KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15.veebruar 2006.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 8.veebruar 2006.a. Tallinn Kriminaalasja number 2-2-765-

§ 3

lg 1 p 1 ja § 4 lg 1 nõudeid sellega, et sigaretipakkidel puudus eestikeelne tervishoiuhoiatus "Suitsetamine kahjustab tervist!",

§ 3

lg 1 p 3 ja § 5 lg 1, 2, 4 nõudeid sellega, et sigaretipakkidel puudus eestikeelne teave sigarettide tõrva-ja nikotiinisisalduse kohta,

§ 3

lg 1 p 4 nõudeid sellega, et sigaretipakkidel puudus identifitseerimist võimaldav tootepartii number ja tootmise kuupäev,

§ 3

lg 6 nõudeid sellega, et sigaretipakkidel puudus kohustusliku nõudena kehtestatud Eesti maksumärk, millele trükitakse sigarettide maksimaalne jaehind ja

§ 3

lg 5 nõudeid sellega, et hoidis kohustuslikele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatooteid 26 korda rohkem üle olulise koguse. Oluline kogus on kogus, mis ületab füüsilise isiku poolt Alkoholi-, Tubaka- ja Kütuseaktsiisi Seaduse § 57 lg 1 järgi sisse vedada lubatud tubakatoodete koguse - kuni 200 sigaretti isiku kohta. KarS prg. 184 tegudes lg 2 p.2 järgi on Raul Koppe mõistetud süüdi alljärgnevates 1.Selles, et tema andis jätkuvalt väikeses koguses ja nimelt, ebaseaduslikult edasi narkootilist ainet 9 - ajavahemikul maikuu kuni juulikuu 2004.a., täpselt kindlaks tegemata ajal Pärnu linnas ja Audru alevikus kokku vähemalt viiel korral (igal korral alla 1 grammi) Alar Ninnile "Amfetamiini", täpselt kindlaks tegemata ajal 2004.a. jooksul Pärnu linnas eeluurimisega täpselt kindlaks tegemata kohtades mitmel korral (igal korral alla 1 grammi) Tiina Kukele "Amfetamiini", 2004.a. suvel, täpselt kindlaks tegemata ajal, Pärnu linnas eeluurimisega täpselt kindlaks tegemata kohtades Aleksei Kuzminile vähemalt kolmel korral 0,5 grammi "Amfetamiini", eeluurimisega täpselt tuvastamata päeval juulikuu alguses 2004.a. Pärnumaal Audru vallas Audru alevikus Pärna allee 2 asuva maja ees, ühel korral Andres Võsule edasi 0,5 grammi "Amfetamiini",

1. Samuti tema, omandas 2004.a. maikuu lõpus, eeluurimisega täpselt kindlaks tegemata kuupäeval Pärnumaal Pärnu-Jaagupi alevikus ebaseaduslikult Arvi Susiku käest 10 grammi narkootilist ainet "Amfetamiin",
2. Samuti tema, omandas 2004.a. maikuus, eeluurimisega täpselt kindlaks tegemata kuupäeval Pärnu linnas Tammsaare tänav 26 maja keldris ebaseaduslikult Vitali Tšehhonatski käest 5 grammi narkootilist ainet "Amfetamiin
3. Samuti tema, omandas 2004.a. juunikuu alguses, eeluurimisega täpselt kindlaks tegemata kuupäeval Pärnu linnas Tammsaare tänav 26 maja koridoris ebaseaduslikult Vitali Tšehhonatski käest 4 grammi narkootilist ainet "Amfetamiin",
4. Samuti tema, omandas 2004.a. juunikuu lõpus, eeluurimisega täpselt kindlaks tegemata kuupäeval Pärnu linnas Tammsaare tänav 26 maja koridoris ebaseaduslikult Vitali Tšehhonatski käest 5 grammi narkootilist ainet "Amfetamiin
5. Samuti tema, omandas 2004.a. juulikuu alguses, eeluurimisega täpselt kindlaks tegemata kuupäeval Pärnu linnas Tammsaare tänav 26 maja koridoris ebaseaduslikult Vitali Tšehhonatski käest 4 grammi narkootilist ainet "Amfetamiin",
6. Samuti tema, andis 2004.a. suvel, täpselt kindlaks tegemata ajal Pärnu linnas ebaseaduslikult Aleksei Kuzminile edasi vähemalt kahel korral 3 grammi kaupa narkootilist ainet "Amfetamiin“. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Vahur Ildi kaitsja adv. Rünno Roosmaa taotleb kohtuotsuse tühistamist Vahur Ildi süüdimõistmise osas ja uue otsusega tema õigeksmõistmist. Taotlust põhjendab apellant sellega, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, tunnistades 10 V.Ildi süüdi. V.Ild ei ole ei kohtueelsel ega kohtulikul uurimisel ennast süüdi tunnistanud. V.Ildi süüditunnistamine kohtu poolt on motiveeritud põhilises osas süüdistatava A.Võsu kohtueelses menetluses antud ütlustega. Kohtuistungil A.Võsu loobus kohtueelsel menetlusel antud ütlustest. A.Võsu ütluste tõepärasuse juures tuleb kaitsja arvates kindlasti arvestada seda, et olles üks süüdistatavatest pole välistatud rõõna võimalus ja seda selleks et parandada enda olukorda – näiteks tõkendimuutus, milline Võsu suhtes ka reaalselt toimis või siis maksta vähem kahjusid. Kohtuotsuses viidatakse V.Ildi süüstavate tõendite juures 25.10 2004.a. Lääne PP-s teostatud äratundmiseks esitamisele ja sellele, et A.Võsu tundis fotolt nr.3 ilmeksimatult ära V.Ildi. KrMS prg. 81 ja 82 kohaselt esitatakse isik äratundmiseks foto järgi üksnes vajadusel. Ka peavad äratundmiseks esitatavad olema sarnased. Süüdistatav Raul Koppe on V.Ildi osavõttu jätkuvalt eitanud. Tunnistaja Tiina Kukk on kohtueelsel menetluses ja kohtus andnud erinevaid ütlusi. Samas ei ole selgitatud põhjusi, miks tunnistaja varem ei rääkinud sündmustest nii nagu need aset leidsid. Süüdistatava Raul Koppe kaitsja adv. Ants Nõmmik taotleb kohtuotsuse tühistamist Raul Koppe suhtes ja uue otsusega tema õigeksmõistmist kuna Raul Koppe süü KarS § 199 lg. 2 p. 1,4,7,8 ja KarS § 199 lg.2 p.4,7 - 22 lg.2; § 202 lg. 2 p.1,2; § 418 lg.3 p.3; § 184 lg.2 p.2 järgi ei ole mingilgi viisil ilma igasuguste kõrvaldamata kahtlustusteta tõendamist leidnud. Pärnu Maakohus on asunud seisukohale, et Raul Koppe süü KarS § 199 lg.2 p.1,4,7, 8 ja KarS § 199 lg.2 p. 4,7,8 - 22 lg.2 järgi ettenähtud kuritegude toimepanemises on tõendamist leidnud eelkõige kaassüüdistatava A. Võsu ning kohtu seisukohalt A. Võsu eeluurimisel antud korduvate ning samasisuliste ütlustega, aga ka ütluste ja olustikuga seostamise protokolliga ning ka äratundmiseks esitamise protokolliga. Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et Raul Koppe süüstamine ainult kaaskohtualuse ütluste põhjal, kusjuures peale kaaskohtualuse A. Võsu puuduvad muud tõendid, millised kasvõi mingilgi seaduslikul viisil kinnitaksid Raul Koppe süüd, on ebaõige. Pärnu Maakohus on küll püüdnud motiveerida, miks ta peab õigeks ainult psüühiliselt haige kaaskohtualuse ütlusi, kuid seejuures ei ole esimese astme kohus isegi mitte püüdnud ümber lükata teiste kaaskohtualuste ütlusi, kellede ütlused on kohtu arvates seejuures ainult ennastõigustavad. Põhjendamatu ja ebaseaduslik on ka kohtu seisukoht, et vale on kaitsja väide selle kohta, et A. Võsu on kirjaoskamatu jne. , sest ka kohtuistungil kinnitas kaassüüdistatav Andres Võsu Raul Koppe kaitsja poolt esile toodud ning tõendite hindamisel tähtsust omavaid asjaolusid A. Võsu kui isiku kohta. Seega ei saanud ka Pärnu Maakohus mingilgi viisil ümber lükata fakti, et A. Võsu puhul on tegemist kaassüüdistatavaga, kes :
7. ei oska kirjutada ega ka lugeda.
