KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. veebruar 2006.a Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasja number 2-1-935 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Igor Amann ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi K.K. süüdistus KarS § 114 p 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tallinna Linnakohtu 03. novembri Apellatsiooni esitaja Süüdistatava K.K. kaitsja adv. Andrus Repnau ja kannatanu Aino Vind Prokurör Ave Eisel Süüdistatav K.K. 2005. a otsus varem kohtu poolt karistamata, vahi all alates 20.11.2003. Kaitsja Adv. Andrus Repnau RESOLUTSIOON Tühistada Tallinna Linnakohtu 03. novembri 2005.a. otsus osaliselt K.K. mõistetud karistuse osas. Teha uus otsus: Mõista K.K. KarS § 114 p 3 järgi karistuseks 14 (neliteist) aastat vangistust. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. K. K. kaitsja adv. Andrus Repnau apellatsioon jätta rahuldamata. Kannatanu Aino Vindi apellatsioon rahuldada. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei 1 kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK K.K. tunnistati süüdi KarS § 114 p 3 järgi ja karistati 18 aastase vangistusega. Karistuse alguseks loeti tema vahistamise päev 20.11.2003.a. K.K. tunnistati süüdi selles, et ta ajavahemikul 17-18. november 2003 pani toime Tallinnas Mahtra 15-16 korteris Kaja K. tapmise – kägistas K. Kukke nööriga ning lõi ühe korra noaga kõhu piirkonda. Vastavalt eksperdi arvamusele oli K. K. surma põhjuseks mehhaaniline lämbus kaelaelundite pigistamisel linguga. Samuti tuvastati kannatanul kõhuõõnde tungiv torke-lõikehaav vasakul pool ülakõhus, mis elavatel isikutel on tekitamise ajal eluohtlik. Koheselt pärast Kaja K. tapmist lõi K.K. samas korteris viibinud Agnes Treumuthile korduvalt noaga keha ja parema käe piirkonda, millega põhjustas A. Treumuthi surma. Eksprdi arvamuse kohaselt oli A. Treumuthi surma põhjuseks äge verekaotus kehatüve torkelõikehaavadest, mis tungisid rinnaõõntesse ja kõhukoopasse (kokku 12 haava), kopsude, südame ja maksa vigastusega ning lisaks 3 torke-lõikehaava rindkerel, 2 haava paremal ülajäsemel, mis kõik on elavatel isikutel eluohtlikud tekitamise ajal. APELLATSIOONIDE SISU Apellant taotleb kohtuotsuse tühistamist ja oma kaitsealuse õigeksmõistmist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. Kaitsja ei nõustu kohtu järeldusega, mille kohaselt K. K. ja A. Treumuthi tapmine kolmandate isikute poolt on välistatud. Kohus tugines tunnistajate Lalli, Jervsoni ja Zaitsenko ütlustele ega arvestanud K. K. väitega, et ema korterivõtmed võidi varastada seoses kallaletungiga maja koridoris, milline väide on iseenesest ümber lükkamata. Apellant leiab, et nimetatud tunnistajate ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuna tegemist on politseitöötajatega, kes võivad olla huvitatud kriminaalasja edukast ja uurimisversiooni kinnitavast läbiminekust kohtus. Kohtu järeldus, mille kohaselt ekspertiisiaktid ei kinnita, nagu oleks teo toimepanemise ajal korteris kolmandaid isikuid viibinud, on rajatud puudulikult uuritud tõenditele. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt on võetud vereproove ja papillaarkurrustiku jälgi juhuslikult. Segipaisatud esemetelt jälgi pole võetud. Teistkordsel sündmuskoha vaatlusel oli uurimine huvitatud üksnes kollastest pangas kasutatavatest blankettidest ja võtmetest. On leitud ja analüüsitud suitsukonisid – üks mitme isiku segaprooviga ja kaks tundmatute alleelidega. Asjaolu, et üks konidest oli koltunud, annab aluse arvata, et see koni on vana, kuid ei ole aluseks järeldusele, et on sattunud sündmuskohale tunduvalt varem. Kohtu järeldused, et hiljem leitud suitsukonid võisid sinna sattuda pärast esmast uurimistoimingut, on oletuslik. Esmase sündmuskoha vaatlusega ei fikseeritud üldse suitsukonide olemasolu või nende puudumist. Politseitöötaja Tšurilovi väide, et tema suitsetas sündmuskohal, ei leidnud DNA ekspertiisiga tõendamist. 2 Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kuivõrd korterist ei olnud kaasa võetud väärtuslikke esemeid, siis versioon tapmisest röövimise eesmärgil on kummutatud. Kriminaalasja materjalide kohaselt ei ole sellist versiooni püstitatudki. Mitte ükski tõend ei viita asjaolule, et oleks esitatud küsimusi, mida üldse võidi sealt korterist otsida. Asjaolu, kas klaveri müügist saadud raha hoiustati või mitte, ei oma tähtsust. Juhul kui otsitigi seda raha, on loogiline, et seda leidmata lahkuti väheväärtuslikke suuremaid esemeid kaasa võtmata. Kohtu seisukoht, et puuduvad tõendid, mis viitaksid vägistamisele, on väär. Kohtuarstlik ekspertiisiakt ei kajasta üldse suguelundeid. Seetõttu taotleski apellant täiendava ekspertiisi tegemist, millest nähtuvalt ei tuvastatud vägivaldse suguakti läbiviimisele viitavaid vigastusi. Kohtuistungil väitis ekspert Ilvik, et täiendava ekspertiisi arvamus tugines esmasele ekspertiisile ja välissuguelundeid polnud vigastusi ning see asjaolu peab olema kirjas ka eksperdiarvamuses. Olukorras, kus naisterahva laip on leitud alasti ja esmane kohtuarstlik ekspertiis ei käsitle suguelundeid, on väga raske asuda seisukohale, et kohtuarsti hilisem kinnitus vägivaldse suguühte puudumise kohta vastab tõele. Kaitsja leiab, et igal juhul ei ole täie kindlusega võimalik puuduliku ekspertiisiakti pinnalt vägivaldse suguühte toimumist välistada. Kaitsja ei nõustu ka kohtuotsuses esitatud kuriteo motiiviga – süüdistatava ja kannatanute pingestatud suhted. Tegelikult neid ei tuvastatud. Ei ole tuvastatud ka, et K. K.l oleks olnud raskusi võlgade maksmisega, et ta oleks mänginud kasiinodes või oleks olnud narkosõltlane. Kohtu hinnangul on K. Kukk ja A. Treumuth tapetud ajavahemikus 17.11. – 18.11.2003 varahommik. Samas on kohus asunud seisukohale, et tõendamist pole leidnud täpne surmaaeg. Kaitsja toonitab, et kohtuarst määratles lahangute ajal 20.11.2003.a. K. K. surma aja üle 24 tunni ja A. Treumuthil mitte varem kui 36 tundi tagasi. Kohtuarst Ilviku ütlustest nähtuvalt ei arva ta, et surm oleks saabunud üle 36 tunni tagasi arvates lahangust. A. Treumuthi lahkamine toimus 20.11.2003.a. kella 12 – 14.20-ni. Seega 36 tundi tagasi oleks tapmine pidanud toimuma 18. ja 19. novembri öösel. Surmatunnistustel on mõlemal surma ajaks märgitud 19.11.2003.a. K.K. lahkus kodust 17.11.2003.a. novembri õhtul kella kaheksa paiku, mille kohta on esitatud tõendina telefoni asukoha eristused. Selle ümberlükkamiseks on kohus väljendanud seisukohta, et tapmine võis aset leida veel enne kui K. Kukk suvilasse läks. Seega peaks surma aeg olema veelgi varasem, ulatudes lahangust tagasi 62 ja rohkem tunde. See ei ole aga tõenäone. Selles küsimuses on ka kohus ise olnud ebakindel, väljendades mõtet, et K.K. ei pruukinud olla suvilas. Apellant ei nõustu kohtu arutlusega, nagu võis K. K. telefon liikuda suvilasse ilma K. K.ta. See on oletuslik ning selle lükkab ümber asjaolu, et sellele telefonile tehti hommikul K. K. tööle sõitmise ajal kõne Russalka masti piirkonnas ja sellele vastas K. Kukk. Apellant asub seisukohale, et K. K. alibi ei ole kummutatud. Ta on lahkunud kodust 17. novembri õhtul ja naasnud 19. novembri õhtul, leides ema ja vanaema tapetuna. 