← Eesti

1-05-186\5

Obsah (5)§ 135§ 214§ 183§ 64§ 257

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. märts 2006.a Kriminaalasja number 1-05-186 Kohtukoosseis Ene Randmäe, Igor Amann ja Malle Preimer Kohtuis

§ 135

lg 1;§ 183 lg 2 p 1; § 214 lg 2 p 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tallinna Linnakohtu 19.detsembri 2005.a otsus Apellatsiooni esitajad Süüdistatava Jevgeni Tatarnikovi ja tema kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson ja süüdistatava Nikoli Romanovi kaitsja vandeadvokaat Mare Lust Prokurör Jüri Kasesalu Süüdistatavad Nikolai Romanov, varem kriminaalkorras kolmel korral kohtulikult karistatud; Jevgeni Tatarnikov, varem kriminaalkorras ühel korral karistatud. Kaitsjad Vandeadvokaadid Alla Jakobson ja Mare Lust Resolutsioon Jätta Tallinna Linnakohtu 19.detsembri 2005.a otsus Nikolai Romanovi ja Jevgeni Tatarnikovi suhtes muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule, mille esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavad võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik 1. Nikolai Romanov mõisteti süüdi ja karistati

§ 135

lg 1 järgi 3 aasta vangistusega;

§ 214

lg 2 p 4 järgi 5 aasta vangistusega;

§ 183

lg 2 p 1 järgi 4 aasta vangistusega;

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristus üksikkaristustest raskeima suurendamise teel ja liitkaristuseks määrati 6 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks loeti 4 aastat vangistust, karistusaja algusega 16.03.2005.a 1.1. Jevgeni Tatarnikov mõisteti süüdi ja karistati

§ 135

lg 1 järgi 3 aasta vangistusega;

§ 214

lg 2 p 4 järgi 5 aasta vangistusega;

§ 183

lg 2 p 1 järgi 4 aasta vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristus üksikkaristustest raskeima suurendamise teel ja liitkaristuseks mõisteti 6 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks loeti 4 aastat vangistust, karistuse aja algusega 16.

  1. 2005.a.
  2. Nikolai Romanov ja Jevgeni Tatarnikov mõisteti süüdi selles, et nad 16.03.2005.a Tallinnas, kella 17.15 paiku, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult, võtsid pantvangi Maria Prokofjeva, hoides teda vangina üle viie tunni, sundides teda jõudu kasutades istuma sõiduautosse BMW ja tunni aja pärast sõiduautosse Mitsubiši, mitte lubades teda seal väljuda, kasutades füüsilist vägivalda - rusikaga näkku löömist, ja psüühilist vägivalda - ähvardades noaga ja tapmisega ning lõbumajja tööle saatmisega - sõitsid ringi Tallinna erinevates kohtades, seejärel viibisid Tööstuse t. 14 kohvikus ja jätkasid kannatanu kinnihoidmist sõiduautos, kuni tema vabastamiseni politseioperatsiooni käigus kella 22.30 paiku. Pantvangis hoidmise ajal esitati telefoni teel kolmel korral nõudmine 8000 krooni lunaraha maksmiseks tema elukaaslasele Andrei Tartõnskihile, ähvardades Maria Prokofjevat tappa kui tema eest ei maksta lunaraha 8000 krooni. Seega panid Nikolai Romanov ja Jevgeni Tatarnikov toime inimese vangistamise eesmärgiga sundida tema tapmise ja vangistuse hoidmise ähvardusel kolmandat isikut mingit tegu toime panema, s.o.

§ 135lg 1 ettenähtud kuriteo.

2.2. Samuti Nikolai Romanov ja Jevgeni Tatarnikov märtsi algul 2005.a , tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult, kasutasid Tallinnas, Tuha t. 3 c asuva autoteeninduse territooriumil füüsilist vägivalda- rusikate ja jalgadega korduvat löömist Tarmo Reintali suhtes, nõudes temalt 10 000.-krooni üleandmist, millega panid toime isikute grupis varalise kasu üleandmise nõudmise vägivalla kasutamisega, s.o.

