1-06-4399\5

1-06-4399 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juunil 2006.a., Tallinnas Kriminaalasja number 1-06-4399 Kohtukoosseis eesistuja Igor Amann, liikmed Priit Pikamäe, Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Kriminaalasi V.K. süüdistuses KarS § 424 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. mai 2006.a. otsus Apellatsiooni esitaja vandeadvokaat Veljo Viilol Prokurör Aleksander Tšitšerov Süüdistatav V.K. Kaitsja vandeadvokaat Veljo Viilol RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
3. mail 2006.a. otsus V.K. suhtes jätta muutmata ja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks kohtukantselei kaudu
4. juunil 2005.a., kuid selle peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb 7 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada. Asjaolud ja menetluse käik. Lühimenetluse korras tehtud Harju Maakohtu
5. mai 2006.a. otsusega tunnistati V.K. süüdi KarS § 424 järgi ja karistati 6 kuu vangistusega, mida KrMS § 238 lg.2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 4 kuud vangistust. KarS § 69 alusel asendati 4 kuuline vangistus 240 tunni üldkasuliku tööga, 5 kuulise tähtaja kestel, millisel ajal kohustati V.K.d järgima KarS § 75 lg. 1 loetletud kontrollnõudeid. KarS § 50 lg.1 alusel kohaldati lisakaristusena V.K.lt mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist tähtajaga 1 aasta ja 6 kuud. V.K. tunnistati süüdi selles, et tema, olles
6. novembril 2005.a. karistatud mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest 9600 kr. suuruse rahatrahviga,
7. veebruaril 2006.a., Harjumaal, Maardu linnas, Maardu teel, joobeseisundis juhtis sõiduautot Ford Sierra, registrimärgiga 743 ALJ. Menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtus. Vandeadvokaadi V. Viiloli apellatsiooni väidete kohaselt ei ole esimese astme kohus põhistanud süüdistatava V.K. suhtes lisakaristuse kohaldamist. Kohtu otsuses antud selgitus , et kohus peab vajalikuks lisakaristuse kohaldamist vähemalt sanktsiooni keskmises määras, ei ole piisav. Apellandi hinnangul on esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus liialt range. Süüdistatav V.K. kahetseb puhtsüdamlikult kuriteo toimepanemist, mida tuleb karistust kergendava asjaoluna arvesse võtta. Tema karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Süüdistataval V.K.l on juhiload alates 1990.a-st, ning selle perioodi kestel on ta varem toime pannud kaks liiklusalast õigusrikkumist – esimese 2000.aastal ja teise
8. novembril 2005.a., milline tõi kaasa käesoleva süüdistusasja. Süüdistatav V.K. ei ole süstemaatiline, kuritahtlik õiguserikkuja. Esimese astme kohtus leidis kinnitust asjaolu, et mootorsõiduki juhtimisõigust vajab süüdistatav V.K. seoses autoremondilukksepa kutsetööga, mis on tema ja ta perekonna elatusallikaks. Esimese astme kohtus ei pidanud riiklik süüdistaja lisakaristuse kohaldamist vajalikuks. Apellandi hinnangul ei vasta vaidlustatud kohtuotsus KrMS § 312 p.5 nõudele ning seetõttu taotletakse Harju Maakohtu
9. mai 2006.a. otsuse tühistamist süüdistatava V.K. suhtes kohaldatud lisakaristuse osas. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsiooni täies ulatuses. Prokuröri arvamuse kohaselt pole lisakaristuse kohaldamine vajalik, sest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine võib süüdistatava V.K. automehhaaniku kutsetegevust takistada. Ringkonnakohtu seisukoht. Ringkonnakohus kuulanud ära kohtumenetluse pooled ja tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega on veendunud, et esimese astme kohtu otsus, süüdistatavalt V.K.lt lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse üheks aastaks ja kuueks kuuks ära võtmise osas, tuleb jätta muutmata. Karistusseadustiku
