4-06-1431 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. mai 2006. a Tallinn Väärteoasja number 4-06-1431 Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretär Eda Loor Vää

§ 7416alusel rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses, so 1800 krooni.

Kohtuvälise menetleja esindaja: Aivar Hirs Istungil osalenud isikud Menetlusaluse isiku kaitsja: Pohla ja Hallmägi AB advokaat Andres Hallmägi Menetlusalune isik: V.J RESOLUTSIOON 1. Jätta V.J kaitsja Pohla ja Hallmägi Advokaadibüroo advokaadi Andres Hallmägi kaebus Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna haldustalituse komissari Aivar Hirsi 20.03.2006 otsusele nr 2314,06,003700 V.

§ 7416alusel rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses, so 1800 krooni rahuldamata.

2. Jätta Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna haldustalituse komissari Aivar Hirsi 20.03.2006 otsus nr 2314,06,003700 V.

§ 7416alusel rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses, so 1800 krooni muutmata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 19.05.

1. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: 1 Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna haldustalituse komissari Aivar Hirsi 20.03.2006 otsusega nr 2314,06,003700 karistati V.Jt LS § 7416 alusel rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses, so 1800 krooni selles, et V.J 28.02.2006 kella 19.02 ajal Rahumäe tee 6 maja juures Tallinnas, juhtides mootorsõidukit, sõitis ülekäigurajale raja ees peatunud sõiduki kõrvalt, mille ees olid teed ületavad jalakäijad. Otsusele esitas V.J kaitsja kaebuse, millega palutakse otsus tühistada, kuna ajal, mil menetlusalune isik jalakäijate rajale sõitis, olid nad tema ees sõidutee ületanud. Jalakäijad ületasid sõidutee J eest paremalt vasakule ning jõudsid alles pärast J autot politseiauto ette. Seega ei vasta vaidlustatavas otsuses kirjeldatu tehioludele. Nimetatut kinnitab ka tunnistaja, kellest V.J vastulauses kirjutab. Paraku ei pidanud politsei vajalikuks seda tunnistajat üle kuulata. Kohtuistungil jäi kaebaja esitatud kaebuse juurde ning seletas, et kolm nädalat enne sündmust sündis poeg ning kõik, kellel on nii väike laps, teavad, et neil on kõhuvalud ja nad kisavad. Tõi lapsele espumisani ning sõitis mööda Rahumäe teed ja peatus ülekaiguraja ees ning tahtis keerata paremale parklasse, kuid nägi, et seal ei ole kohti. Esialgselt pidurdas eessõitnud auto taga, mille ees olid jalakäijad, kes liikusid paremalt vasakule. Seejärel sõitis selle eesseisnud auto kõrvale ning jalakäojad olid jõudnud selleks ajaks juba vastassuunavööndisse. Kui jalakäijad olid ületanud tee ka vastassuunavööndis, siis otsustas parklasse keerata järgmisest sissesõidust, mistõttu sõitis paremas reas. Teda peatati ning tuli autost välja, sest ei saanud aru miks kinni peeti. Ütles, et läheb lapse juurde, kuid naispolitseinik küsis kas sellest lapsest ülekäigurajal kahju ei olnud. Kirjutas oma selgituses, et sõitis aeglustusrajal, kuid politseinik küsis kus see veel on. Vastas, et seesama, millel nad seisavad. Kui sõitis parklasse, siis tuli ka Ivar sinna. Vahetsid mõtteid juhtunu kohta ja siis läks lapse juurde. Vestlus ei toimunud 15 minutit. Repliigi korras pidas kaebaja vajalikuks lisada, et tal on tunnistaja M.Vaariku sõnu kuuldes häbi politsei ees. Tegemist ei ole enam fakti tõlgendamisega, vaid tegemist on sellega, et politseinikust tunnistaja jutt on sulaselge vale. Tunnistajal I.Olopil ei ole õige ajataju, sest rääkis talle vaid oma