← Eesti

1-03-141\9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tallinna Ringkonnakohus 20.aprill 2006.a Tallinn 1-03-141 Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Ene Randmäe Tatjana Derkatš Kohtuistungi sekretär Kohtu

§ 13lg 2 p 2 (1996.

a redaktsioonis punkti 3) kohaselt oli Eestis registreeritud teatrite pääsmete käibemaksu määr 0%. Süüdistuses nimetatud juriidilistest isikutest maksumaksjad olid täitnud kõik nõuded, mis olid seadusest tulenevalt vajalikud nende käsitamiseks teatritena 1993.a Käibemaksuseaduse mõttes. 2.4 Süüdistatavatel puudus tahtlus esitada käibe- ja tuludeklaratsioonides valeandmeid. Süüdistatavad on andnud selgitusi selle kohta, et nad olid veendunud, et tegutsesid seadusega kooskõlas ja selgitasid eelnevalt maksustamise seisukohalt olulisi küsimusi maksuameti kaudu. Süüdistatavate käitumise subjektiivse külje hindamisel on oluline arvestada ka maksuhalduri antud selgitusi seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel. Maksuameti peadirektori

  1. märtsi 1998.a vastuses on sarnaselt varasematele vastustele selgitatud, et Eestis registreeritud teatriks on äriregistris (ettevõtteregistris) registreeritud äriühing, mille üheks põhikirjaliseks tegevusalaks on teatrietenduste korraldamine. Süüdistuse järgi oli viimane maksustamisperiood, mil käibemaksu vääralt deklareeriti, aprill 1999.a. Esimene maksuhalduri ettekirjutus nn käibemaksuküsimuses tehti
  2. aprillil 1999.a. Seega ei ole ükski süüdistuses nimetatud äriühing pärast esimese äriühingu poolt esimese maksuhalduri ettekirjutuse saamist deklareerinud käibemaksu maksuhaldurist erineva õiguskäsitluse alusel. Kuni
  3. aprillini 1999.a ei olnud maksuhaldur kordagi väljendanud oma seisukohta piletimüügile kohaldatava käibemaksumäära kohta ning sellest tulenevalt puudus maksumaksjal alus ja võimalus pidada enda õiguskäsitlust ebaõigeks. 0%-lise maksumääraga käibe deklareerimine kajastub igakuiselt esitatavates käibedeklaratsioonides eraldi real. Tulenevalt KäibMS § 13 lg-st 2 on 0%-line maksumäär kohaldatav üksnes vähestel juhtudel. 0%-lise maksumäära kohaldamine pidi äratama maksuinspektori tähelepanu. Sellele vaatamata ei reageerinud maksuhaldur mitme aasta vältel 0%-lise maksumäära kohaldamisele negatiivselt ega juhtinud tähelepanu asjaolule, et käibemaks on ebaõigesti deklareeritud ja tasutud. L. Laubre ja M. Reintam on kinnitanud, et suuliselt aktsepteerisid maksuinspektorid maksumaksja seisukohta 1993.

§ 13lg 2 kohaldamisel.

Seda asjaolu ei eitanud ka tunnistajatena üle kuulatud maksuinspektorid. Seega mitme aasta vältel ei esitanud maksuinspektorid pretensioone, kuigi olid teadlikud, millist käivet on 0%-lise määraga deklareeritud. Revisjone tehti käibemaksu küsimuses alles 1999.a alguses, s.o enam kui kolm aastat pärast 0%-lise käibemaksumäära kohaldamise algust. Kui maksumaksja on teadlik, et maksuhaldur on kursis sellega, mida ja miks 0%-lise käibemaksumääraga deklareeritakse, ning maksuinspektor ei tõstata kordagi küsimust sellise tegevuse võimalikust ebaseaduslikkusest, siis võib 5

(15)maksumaksja eeldada, et ta ei käitu valesti. Sellisel juhul on välistatud maksumaksja tahtlus makse ebaõigesti deklareerida. Käesoleva kriminaalasja asjaoludest nähtub, et algselt ühtis maksuhalduri tõlgendus 1993.

§ 13lg-le 2 maksumaksja tõlgendusega.

Esialgu puudus maksuhalduril nn käibemaksu küsimuses seisukoht ja hoiak, et maksumaksjate tegevus on ebaõige. Maksuhalduri seisukoha hilisem muutumine ei saa muuta süüdistatavate käitumist maksude ebaõigel deklareerimisel aastatel 1996-1999 tahtlikuks. Samuti tuleb arvestada, et ka süüdistuses nimetatud äriühinguid auditeerinud audiitorid ei juhtinud tähelepanu maksuseaduste väärale kohaldamisele. 2.5 Süüdistuse kohaselt jättis OÜ Fix Com kinnipeetud tulumaksu deklareerimata ning üle kandmata. Tegelikult ei ole aga OÜ Fix Com süüdistuses nimetatud väljamaksetelt tulumaksu kinni pidanud, mistõttu puudub alus nõuda maksusumma deklareerimist ja ülekandmist. Seega võiks L. Laubret süüdistada selles, et ta jättis maksusumma kinni pidamata, mitte aga kinnipeetud maksu deklareerimata jätmises. Samas ei tulene aga süüdistuse tekstist otsesõnu, et L. Laubret süüdistatakse ka tulumaksu kinnipidamata jätmises. 2.6 Kuna ei ole tuvastatud L. Laubre tahtlus maksuhaldurile tulu- ja käibedeklaratsioonides valeandmeid esitada, siis ei saa ka rääkida K. Ratasest, M. Reintamist ja E. Koldist kui kuriteole kaasaaitajatest. 3. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni riigiprokurör Laura Vaik, kes palus linnakohtu otsuse tühistada ja L. Laubre, M. Reintam, K. Ratas ja E. Kold neile esitatud süüdistuses süüdi tunnistada. Samuti taotles prokurör kõigilt süüdistatavatelt solidaarselt 12 467 072 krooni väljamõistmist. Apellant põhjendas oma taotlust järgmiselt: 3.1 Linnakohtu seisukoht, et süüdistatavaid ei saa süüdi tunnistada KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi, on vastuolus 1993.a Maksukorralduse seaduse (edaspidi 1993.a MaksuKS) § 27 2 lg 1 p-ga 2 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsusega asjas nr 3-1-1-136-03. 3.2 Linnakohtu seisukoht, et süüdistuses nimetatud äriühingud võisid piletimüügikäibe deklareerida 1993.

