← Eesti

1-05-121\5

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 15.mai 2006. a, Tallinn Kriminaalasja number 1 – 05 - 121 Kohtukoosseis Eesistuja Ene Randmäe, liikmed Ivi K

§ 25lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tallinna Linnakohtu 29.

  2. a otsus Apellatsiooni esitaja Ringkonnaprokurör Lauri Aasmanni apellatsioon Prokurör Lauri Aasmann K. L. , varem kohtulikult karistamata, vandeadvokaat Andres Hallmägi Süüdistatav Kaitsja Resolutsioon Tühistada Tallinna Linnakohtu 29.detsembri 2005.a kohtuotsus K.L.i süüdistusasjas täies ulatuses ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu määrusega. Süüdistatav võib määruskaebuse esitada üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
  3. Tallinna Linnakohtu
  4. detsembril
  5. a otsusega mõisteti K.L. süüdustuses KarS §

§ 25lg 2 järgi õigeks. 1.1. K.L.ile oli esitatud süüdistus Kar

S § 209 lg 2 p 2 ja § 25 lg 2 järgi katses saada kohtus ja Tarbijakaitseametis tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalist kasu Hansapangalt 600 209, 61 krooni väljamõistmise näol suures ulatuses, ja seda järgnevalt: tema, olles Gibraltaril registreeritud juriidilise isiku Olicana Limited volitatud esindaja, sõlmis 31.juulil

  1. a Hoiupanga Venemaa Investeerimisfondiga halduslepingu ja väärtpaberitehingu, mille kohaselt Olicana Ltd ostis 237 Venemaa HPIF osakut hinnaga à 2 532, 53 krooni ning kohustus nimetatud osakute eest kokku tasuma 600 209,61 krooni.
  2. augustil
  3. a kandis K.L. oma isiklikult arvelduskontolt Hoiupangas Hoiupanga Venemaa Investeerimisfondi kontole 600 209,61 krooni selgitusega “HP Venemaa Invest. Fondi ostmine/VP konto: 82922”, milline oli Olicana Ltd väärtpaberkonto number.
  4. augustil
  5. a ostis Olicana veel 237 Hoiupanga Venemaa Investeerimisfondi osakut hinnaga à 2 819,16 krooni, kogusummaga 668 140,92 krooni. Tehingu finantseerimine toimus samal päeval sõlmitud repotehingu kaudu, kus Olicano Ltd pantis Hoiupanga Aktivajuhtimise AS-ile 474 (nii juba omandatud kui ka juurdeostetavad) Venemaa HPIf osakut. Repo – ja pandilepingu kohaselt tekkis Olicanal kohustus panditud osakud
  6. novembril
  7. a välja osta hinnaga 690 338,05 krooni, s.t lepingujärgse hinnaga 1456,41 krooni tk. Tulenevalt Venemaal
  8. a sügisel toimunud väärtpaberituru kriisist, langes Venemaa Investeerimisfondi osakute hind. Seisuga
  9. novembril 1997 oli ühe osaku tagasivõtmishind 1874,22 krooni. Olicanal oli finantsvõimenduse kasutamise tulemusena kokku 474 osakut, mille koguväärtus tagasivõtmishinna alusel oli 888 380,28 krooni. Olicana oma lepingujärgset väljaostukohustust ei täitnud. Kuna Olicana repolepingu alusel panditud väärtpabereid välja ei ostnud, siis Hoiupanga Aktivajuhtimise AS realiseeris panditud osakud võla katteks, kui osakute koguväärtus langes alla Olicanale laenatud summa.
  10. jaanuaril
  11. a kandis pank osakud Olicana väärtpaberikontolt ära. Olicana nimel tegi pangas tehinguid ainult K.L. ning Olicana kontodel ei toimunud peale eelpool kirjeldatud ostu- ja repotehingute mingit muud äritegevust. Olicana pangakontodel toimuv oli täielikult K.L.i kontrolli all ning vastas K.L.i tahtele. 1.
  13. detsembril
  14. a esitas K.L. Tallinna Linnakohtule hagiavalduse Olicana ja Hoiupanga Fondide AS vastu, milles taotles kostjate vahelise tehingute tühisuse tunnustamist. Hagiavaldusega alustas K.L. tegutsemist selle nimel, et saada Hansapangalt rahasummat, mille ta oli tasunud enda poolt esindatava Olicana tehingu eest tasumiseks. Hagis püüdis K.L. jätta muljet, nagu oleks Olicana ja K.L. seotud vaid raha laenamise kaudu ning nagu oleks Olicana tegevus osakute ostmiseks tekitatud kahju K.L.ile. K.L. püüdis kohtus tekitada ja süvendada muljet nagu tema ei teaks Olicana Ltd-st midagi. Seega K.L. tahtlikult eksitas asja arutavat kohut eesmärgiga saavutada endale meelepärast tulemust ehk 600 209,61 krooni väljamõistmist Hansapangalt K.L.i kasuks. 1.
  16. augustil
  17. a esitas K.L. Tallinna Linnakohtule järgmise hagiavalduse, milles väitis, et K.L. on
  18. augustil
  19. a andnud Hoiupangale korralduse tasuda enda kontolt Hoiupanga Venemaa Investeerimisfondi osakute eest 600 209,61 krooni, kuid tema väärtpaberikontole niisuguseid osakuid laekunud ei ole, seetõttu olevat Hansapank talle võlgu tema poolt üle kantud summa ning viivisintressid. Oma hagis K.L. väidab, et Hansapank on hageja arvel ilma õigusliku aluseta rikastunud 600 209,61 krooni ulatuses, tekitades selle ulatuses hagejale kahju. 1.
  21. augustil
  22. a esitas K.L. Tallinna Linnakohtule Hoiupanga AS-I vastu hagi Olicana ja Hoiupanga Aktivajuhtimise AS-I vahelise tehingute tühisuse tunnustamiseks.
  23. novembril
  24. a esitas K.L. Tallinna Linnakohtule hagiavalduse, milles soovis, et kohus tunnistaks Hansapanga makseagendi kohustuse täitjana K.L.i ja Hoiupanga vahel sõlmitud väärtpaberikonto lepingu mõttes. Hagiavalduses esitas K.L. kohtule ebaõige väite nagu oleks 2

