1-05-85\3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2006.a Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasja number 2-1-20 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Priit Pikamäe Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi A. B. süüdistus KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
2. novembri Apellatsiooni esitaja Süüdistatava A. B. kaitsja adv. Paul Järve Prokurör Sirje Hunt Süüdistatav A.B.
3. a otsus elukoht, sünd. Eesti kodanik, varem kohtu poolt karistamata Kaitsja Adv. Paul Järve RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu
4. novembri 2005.a. otsus Arvet Bergi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi sisuliselt muutmata. Täpsustada kohtuotsuse sissejuhatust ja lugeda süüdistuse tekstis „käega“ asemel õigeks „rusikaga“. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Arvet Berg tunnistati süüdi KarS § 121 järgi ja karistati rahalise karistusega 60 päevamäära ulatuses, s.o 3000 krooni. Arvet Berg tunnistati süüdi selles, et ta
5. juulil 2004.a. kella 9.50 ajal Pärnumaal Saarde vallas Kalita küla kaupluse ees lõi isiklikul pinnal tekkinud tüli käigus Karl Männet ühe korra käega näo piirkonda, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja ülahuule põrutuse. A. Bergi kaitsja taotleb apellatsioonis kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega oma kaitsealuse õigeksmõistmist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Apellant leiab, et kohus jättis tõendid, mis kinnitasid A. Bergi ütlusi või rääkisid tema kasuks, hindamata. A. Berg on kogu menetluse kestel kinnitanud, et ei ole K. Männet löönud ning ammendavalt seletanud, miks kannatanu tema arvates on asunud teda süüdistama. Apellant leiab, et A. Bergi sellesisulised ütlused on ümber lükkamata. Apellant analüüsib põhjalikult kõiki tõendeid ja leiab, et kohus ei süüvinud neisse, kohtu järeldused on ebaõiged. Nii leiab apellant, et perearst L. Andla ütlustest nähtuvalt võis K. Männel esineva vigastuse põhjustada ükskõik millega, K. Männe ei öelnud isiku nime, kes oli tema lööjaks, väitnud, et sõber. Kaitsja leiab, et tegelikult esineb kahtlus, kas K. Männet üldse keegi lõi ja kas kannatanu mitte ei kasutanud ära juhusliku pisitrauma saamist mingil muul asjaolul. Politseitöötaja H. Meola kinnitas, et tunnistajad V. Pärnla ja E. Kaljula ei saanud oma asukoha tõttu näha seda kohta, kus sõnelesid K. Männe ja A. Berg ja väidetavalt toimus löömine, kuivõrd ees olid põõsad ja teadetetahvel. V. Pärnla ja E. Kaljula ei näinud löömist. J. Ruusmaa kinnitus selle kohta, et kannatanu suunurk olla verine olnud, pole vastavuses arsti poolt tuvasatud vigastusega: J. Ruusmaa ei näinud löömist. Tüli oli kuuldav veel T. Bergile, K. Kuningale, R. Paisile. Neist keegi ei kinnita, et oleks toimunud löömine, keegi neist ei näinud ka autode juures alaealist J. Ruusmaad. Apellant leiab, et kohus, tehes järeldusi, on üle hinnanud kannatanu ausameelsust ning märgib, et samas veendus kohus, et tegemist polnud kannatanu esimese avaldusega A. Bergi vastu. Juba varasemast ajast on K. Männe süüdistanud A. Bergi varguses, akna lõhkumises, tema sünnikodu mahapõletamises. Neis faktides on toimunud uurimine, kuid A. Bergi süüd ei ole tuvastatud. Seega leiab apellant, et ükski hoiatus ei sega K. Männet A. Bergi ja tema perekonda süüdistamast. Tegemist on vana vihavaenuga, kus otstarve pühendab abinõu. Neid asjaolusid silmas pidades tuleb rõhutada, et K. Männel esinenud vigastus on sedavõrd tühine, et selle võiks saada ükskõik kuidas. K. Männe on nõus igal juhul kirjutama A. Bergi peale kaebust politseile, mis on kinnitust leidnud sellega, et juba mitmel korral käesoleva kohtuasja 2 lahendamise käigus on K. Männe helistanud politseisse ja kaevanud, et A. Bergi loomad on karjamaalt välja pääsenud. A. Bergi sündmuskohale jõudes on seal ees oodanud kahjurõõmus K. Männe, kusjuures pole selgeks saanud, kuidas loomad välja pääsesid. Kokkuvõtvalt leiab apellant, et ühtegi otsest tõendit, mis kinnitaks A. Bergi süüd, ei ole. Apellant rõhutab veel seda, et K. Männe on kogu aeg süüdistanud A. Bergi rusikaga löömises. Kui aga A. Berg esitas kohtule arstitõendi, millest nähtuvalt ei saa A. Berg oma kätt rusikasse suruda, muutis kohus süüdistust ja märkis, et A. Berg lõi käega. Prokurör ei muutnud süüdistust. Kaitsja leiab, et sellistel asjaoludel ei olnud kohus õigustatud süüdistust muutma, tulnuks teha õigeksmõistev otsus. Kaitsja viitab KrMS §-le 268, milles sätestatakse kohtuliku arutamise piirid. Kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks peab apellant kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavust tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses. POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni, taotlesid kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu seisukoht, et A. Berg pani toime KarS §-s 121 ettenähtud süüteo, tugineb kohtukolleegiumi arvates tõendite igakülgsele ja põhjalikule analüüsile ning kogumis hindamisele, nagu seda nõuab KrMS §