10. peatüki
11. jaos sätestatud karistuse kohaldamise alused on ühised kuriteo eest kohaldatava põhikaristuse kui lisakaristuste osas. Seetõttu pole toimepandud kuriteo eest süüdlasele põhikaristuse ja lisakaristuse mõistmise kaalutlusotsuse alusena kohtu poolt arvesse võetud asjaolud lahus vaadeldavad. Harju Maakohtu
12. mai 2006.a. otsuse põhisosas on põhjalikult esitanud asjaolud, mida süüdistatavale V.K.le KarS § 424 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest karistuse mõistmisel arvesse võeti. Esimese astme kohus on süüdistatava V.K. süü suuruse hindamisel õigesti võtnud arvesse asjaolu, et süüdistatavat on varem tunnistatud süüdi samalaadsete õigusrikkumiste toimepanemises. Samuti seda, et järjekordselt juhtis ta mootorsõidukit keskmises alkoholijoobes. Varasemate süütegude eest mõistetud karistused – tähtajaline vangistus, mida tingimisi täitmisele ei pööratud - ega rahatrahv pole mõjutanud süüdistatavat V.K.d mootorsõiduki alkoholijoobest juhtimisest hoiduma ega jätkuvalt taganud õiguskorra kaitset. Maakohtu seisukohalt ei ole rahaline karistus piisav, mõjutamaks süüdistatavat V.K.d õiguskuulekale käitumisele. Lisaks on süüdistatava V.K. rahalised vahendid piiratud, kuna tal lasub kahe alaealise lapse ülalpidamise ja võla tasumise kohustus. Samuti toob süüdimõistev kohtuotsus iseenesest kaasa rahalisi väljaminekuid. Süüdistatava V.K. puhtsüdamlikku kahetsust on arvestatud karistust kergendava asjaoluna. Karistust raskendava asjaolu esinemist pole kindlaks tehtud. Neid asjaolusid kaaludes otsustas maakohus süüdistatavat V.K.d karistada tähtajalise vangistusega, mis tema nõusolekul asendati üldkasuliku tööga. Olukorras kus karistuse täitmisega ei kaasne süüdistatavalt V.K.lt tegelikult vabaduse võtmist oli põhjendatud õiguskorra kaitse tagamiseks abinõu rakendamine, mis võiks süüdistatavat V.K.d mootorsõiduki juhina liikluses osalemisest eemal hoida. Karistusseadustiku § 50 lg.1 p.1 näeb sellise abinõuna ette mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni 3-ks aastaks. Süüdistatavale V.K.le karistuse mõistmise aluseks olnud asjaolude kogumit arvestades ei ole temalt juhtimisõiguse äravõtmine üheks aastaks ja kuueks kuuks ülemäära range lisakaristus. Automehhaaniku kutsetöö vajaduse ettekäände lisakaristuse tühistamise alusena pole arvestatav. Mootorsõiduki juhtimisõigus pole ühegi isiku võõrandamata õigus, mille olemasolu võib igal juhul eeldada. Seega tuleb isikul saavutada kontroll oma tegude üle, et mitte kahjustad ohutu liikluse tagamisega seonduvat üldist huvi ega isiklikku hüve, mida süüdistatav omas mootorsõiduki juhtimise õiguse läbi. Mootorsõiduki juhtimise õiguse omamine pole automehhaaniku kutsealal tegutsemise vältimatu tingimus. Mootorsõiduki juhtimisõiguse puudumine on korvatav automehhaaniku töö logistilise korraldamisega. Samuti pole mootorsõiduki juhtimine süüdistatava V.K. ainuke professionaalne oskus ja tööalane tegevus elatise hankimisel. Seetõttu ei põhjusta mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 1 aastaks ja 6 kuuks süüdistatavale või tema lähedastele korvamatuid, raskeid tagajärgi. Ringkonnakohus on veendunud, et lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine täidab süüdistatava V.K. suhtes eripreventiivset kui liiklusalaste õiguserikkumiste ennetamise ja nende kasvu vähendamise üldpreventiivset eesmärki. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg.1 p.1 ringkonnakohus jätab Harju Maakohtu 8.mai 2006.a. otsuse V.K. suhtes muutmata ning apellatsiooni rahuldamata. I. AMANN P. PIKAMÄE M. PREIMER