(6)ta
  1. augustil
  2. a maksekorraldusega soovinud enda raha eest osta endale väärtpabereid aga kuna tema isiklikule väärtpaberikontole pole osakuid laekunud, siis peaks pank talle selle eest raha tagastama. 1.
  4. veebruaril
  5. a esitas K.L. Tallinna Linnakohtule järjekordse hagiavalduse Hansapanga tunnustamiseks makseagendi kohustuste täitjana pooltevahelises lepingus. Hagiavalduses esitas K.L. väite, et tema andis Hoiupanga ja K.L.i vahelise väärtpaberikonto lepingu täitmiseks kostjale
  6. augusti
  7. a korraldusega hageja enda raha eest hagejale väärtpaberite ostmiseks. Seega järjekordselt esitas K.L. kohtule selgelt ja teadvalt vale ja eksitava väite. 1.
  9. veebruaril
  10. a pöördus K.L. Riigi Tarbijakaitseameti poole kaebusega, milles tekitas Tarbijakaitseametis teadvalt vale ettekujutus nagu oleks tarbija K.L. teinud makse selleks, et endale omandada Hoiupanga Venemaa Investeerimisfondi osakuid ning kuna ta osakuid ei saanud, siis peaks Hansapank selle summa tarbijale tagastama.
  11. aprillil
  12. a, olles eksimuses tegelike asjaolude suhtes, tegi Tarbijakaitseamet Hansapangale ettekirjutise, mille kohaselt K.L.i kui tarbija õigusi on panga poolt rikutud ja tarbija rikutud õigused kuuluvad ennistamisele. Tarbijakaitseamet käskis Hansapangal kanda tarbija K.L.i arvelduskontole tagasi tema poolt Venemaa Investeerimisfondi osakute eest ASile Eesti Hoiupank tasutud 600 209,61 krooni. Tarbijakaitseameti ettekirjutisele tuginedes K.L. loobus Tallinna Linnakohtus olevast hagist raha väljanõudmiseks Hansapangalt. Hansapank vaidlustas ettekirjutise ning
  13. septembril
  14. a toimunud asja arutamise tulemusel Tarbijakaitseamet nõustus Hansapanga seisukohaga, et lõpetab K.L.i avalduse menetlemise ja ettekirjutist täitmisele ei pööra. 1.7 Järgmiseks kaebas K.L. Tarbijakaitseameti otsuse peale Tallinna Halduskohtusse. Vastavasse haldusprotsessi Hansapanka ei kaasatud ja Hansapank ei teadnud kohtumenetluse toimumisest.
  15. aprilli
  16. a langetas Tallinna Halduskohus otsuse, mille alusel Tarbijakaitseamet saatis
  17. mai
  18. a Hansapangale kirja “Ettekirjutise täitmisele pööramine”. Kirjas nõudis Tarbijakaitseamet K.L.i poolt taotletud 600 209, 61 krooni ülekandmist tarbija K.L.i arvelduskontole. Hansapank on vastavad haldusaktid vaidlustanud.
  19. Linnakohus asus seisukohale, et K.L. Kuulub süüdistuses KarS §