8. on psüühiliselt haige inimene, kellele on juba 1985.a. diagnoositud vaimset alaarengut (Debilitas mentis) ning kes on korduvalt viibinud Jämejala 11 Psühhiaatriakliinikus diagnoosiga Debiilsus kerges astmes olulise käitumishäirega, düssotsiaalne isiksus, kelle esineb luulusid, meelepetteid.
9. vastavalt Arstliku ekspertiisi otsuse nr. 095897 sisulisele põhjendusele
10. märtsist 2004.a. omab keskmist puuet, mille kohaselt vajab ta regulaarset kõrvalabi ja juhendamist väljaspool oma elukohta, kuna ta ei tule iseseisvalt toime m.h. ka suhtlemisega ning vajab järelevalvet, kuna ta võib oma tegevuse või tegevusetusega tekitada kahju iseenda või teiste inimeste elule, tervisele ja varale. Seetõttu on äärmiselt arusaamatu kohtu seisukoht, et A Võsu puhul on hoopiski tegemist kaassüüdistatavaga, kel on ladus eesti keele grammatika omandatud nii suuliselt kui ka kirjalikult ning kes isegi ilma kaitsja abita oli võimeline andma endapoolseid tõeseid, ladusaid ning nagu kohtutoimikust nähtub, ka väga pikki ja selgeid ütlusi. Seega on tekkinud olukord, kus Pärnu Maakohus on ka Raul Koppe süüdi mõistnud ainuüksi ühe psüühiliselt haige süüdistatava poolse luulu ja meelepetete toel antud ütluste põhjal. Kaitsja arvates on selline seisukoht äärmiselt ebaseaduslik, sest erinevalt ka kohtuotsuses motiveeritule, käsitleb kohus pikalt asjaolu, et A. Võsu ja V. Ild'i vahel ei saa olla rõõna, kuid jätab seejuures targu andmata hinnangu sellele, kas A. Võsu ja R. Koppe vahel on tegemist rõõnaga või mitte. Ka ei kinnita tunnistaja T. Kukk mingilgi moel seda, et Raul Koppe on käinud koos A. Võsu ja V. Ild'iga vargil. Pärnu Maakohtu istungil selgitasid nii Raul Koppe kui ka kaassüüdistatav K. Leibur, et kumbki neist ei ole kihutanud A. Võsu kuritegude toimepanemisele, kuid sellele vaatamata on esimese astme kohus leidnud, et ebaõigeid ütlusi annab nii Koppe kui ka Leibur, kuid kaassüüdistatav ja meelepetetes ning luululiste hoogude all olev A. Võsu ainsana räägib õigust. Kaitsja on arvamusel , et ka antud juhul on Raul Koppe süüdistuse aluseks rõõn A. Võsu poolt. Keegi teine kaassüüdistatavatest, peale A. Võsu, ei kinnita A. Võsu poolt antud ütlusi, milledest nähtuks üheselt ja ilma igasuguste kõrvaldamata kahtlustusteta Raul Koppe süü KarS §§-de 199 lg.2 p.1,4,7,8; 199 lg.2 p.4,7,8 – 22 lg.2 sätestatud kuritegude toimepanemises. Muid tõendeid, millised kinnitaksid Raul Koppe süüd KarS §§-de 199 lg.2 p.1,4,7,8; 199 lg.2 p.4,7,8 – 22 lg.2 ettenähtud kuritegude toimepanemises, olemas ei ole ning seetõttu tuleb Raul Koppe nimetatud süüdistuses õigeks mõista. Raul Koppe süü KarS § 202 lg.2 p.1,2 ettenähtud kuriteo toimepanemises on Pärnu Maakohtu otsuse kohaselt tuvastamist leidnud sellega kui omandaja, turustaja peab võimalikuks vara kuritegelikku päritolu. Otsusest selgub ka fakt, et ainsaks tõendiks, mis süüstab Raul Koppe't , on jällegi A. Võsu ütlused, kusjuures erinevalt kohtuotsuses kirja pandule, on kaitsja arvates selge see, et A. 12 Võsu puhul ei ole tegemist isikuga, kes saaks mingilgi määral anda R. Koppe't süüstavaid ütlusi. Ja seda kasvõi juba sellepärast, et A. Võsu on nii enne väidetavat kokkusaamist R. Koppe'ga kui ka hiljem, mil ta vabastati vahi alt, toime pannud uusi ning ka veel raskemaid kuritegusid. Samas ei ole vaidlust ka selles, et hoopiski R. Koppe korduvalt keelas A. Võsu’l vargusi toime panemast. Kuid esimese astme kohus on nendele tõenditele jätnud omapoolse hinnangu üldsegi andmata, hinnates seega kogutud tõendeid valikuliselt ja kindla eesmärgiga Raul Koppe kahjuks. Seega, kuna puuduvad tõendid Raul Koppe poolt nimetatud kuriteo toimepanemises, tuleb Raul Koppe selles süüdistuses õigeks mõista. Raul Koppe süü KarS § 418 lg.3 p.3 ettenähtud kuriteo toimepanemises on esimese astme kohtu arvates ilma igasuguste kahtlustusteta tõendamist leidnud eelkõige kaassüüdistatava K. Leibur'i ütlustest, kuid kohus on jätnud motiveerimata, miks ta peab ühe kaassüüdistatava ütlusi tähtsamateks kui teise kaassüüdistatava ütlusi. Nii on süüdistatav Tõnissoo korduvalt kinnitanud, et meesterahvaks, kes oli koos K. Leibur'iga, ei olnud mingilgi juhul Raul Koppe. Kuid hinnates nii K. Leibur'i kui ka I. Tõnissoo ütlusi, on enam kui selge, et K. Leibur poolt antud ning R. Koppe't süüstavad ütlused on käsitletavad ainult rõõnana ning seepärast ei ole nad tõendiks, millised kinnitaksid R. Koppe poolt nimetatud süüteo toimepanemist ilma igasuguste kahtlustusteta. Kuid vaidlust ei ole ju selles, et hoopiski K. Leibur'il oli haiglaslik huvi tulirelvade vastu ning ka selles, et K. Leibur, mitte aga R. Koppe, leidis koheselt relvale ostja. Seetõttu on ka ebaõige, et kohus sai otsuse tegemisel aluseks võtta väidetavalt K. Leibur'i ja I. Tõnissoo kattuvad ütlused R. Koppe süü kohta nimetatud kuriteo toimepanekus. Vaidlust ei ole ka selles, et relva varguse ilma Raul Koppe teadmata pani toime kaaskohtualune Alar Ninn ning käesolevas kriminaalasjas kogutud tõenditest ei selgu ilma igasuguste kahtlustusteta, et Raul Koppe osales tulirelva ja laskemoona varguses. Nimetatud asjaolu on kohtuistungil kinnitanud ka tunnistaja T. Kukk, kes igakülgselt selgitas ka kohtule, millisel põhjusel ei saanud ta eeluurimisel kogu tõde avaldada. Muid tõendeid, millised kinnitaksid Raul Koppe süüd KarS § 418 lg.3 p.3 ettenähtud kuriteo toimepanemises, olemas ei ole ning seetõttu tuleb Raul Koppe nimetatud süüdistuses õigeks mõista. Raul Koppe kaitsja on seisukohal, et ka KarS prg. 184 lg 2 p.2 järgi ei ole Raul Koppe süü üheselt ilma igasuguste kahtlustusteta tõendatud ja Raul Koppe’le on selline süüdistus seega ebaõigesti esitatud. Nimetatud süüdistus põhineb väidetavalt nii kaassüüdistava A. Ninn kui ka käesolevas kriminaalasjas tunnistajate ütluste põhjal. 13 Alar Ninn on m.h. kohtumenetluse käigus igakülgselt selgitanud, millistel põhjustel on ta andnud teadvalt valeütlusi Raul Koppe’lt narkootilise aine saamise kohta. Kohtuliku uurimise käigus said ammendavad vastused tõusetunud küsimustele A. Ninn’ilt nii riiklik süüdistaja kui ka kaitsjad ning ka kohus küsitles A. Ninn’i igakülgselt. Ka on nii Tiina Kukk kui ka A. Kuzmin ja Arvi Susik kohtumenetluse käigus igakülgselt selgitanud, et selleks isikuks, kes on neile narkootilist ainet edasi andnud või kellelt on väidetavalt Raul Koppe narkootilist ainet ise omandanud , ei saanud olla Raul Koppe. Raul Koppe’le esitatud süüdistus väidetavalt narkootilise aine omandamises Vitali Tsehhonatskilt nii 2004.a. mais, juunikuu alguses , juunikuu lõpus, juulikuu alguses on igati arusaamatu ning põhjendamatu, sest tunnistaja Tsehhonatski, keda Pärnu Maakohus karistas