§ 13

lg 2 alusel 0%-lise määraga maksustatava käibena, on formalistlik ja vastuolus halduskohtu praktikaga. Ööklubide pääsmeid ei saa käsitada teatripiletitena. Isegi, kui mõnel ööklubis läbiviidaval üritusel oleksid teatrietendusele omased tunnused, ei saa kohaldada 0%-list käibemaksumäära juhtudel, mil etendusi ei toimunud, või piletitele, mis müüdi pärast etenduse lõppu. 3.3 Kohus on ekslikult leidnud, et maksuhalduril puudus 1993.

§ 13

lg 2 tõlgendamisel algselt seisukoht ja hoiak, et maksumaksja tegevus oli ebaõige. 3.4 Süüdistatavate käitumise subjektiivse külje hindamisel ei saa arvestada linnakohtu viidatud Maksuameti peadirektori 9. veebruari 1998.a kirja, kuna selle koostamisel ei olnud teada, millega järelepärimise esitanud maksumaksja tegelema hakkab. Kirjast ei nähtu, et ööklubisid saaks käsitada teatritena. Samuti on oluline, et teised suuremad ööklubid ja kontserdikorraldajad deklareerisid vaadeldaval perioodil piletimüügikäivet 18%-lise määraga maksustatava käibena. Isegi, kui asuda seisukohale, 6

