1-05-279\8

1 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11.aprill 2006.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 3.aprill 2006.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-05-279 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Priit Pikamäe ja Meelika Aava Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi Veiko Verniku süüdistuses 141 lg 2 p.6 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 18.jaanuar 2006.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Veiko Vernik ja tema kaitsja adv. Vaike Eerma Prokurör Süüdistatav Kati Maitse Veiko Vernik Elukoht , Varasem karistatus: Kaitsja Adv. Vaike Eerma RESOLUTSIOON Harju Maakohtu otsus 18.jaanuarist 2006.a. Veiko Verniku suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest.,s.o. 11.aprilist 2006.a. Kassatsioon tuleb 2 esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu kannatanu otsusega võivad tutvuda. kassatsiooni Süüdistatav esitada advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu 18.jaanuari 2006.a. kohtuotsusega mõisteti Veiko Vernik süüdi KarS prg.141 lg 2 p.6 järgi ja karistati 6 aastase vangistusega; KarS prg. 121 järgi ja karistati 4 kuulise vangistusega; KarS prg.64 lg 1 alusel mõisteti Veiko Vernikule liitkaristuseks kuritegude kogumi eest 6 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti Veiko Vernikule mõistetud tähtajalisest vangistusest - 6 aastat ärakantuks kahtlustatavana kinnipidamise aeg 09.08.2004 kuni 11.08.2004, so 3 (kolm) päeva ja lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajaline vangistus 5 (viis) aastat 11 (üksteist) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva, millise karistuse ärakandmist arvestada alates Veiko Verniku kahtlustatavana kinnipidamisest, so alates 16.01.2005. KarS prg. 121 järgi, mida apellatsioonides vaidlustatud ei ole, mõisteti Veiko Vernik süüdi selles, et ta 8.augustil 2004.a., viibides koos Dina Raju ja Toomas Kaskiga Lääne Maakonnas Noarootsi vallas Roosta puhkekülas mererannas pani Dina Raju suhtes toime muu kehalise väärkohtlemise, tekitades kannatanule füüsilist valu. KarS prg. 141 lg 2 p.6 järgi mõisteti Veiko Vernik süüdi selles, et ta 10.01.2005 kutsus Maret Neemlaidi enda elukohta korterisse Mustamäe tee 137-186 Tallinnas, eesmärgiga astuda Maret Neemlaidiga suguühendusse. Korteris, Mustamäe tee 137-186 avaldas Veiko Vernik oma soovi astuda Maret Neemlaidiga suguühendusse ning vaatamata Maret Neemlaidi vastuseisule lükkas Maret Neemlaidi diivanile pikali, tuli Maret Neemlaidile keha peale ning Maret Neemlaidi poolt vastupanu osutamisel lõi Veiko Vernik Maret Neemlaidi mitmel korral lahtise käega vastu nägu, surus käe Maret Neemlaidi suule, et viimane ei saaks appi karjuda, võttis Maret Neemlaidil kahe käega kõrist kinni ja pigistas tugevasti kuni Maret Neemlaid hakkas oksendama. Veiko Vernik sundis Maret Neemlaidi lahti riietuma ja oli Maret Neemlaidiga vägivallaga – teda jõuga kinni hoides – Maret Neemlaidi tahte vastaselt korduvalt suguühenduses tupe kaudu, lõi Maret Neemlaidi seejuures lahtise käega vastu tuharaid ja sundis Maret Neemlaidi oma suguliiget suhu võtma, milline tegevus kestis kuni kella 05.00ni 11.01.2005 hommikul. ja üksnes 3 APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatav V.Vernik vaidlustab enda süüdimõistmist KarS prg. 141 lg 2 p.6 järgi kuna ta ei ole vägistanud M.Neemlaidi, ei ole olnud temaga vahekorras ega toime pannud ka vägistamise katset. M.Neemlaidi ütlused on olnud vastuolulised. Ei ole nõus ka esimese astme kohtu protokolliga, puudu mõningad asjad ning sõnastused ei ole õiged. Õigusabi ei ole tema saanud kuna sisuliselt ei ole temale kaitsjat olnud. Kirjeldab oma kaitsja adv. V.Eerma tegevust. Uurimine on olnud ühekülgne, ei ole naabrite käest uuritud, kas raadio mängis kõvasti või mitte. Küsitlemata on taksojuhid. Vastuoluline on M.Neemlaidi suhtes teostatud arstlik ekspertiis. Taotleb uurimise uuendamist vaidlusaluses episoodis. Apellatsioon koosneb lugematutest taotlustest, samuti kaitsja, prokuröri, uurija, psühholoogi tegevuse kirjeldustest, apellandi eraelu probleemide kirjeldustest. Süüdistatava kaitsja adv. V.Eerma taotleb kohtuotsuse tühistamist V.Verniku süüdimõistmise osas KarS prg. 141 lg 2 p.6 