12. 2004.a. KarS § 184 lg. 2 p.2 järgi, süüdistuses kriminaalasjas nr. 1-437/2004.a. puuduvad üheselt ja ilma igasuguste kahtlustusteta tõendid selle kohta, et Raul Koppe on nimetatud tunnistajalt just nimetatud ajal ja kohtades narkootilist ainet omandanud. Raul Koppele esitatud süüdistus selles, et ta andis 2004.a. suvel väidetavalt kahel korral Aleksei Kuzmin’ile edasi narkootilist ainet, on samuti arusaamatu ja põhjendamatu, sest ka Aleksei Kuzmin süüdistuses KarS § 183 lg.2 p.2 ja 184 lg.2 p.2 järgi kriminaalasjas nr. 1-535/2004.a. puuduvad üheselt ja ilma igasuguste kahtlustusteta tõendid selle kohta, et Raul Koppe on nimetatud tunnistajale just nimetatud ajal ja kohtades narkootilist ainet edasi andnud. Ka ei ole mitte mingilgi viisil kindlaks tehtud väidetav A. Susik’u ja V. Tsehhonatski poolt Raul Koppe’le müüdud narkootilise aine faktiline kogus, mistõttu on ka antud asjaolust lähtuvalt arusaamatu ja ebaseaduslik Raul Koppe süüdistus nimetatud seadusesätte järgi. Seetõttu on ka esimese astme kohtu põhjendus, millega kohus lükkab ümber kaitsja väite, asjakohatu ning mitte vastav käesolevas kriminaalasjas olevatele tehioludele. Muid tõendeid, millised kinnitaksid Raul Koppe süüd KarS § 184 lg.2 p.2 ettenähtud kuriteo toimepanemises, olemas ei ole ning seetõttu tuleb Raul Koppe nimetatud süüdistuses õigeks mõista. Jätkuvalt on kaitsjale arusaamatu, millisest seadusest lähtudes lasub Raul Koppe’l kohustus hüvitada ekspertiisi tasu tunnistaja Tiina Kukk juures leitud narkootilise aine ekspertiisi teostamise eest. Eelnevast selgub üheselt mõistetavalt, et Pärnu Maakohus on endapoolse kohtuliku uurimise läbi viinud äärmiselt ühekülgselt ja puudulikult. Seega ei vasta Pärnu Maakohtu otsuses toodud ja Raul Koppe süüd väidetavalt kinnitavad järeldused käesolevas kriminaalasjas tuvastatud asjaoludele, mistõttu on kaitsja arvates rikutud olulisel määral kriminaalmenetlusõigust. 14 Raul Koppe taotleb esitatud apellatsioonis enda õigeksmõistmist KarS prg. 199 lg 2 p.1,4,7,8; 418 lg 3 p.3 ja 184 lg 2 p.2 järgi ning mõista KarS prg. 202 lg 2 p.1,2 ja 376 lg 1 järgi kergem karistus. Kui ringkonnakohus tuvastab kriminaalmenetlusnormide olulised rikkumised, mis tõid kaasa ebaseadusliku kohtuotsuse, siis taotleb R.Koppe kohtuotsuse tühistamist ja määrusega kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule. Apellant väidab, et ta on põhjendamatult mõistetud süüdi KarS prg. 199 lg 2 järgi. Maakohus ei ole kohtuotsuse tegemisel arvestanud üldse kohtuistungil saadud tõendeid ja rajanud kohtuotsuse eeluurimisel saadud ütlustele. Eeluurimisel ei esitatud temale üldse süüdistust Võiste vallas Kura talus toimepandud varguse kohta. Selle süüdistuse kohta andis tema esmakordselt ütlusi kohtus. Kohus on A.Võsu poolt eeluurimisel antud ütlustest järeldanud, et tema, s.o. R.Koppe on kangiga lahti murdnud garaaži ukse. Toimikus olevad fotod ja ka kannatanu poolt kohtus antud ütlused aga kinnitavad, et tegemist ei olnud üldse garaažiga vaid kõrvalhoonega. Ta ei eita, et käis A.Võsu ja V.Ildiga kohas, kust väidetavalt pandui toime vargus, kuid sellest, et tegemist on vargusega tema ei teadnud. Kohus on selles osas rajanud kohtuotsuse ainult kaassüüdistatava A.Võsu ütlustele, kes süüstab teda teadlikult. A.Võsu puhul on tegemist vaimselt haige inimesega, kes ei oska lugeda ega kirjutada ja menetleja kasutas seda temalt ütluste saamiseks ära. R.Koppe vaidlustab ka Tori vallas Tohera külas A.Kommeri sõiduautost toimepandud varguses süüdimõistmist. Kohus on ka selles episoodis teinud ebaõiged järeldused. Selle varguse sooritas A.Ninn üksinda, tema,s.o. R.Koppe ja T.Kukk ootasid teda autos. Seda väitsid kohtuistungil ka A.Ninn ja T.Kukk. A.Ninn seletas ka kohtuistungil, miks ta eeluurimisel on andnud teistsuguseid ütlusi. R.Koppe vaidlustab ka süüdimõistmist KarS prg. 199 lg 2 p.4,7,8 ja 22 lg 2 järgi. Vastupidiselt kohtuotsusele kinnitas A.Võsu kohtuistungil, et tegelikult tema, s.o. R.Koppe keelas A.Võsul vargusi toime panemast. Kohus ei ole tähelepanu pööranud asjaolule, et A.Võsu varastas enne temaga tutvumist ja ka pärast seda ning käis vargil ka J.Kidraga. A.Võsu on varguste eest varem neljal korral karistatud. Menetleja kasutas A.Võsult ütluste saamiseks ära A.Võsu vaimselt tervist. Peale vastavasisuliste ütluste andmist vabastati A.Võsu allkirja vastu veebruaris 2005.a. Apellant väidab, et tema ei ole kihutanud A.Võsut kuritegude toimepanemisele. Muid tõendeid peale kaassüüdistatava A.Võsu ütluste, kriminaalasjas kogutud ei ole. Apellant vaidlustab ka kohtu seisukohta, et ta ei tunnistanud oma süüd KarS prg. 202 järgi. Nendes kuritegudes on ta tunnistanud oma süüd nii eeluurimisel kui ka kohtumenetluses. Tõesti, kõigis A.Võsu poolt väidetud faktides varastatud esemete ostmisel ta oma süüd ei tunnista, kuid tunnistab oma süüd algusest peale antud ütlustega A.Kommerile kuuluva mootorsae edasimüümises, Vitjoki nimeliselt isikult jalgratta ostmises ja A.Võsu käest mitmete esemete omandamises. 