhul muudetakse teisele isikule kuuluvad vene rublad konverteeritud valuutaks, teisel juhul muudetakse teisele isikule kuuluv kangas mingiks kliendi soovitud riideesemeks. Nii nagu rätsep ei saa sellest kangast oma suval iseendale pükse õmmelda, nii puudus ka SV Capital OÜ-l õigus talle lepingupartnerite poolt ja nende tarbeks konverteerimiseks üle kantud rahalisi vahendeid oma äranägemisel muul otstarbel kasutada. Samuti tuleneb tõik, et kaebaja makseasutusena ei muutu talle makseteenuse osutamiseks üle kantud raha omanikuks, ka makseasutuste ja e-raha asutuste seadusest (MERAS). MERAS § 3 lg 5 kohaselt maksja, saaja ja maksekonto suhtes kohaldatakse

§-s 709 sätestatut. Tulenevalt

§ 709

lg-st 1 makseteenuse leping on leping, millega seaduse kohaselt makseteenuse pakkumise õigust omav käsundisaaja (edaspidi makseteenuse pakkuja) kohustub tegema käsundiandja (edaspidi maksja) korraldusel makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses nimetatud maksetehinguid, makseteenuse pakkuja klient aga maksma selle eest tasu. Samast 18 paragrahvist nähtub muu hulgas veel järgmine: makseteenuse leping võib sisaldada ka maksekonto avamise kohustust ja konto pidamise tingimusi. Eelnimetatud tunnustele vastavat makseteenuse lepingut nimetatakse ka arvelduslepinguks (lg 3) - st ei pea tingimata avama konto kliendi nimel; maksetehing on igasugune sularaha sissemaksmine ja väljamaksmine ning raha ülekandmine, sõltumata selle aluseks olevast maksja ja saaja vahelisest õigussuhtest (lg 6); Maksejuhis on igasugune maksetehingu tegemise korraldus, mille maksja annab makseteenuse pakkujale. Maksejuhise võib anda ka saaja kaudu (lg 7). Ülaltoodust järeldub selgelt, et SV Capital OÜ ning OOO FinansGrupp ja OOO InterSbõtServis vahel sõlmitud lepingud nr 27/07 ja nr 07-02 on sisuliselt makseteenuse lepingud

§ 709mõttes ja kaebaja ei ole arestitud pangakontodel olnud raha omanik.

Kaebaja on isegi oma kaebuse terviktekstis rõhutanud, et ta osutas makseteenuseid vastavalt lepingutele nr 27/07, 07-02 ning arestitud raha oli üle kantud kaebajale tema klientide poolt makseteenuste osutamiseks. Seega on SV Capital OÜ kahju hüvitamise nõue ka tema väidetava omanikustaatuse alusel ilmselgelt põhjendamatu ning järelikult tema kaebus ei kuulu ühegi nõude osas rahuldamisele. 11. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Et käesoleval juhul jääb SV Capital OÜ kaebus rahuldamata ning prokuratuur ei ole seaduses ettenähtud korras kohtukulunõuet esitanud, kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda. Neil asjaoludel puudub kohtul vajadus hinnata kaebaja menetluskulude suuruse põhjendatust ja kandmise tõendatust. Hurma Kiviloo kohtunik 19