loo ära ja sellega asi lõppes. Peatus täiesti kindlalt, nägi et parkla on kinni ja sõitis aeglustusrajale, et minna järgmisesse parklasse. Politseiametnike kõnepruuk oli selline, et on vaja politseijuhtide tähelepanu pöörata sellele, et oleks kasvatustöö. Selleks andiski kohtusse. Kaitsja asus seisukohale, et kaebus kuulub rahuldamisele ja vaidlustatud otsus tühistamisele. Talvisel ajal lumega tuleks sõiduradade puhul mõtteliselt jaotada ning parempööre tuleb teha sõidutee parempoolse ääre lähedalt. Seega käitus kaebaja igati liiklusmõistlikult. Lume seest radade märgistust otsida on mõttetu. Fotodelt on näha, et parempööre sellelt rajalt on võimalik, sest üks sõiduk fotol sõidab seal, seega on linnast väljuval suunal kaks rada. Jalakäijad alustasid sõidutee ületamist V.J sõiduki ees. Lubamatu on demonstratiivne seismine ja jalakäija ootamine. Tunnistaja Marilin Vaarik seletas, et sõitsid Rahumäe teel baasi poole ja peatusid, sest jalakäijad liikusid poe poolt Politseimaja poole. Kui jalakäijad olid nende ees, sõitis džiip paremalt poolt üle ülekäiguraja ja sõitis edasi. Sõideti Politseimaja ette, kaebajat peatati tee ääres. Alguses oli kaebaja nõud sellega, et rikkus eeskirja, seejärel nõudis hoiatust. Ütlesid, et seda nad ei tee. Selle peale vastas kaebaja, et tehke oma protokoll, kohtus näeme. V.J sõiduk ei peatunud ülekäiguraja ees, vaid sõitis peatumata mööda. Jalakäijad liikusid vasakult paremale politseimaja poole. Tunnistaja Ivar Olop seletas, et seisis bussipeatuses ja nägi, et mõlemalt poolt jäid autod seisma. Linna poole suunal oli vist kolm autot, teisel pool üks. Viljari auto keeras sinna kõrvale taskusse. Naisterahvas läks lapsega üle tee, autojuhid lasid nad üle. Viljar sõitis sealt üle ja hakkasid sireenid peale. See auto oli vahetult ülekäiguraja ees, V.J auto ja see politseiauto olid kõrvuti. Naisterahvas liikus üle tee politseimaja poolt. Keegi sel ajal ei sõitnud. Liiklus läks lahti üheaegselt. V.J autot peatati teel liiklusmärkide juures. Jäädi 2 rääkima tee ääres, ise läks sel ajal kaugemale suitsu tegema. Tahtis sõita Nõmmele Pubisse ja ootas vist bussi nr
2. Ise tuli Rahumäe tee 6B majast. Tunneb V.Jt, töötasid varem koos. Tundis V.J auto ära juba siis kui V.J seisis vöötraja taga. Protokolli koostamine kestis kuskil 20 minutit. V.J sõitis parklasse, ta pidi vist sõitma sinna. Vestles V.Jga veel minutit
3. Kas buss tuli või mitte, ei tea, kuid arvab, et ei tulnud. Läks juttu ajama. Pärast läks taksoga. Rohkem seal jalakäijaid ei olnud, olid veel inimesed bussipeatuses. Kas teisel pool teed oli, seda ei tea. Sõiduteel on seal linna poole üks rida ja Nõmme poole ka üks rida. Kohtuväline menetleja leidis, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata. On kindel, et kaebaja pani toime väärteo ning sõitis mööda sõiduki kõrvalt, rikkudes liikluseeskirja nõudeid ja pani toime LS § 7416 ettenähtud väärteo. Ise on teinud väärteoasjas otsuse ja sündmuskoht on väga tuttav, kuivõrd sõidab seal mitu korda päevas. V.J sõitis eesseisvast sõidukist mööda läbi bussitasku. Võib-olla V.J peatus politseisõiduki taga, kuid ülekäigurea ees seisma ei jäänud. Puudub alus kahelda M.Vaariku ütlustes selle kohta, et jalakäijad liikusid vasakult paremale. M.Vaarik ei ole V.Jga varem kokku puutunud, politseinikud oli oma vahetust lõpetamas ja viisid sõidukit ära. Keegi ei hakka oma vabast ajast niisama peatama sõidukit ja vormistama väärteoprotokolli väärteos, mida ei ole toimunud. Tunnistaja I.Olopi ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuivõrd kaebaja ja tunnistaja on omavahel tuttavad, elavad samas majas, mõlemad on aadressiks andnud Rahumäe tee 6B. Karistuse määra valikul on kõiki asjaolusid arvestatud, seejuures ka seda, et keabajal on kustumata karistus. 