3 Kohtuotsusest nähtuvalt oli K. K. näol tegemist isikuga, kes ei sattunud paanikasse ja suunas oma tegevust vajalikus suunas. Apellant esitab seepeale küsimuse: mis tingis aga sellisel juhul tema poolt süü omaksvõtu? Kohus tugines Jervsoni seletusele ja Korobka ettekandele, kuid jättis hindamata A. Kropotovi ütlused, mille kohaselt K. tuli näost kaamena ja käed värisesid ning teatas, et ema ja vanaema on tapetud. Kohtu järeldus, et K. K. poolt süü omaksvõtt ja selle juurde jäämine pikaks ajaks tõendavad tema süüd, on oletuslik. K. K. ütlused on vastuolulised, ei saa neile tuginedes väita, et esialgsetes ütlustes andis K. Kukk teavet selle kohta, mida polnud teada. K. K. esialgse ülekuulamise ajaks oli juba Kaja K. kohtuarstlik ekspertiis teostatud. Toimikus puuduvad andmed, kuhu kadus K. K. esialgne seletuskiri, milles ta suvilaskäiku kirjeldas. Tapmise toimepanemise asjaolude kirjeldamine K. K. poolt on vastuoluline ja ebaloogiline. Tuvastatud tehiolud ei kattu tema ülestunnistusega. Rida küsimusi on lahenduseta. Miks oli Kaja Kukk alasti, miks olid tema kõrvades tropid, mitme terariistaga tapeti A. Treumuth? Kas sama terariistaga tapeti ka Kaja Kukk. Miks ei avastatud K. K. riietel DNA ekspertiisidega tapetute verejälgi? Kus on mõrvarelvad? Juhul, kui asuda seisukohale, et K.K. valmistas ette alibi, siis miks oli vajalik süü omaksvõtt? Miks ei olnud esmaste seletuste andmine kooskõlas tegelike sündmustega? Linnakohus ei ole neile küsimustele vastust andnud. Välistades kolmandate isikute osalemise, peab kohus leidma ka otseseid süütõendeid K. K. vastu ning kõrvaldama kriminaalasjas olevad vastuolud. Tuvastamata asjaolud ja esinevad kahtlused annavad aluse süüdistatava õigeksmõistmiseks. Kannatanu Aino Vind ei vaidlusta oma apellatsioonis sisuliselt K. K. süüd, kuid leiab, et temale mõistetud karistus on liialt karm – karistuse alammäär on kaheksa aastat, K. K.le mõisteti aga kaheksateist aastat vangistust. K. Kukk ei ole varem seadusega pahuksis olnud, mistõttu ei saa teda ühele pulgale seada kurjategijatega, keda on korduvalt karistatud ja ikka panevad kuritegusid toime. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS Prokurör leidis, et apellatsioonid on põhjendamatud, linnakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks alust ei ole. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid kaitsja esitatud apellatsiooni ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist. Kannatanu jäi apellatsiooni juurde ja leidis, et süüdistatavale mõistetud karistust tuleb leevendada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonide sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et kaitsja apellatsiooni rahuldamiseks alus puudub, kuid linnakohtu otsus tuleb tühistada karistuse mõistmise osas. Kohtukolleegium on seisukohal, et linnakohus on tähelepanelikult arvestanud kõigi asjaoludega, mis on olnud süüteoasja lahendamisel asjakohased ning mis võisid mõjutada 4 tõendite hindamist. Kohtuotsusest tuleneb, et kohus on nende asjaoludega ka arvestanud – kaalunud kõiki tegureid ja argumente, mis räägivad nii süüdistatava poolt süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning on andnud üldhinnangu, st analüüsinud erinevatest tõenditest tulenevaid andmeid, asetanud need omavahelisse konteksti ning hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt nagu seda nõudis KrMK § 50. Kohtu järeldused on igakülgselt põhjendatud. Kohtukolleegium, nõustudes linnakohtu otsuse põhiosa asjaoludega, ei pea KrMS § 342 lg-s 3 p- 1 sätestatut silmas pidades nende asjaolude täies mahus kordamist vajalikuks. Lähtudes apellatsioonist peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada järgmist. Linnakohtu seisukoht, mille kohaselt Kaja K. ja Agnes Treumuthi tapmine kolmandate isikute poolt on välistatud, ei tugine, nagu kaitsja seda väidab, üksnes tunnistajate A. Lalli, T. Jervsoni ja A. Zaitšenko ütlustele. Nimetatud tunnistajate ütlustele ja sündmuskoha vaatlusprotokollile tuginedes on kohus teinud üksnes järelduse, et Mahtra 15-16 asuva korteri välisukse ja ukse lukud olid 19.11.2003.a. rikkumata, seega ei toimunud sinna sissemurdmist. Järeldus, mille kohaselt linnakohus välistas võimaluse, et K. K. ja A. Treumuthi tapmise võisid toime panna kolmandad isikud, tugineb kõikide tõendite kogumile, milles A. Lalli, T. Jervsoni ja A. Zaitšenko ütlustel on võrreldes teiste tõenditega tühine kaal. Mis puutub kaitsja väitesse, nagu tuleks politseitöötajate tunnistustesse kriitiliselt suhtuda, kuivõrd nad on huvitatud kriminaalasja edukast läbiminekust kohtus, siis kohtukolleegium peab sellist seisukohta põhjendamatuks. Kaitsja leiab, et isikute korteris viibimise välistamine on rajatud puudulikele tõenditele ja väidab, et sündmuskoha vaatlust ei teostatud piisava põhjalikkusega – korteris segipaisatud esemetelt pole jälgi võetud. Kohtukolleegium leiab, et apellandi etteheited ei ole põhjendatud. Kriminaaltoimiku materjalide kohaselt teostati 19.11.2003.a. sündmuskoha tehniline uuring, mis vältas üle kolme tunni ning mille käigus töödeldi korteris olevaid esemeid daktopulbriga ning identifitseerimiskõlbulike jälgede tuvastamisel talletati need kilele /tehnilise uuringu protokoll I kd tl 34-35/. Asjaolu, et fikseeritud jälgi ja proove tuvastati ja võeti tehnilise uuringu käigus kokku 22, ei viita sellele, nagu oleks proove ja jälgi võetud juhuslikult või vähe. Kõne all olevast protokollist nähtub, et identifitseerimiskõlbulikke jälgi on otsitud ka korteris segipaisatud esemetelt. Nii tuvastati nurgadiivanil olevalt graafiliselt lehelt naha papillaarkurrustiku jäljed, mis talletati viiele kilele. Sõrmejäljeekspertiisi aktist nähtuvalt on pildilt kopeeritud sõrmejäljed jäetud Kaja K. poolt /I kd tl 73-75/. Mis puutub sündmuskohalt leitud kahte suitsukonisse, milledelt DNA analüüsiks võetud proovid ei pärine K. K.lt, Kaja K.lt ega Agnes Treumuthilt, siis kohus on oma otsuses piisava põhjalikkusega analüüsinud nende tõendite pinnalt järeldada võivat võimalust kolmanda(
- te)isiku(