§ 214lg 2 p 4 ettenähtud kuriteo.

  2. Samuti Nikolai Romanov ja Jevgeni Tatarnikov, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult, ajavahemikul detsember 2004.a kuni märts 2005.a Tallinnas, omandasid erinevates kohtades kriminaalmenetlusega kindlakstegemata isikutelt, valdasid edasiandmise eesmärgil, müüsid ning edastasid müügiks heroiini ja fentüüli, nn. valget hiinlast, ühe grammi kaupa iga kord, järgmistele isikutele: Maria Prokofjevale vähemalt seitsmel korral, Andrei Tartõnskihile vähemalt viiel korral ja Tarmo Reintalile vähemalt üheksal korral, millega panid toime isikute grupis narkootilise aine väikeses koguses ebaseadusliku omandamise, valdamise edasiandmise eesmärgil ja edasiandmise

§ 183lg 2 p 1 järgi. Apellatsioonide sisu. 2

(6)
  1. Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatav J. Tatarnikov süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist talle mõistetud karistuse osas ja asendada reaalne vangistus tingimisi karistusega. Ta kahetseb toimepandut, sest seeläbi kannatavad eelkõige tema lähedased isikud. Ta on seaduskuulekas kodanik ega anna tulevikus enam kunagi põhjust enda karistamiseks. 3.
  2. J. Tatarnikovi kaitsja Alla Jakobson taotleb esitatud apellatsioonis Tallinna Linnakohtu otsuse tühistamist, Tatarnikovi õigeksmõistmist või J. Tatarnikovi osaliselt vangistuse kandmisest vabastamist. Kaitsja väitel põhineb linnakohtu otsus ühekülgsel ja mittetäielikul uurimisel. Süüdistus on põhjendamatu ja tõendamata. Pantvangi võtmise episoodis põhineb süüdistus vaid M. Prokofjeva vastuolulistel ütlustel, mida ei kinnita tunnistajad A. Gaidar ja K. Vridolina. J. Tatarnikovi süüdistus narkootiliste ainete käitlemises on konkretiseerimata. Süüdistus ei ole märgitud kuriteo toimepanemise tehiolusid, narkootilise aine liiki, kogust ja muid asjaolusid. Süüdistusest ei nähtu kuriteo toimepanemise asjaolud grupiliselt. Süüdistus tugineb M. Prokofjeva ja T. Reintali vastuolulistele ütlustele. Küll langesid nende ütlused kokku selles, et A. Tartõnskih oli süüdistatavale 6000 krooni võlgu. Kaitsja on seisukohal, et J. Tatarnikovi süüs

§ 183lg 2 p 1 järgi ei ole küllaldaselt teavet.

Väljapressimise episoodis ei ole kohus esitanud põhjendusi ega tõendite analüüsi. Otsus selle episoodis põhineb narkomaan T. Reintali ütlustel, kelle ütlustesse tuleb suhtuda äärmiselt kriitiliselt. T . Reintali ütlused ei ole usaldusväärsed, kuivõrd väljapressimise toimepanemist ei kinnita teised tõendid. Prokuör leidis lühimenetluses, et J. Tatarnikovile on võimalus mõista vangistus osaliselt tingimisi. Kohus sellega ei arvestanud ja kaitsja leiab, et võistleva protsessi tingimustes ei tohi kohus mõista süüdistatavale raskemat karistust, võrreldes prokuröri poolt taotletuga. 3.2. N. Romanovi kaitsja Mare Lusti apellatsioonis taotletakse Tallinna Linnakohtu 19.12. 2005.a otsuse tühistamist N. Romanovi süüdimõistmises ja ta õigeks mõista. Kohus luges N. Romanovi süü

§ 183

lg 2 p 1 järgi tõendatuks kannatanute ütlustega, ühtlasi märkides, et süüdistatavad ei eitanud, et oleks korduvalt ebaseaduslikult omandanud ja vallanud narkootilisi aineid. Need kohtu järeldused on meelevaldsed ja ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohus on umbmääraselt ja laialivalguvalt viidanud N. Romanovi süüle, kuid puuduvad KrMS § 62 sätestatud asjaolud. Süüdistatavad on oma süüd eitanud. Süüdistus on ebakonkreetne ja kaitseõigust rikkuv. Kohus on hinnanud tõendeid valikuliselt.

