← Eesti

4-06-239\2

Obsah (4)§ 19§ 20§ 123§ 150

4-06-239 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06. veebruar 2006.a Pärnu Väärteoasja number 4-06-239 Kohtunik Rubo Kikerpill Kohtuistungi sekretär Evi Golds

) § 19 lg 1 p 2 kohaselt on menetlusalusel isikul õigus kaitsja abile. Ehkki antud sätte kohaselt kaitsja mitteilmumine ei peata menetlustoimingu tegemist, ei saa analüüsitavat sätet sisustada meelevaldselt. Kaebaja leiab, et kui isik taotleb seletuse võtmist kaitsja juuresolekul ning menetlejale on teada, et kaitsja jõuab sündmuskohale 15 minuti jooksul, ei saa menetleja käsitleda kirjeldatud olukorda kui seletuse andmisest keeldumist. Vastupidiselt protokollis märgitule, P. Pikker ei keeldunud seletuse andmisest, vaid soovis seda teha kohe pärast kaitsja kohalejõudmist. Kaebuse esitaja on veendunud, et kaitsja saabumise äraootamisel ametnike poolt ja tema menetlusse lubamisel oleks kaitsja taotlusel vaatluse kaudu tegelik olustik fikseeritud, samuti ka P. Pikker`i seletused, mis oleks asjas viinud teistsuguse lahendini. Samuti kaebaja leiab, et otsuses toodud väide tunnusmärgi puudumisest nähtaval kohal on sisult ebaõige, paljasõnaline, hinnanguline ja tõendamata. Kaebuse esitaja leiab, et olukorras, kus tunnusmärk oli esiaknal olemas, kuid menetleja leiab, et see ei olnud nähtaval kohal, peab menetleja eriti hoolikalt oma seisukohta väärteokoosseisu olemasolust põhjendama ja tõendama. Käesoleval juhul on menetleja jätnud olustiku fikseerimata. Kaebaja märgib muuhulgas, et arvestades, et puudub kohustus tunnusmärgi valgustamiseks, pole öisel ajal üldse võimalik tagada, et tunnusmärk auto ees oleks nähtav. Lisaks on kaebaja seisukohal, et politseiametnikud peatasid P. Pikker`i juhitud auto õigusvastaselt, mida tuleb lugeda menetlusnormi rikkumiseks ning mis on viinud asjas teistsuguse lahendini võrreldes politsei õiguspärase tegutsemisega, so auto mittepeatamisega. Politseiseaduse § 13 lg 1 p 15 kohaselt on politseil õigus autot peatada vaid politseioperatsiooni või õigusrikkumise korral. Kaebajal puuduvad andmed politseioperatsiooni läbiviimise kohta 02.12.2005.a, samuti pole talle ette heidetud mingit auto peatamisele eelnenud õiguserikkumist, millest kaebaja järeldab, et politseil puudus õiguslik alus sõiduki peatamiseks. Arvestades eeltoodut palub kaebaja tühistada väärteoasjas tehtud otsus ja lõpetada P. Pikker`i suhtes väärteomenetlus. Kohtuvälise menetleja ametnik H. Hallimäe oma 23.01.2006.a kirjalikus vastuses leiab, et väärteoasjas vastu võetud otsus tugineb kogutud tõenditele. 02.12.2005.a kella 01.50 ajal märkasid tööülesandeid täitnud politseiametnikud A. Vill ning Kadri Brand Pärnu maakonnas Paikuse alevikus sõitmas mootorsõidukit Chrysler nr 092AUE. Kuna sõiduki liikumine ning juhi sõiduvõtted 2