§ 25

lg 2 järgi õigeks mõistmisele tema käitumises objektiivse süüteokoosseisu puudumise tõttu järgmistel motiividel: 2.

  1. Kohus märkis, et süüdistuse kohaselt eksitas K.L. kohut ja tarbijakaitseametit sellega, et esitas valikuliselt tõendeid, seega lõi tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutluse, kusjuures ei ole tuvastatud, et K.L. oleks esitanud võltsitud tõendeid. Kohus leidis, et üksnes hagiavaldusega kohtusse ja avaldusega Tarbijakaitseametisse pöördumisega puudus K.L.il võimalus saavutada talle soovitud tagajärge. Kohtu hinnangul riigiorganit ja kohut eksitada ei ole võimalik; 2.
  2. Kohus leidis ka, et käesolevas kriminaalasjas on tegu tsiviilõigusliku vaidlusega, milles tulenevad vaidlused kuuluvad lahendamisele tsiviilkohtupidamise korras, kus kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited ning esitatud väidete ja tõendite hindamine kuulub kohtu pädevusse. 3

(6)
  1. Linnakohtu õigeksmõistva otsuse peale esitas ringkonnakohtule apellatsiooni ringkonnaprokurör L. Aasmann, kes palub Tallinna Linnakohtu
  2. detsembri
  3. a õigeksmõistev otsus täielikult tühistada ja teha süüdimõistev otsus, millega K.L. mõista süüdi KarS §

§ 25lg 2 järgi ja karistada teda 1 aastase vangistusega tingimisi 2aastase katseajaga ühes allutamisega Kar

S § 74 tulenevatele käitumiskontrolli nõuetele. Apellatsioon põhineb järgmistel argumentidel: 3.

  1. Prokurör nõustub kohtu konstateeringuga, et õigus hagiga kohtusse pöörduda ja avaldusega riigiorganisse on isiku põhiseadusest tulenev õigus, kuid prokurör peab vajalikuks täpsustada, et oluline on siinkohal, et isik pöörduks „oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral“. Antud kriminaalasjas on kohtus leidnud aga tuvastamist, et K.L. on oma õiguse mitteolemasolus veendunud isikuna esitanud kohtule ja tarbijakaitseametile valikuliselt tõendeid, eesmärgiga saada läbi Olicana Ltd tehtud aktsiatehingutega kaotatud raha tagasi. K.L.il ei olnud ega saanudki olla õigust ning sellest ta oli täiesti teadlik. Seega ei hõlma nimetatud põhiõiguse (PS § 15 lg 1) kaitseala käesoleva kriminaalasja faktilisi asjaolusid. Apellatsioonis peetakse vajalikuks ka viidata kehtivale TsMS § 3 lg-le 1, mille kohaselt menetleb kohus tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks; 3.
  2. Samuti leitakse apellatsioonis, et kelmuse koosseis ei eelda selle toimepanemisel võltsitud dokumentide esitamist. Kelmuse koosseis eeldab petetu eksimusse sattumist, kusjuures ei oma tähtsust, kas see on saavutatud valikuliselt tõendite esitamisega või võltsitud dokumentide esitamisega. Kelmus ei ole spetsiifilise teokirjeldusega koosseis nagu kirjeldab seda oma otsuses kohus; 3.
  3. Apellandi arvates ei ole õige kohtu seisukoht, et üksnes hagiavaldusega kohtusse pöördumisega ja avaldusega tarbijakaitseametisse pöördumisega puudus K.L.il võimalus saavutada talle soovitud tagajärg. Samuti ei ole õige kohtu seisukoht, et riigiorganite ja kohut ei ole võimalik eksitada. Kohus tugines oma seisukoha kujundamisel erinevatele kohtumenetluse normidele, mis võimaldavad protsessiosalistel esitada oma väidete tõendamiseks tõendeid, kuid ainuüksi see võimalus ei taga, et kohtunik ei võiks sattuda eksimusse. Esiteks võib kohtuniku eksimus olla tingitud sellest, et tõendid, mis lükkaksid ümber kelmuse toimepanija poolt protsessi käigus esitatud tõendid ja seletused, on kas hävinud või ei ole nad pettuse ümberlükkamiseks piisavad või puudub professionaalne õigusabi. Ükskõik mis viisil kelmuse toimepanemisel, pole garanteeritud, et isik, keda soovitakse petta, näeb pettuse läbi ning ei satu eksimusse ning tagajärge ei saabu. Seega ei ole kuidagi võimalik väita, et K.L.il puudus võimalus saavutada talle soovitud tagajärge või et kohut eksitada ei ole võimalik. Järelikult asjaolu, et kohus ja tarbijakaitseamet ei tarvitse kindlasti eksimusse sattuda, ei saa olla kelmust välistavaks asjaoluks. Ringkonnakohtu seisukoht
  4. Kohtukolleegium on seisukohal, et KrMS § 340 lg 1 alusel tuleb esitatud apellatsiooni piiridest väljuvalt linnakohtu otsus tühistada seoses kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega mis seisneb kohtuotsuse põhjendamatuses. Kohtukolleegium kordab, et KrMS § 312 p-de 1-2 sätete kohaselt tuleb kohtuotsuse põhiosas vastavalt ära näidata kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse ning tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ning põhjendus, miks ta neid usaldusväärseiks ei pea. Motiivide puudumine kohtuotsuses on KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. 4

