1-04-97\2

Kriminaalasi nr. 1-04-97 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.06.2006.a. Tallinnas Kohtunik Aime Ivanson Sekretär Maire Viksi Prokurör Egon Oja Kaitsja Marina Leis Süüdistatav A.M, , kriminaalkorras karistamata, töökoht Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna politseiosakond konstaabel Süüdistus KarS § 291 järgi RESOLUTIIVOSA Ain Mutsluht KarS § 291 järgi õigeks mõista. Tõkend – allkiri elukohast mittelahkumise kohta – tühistada kohtuotsuse kuulutamisel. Asitõend: arvutidiskett – jätta kriminaalasja juurde. Kohtuotsuse peale võib vastavalt KrMS §-le 319 lg 2 ja lg 3 esitada apellatsiooni viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda kohtuotsusega. SÜÜDISTUS A.Mi süüdistatakse selles, et tema, töötades Tallinna Politseiprefektuuri kesklinna politseiosakonna korrakaitsetalituse politseiinspektori ametikohal, seega olles politseiametnikuna vastavalt KarS §-le 288 ametiisik, s.t. isik, kellel on ametiseisund riigiasutuses ja kellele on pandud järelevalve- ja võimuesindaja ülesanded, kes on kohustatud täitma Politseiseaduse §-i 12 lg 1 p. 2 nõudeid – „kaitsma kodanike elu, tervist, au ja väärikust õigusvastaste rünnete eest ja muu ohu korral“, 20.08.2003.a. kella 17-15 paiku Tallinna Politseiprefektuuri Kesklinna politseiosakonna korrapidamisteenistuse ruumis, asukohaga Tallinn Pärnu mnt. 11 korduvalt lõi kinnipeetud alaealist K.Hi rusikaga näkku, tekitades talle füüsilist valu ja põhjustades verejooksu ninast. Seega A.M ametialaseid ülesandeid täitva ametiisikuna kasutas ebaseaduslikku vägivalda, millega pani toime KarS § 291 sätestatud kuriteo , s.t. võimuliialduse. SÜÜDISTATAVA ÜTLUSED A.M ei tunnistanud end süüdi temale esitatud süüdistuses. Kogu kohtueelse ja kohtuliku uurimise vältel on ta eitanud K.Hi löömist 20.08.2003.a. Kesklinna politseiosakonna korrapidamisruumis. Süüdistatava ütluste kohaselt pidas ta koos Külli Kukega autopatrullis olles Aia tänaval kinni tagaotsitava K.Hi ja toimetas Kesklinna politseiosakonda. Külli K viis kinnipeetu osakonda sisse, tema jäi autot üle vaatama. Autost leidis süstla, pangakaardi ja rahakoti, võttis need kaasa ja sisenes osakonda. Asjad andis korrapidaja kätte, vormistas Hi kinnipidamisakti ja läks osakonnast välja uuele väljakutsele. Kui tagasi tuli, oli K.Hile vormistatud narkojoobe protokoll ja ta toimetas K.Hi Wismari haiglasse ekspertiisi. Enne ekspertiisi viimist hakkas H teda peksmises süüdistama. Teel Wismari haiglasse peksmisest enam juttu ei olnud. Ka Wismari haiglas ei rääkinud H arstile midagi peksmisest. A.M tunnistas, et kui korrapidamisruumis H tahtis pingilt püsti tõusta, pani ta talle käe õlale, et tõusmist takistada. See oli ka kõik, peksnud ta Hit ei ole. KANNATANU NING TUNNISTAJATE ÜTLUSED Kohtus üle kuulatud K.Hi ütluste kohaselt toimetas teda politseiosakonna korrapidamisruumi naispolitseinik. Ruumis oli enne teda teisi kinnipeetud isikuid. Siis jooksis osakonda kohtualune, kellel oli käes rahakott ja kinnises pakendis süstal, seisis tema ette ja küsis kelle omad need on. Kui ta vastas „ei tea“, lõi kohtualune teda neli korda rusikaga näkku nina piirkonda. Kui kannatanu ähvardas kaebuse kirjutada, lõi ta veel ühe korra rusikaga. Löökide tagajärjel tekitas ninarõngas trauma ja ninast hakkas verd tulema. Teel Kesklinna politseiosakonnast arestimajja helistas ta politseiautos oma mobiiltelefonilt O.Dle, kellele rääkis peksmisest. Emale helistas ta ka, kuid talle teatas vaid kinnipidamisest. Kriminaalasja eeluurimisel ja kohtus kogutud tõendeid analüüsides, nähtub, et tõendid on vastuolulised. 