) §-d 187 ja 188 on vastuolus põhiseadusega. Oma väidete põhjendamiseks on kaebaja toonud välja järgmised peamised argumendid. 4.1.
vastuolu PS §-dega 3 ja 113 Kohalikud maksud koos maksuelementidega peavad olema sätestatud kohalike maksude seaduses. Parkimistasuga seotud normid on üle viidud liiklusseadusesse, mis aga ei ole maksuseadus. Sellest tulenevalt ei ole
4.2.
vastuolu PS §-ga 13 Parkimistasu ja viivistasu ei ole üheselt mõistetavad ehk on kaheldav õigusselguse põhimõte. Parkimistasu mõiste on sätestatud kohalike maksude seaduses. Selle maksu mõistmiseks peab täiendavalt lugema liiklusseadust, tutvuma maksukorralduse seaduses ning täitemenetluse seadustikus sätestatuga ning lisaks on veel Tallinna linna õigusaktid, mis käsitlevad parkimistasu ja parkimisega seonduvat üldisemalt. Kaebaja leiab, et sätestades parkimistasuga seonduva nii mitmes erinevas õigusaktis, ei pruugi see olla inimeste jaoks piisavalt selge, arusaadav ning erinevad normid õigusaktidest leitavad. Kaebaja viitab ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17.06.1998 otsusele nr 3-4-1-5-98, mis käsitles küll riiklike maksudega seonduvat, kuid on maksunduse seisukohalt tähtis ning sellest saab lähtuda antud kaebuse puhul. Riigikohus leidis, et "...tulenevalt demokraatliku õigusriigi põhimõtetest peab õigusaktide süsteem olema õiguse adressaatidele arusaadav... Maksukorralduse seadus... sätestab, et maksumaksja peab maksma ainult seadusega ettenähtud riiklikke makse maksuseadustes sätestatud määrades ja korras. See säte annab maksumaksjale aluse eeldada, et tema kohustus maksta riiklikke makse tuleneb maksuseadusest ning seda võidakse täpsustada maksuseaduse alusel antud määrusega". 4.3.
lg-te 1 ja 2 vastuolu põhiseaduse preambulaga 2 Põhiseaduse preambulas on tehtud selgesõnaline viide riigi ülesannetele. Kalle Merusk on Juridicas (2000, nr 8) käsitlenud riigi tuumikfunktsioone ning leidnud, et põhiseaduse preambulast tulenevalt on riigi põhifunktsiooniks muu hulgas nii riigi sise- kui ka väliskaitse tagamine. Riigi traditsiooniliste ülesannete hulka kuuluvad veel välissuhted, rahandus, justiitsotsuste sundtäitmine ja loomulikult ka halduse mateeria hulka mittekuuluvad seadusandlus ja õigusmõistmine. Siit tuleneb ka nimetatud avalike ülesannete üleandmise keeld. Kaebaja on seisukohal, et rahandus on laiem mõiste, mille alla kuulub ka maksundus. Seetõttu ei pea kaebaja võimalikuks, et vaatamata seadusest tulenevale volitusnormile võiks maksu määramist delegeerida edasi eraõiguslikule juriidilisele isikule. Maksu saab määrata vaid ja ainult riigi, antud juhul kohaliku omavalitsuse esindaja. Ka kohalike maksude seadus (KoMS) ei näe ette võimalust, et kohalikke makse määrab või kogub eraõiguslik juriidiline isik. KoMS näeb küll ette võimaluse, et valdade ja linnade volikogud võivad sõlmida omavahel halduslepingu, millega antakse lepinguosalistes valdades ja linnades kehtestatud sama liiki kohalike maksude maksuhalduri ülesanded üle ühe lepinguosalise valla või linna ametiasutusele, mitte aga sellist võimalust, et halduslepinguga antakse maksuhalduri ülesanded eraõiguslikule juriidilisele isikule üle. Isegi kui põhiseadus võimaldaks delegeerida maksu määramist eraõiguslikule isikule, tuleks seda teha maksuseadusega. Muu seadusega sellise volitusnormi andmine oleks vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 113. Kaebaja leiab, et maksu määramise õigus on ainult riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustel. Eraõiguslikule juriidilisele isikule ei saa delegeerida maksu määramist. 4.4.