- te)viibimise kohta korteris kuriteo toimepanemise ajal /lk 13-14/. Kohtukolleegium rõhutab, et üks neist konidest – koltunud ja lapik – leiti 19.11.2003.a. teostatud tehnilise uuringu käigus korteri uksepaku ja jalamati vahelt, mis iseenesest ei viita tundmatu kurjategija viibimisele korteris mõrva toimepanemise ajal. Kohtukolleegium nõustub linnakohtu järeldusega ka selles, et kuigi 31.05.2005.a. teostatud korduva sündmuskoha vaatluse käigus köögist leitud ühelt suitsukonilt võetud proovi kohaselt ei saanud suitsukoni olla jäetud K. K. poolt, ei viita see asjaolu kuritegude toimepanemisele kolmandate isikute poolt. Kohtuotsuses esitatud seisukoht, et köögist leitud suitsukonid võisid sinna hiljem sattuda, on kohtukolleegiumi arvates põhjendatud, kuivõrd 19.11.2003.a. sündmuskoha vaatlusprotokolli ja tehnilise uuringu protokolli kohaselt tuvastati ja võeti kaasa suitsukonid ka maja trepikojast 5 ja korteriukse ning jalamati vahelt. Sellest järeldub, et suitsukonidele kui võimalikule tõendusmaterjalile on pööratud küllaldast tähelepanu ja peetud vajalikuks nende võetust nii sündmuskohalt kui selle lähedusest. 19.11.2003.a. tuvastati köögi visuaalsel vaatlusel aga, et ruum on korras ja asjad kohtadel /I kd tl 34/. Korduva sündmuskoha vaatluse käigus tuvastati vaidlusalused konid köögilaualt tuhatoosist /II kd tl 117/. Seega on linnakohus põhjendatult ka nende tõendite pinnalt kolmandate isikute võimaliku viibimise korteris kuriteo toimepanemise ajal välistanud. Kohtukolleegium nõustub linnakohtu järeldusega ka selles, et asjas puuduvad tõendid, mis viitaksid K. K. ja A. Treumuthi vägistamisele ning leiab, et kaitsja sellesisulised kahtlused on alusetud ja etteheited kohtumeditsiini ekspertidele põhjendamatud. Nii nähtub kohtuarstlikust ekspertiisiaktist nr 1188 /I kd tl 43-46/, et ekspert on laiba välisvaatlusel üksikasjalikult kirjeldanud iga pisematki kriimustust, haava ja verevalumit ning see vaatlus on hõlmanud laiba kogu keha. Välisvaatluse lõppedes on ekspert märkinud, et muud välisvaatlusel ei sedasta. Kui ekspert laibal vägivaldsele suguühendusele viitavaid tunnuseid ei tuvasta, siis ei saa neid ka kajastada ja kirja panna. Samasuguse üksikasjalikkusega on kohtukolleegiumi arvates toimunud A. Treumuthi surnukeha kohtuarstlik ekspertiis /I kd tl 52-56/. Ka on ekspert, nagu seda märgib linnakohus oma otsuses, kohtuistungil kinnitanud, et kuivõrd vigastusi välissuguelundites ei olnud, ei tekkinud ka kahtlust vägistamises. Sellise kahtluse on välistanud ekspert ka kohtuarstliku täiendekspertiisi akti kohaselt /I kd tl 69-71/. Asjaolu, et Kaja K. laip leiti riieteta, on selgitanud K.K. oma ütlustes ise – 17.11.2003.a. õhtul oli emal seljas ilma nööpide ja vööta hommikumantel /I kd tl 115/. Kittel libises emal maha ja ta jäi täiesti alasti, kittel lebas tema kõrval põrandal. Saades ema näost aru, et ta on surnud, võttis ta põrandalt kitli ja riputas selle kappi /II kd tl 17-18/. Eelnevaga haakuvalt nähtub kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud Toomas Jervsoni ütlustest, et K.K. selgitanud, et ema olnud alasti, kuna tal olnud depressioon, maganud klappidega ja alasti /II kd tl 705/. Kohtukolleegium on seisukohal, et apellandi poolt ringkonnakohtu istungil esitatud Kaja K. ja Agnes Treumuthi surmatunnistused, milledes on mõlema surma ajaks märgitud 19.11.2003.a. ja etteheited, et ekspert on olnud surma saabumise aja suhtes ebatäpne, ei kummuta linnakohtu otsuses esitatud põhistust ja järeldust, et süüdistuses märgitud Kaja K. ja Agnes Treumuthi tapmise aeg – 17. november kuni 18. novembri 2003.a. varahommik – on tõene. Tulenevalt sellest, et eksperdil on olnud võimatu tapetute täpset surma aega määrata, ongi kohus äärmiselt põhjalikult oma seisukohta põhjendanud, analüüsides seejuures tunnistajate ütlusi, arvestanud