15 R.Koppe vaidlustab samuti kohtu seisukohta tema süüdimõistmises KarS prg. 418 lg 3 p.3 järgi. Apellant väidab., et tema elukaaslane K.Leibur, saades teada tema suhtes T.Kukega otsustas teatada telefoni teel politseisse , et tema, s.o. R.Koppe on seotud A.Kommeri autost relva vargusega. Kohus on järeldanud, et tema jättis A.Kommerile kuulunud tulirelva ja padrunid alguses enda kätte, kuigi nii A.Ninn kui ka A.Martin väidavad samuti nagu tema isegi, et tulirelv jäi esialgu K.Leiburi kätte. Kohtuistungi tunnistas ka tulirelva ostnud Tõnissoo, et helistajaks oli K.Leibur. J.Tõnissoo on eeluurimise algusest peale seletanud, et tulirelva müüs temale koos K.Leiburiga keegi tundmatu isik. Ka maakohtu istungi, väitis ta, et kohtuistungil seda isikut, kes temale relva müüs, ei viibi. Kohus on eksinud, kui otsuses märgib, et J.Tõnissoo annab kohtus eeluurimisel antud ütlustest erinevaid ütlusi. Tegelikult on selles osas J.Tõnissoo ütlused kogu kriminaalasja menetluse vältel ühesugused. Süüdistatav R.Koppe ei nõustu ka süüdimõistmisega KarS prg. 184 lg 2 p.2 järgi. Kohtumenetluse käigus selgus, et A.Ninn leppis kokku arestimajas kellegi võõra isikuga, et V. Tšehhonatski annaks tema, s.o. R.Koppe vastu ütlusi. V.Tšehhonatski oli lubanud temale „vee peale tõmmata“ ja kohus on tuginenud selles osas V.Tšehhonatski poolt antud teda süüstavatele ütlustele. Apellant leiab, et V.Tšehhonatskile on narkopolitseinike poolt avaldatud survet mitte muuta kohtuistungil oma ütlusi , vastasel juhul pööratakse tingimisi karistus täitmisele. Ka A.Susik seletas kohtuistungil, et isik kellele ta väidetavalt oli narkootilist ainet müünud oli Rauli nimeline, kui mitte tema, s.o. Raul Koppe. A.Susik on väitnud, et tema sai perekonnanime Koppe teada politseinikelt, kes temale perekonnanime ette ütlesid. Kui selgus, et osade episoodide toimepanemise ajal, mil teda süüdistati A.Susikult narkootilise aine ostmises oli tema tegelikult vahi all, siis jäeti tema süüdistusest välja vaid need episoodid, pööramata vähematki tähelepanu A.Susiku poolt kohtuistungil antud ütlustele, et tema, s.o. R.Koppe ei olnud see isik, kes ostis narkootikume. Kriminaalmenetluse norme on rikutud eeluurimise käigus ka A.Kuzmini käest tema, s.o. R.Koppe vastu ütluste võtmisel. Kohtuistungil andis A.Kuzmin eeluurimisel advokaadi juuresolekuta antud ütlustele vastupidiseid ütlusi. A.Kuzmin selgitas ka kohtuistungil, kuidas eeluurimisel saadi temalt ütlusi R.Koppe vastu. Nimelt, näidati temale fototahvlit R.Koppe fotoga ja küsiti, kas A.Kuzmin tunneb teda, millele A.Kuzmin vastas jaatavalt. A.Kuzmin tundis tõesti teda, sest ta olevat A.Kuzminile viinud telefone parandada. Veel väitis A.Kuzmin, et eeluurimisel tõlkis menetleja temale ise, mida oli protokolli kirjutanud. Kohus ei ole arvestanud ka seda, et A.Kuzmini kohtuotsuses ei ole ühtegi viidet sellele, et A.Kuzmin oleks ostnud temalt, s.ol R.Koppelt narkootilist ainet. Tema ei ole viibinud ka tunnistajana kohtuistungitel , kus arutati A.Susiku, V.Tšehhonatski ja A.Kuzmini kriminaalasju kuigi arvestades temale esitatud süüdistust, pidanuks ta nendes kriminaalasjades olema peatunnistaja. KarS prg. 376 järgi süüdimõistmist R.Koppe ei vaidlusta, kuid leiab, et temale on mõisteud liiga range karistus. 16 Põhjendamatult on temalt välja mõistetud narkootilise aine ekspertiisi tasu summas 1208 krooni kuna temalt ei ole mingeid narkootikume ära võetud. Ekspertiis sooritati T.Kukke kodunt leitud minigripikotikeste kohta. Leiab, et kohut on mõjutatud ka läbi ajalehe Pärnu Postimees artiklite, millistest selgub, et teda on mõistetud süüdi juba enne kohtuotsust. Apellatsioonikohtu istungil jäid süüdistatavad apellatsioonides esitatud taotluste juurde, kaitsjad toetasid apellatsioone ja prokurör taotles kohtuotsuse muutmata jätmist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:
13. Nii Raul Koppe, kui ka tema kaitsja adv. A.Nõmmik ja Vahur Ildi kaitsja adv. R.Roosmaa väidavad esitatud apellatsioonides, et maakohtu otsus Raul Koppe süüdimõistmises KarS prg. 199 lg 2 p. 1,4,7,8, KarS prg. 199 lg 2 p.4,7,8 – 22 lg 2 ja 202 lg 2 p.1,2 järgi rajaneb ainult Andrus Võsu ütlustele. Seejuures R.Koppe kaitsja väidab, et A.Võsu ütluste näol on tegemist psüühiliselt haige inimese luulu ja meelepetete toel antud ütlustega. V.Ildi kaitsja leiab, et A.Võsu rõõnab V.Ildi ja seda teatud omakasulistel eesmärkidel. R.Koppe aga väidab , et menetleja (uurija) on A.Võsu vaimset seisundit ära kasutades, mõjutanud teda ütlusi andma. 1.
14. Kohtukolleegium on seisukohal, et küsimus , kas Andres Võsu ütluste näol on tegemist on psüühiliselt haige inimese luulu ja meelepetetega, kuulub kohtupsühhiaatria valdkonda ning ka käesoleva kriminaalasja menetluses on see küsimus lahendatud spetsialistide poolt. Maakohus on A.Võsu ütlustele hinnangu andmisel ka arvestanud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktis eriteadlaste poolt öeldut ning spetsialistide arvamust ei saa ümber lükata teiste menetlusosaliste meelevaldsete väidetega. 1.
15. Väita, et A.Võsu on kirjaoskamatu isik, kes ei oska ei lugeda ega kirjutada ja ta andis eeluurimisel ütlusi politseitöötajate mõjutusel, on samuti alusetu. A.Võsu on temaga tehtud menetlustoimingute protokollidele omakäeliselt alla kirjutanud. Kirjutatu on küll täis kirjavigu, kuid see , kui isik kirjutab pika vokaali asemel lühikese või tugeva kaashääliku asemel nõrga, ei tähenda, et ta ei saa aru, mida kirjutab. A. Võsu on ka mitmetele ülekuulamisprotokollidele omakäeliselt kirjutanud, et protokoll on tema poolt läbi loetud. Menetlustoimingute juures viibis ka tema kaitsja, mistõttu A.Võsu mõjutamine vahetult menetlustoimingu ajal on välistatud. Selge on see, et ei kaitsja ega ka menetleja ei saa otsustada selle üle, kui isik protokolli loeb, kas ta tegelikult üldse lugeda oskab, kui isik seda just häälega ei tee, kuid samas, kui isik oskab kirjutada – oma mõtteid kirjalikult väljendada, olgugi, et vigaselt , siis ei saa väita, et ta ei oska üldse lugeda. Kogu kriminaalmenetluse kestel ei ole kordagi ilmnenud asjaolu, et A.Võsu ei oska lugeda. A.Võsu mõjutamine politseitöötajate poolt väljaspool menetlustoiminguid, andma süüstavaid ütlusi R.Koppe ja ka V.Ildi vastu, on kohtukolleegiumi arvates samuti välistatud. Mõistlikku selgitust, milleks see politseitöötajatele vajalik on, ei ole. Kuriteod olnuks ka avastatud ilma Raul Koppe isiku kaasamiseta 17 1.
