1 – 06 - 43 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. veebruar 2006. a, Tallinn (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1 – 06- 43 Kohtukoosseis Kohtunik Priit Pikamäe

§-s 349 sätestatud kuritegu eeldab teise isiku nimele välja antud tähtsa isikliku dokumendi kasutamist eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Subjektiivsest küljest eeldab kõnealune säte seega tahtlust ja kavatsetust õiguste omandamise või kohustustest vabanemise eesmärgi tunnuse suhtes. Kavatsetuse puhul on aga oluline, et koosseisupärane tagajärg ei ole mitte ainult isiku teo eesmärgiks, vaid ühtlasi selleks sisemiseks põhjuseks, miks isik teo toime paneb. I. Lillebergi kahtlustatavana antud ütluste põhjal järeldas maakohus, et süüdistataval puudus tahtlus esitada teise isiku dokument oma isikut tõendava dokumendina, kuna ta andis M. Kaasiku nimele väljastatud juhiloa turvatöötajale ekslikult. Maakohus leidis, et I. Lillebergi selliseid ütlusi kinnitavad ka tunnistaja M. K. ütlused. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et süüdistatava tegevuses puudus tahtlus, kuna ta ei seadnud enda eesmärgiks teise isiku tähtsa isikliku dokumendi kasutamist KarS § 349 mõttes.

1. Harju Maakohtu
4. a kohtumääruse peale esitas ringkonnakohtule määruskaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi K. Rande. Kaebuses taotletakse maakohtu määruse tühistamist. Kaebuse motiividena märgitakse, et ei saa nõustuda maakohtu järeldustega, et I. Lilleberg kasutas võõrast tähtsat isiklikku dokumenti ekslikult. Kaebuse järgi on maakohus põhjendamatult jätnud kõrvale tunnistajate P. P. ja A. M. ütlused, võttes oma lahendi tegemise aluseks vaid süüdistatava ütlused. Määruskaebuse kohaselt ei kinnita kõnealuse kuriteosündmuse ajal klubisse „Parlament“ sissepääsu kontrollinud P. P. ja A. M. ütlused süüdistatava I. Lillebergi ütlusi. Määruskaebuses märgitakse, et kui kohus ei nõustu kriminaalasja lahendamisega käskmenetluses, siis on kohtul KrMS § 253 p 3 kohaselt õigus määrusega käskmenetlusest keelduda ja tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus on seisukohal, et vaidlustatud maakohtu määrus on oma lõpliku otsustuse osas seaduslik ega kuulu seega tühistamisele.
6. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas on keskseks küsimuseks, mida mõista KarS §-s 349 sätestatud süüteokoosseisu subjektiivse tunnuse eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest all. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vaidlustatud määruse järeldustega, et vaadeldav tunnus eeldab toimepanijalt kavatsetust KarS § 16 lg 2 mõttes, kuid märgib, et sellise seisukohaga ei ole veel selgitatud, milliste õiguste omandamise või millistest kohustustest vabanemise eesmärgi taotlemine moodustab KarS §-s 349 ette nähtud kuriteokoosseisu subjektiivse külje. Ringkonnakohus on seisukohal,