sündmuskoha vaatlusel fikseeritut, K. K. töögraafikut ning tema kuni 15.01.2004.a. antud ütlusi, Kaja K. koduse telefoni kõneeristusi ja mitmeid teisi tõendeid /lk 16-17/. Mis puudutab A. Treumuthi ja K. K. surma kohta välja antud dokumente, siis olukorras, kus eksperdil on puudunud võimalus määrata kindlaks tapetute täpset surma aega, on vältimatu märkida arstlikule surmatõendile ja selle alusel välja antavale surmatunnistusele surma saabumise ajaks surnukeha leidmise kuupäev. Äärmise põhjalikkusega on linnakohtu otsuses esitatud analüüs, millel põhineb järeldus, et K.K. inkrimineeritavate tegude ajendiks olid pingestatud suhted süüdistatava ning tema ema ja vanaema vahel, pidevalt konfliktne õhkkond kodus /lk 15-16/. Et kaitsja kohtu järeldusega ei nõustu, ei tähenda, nagu oleks kohtus kõne all olevad asjaolud tuvastamata jäänud. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga selles, et tuvastamist ei ole leidnud, nagu oleks K. K. näol tegemist lootusetult võlgades oleva kasiinomänguri või narkosõltlasega. Tuvastamist leidis, et süüdistatav oli normaalselt oma eluga hakkama saav õppiv ja töötav noor inimene. Just seetõttu kujunes ema poolne pidevalt etteheiteid ja kahtlustusi külvav suhtluse maneer ärritavaks. Linnakohtus on tuvastatud ja seda kinnitas süüdistatav ise, et konflikt 16 ja 6 17.11.2003.a. vallandus sellest, et Kaja Kukk leidis poja sahtlist krediitkaardi lepingu. Selline leping iseenesest ei viita veel mingitele võlgadele, rääkimata narkootikumidest. Ka on tuvastatud, et lepingu leidmine vallandas Kaja K.s äärmusliku reaktsiooni, ta ei suutnud krediitkaardi lepingu leidmisest saadud vapustuse tõttu tööle minna, ta helistas poja sõbrale U. Maranikule ja uuris, kas K. äkki temale võlgu ei ole, krediitkaardi pärast ei katkestanud K. K. sõnul tema ema ja vanaema sõimu ja etteheiteid ka öösel. Asjas tuvastatu pinnalt on kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktist nähtuvalt olnud K. K. tegu tingitud püsivate ebasõbralike suhete foonil, reaalselt konfliktses situatsioonis vallandunud ärritusreaktsioonist ning kohtualune käitus ärrituse põhjustaja suhtes agressiivselt /II kd tl 52/. Apellatsioonis esitatu, nagu poleks peres pingestatud suhteid esinenud, on kohtukolleegiumi arvates paljasõnaline ega haaku tuvastatud tehioludega. Vastupidiselt apellandile, leiab kohtukolleegium, et kohtumenetluses esitatud GPRS eristused, mille kohaselt K. K. mobiilsidevahendi SIM kaart paiknes 17. novembri kella 20.55-st kuni 18. novembri kella 5.46-ni Randvere tugijaama piirkonnas, ei ole vaieldamatuks alibiks ega välista süüdistuses nimetatud ajavahemikul A. Treumuthi ja K. K. tapmist süüdistatava poolt. Linnakohus märgib põhjendatult, et K. K. SIM kaardi paiknemine teatud tugijaamade piirkonnas ei tähenda, et K.K. ise oleks kogu öö vastu 18. novembrit viibinud Randveres. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et kõne all olevate kuritegude toimepanemine võis maksimaalselt aega võtta minuteid, eksperdi kinnitusel oli A. Treumuthi ja K. K. surmast kuni nende surnukehade leidmise ja lahkamiseni möödunud rohkem kui 24 tundi, mistõttu on täpse surmaaja määramine võimatu, seega olid süüdistataval kõik võimalused süüdistuses nimetatud ajavahemikul toime panna kuritegu ja seda sõltumata tema mobiiltelefoni SIM kaardi asukohast. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et süüdistatava ütlused kohtueelses menetluses ei ole teistest tõenditest väiksema tõendusjõuga ja kuuluvad hindamisele võrdselt koos teiste tõenditega. Kuivõrd K. K. ütlused pärast 15.01.2004.a. lahknevad tema eelnevatest ütlustest oluliselt, ongi linnakohus käsitlenud K. K. ütlusi kogu menetluse vältel ja põhjendatult seostanud need ka kogu menetluse käiguga. Alates 20.11.2003.a. kuni 15.01.2004.a. on K.K. neljal korral andnud üksikasjalikke ütlusi, kuidas ta oma ema ja vanaema tappis ning mis teda kuriteoni viis - ülekuulamisel ja ütluste olustikuga seostamisel 20.11.2003.a. /I kd tl 114-116, 144-158/ ning süüdistatavana ülekuulamisel 27.11. ja 29.12.2003.a. /II kd tl 12-15, 42-44/. Muuhulgas tuleb silmas pidada, et need ütlused ei sisalda pelgalt deklaratiivset süü omaksvõttu. Esmalt, süüvimata K. K. 2003.a. novembris ja detsembris antud ütluste sisusse, on kohtukolleegium seisukohal, et on mõeldamatu oma ema ja vanaema tapmise tunnistamine isiku poolt, kes sellist kuritegu toime pannud ei ole. Ning teisalt ei ole mingil juhul tõenäone, et isik, kes ei ole toime pannud K. K. ja A. Treumuthi tapmist, kirjeldab kuritegu viisil ja täpsusega, mis saab teada olla vaid tapmise tegelikult toime pannud isikule. Linnakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud süüdistatava enne 15.01.2004.a. antud ütluste sisu ja nende kokkulangevust teiste, objektiivsete tõenditega ning leidnud põhjendatult, et K. K. poolt eeluurimisel oma ema ja vanaema tapmise kohta antud ütlused riimuvad valdavas osas asjas kogutud teiste tõenditega ning ei ole tõenäoline, et süüdistatav suutnuks välja mõelda nii üksikasjalikud ja teiste tõenditega riimuvad selgitused /lk 17-19/. Kohtukolleegium osundab siinjuures Kristja K. puhtsüdamlikule ülestunnistusele, milles ta kinnitab, et kuna oli sündmuskohal käinud, siis mõtles ta lihtsalt välja, mis ja kuidas ja miks ta oli teinud /II kd tl 63/. Kordagi pole süüdistatav püüdnud väita, nagu oleks talle midagi kuriteo toimepanemise asjaolude kohta ette öeldud või dikteeritud. Seega on ainetu apellandi viide asjaolule, et K. K. esialgse ülekuulamise ajaks oli Kaja K. kohtuarstlik ekspertiis sisuliselt teostatud. Linnakohtu istungil kinnitas süüdistatav, et viibis sündmuskohal kõige rohkem viis minutit /II kd tl 291/. 7 Ning ometi on K.K. 20.11.2003.a. ülekuulamisel kirjeldanud, kuidas ta emale nööri kaela viskas ja kägistama hakkas, olles ise ema taga, alles pärast seda lõi ta noaga emale kõhtu /I kd tl 114-115/. Sellist sündmuste käiku, mis haakus täpselt kohtuarstlikus ekspertiisiaktis esitatuga, ei saanud K. Kukk välja mõelda hiljem sündmuskohal nähtu põhjal. Linnakohus on, analüüsides K. K. ütlusi kogu menetluse vältel ja seostades need teiste tõendite ning menetluse kulgemisega, teinud põhjendatult järelduse, et enne 15.01.2004.a. on ta andnud toimunu kohta valdavalt tõeseid ütlusi, mõningane ebajärjekindlus ja vastuolud tema ütlustes on olnud tingitud tema soovist jätta mulje, et ta oli kuriteo toimepanemise ajal hingelise erutuse seisundis, mis välistaks süüvõime. Oma süüd eitama asus K.K. pärast seda kui selgusid kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiisi tulemused selle kohta, et süüdistatav on süüvõimeline. Kaitsja viide tunnistaja A. Kropotovi – süüdistatava naabri ütlustele, millest nähtuvalt olnud K.K. näost kaame ja selgelt endast väljas, kui oma ema ja vanaema tapmisest teatama tuli, ei ole asjaoluks, mis