(15)et süüdistatavad tegutsesid keelueksimuses, puuduvad asjaolud, mis viitaksid sellele, et süüdistatavad oleksid teinud kõik endast oleneva eksimuse vältimiseks. Väidetav korduv pöördumine maksuhalduri poole on tõendamata. Tähtsust ei ole asjaolul, et maksuhaldur polnud kuni
  1. aprillini 1999 avaldanud seisukohta 1993.a piletimüügikäibele 0%-lise käibemaksumäära kohaldamise kohta. Pelgalt deklaratsioonide pinnalt ei ole kohaldatava maksumäära õigsuse hindamine võimalik. 3.5 OÜ-ga Fix Com seotud episoodis on tegemist süüdistuse ebatäpsusega, mille kohus oleks saanud süüdistatava olukorda raskendamata kohtuotsuses kõrvaldada. 3.6 Põhjendatud on M. Reintami ja K. Ratase käsitamine kuriteo täideviijatena, kuna osa tegusid panid nimetatud isikud toime kaastäideviijatena koos L. Laubrega.
  2. Tallinna Ringkonnakohtu
  3. oktoobri 2005.a määrusega linnakohtu otsus tühistati ja kriminaalasi saadeti uuesti arutamiseks linnakohtule teises koosseisus. Prokuröri apellatsioon jäeti rahuldamata. 4.1 Ringkonnakohus ei soostunud apellandi seisukohaga, et toimepanemise ajal oli käibe deklareerimine vale maksumääraga kvalifitseeritav KrK § 148 1 lg 2 järgi. Nimelt leidis kohtukolleegium, et käibe deklareerimine vale määraga oli süüdistuses vaadeldaval perioodil käsitatav alusetu maksusoodustuse või -vabastuse rakendamisena ja seeläbi maksude tasumisest kõrvalehoidumisena 1993.a MaksuKS § 273 lg 1 p 12 mõttes, vastates seega KrK § 148 1 lg-s 5 sätestatud kuriteokoosseisule (kuni
  4. maini 2000.a kehtinud redaktsioonis). 4.2 Samas asus ringkonnakohus seisukohale, et tal puudub võimalus süüdistatavate süüküsimuse otsustamiseks, kuivõrd süüdistatavate tegudele süüdistusest erineva maksuõigusliku hinnangu andmine ja tegude erinev kvalifitseerimine tooks paratamatult kaasa süüdistatavate olukorra halvenemise ja nende kaitseõiguse rikkumise, kuna neile ei ole kordagi ette heidetud maksude tasumisest kõrvalehoidumist alusetute maksusoodustuste rakendamise teel. 4.3 Ühtlasi sedastas ringkonnakohus, et kriminaalasja uuesti arutaval kohtukoosseisul tuleb tagada prokuröri poolt uue, süüdistatavatele inkrimineeritavate tegude toimepanemise ajal kehtinud seadusega kooskõlas oleva süüdistuse esitamine.
  5. Ringkonnakohtu määruse peale esitasid Riigikohtule määruskaebused L. Laubre kaitsja vandeadvokaat Tarvo Lindma, K. Ratase kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv, M. Reintami kaitsja vandeadvokaat Andres Alas ja E. Koldi kaitsja vandeadvokaat Tõnu Meidra. Nad palusid ringkonnakohtu määruse tühistada osas, millega tühistati Tallinna Linnakohtu
  6. mai 2005.a otsus ja kriminaalasi saadeti uuesti arutamiseks linnakohtule. Prokurör ringkonnakohtu määrust ei vaidlustanud.
  7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. detsembri 2005.a määrusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu
  9. oktoobri 2005.a määrus osas, millega tühistati Tallinna Linnakohtu
  10. mai 2005.a otsus. Kriminaalasi saadeti selles osas uuesti arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
  11. Ringkonnakohtu istungil prokurör toetas apellatsiooni ja taotles kohtuotsuse tühistamist ning uue otsusega süüdistatavate süüditunnistamist neile esitatud süüdistuste 7
(15)alusel. Süüdistatavad ja nende kaitsjad leidsid, et apellatsioon rahuldamisele ei kuulu, kuna linnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et Tallinna Linnakohtu
  2. mai 2005.a otsuse tühistamiseks puudub alus. Apellatsiooni väited ei ole piisavad kohtuotsuse tühistamiseks ja süüdistatavate süüditunnistamiseks neile esitatud süüdistuste alusel.
  3. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks määrata kindlaks apellatsioonikohtu volitused käesoleva kriminaalasja läbivaatamisel. Asja materjalidest nähtub, et Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistas Tallinna Ringkonnakohtu
  4. oktoobri 2005.a määruse kriminaalasja Tallinna Linnakohtule uuesti arutamiseks saatmise kohta kaitsjate määruskaebuste alusel. Prokurör kriminaalasja uuesti arutamiseks saatmist ei vaidlustanud. L. Laubret ja K. Ratast süüdistati muuhulgas OÜ Fix Com kinnipeetud tulumaksu deklareerimata ja tasumata jätmises. Ringkonnakohus leidis oma määruses, et nimetatud episood ei kuulu apellatsioonimenetluse esemesse, sest prokurör ei ole oma väiteid piisavalt põhjendanud. Prokurör seda ringkonnakohtu seisukohta ei vaidlustanud, sest KrMS
