4-05-462\1

4-05-462 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

1. veebruaril 2006.a. Harju Maakohtu kohtunik Leili Raedla ,sekretäri Jane Põldoja juuresolekul, kaebuse esitaja S. R. , kaitsja Indrek Sirk, kohtuvälise menetleja - Põhja PP esindaja Hannes Küünarpuu osavõtul, arutas
2. veebruaril 2006.a. avalikul kohtuistungil Tallinnas S. R. kaebust Põhja PP liiklusjärelevalve osakonna liiklustalituse komissar Riho Tänak 24.10.2005.a. otsusele S. R. väärteoasjas nr. 2314, 05,
3. Väärteoasjas kogutud materjalide kohaselt 05.
4. 2005.a. kell 16.40 Harjumaal Tallinn-Narva tee 13-l kilomeetril juhtis S. R. mootorsõidukit ,enne manöövri alustamist ei veendunud selle ohutuses ning keeras ette tagant lähenenud teises sõidureas liikunud sõiduautole MB, millega rikkus Liikluseeskirja § 91 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 74-17 järgi. Karistuseks on määratud rahatrahv 10 trahviühikut s.o. 600 krooni. S. R. karistamisotsusega ei nõustunud ja esitas kaebuse Harju Maakohtule. Kaebuse motiivide kohaselt ei ole tema teos väärteotunnuseid. S. R. ei teostanud enda väitel mingeid manöövreid , kuna liikus paralleelselt teega ja oli ümberreastumise juba lõpetanud. Seda tõendab tunnistaja M. S. oma ütlustes. Nimelt oli M. S. S. R. autost juba paremalt möödunud ja tagavaatepeeglist nägi , et on toimunud liiklusõnnetus. Selle tunnistaja ütlused on jätnud kohtuväline menetleja täielikult tähelepanuta, samuti ei ole kohtuväline menetleja andnud hinnangut MB juhi tegevusele. Kohtuvälise menetleja otsus ei ole põhistatud , kuna on kohustus põhjendada, miks ei võeta arvesse vastulauses toodud põhjendusi. On kohaldatud ka materiaalõiguslikku normi ebaõigesti, kuivõrd on kohaldatud asjasse mittepuutuvat normi LE § 91 näol, jäetud aga kohaldamata LE § 93, 123 ja
5. LE § 123 sätestab juhi kohustuse kohandada oma sõiduki kiirus selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi , liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et sõidukijuht suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. S. R. tegevus kvalifitseeriti ja karistati teda selle eest, et ta ei veendunud enne manöövri alustamist selle ohutuses ning keeras ette tagant lähenenud teises sõidureas liikunud sõiduautole MB, millega põhjustas liiklusõnnetuse ning liiklusõnnetusega tekitati varaline kahju. Kohtuväline menetleja vaidleb kaebusele vastu, leiab, et nende poolt tehtud karistamisotsus on seaduslik ning otsuse tegemisel on aluseks võetud ekspertiisiakt, liiklusavariis osalenud teise sõidukijuhi ütlused, samuti fotodelt näha olevad sõiduauto MB pidurdusjäljed. Kohus, ära kuulanud kaebaja, kaitsja Põhja Politseiprefektuuri esindaja, tutvunud kõigi asjas kogutud kirjalike tõenditega ning neid tõendeid kogumis hinnates, leiab, et S. R. kaebus kuulub rahuldamisele . Vastavalt VTMS § 123 lg.2-le arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus ei saa väljuda väärteoasja arutamise piiridest s.t. asja saab arutada ainult väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Kaebaja S. R. vaidlustab tema poolt toime pandud liikluseeskirja sätete rikkumist, väites , et ta ei rikkunud liikluseeskirja .Enda väitel oli ta manöövri sisuliselt lõpetanud ja tema Renault ning tagant tulnud MB pikiteljed olid ligikaudu paralleelsed. Kohtuvälisel menetlejal on kohustus koguda tõendeid ja tuvastada, kes oli avarii toimumises süüdi ning kas S. R’u tegevus põhjustas liiklusõnnetuse. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on asjas kogutud tõendeid hinnanud valikuliselt , arvesse ei ole võetud kõiki tõendeid ning ei ole kõrvaldanud tõendite vahel esinevaid vastuolusid. Karistamisotsuse tegemisel ei ole arvesse võetud sündmust pealt näinud M. S. ütlusi, kes andis seletusi 05.02.2005.a. toimunud liiklusõnnetuse kohta ning kellel puudus igasugune isiklik huvi anda subjektiivseid hinnanguid toimunu kohta. M. S. ütluste kohaselt sõitis ta 05.02.2005.a. mööda Peterburi teed Kehra suunas. Alates Loo ristmikust sattus tema sõiduki ette Renault , millel vilkus vasak suund. Kuna Suik sõitis vasakus reas, siis reastus ta ümber paremasse ritta ja möödus Renault’st 10-15 m enne tagasipööramiskohta paremalt .Avarii toimus peale seda, kui M.S. oli Reanult’st möödunud ja jõudnud juba 10-15 m kaugusele. Renault’le tagant otsa sõitnud autot ei näinud S. Renault taga sõites ega ka ümberreastumisel .M. S. väidab, et kiirus Renault’t taga sõites ja möödumisel oli 40-50 km/h. Kohtuväline menetleja väidab, et S. R. süü tuvastamisel on arvestatud eksperdi arvamusega. Samas on ekspert oma arvamuses muu hulgas