vastuolu PS §-ga 113 PS § 113 sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Riigikohus on eeltoodud mõtet laiendanud ning leidnud, et seadusega peavad olema sätestatud kõik avalik-õiguslikud tasud. Kõik maksud peavad olema kehtestatud maksuseadusega ning kõik kohalikud maksud peavad olema sätestatud kohalike maksude seaduses. Käesoleval juhul on kaebajale määratud viivistasu, mis tuleneb liiklusseadusest. Kaebaja on seisukohal, et viivistasu on maks ehk kohalik maks, mis vastab maksukorralduse seaduses (MKS) toodud maksu mõistele ning viivistasu on parkimistasust eraldiseisev maks. Parkimistasu ja viivistasu ei saa pidada üheks ja samaks maksuks. Viivistasu on iseseisev ning parkimistasust eraldiseisev maks, mida ei ole õigusaktides sätestatud – KoMS § 5 punkt 10 sätestab parkimistasu kohaliku maksuna, kuid viivistasu KoMS-is sätestatud ei ole. Kaebaja viitab Tallinna Ringkonnakohtu 10.01.2007 otsusele haldusasjas nr 3-06-1309, kus kohus on märkinud, et viivistasu on parkimistasu maksmata jätmise korral avaliku võimu poolt ühepoolselt maksuotsusega määratud kohalik maks. Seega on nii parkimistasu kui ka viivistasu näol hoolimata nimetusest tegemist maksudega. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12.10.2011 otsusele nr 3-4-1-15-11 tuginedes võib asuda seisukohale, et viivistasu on põhiseaduse kaitsealasse kuuluv avalikõiguslik rahaline kohustus, mis peab olema kehtestatud seadusega. Õiguskantsleri
vastuolus mh PS §-dega 3 ja § 113, sest parkimistasu puudutavat ei ole sätestatud maksuseaduses. Kaebaja poolt nimetatud põhiseaduse sätted otsesõnu sellist nõuet ei aga sätesta. PS § 3 lõige 1 sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. PS § 113 sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Nimetatud põhiseaduse sätete nõuded on vastustaja hinnangul iseenesest täidetud, sest parkimistasu ja viivistasuga seonduv on reguleeritud seadustega - kohalike maksude seadusega ja liiklusseadusega, kusjuures liiklusseadus sätestab ka viivistasu maksimummäära, mida kohalik omavalitsus täpsustab oma territooriumil määrusega, lähtudes seadusega etteantud piiridest. Kaebaja toob välja maksuseaduse mõiste, viidates Riigikohtu 17.06.1998 otsusele nr 3-41-5-
§-de 187 ja 188 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks tuleb jätta rahuldamata. 7. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajale kuuluv VTO-s märgitud sõiduk oli 04.04.2013 kell 19:01 pargitud Tallinna Roosikrantsi tn 6 asuva maja ette ning et parkimise eest ei olnud tasutud parkimistasu. Kaebaja leiab, et
§-d 187 ja 188 on põhiseadusega vastuolus, ning kui viivistasu määramise aluseks olevad sätted tunnistada põhiseadusevastasteks, tuleks tühistada ka kaebajale tehtud viivistasu otsus. 8. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 4 kohustab halduskohut jätma kohtuasja lahendamisel kohaldamata iga seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus 5 põhiseadusega. PS § 15 kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist. Kohus järgib põhiseadust ja tunnistab põhiseadusevastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil põhiseadusega vastuolus. Nimetatud sätetest tuleneb, et kohus peab lahendama menetlusosalise taotluse kontrollida kohaldamisele kuuluva asjassepuutuva sätte põhiseaduspärasust (vt RKHK 13.05.2010 otsus nr 3-3-1-31-10, p 8). Kohus saab algatada põhiseaduslikkuse järelevalvet vaid siis, kui vaidlustatud õigusakt on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Asjassepuutuv on Riigikohtu praktika kohaselt säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt RKÜK 22.12.2000 otsus nr 3-4-110-00, p 10). Seadus on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja seaduse põhiseadusega vastuolu korral otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral (vt RKÜK 28.10.2002 otsus nr 3-4-1-5-02, p 15). Riigikohtu seisukohtadest lähtuvalt tuleb õigusselguse tagamise eesmärgil lugeda asjassepuutuvaks ka need sätted, mis on tihedas seoses vaidlustatud normiga ning võivad kehtima jäädes tekitada õigusliku tegelikkuse suhtes ebaselgust (vt RKPK 01.10.2007 otsus nr 3-4-1-14-07, p 12; 8.10.2007 otsus nr 3-41-15-07, p 16).
