4-06-1480\1

Väärteoasi nr. 4-06-1480 MÄÄRUS 25.04.2006.a. Harju Maakohtu kohtunik Julia Vernikova, läbi vaadanud kirjalikus menetluses M.Ti kaebuse kohtuvälises menetluses tehtud määrusele. Asjaolud ja menetluse käik 11.03.2006.a. koostas Põhja PP Liiklusjärelevalve osakonna konstaabel Triin Sarapuu väärteoprotokolli selle kohta, et M.T 1.03.2006.a. juhtis mootorsõidukit kiirusega 97 km/t, millega ületas lubatud kiiruse mitte vähem kui 24 km/t, millega rikkus LE § 124 p.1 nõudeid ja pani toime LS § 7422 lg.2 kvalifitseeritava kuriteo. 15.03.2006.a., avastades, et tegelikkuses on menetlusaluse isiku poolt rikutud LE § 126 p.3 nõuded, tegi konstaabel Triin Sarapuu määruse ebaselguste lahendamise kohta, juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §-st 212. Sellele määrusele esitas M.T kaebuse kohtuvälise menetleja juhile, milles taotles konstaabel Triin Sarapuu määruse tühistamist. Kaebuses asus menetlusalune isik seisukohale, et VTMS § 212 ei ole antud juhul kohaldatav, kuivõrd tegemist ei olnud kohtuvälise menetleja jõustunud otsusega, 17.peatüki 4.jagu aga näeb ette selliste küsimuste lahendamise korda, mis on otseselt seotud otsuse täitmisega. Põhja PP Liiklusjärelevalve osakonna komissar Sirle Pai-Heldna jättis oma määrusega M.Ti kaebuse rahuldamata, leides, et VTMS 212 kohaldamise eelduseks ei ole kohtuvälise menetleja või kohtuotsuse jõustumine. Nimetatud seaduse sätted puudutavad jõustumata ja jõustunud kohtuvälise menetleja lahendi ja kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamist. Menetlusalune isik M.T ei nõustunud komissar S.Pai-Heldna määrusega ning esitas kaebuse kohtusse. Kaebuses korratakse seisukoht, et kohtuvälise menetleja viide VTMS §-le 212 on vale, nimetatud säte reguleerib kohtuvälise menetleja või kohtuotsuse täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise korda, seega eeldatakse, et oleks olemas lahend – kas otsuse või kohtuotsuse näol. Maakohtu seisukoht Tutvunud kaebusega, sellele lisatud materjalidega, kohus asub seisukohale, et esitatud kaebus on osaliselt põhjendatud, kuid ei kuulu rahuldamisele. Kohus soostub kaebaja seisukohaga, et väärteomenetluse seadustiku 17.peatüki sätted on kohaldatavad alles pärast väärteomenetluses lahendi – kas kohtuvälise lahendi või kohtuotsuse tegemist. Nimelt, 17.peatüki 4.jagu „Kohtuvälise menetleja lahendi ja kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamine“ sätted näevad ette karistusena kohaldatud rahatrahvi ja aresti täitmisele pööramise edasilükkamise, karistuse asendamise ja kohtuvälise menetleja lahendi või kohtulahendi täimisel tekkinud ilmnenud kahtluste ja ebaselguste lahendamise korda. 1 Seega kohtuvälise menetleja poolt 15.03.2006.a. tehtud määruses viide VTMS §-le 212 on põhjendamatu. Samas aga väärteomenetluse seadustik reguleerib, kuidas tuleb toimida olukorras, kus tekkib vajadus muuta väärteoprotokolli kantud väärteo kvalifikatsiooni. Ja nimelt, VTMS § 68 lg.3 sätestab, et kui väärteoprotokolli kantud väärteo kvalifikatsiooni on vajalik muuta, täiendatakse protokoll kandega uue väärteokvalifikatsiooni kohta, märkides iga kvalifikatsiooni muutmise kuupäeva ja lisades kohtuvälise menetleja allkirja. Väärib tähelepanu aga see asjaolu, et viide Liikluseeskirja sätetele ei ole samastatav väärteo kvalifikatsiooniga. Liiklusalased väärteod kvalifitseeritakse Liiklusseaduse sätete järgi ning viide Liikluseeskirja vastavale paragrahvile annab täiendava selgituse selles sisalduva liikluskorra kohta. Sellest johtuvalt oleks pidanud kohtuväline menetleja, avastades väärteoprotokollis tehtud valet viidet Liikluseeskirja sättele, täiendama protokolli uue kandega koos kuupäeva ja oma allkirjaga. VTMS § 78 lg.1 kohaselt on isikul, kes ei nõustunud tema kaebust lahendades tehtud määrusega, õigus esitada kaebus maakohtule, kui vaidlustatud kohtuvälise menetleja tegevusega on rikutud isiku õigusi ja vabadusi. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja mittenõuetekohaselt tehtud väärteoprotokolli parandus ja täiendus ei toonud kaasa menetlusaluse isiku, s.o. M.Ti õiguste ja vabaduste rikkumist. Vastavalt Riigikohtu kujunenud praktikale väärteo kvalifikatsioon peab tulenema väärteoprotokollis sisalduvast teo kirjeldusest ja sellele vastama. Väärteoprotokollist nr. AB 787751 11.03.2006.a. nähtub, et M.T juhtis mootorsõidukit kiirusega 97 km/t, lubatud suurim kiirus antud teelõigul on 70 km/t, millega ületas mitte vähem kui 24 km/t. Nimetatud väärteo kirjeldus täielikult vastab Liiklusseaduse § 7422 lg. 2 dispositsioonile, mis näeb ette vastutuse mootorsõiduki juhti poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis. Seega, eksitus väärteoprotokolli kantud liikluseeskirja sättes ei või kaasa tuua väärteoprotokolli ja 03.04.2006.a. tehtud otsuse ebaseaduslikuks tunnistamist ega M.Ti õiguste ja vabaduste rikkumist. Kaebaja viited Haldusmenetluse seaduse sätetele on asjakohatud. Väärtegude kohtuvälise menetluse ja kohtumenetluse kord ning väärteo eest kohaldatud karistuse täitmisele pööramise kord sätestatakse Väärteomenetluse seadustikus ning Haldusmenetluse seadus ei ole antud juhul kohaldatav. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 79 lg.3 p.1, kohus Määras: M.Ti kaebus jätta rahuldamata. Määruse koopia saata kohtuvälisele menetlejale Põhja PP Liiklusjärelevalve osakonda, kaebuse esitajale M.Tile. 2 VTMS § 191 p.12 alusel ei kuulu määrus edasikaebamisele. KOHTUNIK 3