4-06-454\2

Väärteoasi nr. 4 – 06 - 454 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

1. märtsil 2006 a. Harju Maakohus koosseisus kohtunik: Valeri Lõõnik sekretäri: Leili Merila ja tõlgi: Katrin – Jana Vaab juuresolekul kaebaja: A.O kohtuvälise menetleja: Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna esindaja Hannes Küünarpuu osavõtul arutas avalikul kohtuistungil Tallinnas
2. veebruaril 2006 a. A.O kaebust Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna otsusega väärteoasjas nr. 2314, 05, 031595 mõistetud rahatrahvi 2400 krooni tühistamiseks tuvastas: Kaebuses A.O kirjeldab, et jalakäijate ülekäigurajal Lauluväljakupoolne märk ei asetse vahetult ülekäiguraja juures, vaid puu juures ligi 2,5 m eemal ja seda märki varjab laskumisel teatud aja tänavavalgustuse post. Märk on pimedal ajal halvasti valgustatud tänavavalgustuse nõrgas valguses. Liikudes Kesklinna suunas teises sõidureas, jääb jalakäijate ülekäigurada tähistav märk praktiliselt kolme sõidurea kaugusele autojuhi kohalt. Samuti oli Oru hotelli kohal asuv jalakäijate ülekäigurada tähistav märk pööratud paralleelseks sõidusuunaga, mis õige asetuse korral jääks langusel kurvis tulede valgusvihtu. Kannatanul puudus helkur. Esimeses reas liikuv sõiduauto oleks kindlasti valgustanud helkurit ja tal oleks olnud lisavõimalus tähelepanu kõrgendada. Ta arvab, et kannatanu astus sõiduteele enne esimeses reas sõitnud auto peatumist ajal kui esimeses reas sõitnud sõiduauto varjas teda tema vaateväljas. Taotleb tühistada talle mõistetud rahatrahvi. Kohtuistungil kaebaja jääb kaebuses esitatu juurde. Lisab, et esmastest ütlustest lähtuvalt ta tunnistas end süüdi kuna need olid antud šokiseisundis. Linna tunneb hästi, kuid selle ülekäiguraja oli unustanud. Kuid selleks pannakse sinna välja liiklusmärgid, mis osutavad ülekäigurajale ja hoiatavad, et seal on ülekäigurada. Üks liiklusmärk oli paigaldatud valesti ja teine märk oli pandud põõsasse. Ta ei näinud neid liiklusmärke vaatamata sellele, et seal peatus auto. Ta sõitis teises sõidureas. Temast paremal pool reas liikus eespool auto ja ühtegi inimest ei läinud ka üle tee, mis oleks talle märki meelde tuletanud. Temast paremal pool sõitnud auto peatus, arvatavasti nägi seisvat inimest või nägi vöötrada. Tema vöötrada ei näinud ja ilmastikutingimused olid halvad. Tema sõiduautol oli sõidukiiruseks 30 – 40 km/h. Vöötraja märgistus on osaliselt kulunud ja vihmase ilma puhul mäest alla sõites mittenähtav. Tunnistaja Tatjana Korjus annab ütlusi, et sel päeval A.O pidi talle järgi sõitma kesklinna nagu oli varem kokku lepitud. Kokkulepitud ajal O talle järgi ei tulnud vaid teatas telefoni teel ülekäiguraja juures toimunud liiklusõnnetusest. Ta sõitis bussiga koju ja nägi Oe autot seismas Lauluväljaku ülekäiguraja juures. Ta väljus peatuses. Teab, et O sõidab korralikult ja talle jäi arusaamatuks liiklusõnnetuse juhtumisest. Sündmuskohal O ütles, et ei näinud liik-lusmärki ja märgid olid valesti üles pandud. Lauluväljaku juures olev märk oli paralleelselt teega ja teine märk oli põiki pandud. Teega paralleelsel märgil oli inimese kujutis ja näoga tee suunas ning tema arvates linnapoole sõites märk on nähtav. Kaebaja väidab vaidlustes, et kohtuväline menetleja on läinud vastuollu LS § 45 p. 2 nõudega, mille kohaselt liikluse korraldamine toimub liiklusmärkide, teemärgiste ja muude liikluskorraldusvahenditega vastavalt teeseaduse alusel kehtestatud nõuetele. Ta ei