seaks linnakohtu poolt tuvastatu kahtluse alla. On loomulik, et arusaam sellest, mida tähendas kuriteo toimepanemine, sündmuskoha taasnägemine, ei saa täie vastutusvõimega inimest, nagu seda on süüditatav, jätta külmavereliselt rahulikuks. Kohtukolleegium peab alusetuteks apellandi väiteid ka selle kohta, et olemas peab olema veel K. K. esialgne seletuskiri. Kindlaks on tehtud, et 19.11.2003.a. pakkus tunnistaja A. Kropotov K. K.le rahustuseks viina, mida oli ca 100 grammi ja mille K. Kukk ka ära jõi. Joobe tõttu ei nõutud temalt ka mingit seletuskirja, see on enesestmõistetav. Linnakohtu seisukoht, mille kohaselt on välistatud, et ajavahemikul 17 – 19.11.2003.a. viibisid Mahtra 15-16 korteris kolmandad isikud, kes sisenesid sinna varguse või röövimise eesmärgil, tapsid Kaja K. ja Agnes Treumuthi, puistasid laiali asjad ning lahkusid seejärel korterist midagi kaasa võtmata, on kujundatud põhjaliku tõendite analüüsi tulemusel, kohus on oma seisukohta veenvalt motiveerinud /lk 14-15/. Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioonis esitatu, ei anna alust kahtlusteks, mis tingiksid linnakohtu seisukohtade ümberhindamist. K.K. on põhjendatult süüdi tunnistatud KarS § 114 p 3 järgi. Kannatanu Aino Vindi apellatsioon väärib kohtukolleegiumi arvates tähelepanu. Linnakohus, olles tuvastanud K. K. ema ülemäärase sekkumise poja ellu, pidevad, Kaja K. poolt algatatud tülid ning möönnud ka kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiisiaktis esiletoodut (süüdistatava tegu on tingitud püsivate ebasõbralike suhete foonil reaalselt konfliktses situatsioonis vallandunud ärritusreaktsioonist ning K. Kukk käitus agressiivselt ärrituse põhjustaja suhtes), leidis, et tuvastatu ei ole K. K. kergendavaks asjaoluks ka olukorras, kus KarS § 57 lg-s 2 sätestatu annab kohtule aluse karistuse kohaldamisel arvestada ka sama paragrahvi 1. lõikes loetlemata asjaoludega. Linnakohus leidis, et K.K. pidi olema võimeline lahendama konflikte muul moel ja viisil, kui ekstreemse vägivallaga. Kohtukolleegium nõustub, et K. K. poolt toimepandul ei ole õigustust, kuid ei saa ka märkimata jätta seda, et linnakohus on karistuse mõistmise juures jätnud põhjendamatult kõrvale varem oma otsuses märgitu, mille kohaselt Kaja K. ja Agnes Treumuthi pidev ja 8 pikaajaline sekkumine kohtualuse ellu olid temale inkrimineeritavate tegude ajendiks. Arvestades eelnevat tuleb kohtukolleegiumi arvates hinnata ka seda, kas Kaja K. ja Agnes Treumuthi pidevad etteheited ning Kaja K. reaktsioon, mis järgnes ainuüksi poja krediitkaardi lepingu leidmisele, olid õigustatud, kas K.K. oli oma käitumisega need etteheited ja kahtlustused ära teeninud. Kohtukolleegium leiab, et K. K. kuriteole eelnevas elus ja tegevuses ei ole tuvastatud asjaolusid, mis oleksid tinginud temaga pideva rahulolematuse ja talle etteheidete tegemise. Neist asjaoludest lähtudes on kohtukolleegiumile K. K.s vallandunud ärritusreaktsioon mõistetavam ja arusaadavam, mistõttu tuleb seda talle karistuse mõistmisel kergendava asjaoluna arvestada. Kohtukolleegium on seisukohal, et Kristan K.le mõistetud karistust tuleb leevendada. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 4 tühistab ringkonnakohus Tallinna Linnakohtu 03. novembri 2005.a. otsuse K.K. mõistetud karistuse osas ja mõistab talle uue otsusega KarS § 114 p 3 järgi karistuseks 14 aastat vangistust. Igor Amann Malle Preimer 9 Ene Randmäe