§ 135

lg 1 episoodis on süüdistatavad andnud ütlusi, et kannatanu tuli nendega kaasa vabatahtlikult ja tema liikumisvabadust keegi ei piiranud. Kohus ei ole neid ütlusi arvestanud. Samuti puuduvad usaldusväärsed tõendid N. Romanovi süüditunnistamises

§ 214lg 2 p 4 järgi.

Vaatamata, et kaitsja taotleb kaitsealuse õigeksmõistmist, märgitakse apellatsioonis ka seda, et juhul kui ringkonnakohus leiab, et N. Romanovi süü kuritegude toimepanemises on tõendatud, ei ole talle mõistetud karistus kooskõlas

§ -ga

  1. Prokurör nõustus siinjuures karistuse osaliselt tingimisi kohaldamisega. Kaitsja leiab, et selle asjaoluga oleks pidanud ka linnakohus arvestama. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Tallinna Linnakohtus arutati süüdistatavatele inkrimineeritud tegevust vastavalt kokkuleppele lühimenetluse korras. Kohtukolleegium aktsepteerib linnakohtu analüüsi ja 3

(6)õiguslikku hinnangut pantvangi võtmise olemasolu kohta N. Romanovi ja J. Tatarnikovi käitumises. Kohtukolleegium osundab, et pantvangi võtmise objektiivse koosseisu moodustab vangistamine – isikult liikumisvabaduse võtmine. Vangistamise tagajärjel tekib olukord, kus kannatanu saab viibida üksnes süüdlase määratud kohas ja selle eesmärgiks on sundida tema tapmise, vangistuses hoidmise või talle tervisekahjustuse tekitamise ähvardusel kolmandat isikut mingit tegu toime panema. Maria Prokofjeva on süüasja uurimise käigus andnud korduvalt kattuvaid ütlusi selles, et ta läks 16.
  1. 2005.a Tallinnas Peterburi mnt.l. Statoili kauplusse toitu ostma, kui kella 17.15 paiku peatus tema juures sõiduauto BMW, kust väljus N. Romanov, tõukas ta jõuga autosse, sulges ta sinna, sealjuures kahel korral rusikaga näkku lüües. Punasel t. ühines nendega J. Tatarnikov. Mõlemad hakkasid M. Prokofjevat ähvardama noaga, lubades teda tappa ja keldris kinni hoida ning kasutada muud vägivalda ( samal ajal teda linnas autoga ringi vedades, sealjuures autot vahetades ) kui tema elukaaslane Andrei Tartõnskih ei too kindlaks määratud ajaks 8000 krooni. Oma nõudmised andsid nad üle kannatanu mobiiltelefonile helistanud A. Tartõnskihile. A. Tartõnskihi ütlused riimuvad kannatanu ütlustega, selles, et J. Tatarnikov ja N. Romanov teatasid talle telefoni teel
  3. 2005.a peale kella 17.