6. Kohtu järeldused tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel on põhjendatud. Maakohus on oma otsuses kõiki tõendeid vahetult kontrollinud ja analüüsinud, andnud kohtuotsuses edasi tunnistajate ütluste sisu ning seda vastavuses kohtuistungi protokollis fikseeritule. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et apellandi mittenõustumist kohtu järeldustega ei saa käsitleda tõendite ebapiisava analüüsina ja tõenditesse süüvimata jätmisena. Kohtukolleegium möönab, et kuigi sündmuskoha vahetus läheduses viibis peale süüdistatava ja kannatanu veel mitmeid isikuid, ei näinud K. Männe löömist A. Bergi poolt neist keegi. Vaieldamatult on aga tuvastatud, et K. Männe ja A. Bergi vahel Kalita poe juures äge sõnavahetus oli. Seda kinnitab kannatanu, kinnitavad tunnistajad J. Ruusmaa, V. Pärnla ja E. Kaljura. Kuivõrd tunnistajad on kõik väitnud, et A. Berg ja K. Männe jagelesid maade pärast, ei saanud see piirduda üksnes mõne sõna vahetamisega. A. Berg aga väitis ka ringkonnakohtu istungil, et polnud mingit intsidenti ega konflikti, ta ei mäleta, kas nende vahel üldse vestlust oli, sõnavahetus võis ju olla, kuid neil ei olnud millestki rääkida. Kohtukolleegium leiab, et vaieldamatult tuvastatud sõnalise konflikti eitamine A. Bergi poolt vähendab tema toimunu kohta antud ütluste usaldusväärsust. 3 Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga selles, nagu oleks tunnistaja J. Ruusmaa ütlused vastuolus perearsti L. Andla ütlustega. J. Ruusi ütlustest nähtuvalt jagelesid A. Berg ja K. Männe omavahel kõvasti maa pärast, kuulis K. Männe oigamist ja seda, kuidas A. Berg ütles, et eks kaeba siis kohtusse. Seejärel, kui K. Männe kohe poe juures istuvate meeste juurde tuli, nägi ta, et K. Männel on huul verine, enne aga polnud /tl 71/. L. Andla sõnul tuvastas ta K. Männel ülahuule marrastuse ja huule limaskestal pindmise vigastuse. Seega on nende kahe tunnistaja ütlused omavahel kooskõlas. Asjaolu, et K. Männel arsti poole pöördudes enam huul verine ei olnud, ei muuda ütlusi vastuoluliseks. Kohtukolleegium on seisukohal, et J. Ruusmaa ütlustes ei ole alust kahelda, ta on muuhulgas kinnitanud, et tunneb nii A. Bergi kui K. Männet ning tal pole neist kummagi vastu mingit vihavaenu. J. Ruusmaa ütlustes väärib tähelepanu veel asjaolu, et tema sõnul olnud A. Berg oma autos üksi /tl 71/. Kohtukolleegium rõhutab, et maakohus ei ole A. Bergi süüditunnistamisel üle hinnanud kannatanu ausameelsust, vaid on tuginenud eelkõige tunnistajate ütlustele kogumis. K. Männel tuvastatud vigastuse tühisus, nagu apellant märgib, ei anna alust maakohtu järelduste ümberhindamiseks, kuivõrd KarS §-s 121 sätestatud süüteokoosseisu täidab igasugune, ka üksnes valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine, s.o inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav. Kohtukolleegium leiab, et maakohus, asudes süüdistusest erinevale seisukohale, et A. Berg lõi K. Männet käega (süüdistuse kohaselt rusikaga), ei väljunud kohtuliku arutamise piiridest KrMS § 268 lg 8 mõttes. Küll aga peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et maakohus on oma otsuse sissejuhatuses teinud eksitava vea, märkides süüdistuse tekstis eksitavalt, et A. Berg lõi K. Männet ühel korral käega näo piirkonda. Süüdistusakti kohaselt toimus löömine rusikaga /tl 35/. Nimetatud asjaolu ei ole aga kohtuotsuse tühistamise aluseks, kohtukolleegium kõrvaldab eksitava vea KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel kohtuotsuse täpsustamise teel. Mis puudutab apellatsioonis esitatud seisukohta, nagu oleks maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses - kohtuotsuse resolutiivosa järeldused on mittevastavuses tõendamiseseme tuvastatud asjaoludega, siis kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et nimetatud rikkumisena käsitletakse juhtumit, mil kohtuotsuse põhiosas esitatud põhjendused on vastuolus otsuse resolutiivosa järeldustega. Vaidlustatud kohtuotsuse põhiosast nähtub aga üheselt, et kohus peab süüdistuse aluseks olevaid tõendeid veenvaiks ja loeb A. Bergi süü tuvastatuks. Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioonis esitatud väited maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 2 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu
7. novembri 2005.a. otsuse Arvet Bergi süüditunnistamises ja karistamises sisuliselt muutmata, tehes kohtuotsuse sissejuhatuses süüdistuse tekstis täpsustuse ja lugeda „käega“ asemel õigeks „rusikaga“. Meelika Aava Priit Pikamäe 4 Malle Preimer 5