4-06-1978 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2006. a Tallinn Väärteoasja number 4-06-1978 (2314,06,006941) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi se

§ 7417lg 1 järgi rahatrahviga 40 trahviühiku ulatuses, so 2400 krooni.

Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Istungil osalenud isikud Menetlusalune isik: O.J RESOLUTSIOON 1. Jätta O.Ji kaebus Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna liiklustalituse juhtivkonstaabli Rene Birk 02.05.2006 otsusele nr 2314,06,006941 O.Ji karistamises LS § 7419 lg 1 järgi rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses,

§ 7417lg 1 järgi rahatrahviga 40 trahviühiku ulatuses, so 2400 krooni rahuldamata.

2. Jätta Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna liiklustalituse juhtivkonstaabli Rene Birk 02.05.2006 otsus nr 2314,06,006941 O.Ji karistamises LS § 7419 lg 1 järgi rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses,

§ 7417lg 1 järgi rahatrahviga 40 trahviühiku ulatuses, so 2400 krooni muutmata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 21.06.2006. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: 1 Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna liiklustalituse juhtivkonstaabli Rene Birk 02.05.2006 otsusega nr 2314,06,006941 karistati O.Jit LS § 7419 lg 1 järgi rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses,

§ 7417

lg 1 järgi rahatrahviga 40 trahviühiku ulatuses, so 2400 krooni selle eest, et O.J 02.04.2006 kella 19.49 ajal, juhtis Tallinnas Sinimäe 7 maja juures mootorsõidukit, olles alkoholijoobes, ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, mis arvestaks tema sõidukogemusi ja ilmastikuolusid, mis oleks võimaldanud peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel mis tahes takistuse ees, mille tõttu kaotas sõiduk juhitavuse ning kaldus vastassuunavööndisse, tekitas liiklusõnnetuse ja varalise kahju Vladimir Pavlovile. Otsusele esitas O.J kaebuse, millega palutakse otsus tühistada, kuivõrd vaidlusaluse ja kaebajale kuuluva sõiduki Audi 80 registreerimismärgiga 621 YVV roolis ei olnud kaebaja, vaid M.D. Audi lõpetas paremalt poolt pargitud sõidukitest ümbersõidu kui vastu sõitis Opel Vectra, mille juht ei pidurdanud ega võtnud paremale selleks, et anda Audile võimalust lõpetada manöövrit, vaid jätkas liiklust, millele järgnes kokkupõrge. Opelit juhtis nooruki juhiloaga neiu, kellel ei olnud täiskasvanud saatjat. Pärast liiklusõnnetust läks koos D.Jiga Opeli juurde, et veenduda kas juht on terve ja vaadata üle sõidukite vigastused. Audi roolis olnud M.D oli rase ja suundus kohe tualetti ning tuli tagasi kümne minuti pärast. Vahepeal oli kohale jõudnud politsei. Kui politseinik R.M oli teada saanud, et kaebaja on auto omanik, siis tehtigi ta kohe süüdlaseks ja selgitused ei huvitanud kedagi. Keelduti seletuse kirjutamiseks kutsumast M.Dt, hiljem seda siiski tehti. Kui Opel Vectra juhilt küsiti, kes oli Audi roolis, siis vastas juht, et ta ei näinud, kuid Marko Riiel käskis kirjutada, et juht oli kaebaja. Peale selle peatutakse kaebuses pikalt politseiametnike väidetaval ebaprofessionaalsel käitumisel, kuid kohus peab lähtuma väärteomenetluse seadustikus kohtule antud pädevusest vaidlustatud otsuse läbivaatamisel ning ei saa anda hinnangut muudele kaebuses viidatud asjaoludele. Kohtuistungil jäi kaebaja esitatud kaebuse juurde ning seletas, et tal on tõend selle kohta, et tal oli jalg haige ja seetõttu ta ei saanud autot juhtida ning käimisega oli tal raskusi. Tal oli ajutine tugi, mis käib jalga nagu saabas ja seetõttu ta sündmuskohal lonkas ja ta ei saanud karkudeta liikuda. Kipsi talle ei pandud, perearst asub aga Sakus ja sinna oleks olnud raske minna. Ta ei saanud 1,5 kuni 2 nädalat liikuda. Ei meeldi R.Mi käitumine sündmuskohal. Liikluspolitsei kuulas ka ainult R.Mit ega kuulanud teisi. Siis mõjutati teist juhti tunnistama, et kaebaja oli roolis. Tunnistaja Roman Maiorv seletas, et kuupäeva täpselt ei mäleta, oli kuskil aprilli alguses, kella 19.00-19.30 vahel istus Sinimäe 4 maja juures autos ja vormistas dokumente. Pööras tähelepanu parempööret tegevale tumedale Audi 80le, mille registreerimismärgi numbrid olid