(5)4-06-239 tekitasid politseiametnikes kahtlust, otsustasid nad juhindudes Vabariigi Valitsuse 20.01.2001.a määrus nr 67 „Liiklusjärelevalve teostamise kord“ § 14 p 2; § 15 p 1 ja § 30 lg 1 p 1 ja 2 sõidukijuhti kontrollida. Juhiks osutus P. Pikker. Sõiduki ja juhi kontrollimisel selgus, et sõidukijuht omab esmast juhtimisõigust, kuid esiaknal nähtaval kohal puudus algaja juhi tunnusmärk. Tunnusmärk lebas armatuurlaual horisontaalses asendis ning ei olnud sõiduki eest vaadeldes nähtav. Seega rikkus mootorsõidukijuht LE § 127 nõudeid. Politseiametnikud tegid juhile märkuse. Juht tunnusmärgi nõuetekohaseks paigutamiseks meetmeid tarvitusele ei võtnud ning politseiametnikud otsustasid P. Pikker`i suhtes alustada väärteomenetlust. Menetlusalusele isikule tutvustati tema õigused. Menetlusalune isik soovis ühendust võtta oma kaitsjaga, politseiametnike poolt selleks takistusi ei tehtud. P. Pikker ei öelnud politseiametnikele millal ja kes oleks tema kaitsjana saabunud.

§ 19

lg 2 alusel võib kaitsja osaleda menetlusaluse isiku suhtes läbiviidava menetlustoimingu juures, kuid tema mitteilmumine ei peata menetlustoimingu tegemist. Kogu väärteomenetluse protsessi ajal ei ilmunud protsessi kaitsjat, keda oleks saanud menetlusse kaasata või kelle suhtes oleks saanud vastu võtta seisukoha, kas ta vastab

§ 20lg 1 toodud nõuetele.

Menetlusalune isik keeldus ütlustest väites, et tema kaitsja teeb seda tema eest. Ütlustest ja protokolli allkirjastamisest keeldumine on fikseeritud kohtuvälise menetleja ja tunnistaja poolt väärteoprotokollis. Pärast toimingute läbiviimist osapooled lahkusid. Vastulauset või omakäelisi ütlusi menetlusalune isik või tema kaitsja ei esitanud. 29.12.2005.a karistati menetlusalust isikut LS § 7435 lg 1 rikkumise eest rahatrahviga 1200 krooni. Otsuse tegemisel on tuginetud kohtuvälise menetleja ametniku ja tunnistaja ütlustele. Menetlusalune isik omapoolseid vastuväiteid kohtuvälise menetluse jooksul ei esitanud. Kolmandaid isikuid küsitleda ei olnud võimalik kuivõrd need puudusid. Lähtudes eeltoodust on kohtuväline menetleja seisukohal, et väärteoasjas vastu võetud otsus on põhjendatud ja seaduslik, mistõttu palub jätta kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohtuistungil kaebuse esitaja ja tema kaitsja jäid kaebuse juurde ning palusid väärteootsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist P. Pikker`i suhtes. Kaebuse esitaja on jätkuvalt seisukohal, et ei ole temale süükspandavat tegu toime pannud ning kohtuvälise menetleja poolt on oluliselt rikutud menetlusnorme, mis on viinud asjas ebaõige lahendi tegemiseni. Tunnistaja Sulev Pikker kinnitas, et tema poeg P. Pikker küll kutsus teda sündmuskohale, kuid nagu selgus – politseiametnike tõtakuse tõttu ei jõudnud tema P. Pikker`ile vajalikul hetkel õigusabi osutada. Kohtuistungil kohtuväline menetleja leidis, et kaebaja süü antud väärteo toimepanemises on tõendatud, väärteoasjas tehtud otsus on seaduslik ning palus jätta otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. LE § 127 kohaselt ei tohi õppesõidu ajal ja esmase või piiratud juhtimisõigusega juht sõita kiiremini kui 90 km/h. Õppesõiduautol peab olema eest ja tagant nähtav käesoleva määruse kohane õppesõidu-tunnusmärk, teistel juhtudel – algaja juhi tunnusmärk. LS § 7435 lg 1 näeb ette karistuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete muu rikkumise eest, mille kohaselt karistatakse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub käesoleva seaduse §des 741-74 27 või 7430-7432 sätestatud väärteokoosseis, rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. P. Pikker`ile on eelpoolnimetatud väärteo toimepanemise eest määratud kohtuvälise menetleja poolt karistuseks rahatrahv 20 trahviühiku ulatuses, mis on antud juhul sanktsiooni keskmise määra lähedases määras. Karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid ei ole kohtuvälise menetleja poolt tuvastatud.

§ 123

kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

§-s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja kaebuse lahendamisel.

