lg 1, 184 lg 2 p 2 ja 199 lg 2 p 4 ja 8 järgi Apelleeritud kohtuotsus Järva Maakohtu
lg 1 järgi ja karistati 3 kuulise vangistusega,
lg 2 p 2 järgi 2 aastase vangistusega ja 199 lg 2 p 4, 8 järgi 6 kuulise vangistusega.
MS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ja loeti lõplikuks karistuseks 1 aasta ja 8 kuud vangistust, mille hulka arvati eelvangistuses viibitud kaks päeva. Karistuse kandmise alguseks loeti 08.04.2005.a. Tartu Maakohtu 08.07.2004.a. otsus jäeti kandmiseks iseseisvalt.
süüdi selles, et ta 03.07.2003.a. esitas Tallinna Pensioniametile avalduse, et on kaotanud pensionitunnistuse ja soovib selle dublikaati, kuid esines dublikaati taotledes Meelis Piiskopina, märkides avaldusse M. Piiskopi isikukoodi, aadressi ja lisades viimase foto. 07.07.2003.a. sai ta pensioniametist kätte pensionitunnistuse. Seega esitas ta ametiasutusele valeandmed ametliku dokumendi saamiseks. 22.08.2003.a. esitas Paides teda kinni pidanud politseivaneminspektor A. Adusoole ja hiljem Paide Politseijaoskonnas valeandmeid, nimetades end Meelis Piiskopiks, esitades viimase isikukoodi ja elukoha aadressi. 09.ja 10.10.2003.a. nimetas aga politseivaneminspektor Jaanus Kondile kahtlustatavana kinnipidamisel end Vladimir Khansoniks, kasutades viimase isikukoodi ja elukoha aadressi.
süüdi selles, et 21-22.08.2003.a. korjas Põlva aiamaadelt unimagunakupraid, milliseid hoidis enda juures järgmise hommikuni, mil ta Paides politseiametniku poolt kinni peeti ja 527,3 grammi unimagunakupraid ära võeti. Kuprad sisaldasid narkootilist ainet morfiini ja kodeiini, milliste käitlemine on keelatud ning mida oli I.B.il suures koguses. Sealjuures oli I.B. KrK § 210-1 lg 2 p 1 ja 3 järgi kohtu poolt karistatud.
Paide Perearstikeskuse kabinetist E. Merilo käekotist mobiiltelefoni, rahakoti koos raha, dokumentide ja pangakaartidega. APELLATSIOONI SISU I.B. taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist –
lg 2 p 2 järgi süüdistuse ümberkvalifitseerimist
§-le 183, mõistetud karistuse kergendamist ja ühe karistuse mõistmist, arvestades Tartu Maakonnakohtu 08.07.2004.a. otsusega mõistetud karistust ja karistust käesolevas asjas. Peab võimalikuks kahe kohtuotsusega mõistetud karistuste kaetuks lugemist või siis karistuse kandmisest osalist tingimisi vabastamist. I.B. leiab, et tema süüditunnistamine
Heidab ette menetlusnormide rikkumist nii kohtueelsel uurimisel kui maakohtu poolt – menetlusnorme rikuti temalt moonikupraid ära võttes, juures ei olnud 2 advokaati ega manukaid, võetuse protokoll koostati tema juuresolekuta, puudustega on ka vaatlusprotokoll. Prokurör jättis menetlusnormide rikkumised tähelepanuta ning kohus ei hinnanud toimiku materjale objektiivselt, ei süvenenud asjasse. Ekspertiisi eesmärk jääb talle arusaamatuks, see tulnuks üldse kõrvale jätta. Kuna ekspertiisis pole viiteid narkootilise aine protsentuaalse hulga kohta moonis, ei saa teda süüdistada
Talle on arusaamatu, kuidas sai tema tegevust hinnata kui korduvat narkootilise aine käitlemist. I.B. ei nõustu kohtuotsuses esitatud põhjendustega karistusliigi ja –määra valikul. POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioonis esitatud väited selle tühistamiseks alust ei anna. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. Sisuliselt kordab I.B. apellatsioonis juba esimese astme kohtus esitatud väiteid, millistele on maakohus vastuse andnud. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu otsus on põhjendatud, kohtu järeldused tuginevad tõendite ja kogumis hindamisele, kohtu järeldused tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel on põhjendatud. Kohtukolleegium rõhutab järgmist. Moonikuparde võetus on toimunud KrMK § 139 lg 4 ja 5, 140, 141 ja 142 sätteid järgides. Võetuse protokollist /I kd tl 53/ nähtub, et M. Piiskop, kellena I.B. ennast esitles, on moonikuprad vabatahtlikult politseitöötajale üle andnud ega ole esitanud ei avaldusi ega kaebusi. Ka moonikuparde vaatlus on toimunud KrMK § 150 ja 153 sätteid järgides /I kd tl 54/. KrMK § 150 lg 2 sätestab uurija õiguse kutsuda vaatluse juurde süüdistatavat või kahtlustatavat, ei sea seda aga uurija kohustuseks. Samuti ei tulene seadusest, et kõne all olevate uurimistoimingute juures oleks kohustuslik manukate osavõtt. KrMK § 113 kohaselt on manukate osavõtt kohustuslik läbiotsimise juures, samuti muude uurimistoimingute juures, kui on vaja kasutada sundi või uurimistoimingu läbiviimiseks on vaja siseneda isiku eluruumi, valdusse või töökohta, ja kohal ei viibi isikut ennast, tema esindajat ega täisealist perekonnaliiget. Nagu eelpool öeldud, on käesolevas asjas I.B. M. Piiskopi nime all moonikuprad vabatahtlikult välja andnud. Kohtukolleegiumil puudub igasugune alus kahelda I.B.ilt võetud moonikuparde koguses. Vaatluse käigus need kaaluti ja saadi tulemuseks 816 grammi /I kd tl 54-55/. Seejärel saadeti kuprad narkootilise aine ekspertiisi /I kd tl 59/. Ekspertiisi käigus on kuprad kuivatatud, kaalutud ja kuivkaaluks saadud 527 grammi /I kd tl 60/. Narkootilise aine ekspertiisiakti kohaselt uuriti kupardest valmistatud proove gaasikromatograafilis- massisektromeetriliselt ning tuvastati neis sisalduvad unimaguna alkaloidid, sealhulgas ka narkootiliselt aktiivse morfiini ja kodeiini sisaldus kupardes. 