  4. M. Prokofjevalt liikumisvabaduse võtmisest ja autos kinnipidamisest. A. Tartõnskihile helistati kolmel korral ja nõuti M. Prokofjeva tapmise ja talle tervisekahjustuse tekitamise ähvardusel 8000 krooni - väidetavalt narkootikumide eest tekkinud võla kohest maksmist. A. Tartõnskih teatas toimunust oma ema Valentina Tartõnskihile. Viimane helistas mobiiltelefonil M. Prokofjevale ja veendunud tema pantvangi võtmises, pakkus kinnipidajatele lunaraha 4000 krooni. Raha – 8000 krooni maksmist - nõuti jätkuvalt A. Tartõnskihilt. Pärast seda teatas A. Tartõnskih toimunust politseisse, kus koostati M. Prokofjeva vabastamise plaan, mille käigus A. Tartõnskih leppis N. Romanovi ja J. Tatarnikoviga kokkusaamise Sikupilli kohvikus. Kella 22.30 andis A. Tartõnskih Sikupilli kohvikus J. Tatarnikovile üle 8000 krooni, mille peale J. Tatarnikov ning N. Romanov peeti sündmuskohal politsei poolt kinni. M. Prokofjeva, A Tartõnskihi ja V. Tartõnskihi ütlused on kooskõlas teiste süüasjas kontrollitud tõenditega, sealhulgas M. Prokofjeva suhtes läbiviidud kohtuarstliku ekspertiisi aktiga, millega tal diagnoositi verevalumid näos, võimalik, et löökidest rusikaga. Nimetatute ütlused seonduvad tuvastatud faktiliste asjaoludega ajas ja kohas. Kohtukolleegium loeb M. Prokofjeva süüasja tehioludega kokkulangevaid ütlusi usaldusväärseks. Tema poolt peale kohtulikku uurimist Harju Maakohtule saadetud kiri, milles ta paneb oma tunnistused kahtluse alla, ei haaku tuvastatuga ja on kirjutatud ilmselt süüdistatavate mõjutusel. J. Tatarnikovi ja N. Romanovi süüd eitavad ütlused ei seondu sisuliselt teiste tõenditega ning on selgelt mittetõesed ja hinnatavad antuna eesmärgist vabaneda karistusest. Kohtukolleegium on vastupidiselt apellantide väidetele seisukohal, et tunnistaja A. Gaidari seletused, et M. Prokofjeva ei karjunud autos, samuti baaridaami K. Vridolina seletused, et M. Prokofjeva suhtles kohvikus kahe noormehega, kellest ühega läks riidu, ei kummuta süüdlaste süüd pantvangi võtmises. 4.
  5. Kohtukolleegium leiab, et N. Romanovi ja J. Tatarnikovi käitumises on tuvastatud pantvangi võtmise kuriteo objektiivne koosseis, mis seisneb M. Prokofjevalt liikumisvabaduse võtmises s.o. vangistamises. M. Prokofjeva sai viibida kuni politsei poolt vabastamiseni üksnes süüdlaste poolt määratud kohas, sealjuures suletud ruumis – sõidukis, mis seondub tema valvamisega. Pantvangi võtmise subjektiivne koosseis oli täidetud A. Tartõnskihi ähvardamisega sundida viimast maksma 8000 krooni lunaraha. Kuritegu oli pandud toime kavatsetult. N. Romanovi ja J. Tatarnikovi süüd välistavad asjaolud puuduvad ning nende käitumine on õigesti kvalifitseeritud