  5. peatükis sätestatud määruskaebemenetlus ei võimalda võtta seisukohta kriminaalasja sisu kohta. Seetõttu piirdus Riigikohus
  6. detsembri 2005.a määruse tegemisel tulenevalt KrMS § 388 lõikest 1 üksnes määruskaebustes märgitud küsimuste (kas linnakohtu poolt oli oluliselt rikutud kriminaalmenetluse seadust ja kas ringkonnakohus oli õigustatud saatma kriminaalasja tagasi esimese astme kohtule prokuröri poolt uue süüdistuse esitamiseks) lahendamisega ega võtnud seisukohta kriminaalasja sisu kohta. Seega on kohtukolleegiumil kriminaalasja apellatsiooni korras teist korda läbivaatamisel kõik KrMS §-s 337 ettenähtud volitused. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. detsembri 2005.a määruse punkt 21 välistab nendest vaid kriminaalasja tagasi saatmise esimese astme kohtule uuesti arutamiseks KrMS § 339 lõikes 1 loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Samasugust seisukohta asja uuesti läbivaatava ringkonnakohtu volituste suhtes on väljendanud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma
  8. veebruari 2004.a otsuses nr 3-1-1-3-04 P. Rüngase süüdistusasjas (RT III 2004, 8, 86).
  9. Nii KrMS § 364 lg 1 p 1 kui ka varem kehtinud AKKS § 66 kohaselt on Riigikohtu seisukohad seaduse kohaldamise küsimustes asja uuesti arutavale kohtule kohustuslikud. Ka Riigikohus on sellele seadusest tulenevale nõudele kohtute tähelepanu korduvalt juhtinud (viimati näiteks
  10. oktoobri 2005.a otsuses nr 3-1-1-9505 P. Nelke süüdistusasjas - RT III 2005, 36, 347). Riigikohtu kriminaalkolleegium on eelpoolnimetatud otsuses P. Rüngase süüdistusasjas tunnistanud selle sätte rikkumise AKKS § 39 lg 4 (käesoleval ajal KrMS § 339 lg 2) alusel kriminaalmenetlusnormi oluliseks rikkumiseks (RT III 2004, 8, 86). Seega, ehkki Riigikohtu kriminaalkolleegium ei võtnud käesoleval juhul seisukohta kriminaalasja sisu kohta, on kohtukolleegium KrMS § 364 lg 1 p 1 kohaselt kohustatud Riigikohtu määruse seisukohti seaduse kohaldamise küsimustes arvestama (V kd. tl.138-153). 11.1 L. Laubret ja K. Ratast süüdistati kogu eeluurimise vältel selles, et OÜ Fix Com juhatajana lasi L. Laubre raamatupidaja K. Ratasel koostada ja allkirjastada OÜ Fix Com 2000.a aasta mai kuni augusti tuludeklaratsioonid, milles oli jäetud 8
(15)Tulumaksuseaduse (TuluMS) § 40 lg-te 1, 2 ja 4, § 41 p-de 9 ja 10 ning § 43 lg 1 p 2 nõudeid eirates tahtlikult deklareerimata ja maksuhaldurile üle kandmata mitteresidendile tehtud väljamaksetelt kinnipeetud tulumaks summas 2 400 113 krooni (III kd. tl. 177, 211, 298, 300-305). Selles süüdistuses anti L. Laubre ja K. Ratas
  1. novembril 2003.a kohtu alla (III kd. tl.313). 11.2 Kohtukolleegium märgib, et tegelikult seisnesid maksuotsuses maksuhalduri poolt tehtud etteheited OÜ-le Fix Com hoopis selles, et osaühing ei pidanud tema poolt tehtud väljamaksetelt tulumaksu kinni (I kd. tl.24-28). Halduskohtu otsused on kinnitanud, et maksuhaldur andis OÜ Fix Comi tegevusele õige maksuõigusliku hinnangu (II kd. tl.26, 13-18). Kohtukolleegium leiab, et maksuotsus ja halduskohtu otsused on kooskõlas kriminaaltoimikus olevate arvete ja ülekannetega, mille kohaselt osaühing tulumaksu kinni ei pidanud (I kd. tl.243). Kuna osaühing ei pidanud tulumaksu kinni, siis puudub alus selle maksu deklareerimiseks. Seega on maksuhaldur tuvastanud, et puudub TuluMS §-s 40 lg 4 sätestatud kohustuse tekkimise aluseks olev tingimus – kinnipeetud tulumaksu olemasolu. Kohtukolleegium nõustub apelleeritud kohtuotsuse väitega, et kinnipeetava tulumaksu deklareerimata jätmise süüdistus saaks olla põhjendatud siis, kui osaühing oleks pidanud väljamaksetelt tulumaksu kinni, kuid oleks jätnud selle kinnipeetud tulumaksu deklareerimata ja riigile üle kandmata. L. Laubrele ja K. Ratasele võiks teha etteheiteid selles, et nad ei pidanud tulumaksu kinni, kuid sellesisulist süüdistust neile esitatud ei olnud. Kohtukolleegium jagab linnakohtu seisukohta, et olemasoleva ebaõige süüdistuse alusel ei olnud võimalik L. Laubret ja K. Ratast OÜ Fix Com puudutavas osas süüdi mõista. 11.