20.08.2003.a. Kesklinna politseiosakonnas tööl olnud politseitöötajatest korrapidajad P.K ja K.S ei mäletanud tolle päeva sündmusi. P.K väitis, et kui sel päeval oleks midagi erakordset juhtunud, oleks see kindlasti ka meelde jäänud. K.S sõnul kui kinnipeetavat keegi lööb, saab korrapidaja sellest kindlasti teada, samuti näeb korrapidaja korrapidamisruumis ekraanidelt kõike toimuvat. Tunnistaja E.S kontrollis 20.08.2003.a. kinnipeetavate dokumente ja koostas K.Hile väärteo protokolli, sest teda toodi jaoskonda kui narkojoobe tunnustega isik ja toimetati Wismari haiglasse ekspertiisi. K.H midagi ei kaevanud, ütles vaid, et teda olla ebaseaduslikult kinni peetud ja oli küllaltki agressiivselt meelestatud. Tunnistaja K.T (endine nimi K) ütluste kohaselt pidas ta paarimehe A.Miga K.Hi kinni ja toimetas Kesklinna politseiosakonda. Korrapidamisruumi viis Hi tema, M jäi autot üle vaatama. Hiljem sisenes ruumi ka M koos autost leitud süstla ja rahakotiga. Ta ei pannud tähele, kuhu M nende asjadega suundus. Ta ei näinud, et keegi oleks K.Hit löönud. Põrandal oli küll verd, kuid see on tavaline asi. Tema koos Miga viis K.Hi ka Wismari haiglasse ekspertiisi. Kui Hi näol oleksid mingid vigastused olnud, oleks ta seda kindlasti märganud, kuid ta ei mäleta, et Hi näol oleks midagi olnud. M kohtles Hit korrektselt, kuigi H käitus üleolevalt. Tunnistaja A.Oe ütluste kohaselt mäletab ta kannatanu toomist 20.08.2003.a. osakonda. Mäletab, et kannatanu osakonnas sõimas ja karjus. Tunnistaja ei näinud, et M oleks kannatanut löönud, kuid mingi sõnavahetus nende vahel oli. Kannatanu hakkas püsti tõusma ja siis M keeras end kiiresti ringi ja lükkas või surus ta õlast uuesti istuma, sest ilma loata ei tohi toolilt tõusta. Võibolla siis Mi käsi kogemata läks kannatanule kuhugi vastu, kuigi ta seda ise ei näinud. Kannatanu küsis paberit ja ta andis talle pabersalvrätiku ja nägi ka tema riietel verd. Tunnistaja sõnul ei ole ta Miga koos töötanud, on vaid tööalaselt kokku puutunud ja teab, et M ei ole vägivaldne. 2 Tunnistaja N.A ütluste kohaselt viibis ta 20.08.2003.a. korrapidamisruumis, kui sinna tuli M, läks pingil istuva tütarlapse juurde ja nad hakkasid midagi rääkima. Tüdruk rääkis kõva häälega. M keeras korraks talle selja. Tüdruk tahtis püsti tõusta, mille peale M end ringi keeras ja ta käega tagasi istuma lükkas. Selle peale hakkas kannatanu karjuma, et näete mind löödi. Teised kinnipeetavad ütlesid kannatanule „ meie tunnistame seda, et sind löödi, kutsu meid tunnistajateks“. Tunnistaja M.T ütluste kohaselt uuris tema K.Hi poolt 2003.aastal toimepandud kuritegusid ja kohtus temaga 21.augustil 2003.a. Arestimajas. Vigastusi ta Hi juures ei näinud. Kohtus enne tõkendi kohaldamist andis H küll mõista, et teda on löödud, kuid avaldust kirjutada ei soovinud, öeldes, et see pole tema jaoks oluline. Tunnistaja M.K ütluste kohaselt oli tal 20.08.2003.a. vaba päev ja ta oli kodus, kui helistas korrapidaja, et H on kinni peetud. Osakonda jõudis ta umbes tunni aja pärast, võttis Hi kambrist välja, seletas, milles teda kahtlustatakse, kuulas üle ja küsis, kellele kinnipidamisest teatada. Siis viis ta kannatanu kambrisse tagasi ja hakkas dokumente vormistama. Vahepeal helistas Hi vend Heikki H, kes küsis ärritatult õe järele. Peale