4-05-483\1

KOLA 4-2487/05 KIS 4-05-483 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar
2. a Tallinn Väärteoasja number 4-2487/2005 (4-05-483) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretär Eda Loor Väärteoasi Elke Hundi kaebus Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna politseinooreminspektori Eero Baltmischkis 21.11.1999 rahatrahvi määramise otsusele nr 10107434 6 Kohtuvälise menetleja esindaja Hannes Küünarpuu Istungil osalenud isikud Menetlusalune isik: E.H, Sekretär E.L RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna politseinooreminspektori Eero Baltmischkise 21.11.1999 koostatud rahatrahvi määramise otsus nr 10107434
5. Lõpetada väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlustel. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ja otsuse kohtus tutvumiseks kättesaamise päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 13.01.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna politseinooreminspektori Eero Baltmischkis 21.11.1999 rahatrahvi määramise otsusega nr 10107434 6 karistati E.Ka mootorsõiduki juhtimise eest kinnitamata turvavööga, millega rikkus menetlusalune isik LE § 53 p 5 nõudeid, pannes toime HÕS § 106 lg 1 ettenähtud haldusõigusrikkumise. 1 Otsusele esitas E.K kaebuse 16.11.2005, motiveerides kaebust sellega, et 14.11.2005 sai ta kohtutäituri rahalise nõude arestimise teate, millest nähtuvalt on tema suhtes algatatud täitemenetlus Tallinna Politseiprefektuuri avalduse alusel. Seega sai ta kohtuvälise menetleja toimingutest teada alles 14.11.
7. Kaebuse kohaselt kuuluks vaidlustatud otsus tühistamisele, kuivõrd kaebaja kasutuses ei ole kunagi olnud sõidukit Mazda registreerimismärgiga 997 TCK, mille omanikuks oleks R.L, millise nimega isikut ta ei tunnegi. Alates 1988st aastast on kaebaja mitte E.K, vaid E.H ning vaidlustatud otsusel ei ole tema allkiri. Seega on keegi kasutanud tema isikuandmeid. Kohtuistungil jäi kaebaja oma kaebuse juurde ning selgitas, et ta on küll kunagi unustanud oma käekoti trolli, kuid sai selle kaks päeva hiljem tagasi koos kotis olnud passi ja juhiloaga. Kellelegi ta oma juhiluba andnud ei ole, küll on olnud tema juhiluba autos kui ta on oma autot lubanud kasutada sõbrannadel. Samas aga sellise autoga nagu asja materjalides märgitud, ei ole ta kunagi sõitnud. Senini on ta kõik määratud trahvid ära maksnud ja kui oleks selle vaidlusaluse rikkumise toime pannud ja otsuse saanud, oleks ka selle ära maksnud. Vaatamata määratud trahvi väikesele suurusele vaidlustas ta otsuse põhimõtte pärast, kuivõrd ei ole rikkumist toime pannud. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et rahatrahvi otsus on määratud põhjendatult. Politseiametnik on kontrollinud liikluseeskirja rikkunud isiku dokumente, samuti sõiduki dokumente ja määranud karistuse. Asja materjalidest nähtuvalt on otsus jõustunud ja pööratud täitmisele 04.02.2000 ja Tallinna Linnakohtu täitevosakond on täitmisele pööratud otsuse saanud kätte 09.02.