§ 349

järgi on kriminaalkorras karistatavad, so õiguslikult sanktsioneeritavad üksnes sellised teod, mille puhul teise isiku nimele väljaantud tähtsa isikliku dokumendi kasutamise eesmärgiks on õiguskorra poolt tunnustatud õiguste omandamine või kohustustest vabanemine. I. Lillebergile esitatud süüdistusest ei nähtu, millise õiguskorrast tuleneva õiguse omandamisele oli tema tegevus suunatud. Ringkonnakohtu arvates ei ole õigusena selles mõttes käsitletav süüdistuses märgitud soov siseneda ööklubisse „Parlament“. Näitamata ära, millise õiguse omandamisele oli süüdistatava tegevus suunatud, ei ole kohtul ka võimalik otsustada KarS §-s 349 sätestatud kuriteokoosseisu olemasolu üle süüdistatava käitumises, kuivõrd vaadeldava koosseisu järgi peab teise isiku nimele välja antud tähtsa isikliku dokumendi kasutamine olema suunatud nimelt teatud õiguse omandamisele. Sellest tulenevalt on käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistus konkretiseerimata ja kujutab endast kaitseõiguse rikkumist, moodustades kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes (RKKK 3-1-1122-03; RKÜK 3-1-1-24-05). Ringkonnakohus ei pea nimetatud alusel siiski võimalikuks kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks esimese astme kohtule KrMS § 341 lg 2 alusel, sest vastavalt välja kujunenud kohtupraktikale ei ole kohtul õigust nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või süüdistuse muutmist (RKKK 3-1-1-139-05 p 18). 7. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu vaidlustatud kohtumääruse järeldustega, et kuigi I. Lillebergi tegevuses sisalduvad KarS § 349 sätestatud objektiivsed tunnused, ei ole kriminaalasjas tuvastatud, millise õiguse omandamisele oli tema tegu suunatud. Ringkonnakohus osundab siinkohal Riigikohtu üldkogu väljendatud seisukohale, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (RKÜK 3-1-1-24-05). Obiter dictumi korras märgib ringkonnakohus siiski, et vajadus küsida ööklubisse sisenemisel isikut tõendavat dokumenti võib tuleneda näiteks Tallinna linna avaliku korra eeskirja p-st 4.9, mille kohaselt on alla 16-aastasel alaealisel viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikes kohtades kella 23.006.00 või näiteks alkoholiseaduse §-st 47, mis kehtestab alkohoolse joogi tarbimise keelud alaealisele. Ringkonnakohus osundab, et kriminaalasjast nähtuvalt oli I. Lilleberg talle inkrimineeritud teo toimepanemise ajal juba täisealine. Seega ei olnud tal oma ea tõttu piiranguid ööklubisse sisenemiseks. Ringkonnakohus leiab,

§-s 349 sätestatud kuriteokoosseisu täitmiseks peab võõra tähtsa isikliku dokumendi kasutamine andma aluse mingi õiguse omandamiseks või kohustusest vabanemiseks. Seega oli õigus siseneda ööklubisse I. Lillebergil olemas sõltumata teisi isiku nimele väljastatud dokumendi kasutamisest, mistõttu tema tegevuses puudub kõnealune kuriteokoosseis.

1. Puutuvalt määruskaebuses tõstatud menetlusõiguslikku küsimusse, et käskmenetlusega mittenõustumise korral pidanud maakohus kriminaalasja KrMS § 253 p 3 alusel prokuratuurile tagastama, märgib ringkonnakohus järgmist. Kohtu volitused käskmenetluses on määratud KrMS §-ga 253, mille p 2 järgi võib kohus käskmenetluses muuhulgas teha kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, kui ilmnevad KrMS § 199 lg 1 p-des 1–5 sätestatud alused. KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt lõpetatakse kriminaalmenetlus, kui puudub kriminaalmenetluse alus. KrMS § 194 lg 2 kohaselt on kriminaalmenetluse alus kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Seega on kriminaalmenetluse aluse puudumisega KrMS § 199 lg 1 p 1 mõttes tegemist ka juhul, kui isiku teos puudub kuriteokoosseis. Jõudes käskmenetluses järeldusele, et kuriteokoosseis isiku tegevuses pole täidetud, on kohus mitte ainult õigustatud, vaid ka kohustatud KrMS § 253 p 2 alusel kriminaalmenetluse lõpetama. Ringkonnakohus märgib, et erinevalt üldmenetlusest, mille puhul on kuriteo tunnuste, sh kuriteokoosseisu puudumine KrMS § 309 lg 2 kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluseks, ei näe käskmenetlus ette süüdistatava õigeksmõistmist, kuid selle asemel näeb KrMS § 253 p 2 ette kriminaalmenetluse lõpetamise KrMS § 199 lg 1 p-des 1–5 loetletud aluste esinemisel. Eeltoodust tuleneb, et kriminaalasja tagastamiseks prokuratuurile KrMS § 253 p 3 alusel on kohus käskmenetluses kohustatud vaid juhul, kui ta muul põhjusel ei soostu konkreetse kriminaalasja lahendamisega kõnealuses lihtmenetluses.
2. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 383, § 385, § 388, § 390 ja § 391 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
3. jaanuari
4. a kohtumääruse muutmata ja esitatud määruskaebuse rahuldamata. Kohtunik Priit Pikamäe