Kui
oleks vastuolus põhiseadusega, ei saaks kaebajalt nõuda ka viivistasu, kuna selle tasumise kohustus sõltub parkimistasu maksmisest või maksmata jätmisest. Seega on
asjassepuutuv.
(sh selle lõiked 1 ja 2, mille vastuolu põhiseadusega on kaebaja eraldi esile tõstnud) on asjassepuutuv säte, kuna juhul kui kohus leiaks, et
9. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et
oleks vastuolus PS §-dega 3 ja 113 seetõttu, et parkimistasu puudutav ei ole sätestatud maksuseaduses. Kohalike maksude seadusest tuleneb, et parkimistasu on maks. KoMS § 141 lg 2 kohaselt toimub parkimistasu määramine ja sissenõudmine liiklusseaduses sätestatud alustel ja korras. Parkimistasu puudutavate sätete paiknemine liiklusseaduses on igati loogiline, kuna liiklusseadust peavad tundma kõik mootorsõidukit juhtima õigustatud isikud ning on üksnes mõistlik, et liiklemisega seotud normid oleksid paigutatud kompleksselt ühte õigusakti. Sellisel moel ei ole tegemist ebaselgusega, vastupidi – pigem tekitaks ebaselgust olukord, kus parkimistasu ja selle elemendid ei oleks sätestatud liiklusseaduses, vaid nt paigutatud kohalike maksude seadusesse, mille põhjalikumat tundmist liiklejatelt ei eeldata. Kohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et parkimistasu sätestamine liiklusseaduses on põhiseadusega vastuolus, kuna liiklusseadus ei ole maksuseadus. Maksuseaduse mõiste sätestab maksukorralduse seaduse (MKS) § 4 lg 1 – maksuseadus on seadus, millega sätestatakse maks. MKS § 4 lg 3 kohaselt sätestatakse maksuseaduses maksu nimetus, maksu objekt, maksumäär, maksumaksja, maksu saaja või laekumise koht, maksu tasumise tähtpäev või tähtaeg, maksusumma arvutamise ja tasumise kord ning sellega kaasnevad lisakohustused, võimalikud maksusoodustused. Liiklusseaduses on olemas parkimistasu puudutavad olulised elemendid: maksu nimetus, maksu objekt, maksumaksja, maksu saaja, maksu tasumise kord. Maksu määrade osas, tasulise parkimise ala ning soodustuste ja vabaduste osas annab
lg 2 volitusnormi, mille kohaselt need kehtestatakse kohaliku omavalitsuse määrusega. Liiklusseaduse parkimistasu puudutavad sätted vastavad 6 maksuseaduse nõuetele. Maksukorralduse seadusest ei tulene näiteks sellist nõuet, et maksu ja selle elemendid võib sätestada üksnes sellises seaduses, mille pealkiri viitab sellele, et tegemist on maksuseadusega. Oluline ei ole mitte pealkiri, vaid see, et maksu tasumise kohustus tuleneks seadusest (PS § 113, MKS § 4 lg 2) ning et maksu kehtestamiseks vajalikud elemendid oleksid koondatud ühte seadusesse või vähemalt peab sellest seadusest tulenema vastav volitusnorm maksuelementide sätestamiseks seadusest alamal seisvates aktides. Käesoleval juhul on need nõuded täidetud. Kohtu arvates ei tekita ebaselgust ka asjaolu, et parkimistasu teatud elemendid tulenevad kohaliku omavalitsuse õigusaktidest. Tegemist on kohaliku maksuga, mis tähendab, et kohalikul omavalitsusel on pädevus otsustamaks, kas kehtestada selline maks ning mis tingimustel ja määras. Seega ei ole mõistlik ega isegi võimalik kõike parkimistasuga puudutavat sätestada Riigikogu poolt vastu võetud seaduses, vaid selleks on liiklusseaduses olemas vastav volitusnorm, et alamalseisva aktiga saaks seadust täpsustada. 10. Eelnevast tulenevalt ei nõustu kohus ka kaebaja väitega, et