  2. Apellatsiooni 7-ndal leheküljel OÜ Fix Com puudutavas osas märgib prokurör, et L. Laubrele ja K. Ratasele esitatud süüdistuses on märgitud teokirjelduseks tulumaksu kinnipidamata jätmine ning riigile tasumata jätmine, kuid tegelikkuses ei ole tulumaksu kinni peetud, vaid see on lihtsalt üle kandmata jäetud. Prokurör leiab, et see on täpsustus, mis ei muuda oluliselt süüdistuse sisu, ega halvenda süüdistatavate olukorda, mistõttu võib kohus taolise täpsustuse süüdimõistvas kohtuotsuses iseseisvalt teha, juhul kui kohus möönab, et maksumaksjal oli kohustus kõnealuselt summalt tulumaks kinni pidada ja see üle kanda. Apellatsiooni selle osa kohta peab kohtukolleegium vajalikuks märkida järgmist: 1) Kuna L. Laubrele ja K. Ratasele esitatud süüdistustes (III kd. tl.177, 211, 298, 304305) oli märgitud teokirjelduseks tulumaksu deklareerimata ja üle kandmata jätmine, siis on ebaõige apellatsiooni väide, et süüdistuse teokirjelduseks oli tulumaksu kinni pidamata ja riigile tasumata jätmine. Tulumaksu kinni pidamata jätmine oligi ju teokirjeldus, mille puudumist L. Laubrele ja K. Ratasele esitatud süüdistustele linnakohus ette heitis. Seetõttu ei ole apellatsiooni tekstist võimalik aru saada, millise teokirjelduse osas prokurör täpsustuse tegemist taotleb; 2) Kohtukolleegium ei teinud prokurörile ettepanekut selles osas apellatsiooni puuduste kõrvaldamiseks, sest kohtukolleegium ei pea võimalikuks KrMS § 268 lg-le 8 tuginedes süüdistatavatele etteheidetud tegusid ringkonnakohtus muuta. Kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta vaid kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  3. novembri 2005.a määruses nr. 3-1-1-130-05 A. Leidtropi süüdistusasjas korranud oma
  4. novembri 2005.a otsuses nr 3-1-1-24-05 väljendatud seisukohta, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata 9
(15)vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (RT III 2005, 44, 429). Ka käesolevas asjas on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. detsembri 2005.a määruse punktides 27 ja 31 sedastatud põhimõte, et kohus võib küll asendada süüdistuses märgitud õigusliku kvalifikatsiooni teisega, mitte aga süüdistuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. 3) KrMS § 331 lõigete 2 ja 4 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Apellandil ega teistel kohtumenetluse pooltel ei ole kriminaalasja kohtulikul arutamisel õigust väljuda apellatsiooni piiridest. Seda asjaolu on korduvalt rõhutanud oma lahendites Riigikohus (näiteks
  2. jaanuari 2000.a otsuses nr.3-1-1-7-00 M. Orava süüdistusasjas – RT III 5, 48). Käesolevas apellatsioonis ei ole prokurör OÜ Fix Com osas esitanud ühtegi väidet ega põhjendust selle kohta, et linnakohtu järeldused oleksid ebaõiged. Samuti ei ole OÜ Fix Com osas L. Laubre ja K. Ratase süüdimõistmist taotletud, vaid ainult täpsustuse tegemist teokirjelduse osas. Seega on kohtukolleegium seisukohal, et prokuröri apellatsioon on OÜ Fix Com osas põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
  3. Käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et OÜ Seaside Muusikaagentuur, AS IS Muusikaklubid, AS Noxtun, AS IM Konsultatsioonid ja AS Rand deklareerisid maksuhaldurile esitatud käibedeklaratsioonides müügist tekkinud käivet mitte 18%-lise, vaid 0%-lise määraga maksustatava käibena. Selle vastu ei vaidle ka süüdistatavad ega nende kaitsjad. Käesolevas kohtuotsuses peab kohtukolleegium andma vastuse küsimustele, kas nimetatud äriühingud olid kohustatud deklareerima käivet 18%-lise maksumääraga, milline on võimaliku rikkumise korral süüdistatavate tegudele antav õiguslik hinnang ning kas rikkumine pandi toime tahtlikult.
  4. Hindamaks, millist kriminaalseadust tuleb süüdistatavate suhtes kohaldada ja kas kohus on kohaldanud õiget kriminaalseadust tuleb leida vastused järgmistele küsimustele: 13.
  5. Esmalt tuleb kontrollida, kas süüdistatavatele inkrimineeritud teod olid karistatavad nende toimepanemise ajal kehtinud kriminaalseaduse järgi. Süüdistatavaid süüdistati KrK § 1481 lg-s 2 järgi selles, et nad ajavahemikul 1996.a aprillikuust kuni 1999.a maikuuni esitasid maksuhaldurile käibedeklaratsioonides valeandmeid, mis seisnes 18-%-lise käibe deklareerimises 0%-lise maksumääraga. Linnakohtu otsusele esitatud apellatsioonis avaldas prokurör esmakordselt, et selline tegu oli teo toimepanemise ajal kvalifitseeritav KrK § 1481 lg 2 järgi käibe varjamisena, kuna 1993.