16. kuriteost osavõtjana kuna A.Võsu oma süüd tunnistas. Veenvaid põhjendusi selles osas, miks politseitöötajad peaksid olema huvitatud just tema isikust ja vajadusest teda kohtu alla anda ning kinnipidamiskohta saata , ei ole võimeline andma ka Raul Koppe ise. Isegi, kui politseitöötajad olnuks huvitatud , et Raul Koppe kui isik veedaks mingi aja kinnipidamiskohas, siis ei oleks nad selleks pidanud mõjutama A.Võsu. R.Koppele on inkrimineeritud rida kuriteoepisoode, millistega ei ole A.Võsul mingit puutumust, s.h. ka kõige raskema sanktsiooniga KarS prg. 418 lg 3 p. 3 järgi kvalifitseeritud kuritegu, millest on tegelikult kujunenud R.Koppele mõistetud liitkaristus. Paratamatult tõusetub küsimus, miks sellistel asjaoludel peaks politsei olema huvitatud lihtsalt, s.t. ilma igasuguse stiimulita enda töömahukuse suurendamisest, mida paratamatult terve rea kuriteoepisoodide ainuüksi inkrimineerimine ühele isikule, kaasa toob. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul ei ole tegemist ka rõõnaga n.ö. A.Võsu enda algatusel ja seejuures mingitest isiklikest suhetest või huvidest tulenevalt. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et põhimõtteliselt saab kohtuotsust lugeda motiveerituks (ja seega faktiliste asjaolude tuvastamise protsessi kassatsioonimenetluses õiguslikult aktsepteeritavaks) ka siis, kui kohtuotsus tugineb vaid ühele tõendile. Oluline on siinjuures aga asjaolu, et kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab kohtuniku poolt olema selline, et tema siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav". Juhul, kui süüstavaks tõendiks on kaaskohtualuse ütlused, tõusetub paratamatult ka küsimus rõõnavate ütluste andmise võimalikkusest. Kohtul peab kujunema tõsikindel veendumus, et kaaskohtualuse ütlused ei ole kantud soovist süüdimõistva otsuse tegemiseks konkreetse isiku suhtes. Järgnevalt täpsustab Riigikohus, millele tuleb täiendavalt tähelepanu pöörata situatsioonides, kui ainukeseks süüstavaks tõendiks on kaaskohtualuse ütlused. Üldpõhimõttena kehtib, et situatsioonides, kus on ainult nö sõnasõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang e teisisõnu hinnata argumente kogumis. Üksik tõend tuleb koos teiste teada olevate asjaoludega paigutada nö üldhinnangusse. Siinkohal on oluline tähtsus ka kohtualuse enese käitumisel kogu menetluse vältel, tema poolt valitud kaitsetaktika analüüs erineval ajal antud ütluste hindamise alusel, ütluste muutmise ajalised asjaolud ning nende seos kaaskohtualuse ütluste kujunemisega. Alles kogu tõendusliku baasi alusel saab otsustada selle üle, kas isik on süüdi või mitte. Ka siis, kui ühestki tõendist iseseisvalt ei piisa selleks, et käsitleda konkreetset isikut antud süüteo toimepanijana, on võimalik, et asjaolud kogumis koos ühe tõendiga võivad kohtul kujundada vastava veendumuse. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et eriti juhtumitel, kui kaaskohtualuse ütluste näol on tegemist ainukese süüstava 18 tõendiga, tuleb arvesse võtta kõik motiivid, miks võib konkreetne isik anda kaaskohtualust süüstavaid ütlusi. Mõistagi peavad need motiivid olema konkreetses kriminaalasjas mõistusepäraselt asjakohased - põhjendus ei pea ulatuma kõige kaugemate tõenäoliste ning abstraktsemate võimalusteni, mis on juba oma olemuselt ümberlükkamatud. Küll on aga tõsiseltvõetavad argumendid, et kaaskohtualune võib rõõna tulemusena kergendada enda karistust või saab või on saanud selle tulemusel mõne muu endale kasuliku soodustuse nagu vabastamine vahi alt eeluurimise ajal, või on tõstatatud kahtlus, et ta püüab sellega varjata teisi süüteo toimepanijaid. (Riigikohtu otsus 3-1-1-94-04). Kohtukolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud ühtegi asjaolu, miks peaks A.Võsu ütlused olema kantud soovist süüdimõistva otsuse tegemiseks R.Koppe ja V.Ildi vastu. Maakohus on põhjendanud, miks välistab A.Võsu poolt ütluste andmise V.Ildi ja R.Koppe vastu isiklikest vaenulikest suhetest tulenevalt. Mingeid asjaolusid, millised viitaksid vaenulikele suhetele nimetatud isikute vahel tuvastatud ei ole ja seetõttu on A.Võsu poolt V.Ildi ja R.Koppe rõõnamine isiklike suhete pinnalt välistatud. Kohtukolleegium ei leia ka mõistlikku selgitust sellele, miks peaks A.Võsu, kes annab kogu menetluse kestel ühetaolisi ütlusi enda poolt 26 varguse episoodi toimepanemises ja olles sellega sisuliselt endale, kui varem korduvalt analoogiliste kuritegude eest süüdimõistetud isikule , reaalse vangistuse näol karistuse kindlustanud ( et A.Võsu reaalse vangistusega arvestas ja sellega ka hiljem leppis, kinnitab fakt, et ta ei ole endale mõistetud karistust vaidlustanud), soovima, et temaga samaaegselt oleks kohtu all ja hiljem viibiks kinnipidamiskohas Raul Koppe. Siinjuures peab kohtukolleegium veelkord vajalikuks rõhutada, et kuriteod, milliste toimepanemises Raul Koppe vaidlustatud kohtuotsusega süüdi mõisteti, ei koosne mitte ainult A.Võsuga puutumuses olevatest kuritegudest. V.Ildi kaitsja väide, et üheks selliseks põhjuseks oli soov eeluurimise ajaks vabaneda vahi alt, ei ole veenev. Kui A.Võsu ütlused R.Koppe osavõtu kohta temaga seotud kuritegude toimepanemises ei oleks õiged, siis vahi alt vabanemiseks ei oleks vaja olnud A.Võsul omal algatusel välja mõelda R.Koppe kui vargustest osavõtja või varastatu ülesostja rolli temaga seotud vargustes. A.Võsu oli omapoolsed kuriteod üles tunnistanud. Järelikult eeldanuks R.Koppe isiku seostamine A.Võsu poolt toimepandud vargustega jällegi politsei huvi A.Võsu poolt R.Koppe vastu ütluste andmiseks. Need motiivid on kohtukolleegium juba käesolevas otsuses välistanud. Nagu nähtub kriminaalasja materjalidest vabastati A.Võsu eeluurimise ajal tõesti vahi alt, kuid peale seda, kui ta oli viibinud vahi all 6 kuud ja kui vahi all pidamise vajadus oli ära langenud. Seejuures tuleb arvestada ka asjaolu, et karistus, milline A.Võsule vaidlustatud kohtuotsusega mõisteti oli reaalne vangistus ja seega ei mõjutanud A.Võsu vabastamine eeluurimise ajal vahi alt tema kriminaalõiguslikku kohtlemist kohtu poolt. Et A.Võsule on Kars prg. 199 lg 2 p.4,7,8 järgi mõistetud lühem vangistusmäär, kui seda on sama paragrahvi järgi mõistetud R.Koppele, siis kohtukolleegiumi seisukohast ei tulene see mitte sellest, et A.Võsu andis R.Koppe vastu alusetult süüstavaid, kuid kellelegi väga vajalikke ütlusi. Kui lugeda maakohtu põhjendusi 19 R.Koppele ja A.Võsule karistuse mõistmise kohta, siis peamiseks põhjenduseks, mis on tinginud A.Võsule kergema karistusmäära valiku on tema poolt süü puhtsüdamlik kahetsus ja tervislik seisund. Kohtukolleegium on seisukohal, et isikule, kes ise oma tegu tunnistades selle teo hukka mõistab ja seda kahetseb, võib olla riigi poolt avaldatav hukkamõist väiksem, kui isikule, kes oma süüd ei tunnista. Arvestatav on ka asjaolu, et muuhulgas on R.Koppe mõistetud süüdi ka KarS prg. 199 lg 2 p.1 järgi, s.o. tulirelva varguses. Alusetu on ka R.Koppe väide, et vastutasuks tema vastu ütluste andmisele saavutas A.Võsu selle, et temale mõisteti käesolevas kriminaalasjas eelvangistuse viibimise ajal , s.o. 15 septembril 2004.a. tingimuslik vangistus. Esiteks, ei sõltunud selline kohtuotsus A.Võsust. tegemist oli kokkuleppemenetlusega süüdistatava, tema kaitsja ja prokuröri vahel, mille kinnitas kohus. Seega, R.Koppe väites, et A.Võsu andis ütlusi tema vastu ja saavutas sellega tingimusliku vangistuse mõistmise 15.septembri 2004.a. kohtuotsusega, väidab järelikult samaaegselt, et nii prokuratuur, kui ka kohus olid huvitatud, et A.Võsu annaks käesolevas kriminaalasjas R.Koppe vastu alusetuid süüstavaid ütlusi. Kõiki juba käesolevas kohtuotsuses varem käsitletud asjaolusid arvestades, on kohtukolleegiumi seisukohast see välistatud. Kohtukolleegium ei pea võimalikuks ka A.Võsu poolt R.Koppe rõõnamise motiivi – parandada oma olukorda sellega, et maksta vähem kuriteoga tekitatud kahjusid. Kui A.Võsu üldse eeluurimise algstaadiumis sellistele tagajärgedele mõtles, siis kõigi tema poolt toimepandud kuritegude asjaolusid arvestades , ei takistanud teda miski väitmast, et ta pani kõik vargused, millised temale on inkrimineeritud üksiktäideviimisena ja ka kaastäidevijana koos J.Kidraga, toime R.Koppe kihutusel. Selliseid kuritegusid on A.Võsule inkrimineeritud 25 episoodi. R.Koppele on A.Võsu kihutajana vargusele toimepanemises inkrimineeritud 8 episoodi. Kohtukolleegium leiab, et R.Koppe poolt A.Võsu süüdistamine tema vastu teadvalt alusetute ja teda süüstavate ütluste andmises, on tegelikult tema poolt valitud kaitsetaktika. Seda kinnitab ka asjaolu, et R.Koppe ei süüdista oma apellatsioonis mitte ainult A.Võsu enda alusetus süüstamises, vaid kõiki, kes kogu menetluse kestel üldse tema vastu on ütlusi andnud. 1.