28.02.2006 koostatud tunnistaja Marilin Vaariku ütlustest nähtuvalt jõudis ta koos Joel Roometsaga Rahumäe tee 6 juures asuva ülekäiguraja juurde ning peatusid, et anda teed ülekäiguraja ees tee ületamise võimalust ootavatele jalakäijatele. Kui jalakäijad olid jõudnud nende auto ette, möödus neist paremalt poolt sõiduauto, mida juhtis V.J. Juht teostas möödasõitu ülekäigurajal ja paremalt poolt, kus puudus sõidurida. Juht oma viga ei tunnistanud, väites, et teda ootab laps, kes hiljem muutus haigeks lapseks. 28.02.2006 koostatud menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtuvalt on V.J seletanud, et kiirustas haige lapse juurde ja möödus ülekäiguraja ees seisvast autost peale seda kui jalakäijad olid möödunud. Sõitis kõrvalreale soovides pöörata paremale. Väärteoprotokollile esitatud vastulauses on V.J märkinud, et sõitis ülekäiguraja ees seisva auto kõrvale aeglustusrajale, et hiljem sooritada parempööret ja ületas ülekäiguraja kui jalakäijad olid ülekäiguraja ületanud. Kohus, kuulanud ära kaebaja ja kaitsja selgitused, tunnistajate ütlused ning kohtuvälise menetleja arvamuse, samuti tutvunud kohtule esitatud materjalide ja väärteotoimiku materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Väärteoprotokollist ja vaidlustatud otsusest nähtuvalt rikkus menetlusalune isik LE § 47 sätteid, mille kohaselt kui reguleerimata ülekäiguraja ees on pärisuunavööndis seisma jäämas või seisma jäänud sõiduk, ei tohi juht sellest sõidukist mööduda vahetult enne ülekäigurada ega ülekäigurajal, jäämata seisma ülekäiguraja ees. Ülekäigurajale tohib sõita pärast § 46 nõuete täitmise võimalikkuses veendumist. Kaebaja väitis kohtuistungil, et algselt tahtis keerata enne ülekäigurada oleva parkla sissesõiduteele ning peatus ees seisnud sõiduki taga, kuid siis märkas, et sellesse parklasse ei mahu ning otsustas sõita järgmisesse parklasse ja keeras eesseisnud sõiduki kõrvale, laskis jalakäijad läbi ja liikus edasi, et pöörata paremale. Sama situatsiooni on kirjeldanud tunnistaja I.Olop selliselt, et nägi V.J autot tulemas ja seisma jäämas teise auto kõrvale ülekäiguraja ette, laskmaks läbi jalakäijaid. Seejuures ei räägi tunnistaja midagi sellest, et V.J, kelle auto ta juba kaugelt ära tundis, oleks teinud V.J kirjeldatud manöövrit, so seisma jäänud seisva sõiduki taha ja seejärel keeranud selle kõrvale. 3 Tunnistaja M.Vaarik on aga seletanud, et V.J sõitis ülekäiguraja ees peatunud politsei sõidukist paremalt poolt mööda ülekäigurajale peatumata, mistõttu peatatigi V.J juhitud sõiduk. Seega on esitatud kaks sarnast versiooni ja üks vastupidine eelmistega. Samuti on jalakäijate liikumissuuna kohta esitatud kaks versiooni, kusjuures V.J ja I.Olop on seletanud, et jalakäijad liikusid paremalt vasakule ja M.Vaarik, et vasakult paremale. Kohtueelses menetluses ei ole jalakäijate isikut kindlaks tehtud ega neid ka küsitletud, mistõttu ei ole võimalik objektiivsete tunnistajate, so jalakäijate eneste ütlustega nende liikumissuunda tuvastada. Seetõttu tuleb kaebaja ja kahe tunnistajate ütluste osas tuvastada, kelle ütlused on usaldusväärsemad. V.J ei ole kohtuvälises menetluses kordagi väitnud seda, et ta esialgselt oleks peatunud eesseisva sõiduki taga, vaid on märkinud, et sõitis eesolnud sõiduki kõrvale. Kohtuistungil