1. Pööre oli ohtlik, sel päeval oli lörts ja tee libe. Auto libises, kuid juht sai auto kontrolli alla, mõni hetk hiljem käis pauk. Väljus autost ja vaatas üle teiste autode ning nägi, et oli toimunud avarii. Istus autosse ja sõitis kohale. Audi oli kokku põrganud Opel Vectraga. Tänaval olid kaks noormeest. Küsis kaebajalt kuhu kiirustasid, kaebaja vastas, et juhtus nii. Siis aga küsis kaebaja miks sa minu poole pöördud, tema ei olnud roolis. Kui Audi temast möödus, siis oli autos vaid kaks meest vanuses umbes 25 aastat. Vaatas roolisolijat, et näha kas on kaine või mitte, sest manööver oli ohtlik. Arvab, et kaebaja ongi Audi juht. Tema sõidukist möödumise ja avarii toimumise vahe oli 4-5 sekundit. Audi kiirus oli ca 50 km/h. Kui istus autos, siis nägi parempoolsest peeglist Audit liikumas 30-40 meetrit, sellele järgnes pime tsoon. Pidurdamist ei kuulnud ja auto oli 20 meetri jagu nägemisulatusest väljas. Võib oma sõnad tagasi võtta kiiruse osas, võib küll sõita 50ga. Kiirust ei mõõtnud. Tunnistaja auto seisis esiosaga Laagna tee poole. Auto seisis vasakul pool, juhiuks kõnnitee poole. 10-15 sekundit pärast avariid läks sündmuskohale. Jälgedele maas tähelepanu ei pööranud. Räägib seda mida mäletab. Inimesed seisid auto kõrval, neiu Vectrast ja kaks noormeest, kes väljusid Audist. Üks mees neist kadus kuhugi. Alguses kaebaja tunnistas, et oli roolis, kuid mõni minut hiljem juba ütles, et ei ole süüdi, tema ei olnud roolis. Ta ei öelnud ka seda, kes oli roolis. Kui küsis, kes siis oli roolis, vastust ei saanud. Teine mees helistas ja siis tuli sinna üks kõhna kehaehitusega meesterahvas ja nad vestlesid omavahel. Kaebaja rääkis, et roolis oli 2 naisterahvas ja 10 minuti pärast tuli kohale kõhn naisterahvas. See naisterahvas ei öelnud, et ta roolis oli. Sündmuskohal seda naisterahvast alguses ei olnud. Tunnistaja Svetlana P seletas, et 02.04.2006 kui juhtus õnnetus, väljusid Audist kaks meest, üks neist oli kaebaja. Kui tunnistaja autost väljus, siis tulid nad juba tema juurde. Audist nägi väljumas vaid kahte inimest. Varsti tuli kohale ka politsei. Umbes 40 minuti pärast tuli ka üks noor naisterahvas. Politsei tuli kohale kohe, ehk 3 minuti pärast. Enne liiklusõnnetust sõitis ja nägi kiiresti lähenevat autot. Tõmbas kõrvale, tee äärde ja peatus. Nemad aga tulid edasi ja sõitsid talle sisse. Tema auto oli kokkupõrke ajaks juba peatunud ja pärast kokkupõrget ka autot ei liigutanud ning auto oli samas kohas kuni fotode tegemiseni. Sõitis oma tee poolel ja nägi, et ei mahu autod ära ning tõmbas kõrvale. Teel nägi pidurdusjälgi, need olid temale sissesõitnud Audi jäljed. Sõitis sissesõidu kohale sisse ja jäi seisma. Seal on pöörde koht ja oli peatunud pöörde kohal. Kui oli autost välja tulnud, siis mehed ütlesid, et mida sa teed meie teepoolel. Alguses kui politsei tuli ja küsis kes oli Audi roolis, ütles kaebaja, et tema oli. Siis tuli aga tüdruk välja ja ütles, et hoopis tema oli roolis. See teine mees rääkis enne telefoniga millesti, kuid vestluse sisu ei kuulnud. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, vaidlustatud otsus on põhjendatud ja alus selle muutmiseks puudub. Kaebaja joobeseisund on tuvastatud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga ning kaebaja ei ole joovet ka eitanud. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kaebaja juhtis sõidukit alkoholijoobes ja põhjustas liiklusõnnetuse sõidukiiruse ebaõige valiku tõttu. Kohus, kuulanud ära kaebaja selgitused, tunnistajate ütlused ning kohtuvälise menetleja arvamuse, samuti tutvunud kohtule esitatud patsiendikaardi ja väärteotoimiku materjalidega, asub seisukohale, et esitatud kaebus on ilmselgelt põhjendamatu ega saa olla vaidlustatud otsuse tühistamise või muutmise aluseks. Kaebaja esitatud kaebusest ja kaebaja esinemisest kohtuistungil nähtub, et kaebajal on pretensioonid eelkõige tunnistaja R.Mi kui ametiülesandeid täitnud politseiametniku vastu ja seejärel väärteoprotokolli ja materjalid vormistanud politseiametniku Marko Riieli vastu. Alles pärastnende pretsensioonide on kaebaja pööranud mõningast tähelepanu vaidlustatud otsusele. Muuhulgas on ka asutud seisukohale, et liiklusõnnetuses osalenud Audit juhtis M. D, kes kohe pärast liiklusõnnetust lahkus ja liiklusõnnetus toimus Opelit juhtinud tütarlapse süü tõttu, kuivõrd ta sõitis ilma vanemata, mida tema juhtimisõiguse piirang aga ei võimaldanud. Kohtule jääb arusaamatuks asjaolu, et oma väidete tõestamiseks ei taotlenud kaebaja kohtuistungil M. D ülekuulamist, sest nimetatud isik oleks saanud olla ainuke, kes kaebaja väiteid kinnitaks. Ometigi kaebaja seda ei taotlenud. Samuti ei esitanud kaebaja tõendit selle kohta, et M.D rase oleks olnud vaidlusalusel kuupäeval, kuigi taoline väide on üks kaebaja olulisi argumente. Selle asemel on ta kohtuistungil esitanud uue versiooni selle kohta, et tema liikumisvõime oli piiratud. M.D ütlustest kohtueelsel menetlusel rasedusest ja sellest tulenevast tualetti minekust liiklusõnnetuse sündmuskohalt ei ilmne. Selles ülekuulamisprotokollis on väidetud, et ta „juhtis mootorsõidukit kiirusega 20 km/h ja järsku ilmus vastu auto ja sõitis neile otsa. Vastutulnud auto oleks vabalt võinud võtta paremale tee äärde.“ Tunnistajad on aga väitnud, et sündmuskohale tuli kõhna naisterahvas. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on M. D tunnistajana ülekuulamise protokoll lühike ja üldsõnaline, seevastu on kaebaja juba oma kirjalikus vastuväites põhjalikult olukorda analüüsinud, samuti teinud seda esitatud kaebuses ning kohtuistungil kaebaja poolt tunnistajatele esitatud küsimustest võis järeldada, et kaebaja teadis liiklusõnnetusest oluliselt enam kui seda võis välja lugeda M. D ütlustest, kes väidetavalt ise Audit juhtis. Peale selle nähtub nii tunnistajate R.Mi kui ka S.P ütlustest seda, et mõlemale tunnistajale on sündmuskohal koheselt pärast liiklusõnnetust kaebaja tunnistanud, et ta juhtis liiklusõnnetuses osalenud Audit, millisest tunnistusest ta mõni hetk hiljem loobus. Samas on ta S.Ple ette heitnud, et see sõitis tema teepoolel. Kui arvestada kaebaja, tunnistajate M. D ja D.Ji ütlusi selle kohta, et O.J oli juhi selja taga tagaistmel, poleks O.J olnud võimeline liiklust jälgima ega liiklussituatsioonis 3 orienteeruma, kuivõrd ta poleks lihtsalt tagaistmelt näinud teed kogu ulatuses nagu seda näeks juhiistmel olev juht. M.D aga poleks liiklussituatsioonist O.Jile informatsiooni edastada, kuivõrd väidetavalt lahkus ta koheselt sündmuskohalt. Seega saaks O.Ji vastuväiteid ja selgitusi arvestada vaid juhul, kui ta oli ise mootorsõidukit juhtimas konkreetses liiklussituatsioonis. Kohus asub seisukohale, et väide selle kohta, et M.D juhtis liiklusõnnetuses osalenud Audit, on välja mõeldud ja esitatud selleks, et iga võimaliku vahendiga säilitada kaebajale juhtimisõigust. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt oli algselt O.J tunnistanud Audi juhtimist, seejärel nägi S.P seda, et kaebajaga olnud meesterahvas rääkis mobiiltelefoniga, seejärel hakkas kaebaja väitma, et auto roolis oli naisterahvas ning mõne aja pärast ilmus kuskilt välja naisterahvas, kes teatas, et tema juhtis autot. Samas aga seletas tunnistaja R.M, et nähes ohtlikku manöövrit tegevat Audit vaatas ta juhti, veendumaks kas ta on kaine ning kaebajas tundis ta ära Audi juhi, kes mõne aja pärast põhjustas liiklusõnnetuse ning tunnistas sõiduki juhtimist, mida ta aga mõne minuti pärast keeldus tunnistamast. Taolisest sündmuste käigust võib järeldada, et D.J leppis telefoni teel kokku kaine M.Dga, kes nõustus juhtimise enda peale võtma ning sellest teada saanud O.J hakkas kohe nõudma, et kuulataks üle autot juhtinud naisterahvas ja et ta sündmuskohale kutsutaks. M.D tuligi kohe sündmuskohale ja tunnistaski sõiduki juhtimist, kuid ei veendunud selles, mis oli aset leidnud. Nii M.D kui ka kaebaja väidavad, et vastu tulnud Opel sõitis väga kiiresti ja sulges Audi tee, mille tõttu toimuski liiklusõnnetus. Samas aga väidab S.P vastupidist, ja nimelt seda, et nähes kiiresti vastu tulevat Audit, tõmbas ta paremale tee äärde sissesõidu kohta ja peatus. Sündmuskohal tehtud fotodest nähtuvalt seisab S.P juhitud Opel tee ääres sissesõidu kohal. Opeli küljelt tehtud fotodelt on näha, et rattakoopast kukkunud lumi on hunnikus ratta taga, millest saab järeldada, et lumi sai kukkuda rattakoopast vaid löögist tingitud põrutusest. Seega pidi põrutada saanud Opel seisma ka põrutuse, ehk siis liiklusõnnetuse toimumise hetkel ning Opelit ei olnud liigutatud ka enne fotode tegemist. Seega riimuvad S.P ütlused sõiduki peatamise kohta enne liiklusõnnetust ka sündmuskohal tuvastatud objektiivsete tõenditega, so fotodega sündmuskohal. Fotodelt nähtuv Audi liikumise trajektoor aga muutub seisva Opeli tagaosa juures järsult. Fotodelt nähtuvate Audi jälgede alusel ei saa ka kuidagi hinnata Audi kiirust M.D väidetud 20 km/h, sest sellise kiirusega oleks saanud sõiduki peatada iga hetk. Sellele vaatamata on nii M.D kui ka kaebaja väitnud, et S.P sõitis neile kiiresti vastu ning toimus liiklusõnnetus. Sündmuskohal tuvastatuga võrreldes võib aga järeldada, et mõlemad valetavad, sest S.P ei saanud Audile suurel kiirusel vastu sõita, kuivõrd ta juba seisis. Seega võib järeldada, et Audi juht ei tajunud adekvaatselt tegelikku liiklussituatsiooni ega olnud võimeline mootorsõidukit juhtima kiirusega, mis taganuks ilmastikuolusid ja tee iseärasusi ning juhtimiskogemust arvestades sõiduki peatamise mistahes ootamatult tekkinud takistuse ees või sellest ümber põikama teisi liiklejaid ohustamata. Sündmuskohal leiduvaid libisemisja pidurdusjälgi vaadates või järeldada, et Audi juht ei suutnud Audit hoida teel sirgjooneliselt ning pärast kokkupõrget on Audi liikumistrajektoor oluliselt muutunud. Õigesti valitud kiiruse puhul aga oleks olnud võimalik liiklusõnnetust vältida, kuivõrd fotodelt on näha, et teistsuguse liikumistrajektooriga ja seejuures vastassuunavööndis liikudes oleks Opelist olnud võimalik mööduda kokkupõrget põhjustamata. Peale selle nähtub sündmuskohal tehtud fotodest, et paremal pool teed olid pargitud sõidukid, millest ei olnud Audi juht võimeline liiklusõnnetuseta mööduma, kuigi seal oleks olnud piisavalt ruumi. Vastavalt LE § 139 nõuetele juhul, kui möödumine on raskendatud takistuse tõttu, peab teed andma juht, kelle ees see takistus on. Seega pidanuks teed andma Audi juht. Ka kaebaja on väitnud, et tee oli kitsas parkivate