§ 272

lg 1 p 2 luges käibe varjamiseks ka ebaõigete andmete esitamise käibedeklaratsioonis. Maksukorralduse seaduse (RT I 1994, 1, 5)

  1. augustil 1994.a jõustunud ja kuni
  2. juunini 2000.a kehtinud (RT I 2000, 35, 216) muudatuse (RT 1994, 54, 904) § 272 lg 1 p 2 kohaselt oli käibe varjamine aktsiisi- või käibemaksukohustuslase poolt deklaratsioonis maksu vähemarvutamine, arvutamata jätmine, ettenähtust suurema tagastatava käibemaksusumma arvutamine või ettenähtust väiksema maksusumma tasumine või maksusumma tasumata jätmine, kui seda tehti ebaõigete andmete esitamise teel käibedeklaratsioonis, arves, tollideklaratsioonis või muus kaubadokumendis, samuti nende dokumentide võltsimise või fabritseerimisega. Sama paragrahvi 2-se lõike 4-nda punkti kohaselt on käibe varjamine tahtlik, kui see toimus kasu saamise eesmärgil, teadlikult, ettekavatsetult või sellega kaasnes võltsitud või fabritseeritud dokumentide esitamine. 10

(15)MaksuKS §-s 27 3 on loetletud kombinatsioonid või üksikjuhtumid, mis on käsitletavad maksude tasumisest kõrvalehoidumisena. Sama paragrahvi punktis 12 nimetatakse sellena muuhulgas alusetute maksusoodustuste või –vabastuste rakendamist, mis kohtukolleegiumi arvates vastab täpselt süüdistuste sisule teo toimepanemise ajal käesolevas asjas. Seega, rakendades alusetult käibemaksuvabastust, deklareerides kontsertide piletite ja ööklubide pääsmete müügist tekkinud käibe 0%-lise määraga maksustatava käibena, hoidusid süüdistatavad maksude tasumisest kõrvale MaksuKS § 273 p 12 mõttes. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on alusetu maksuvabastuse rakendamine tahtlik, kui see toimus kasu saamise eesmärgil, teadlikult või ettekavatsetult. Sama paragrahvi 3-nda lõike kohaselt oli tegemist maksude tasumisest kõrvalehoidumisena suures ulatuses, kui selle tulemusena jäi maksudena (arvestamata intresse) maksmata 100 000 krooni või enam. Ka süüdistuse sisu kohaselt rakendasid süüdistatavad alusetult maksuvabastust, mis oli käsitletav maksude tasumisest kõrvalehoidumisena. Seega võinuks süüdistatavate teod nende toimepanemise ajal kvalifitseerida KrK § 148 1 lg-tes 5 ja 7 sätestatud Maksukorralduse seaduses sätestatud maksude tasumisest kõrvalehoidumisena suures ulatuses selleks kohustatud pädeva ametiisiku või füüsilise isiku poolt, juhul, kui see toimus tahtlikult. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apelleeritud kohtuotsuse väitega, et enne
  1. juunist 2000.a ei olnud vale maksumäära näitamine käibedeklaratsioonis kvalifitseeritav ühegi KrK § 1481 lõike järgi. Samal põhjusel ei nõustu kohtukolleegium ka prokuröri apellatsiooni väitega, et süüdistatavate tegevus oli teo toimepanemise ajal kvalifitseeritav KrK § 148 1 lg 2 järgi käibe varjamisena. Eelnevat arvestades ei soostu kohtukolleegium prokuröri seisukohaga, et süüdistatavate süüküsimuse lahendamisel tuleb analoogiale tuginedes lähtuda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. märtsi 2004.a otsuses nr 3-1-1-136-03 R. Lepa süüdistuses esitatud seisukohtadest. Analoogia vaidlusaluse kriminaalasja ja nimetatud süüdistusasja vahel puudub. R. Lepale oli süüks arvatud käibe varjamine ebaõigete andmete esitamise teel käibedeklaratsioonis, nende dokumentide võltsimine ja fabritseerimine. 13.
  3. Järgnevalt on vaja kaaluda, kas süüdistatavatele inkrimineeritud teod pole pärast nende toimepanemist KrK §-s 1481 tehtud muudatustega dekriminaliseeritud ja kas need teod on kuritegudena karistatavad ka Karistusseadustiku järgi. 1
  4. juunist
  5. a jõustunud KrK § 148 redaktsiooni järgi olid süüdistatavatele inkrimineeritud teod jätkuvalt kuriteona karistatavad. Deklaratsioonis valeandmete esitamine oli nüüd ette nähtud KrK § 1481 lg-s 2, nagu seda väidab ka prokurör oma apellatsioonis. Kuna selle tegevuse tulemusena jäi maksudena laekumata üle 1 000 000 krooni, siis kuulusid need teod kvalifitseerimisele KrK § 148 1 lg 10 järgi. Süüdistatavatele inkrimineeritud teod on jätkuvalt karistatavad kuriteona ka Karistusseadustiku kohaselt. Maksudeklaratsioonis või muus maksuhaldurile esitatud dokumendis valeandmete esitamine, mille tulemusel tasumisele kuuluv maksusumma on väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast või tagastamisele kuuluv summa on suurem seaduse alusel tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluvast summast, kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või selle tulemusel jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult 500 000 krooni või enam, on kuriteona karistatav KarS § 386 lg 1 11
(15)järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  1. märtsi 2004.a otsuses nr.3-1-1-136-03 R. Lepa süüdistusasjas (RT III 2004, 107), selgitanud, et maksu väärarvutusega on tegemist ka juhul, kui esitatakse deklaratsioon, milles on tasumisele kuuluva maksu summaks märgitud null. 13.
  2. Lõpuks tuleb otsustada, millist seadust (Kriminaalkoodeksit või Karistusseadustikku) süüdistatavate suhtes rakendada ja milline on õige kvalifikatsioon olukorras, kus süüdistuses kajastub nende tegude kvalifikatsioon üksnes pärast toimepanemist jõustunud karistusseaduse redaktsioonide järgi. Käesolevas asjas on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma
  3. detsembri 2005.a määruse punktis 23 märkinud, et kriminaalkoodeksi kehtivusajal toime pandud tegude puhul ei ole kohtupraktikas rangelt järgitud põhimõtet, mille kohaselt tulnuks tegu alati kvalifitseerida kriminaalkoodeksi selle redaktsiooni järgi, mis kehtis teo toimepanemise ajal. Olukorras, kus karistusseaduse uus redaktsioon leevendas isiku olukorda, võis teo kvalifitseerida ka uue redaktsiooni järgi, kontrollides eelnevalt, kas tegu oli toimepanemise ajal kuriteona karistatav. Nii võeti kohtupraktikas omaks arusaam, et enne