on ta aga oma versiooni muutnud, väites, et algselt peatus eesseisnud sõiduki taga, alles seejärel liikus selle kõrvale. Seega on omavahel kooskõlas V.J ütlused kohtueelses menetluses ja tunnistaja I.Olopi ütlused kohtuistungil. I.Olopi ütlused kohtuistungil aga ei riimu enam V.J enese ütlustega kohtuistungil. Kohus suhtub I.Olopi ütlustesse kohtuistungil kriitiliselt, kuivõrd need kattuvad üksikasjadeni V.J ütlustega kohtueelses menetluses, kuid samas ei suutnud I.Olop selliste üksikasjadega selgitada muid, so teda ennast puudutavaid asjaolusid sündmuskohal. Ta ei mäletanud täpselt millist bussi ta peatuses ootas ega seda kas lõpuks läks bussi peale või hoopis sõitis taksoga ära. Alles kohtuvälise menetleja küsimustele vastates oli ta sunnitud tunnistama seda, et ta tunneb V.Jt isiklikult ja et teab et V.J elab selles majas, kust tunnistaja just väljunud oli. V.J on oma selgitustes rõhutanud korduvalt seda, et tal oli kiire haige lapse juurde. Hiljem on ilmnenud, et laps ei olnud haige, vaid teda vaevasid igapäevased ja imikule omased kõhupuhitused, mis V.J sõnade kohaselt oli nädalate jooksul põhjustanud stressi tekitavat lapsekisa. Ometigi väitis I.Olop, et pärast seda kui oli 20 minutit koostatud protokolli ja tema oli eemal suitsetanud, vestles ta pärast seda V.Jga veel 15 minutit sündmusest ning I.Olopi ütlustest ei nähtu seda, et V.Jl oleks olnud kiire. I.Olop seletas ka seda, et tundis V.J sõiduki ära juba kaugelt, kuid arvestades seda, et 28.02.2006 kella 19.00 ajal oli väljas pime ja I.Olop saanuks sõidukit näha vaid eemalt ja eestpoolt, kusjuures sõiduki tuled oleks takistanud tal ka registreerimismärki nägemast, siis suhtub ka kohus kriitiliselt tunnistaja ütlusesse selle kohta, et ta sai pingsalt jälgida tema jaoks väidetavalt tuttava sõiduki manöövreid, jättes tahaplaanile bussipeatuses viibimise põhjuse. Taolistest I.Olopi ütlustest võib järeldada, et I.Olopit on enne kohtuistungil ütluste andmist ette valmistatud. Väärteotoimikus olevast vastulausest nähtuvalt on V.J märkinud, et „pärast sõiduki parkimist tuli tema juurde selle maja elanik, kuhu ta ise suundus ja kes oli toimunu hetkel bussipeatuses ja kes kõike pealt nägi ja küsis miks teda peatati ning oli nõus tunnistama, et jalakäijad olid vöötraja ületanud“. Sellisest vastulausest ei nähtu ei selle maja aadressi, kuhu V.J suundus ega selle isiku elukoha aadressi, kes oli valmis tunnistama ning selle isiku isikuandmeid. Seega puudunuks politseiametnikel ka võimalus kindlaks teha väidetava isiku nime ja elukohta ning teda üle kuulata. Vastulause on politseile esitatud alles 06.03.2006, so nädala möödudes väärteoprotokolli koostamisest, kuigi väidetavalt elas V.J ise Rahumäe tee 6B majas ja vastulause esitas ta Rahumäe tee 6 majja, so kõrvalmajja. Kohtule jääb taoline vastulauses märgitud ja kaebaja jaoks olulise informatsiooni menetlejale edastamata jätmine arusaamatuks. Vaidlusaluses väärteoasjas tehti otsus 20.03.2006 ja kaebus esitati kohtule 12.04.2006, seega peaaegu poolteist kuud pärast väärteoprotokolli koostamist, kusjuures ka kaebuses on vaid märgitud seda, et „otsuses kirjeldatu ei vasta tehioludele, mida kinnitab ka tunnistaja, kellest V.J vastulauses kirjutab, kuid paraku ei pidanud politsei vajalikuks seda tunnistajat üle kuulata“. Seega ei märgitud esitatud kaebuseski tunnistaja nime ega elukohta, 4 samuti ei taotletud kaebuses tunnistaja ülekuulamist kohtuistungil, kuigi V.Jle pidi tunnistaja isik ja kontaktandmed teada olema juba alates 28.02.
