1-06-5125\4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2006.a Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasja number 1-06-5125 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Igor Amann ja Priit Pikamäe Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Kriminaalasi A.S. süüdistus KarS § 184 lg 1 järgi kokkuleppemenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. mai
3. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav A.S. Prokurör Ljudmilla Tokar Süüdistatav A.S. sünd xx.xx.xxxx.a. Eesti kodanik, elukoht xxxxxxxxxx Tallinnas, FIE, vahi all alates 07.11.2005.a. varem kuuel korral karistatud, viimati 21.12.2005.a. KarS § 25 lg 2 – 199 lg 2 p 4 järgi 4 kuulise vangistusega. Kaitsja Adv. Leelo Viil RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
4. mai 2006.a. otsus A.S. süüditunnistamises ja karistamises muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK A.S. tunnistati KarS § 184 lg 1 järgi süüdi ja karistati 3 aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 ja 65 lg 1 alusel loeti 21.12.2005.a. otsusega mõistetud karistus kaetuks käesoleva karistusega ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat vangistust alates tema kinnipidamisest 07.11.2005.a. A.S. tunnistati süüdi selles, et eeluurimisel tuvastamata ajal, kohas ja isikult omandas suures koguses narkootilisi aineid, mida hoidis kuni 07.11.2005.a. enda juures ja oma korteris Tallinnas xxxxxxxxxxx, pakendas ja andis edasi tuvastamata isikutele. 07.11.2005.a. leiti A.S. koretri läbiotsimisel ja võeti ära kokku 24 fooliumvoldikut 0,379 grammi fentanüüliga ja 3 metüülfentanüüliga ning 19 metadooni tabletti. APELLATSIOONI SISU A.S. leiab, et on rikutud Kriminaalmenetluse seadustiku
5. peatüki
6. jao sätteid. Apellant viitab PS §-dele 15, 23, 152 ja KarS §-le 3 lg 2 ja leiab, et talle inkrimineeritud õigusrikkumine on valesti kvalifitseeritud ja nõuab talle süüks arvatud kuriteo tunnistamist põhiseadusega vastuolus olevaks. A.S. on seisukohal, et tal on õigus vaidlustada süüteo kvalifitseerimise sätete rikkumist. A.S. viitab KarS §-le 1 lg 2 ning Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seadusele ja leiab, et on vaieldav, millise seaduse järgi peaks talle karistuse määrama, ta on seisukohal, et peaks vastutama NPAS järgi, kuivõrd selles seaduses nähakse samuti ette vastutus. Teda süüdistatakse narkootiliste ainete käitlemises. NPAS järgi oleks ta pidanud võtma käitlemiseks loa, samuti rikkus ta pakendamise ja säilitamise nõudeid. Apellant leiab, et KarS § 184 lg 1 selgitab väga üldiselt narkootiliste ainete käitlemisega seotud asjaolusid, NPAS aga väga täpselt ja konkreetselt. Tema õigusrikkumise puhul on aga karistuse mõistmine kahene. Vastavalt Põhiseadusele on kohtuotsuse tegemisel rikutud KrMS
7. peatüki
8. jao sätteid ning esimese astme kohtuotsus on põhiseaduse vastane. Apellant taotleb süüteo ümberkvalifitseerimist NPAS § 15-2 lg 1 järgi. POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS Prokurör leidis, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub seaduslik alus, apellatsioon rahuldamisele ei kuulu. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus. Apellandi arusaam, nagu oleks kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsusega temale süüks arvatud kuriteo kvalifikatsiooni vaidlustamine Kriminaalmenetluse seadustiku
9. peatüki