Parkimistasu põhilised elemendid tulenevad liiklusseadusest, juurde on vaja vaadata eelkõige kohaliku omavalitsuse õigusakte, millele on liiklusseaduses ka vastav viide. Kohus ei näe, et see teeks parkimistasu maksmise liiklejatele liialt keeruliseks. Suurem osa liiklejatest tugineb eelkõige parkimisala tähistavatele liiklusmärkidele, kus on olemas parkimistasu maksmiseks oluline info ning üldjuhul ebaselgust ei teki. Ka kaebaja ei ole väitnud, et ta ei teadnud, et Roosikrantsi tn 6 on tasuline parkimisala või et talle oleks mingil moel selgusetuks jäänud, mis alusel ja määras ta parkimistasu peab tasuma. 11. Kaebaja väidab, et
on vastuolus PS §-ga 113, sest viivistasu ei ole sätestatud kohalike maksude korralduse seaduses ja seega on tegemist ebaseadusliku maksuga. Kaebaja on viidanud Tallinna Ringkonnakohtu lahendile haldusasjas 3-06-1309, kus ringkonnakohus on leidnud, et viivistasu näol on tegemist kohaliku maksuga ning viitab, et samas kohalike maksude seaduses ei ole viivistasu eraldi maksuna nimetatud. Kohus on seisukohal, et nii parkimistasu kui ka viivistasu puhul on tegemist ühe ja sama maksuobjektiga, s.o parkimisega tasulisel parkimisalal. Viivistasu on liiklusseaduses sätestatud korras tasumata ning seega sissenõutavaks muutunud ning vastava ametniku poolt ühepoolselt määratav parkimistasu (vt RKHK 30.11.2006 otsus nr 3-3-1-66-06, p 11). Viivistasu on kindlaksmääratud summa, mille mootorsõiduki omanik peab tasuma juhul, kui parkimistasu on tasumata. Seega ei ole viivistasu näol tegemist parkimistasust eraldiseisva maksukohustusega. Kohus juba eelnevalt märkis, et liiklusseadus vastab parkimistasu ja viivistasu sätete osas maksuseaduse nõuetele. Seega on täidetud PS § 113 nõue, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed tuleb sätestada seaduses. Asjaolu, et viivistasu ei ole kohalike maksude seaduses eraldi kohaliku maksuna sätestatud, ei tähenda veel, et viivistasu oleks põhiseadusevastane. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 18.11.2004 otsuses nr 3-4-1-14-04 leidnud, et
lg 2 (kehtiva
lg-ga 2 analoogne säte) annab kohalikule omavalitsusele ulatusliku volituse, muuhulgas õiguse kehtestada maksusuhte olulised elemendid nagu maksumäär ja maksuvabastused. Riigikohus ei leidnud, et tegemist oleks põhiseadusevastase sättega. Sellest tulenevalt ei ole kohus nõus ka kaebaja seisukohaga, justkui puuduks Tallinna linnal õigus kehtestada ja koguda sellist maksu nagu viivistasu. 7 12. Kaebaja leiab, et
lg-d 1 ja 2 on vastuolus põhiseaduse preambuliga, kuna viivistasu määramise pädevus on antud eraõiguslikule isikule. Kaebaja on seisukohal, et viivistasu, mis on oma olemuselt maks, määramist ei saa delegeerida eraõiguslikule isikule, vaid seda saab määrata vaid kohaliku omavalitsuse esindaja. Kohus märgib, et parkimisjärelevalve teostamise, sh viivistasu määramise, õiguse andmine eraõiguslikule isikule ei ole sätestatud mitte
lg-tes 1 ja 2, vaid § 187 lg 3 teises lauses.