4. Vastavalt VTMS § 115 lg 1 p 9 sätetele peab kaebuse esitaja kaebuses märkima isikud, kelle istungile kutsumist taotletakse ja tõendid, mida kaebuse esitanud isiku taotlusel on vaja kohtus uurida. Kaebuses sellised taotlused puudusid ja alles kohtuistungil taotles kaebaja tunnistaja ülekuulamist, kes oli kaebajal kaasa võetud. Samuti esitati kohtuistungil fotod, millega taheti illustreerida sündmuskohta ja rõhutada seda, et ka sõiduraja kõrvalt saanuks paremalt mööda sõita ja teha parempööret. Samas nähtub vähemalt ühelt fotolt, et see on tehtud 01.03.
5. Seega ka vähemalt osa esitatavaid tõendeid oli enne vaidlustatud otsust ja kaebuse esitamist ostusele kaebajal olemas. Nende esitamist koos kaebusega aga vajalikuks ei peetud. Taolised asjaolud, sealhulgas ka tunnistaja isiku varjamine menetleja eest alates menetluse algusest ja seejärel kaebuses etteheite tegemine politseile, et ta ei vaevunud tunnistajat üle kuulama, kusjuures kaebaja ei pidanud vajalikuks menetlejale tunnistaja isikut avaldada, sunnivad kohut kriitiliselt suhtuma nii tunnistaja I.Olopi kui ka kaebaja enese vastuolulistesse ütlustesse. Väärteoasja materjalides leiduvas vastulauses on märgitud, et V.J ületas ülekäiguraja kui jalakäijad olid ülekäiguraja ületanud. Kaebuses on märgitud, et kui V.J jalakäijate rajale sõitis, siis olid nad tema ees sõidutee ületanud ja jõudsid alles pärast J autot politseiauto ette. Kohtuistungil seletas V.J algselt, et jalakäijad oli tema sõitmise alustamise ajaks jõudnud vastasuunavööndisse ja hiljem juba seletas, et need olid jõudnud sõidutee ületada. Seega ei oleks V.J enese versioonide tõttu üldse võimalik kindlaks teha kus asusid jalakäijad hetkel mil V.J ülekäigurajale sõitis. Küll on nii I.Olopi kui ka V.J ütlustest näha, et V.J juhitud sõiduk ületas ülekäiguraja esimesena. Eeltoodud asjaoludel loeb kohus seetõttu usaldusväärsemaks tunnistaja M.Vaariku ütlused, kelle sõnade kohaselt temast paremalt möödunud V.J juhitud mootorsõiduk ei peatunud ülekäiguraja ees kui teised sõidukid ülekäiguraja ees seisid. Peale selle nähtub kaebuse enese sõnastusest see, et ajal, kui V.J jalakäijate rajale sõitis, olid nad tema ees sõidutee ületanud ning jõudsid alles pärast V.J autot politseiauto ette. Sellisest väitest võib järeldada, et jalakäijad olid ajal, mil V.J ülekäigurajale sõitis, alles kõrvalseisva politseiauto ees ega olnud sõiduteed ületanud. Seega on ka kaebuse enese sõnastuse järgi võimalik väärteo toimepanemisele kinnitust leida. Eeltoodud motiividel leiab kohus, et LE § 47 sätete rikkumine V.J poolt 28.02.2006 on tõendamist leindud ja V.J käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 7416 ettenähtud väärteona, so mootorsõiduki juhi poolt reguleerimata ülekäigurajal jalakäijale tee mitteandmisena, kuivõrd V.J, nähes, et reguleerimata ülekäiguraja ees on pärisuunavööndis seisma jäänud sõiduk, möödus sellest sõidukist vahetult enne ülekäigurada ega jäänud seisma ülekäiguraja ees. Seetõttu asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus on põhjendamatu ning alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks puudub ja vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata ning kaebus rahuldamata. Märt Toming kohtunik 5