  4. juunit 2000.a toime pandud teo, mis vastas nii toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1481 lg-le 7 kui ka
  5. juunil
  6. a jõustunud KrK § 148 1 lg-le 10, võis kvalifitseerida viimati nimetatud sätte kui leebema järgi (näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. märtsi 2004.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-136-04 – RT III 2004, 9, 107, p 12.3;
  8. aprilli
  9. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-34-03 – RT III 2003, 14, 133, p 10;
  10. märtsi
  11. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-139-04 – RT III 2005, 10, 94, p 8). Samas aktsepteeris kohtupraktika ka teo kvalifitseerimist kriminaalkoodeksi selle redaktsiooni järgi, mis kehtis teo toimepanemise ajal (näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  12. veebruari
  13. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1123-03 – RT III 2004, 8, 84, p 17). Seejuures tuleb aga arvestada, et sõltumata sellest, millise seaduseredaktsiooni järgi isiku tegu kvalifitseeriti, tuli karistuse mõistmisel lähtuda isikule soodsaimast redaktsioonist (KrK § 6 lg-d 2–3; KarS § 5 lg-d 2–3, karistusseadustiku rakendamise seaduse § 3 lg-d 2–3). Neid asjaolusid silmas pidades märgib kohtukolleegium, et
  14. maini
  15. a kehtinud KrK § 1481 lg 7 ja alates
  16. juunist
  17. a kuni
  18. augustini
  19. a kehtinud KrK § 1481 lg 10 nägid ette ühesugused karistused (vabadusekaotus kolmest kuni seitsme aastani), kuid viimane nägi sama karistuse ette kümme korda suurema laekumata jäänud maksusumma eest. Seega leevendas
  20. juunist
  21. a kuni
  22. augustini
  23. a kehtinud KrK § 148 1 lg 10 oluliselt süüdlase olukorda võrreldes varem kehtinud seadusega. Kergema karistuse (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus) näeb aga ette KarS § 386 lg
  24. Seetõttu on võimalik süüdistavate teod kvalifitseerida KrK § 1481 lg 2 ja 10 järgi, kuid nendele mõistetav karistus ei tohi ületada KarS § 386 lg 1 sanktsiooni ülempiiri (kolm aastat vangistust). Seega ei ole põhjendatud apelleeritud kohtuotsuse väide, et süüdistatavatele süüdistuse esitamisega KrK § 1481 lg 10 järgi on eiratud kriminaalseaduse ajalise kehtivuse põhimõtteid. Selles osas on prokuröri apellatsiooni väide põhjendatud.
  25. Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium apelleeritud kohtuotsuse väidet, mille kohaselt süüdistuses näidatud äriühingud ei pidanudki käivet 18-%-lise maksumääraga deklareerima: 12
(15)14.1 Esmalt märgib kohtukolleegium, et KarS § 12 lg 2 kohaselt on süüteokoosseisu objektiivsed tunnused seaduses kirjeldatud tegevus või tegevusetus ja seaduses sätestatud juhtudel sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg. Ehkki nimetatud sättes subjekti ei nimetata, on see siiski vaieldamatult objektiivse süüteokoosseisu tunnus juhul, kui subjekti iseloomustavad eritunnused. 14.2 1993.aaastal jõustunud KäibeMS kuni
  1. detsembrini 1997.a kehtinud redaktsiooni § 13 lg 2 p 3 ja alates
  2. jaanuarist 1998.a kehtinud redaktsiooni § 13 lg 2 p 2 kohaselt oli Eestis registreeritud teatrite pääsmete ning riiklike kontserdiasutuste ja kunstikollektiivide kontserdi pääsmete puhul käibemaksu määr 0% (RT I 1996, 63, 1149). Vastavalt 1997.a Etendusasutuse seaduse (RT I 1997, 11, 94) § l lg-le 2 kohaldati eraõiguslike juriidiliste isikute kohta käivate seaduste alusel tegutsevate etendusasutuste suhtes 1997.a Etendusasutuste seadust niivõrd, kuivõrd see oli seaduses otseselt kirjas. Sama seaduse § 3 lg 3 ja § 4 nägid ette, et eraetendusasutuse moodustamise, ümberkorraldamise või lõpetamise korral tuli järgida Kultuuriministeeriumi informeerimise kohustust. 14.3 Kohtukolleegium ei nõustu süüdistuse aluseks oleva Maksuameti ja prokuröri apellatsiooni käsitlusega, et eraetendusasutus peab vastama Eesti Entsüklopeedias antud teatri mõistele. Kohtukolleegium on seisukohal, et isiku karistamine võib toimuda ainult seaduse, mitte teatmekirjanduses sisalduvate mõistete alusel. Samuti ei saa isiku kriminaalõigusliku kohtlemise aluseks olla maksuotsus või halduskohtu otsus. Nii on Riigikohtu üldkogu
  3. veebruari 2004.a otsuses nr 3-1-1-120-03 A. Vinnali süüdistusasjas märkinud, et kriminaalmenetluse eripära haldusja halduskohtumenetlusega võrreldes ei piirdu üksnes avaramate tõendusteabe kogumise võimalustega. Kriminaalmenetluses on isikule tagatud mitmed menetluslike garantiidena käsitatavad põhiõigused, mida haldus- ega halduskohtumenetluses pole ette nähtud. Oluline koht selliste kriminaalmenetluslike garantiide hulgas on põhiseaduse (PS) § 22 lg-s 2 sätestatud ja süütuse presumptsiooni ühe elemendina käsitataval põhimõttel, mille kohaselt ei pea isik kriminaalmenetluses tõendama oma süü puudumist. Samuti on isikul kriminaalmenetluses PS § 22 lg 3 järgi õigus keelduda ütluste andmisest enda või oma lähedaste vastu. Kriminaalmenetluses peab kohus muuhulgas kontrollima, kas süüdistuses on isiku käitumisele antud õige maksuõiguslik hinnang ja kas laekumata maksusumma on arvestatud õigesti (RT I 2004, 7, 69). 14.4 Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et kõik süüdistuses nimetatud äriühingud teavitasid Kultuuriministeeriumi enda tegutsemisest etendusasutusena (IV kd tl.13-16). Seda asjaolu kinnitab ka Kultuuriministeeriumi
  4. veebruari 1999.a kiri Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti maksude osakonna juhatajale (I kd. tl.229). Samuti on süüdistuses nimetatud juriidilised isikud põhikirjades (II kd. tl.60, 70, 77, 88) ja äriregistris (II kd. tl.97-104, 113, 128, 134) registreerinud oma tegevusaladena etenduste korraldamise. Süüdistuses käsitletaval perioodil ei olnud Eesti Vabariigis teatrite registrit ning 1993.