ei ütle midagi selle kohta, kas parkimisjärelevalvet teostav ametiisik on eraõiguslik või avalik-õiguslik isik. Seega oleks õigem viidata
Kohus siiski kontrollib kaebaja väite sisulist paikapidavust.
lg-st 3 tuleneb, et kohalik omavalitsus võib eraõiguslikule juriidilisele isikule üle anda parkimisjärelevalve teostamise, parkimistasu maksmise kontrollimise ning samuti viivistasu määramise, viivistasu otsuse kolmanda eksemplari edastamise ja viivistasu otsuse sundtäitmiseks esitamise. Eraõiguslik juriidiline isik AS Ühisteenused osaleb menetluses oma töötajate kaudu, kellele laieneb seaduses ametniku kohta sätestatu. Parkimisjärelevalvet teostavad ametnikud rakendavad viivistasu määramisel neid määrasid, mis on sätestatud Tallinna linnavolikogu 20.12.2012 määruses nr 30 „Tallinna avalik tasuline parkimisala ja parkimistasu“. Sellest tulenevalt ei nähtu kohtule, et maksu suuruse määramise õigus on üle antud eraõiguslikule isikule, kuivõrd parkimiskontrolör saab rakendada vaid neid konkreetseid määrasid, mis tulenevad viidatud määrusest: 31 eurot määruse § 13 lg 1 p-des 1-4 sätestatud juhtudel (§ 13 lg 7 p 1) ning 15 eurot § 13 lg 1 p-s 5 sätestatud juhul (§ 13 lg 7 p 2). Kui sõiduk on pargitud tasulise parkimise alal, siis ametnik teostab rutiinse kontrolli, mille tulemusel selgub, kas parkimistasu on tasutud ja kas seda on tehtud nõutavas määras, ega ei esine maksusoodustusi ning kui esineb alus viivistasu määramiseks, siis koostab ametnik viivistasu otsuse. Viivistasu näol ei ole tegu formaalselt ega materiaalselt karistusega (vt RKHK 19.06.2007 otsus nr 3-3-1-24-07, p 14). Kohus eelnevalt leidis, et viivistasu ei ole parkimistasust eraldiseisev maksukohustus. Viivistasu otsusega määrab järelevalveametnik maksu ühepoolselt ning alates viivistasu määramisest tekib otsuse saajal õigus 24 tundi tasulises alas parkida. Selliselt on tegemist tasu määramisega parkimise eest, kui parkimistasu on maksmata. Kohtu arvates ei ole sellest tulenevalt põhjendatud kaebaja väide, et viivistasu määramist ei saa üle anda eraõiguslikule juriidilisele isikule.
lg 3 lauses 2 sisaldub ka vastav volitusnorm ning AS Ühisteenused ja Tallinna linna vahel on sõlmitud vastav haldusleping. Juba nimetusest tuleneb, et halduslepinguga põhimõtteliselt lubatav delegeerida eranditult vaid täitevvõimu sfääri kuuluvaid haldusülesandeid. Kohus on seisukohal, et nii parkimistasu maksmise kontrollimine kui ka viivistasu määramine on täitevvõimu sfääri kuuluvad haldusülesanded. Seega ei ole kohtu arvates põhiseadusega vastuolus viivistasu määramise üleandmine eraõiguslikule juriidilisele isikule. 13. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et
§-d 187 ja 188 on põhiseaduspärased ning kaebaja taotlus nimetatud sätete põhiseadusevastaseks tunnistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kuna kaebaja ei ole väitnud, et viivistasu otsus oleks muul alusel õigusvastane ning ka kohtule seda ei nähtu, siis tuleb kaebus jätta rahuldamata. Kaebuse esitaja ei saanud oma tegevuses toetuda asjaolule, justkui võiks jätta parkimise eest tasumata lähtudes tema subjektiivsest arusaamast õigusnormide kehtivuse suhtes. 8 14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, kannab menetluskulud kaebaja. Vastustaja ei ole taotlust menetluskulude väljamõistmiseks esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Kalmiste Kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.