dokumentide vormistamist võttis ta K.Hi uuesti kambrist välja, tutvustas ülekuulamisprotokolli ja võttis sellele allkirja. K.Hi ninaalune punetas nagu oleks ta nutnud, riietel verejälgi ei näinud. Tunnistaja M.V, kes töötas 2003.aastal arestimajas spetsialistina, ütluste kohaselt on ta kannatanuga arestimajas korduvalt kokku puutunud. Täpset kuupäeva ei mäletanud, kuid ka 2003.a. augustis toodi ta arestimajja. Tunnistaja ei mäletanud, kas tookord kannatanul mingeid probleeme oli, kuid selgitas, et kui kinnipeetaval on mingi vigastus, kutsutakse medõde. Enne kambrisse paigutamist vaatab arst kinnipeetavad üle. Kõik arestimajja toodud isikud ka fotografeeritakse. 2003.aastal lõppes fotograafi tööaeg kell viis, sellepärast fotografeeriti need kinnipeetavad, kes toodi hiljem, järgmisel hommikul. Tunnistaja M.V kannatanut ei mäletanud, kuid selgitas, et osakonnast arestimajja transportimise ajal ei saa kinnipeetav helistada, sest telefoni tema käes ei ole. Sama kinnitasid ka tunnistajatena kohtus üle kuulatud M.H ja A.S, täpsustades, et kinnipeetavalt äravõetud asjad pannakse kilekotti, mille politseitöötajad koos kinnipeetavaga arestimajja viivad. Kui mingil põhjusel on kinnipeetavale jäänud telefon kätte ja ta politseiautos helistab, on see kuulda, sest nende vahel on vaid rest. Tunnistaja L.A, kes töötas 2003.a. arestimajas politseiinspektorina, kannatanut ei mäletanud. Tunnistaja ütluste kohaselt kinnipeetud isiku arestimajja vormistamisel vaadatakse ta koos medõega üle, vesteldakse ja kõik probleemid fikseeritakse žurnaali. Kui kinnipeetu soovib mingit avaldust kirjutada, on tal seda võimalik teha. Tunnistaja N.J, kes töötab arestimajas velskrina, sõnul on K.H talle tuttav juba sellest ajast, kui teda alaealisena hulkumiste pärast kinni peeti. Ta mäletas, et kui H tema juurde läbivaatusele toodi, tal mingeid terviserikkeid ei olnud, ainult silmad olid punased ja tursunud, ta hõõrus silmi. Näol mingit turset ega verevalumeid ei märganud. Ta kurtis vaid peavalu. Tunnistaja teadis ka öelda, et heroiini tarvitavatel isikutel ongi tavaliselt kogu aeg nohu ja silmad punetavad. Tunnistaja A.S (K.Higa 20.08.2003.a. samal ajal Kesklinna politseiosakonna korrapidamisruumis viibinud kinnipeetav) ütluste kohaselt toodi kannatanu osakonda umbes 20 minutit peale teda. Tütarlaps istus tema kõrval pingil. Kohtualune läks kannatanu juurde ja nad rääkisid midagi eesti keeles. Kui tütarlaps hakkas püsti tõusma, kohtualune tõukas teda, andis kõrvakiilu ja tüdruk istus tagasi. Tal hakkas ninast verd jooksma. Korrapidaja andis talle salvrätiku, millega tüdruk verd pühkis. Politseiniku löögist purunes tüdruku ninaluu, sest peale lööki oli nähta, et nina oli viltu. Tunnistaja M.V ((K.Higa 20.08.2003.a. samal ajal Kesklinna politseiosakonna korrapidamisruumis viibinud kinnipeetav) ütluste kohaselt istus kannatanu pingil tema kõrval. Kohtualune tuli kannatanu juurde, käes tühi rahakott, näitas seda kannatanule ja küsis midagi. Kannatanu vastas „ei tea“ ja siis lõi politseinik teda vastu nina. Algul üks korda, kuid kui kannatanu ninast tuli verd ja kannatanu ütles midagi, lõi politseinik teda kahe käega mõlemale poole vastu kõrvu. Löömise ajal kannatanu istus. 