(6)Kohtukolleegium osundab, et Riigikohtu praktikas on KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaldamisel asutud seisukohale, et kohtuotsuse motiivide puudumisega on esiteks tegemist siis, kui esimese astme kohus ei ole mingit oma seisukohta või järeldust üldse põhjendanud, ning teiseks siis, kui maa-või linnakohtu otsuses on küll püütud mingit seisukohta või järeldusi põhjendada, kuid selle põhjenduse kujunemine ei ole kohtuotsuse lugejale jälgitav või kolmandaks juhul kui, kui kohtuotsuses esitatava seisukoha või järelduse põhjused ei ole veenvad ( RKK 3-1-1-47-04) 4.
  1. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on K.L.ile inkrimineeritud kelmuse näol sisuliselt tegemist nn. kolmnurkkelmusega: K.L.ile on süükspandud kohtu kui varakäsutaja petmine talle teadvalt valede ja eksitavate väidete esitamises, mille tagajärjel oleks varaline kahju tekitatud Hansapangale ning K.L. oleks saanud varalist kasu. Selle süüdistuse põhjendatuse kontrollimiseks tulnuks kohtul eeskätt tuvastada kas K.L.i käitumises oli kuriteo koosseis adekvaatselt seoses süüdistusega. Linnakohtu otsuse põhiosas tuginetakse K.L.i süüasja analüüsimisel kahele tõendile, esiteks K.L.i süüd eitavatele ütlustele, mille kohaselt tema poolt
  2. augustil 1997.a allkirjastatud maksekorraldusele on tehtud hiljem juurdekirjutus, mille tõttu ta ei saanud
  3. augustil 1997.a osta Hoiupanga Venemaa Investeerimisfondi osakuid Olicana LTD-le ja teiseks tunnistaja J. Kütti ütlustele, et K.L. soovis osta Hoiupanga Venemaa Investeerimisfondi osakuid Olicana Ltd väärtpaberikontole, mida kinnitab
  4. augustil 1997.a. koostatud maksekorraldus, samuti 31.juuli 1997.a ja 08.08.1997.a tehtud väärtpaberitehingu kinnitus. Seejuures ei anna linnakohus esitatud vastuolulistele ütlustele mingit õiguslikku hinnangut ega analüüsi kooskõlas kirjalike tõenditega ( ühtegi süüdistusega seonduvat ja kohtuistungil uuritud dokumenti otsuses ei esitata). Kohus konstanteerib paljasõnaliselt, et kuulanud ära süüdistatava, tunnistaja ja uurinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid asub kohus seisukohale, et K.L. kuulub süüdistuses KarS §