17. Ka ei pea kohtukolleegium põhjendatuks V.Ildi kaitsja poolt apellatsioonis esitatud versiooni V.Ildi vastu A.Võsu poolt süüstavate ütluste andmise motiivist – maksta vähem kahjusid. V.Ildi süüküsimuse otsustamisel ei ole maakohus tuginenud mitte ainult A.Võsu ütlustele, vaid on kõrvutanud neid ka T.Kukke poolt eeluurimisel antud ütlustega ning leidnud, et need on omavahel kooskõlas. Kõiki ülaltoodud asjaolusid arvestades on kohtukolleegium veendunud, et A.Võsu ütlused on usaldusväärsed ning mingeid asjaolusid, millised annaks alust käsitleda neid rõõnana, tuvastatud ei ole. A.Võsu on andnud kaassüüdistatavate R.Koppe ja V.Ildi süülise käitumise kohta ütlusi, mis on 20 kooskõlas tegelikkusega. Seetõttu on põhjendatud ja ka kooskõlas eespool tsiteeritud Riigikohtu otsusega R.Koppe suhtes süüdimõistva kohtuotsuse rajamine KarS prg. 199 lg 2 p.4,7,8 – 22 lg 2 ja KarS prg. 202 lg 2 p.1,2 järgi A.Võsu ütlustele, kui ainukesele süüstavale tõendile. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud paragrahvide järgi R.Koppele esitatud süüdistuses on temale inkrimineeritud tegevus tõendatud A.Võsu ütlustega. 2.
18. 2.
20. Mis puudutab R.Koppe poolt A.Võsu kuriteole kihutamise ja tema poolt A.Võsu käest teadvalt kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise juriidilist kvalifikatsiooni, siis kohtukolleegium peab vajalikuks märkida järgmist. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjalikult motiveerinud R.Koppe süüd ja tema käitumisele antud juriidilist hinnangut KarS prg. 199 lg 2 p.4.7.8 – 22 lg 2 järgi inkrimineeritud kuritegudes. Kohtukolleegium nõustudes selles osas täielikult maakohtu põhjendustega ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. R.Koppe apellatsioonis väidetuga, et A.Võsu oli ka varem kohtu poolt karistatud varguste eest, mistõttu ei saanud temas enam kallutada tekitada varguste toimepanemisele põhjendusel, et tal oli soov vargusi toime panna juba olemas, ei saa kohtukolleegium nõustuda. Asjaolu, et isik on varem kandnud karistust samaliigiliste kuritegude eest või varem toime pannud samaliigilisi kuritegusid, ei välista tema kallutamist tulevikus kuritegude toimepanemisele. Kihutamine ei ole enam võimalik sellisel juhul, kui täideviija on juba jõudnud otsusele tegu igal juhul toime panna. Isikut aga , kes on valmis kuritegu toime panema , ent seab selle sõltuvusse kihutaja makstavast tasust, saab veel kihutada. Käesoleval juhul on kohtukolleegiumi arvates põhjendatud alus rääkida just viimatinimetatud variandist. A.Võsule inkrimineeritud varguste jada algab ajaliselt 8.maist 2004.a. Margit Otsa suvekodust toimepandud vargusega. Sellele vargusele A.Võsu kihutamises on esitatud süüdistus ka R.Koppele. seega ei saa nõustuda R.Koppe väitega, et A.Võsu pani ka enne kuritegusid toime. Asjaolu, et osa vargusi nendest, millistes on A.Võsu süüdimõistetud , pani ta toime omal algatusel ja kuriteost üksikosavõtjana ning osa kuritegusid grupis J.Kidraga, ei oma kohtukolleegiumi arvates R.Koppe süüküsimuse otsustamisel määravat tähtsust. Samas kohtukolleegium leiab, et R.Koppe poolt kuriteo kihutajana toimepandud episoodid ei vaja süüdimõistmisel eraldi kvalifitseerimist KarS prg. 199 lg 2 p.4,7,8 ja 22 lg 2 järgi. Kuna R.Koppe on mõistetud süüdi ka sama paragrahvi järgi kvalifitseeritavates kuritegudes kuriteo täideviijana, mis on võrreldes kuriteost osavõtu teiste liikidega raskeim kuriteost osavõtuliik, on KarS prg. 199 lg 2 p.4,7,8 – 22 lg 2 järgi kvalifitseeritavad kuriteod hõlmatud KarS prg.-ga 199 lg 2 p.1,4,7,
21. Kohtukolleegium luges tõendatuks kogu R.Koppele KarS prg. 202 lg 2 p.1,2 järgi inkrimineeritud tegevuse, kuid tema tegudele maakohtu poolt antud juriidilise hinnanguga ei saa täielikult nõustuda. R.Koppe on mõistetud süüdi KarS prg. 202 lg 2 p.1,2 järgi 15 kuriteoepisoodis. Nendest episoodidest 6 kattuvad episoodidega, millistes R.Koppe on mõistetud süüdi ka varguse osavõtjana ja nimelt A.Võsu vargusele kihutajana. KarS prg. 202 järgi on 21 vastutus välistatud, kui isik on ise toime pannud kuriteo kas üksik- või kaastäideviijana karistatava eelteo (nt.varguse), millega saadi vara, või kes on kuriteost osa võtnud kihutaja või kaasaaitajana. Eelnev lubadus kuriteoga saadud vara omandada, hoida või turustada kujutab endast kas kihutamist või intellektuaalset kaasaaitamist. Seoses eeltooduga tuleb R.Koppe mõista õigeks KarS prg. 202 lg 2 p.1,2 järgi kvalifitseeritud episoodides, millistes ta on vaidlustaud kohtuotsusega mõistetud süüdi selles, et tema - - - - - - omandas juunikuu alguses eeluurimisel tuvastamata päeval 2004.a. Pärnumaal Audru vallas Audru alevikus, teadvalt kuritegelikul teel saadud muruniiduki MTD Andres Võsu käest, mille Andres Võsu oli eelnevalt varastanud Audru vallas Muti tänav 3 asuvast Meelis Pinkile kuuluvast suvemajast. omandas 08 juunil 2004.a. Pärnumaal Audru vallas Audru alevikus, teadvalt kuritegelikul teel saadud kaks telki, mikrolaineahju ja võimendi koos kolme kõlariga Andres Võsu käest, mille Andres Võsu oli eelnevalt varastanud Audru vallas Muti tänav 5 asuvast Harri Vahterile kuuluvast suvemajast. omandas ja turustas 27.juunil 2004.a. Pärnumaal Audru vallas Audru alevikus eeluurimisega tuvastamata isikule teadvalt kuritegelikul teel saadud muruniiduki "Ginge" Andres Võsu käest, mille Andres Võsu oli eelnevalt varastanud Audru alevikus asuvast kirikust. omandas juulikuus eeluurimisel tuvastamata päeval 2004.a. Pärnumaal Audru vallas Audru alevikus, teadvalt kuritegelikul teel saadud kastmisvooliku ja viie liitrise kanistri bensiiniga Andres Võsu käest, millised esemed Andres Võsu oli eelnevalt varastatud tuvastamata ööl maikuus 2004.a. Audru vallas Lemmetsa külas Kõrvitsa 16 asuvast Merike Apsolonile kuuluvast suvemajast ja väligrilli, kaks õnge, lamamistooli, kaks kirvest ning rulli prügikotte millised esemed Andres Võsu oli tuvastamata ööl mai kuus varastatud Audru vallas Lemmetsa külas Kõrvitsa tänav 15 asuvast Margit Otsale kuuluvast suvemajast. omandas juulikuu lõpus 2004.a. eeluurimisega tuvastamata päeval Pärnumaal Audru vallas Audru alevikus, isikute grupis koos Karmen Leiburiga, teadvalt kuritegelikul teel saadud saunaahju, pliidi, elektriradiaatori ja elektrilise soojendusteni Andres Võsu käest, millised esemed Andres Võsu ja Jaanus Kidra olid eelnevalt ööl vastu 18.juulit 2004.a. varastanud Audru vallas Ringi tänav 8 asuvast suvemajast, esemed turustas eeluurimisega tuvastamata isikule (Teresa Lehtsaare suvekodust toimepandud vargus). omandas eeluurimisega tuvastamata päeval 2004.a. juulikuus Pärnumaal Audru vallas Audru alevikus, teadvalt kuritegelikul teel saadud autoraadio "Philips", TV antennikaabli, jalgratta "Union", pikendusjuhtme ja telgi Andres Võsu käest, millised Andres Võsu ja Jaanus Kidra olid ühel ööl 2004.a. juulikuus varastanud Audru vallas asuvast Uruste suvilarajoonist (Eldur Harjakase ja Eduard Krafti vara vargus). 22