3 Tunnistaja M.M (K.Higa 20.08.2003.a. samal ajal Kesklinna politseiosakonna korrapidamisruumis viibinud kinnipeetav) ütluste kohaselt viibis Kesklinna politseiosakonna eesruumis üks kinnipeetud naisterahvas. Mingit konflikti polnud, verd nägi põrandal kohe, kui teda osakonda toodi. Tütarlaps hoidis taskurätti suu juures, konkreetseid vigastusi ta tütarlapse juures ei näinud. Tunnistaja O.D ütluste kohaselt oli ta 20.08.2003.a. koos K.Higa kesklinnas, Kaja kõndis temast 30-50 meetrit eespool, kui politseitöötajad ta kinni võtsid ja autoga ära viisid. Kaja saatis mobiilile sõnumi, et asub Kesklinna osakonnas. Hiljem, kui ta oli Kaja vennaga koos, helistas Kaja ja ütles, et teda on arestimajja viidud ja et teda olevat Aini-nimeline politseinik peksnud. Ta helistas Kaja emale, öeldes, et Kaja olevat läbi pekstud. Tunnistaja H. Hi ütluste kohaselt kuulis ta O.D käest, et Kaja olevat politseiosakonda viidud ja seal üks politseinik teda vastu nägu löönud. Kaja ise helistas õhtul kella 11 ajal Olegi telefonile ja ütles siis, et politseiniku nimi, kes teda lõi, on Ain ning et tal on nina ja huul katki. Tunnistaja N.Hi ütluste kohaselt helistas Kaja 20.08.2003.a. õhtul ja teatas, et on kinni peetud, et on politseiautos ja et teda viiakse arestimajja ning et teda on pekstud nii, et nina oli verd jooksma hakanud. Kaja ütles ka teda peksnud politseiniku eesnime – Ain. KOHTU SEISUKOHT Hinnates kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, asub kohus seisukohale, et nii vastuoluliste tõendite põhjal ei ole võimalik A.Mi temale esitatud süüdistuses süüdi mõista. K.Hi tahtlikku korduvat löömist süüdistatava poolt ei kinnita ükski tol hetkel korrapidamise ruumis viibinud politseitöötaja. Viis korda kinnipeetavale rusikaga näkku löömine ei saanud ometi kolleegidele märkamatuks jääda. Seda oleks pidanud nägema ka teises ruumis turvakaamerate ekraani jälginud korrapidaja K.S. A.Mi sõnul piirdus füüsiline kontakt K.Higa vaid viimase istuma sundimises oma käe tema õlale panemisega peale seda, kui K.H pingilt püsti tõusis. Süüdistatava sellist tegevust kinnitasid politseitöötajad A.O ja N.A, aga ka narkojoobe tõttu kinnipeetud A.S. A.Oe ja N.A sõnul tõusis K.H püsti ajal, mil A.M oli tema poole seljaga. Süüdistatav keeras end järsult ja lükkas K.Hi käega istuma. Seega ei ole välistatud nagu arvas A.O, et A.Mi käsi sattus vastu K.Hi nina ning ninarõngas põhjustas liikumise tõttu verejooksu. Sellega on seletatav ka veri põrandal ja verepritsmed kannatanu riietel. Verepritsmete olemasolu riietel kinnitasid kannatanu ja tunnistaja A.O. A.Oe poolt antud pabersalvrätikuga pühkis kannatanu nina ja ninaalust, milline tegevus tekitab ninaaluse punetust, mida märkas tunnistaja M.K, kes K.Hit hiljem üle kuulas. K.Hi ütlusi selle kohta, et A.M lõi teda viis korda rusikaga nina piirkonda ei saa kohus pidada usaldusväärseteks sellepärast, et need ei ole kooskõlas ühegi teise tõendiga. Isegi kinnipeetavad A.S ja M.V, kes istusid temaga ühe pingi peal ja tunnistaja N.A sõnul pakkusid end K.Hile tunnistajateks, kui viimane hakkas karjuma, et teda löödi, ei kinnita K.Hi löömist rusikaga viis korda. A.Si ja M.Vapperi ütlused, rääkimata sellest, et nad ei ole kooskõlas kannatanu ütlustega, on ka omavahel vastuolus. A.S on öelnud, et K.Hi püsti tõustes tõukas politseinik teda ja andis kõrvakiilu, mille peale tüdruk tagasi istus. Seega rääkis tunnistaja vaid ühest löögist ja nimelt kõrvakiilust, mitte rusikahoobist. M.Vapper andis ütlusi kahe löögi kohta, algul rusikaga vastu nina, siis kahe käega korraga vastu kõrvu. Seega ei ühti kannatanu ja tunnistajate A.Si ja M.Vapperi ütlused ei löökide arvus