§ 135lg 1 järgi. 4

(6)5. Süüdistatavatele inkrimineeritud grupilise väljapressimise tehiolude kohta on kannatanu Tarmo Reintal seletanud, et seoses narkootikumide tarbimisega ja narkootiliste ainete muretsemisega J. Tatarnikovilt ning N. Romanovilt, jäi ta neile viimase kolme koguse – kokku 3 grammi eest - võlgu 7500 krooni ( kd 2 tl. 76, 132-133). Pärast seda J. Tatarnikov ja N. Romanov hakkasid teda jälitama, ähvardama ja 2005.a märtsikuus tulid tema töökohta, Tuha t. 3 c, kus peksid jalgade ja rusikatega kehasse ning nõudsid jätkuva vägivalla ähvardusel 10 000 krooni. Apellantide arvates ei ole süüdistatavate tegevuses tõendatud raha väljapressimises, kuna kannatanu T. Reintali vastuolulised ütlused ei ole usaldusväärsed. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni väidetega ja leiab, et T Reintalilt raha väljapressimine on leidnud kinnitust peale T. Reintali ütluste ka teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Nii nähtub kohtuotsuses kajastatud tunnistajate Jelena Drelova ja Anti Silla ütlustest, et 2005.a veebruaris, märtsis hakkasid T. Reintalit töölt ja kodust otsima J. Tatarnikov ja N. Romanov. Nad nõudsid T. Reintalilt 8000 krooni maksmist. J. Drelova nägi, kuidas N. Romanov lõi T. Reintalit jalaga kõhtu. Tunnistaja teadis T. Reintali seletustest, et ka varem olid mõlemad T. Reintali töö juures läbi peksnud. Pidevat T. Reintali tagaotsimist ja raha nõudmist nimetatute poolt kinnitab ka A. Silla. Ta sai T. Reintali käest teada, et J. Tatarnikov ja N. Romanov olid teda töö juures peksnud. Riimuvaid tunnistusi andsid T. Reintali isa E. Reintal ning A. Milgauzen, kes nägid verise näoga kannatanut vahetult pärast peksmist. Kohus on Nikolai Romanovi ja Jevgeni Tatarnikovi tegevuse õigesti kvalifitseerinud

§ 214lg 2 p 4 järgi väljapressimisena.

Nende teo objektiivse külje moodustab T. Reintalilt raha üleandmise nõudmine, millega kaasnes vägivalla kasutamine ja sellega ähvardamine ning subjektiivsest küljest oli tegu toime pandud otsese tahtlusega. Kohtukolleegium nõustub linnakohtu otsuses süüdlaste tegevusele antud õigusliku hinnanguga väljapressimise episoodis, samuti nagu otsuses tehtud analüüsiga, mis välistab vaadeldava tegevuse kvalifitseerimise omavolina

§ 257järgi.

Siinjuures kordab kohtukolleegium, et oletatava õigusena tuleb mõista üksnes seadusega tagatud õiguse oletamist, mille esinemist on süüdlasel õigus ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames oletada. Vaadeldaval juhul ei olnud tegemist õiguskorraga kooskõlas oleva suhtega.

  1. Tallinna Linnakohtu otsuses on tõendeid hinnates jõutud järeldusele, et ajavahemikul detsember 2004.a kuni märts
  2. a N. Romanov ja J. Tatarnikov, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult, müüsid T. Reintalile, A. Tartõnskihile ja M. Prokofjevale narkootilist ainet – heroiini ja fentanüüli, nn valget hiinlast. Narkootilise aine väikeses koguses ebaseaduslik käitlemine N. Romanovi ja J. Tatarnikovi poolt on tõendamist leidnud eelkõige narkootikumide ostnud isikute ütlustega. T. Reintal tunnistas süüasja uurimise käigus, et on ostnud N. Romanovi ja J. Tatarnikovi käest 4 korda heroiini ja 5 korda fentanüüli ( kd 2, tl.132-133). M. Prokofjeva kinnitas 1 grammi kaupa fentanüüli nn. valge hiinlase ostmist kokku seitsmel korral ( kd 2, tl. 131 ). Aine oli pakitud väikestesse läbipaistvatesse kilekottidesse, doosideks jagamata. M. Prokofjeva ütluste kohaselt J. Tatarnikov ei andnud narkootikume käest kätte, vaid tavaliselt pani kusagile kõrvale ja näitas kust see võtta tuleb. N. Romanov andis narkootikumid käest kätte. Vastastikusel kokkuleppel pidi M. Prokofjeva ise ainet edasi müüma, kuid ta seletas, et narkomaanina kasutas ta saadu ise ära. A. Tartõnskihi tunnistuse järgi ostis ta N. Romanovilt ja J. Tatarnikovilt kokku viiel korral narkootikumide: 3 korral heroiini ja 2 korral fentanüüli, - 1 grammiliste koguste kaupa, kusjuures aine oli pakitud 1 grammi kaupa läbipaistvatesse kilekottidesse, doosideks 5