22. Kohtukolleegium leiab, et Raul Koppe ja Vahur Ild on põhjendatult mõistetud süüdi koos Andres Võsuga 4.juunil 2004.a. Häädemeeste vallas Jaagupi külas Kura talu hoonetest toimepandud varguses. Maakohtu järeldus rajaneb kõigi selles kuriteoepisoodis eeluurimise käigus kogutud ja kohtuliku uurimise käigus kogutud tõendite põhjalikul analüüsil ning nende kogumis hindamisel. Maakohtu otsuses on ka põhjendatud tõendite eelistust vaidlusaluses kuriteoepisoodis. Kohtukolleegium nõustudes kõigi maakohtu otsuses toodud põhjendustega, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Nõustuda ei saa süüdistatava Vahur Ildi kaitsja adv. R.Roosmaa väitega, et V.Ildile inkrimineeritud varguse süüdistus rajaneb ainult kaassüüdistatava A.Võsu ütlustele. A.Võsu ütlusega riimuvaid ütlusi on andnud eeluurimisel ka tunnistaja Tiina Kukk. Maakohus on ka põhjendanud, miks eelistab just Tiina Kukke poolt eeluurimisel antud ütlusi tema poolt kohtuistungil antud ütlustele. V.Ildi kaitsja väidab apellatsioonis viitega KrMS prg. 81-le, et foto järgi esitatakse äratundmiseks isik üksnes vajadusel. See väide on õige ja täpselt seadusest tulenev, kuid apellatsioonist ei nähtu, et kaitsja oleks seadnud konkreetsel juhul kahtluse alla vajaduse esitada V.Ild A.Võsule äratundmiseks foto järgi. Antud juhul esitati tõesti V.Ildi foto A.Võsule äratundmiseks ning seda eesmärgiga selgitada välja kolmas vargusest osavõtnud isik. A.Võsu selle isiku nime ei teadnud. Selleks ajaks ei olnud V.Ild veel ka kinni peetud. Hiljem, kui V.Ild vahistati, puudus tõendi loomise seisukohast vajadus esitada teda veelkordselt äratundmiseks A.Võsule, kes oli eelnevalt juba V.Ildi foto järgi ära tundnud.
23. R.Koppe süüdimõistmist .Asso Kommeri sõiduautost toimepandud tulirelva ja muu vara varguses, on maakohus samuti oma otsuses põhjalikult motiveerinud, esitanud omapoolse tõendite analüüsi ning ka põhjendanud tõendite eelistust. Kohtukolleegium nõustub selles episoodis täielikult maakohtu otsuses toodud motiividega ning ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Oma apellatsioonides ei ole R.Koppe ja tema kaitsja adv. A.Nõmmik esitanud ühtegi sellist asjaolu, millist ei olnud maakohtule teada. Kõik apellatsioonides esitatud paljasõnalised väited oma maakohus juba kohtuotsuses ümber lükanud.
24. Raul Koppe süüdimõistmise osas KarS prg. 418 lg 3 p.3 järgi ei ole apellatsioonkaebustes esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ning selles taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt R.Koppe õigeksmõistmist KarS prg. 418 lg 3 p.3 järgi. Sellest taotlusest lähtudes ringkonnakohus hinnates eeluurimise ja kohtuliku menetluse käigus kogutud tõendeid nende kogumis leiab, et esitatud kaebused rahuldamisele ei kuulu, sest maakohtu otsus on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja küllaldaselt motiveeritud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on kõigi tõendite igakülgse ja objektiivse läbivaatamise 23 tulemusel ja nende kogumis hindamisel tuvastanud õigesti kõik nimetatud kuriteo toimepanemise asjaolud ja ka põhjendatult jõudnud järeldusele, et R.Koppe süü temale esitatud süüdistuses KarS prg. 418 lg 3 p.3 järgi on leidnud tõendamist. Tõendite põhjalik analüüs on linnakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Linnakohus on oma otsust põhjalikult motiveerinud nii R.Koppe süü kui ka tema käitumisele antud juriidilise kvalifikatsiooni osas. Samuti on linnakohus põhjendanud, miks ei arvesta R.Koppe süüküsimuse otsustamisel süüdistatava ütlusi ning kaassüüdistatavate K.Leiburi ja I.Tõnissoo poolt kohtuistungil antud ütlusi. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid põhjendusi üle korrata. Apellatsioonkaebustes esitatud väited ei lükka ümber linnakohtu otsuses toodud põhjendusi.
25. R.Koppe süüdimõistmine KarS prg. 184 lg 2 p.2 järgi on põhjendatult rajatud A.Ninni, A.Susiku, V.Tšehhonatski A.Kuzmini ja T.Kukke poolt eeluurimisel antud ütlustele. Kohus on ka põhjendanud, miks ei pea usaldusväärseks nende poolt kohtus antud ütlusi, eelistades tõenditena eeluurimisel antud ütlusi. Apellatsioonkaebustes esitatud sellekohased väited maakohtu otsuse põhjendusi ümber ei lükka. Maakohtu otsuses on põhjalikult motiveeritud ka R.Koppe tegevusele antud juriidilist kvalifikatsiooni narkootikumide kätlemisega seotud kuritegudes. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega nii tõendite eelistuse kui ka R.Koppe süü ja kuriteo kvalifikatsiooni osas, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Kuriteo kvalifikatsiooni osas KarS prg. 184 lg 2 p.2 järgi, peab kohtukolleegium vajalikuks veel märkida järgmist. Vastavalt 13.aprillil 2005.a. vastu võetud Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse prg. 3-1 lg 3 – le on narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus suur, kui sellest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Ainete segu, mis lahjendamise eesmärgil on saadud narkootilise või psühhotroopse aine segamisel muu ainega, loetakse käesoleva lõike mõttes võrdseks narkootilise või psühhotroopse ainega. R.Koppe on mõistetud muuhulgas süüdi ka 10 grammi amfetamiini omandamises. See on temale esitatud süüdistuseepisoodidest kõige suurem kogus. Otsustamaks kas sellest kogusest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele , lähtub kohtukolleegium alljärgnevast. On ilmselge, et isikud, kes tarvitavad narkootikume, ostavad neid narkootilise joobe saavutamise eesmärgil. Sellest tulenevalt on loogiline, et keegi ei osta väiksemat kogust, kui narkootilise joobe tekitamiseks piisav kogus. Käesolevas kriminaalasjas kogutud tõenditest ja R.Koppele inkrimineeritud tegudest on näha, et minimaalseim kogus, millist R.Koppe edasi andis mitmel korral ja ka mitmele erinevale isikule on 0,5 grammi, mitmel 24 korral ka alla 1 grammi. Seega on juba 0,5 grammi narkojoobe tekitamiseks piisav kogus. 10 grammist piisab aga juba järelikult rohkem kui kümnele inimesele ja isegi 20 inimesele ( 0,5 grammi ühe inimese kohta) narkojoobe tekitamiseks. Seega on R.Koppele inkrimineeritud kuritegu õigesti kvalifitseeritud KarS prg. 184 lg 2 p.2 järgi. Veel leiavad apellandid, et R.Koppe süüdimõistmine KarS prg. 184 lg 2 p.2 järgi on põhjendamatu seetõttu, et V.Tšehhonatski ja A.Kuzmini süüdimõistvate kohtuotsustega ei ole üheselt tuvastatud, et R.Koppe on V.Tšehhonatskilt omandanud ja A.Kuzminile edasi andnud narkootilist ainet. Kohtukolleegium on seisukohal, et nimetatud isikute suhtes tehtud süüdimõistvate kohtuotsustega ei saanudki kohus tuvastada R.Koppe süüd, sest R.Koppe ei olnud nendes kriminaalasjades süüdistatav. Kohus saab arutada kriminaalasja ainult nende isikute suhtes, kes on antud kohtu alla ja ainult neile esitatud süüdistustes. R.Koppe süü tuleb aga tuvastada tema suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsusega. Maakohus on kohtuistungil vahetult üle kuulanud kõik isikud, kellelt R.Koppe süüdistuse kohaselt on omandanud ja kellele edasi andnud narkootilist ainet. Maakohus ei ole kohtuotsuse tegemisel arvestanud A.Susiku, V.Tšehhonatski ja A.Kuzmini suhtes tehtud süüdimõistvaid kohtuotsuseid tõenditena R.Koppe süü tuvastamisel, mis on ka koosõlas Riigikohtu otsusega nr.3-1-1-81-
26. Seetõttu on kohtukolleegiumi arvates ka ainetu R.Koppe kaitsja apellatsioonis esitatud etteheited nendele kohtuotsustele. Asjaolu, et R.Koppe ei andnud nende isikute kriminaalasjade arutamisel kohtus tunnistajana ütlusi, ei saa samuti kuidagi mõjutada tema suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse seaduslikkust. Ka on A.Susik ja A.Kuzmin mõistetud süüdi kokkuleppemenetluses, V.Tšehhonatski lühimenetluses, mistõttu ei ole kohtus tunnistajate ülekuulamist toimunud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, millistega on ümber lükatud kaitsja väide, et narkootilise ainete omandamist ja valdamist saab inkrimineerida ainult juhul kui ained on identifitseeritud. Maakohtu põhjendused on kooskõlas Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-51-02 väljendatud seisukohaga. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult mõistnud R.Koppelt välja narkootilise aine ekspertiisi tasu 1208 krooni. Nagu nähtub kriminaalasja materjalidest on ekspertiis teostatud T.Kukke kodunt leitud minigripikotikeste kohta. Seda väidab ka oma apellatsioonis kaitsja. Samas on R.Koppe mõistetud süüdi muuhulgas ka T.Kukkele narkootilise aine - amfetamiin- edasiandmise faktides. Tunnistajate ütlustes nähtub, et amfetamiini hoiti minigripikotikestes.
27. Kuna kohtukolleegium otsustas, et R.Koppe süüdimõistmisest KarS prg. 202 lg 2 p.1,2 järgi tuleb 6 kuriteo episoodi välja jätta ja ta nendes õigeks mõista, siis kuulub vähendamisele ka temale nimetatud paragrahvi järgi mõistetud karistus. Arvestades maakohtu poolt rakendatud karistuste liitmise põhimõtet KarS prg. 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel ja nimelt seda, et liitkaristus on mõistetud 25 raskeima üksikkaristuse suurendamise teel 6 kuu võrra, mis mõistetud üksikkaristusi arvestades on osalise karistuste liitmise põhimõtte kohaldamisel antud juhul nn. minimaalmäära lähedane osaline liitmine ( võinuks suurendada raskeimat karistust 5 aasta ja 6 kuu võrra) , ei pea kohtukolleegium võimalikuks kergendada R.Koppele KarS prg. 64 lg 1 alusel ja sellest tulenevalt ka KarS prg. 65 lg 2 alusel mõistetud karistust. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendanud R.Koppele karistuse mõistmisel nii mõistetavat karistusliiki , kui ka – määra , arvestades seejuures kõiki seadusest tulenevaid asjaolusid. Nõustudes täielikult maakohtu otsuse põhjendustega selles osas , ei pea kohtukolleegium vajalikuks korrata oma otsuses maakohtu otsuses toodud põhjendusi. Vahur Ildile on mõistetud lühiajaline vangistus tingimisi seaduses ettenähtud lühima katseaja määraga, mistõttu puudub alus ka temale mõistetud karistuse kergendamiseks.
28. Pärnu Maakohus on tuvastanud, et A.Võsu pani temale inkrimineeritud vargustest 8 toime R.Koppe kihutusel. Nendeks varguseepisoodideks olid vargused Margit Otsa, Merike Apsoloni , Harri Vahteri, Meelis Pinki, Eduard Krafti, Heldur Harjakase ja Teresa lehtsaare suvekodudest toimepandud vargused ning Audru Püha Risti kogudusele kuuluvast kirikust toimepandud vargus. Tulenevalt KarS prg. 20-st on nii täideviija kui ka osavõtja, s.h. kihutaja teo toimepanijad. Seejuures kihutaja kihutamistegevus on põhjuslikus seoses kuriteo täideviimisega täideviija poolt. Kohtukolleegium leiab, et eeltoodud asjaoludel peavad kõik kuriteo toimepanijad , antud juhul kihutaja ja täideviija, vastutama tekitatud kahju eest ning tekitatud kahju kuulub neilt sissenõudmisele solidaarselt. Selline kohustus tuleneb VÕS prg. 137 lg 1-st. Kuna aga puudub prokuröri või kannatanu apellatsioon, siis tulenevalt KrMS prg. 340 lg 4 p.-st 5, ei ole kohtukolleegiumil võimalik seda viga parandada.
29. Johtuvalt R.Koppe väitest, et tema on mõistetud süüdi juba enne maakohtu otsust ja ajalehes Pärnu Postimees ilmunud artiklid on mõjutanud kohut tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida järgmist. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 146 sätestab, et kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. See tähendab, et mitte keegi peale kohtu enese - s.o isikute, kes omavad kohtuniku volitusi ja kuuluvad kohtu koosseisu konkreetse haldus-, tsiviil- või kriminaalasja arutamisel - pole õigustatud tegema kohtule mistahes laadi ettekirjutusi selle kohta, milline peab olema kohtuasja lahend. Selles küsimuses on Riigikohus oma otsuses nr. 3-1-1-70-97 öelnud, et Euroopa Inimõiguste Komisjon on asunud seisukohale, et kohtulahendi eelne avaliku tähelepanu juhtimine süüdistatavale nagu näiteks vaenulik kampaania ajakirjanduses, võib põhimõtteliselt viia süütuse presumptsiooni rikkumisele (Applications Nos 8603/79, etc, Crotciani and Others v Italy, Dec.18.12.80, D.R. 22 p. 147). Siiski ei 26 tulene sellest seisukohast keeldu avaldada massimeedias informatsiooni ja arvamusi jõustumata kohtulahendite kohta. Kolleegium leiab, et juhusliku ning ebatäieliku informatsiooni alusel kujunenud arvamused kriminaalasja tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude, eriti aga isiku süü kohta, on paratamatult erapoolikud ning ebaobjektiivsed. Selliste arvamuste tiražeerimine enne kohtulahendi jõustumist, seda enam püüe anda neile mingisugustki õiguslikku tähendust, peegeldab vaid väljaandjate arusaamu õiguskultuurist. Samas rõhutab kolleegium, et selliste arvamusavalduste ilmumist massimeedias ei saa siduda kohtupidamise sõltumatuse ja erapooletuse printsiibi rikkumisega. Kohtu käsutuses, erinevalt arvamuseavaldajatest, on kõik kriminaalasja uurimise käigus kogutud tõendid, mida kohus hindab mitte oma või kellegi teise subjektiivse arusaama kohaselt, vaid seaduse ja oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel. Selle nõude täitmata jätmine on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, mis on kohtuotsuse tühistamise obligatoorseks aluseks nii apellatsioonikui ka kassatsioonimenetluses. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.4, 338 p.2, 340 lg 1 p.2, ja 344-345, tühistab kohtukolleegium Tallinna Linnakohtu otsuse 6.septembrist 2005.a. Raul Koppe suhtes osaliselt. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Jüri Paap