ega löömise viisis. Kannatanu ütluste kohaselt oli rusikalööke tema nina piirkonda viis, A.Si ütluste kohaselt oli vaid üks kõrvakiil, mille tagajärjel hakkas ninast verd tulema. M.Vapperi ütluste kohaselt oli lööke hoopiski kaks, üks vastu nina, teine kahe käega vastu kõrvu. Kui tõepoolest K.Hi löömine A.Mi poolt oleks aset leidnud, oleksid kinnipeetavad K.H, A.S ja M.Vapper pidanud süüdistatava tegevust nägema ühtmoodi. Niivõrd erinevate ja vastuoluliste ütluste põhjal ei ole võimalik tuvastada A.Mi süüd K.Hi löömises. Kohtuistungil rääkisid K.Hi löömisest uurija M.T, kannatanu sugulased ja tuttavad Heikki H, Nadja H ja O.D. Kuid need on kaudsed tõendid, sest tunnistajad sündmuskohal ei viibinud, vaid andsid edasi K.Hilt kuuldu. 4 Seevastu A.Si ütlused kogumis tunnistajate A.Oe ja N.A ütlustega kinnitavad süüdistatava ütlusi K.Hi istuma surumisest käega. Kuna seda kinnitab ka üks kinnipeetavatest – A.S; siis on kohus seisukohal, et selline tegu aset leidis. Ei ole välistatud, et süüdistatava poolt oma käe kannatanu õlale viimist samaaegselt enda ümberkeeramisega tajus ja tõlgendas A.S kõrvakiiluna. Millegagi ei ole aga tõendatud A.Si väide K.Hi ninaluu purunemisest. Seda ei ole väitnud isegi kannatanu. Seega ei kinnita kannatanu ütlusi ükski kriminaalasjas kogutud tõend. On üldteada, et viis rusikalööki vastu nina põhjustab nähtavaid tervisekahjustusi, kas ninaturset või verevalumeid nina piirkonnas. Ükski K.Higa tegelenud politseitöötajatest ei Kesklinna politseiosakonnas ega arestimajas ei näinud tema näos nina piirkonnas vigastusi. Vigastuste puudumist tunnistas ka kinnipeetav M.M. Enne kambrisse paigutamist vaatab arestimaja velsker kinnipeetavad üle ning kõik vigastused ja kaebused märgitakse vastavasse raamatusse. Arestimaja velskri N.J sõnul kaebas K.H üksnes peavalu, mida kinnitab ka kinnipeetavate žurnaalist väljavõte, kus kirjas ainsa kaebusena peavalu, ei ühtki vigastust (lk. 110). N.J sõnul märkas ta K.Hi silmade punetust, kuid selgitas kohtule, et heroiini tarvitajatel ongi kogu aeg nohu ja silmad punetavad. Ainsa vigastusena on isiku kinnipidamise protokolli, mis vormistati Kesklinna politseiosakonnas peale K.Hi sinna toomist, märgitud lõua otsas punane arm (katki). Arm tähendab, et vigastus ei ole värske, on saadud varem, sest haav on jõudnud armistuda. Pealegi asus arm lõua otsas, mitte nina piirkonnas. K.Hit pildistati arestimajas järgmisel päeval, s.o. 21.08.2003.a., kuid ka värvifotodelt ei paista tema nina ümbruses ei turset, paistetust, verevalumeid ega naha värvuse muutust. (lk. 122,123). Nina on täpselt selline nagu ta kogu aeg on olnud, kui võrrelda 2002.a. K.Hist tehtud fotodega (lk. 124,125). K.Hi ütluste usaldusväärsuses tekitab kahtlust nende mittevastavus teiste tõenditega ka muude asjaolude kohta. Ta on öelnud, et M.K saabus Kesklinna politseiosakonda 10 minutit peale seda, kui tema oli osakonda toodud ja et ta M.Kga peale löömist kokku ei puutunud. Kannatanu sellised ütlused on M.K ümber lükanud, sest tol päeval oli tal vaba päev, ta viibis kodus ja 10 minutiga ei jõuaks ta kodunt kuidagi osakonda. Selleks kulub umbes tund aega. Vastuolulised on kannatanu ja tunnistajate ütlused K.Hi helistamise kohta 20.08.2003.a. õhtul O.Dle ja emale N.Hile. Kuigi need otseselt ei oma tähtsust kannatanu löömise tõendatuse seisukohalt, näitavad nad järjekordselt tõendite vastuolulisust. Kannatanu sõnul helistas ta teel Kesklinna