§ 25

lg 2 järgi õigeks mõistmisele tema käitumises objektiivse süüteokoosseisu puudumise tõttu. Tuleb märkida, et antud juhul on linnakohus jätnud vaidlustatavas süüasjas tõendid üldse hindamata. Kohtuotsusest ei ole arusaadav, millistele tõenditele tuginedes ja mis ulatuses loeb kohus viidatud vastuolulised ütlused usaldusväärseks ja kooskõlas olevaks kirjalike tõenditega ja millistega. Otsuses ei ole kummutatud süüdistusega seonduvad tõendeid. Tähelepanuta ei saa jätta Riigikohtu lahendis nr. 3-1-1-124-00 väljendatud seisukohta, et kelmus kui kriminaalkorras karistatav kuritegu on tihti maskeeritud tsiviilõiguslike suhetega. Nii õigeksmõistva kui süüdimõistva otsuse tegemisel peab kohus esitama põhistatud argumendid süüteokoosseisust lähtuvalt. 4.2. Linnakohus - tuvastamata kas K.L. pöördus vaidlustatavas süüasjas hagiga kohtusse eesmärgil kaitsta kohtus oma õigusi või saada kelmuslikul teel varalist kasu - leiab, et Põhiseaduse § 15 sätte järgi oli K.L.il õigus oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda ja riigiorganit ning kohut ei ole võimalik eksitada. Kohtukolleegiumi seisukohalt on linnakohtu otsuse viide ennatlik, kuivõrd nimetatud põhiõiguse kaitseala hõlmab õigust pöörduda kohtusse oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral mitte aga kelmuslikul eesmärgil. TsMS § 3 lg 1 sätestab, et kohus menetleb tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Linnakohtu seisukoht, et riigiorganit ega kohut ei ole võimalik kohtumenetlusnormidest tulenevalt eksitada, on deklaratiivne ning konkreetse süüasja pinnalt õiguslikult sisustamata, samuti nagu on paljasõnaline linnakohtu järeldus et K.L.il ei olnud hagiga kohtusse ja avaldusega Riigi Tarbijakaitseametisse pöördumisega võimalik toime panna kelmuse katset, 5

(6)kuna tal puudus võimalus saavutada soovitud tagajärge. ( väärib märkimist, et ka käesolevas asjas on kohtud ja tarbijakaitseamet teinud esitatud väidete pinnalt erinevaid lahendeid ) 4.3. Kohtukolleegium leiab, et linnakohus ei ole oma otsuses K.L.i õigeksmõistmist KarS §

§ 25

lg 2 järgi objektiivse süüteokoosseisu puudumise tõttu üldse põhjendanud ja kohtuotsuses esitatava seisukoha järeldus, et K.L.il puudus kohtumenetlusest lähtuvalt võimalus kohtu ja Tarbekaitseameti eksitamisega panna toime kelmuse katset - ei ole veenev. Seega on tegemist põhjendamata kohtuotsusega, mis kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. 4.

  1. Seoses apellatsiooniga ringkonnakohtu istungil tõstetunud küsimus apellatsiooni esitamise tähtaegsusest märgib kohtukolleegium, et vaidlustatav kohtuotsus oli kohtumenetluse pooltele kättesaadav 27 jaanuar 2006.a. ( kd 4 tl. 77 ). Apellatsioon kohtuotsuse peale esitati 14.veebruaril 2006.a.
  2. veebruaril 2006.a saatis Harju Maakohus esitatud apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtusse. Kohtukolleegium osundab ja tugineb siinjuures Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohale ( Riigikohtu lahendid 3-1-1-62-02; 3-1-1-159-05 ), et juhul kui esimese astme kohus võtab apellatsioonkaebuse vastu ja saadab selle edasi ringkonnakohtusse, on kaebuse esitamine loetud kohtu poolt tähtaegseks ja sellisena saavad seda mõista ka menetlusosalised.
  3. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 2 p 2, § 338 p 3, § 339 lg 1 p 7,§ 341 lg 1 tühistab ringkonnakohus Tallinna Linnakohtu 29.detsembri 2005.a. kohtuotsuse K.L.i süüasjas seoses kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega ja saadab selle uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Ene Randmäe Ivi Kesküla Jüri Paap 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.