1-06-2265\9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2006.a Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasja number 1-06-2265 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Igor Amann ja Priit Pikamäe Kohtuistungi sekretär Külli Väina Tõlk Marina Lepiksoo Kriminaalasi J. P. süüdistus KarS § 118 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
2. aprilli Apellatsiooni esitaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri Rapla osakonna Haapsalu ringkonnaprokurör Indrek Kalda Prokurör Indrek Kalda Süüdistatav J. P.
3. a otsus lühimenetluses varem kohtu poolt karistamata, Viibis vahi all 07-08.05.2005.a. Kaitsja Adv. Ruth Sild RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu
4. aprilli 2006.a. otsus J. P. õigeksmõistmises KarS § 118 p 1 järgi muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK J. P. oli esitatud süüdistus KarS § 118 p 1 järgi selles, et olles alkoholijoobes, lõi ta
5. mail 2005.a. Ringimardi talu hoovis omavaheliste suhete pinnal tekkinud tüli käigus Viktor Metsale 92 mm tera pikkusega ehitusnoaga rindkere piirkonda, millega tekitas eluohtliku tervisekahjustuse – torke-lõikehaava vasakul rindkerel VIII-IX roide vahemikus eesmisel kaenlajoonel koos vahelihase vigastusega ja tungimisega kõhuõõnde koos diafragma vigastusega. Pärnu Maakohus mõistis J. P. õigeks, leides, et J. P. tegutses V. Metsa suhtes hädakaitseseisundis, kaitsetegevus ei väljunud hädakaitse piiridest, ta kaitses ennast V. Metsa õigusvastase ründe eest, kasutades selleks kohast vahendit ega tekitanud V. Metsale ilmselt liigset kahju. Seega ei olnud V. Metsale tervisekahjustuse tekitamine õigusvastane. APELLATSIOONI SISU Prokurör taotleb kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega J. P. süüditunnistamist KarS § 118 p 1 järgi ning karistamist nelja aastase vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada, mõistes J. P. kandmiseks 2 aasta ja 8 kuuline vangistus. KarS § 74 alusel jätta karistus tingimisi kohaldamata katseajaga 18 kuud. Prokurör leiab, et maakohus on faktilised asjaolud ebaõigesti tuvastanud, mis viis materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Kohus ei põhjendanud piisavalt, miks ta tugines hädakaitseseisundi üle otsustamisel põhiliselt J. P. vastuolulistele ütlustele, mis ei lange täielikult kokku teiste tõenditega. J. P. ise on kolmel korral andnud ütlusi. Esialgu on ta tunnistanud tahtlikku noaga löömist. Neist ütlustest on ta aga loobunud ja väitnud, et ei ei saanud arugi, et tal nuga käes oli kui kannatanut tõukas. Esialgu on ta rääkinud, kuidas kannatanu teda jalaga vastu nägu lõi. Hiljem on sellele aga lisandunud ka rusikaga näkku löömine. J. P. on kinnitanud, et V. Mets lõi teda autos istudes jalaga näkku, hiljem aga väitis, et rusikaga lõi kannatanu teda juba autost väljas olles. Prokurör on seisukohal, et kuivõrd süüdistatav on oma ütlusi tõendamiseseme oluliste asjaolude kohta muutnud, ei ole tema ütlused enam ka tervikuna usaldusväärsed. Peale selle on J. P. väitnud, et sündmuskohal viibis ka Anton Filantšuk. Viimane seda aga ei kinnita. Kannatanu ütluste kohaselt mäletab ta, et hakkas autoga kuhugi sõitma, auto juures hakkas süüdistatav teda ründama ja ta tundis vasakus küljes valu ning nägi J. P. käes nuga. V. Mets ei kinnita, et oleks püüdnud J. P. autoga alla ajada, teda jalaga löönud või muul kombel rünnanud. Apellant ei pea tõenäoseks, et jalaga on võimalik auto kõrval