järgi ning uue otsusega tema süüdimõistmist KarS prg. 121 järgi. Taotlust põhjendab sellega, et vaidlustatud kohtuotsusega on V.Vernik mõistetud M.Neemlaidi episoodis süüdi ainult kannatanu ütluste põhjal. Kannatanu ütlused on süüdistuse osas vastuolus V.Verniku ütlustega. V.Vernik võtab omaks, et ta pani toime kannatanu kehalise väärkohtlemise, talle valu tekitades ja kannatanut kaelast vannituppa vedades, kui kannatanu diivanile oksendas. Kannatanule võisid vigastused tekkida jalgadele katkisel ja vigasel diivanil istudes. Kui kannatanu olnuks tõelises vägistamise ohus, saanuks ta ennast kaitsta V.Vernikule vastuhakkamisega. Apellandi arvates tuleks mõista V.Vernikule KarS prg. 121 järgi reaalne vangistus määras, millise saaks kantuks lugeda eelvangistuses viibitud ajaga. Apellandil tekkis ka kahtlus süüdistatava vaimse seisundi osas – kas ta on võimeline aru saama oma tegudest ja neid juhtima ning kas ta on võimeline kandma kriminaalkaristust, olles süüvõimeline süüdimõistvate otsuste langetamise ajal. Küsimus, kas on otstarbekas teha statsionaarne või ambulatoorne ekspertiis, tuleks kaitsja arvates lahendada kohtuistungil psühhiaatri ülekuulamisega. Apellatsioonikohtu istungil jäi süüdistatav V.Vernik esialgu oma apellatsioonis esitatud taotluse juurde – viia läbi täiendav uurimine. Peale kohtu selgitust, et seadus ei võimalda kriminaalasja täiendavale uurimise saatmist, toetas süüdistatav kaitsja apellatsioonis väljendatud taotlust kvalifitseerida M.Neemlaidi suhtes toimepandu ümber KarS prg. 121 järgi. Kaitsja toetas esitatud apellatsiooni. Prokurör taotles apellatsioonide rahuldamata jätmist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide väidetega tuli alljärgnevatele järeldustele. 4 Apellatsioonides ei ole esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ning nendes taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt V.Verniku õigeksmõistmist M.Neemlaidi vägistamises. Sellest taotlusest lähtudes ringkonnakohus hinnates eeluurimise ja kohtuliku menetluse käigus kogutud tõendeid nende kogumis leiab, et esitatud apellatsioonid rahuldamisele ei kuulu, sest maakohtu otsus on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja küllaldaselt motiveeritud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on kõigi tõendite igakülgse ja objektiivse läbivaatamise tulemusel ja nende kogumis hindamisel tuvastanud õigesti kõik kuriteo toimepanemise asjaolud ja ka põhjendatult jõudnud järeldusele, et V.Verniku süü temale esitatud süüdistuses on leidnud tõendamist. Tõendite põhjalik analüüs on linnakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust – miks eelistab süüdistatava ja kannatanu sisuliselt erinevate ja omavahel vastuolus olevate ütluste puhul, just kannatanu ütlusi. Maakohtu sellekohane järeldus rajaneb nii süüdistatava kui ka kannatanu poolt kogu menetluse vältel antud ütluste põhjalikul analüüsil ning nende kõrvutamisel teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ning kohtu poolt tuvastatud tehioludega. Kõik V.Verniku poolt apellatsioonis esitatud ja tema arvates tema süüd välistavad väited on maakohtu otsuses juba ümber lükatud. Kohtukolleegium nõustudes täielikult maakohtu otsuses toodud põhjendustega, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Apellatsioonides esitatud taotlused on samuti samased juba maakohtu istungil esitatud taotlustega ning maakohus on need läbi vaadanud, oma seisukohad ja selgitused neile taotlustele kohtuistungil andnud. Seejuures V.Verniku poolt esitatud taotluste sisu on selline, mis ei oma tähtsust tema süüküsimuse otsustamisel konkreetses süüdistuses ning ei mõjuta ka tema käitumisele antavat juriidilist hinnangut. V.Vernikule mõistetud karistus vastab sanktsiooni alammäärale. Maakohus on motiveerinud, miks ei pea võimalikuks vangistuse tingimuslikku kohaldamist ega karistuse mõistmist alla sanktsiooni alammäära. Kohtukolleegium ei ole tuvastanud asjaolusid, millised annaks alust kergendada V.Vernikule maakohtu poolt mõistetud karistust. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg.338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 18.jaanuarist 2006.a. Veiko Verniku suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Priit Pikamäe Meelika Aava 5