sõidukite tõttu, kuid on seejuures asunud seisukohale, et S.P sulges Audile tee, unustades seejuures asjaolu, et Audi pidanuks teed andma Opelile, sest Audi pärisuunavööndis oli takistus parkivate sõidukite näol. Taolistest kaebaja selgitustest teeb kohus järelduse, et M.D on oma seletused andnud kõrvaliste isikute ütluste alusel ning ei ole ise vaidlusaluses sündmuses osalenud ega 4 veendunud selles, kas need kõrvaliste isikute ütlused, millised on ta esitanud enda omadena, ka tõele vastavad. Kaine M.D ei oleks Audit juhtides saanud väita, et tee ääres seisma jäänud Opel kihutab talle suurel kiirusel vastu ja sulgeb tee, sest Opel juba seisis. Küll aga saab taolist väidet esitada keskmises joobes isik, kes ei taju oma joobe tõttu liiklussituatsiooni ega suuda ohjes hoida mootorsõidukit. Taolistel asjaoludel asub kohus seisukohale, et väärteoasja materjalidega on täielikult tõendamist leidnud, et O.J juhtis 02.04.2006 kell 19.49 ajal Sinimäe 7 maja juures mootorsõidukit Audi 80 riikliku registreerimismärgiga 621 YVV, olles joobeseisundis ning ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, mis arvestaks tema sõidukogemust ja ilmastikuolusid, mis oleks võimaldanud tal peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel mis tahes takistuse ees, mille tõttu kaotas sõiduk juhitavuse ning kaldus vastassuunavööndisse, tekitades liiklusõnnetuse ja varalise kahju. Seega on O.J toime pannud LS § 7419 lg 1 ja 7417 lg 1 ettenähtud väärteod. Kohtuistungil esitas O.J patsiendikaardi, mis pidanuks kaebaja väidete kohaselt tõestama seda, et ta ei saanud jalavigastuse tõttu üldse mootorsõidukit juhtida. Ka perearsti juurde minna ta ei saanud, sest jalg oli haige. Kohtuistungil täpsustas O.J, et tegelikkuses talle kipsi ei pandud, vaid oli ajutine lahas, mida sai ära võtta ja ta kandis seda poolteist või kaks nädalat, seega ka vaidlusaluse sündmuse ajal. Kohus asub seisukohale, et 24.03.2006 väljastatud patsiendikaardil märgitud kaebused: „pool tundi tagasi nikastas tänaval paremat jalga, turse, palpatsioonil valulik, käies lonkab“, ei takistanud O.Jit 02.04.2006 ei alkoholi tarvitamast ega sündmuskohal ringi liikumast ning ükski tunnistajatest ei täheldanud, et alkoholijoobes O.J oleks longanud või et tal oleks olnud liikumisega raskusi. Sellisest jalavigastusest ei ole O.J kirjutanud sõnagi ka oma kolmelehelises vastuväites. Vaid joobeseisundi tuvastamisel Wismari Haiglas on ta arstile öelnud, et ei saa parema jala kõõluste rebendi tõttu kõndida. Seega ei välista ka patsiendikaardil märgitud võimalik jalavigastus mootorsõiduki juhtimist 02.04.
2. Patsiendikaardil on märgitud, et patsient ei vajanud haiglaravi ja saadeti koju. Täpsustatud diagnoosist nähtuvalt on patsiendikaardi täitnud ortopeed O.Jil diagnoosinud RHK10 koodi kohaselt S93.4, so kannadistorsiooni ja – distensiooni ning määranud raviks külma sideme ning valuvaigisti. Sellisest esitatud patsiendikaardist võib järeldada, et selline vigastus ei saanud 9 päeva hiljem takistada kaebajal liikumist ei sündmuskohal, mootorsõidukit juhtida ega perearsti juurde minna. Seega ei pidanudki kaebaja perearsti juurde minekut vajalikuks, kuigi pidanuks seda tegema juba 27.03.2006, sest määratud raviks oli vaid valuvaigistite manustamine, millest saab järeldada, et kaebaja üritab kõikvõimalikul viisil end määratud karistusest päästa. Sellise tõendi esitamist kohtuvälises menetluses kaebaja aga vajalikuks ei pidanud, kuigi tal pidi see tõend olemas olema juba 24.03.2006, so enne inkrimineeritavaid väärtegusid. Ülaltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata ning vaidlustatud otsus muutmata. Märt Toming kohtunik 5