§-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. 3

(5)4-06-239 Kohus, vaadanud läbi kaebuse, asjas kogutud kirjalikud materjalid, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ning tunnistaja ütlused, leidis, et P. Pikker`i poolt on väärteo toimepanek tõendatud ning lähtuvalt eeltoodust kohus asus seisukohale, et esitatud kaebus ei ole põhjendatud ning ei kuulu rahuldamisele. Kohtuistungil on leidnud tuvastamist kaebaja poolt väärteo toimepanemine. Teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad ja tegu ise on koosseisupärane. Karistus on määratud selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt ning järgitud on väärteomenetlusõigust. Asjas kogutud materjalidega on tõendatud kaebaja süü LS § 7435 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises ning tema teole on antud õige juriidiline hinnang, mistõttu kohtul puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks

-s sätestatud alustel. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, mille kohaselt on kohtuvälise menetleja poolt oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust, mis seisnes kohtuvälise menetleja poolt kaebuse esitajale tema kaitsja osalemise mittevõimaldamises protsessis ning politseiametnike poolt kaebaja auto mitteõiguspärases peatamises.

§ 19

lg 2 kohaselt on menetlusalusel isikul on õigus kaitsjaga ühendust võtta alates tema kinnipidamisest või muu esimese menetlustoimingu tegemisest. Menetleja peab isiku kinnipidamisel või muu esimese menetlustoimingu tegemisel võimaldama menetlusalusel isikul kasutada temal olemasolevaid sidevahendeid kaitsjaga ühenduse võtmiseks. Kaitsja võib osaleda kaitstava menetlusaluse isiku suhtes läbiviidava menetlustoimingu tegemisel, kuid tema mitteilmumine ei peata menetlustoimingu tegemist. Nähtuvalt väärteoprotokollist nr AB779491 on kohtuvälise menetleja ametniku poolt tutvustatud kaebuse esitajale tema õiguseid ja kohustusi seaduses sätestatud korras, mida kinnitab P. Pikker`i poolt antud allkiri selle kohta, et ta on tutvunud menetlusaluse isiku õiguste ja kohustustega. Seega oli P. Pikker teadlik oma õigusest kaitsja abile, mida P. Pikker ka kasutada soovis. Nii P. Pikker`i enda poolt antud ütlustest kui ka politseiametnik A. Vill`i poolt antud ütlustest kohtuistungil nähtub, et antud tegevuseks kohtuvälise menetleja ametnikud P. Pikker`ile takistusi ei teinud. Kaebaja oma kaebuses leiab, et politseiametnikud oleks pidanud ära ootama kaebaja kaitsja saabumise sündmuskohale, milline pidi juhtuma 15 min jooksul alates kaebaja poolt vastavsisulise telefoni kõne tegemisest. Kohtuvälises menetluses menetlusalusel isikul kaitsja puudumist ei loeta

§ 150

lg 1 sõnaselgelt väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, kuid see rikkumine võidakse tunnistada oluliseks menetlusõiguserikkumiseks

§ 150lg 2 alusel, kui see tõi kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu lahendi.

Siinkohal, arvestades, et pärast väärteoprotokolli koostamist ei olnud P. Pikker`i võimalused kaitsja valimiseks, sh kaitsjaga ühenduse võtmine ning väärteoprotokolli suhtes vastulause esitamine piiratud, leiab kohus, et esimese menetlustoimingu tegemisele P. Pikker`i kaitsja ilmumise äraootamine politseiametnike poolt ei toonud kaasa ebaseaduslikku ega põhjendamatut lahendit. Samuti kohus leiab, et politseiametnike tööülesandeks on eelkõige liiklusjärelevalve teostamine, mistõttu ei ole reaalne, et politseiametnikud saaksid oodata õiguserikkumise korral määramata aja jooksul saabuvat kaitsjat teadmata seejuures, kas antud isik vastab

§ 20lg 1 toodud nõuetele.