3 Apellandi seisukoht selle kohta, et kuivõrd narkootiliste ainete sisaldus moonikupardes ei ole protsentuaalselt tuvastatud, ei oma eksperdi arvamus tema süüasjas mingit kaalu ja tuleb tõendina kõrvale jätta, on ekslik. 04.11.1997.a. kinnitatud „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning eriarvestusele kuuluvate ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse korra“ lisa 1 kohaselt kuulub I nimekirja unimaguna ürt, kuprad ja sellest kodusel teel valmistatud produktid. Seega on vajalik tuvastada üksnes seda, kas tegemist on unimaguna alkaloide – narkootiliselt aktiivset morfiini ja kodeiini sisaldavate kupardega, st unimaguna kupardega. Nimetatud narkootiliste ainete protsentuaalne sisaldus ei mõjusta isiku käitumisele antavat õiguslikku hinnangut. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida veel järgmist. Kuni 01. juulini 2005.a. kehtis Vabariigi Valitsuse 27.11.1997.a. määrus „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete väikese ja suure koguse määrade kehtestamine“, mille kohaselt käsitleti unimagunakupraid alates 500 grammist suure kogusena. Sellest on lähtunud ka süüdistus ning kohus ning arvanud I.B.ile süüks suures koguses narkootilise aine käitlemise. Alates 01. juulist 2005.a. tuleb aga kõne all olevate ainete koguse määratlemisel lähtuda Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse §-s 3 1 lg-s 3 sätestatust, mille kohaselt on narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus suur, kui sellest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Ainete segu, mis lahjendamise eesmärgil on saadud narkootilise või psühhotroopse aine segamisel muu ainega, loetakse käesoleva lõike mõttes võrdseks narkootilise või psühhotroopse ainega. Kuivõrd
lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud ning viimatirefereeritud seadusesättest ei tulene otseselt, kas see leevendab I.B.i olukorda, määras ringkonnakohus toksikoloogiaekspertiisi unimagunakuparde koguse kindlakstegemiseks uue seadusesätte mõttes. Eksperdi arvamuse kohaselt jätkub 527,3 grammist unimagunakupardest narkojoobe tekitamiseks umbes sajale inimesele või viiekümnele tolerantsele inimesele. Seega on suure koguse narkootilise aine käitlemine I.B.ile põhjendatult süüks arvatud. Põhjendatult on I.B. süüdi tunnistatud
lg 2 p 2 järgi, s.o isikuna, kes on varem toime pannud narkootikumidega seotud süüteo. I.B.i puhul on tegemist juriidilise retsidiiviga – temale süüksarvatud teo korduvus on tuvastatud kohtuotsusega. Tartu Maakohus tunnistas oma 08.07.2004.a. otsusega I.B.i süüdi muuhulgas KrK § 210 1 lg 2 p 1 järgi selles, et ta hoidis 2000.a. suures koguses unimagunakupraid. Apellandi seisukoht, mille kohaselt tuleb talle Tartu Maakohtu 08.07.2004.a. otsusega ja käesoleva otsusega üks karistus mõista, lugedes karistused kaetuks või liites osaliselt, on eksitav. I.B. tunnistati Tartu Maakohtu 08.07.2004.a. otsusega süüdi 2000.a. toimepandud kuritegudes - KrK § 139 lg 2 p 2,3 ja § 210 1 lg 2 p 1 järgi ja karistati 2 aasta ja 6 kuulise vangistusega tingimisi 3 aastase katseajaga. Käesoleva otsusega karistas kohus I.B.i reaalse vangistusega.
lg 1 sätestab, et liitkaristust saab moodustada üksnes samaliigiliste põhikaristuste korral. Kuivõrd ühe kohtuotsusega on I.B. karistusest vabastatud, teise kohtuotsusega aga mõistetud karistuseks vangistus, siis polegi võimalik liitkaristust moodustada. I.B.ile karistust mõistes on maakohus lähtunud
§-s 56 sätestatust ning oma järeldusi veenvalt põhjendanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega pea nende kordamist vajalikuks. I.B.ile mõistetud karistus on põhjendatud ja seaduslik. 4 Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Järva Maakohtu 12. juuli 2005.a. otsuse I.B.i suhtes muutmata ja tema apellatsiooni rahuldamata. Meelika Aava Priit Pikamäe 5 Malle Preimer
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.