(6)jagamata. Tavaliselt oli grammis umbes 30-35 doosi. Kolme viimase paki eest jäi ta võlgu. / kd 2, tl. 125 / Siinkohal märgib kohtukolleegium, tuginevalt Riigikohtu 20.juuni 2003.a otsusele nr 3-1-182-03, et kriminaalasjas võib üldjuhul narkootilise aine olemasolu tuvastada kõigi süüasjas lubatud tõenditega ning selleks ei ole kohustuslik eksperdiarvamus. Kohtukolleegiumil ei ole alust tuvastatud asjaoludel seada kahtluse alla M. Prokofjeva, A. Tartõnskihi ja T. Reintalile ütlusi J. Tatarnikovilt ja N. Romanovilt heroiini ja fentanüüli ostmises. Nende ütlused langevad kokku kohtus kindlaks tehtud J. Tatarnikovi ja N. Romanovi edasise käitumisega tunnistajate suhtes ning nende poolt kannatanute vastu esitatud ebaseaduslikes nõuetes. M. Prokofjeva, A. Tartõnskihi ja T. Reintali ütlused riimuvad nii tuvastatud tehioludega kui on ka kooskõlas uuritud tõendite kogumiga. Apellantide väide, et nimetatute ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna tunnistajad on narkomaanid - ei ole aksepteeritav. Tunnistajate ütlustes esinevad mõningased lahknevused on ilmselt tingitud toimunu ajalisest intervallist, kuid need ei tingi N. Romanovi ja J. Tatarnikovi süülisele käitumisele - väikeses koguses narkootikumide ebaseaduslikus käitlemises - teistsuguse hinnangu andmist. Kohtukolleegium nõustub linnakohtu järeldustega N. Romanovi ja J. Tatarnikovi süüdimõistmises selles, et nad ebaseaduslikult omandasid, valdasid edasiandmise eesmärgil, ning edastasid väikeses koguses heroiini ja fentanüüli, ühe grammi kaupa iga kord eelmärgitud isikutele, millega panid toime grupis kuriteo

§ 183lg 2 p 1 järgi.

  1. Seoses taotlusega mõista süüdistatavatele karistuseks 4 aastane vangistus, millest 2 aastat pööratakse reaalselt koheselt täitmisele ja 2 aastat jäetakse kohaldamata tingimisi 3 aastase katseajaga selgitab kohtukolleegium järgmist: määrates karistuse ühe osa kohesele täitmisele vangistuse puhul, peab reaalselt ärakantava vangistuse kestus olema proportsionaalselt väiksem vangistuse sellest osast, millest süüdlane tingimisi vabastatakse. Arvestades, et karistusest tingimisi vabastamine on üldjuhul kohaldatav üksnes kergemate kuritegude puhul, ei tohiks reaalselt kohe ärakantava vangistuse tähtaeg mitte mingil juhul ületada 1/3 mõistetud vangistuse kogukestusest. Kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud juhul on apellatsioonides taotletud osaliselt tingimisi karistus põhjendamatu, kuna on ebaproportsionaalne ja moonutab karistusest osalise tingimisi vabastamise eesmärke. 7.
  2. Kohtukolleegium nõustub linnakohtu otsuse järeldustega süüdlastele reaalse vangistuse mõistmise osas. Karistamise aluseks on isiku süü suurus. Linnakohus tuvastas, et süüdistatavate karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel on kohtul õigus arvestada võimalust mõjutada süüdlasi edaspidi hoiduma süütegudest. Kohus leidis, et mõlemad süüdistatavad tegutsesid kuritegude toimepanemisel koos ja aktiivselt, sealjuures kasutasid vägivalda. N. Romanovile ja J. Tatarnikovile mõistetud karistus on põhjendatud ja seaduslik.
  3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 1, 343 jätab kohtukolleegium Tallinna Linnakohtu 19.detsembri 2005.a otsuse muutmata. Ene Randmäe Igor Amann Malle Preimer 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.