osakonnast arestimajja politseiautost oma mobiiltelefoniga esmalt O.Dle ja seejärel emale. O.Dle teatas ta löömisest, emale ütles vaid, et teda peeti kinni. Tunnistajate M.V, A.S ja M.H ütluste kohaselt ei olnud politseiautos helistamine võimalik, sest kinnipeetava käes mobiiltelefoni sõidu ajal ei ole. Kõik kinnipeetava asjad viiakse arestimajja, kuid need on politseiametnike käes. Tunnistaja O.D sõnul ütles K.H talle telefonis, et teda on viidud arestimajja. See tähendab, et ta pidi helistama juba arestimajas olles. Nadja Hi sõnul olevat tütar talle öelnud, et teda viiakse arestimajja. Samas K.H väitis ise, et emale helistas ta peale seda, kui oli Dankole helistanud. Kuidas on võimalik helistada emale hiljem kui Dankole ja öelda, et on teel arestimajja, kui Dle helistades viibis ta juba D sõnul arestimajas. Kannatanu ise on kinnitanud, et helistas mõlemale arestimajja sõitmise ajal politseiautost. Vastuolud on ka ütlustes löömisest rääkimise kohta. Kanntanu on öelnud, et löömisest rääkis ta ainult Dankole, emale teatas üksnes kinnipidamisest. Tunnistaja Nadja H aga kinnitas, et tütar rääkis talle peksmisest ja ütles ka peksja eesnime. Vastuolud on ka ütlused helistamise kellaaegades. Heikki H, kes väidetavalt oli O.Dga koos, kui õde helistas, ütles kohtus, et Kaja helistas kella 11 ajal õhtul. Kesklinna politseiosakonna kinnipeetavate registreerimise raamatust nähtuvalt saadeti K.H arestimajja kell 21.50 (lk. 28). Arestimajas kinnipeetavate registreerimise raamatust nähtuvalt saabus ta arestimajja kell 22.15 (lk. 112). Seega oli ta kella 11 ajal ammu juba arestimajas ning ei saanud kuidagi helistada politseiautost nagu kannatanu ise kindlalt on väitnud. 5 Riigikohtu lahendis nr. 3-1-1-74-05 on öeldud, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on oluline hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude „elulist usutavust“ ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Kohtu hinnangul ei ole kannatanu poolt A.Mi vastu esitatud süüdistus ka „eluliselt usutav“. Ei ole tõenäoline, et A.M, keda kaastöötajad iseloomustavad kui mittevägivaldset politseitöötajat, lööb politseiosakonna ruumis paljude kaastöötajate ja kinnipeetavate juuresolekul K.Hit rusikaga näkku ja veel viis korda, teades, et ruumis on ka turvakaamerad ja et sellise teo eest järgneb kriminaalvastutusele võtmine ning töökoha kaotus. Selliste hulgaliste rusikalöökide andmiseks õblukesele tütarlapsele peab siiski mingi põhjus olema. Ei ole usutav, et politseiautost leitud rahakoti K.Hi poolt enda omaks mittetunnistamine tekitas A.Mis sellise viha, mis sundis K.Hi suhtes füüsilist vägivalda tarvitama, lüües teda lausa viis korda rusikaga näkku. Tunnistajate E.S ja K.Ti ütluste kohaselt käitus hoopis kannatanu osakonnas agressiivselt ja üleolevalt ning N.A ütluste kohaselt hakkas just peale seda karjuma, et teda löödi, kui A.M oli ta käega istuma lükanud, sest ilma loata ei tohi kinnipeetav püsti tõusta. Kõiki tõendeid kogumis hinnates leidis kohus, et tõendid A.Mi poolt K.Hi suhtes toimepandud võimuliialduse kohta on väga vastuolulised. Kohtus kuulati üle palju tunnistajaid, kuid vastuolusid kõrvaldada ei olnud võimalik. Süütuse presumptsiooni kohaselt tuleb kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Eeltoodu alusel ei ole tõendamist leidnud kuriteosündmus, mistõttu A.M kuulub temale esitatud süüdistuses õigeksmõistmisele. Kohus juhindub KrMK § 262,263. Kohtunik 6