saa aru, miks on selline otsus vastu võetud, kui on olemas dokumendid ülekäiguraja tehnilise seisukorra kohta. Kohtuväline menetleja oma otsuse märgib, et antud ülekäigurada peaks kohalikele mootorsõidukijuhtidele olema hästi teada. Sellega viitab kohtuväline menetleja, et sõita tuleb mälu järgi. Ta tegi liiklusõnnetuse teisel sõidurajal ja juhuslikult sõitis mööda liikluspolitsei patrull ja peatus sündmuskohal. LS ütleb, et ka jalakäijal on kohustused. Ta märkas jalakäijat kui tuli auto valgustusest välja kiirel sammul, kui ise oli temast paremal pool oleva auto kohal, mis seisis paremal pool tee ääres. Jääb kaebuses kirjeldatu juurde ja kuna otsuse tegija on vastuolus seadusega, eirab mälu järgi sõitu, samuti ei tunnista ülekäiguraja liiklustehnilist mittekorrasolekut, palub teda vabastada süüdistusest. Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt on tehtud õige otsus. Tunnistaja ütlustest lähtuvalt liiklusmärgid olid ülekäiguraja juures täiesti nähtavad. Neid märke nägi ka teise sõiduauto juht, kes peatas oma sõiduki, et anda teed jalakäijale. LE § 46 sätte alusel mootorsõiduki juhi üldkohustuste kohaselt sõidukijuht, lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, peab juht vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ületavale või ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootavale jalakäijale. Juht peab olema tähelepanelik. Käesoleval momendil räägime, et jalakäija oli jõudnud teisele sõidurajale ülekäigurajal, kus talle otsa sõideti. LE § 47 sätte alusel reguleerimata ülekäiguraja ees on pärisuunavööndis seisma jäämas või seisma jäänud sõidukist ei tohi juht sellest sõidukist mööduda vahetult enne ülekäigurada ega ülekäigurajal, jäämata seisma ülekäiguraja ees. Antud juhul teine sõiduk seisis ülekäiguraja ees. Ta leiab, et A.O on antud rikkumise toime pannud ja talle on määratud õiglane karistus. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt väärteoprotokollis ja otsuse kirjeldatu alusel A.O 10.11.2005 a. kella 19.05 ajal juhtis mootorsõidukit, ei andnud teed reguleerimata ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale kui pärisuunavööndis seisma jäänud sõiduk. Sõitis otsa paremalt lähenenud jalakäijale, millega põhjustas liiklusõnnetuse ja tervisekahjustused jalakäijale. Materjalidest nähtub samuti, et Raimo Külaots sõitis esimeses reas kesklinna poole ja märgates ülekäiguraja ääres seisvat jalakäijat, jäi seisma, et jalakäija üle tee lasta. Pärast jalakäija möödumist autost, võttis jala pidurile, et jätkata sõitmist, kuid jätkamata sõitmist nägi teises reas sõitmas sõiduautot, mis sõitis jalakäijale otsa. Samuti nähtub materjalidest, et kannatanu Maivi Kipper soovis ületada reguleerimata ülekäigurada ja esimeses reas olnud sõiduauto andis talle teed ja ta hakkas teed ületama. Teises reas olevad autod tundusid olevat kaugemal ja ei pööranud nendele nii suurt tähelepanu. Järgnev toimud väga kiiresti, tundes et sai löögi autolt. 16.11.2005 a. vastulauses A.O selgitab, et liiklusõnnetusele eelneval ajal ta sõitis tema poolt juhitava sõidukiga teises reas ja esimeses reas umbes 20 m eespool liikus ka sõiduk. Um-bes Lauluväljaku külastajate väravate kohal esimeses reas liikuv auto pidurdas kuid jätkas liiku-mist, tema ei pidurdanud ja jätkas sõitmist. Lähenedes, hiljem pärast avariid selgunud, jalakäijate ülekäiguraja ette, pidurdas parempoolne eespoolsõitev auto veelkord, olles temast eespool 10-15 m, pidurdas lühidalt ja jätkas liikumist, sest ta arvas, et paremas reas sõitev auto oli sunnitud pidurdama kuna Lauluväljakult väljasõitev auto sunnib teda pidurdama. Jätkas liikumist kui ootamatult auto ette tekkis mustas mantlis naisterahva kujutis, kes liikus tema esmase mälupildi järgi nagu pooljoostes või kuidagi väga kiirel sammul.. Pidurdas momentaalselt, kuid otsasõitu ei suutnud vältida. Järgmisel päeva õhtul ta läks sündmuskohale ja nähtut kirjeldab esitatud kaebuses ning selgitab ka kohtuistungil. Ülekäiguraja märgistus on kulunud ja on vihmase ilma puhul mäest alla sõites mittenähtav. Taotleb süüst vabastamist. LE
3. peatükk on pühendatud juhi kohustustele jalakäija ohutuse tagamisel. Käesoleva materjali lahendamisel kohus tuvastas, et parempoolses reas liikunud sõidukijuht vastavalt LE § 46 nõudele lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, juht peatas auto, et anda teed ülekäigurajal ootavale jalakäijale. A.Oe poolt esitatud kaebuses tema arvates kannatanu astus sõiduteele enne esi-meses reas sõitnud auto peatumist, kuid kohtuistungil kinnitas, et temast paremal pool sõitnud auto peatus, arvatavasti nägi seisvat inimest või nägi vöötrada. Vastulauses Oi arvates pare-mal pool liikunud auto peatus seetõttu, et Lauluväljakult väljasõitev auto sunnib pidurdama. Ta jätkas liikumist ja ootamatult ilmus auto ette naisterahvas, kuid momentaalne pidurdamine ei suutnud kokkupõrget vältida. Vastavalt LE § 46 peatus sõiduauto, et anda teed ülekäigurajal ootavale jalakäijale ning LE § 47 kohaselt A.Oe ei oleks tohtinud sellest sõidukist mööduda vahetult enne ülekäigurada ega ülekäigurajal. Kaebusest nähtuvalt A.O oli teadlik, et samal päeval toimus Lauluväljakul mardilaat, seega ta pidi aru saama, et üritusel viibib ja sinna suunduvad ning lahkuvad inimesed, ja vastavalt sellele ka reguleerima sõiduki kiirust, kuid tema poolt juhitav sõiduk liikus kiirusega 30 – 40 km/h. Sündmuskohal tehtud fotodelt on nähtav ülekäigu vöötrada ja kui ka liiklusmärk inimese kujutisega. Kohus ei saa nõustuda kaebaja väitega, et esimeses reas sõitnud sõiduauto varjas teda tema vaateväljas, ülekäigurada oli tehniliselt mittekorrasolev ja jalakäija ei kandnud helkurit ning seetõttu vajalik tühistada talle mõistetud rahatrahv. A.Oe poolt esitatud versioonid eespool liikunud sõiduauto peatumist paremal pool olevas sõidureas ei andnud õigust A.Oel sõidu jätkamist, sest LE § 47 nõue kohustab üheselt ülekäiguraja juures peatunud sõidukist mitte mööduma, vaid on kohustatud samuti sõiduki ülekäiguraja ees seisma jätma. Ülaltoodu alusel kohus leiab, et A.O oma tegevusega nägi temast eespool paremas sõidu-reas sõiduki peatumist ja vastavalt LE § 47 ta oli samuti kohustatud peatuma, kuid vähendamata sõiduki kiirust, jätkates liikumist ei suutnud vältida kokkupõrget ülekäigurajal teed ületava jalakäijaga s.o. tema tegevus oli põhjuslikus seoses oleva tagajärjega. Eeltoodu alusel ja juhindudes Väärteomenetluse seadustiku § 132 – 135 kohtunik otsustas: Jätta rahuldamata A.O kaebus Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna otsus väärteoasjas nr. 2314, 05, 031595 jätta muutmata. Kohtuotsusele on õigus esitada kassatsioon 30 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamise päevast Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu. Kohtumenetluse pool on kohustatud teatama 7 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kuulutamisest oma soovist kasutada kassatsioonkaebust. Kohtunik