seisvale isikule näkku lüüa istudes ise autoroolis. Prokurör leiab, et süüdistatava kaitseversioon on vastuolus muude tõenditega ning tema ütlused tuleb kõrvale jätta kui ebausaldusväärsed. Kuna keegi peale süüdistatava ei ole 2 andnud ütlusi hädakaitseseisundi olemaslu kohta, ei vasta kohtu sellekohased järeldused faktilistele asjaoludele ning teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Lisaks eeltoodule leiab apellant, et kui ka lugeda tuvastatuks süüdistatava viibimine hädakaitseseisundis,on tegemist hädakaitse piiride ületamisega. KarS § 28 lg 2 kohaselt ületab isisk hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-17-04 leidnud ka seda, et ründaja õigushüvede kahjustamine peab toimuma sobiva ja kaitsja käsutuses oleva säästvaima vahendiga, mis peab vastama ründe ohtlikkusele. Seejuures ei tohi kaitsetegevuse eesmärgika olla ründajale ilmselt liigse kahju tekitamine. Käesolevas asjas on tõendamist leidnud, et J. P. lõi V. Metsa noaga ühel korral vasakule poole rindkere piirkonda. See tähendab piirkonda, mille puhul iga inimene peab aru saama, et ta võib teisele isikule sellise löögiga põhjustada mistahes tagajärje. Kohus tugines sellele, et kannatanu poolne rünne seisnes auto ukse nurgaga vastu nägu saamises ja jalaga näkku löömises. Kannatanul mingit relva käes ei olnud. Süüdistatav oleks võinud seega kasutada mingit sobivamat ja vähemohtlikumat kaitset. Apellant on seisukohal, et süüdistatava tegevus ei vastanud ründe ohtlikkusele ja tekitas kannatanule ilmselt liigset kahju. POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS Prokurör toetas apellatsiooni, taotles kohtuotsuse tühistamist ja süüdimõistva otsuse tegemist. Süüdistatav ja tema kaitsja leidsid, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon rahuldamisele ei kuulu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on J. P. süüasja käsitlenud kohtupraktikas välja kujunenud hädakaitse kontrollskeemi järgides ning kohtu järeldused tuginevad kriminaalasjas kogutud ja kohtus avaldatud tõendite kogumile. Kohtukolleegium möönab, et süüdistatava poolt erinevatel aegadel antud ütlustes esineb vastuolusid, kuid vastupidiselt apellandi seisukohale leiab, et maakohus on väga põhjalikult analüüsinud, miks ta tugineb hädakaitseseisundi olemasolu tuvastamisel J. P. ütlustele /lk 67/. J. P. on oma ütlustes aga kindlalt selle juurde jäänud, et pärast autoga hoovi sõitmist V. Mets teda ründas ning tal oli alus karta ründe jätkumist. Samasisulisi ütlusi andis J. P. ka ringkonnakohtu istungil. Siinkohal peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada, et J. P. väiteid ükski teine tõend ei kummuta ning ka prokurör ei viita oma apellatsioonis tõenditele, millistele tuginedes oleks võimalik J. P. ütlusi mitte arvestada. Tunnistaja A. Filantšuki väitel tema ei näinud J. P. ja V. Metsa vahel toimunut pärast viimase hoovi sõitmist. Kannatanu V. Mets ei ole J. P. poolt esitatud sündmuste käiku eitanud, ta on üksnes väitnud, et joobnud oleku tõttu mäletab toimunut tükati ja ähmaselt. Seega ei ole tunnistaja ja kannatanu ütlused J. P. väiteid kummutavad. Siinkohal osundab kohtukolleegium ka apellatsioonile, milles 3 prokurör, esitades alternatiivselt seisukoha, et J. P. ületas hädakaitse piire, on ise möönnud hädakaitseseisundi olemasolu. Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et maakohtu järeldus, mille kohaselt J. P., lüües V. Metsa käes olnud noaga, tegutses hädakaitseseisundis, on põhjendatud. Tuvastatud on V. Metsa õigusvastane rünne, mis seadis ohtu J. P. õigusega kaitstud hüve. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et J. P. peksmine rusikate ja jalgadega V. Metsa poolt enne J. P. põgenemist naabertallu oli lõppenud, seega oli kõne all oleva ründe puhul lõppenud ka süüdistatava hädakaitseõigus. Kuid kohtukolleegium nõustub siinkohal kohtuotsuses esitatud seisukohaga, mille kohaselt käesolevas süüdistusasjas on hädakaitsesituatsiooni hindamisel möödapääsmatu arvestada ka hädakaitseseisundile eelnenud sündmuste käiku. V. Metsa poolne eelnev vägivald, millele ei suutnud J. P. ise vastu seista ning mida ei takistanud ka tunnistaja A. Filantšuki sekkumine, andis J. P. aluse seda enam karta V. Metsa poolse uue rünnaku tõsidust ning ohtu oma elule ja tervisele. Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga ka selles, et süüdistatav oleks võinud kasutada ründe tõrjumiseks mingit sobivamat ja vähemohtlikumat kaitset, seega ületas hädakaitse piiri. Maakohus on oma otsuses piisava põhjalikkusega analüüsinud, kas J. P. kaitsetegevuse hindamisel on KarS § 28 lg 2 kohaldatav ja leidnud põhjendatult, et J. P. kaitsetegevus ei väljunud hädakaitse piiridest, ta kaitses ennast V. Metsa õigusvastase ründe eest, kasutades selleks kohast vahendit ega tekitanud kaitsetegevuse käigus V. Metsale ilmselt liigset kahju. Maakohus on põhjendatult rõhutanud, et asjas puuduvad tõendid, mis kummutaksid J. P. väite selle kohta, et nuga kasutas ta lammaste söötmise juures, selle töö lõppedes oli tal nuga käes ning samas sõitis hoovi V. Mets, kes asus teda ründama. Kohtukolleegium on seisukohal, et sellises situatsioonis ei saa isikult nõuda juba käes olnud vahendist loobumist ja mingi teise, säästavama kaitsevahendi otsimist. J. P. puudus vahendite valik ning lihtsalt füüsiline jõud ja V. Metsaga võrreldes parem positsioon, millele viitab prokurör oma apellatsioonis, olnuks ebakindel, kuivõrd J. P. oli juba samal päeval saadud kogemus – V. Metsa peksust pääses ta üksnes tänu põgenemisele. Kohtukolleegium rõhutab, et õigus hädakaitsele ei sõltu võimalusest põgeneda ning õigusvastase ründe puhul ei pea kaitsja enda õigushüve kaitseks võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski. Seega oli J. P. kaitsevahend kohane. Hädakaitsepiiride ületamine on karistatav üksnes siis, kui see toimub otsese tahtlusega või kavatsetult. Hädakaitsepiiride ületamine kaudse tahtlusega on aga välistatud. Nimetatud reegel on põhjendatav ründeolukorra akuutsusega, kus pole sageli aega pikemaks järelemõtlemiseks, kuivõrd kaitsta tuleb end reeglina kohe. J. P. on kinnitanud, et lõi V. Metsale noaga kuhugi kõhu piirkonda, lõi lihtsalt kuhugi, ei mõelnud, sest oli hirmul. Noalööke oli üks. Seega on kohtukolleegiumi arvates maakohus põhjendatult järeldanud, et J. P. tegutses V. Metsa suhtes hädakaitseseisundis, tegutses kaitsetahtest tulenevalt, kaitsetegevus ei väljunud hädakaitse piiridest, kaitses ennast V. Metsa õigusvastase ründe eest, kasutades kohast vahendit ega tekitanud V. Metsale ilmselt liigset kahju. Eelnevast lähtudes nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, mille kohaselt J. P. poolt V. Metsale tervisekahjustuse tekitamine ei olnud õigusvastane ning juhindudes KrMS 337 lg 1 p 1 jätab Pärnu Maakohtu 28.04.2006.a. otsuse J. P. suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. 4 Malle Preimer 5 Igor Amann Priit Pikamäe