8. Kohus, kuulanud ära kaebaja selgitused ja kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule esitatud materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Kaebuses esitatud põhjendusi kordas kaebaja kohtuistungil, kuid tal ei olnud lisada kaebusele ühtegi tõendit oma väidete kinnituseks. Samas puudunuks ka selleks reaalsed võimalused, kuivõrd kaebajal on praktiliselt võimatu tõestada seda, et kaebaja ei tunne R.L nimelist isikut või et ta ei ole kunagi kasutanud sõidukit Mazda registreerimismärgiga 997 TCK. Kaebaja enese väidetust nähtuvalt ei ole ta ka kellelegi andnud oma juhiluba ega ole seda temalt varastatud. Ka juhiloa kaotsimineku järgselt sai ta selle tagasi. Sellistel asjaoludel puuduks alus kahelda rahatrahvi määramise otsuse õigsuses, kuivõrd liikluseeskirja rikkunud isik esitas Elke Kivirannale väljastatud juhiloa ja E.H, endine E.K väidab, et temalt juhiluba varastatud ei ole ning uue juhiloa väljastamisel andis ta ära eelmise juhiloa. Seega ei ole kaebaja suutnud vaidlustatud otsuse põhjendamatust tõendada. Samas ei saa kaebaja väiteid jätta ka tähelepanuta, kuivõrd väärteoasja materjalid ei sisalda endas peale rahatrahvi määramise otsuse, Elke Kivirannale saadetud teatise ning täitemenetluse algatamiseks koostatud avalduse mingeid andmeid toimepandud õiguserikkumise ja õiguserikkumise toime pannud isiku kohta. Kaebaja on väitnud, et vaidlustatud otsusele ei ole tema alla kirjutanud ning keegi teine on kasutanud tema isikuandmeid. Tuvastamaks selle väite õigsust tuleks koguda allkirja näidised ning määrata käekirjaekspertiis, mis tekitaks suhteliselt suure kohtukulu. Tõendamaks väidet, et R.L ei ole või on andnud kasutada oma sõidukit Elke Kiviranna nimelisele isikule, tuleks tunnistajana üle kuulata ka R.L nimeline isik. Tegemaks kindlaks seda, kas Eero Baltmischkis on rahatrahvi otsuse koostanud Elke Kivirannale (Elke Hundile) või kellelegi teisele isikule tuleks kohtuistungil tunnistajana üle kuulata ka Eero Baltmischkis Elke Hundi juuresolekul. Kuivõrd väärteoasja (haldusõiguserikkumise asja) materjalides puuduvad peale otsuses märgitute muud andmed juhiloa kohta, tuleks teha ka järelepärine Riiklikule Autoregistrikeskusele juhiloa võtmiseks väärteoasja materjalide juurde. Järelepärimise tulemuslikkus aga sõltuks sellest, kas juhiluba on säilitatud või mitte. Seega tuvastamaks seda, kas vaidlustatud otsusega on karistatud menetlusalust isikut või mitte, tuleks teha aeganõudvaid menetlustoiminguid, mis tingivad menetluskulude lisandumist olulises ulatuses ning uute tõendite kogumiseks kuluks olulises ulatuses menetlusressurssi. Arvestades 2 toimepandud õiguserikkumise iseloomu, selle suhteliselt vähest tähtsust, kuivõrd tegemist on juhi enese turvalisuse tagamata jätmisega ja seda, et rahatrahv on määratud praktiliselt ettenähtud sanktsiooni miinimummääras, leiab kohus, et menetlusaluse isiku süü ei ole suur ning edasiseks menetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Menetluse edasise jätkamise korral, so mitme tunnistaja ülekuulmine, dokumentide väljanõudmine ja ekspertiisi määramine ning edaspidine kohtulahendi tegemine tekitas olukorra, kus kohaldamisele kuuluks KarS § 82 lg 1 p 3 sätted, kuivõrd vaidlustatud otsuse jõustumisest on möödunud seaduses ettenähtud tähtaeg ning otsust ei saaks enam täitma asuda kui ei tuvastata KarS § 82 lg 2 p 1 märgitud tingimust. Esitatud andmetest Elke Hundi karistamiste kohta pärast vaidlusalust otsust aga ei saa teha järeldusi selle kohta, et E.Hunt oleks karistuse täitmisest kõrvale hoidunud, kuivõrd hilisemad trahvid on tasutud ning puuduvad andmed selle kohta, et ta oleks vaidlusalust otsust või teatist kätte saanud. Seega oleks nii või teisiti tegemist otsuse täideviimise aegumisega. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et väärteomenetlus kuulub VTMS § 30 lg 1 p 1 ja 132 p 3 alusel lõpetamisele otstarbekuse kaalutlustel, vältimaks asjatut menetlusaja ja menetluskulude suurenemist. Märt Toming kohtunik 3