§ 13

lg 2 ei nõudnudki, et teater peaks olema kantud spetsiaalsesse teatrite registrisse. Seaduse kohaselt oli teatrina käsitatav Eestis registreeritud teater, mis tähendas eelkõige seda, et teatrina käsitatav asutus pidi olema registreeritud Eestis (äriühingu puhul Eesti äriregistris). Seega olid süüdistuses nimetatud juriidilistest isikutest maksumaksjad täitnud kõik nõuded, mis olid seadusest tulenevalt vajalikud nende käsitamiseks teatritena 1993.a Käibemaksuseaduse mõttes. Seetõttu kohtukolleegium nõustub apelleeritud kohtuotsuse väitega, et süüdistuses 13

(15)nimetatud äriühingud olid õigustatud deklareerima käivet 0%- lise käibena. Kuna puudub KrK §-i 148 1 lg 2 ja 10 üks objektiivse koosseisu tunnus – erisubjekt, siis on selles paragrahvis sätestatud süüteokoosseis välistatud.
  1. Kohtukolleegium nõustub apelleeritud kohtuotsuse järeldusega, et isegi juhul, kui nimetatud äriühingud oleksid pidanud käivet deklareerima 18%-lise käibena, on KrK § 148 1 lg 2 ja 10 süüteokoosseis ikkagi välistatud, sest puudub süüteokoosseisu subjektiivne tunnus – tahtlus. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks märkida järgmist: 15.1 KarS § 5 lg 3 kohaselt seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu. Süüteokoosseisu subjektiivne tunnus – kavatsetus kehtestati alates
  2. septembrist 2002.a jõustunud Karistusseadustiku §-s 16 lg
  3. Enne seda kehtinud KrK § 8 lg 1 sellist tahtluse liiki ette ei näinud. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et süüdistatavad tegutsesid kavatsetult. 15.2 Süüteo subjektiivne koosseis peab katma kõik objektiivse koosseisu asjaolud. Käesolevas kriminaalasjas tähendaks see tuvastamist, et süüdistatavad deklareerisid käivet vale maksumääraga vähemalt kaudse tahtlusega. KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma
  4. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 L. Kala süüdistusasjas märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (RT III 23, 253). Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja tuvastanud süüdistatavate tegevuses tahtluse puudumise maksu vale maksumääraga deklareerida. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta loeb usaldusväärseks ühtede tunnistajate ütlused ning suhtub teiste ütlustesse kriitiliselt. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Tallinna Linnakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega süüdlaste käitumises tahtluse puudumise osas, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 etteantud õigust kasutades vajalikuks korrata. 15.3 Apellatsioonis väidetakse, et kohus pidanuks suhtuma kriitiliselt tunnistaja A. Soola ütlustesse, sest ta on Maksuametist lahkunud ning ta on ise olnud kahtlustatav. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu, sest tunnistaja A. Soola ütlused on kooskõlas tunnistaja K. Linjova (Maksuameti revidendi) kohtus antud ütlustega, mille kohaselt tema ülemus S. Martõnova ei nõustunud maksurevisjoni dokumente alla kirjutama enne, kui sai Vabariigi Maksuametile tehtud järelepärimisele vastuse (III kd. tl.405). Ka tunnistaja A. Reisi (Maksuameti revidendi) ütlustest nähtub, et teatri mõiste sisustamisel tekkis 1999.aastal suur segadus. Küsimusega tegelesid osakonnajuhatajad ja juristid, kokku kümmekond inimest. Tehti järelepärimisi Kultuuriministeeriumile ja Vabariigi Maksuametile. Tema ütlustest nähtub, et kuna AS Noktun oli Kultuuriministeeriumis etendusasutusena registreeritud, siis olid vajalikud tingimused 0%-lise maksumäära rakendamiseks täidetud. Lisaks sellele ei olnud tema arvates rikkumine tahtlik ( III kd. tl.416). Tunnistaja K. Loobi (Vabariigi Maksuameti töötaja) ütlustest nähtub samuti, et aastatel 1994-1998 etendusasutuste suhtes 0%-lise maksumäära rakendamisel probleeme ei esinenud. Pärast seda tekkis arusaamatusi, kuna seadus on mitmeti 14
(15)tõlgendatav (IV kd. tl.123). Maksukorralduse seaduse § 14 lg 2 kohaselt on maksuhaldur kohustatud kontrollima maksude tasumise õigsust, määrama seaduses sätestatud juhtudel tasumisele kuuluvad maksusummad, nõudma sisse tähtaegselt tasumata maksud ning rakendama sanktsioone maksuseaduse rikkujate suhtes. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et äriühingud esitasid mitme aasta vältel maksuametile käibedeklaratsioone, kuid maksuamet nendes vigu ei avastanud. Samuti ei avastanud vigu asutuste raamatupidamist auditeerinud audiitorid. Auditeerimist läbi viinud OÜ MRI Rimess juhatuse liikme kirjast (III kd. tl.98) ja tema kohtuistungil tunnistajana antud ütlustest (III kd. tl.108) nähtub, et kuna tegemist oli seaduse tõlgendamise küsimusega, siis ei olnud auditeeritavatele äriühingutele võimalik argumenteeritult väita, et nende pääsmetulu tuleks käsitleda 18%-lise käibemaksuga maksustatava käibena.
  1. Kohtukolleegium nõustub apelleeritud kohtuotsuse väitega, et Vabariigi Maksuameti
  2. detsembri 2004.a kiri nr 6-5/14360 (IV kd. tl.142-143) ei tõenda süüdistatavate süüd, sest käesolevas kriminaalasjas ei oma tähtsust kuidas ja millistest põhimõtetest lähtusid käibe deklareerimisel teised meelelahutusega tegelevad äriühingud. Samuti ei nähtu kirjast, kas nimetatud etendusasutused olid täitnud Etendusasutuste seaduses märgitud nõuded ja kas nad olid end Kultuuriministeeriumis registreerinud.
  3. Kohtukolleegium nõustub apelleeritud kohtuotsuse järeldusega, et kuna ei ole tuvastatud L. Laubre tahtlus käibedeklaratsioonides valeandmeid esitada, siis ei saa ka rääkida K. Ratasest, M. Reintamist ja E. Koldist kui kuriteole kaasaaitajatest. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Tallinna Linnakohtu 16.mai 2005.a otsus Lauri Laubre, Marge Reintami, Krista Ratase ja Ermo Koldi süüdistusasjas tuleb jätta muutmata ja prokuröri apellatsioon rahuldamata. Meelika Aava Julia Katškovskaja Ene Randmäe 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.