Seega kohus asus seisukohale, et menetleja poolt ei ole rikutud menetlusnorme kaebaja kaitsja mitteäraootamise osas ning see, mis aja jooksul kaitsja saabuma pidi, ei oma seega tähtsust. Samuti ei nõustu kohus kaebuse esitaja väitega, mille kohaselt pidasid politseiametnikud P. Pikker`i poolt juhitud auto õigusvastaselt, kuivõrd sõiduki peatamine toimus Vabariigi Valitsuse 20.01.2001.a määrus nr 67 „Liiklusjärelevalve teostamise kord“ (edaspidi Korra) kohaselt ning LS § 46 kohaselt kehtestab liikluse reguleerimise ja liiklusjärelevalve teostamise korra Vabariigi Valitsus. Korra § 30 lg 1 on ära toodud sõiduki peatamise alused, mille kohaselt sõiduk peatatakse kontrollimiseks muuhulgas põhjusel, kui sõiduki liikumise iseloom viitab sellele, et juht ei valitse sõidukit nõuetekohaselt. Nähtuvalt konstaabel A. Vill`i poolt antud ütlustest kohtuistungil oli kaebaja sõiduki kinnipidamise põhjuseks – „sõiduk lõikas kurvi“. Arvestades eeltoodut kohus leidis, et politseiametnikel oli seadusest tulenev õigus peatada kaebaja sõidukit, kuivõrd antud sõiduk tekitas oma liikumisega politseiametnikes kahtlust ning viitas sellele, et juht ei valitse oma sõidukit. 4

(5)4-06-239 Seega kohus leiab, et kuivõrd selliselt liikuv sõiduk tekitab politseiametnikes kahtlust, oli auto peatamine põhjendatud sh ka Politseiseaduse § 13 lg 1 p 15 mõttes, mille kohaselt on politseil õigus õiguserikkumise korral kontrollida sõidukit, juhi-, sõiduki- ja veosedokumente. Hinnates kohtuistungil antud ütlusi kogumis, leiab kohus, et on tõendatud P. Pikker`i poolt LE § 127 nõuete rikkumine, so P. Pikker juhtis mootorsõidukit ning mootorsõidukil puudus ees nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärk. Kohus leiab, et väärteo toimepanemine on tõendatud A. Vill`i poolt antud ütlustega kohtuistungil, kui ka tunnistaja K. Brand`i kohtueelses menetluses antud ütlustega, mille kohaselt ei asetsenud algaja juhi tunnusmärk ees nähtaval kohal. Kuigi kaebuse esitaja kinnitas, et tunnusmärk oli olemas ja oli üksnes veidi viltu vajunud, võrdub selline olukord kohtu hinnangul siiski LE § 127 toodud nõude rikkumisega, so tunnusmärgi puudumisega. Kohtul ei ole alust kahelda politseiametniku A. Vill`i poolt koostatud väärteoprotokollis kirjeldatud liiklussituatsiooni asjaoludes ning tema poolt kohtuistungil antud ütluses. Kohus asus seisukohale, et antud politseiametniku näol on tegemist oma eriala spetsialistiga ning samuti puudub tal asjas isiklik huvi. Kohus asus seisukohale, et mootorsõidukijuht peab tegema kõik endast oleneva, et antud tunnusmärk oleks nähtav ning korralikult kinnitatud, vajadusel peab juht kasutama kinnitamiseks abimaterjale. Kaebuse esitaja leiab, et antud olukorras, kus tunnusmärk oli reaalselt olemas, oleks politseiametnik pidanud piirduma hoiatusega. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on põhjendatud ning kooskõlas karistuse kohaldamise alustega, kuivõrd P. Pikker`it iseloomustava materjalina Pärnu politseiosakonna poolt esitatud karistusõiendilt nähtuvalt on P. Pikker varem karistatud väärtegude toimepanemise eest, sh LE § 127 nõuete rikkumise eest, mida on kaebaja ise ka kohtuistungil kinnitanud. Nähtuvalt eeltoodust kohus leiab, et antud olukorras ei olnud hoiatusmenetluse kohaldamine otstarbekohane, kuivõrd eelnevalt määratud karistus ei kandnud oma eesmärki. Seega on kohtuväline menetleja karistust mõistes õigesti arvestanud võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huve. Kohus asus seisukohale, et P. Pikker`i kaebus ei ole põhjendatud ning ei kuulu rahuldamisele, mistõttu jätab kohus Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaabel H. Hallimäe` poolt 29.12.2005.a tehtud üldmenetluse otsuse nr 2670,05,011502 P. Pikker`i suhtes muutmata. Rubo Kikerpill Kohtunik 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.