10. jao sätteid silmas pidades võimalik, on ekslik. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada 2 Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-79-05 (RT III 2005, 31, 309), milles on igakülgselt käsitletud kokkuleppemenetluse olemust. Riigikohus väljendas oma otsuses seisukohta, mille kohaselt on kokkuleppemenetluse kohaldamise üheks eelduseks prokuratuuri ja kahtlustatava või süüdistatava ja tema kaitsja jõudmine kokkuleppele kuriteo kvalifikatsioonis ja karistuse liigis ning määras. Süüdistatava nõustumine kokkuleppega tähendab ka nõustumist temale süüks arvatud kuriteo kvalifikatsiooniga ning seeläbi nõustumist asjaoluga, et kokkuleppemenetluses tehtava süüdimõistva kohtuotsuse korral käsitatakse teda kokkuleppes märgitud kuriteo toimepanemises süüdi olevana. Seejuures ei ole oluline, et süüdistatav oleks end varasemas menetluses otsesõnu süüdi tunnistanud - kokkulepe on võimalik ka olukorras, kus süüdistatav või kahtlustatav menetluse varasemates staadiumides on eitanud oma süüd kuriteo toimepanemises. Oluline on aga, et süüdistatav oleks kokkuleppest aru saanud ja et seda sõlmides oleks ta väljendanud oma tõelist tahet. Lisaks eelnevale märkis Riigikohtu kriminaalkolleegium ülalviidatud otsuses, et kahtlustataval ja süüdistataval, kes ei loe end kuriteo toimepanemises süüdi olevaks, on olemas kõik võimalused mitte nõustuda kokkuleppemenetlusega ja taotleda enda kohtuasja lahendamist üldmenetluses. Samuti on süüdistataval õigus loobuda juba sõlmitud kokkuleppest kohtuliku arutamise käigus. Seadus ei sea süüdistatava poolt kokkuleppest loobumisele vorminõudeid, mistõttu ka süüdistatava poolt küsitluse käigus kohtule avaldatud süü mittetunnistamine võib olla vaadeldav kokkuleppest loobumisena. Kokkuleppest loobumise õiguse aktsepteerimiseks edasises kriminaalmenetluses, s.o pärast seda, kui kohus on lahkunud otsuse tegemiseks nõupidamistuppa, puudub aga igasugune mõistlik alus. Vastavalt KrMS § 318 lg 3 p-le 4 saab süüdistatav, kes ei ole kohtulikul arutamisel kokkuleppe-menetluses avaldanud mittenõustumist kokkuleppega, vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust apellatsiooni korras üksnes viitega Kriminaalmenetluse seadustiku
11. peatüki
12. jao mingi sätte rikkumisele. Asjaolu, et süüdistatav on kohtus nõustunud kokkuleppega, kuid soovib kohtuistungi järgselt kokkulepet vaidlustada, ei ole kuidagi võimalik lugeda Kriminaalmenetluse seadustiku
13. peatüki
14. jao rikkumiseks. A.S. on 16.05.2006.a. nõustunud koos kaitsjaga alustama kokkuleppemenetluse läbirääkimisi /II kd tl 6/. Seejuures selgitati A.S.le tema õigusi kokkuleppemenetluses ja kokkuleppemenetluse tagajärgi. Samal päeval, 16.05.2006.a. sõlmisid prokurör, A.S. ja tema kaitsja kokkuleppe /II kd tl 8-9/. Kohtuistungi protokolli kohaselt on kohus andnud A.S. kokkuleppemenetluses kohtu alla ja selgitanud talle veelkord tema õigusi. Kohus on selgitanud, kas A.S. on kokkuleppest aru saanud ning kas ta nõustub sellega. A.S. on kinnitanud, et jääb kokkuleppe juurde. Kokkuleppe sõlmimise juures viibis tema, kaitsja ja prokurör, ta on kokkuleppega nõus. Kohtuistungi protokollist nähtub ka, et kohus on küsitlenud kaitsjat, kes jäi kokkuleppe juurde ja taotles kohtult selle kinnitamist vaatamata A.S. osalisele süüditunnistamisele kuriteos. Menetlusnormide rikkumist kokkuleppe sõlmimise juures kaitsja ei täheldanud /II kd tl 10/. Maakohus järgis A.S. süüditunnistamisel ja karistamisel kokkuleppemenetlust reguleerivaid norme. Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus lahendanud kohtuotsuse tegemisel lahendatavad küsimused kohtuliku arutamise põhjal ja kriminaaltoimiku materjalide alusel. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse A.S. süüditunnistamises ja karistamises muutmata ning apellatsiooni rahuldamata. 3 Malle Preimer Igor Amann 4 Priit Pikamäe