tulnud järeldusele, et tee pikisuunas ei ole autode paiknemist üheselt võimalik määrata. Samuti ei ole kokkupõrke vältimise või-malust antud juhul võimalik arvutuslikult hinnata, kuna üheselt ei ole võimalik määrata sõiduautode MB ja Renault kokkupõrke kohta tee pikisuunas ning ei ole teada autode liikumiskiirused. Arvestades eeltoodut, ei saa ekspertarvamus olla aluseks S. R’u süü tuvavastamisel, sest kindlaks pole tehtud Renault ja MB kokkupõrke kohta tee pikisuunas. Kohtuvälise menetleja väide, et liiklusohu tekitas sõiduki Renault juht, ei ole veel aluseks, et Renault juhi tegevus oli põhjuslikus seoses liiklusõnnetusega. S. R’le on süüks pandud LE § 91 nõude rikkumine s.t. enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid. Asjas kogutud tõenditest võib teha ühe järelduse, S. R. oli juba manöövri peaaegu lõpetanud s.t. ümberreastanud , mitte ei alustanud manöövrit. Samas ei ole kohtuväline menetleja üldse hinnanud MB juhi tegevust, kas MB juht täitis kõiki LE sätteid . Nii sätestab LE § 93, et taga sõitev rööbasteta sõiduki juht peab andma teed ümberreastuvale naaberrea juhile. Puuduvad vaidlused selle üle, et MB sõitis Renault taga, samuti ei eita MB juht, et Renault oli lülitanud sisse vasaku suunatule, seega reastus ümber naaberrajale. Samuti tulnuks kohtuvälisel menetlejal tuvastada, kas MB juht pidas kinni LE § 123-st, mis sätestab juhi kohustuse kohandada oma sõiduki kiirus selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi , liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et sõidukijuht suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Nagu nähtub liiklusõnnetuse materjalidest, pidi MB kiirus olema küllaltki suur, selle tõenduseks on autode vigastused ja asjaolu, et Renault tegi kokkupõrke tagajärjel sõiduteel pirueti. Paljasõnaline on kohtuvälise menetleja väide selle kohta, et S. R. süüd tõendavad ka fotodel olevad MB pidurdusjäljed. Väärteomaterjalide hulgas on olemas küll liiklusõnnetuse kohast ja avariis osalenud sõidukite vigastustest tehtud fotod, kuid nendelt fotodelt ei ole võimalik tuvastada MB pidurdusjälgi VTMS § 72 lg.1 kohaselt teeb kohtuväline menetleja lahendi menetlusaluse isiku ütlustest, asjas kogutud tõenditest,esitatud vastulausest ja sellele lisatud materjalist lähtudes kirjalikus menetluses menetlusosalisi välja kutsumata. Antud karistamisotsuse aluseks on olnud LÕ nr.248 materjalid ning nende materjalidega ei ole kohtu arvates kogutud küllaldaselt tõendeid väärteo toimepanemise kohta S. R’u poolt. S. R. tegevus kvalifitseeriti ja karistati teda selle eest, et ta ei veendunud enne manöövri alustamist selle ohutuses ning keeras ette tagant lähenenud teises sõidureas liikunud sõiduautole MB, millega põhjustas liiklusõnnetuse ning liiklusõnnetusega tekitati varaline kahju. Karistusotsuses ei ole kohtuväline menetleja motiveerinud otsust piisavalt ,ei ole põhjendatud, miks ei ole arvestatud kõigi kogutud tõenditega. Menetlusaluse isikuna ei ole S. R. üle kuulatud, kuna 13.02.2005.a. koostatud menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis puudub S. R. allkiri, samuti ei ole S. R. sellel ülekuulamisel üldse andnud mingeid sisulisi ütlusi liiklusõnnetuse kohta, kuigi ta eitas enda süüd kogu menetluse aja, ei ole kohtuväline menetleja sisuliselt S. R. üle kuulanud ega ütlusi võtnud. Karistamisotsuses on kohtuväline menetleja leidnud, tutvudes asjas kogutud materjaliga, tunnistaja (konkreetselt millise tunnistaja ? ) ütlustega, sündmuskohal tehtud fotode ja koostatud skeemiga , et liiklusõnnetuse toimumine on tõendatud. Seda ei seagi keegi kahtluse alla, et liiklusõnnetus aset leidis, kuid kohus leiab, et ei ole tõendatud S. R. süü selle liiklusõnnetuse põhjustamises. Seega on olemas õiguslik alus S. R. karistamisotsuse tühistamiseks ja asja menetluse lõpetamiseks. Juhindudes eeltoodust ja väärteomenetluse seadustiku §- st 132 p.3 , 155 ja 156 -st, kohus OTSUSTAS: Rahuldada S. R. kaebus . Põhja PP liiklusjärelevalve osakonna liiklustalituse komissar Riho Tänak 24.10.2005.a. otsus S. R. väärteoasjas nr. 2314, 05, 005794 tühistada ning asja menetlus lõpetada VTMS § 29 lg.1 p.1 alusel. Kohtuotsus on menetlusosaliste kohtu kantseleis kättesaadav
6. veebruaril 2006.a. Kohtuotsusele on õigus kassatsioonikorras edasi kaevata kohtumenetluse pooltel Riigikohtule advokaadist esindaja vahendusel ,teatades kassatsiooniõiguse kasutamisest kirjalikult Harju Maakohtule 7 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kuulutamisest ning kassatsioon esitada Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtunik