1-06-2701\2

1-06-2701 KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 10.märts

1. a Tallinn [kirjalik menetlus] Kriminaalasja number 04930000059 Eeluurimiskohtunik Eda Murak Taotluse esitaja Kahtlustatava I.S kaitsja Avo Greebe Kaebus Riigiprokuratuuri juhtiva riigiprokuröri Margus Kurm’i 15.02.2006 määrus kaebuse rahuldamata jätmise peale. RESOLUTSIOON
2. KrMS § 231 lg 3 p 1 alusel jätta kahtlustatava I.S kaitsja Avo Greebe kaebus 15.02.2006 Riigiprokuratuuri juhtiva riigiprokuröri Margus Kurm’i määruse peale rahuldamata.
3. Käesoleva määruse ärakirjad edastada I.S kaitsjale Avo Greebe’le, Riigiprokuratuurile ning lisada kriminaaltoimikule. Edasikaebamise kord Määrus edasikaebamisele ei kuulu. Kaebuse motiivid: 27.02.2006 esitas kahtlustatava I.S kaitsja vandeadvokaat Avo Greebe Harju Maakohtule kaebuse Riigiprokuratuuri 15.02.2006 määrusele, leides, et nimetatud määruses toodud põhistus taotlusele, lõpetada I.S suhtes kriminaalasjas nr 04930000059 menetlus, KarS § 53 lg 3 ja § 81 lg 6 alusel, mille kohaselt kuriteo aegumine peatub ajaks, mil kuriteo toimepannud isik eeluurimisest või kohtust kõrvale hoiab, on vastuolus Tallinna Ringkonnakohtu 27.04.2005 kohtumääruses nr 2-1/314-05 tooduga. Kaebuse esitaja leiab, et vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 27.04.2005 määruses nr 2— 1/314-05 tuvastatule, et pole kindlaks tehtud I.S põhjendamatut ja tahtlikku kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist ning seega I.S’le inkrimineeritav kuritegu on aegunud KrK § 53 lg 1 p 2 alusel ning menetlus kuulub lõpetamisele KrMK § 168 lg 1 p 1 alusel. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, Riigiprokuratuuri juhtivprokuröri 15.02.2006 koostatud kaebuse rahuldamata jätmise määrusega, asub järgnevatele seisukohtadele: Kriminaalasja eeluurimise käigus on I.Sga kontskti saamiseks ja küsitlemiseks tehtud järgmised toimingud: 01.12.03, 05.12.03 oli uurija M.Kard telefonitsi kontaktis I.Sga ja teavitas teda vajadusest tulla Eestisse seonduvalt kriminaalasja menetlemisega. 08./09.12.03 teatas M.Kard telefonitsi I.Sle, et talle esitatakse kõnealuses kriminaalasjas süüdistus, võimaldamaks I.Sl soovi korral eelnevalt võtta ühendust oma kaitsjaga. 17.12.03 e-kirjas kinnitas I.S fakti, et tal on uurijaga kokkulepitud kuupäeval, s.o 19.12.03 lennupilet Tallinnasse. 19.12.03 I.S Eestisse ei ilmunud. Uurija järelepärimistele (nii telefonitsi kui e-postiga) teatas ta, et tema tervislik seisund ei võimalda tal Eestisse tulla. Pärast viimaseid kontakte I.Sga 2003 jaanuaris ei õnnestunud uurijal temaga enam kontakti saada. Edaspidi kontakteerusid kirja teel Eesti õiguskaitseorganitega I.S esindajad Belgia advokaadibüroost Laga & Philippe (27.01.04, 18.02.04, 04.03.04, 26.04.04 jt), kus muu hulgas kinnitatakse fakti, et I.S on teadlik vajadusest ilmuda Eestisse menetlustoimingute, s.o süüdistuse esitamise läbiviimisele. Kuna I.S põhjendas Eestisse mittesaabumist sellega, et tema tervislik seisund ei võimalda tal Eestisse ilmuda, kuid oli viiteid sellele, et I.S on siiski reisinud väljapool Horvaatiat, koostas uurija M.Kard 19.02.04 õigusabipalve Horvaatia pädevale justiitsasutusele, tuvastamaks, kas I.S on väidetava halvenenud tervisliku seisundi ajal reisinud väljapoole Horvaatiat. Arvestades I.S esindajate poolt esitatud arstitõendeid, koostas uurija 14.06.04 ekspertiisimääruse kohtuarstliku ekspertiisi läbiviimiseks, tuvastamaks kas I.S tervislik seisund võimaldab tal osaleda kriminaalmenetluses. 28.10.04 laekus Eestisse täidetud õigusabitaotlus, millele lisatud materjalidest nähtub (I.S ülekuulamisprotokoll, passikoopia), et tema tervislik seisund on tal võimaldanud korduvalt, nimelt enam kui kahekümnel korral - reisida väljapoole Horvaatiat, seda perioodil, kui tema tervislik seisund seda tema enda sõnutsi ei võimaldanud. I.S poolt täiendavalt esitatud meditsiiniliste dokumentide põhjal viidi 11.01.05 läbi komisjoniline kohtuarstlik ekspertiis, mille tulemusena jõuti seisukohale, et esitatud dokumentides puudub informatsioon eluohtlike südame rütmihäirete kordumisest peale implanteeritava defibrillaatori paigaldamist, mistõttu ei saa anda prognoosi ohtlike südame rütmihäirete kordumise suhtes edaspidi. Kuna aga rütmihäirete esinemistõenäosus suureneb stressisituatsioonides, siis vahetult enne menetlus- ja kohtutoiminguid on vajalik erialaspetsialistide konsultatsiooni võimalus toimingute läbiviimise piirkonnas paiknevas raviasutuses. Eksperdid on jõudnud järeldusele, et tõepärast kohtuarstlikku hinnangut isiku tervisliku seisundi kohta ei ole võimalik anda üksnes esitatud meditsiinidokumentide põhjal. 21.03.05 esitas prokurör Tallinna Linakohtule väljaandmisvahistuse taotluse, mille eeluurimiskohtunik ka rahuldas. 27.04.05 tühistas Tallinna Ringkonnakohus Tallinna Linnakohtu määruse. Ringkonnakohus on leidnud, et „Ringkonnakohtu seisukohalt saab kujunenud olukorras õiglaselt otsustada I.S tahtliku kõrvalehoidumise või selle puudumise üle, kui asjatundjate poolt on antud hinnang tema haiguse raskusele ja iseloomule“, märkides samas, et „…I.S vahi alla võtmine ainuüksi tema toimetamiseks asukoha riigist Eestisse kohtuarstliku ekspertiisi läbiviimise eesmärgil pole õigustatud olukorras, kus seda menetlustoimingut on võimalik läbi viia isiku vabadusi ja õigusi vähem riivavate menetluslike abinõudega“. 19.05.05 on koostatud õigusabipalve Horvaatiale I.S suhtes kohtumeditsiinilise ekspertiisi läbiviimiseks. 2005 sügisel laekus prokuratuuri I.S esindajate kaudu info, et I.S elukoht on muutunud, uus elukoht on Šveitsis, Genfis. 13.02.06 on Justiitsministeerium edastanud Šveitsi Prokuratuuri õigusabitaotluse I.S suhtes kohtumeditsiinilise ekspertiisi läbiviimiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 27.04.2005 kohtumäärusest nr 2-1/314-05 nähtub, et I.S suhtes ei ole kohaldatud tõkendit, mistõttu tema lahkumine Eesti Vabariigist Horvaatiasse elama on tema põhiõiguse vaba realiseerimine PS § 35 mõttes. Samuti nenditi nimetatud määruses, et I.S tervisliku seisundi määramiseks on vajalikud erialased teadmised ning punktis 8.3 on toodud „Ringkonnakohtu seisukohalt saab kujunenud olukorras õiglaselt otsustada I.S kriminaalmenetlusest tahtliku kõrvalehoidumise või selle puudumise üle kui asjatundjate poolt on antud hinnang tema haiguse raskusele ja iseloomule.“ Arvestades seda, et I.S on liikunud ühest riigist teise ning sellega on ka õigusabitaotluste menetlemine aeglustunud, leiab kohus, et on vajalik oodata ära kohtuarstliku ekspertiisi arvamus ning alles siis saab otsustada küsimuse kriminaalmenetluse aegumise või mitteaegumise kohta I.S suhtes. Kohus leiab, et nimetatud menetlustoimingute käigus ja määruste koostamisel ei ole rikutud menetlusnorme, mis oleks kaasa toonud I.S suhtes tema õiguste rikkumise. Eeltoodud motiividel ning juhindudes KrMS § 231 lg 3 p 1 asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus ei kuulu rahuldamisele. Eda Murak eeluurimiskohtunik